Estonian court quashes lower court verdict for violating cross-examination rules and sending case for retrial.

1-06-9526

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märtsil 2007.a., Tallinnas

Kriminaalasja number

1-06-9526

Kohtukoosseis

eesistuja Igor Amann, liikmed Meelika Aava, Jüri Paap

Kohtuistungi sekretär

Alina Koop

Kriminaalasi

F. W süüdistuses KarS § 263 p.1,4 järgi, Y. C süüdistuses KarS

§ 199 lg.2 p.4,5,7 ja § 263 p.1,4 järgi; Q. T süüdistuses KarS §

263 p.1, 4 järgi;

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 19.jaanuari 2007.a. otsus

Apellatsiooni esitaja

vandeadvokaat Matti Reinsalu ja vandeadvokaat Mati Maksing

Prokurör

Merike Lugna

Süüdistatavad:

F. W

ik: XXXXXXXXXXX, XXX, eluk. XXX, kohtulikult

karistatud 11.augustil 2004.a. Järva Maakohtu poolt KarS §

199 lg.2 p.7, 8 järgi 3 kuu vangistusega tingimisi 18 kuulise

katseajaga;

Y. C

ik: XXXXXXXXXXX, töökoht: AS X, XXX, eluk. XXX,

varem kahel korral kohtulikult karistatud:

11. augustil 2004.a.Järva Maakohtu poolt KarS § 199 lg.2 p.7,8

järgi 3 kuu vangistusega tingimisi 18. kuulise katseajaga;

2. novembril 2004.a. Järva Maakohtu poolt KarS § 199 lg.2

p.4,7,8 järgi 1 a. vangistusega tingimisi, katseajaga 2 a. 6 kuud,

vahi alla viibis 19-20 juulini 2005.a;

Q. T

ik: XXXXXXXXXXX, XXX, eluk. XXX, varem kohtulikult

karistamata.

Kaitsjad

vandeadvokaat Matti Reinsalu, vandeadvokaat Mati Maksing

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 19. jaanuari 2007.a. otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saata samale

kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Vandeadvokaadi M. Reinsalu apellatsioonid ja vandeadvokaat M. Maksingu apellatsioon jätta

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse terviktekst tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu 14. märtsil 2007.a., kuid selle

peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu.

Asjaolud ja menetluse käik

Üldmenetluse korras tehtud Pärnu Maakohtu 19.jaanuari 2007.a. otsusega:

F. W tunnistati süüdi KarS § 263 p-de1, 4 järgi ja karistati 10 kuu vangistusega. KarS § 65 lg 2

alusel seda karistust suurendati Järva Maakohtu 11. augusti 2004.a. otsuse järgi ärakandmata

karistuse, 3 kuu vangistuse võrra ning lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti

vangistus tähtajaga 1 a 1 kuu;

Y. C tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi ja karistati 5 kuu vangistusega; KarS § 263

p-de 1, 4 järgi ja karistati 10 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks mitme

kuriteo eest 1 a ja 1 kuu vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Järva maakohtu 11.

augusti 2004.a. otsuse järgi ärakandmata karistuse - 11 kuu ja 19 päeva - võrra ning lõplikuks

karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti 2 a 19 päeva vangistust;

Q. T tunnistati süüdi KarS § 263 p-de 1, 4 järgi ja karistati 10 kuulise vangistusega, mida KarS §

74 lg 1 kohaselt tingimisi ei pööratud täitmisele 18 kuu pikkuse katseaja jooksul kui süüdimõistetu

täidab kontrollnõudeid kriminaalhooldaja järelevalve all.

Sama kohtuotsusega N. O tunnistati süüdi ja karistati KarS § 263 p-de 1, 4 järgi ning N.B tunnistati

süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7 ja § 263 p-de 1, 4 järgi, kuid nende osas kohtuotsust

apellatsiooni korras ei vaidlustata.

F. W, Y. C ja Q. T tunnistati KarS § 263 p-de 1, 4 järgi süüdi selles, et süüdistatava Q. T ja

kannatanu X vahel varem asetleidnud tüli ajendil 28. juunil 2005. a, kella 20.00 paiku, avalikus

kohas, Paide linnas, Pärnu tänaval asuva perearstikeskuse kõrval, R. N ja M. A nähes, grupis

rikkusid avalikku korda.

Süüdistatav F. W lõi rusikaga kannatanut X näopiirkonda, süüdistatav Y. C lõi kannatanut X

jalaga keha piirkonda ja süüdistatav Q. T lõi kannatanut X korduvalt jalaga selja piirkonda.

Süüdistatavate vägivallateod põhjustasid kannatanule Xle põrutushaava vasakul oimupiirkonnas,

peaajuvapustuse ja vasaku käe neljanda sõrme põrutuse, riivasid avalikku kindlustunnet, tekitasid

kannatanus ja kõrvalseisnud isikutes hirmu.

Y. C tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi süüdi selles, et tema 19. juulil 2005.a., Türil, XXX

kaupluse kõrval, grupis N.B-ga, võõra vara omastamise eesmärgil, avalikult võttis ära kannatanult

U. Slt 300 kr. maksva rahakoti koos selle olnud 460 kr. ja 50 senti sularahaga, passi, ID- kaardi,

pensionitunnistuse, haigekassakaardid, pankade kontonumbrikaardid ja raamatuklubi liikmekaardi.

Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus

2(7)

Vandeadvokaadi M. Reinsalu apellatsioonide kohaselt ei ole süüdistatavad F. W ja Q. T neile KarS

§ 263 p-de 1, 4 järgi inkrimineeritud kuritegu toime pannud.

Süüdistatav F. W ei viibinud 28.juunil 2005.a õhtul Paides ega võtnud osa avaliku korra grupilisest

rikkumisest.

Süüdistatav F. W oli enne 2005. a jaanipäeva koos tunnistaja G. Bga, juhutransporti kasutades

Saksamaale reisinud, kus viibides külastas Bühli linnas elavat Ada nimelist sugulast.

Tunnistaja G. B on ütlustes kinnitanud koos süüdistatava F. Wga enne jaanipäeva Eestist lahkumist

ja pooleteise nädala kestel Saksamaal viibimist. Tunnistaja T. T ütluste kohaselt elab Ada nimeline

sugulane Bühli linnas Saksamaal.

Kannatanu X ja tunnistajate Ä. E, N. P, E. A, E. A, R. N, M. A, V. T ütlused on vastuolulised.

Tunnistajad on kohtus selgitanud, et kohtueelsel uurimisel oli menetleja nimetanud võimalike

ründajatena XXX. See asjaolu seab kahtluse alla kohtueelsel menetlusel antud tunnistajate ütlused

süüdistatavate äratundmise kohta. Kohtuistungil tunnistajad loobusid kohtueelsel menetlusel antud

ütlustest. Kannatanu X on kohtus selgitanud, et 28.juunil 2005.a. õhtul üleelatu tõttu ei pruugi

eeluurimisel antud ütlused olla täpsed.

Süüdistatav Q. T on selgitanud, et 28. juuni 2005.a. päeval oli ta Paides, Säästumarketi juures koos

tütarlastega, kellest tundis N. Pt ja Liia nimelist tütarlast. Läheduses olid kohalikud poisid

ruladega. Süüdistatav Q. Tl tekkis kohalike noorukitega, kelle hulgas oli X konflikt ja ta põgenes

ning sõitis bussiga Türile. Paidesse ta tagasi minna ei julgenud ega kutsunud sinna ka oma

vendasid. Vend Y oli Kohilas tüdruksõbra juures, venna F asukohta ta ei teadnud.

Apellandi hinnangul pole vaidlust, et süüdistataval Q. Tl oli 28.juuni 2005.a. päeval Paides tüli

kohalike noorukitega. Samuti pole vaidlust selles, et sama päeva õhtul Paides rünnati kannatanut

X. Kriminaalasja menetluse käigus pole aga selgunud ründajate täpset hulka ega nende isikuid ja

nendest igaühe kuriteost osavõtu astet.

Kohtus ülekuulatud tunnistajate Ä. E, R. N, M. A. N. P, E. A, V. T ütluste kohaselt nad kas ei

näinud ise vahetult kannatanu peksmist või nägid ründajaid selja tagant või ei tea nende täpset arvu

ega oska öelda nimesid. Tunnistaja E. A selgitas kohtus, et kuulis sõbrannalt OOO nime ja XXX

nime sai politseilt teada. Tunnistaja V. T võttis kohtus omaks, et eeluurimisel oli ebaõigeid ütlusi

andnud.

Mitmed tunnistajad väitsid kohtus, et eeluurimisel on menetleja nimetanud ründajatena vendasid

XXX ning sellest olid tunnistajate antud ütlused ka mõjutatud.

Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kohtus ristküsitlusel antud tunnistajate ütlused ei ole

usaldusväärsed hirmu tõttu süüdistatavate ees. Kohtus tunnistajaid ei hirmutatud ega ähvardatud,

mistõttu kohtus antud ütluste õigsuse kahtluse alla seadmine on oletuslik ja vastuolus KrMS § 15

lg.1 sätestatuga.

Kohtueelsel menetlusel antud ütluste eelistamine on vastuolus põhimõttega kontrollida

kohtuistungil kõikki tõendeid ning üldmenetluses kaoks kohtus asja sisulise läbivaatamise mõte.

Seetõttu taotletakse F. W ja Q. T suhtes maakohtu otsuse tühistamist ja ringkonnakohtu otsusega

F. W ja Q. T KarS § 263 p-de 1, 4 järgses süüdistuses õigeksmõistmist.

Vandeadvokaat M. Maksingu apellatsioonis vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust Y. C

süüdimõistmises ja karistamises KarS § 263 p-de 1, 4 ja § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi.

Apellant leiab, et tema apellatsioonis käsitletud kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise ja

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu peaks ringkonnakohus laiendama kohtuliku arutamise

piire süüdistatavatele F. Wle, Q. Tle, N. Ole, N.B-le.

Maakohus kuulutas kohtuotsuse ilma süüdistatavate F. W ja N.B juureolekuta (v.t. III kd. tl. 164 ),

mida Riigikohus on käsitlenud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumisena.

Kohtueelsel menetlusel asetleidnud kriminaalmenetluse õiguse oluline rikkumine seab kahtluse alla

selles menetlusstaadiumis kogutud tõendite usaldusväärsuse.

3(7)

Apellandi hinnangul kuulati süüdistatav Y. C tunnistajana üle 21. augustil 2005.a., kuigi juba 28.

juuni 2005.a. toimunud kannatanu X ülekuulamisel oli menetlejale XXX nimi teada. Tunnistaja Ä.

E on 28. juulil 2005.a. antud ütlustes viidanud Y. Cle kui süüteo täideviijale. Seega pidanuks

menetleja Y. Cle selgitama kahtlustatava õigusi ja ta kahtlustatavana üle kuulama ning

ülekuulatava alaealisuse tõttu kaasama menetlustoimingusse kaitsja.

Toimikus on vandeadvokaadi M. Reinsalu volikiri 31. augustist 2005. a( I kd., tl. 81, kuid v.t. ka

tl. 121 adv. M. Reinsalu order 20. 07.2005.a. olemas) , seega polnud kaitsjat alaealise Y. C

ülekuulamise juures.

Kahtlustatavale Y. Cle õiguste tutvustamine leiab aset 20.jaanuari 2006. a ülekuulamisel.

Ülekuulamise protokollis viidatakse 27. oktoobril 2005.a. asetleidnud ülekuulamisele, kuid

apellant selle ülekuulamise protokolli kriminaaltoimikust ei leidnud ( v.t. tl. 127-129

kahtlustatavana ülekuulamine olemas ).

Tunnistaja ja kahtlustatava, s.h. alaealise kahtlustatava õigused kriminaalmenetluses on erinevad,

seetõttu on kahtlustatava asetamine tunnistaja rolli nii kaitseõiguse kui kriminaalmenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks.

Sarnane kriminaalmenetluseõiguse oluline rikkumine on aste leidnud KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7

järgi esitatud kahtlustuse menetlemisel. Alaealine Y. C peeti kahtlustatavana kinni 19. juulil 2005.

a( vt. I kd. tl. 119-120 ), kuid kaitsja osavõttu menetlustoimingust ei nähtu. 20.juulil 2005.a. kuulati

Y. C üle tunnistajana. Volikirja esitanud kaitsja roll selle menetlustoimingu juures on selgusetu ( I

kd. tl. 121, 122-123 pöördel ).

27. novembri 2006. a kohtuistungil kannatanu X selgitas, et 28.juuni 2005.a. õhtul näitas politsei

talle võimalike kahtlustatavate pilte. Sellise menetlustoimingu protokolli kriminaaltoimikus ei

leidu. Äratundmiseks esitamise protokoll on koostatud 26. augustil 2005. a ning selle

usaldusvääruse seab kahtluse alla uurimisasutuse poolt kannatanu teatud isikute äratundmisele

mõjutamine.

Kohtuistungil kannatanu X ei osanud viidata ühelegi süüteo toimepannud isikule.

Samalaadne rikkumine on aset leidnud kannatanu U. Sle isikute fotode järgi äratundmiseks

esitamisel. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et vastav menetlustoimingi viidi läbi 19. juulil

2005. a ajavahemikul kell 21.35 kuni 22.00.

Kannatanu kohtus antud ütluste järgi ta kuriteo päeval näidatud piltidel kedagi ära ei tundnud ja

päev hiljem näidati talle uusi fotosid. Tunnistaja M. I kohtus antud ütluste järgi nägi ta politseis

kannatanut fotodega tutvumas hommikusel ajal ning kannatanule olid äratundmisel isikute nimed

teada.

Kannatanu enda väitel sai ta süüdistatavate nimed teada alles kohtukutse kaudu.

Apellant leiab, et menetleja on kannatanut U. S isiku äratundmisele suunatud. Kannatanu poolt

kirjeldatud ja protokollitud isikutunnused on sedavõrd üldsõnalised, et nad isiku tegelikku

äratundmist ei võimalda.

Apellanti väitel on kohtueelsel menetlusel asetleidnud kriminaalmenetluse õiguse rikkumise ulatus

ja olulisus sedavõrd suur, et kohtul pole võimalik teha muud otsust kui õigeksmõistev kohtuotsus.

Osundades mitmele Riigikohtu otsusele leiab apellant, et süüdistusaktis ja vaidlustatud

kohtuotsuses kirjeldatud teod ei vasta KarS § 236 süütekoosseisule avaliku korra rikkumise

tunnuse puudumise tõttu. Süüdistusaktis ega kohtuotsuses pole esitatud objektiivseid tõendeid

avaliku korra ja õigusrahu rikkumise kohta.

Kohtualuse ja kannatanu vaheline peksmine algas isiklikul motiivil ja pole millegagi tõendatud

selle ülekasvamine raskeks avaliku korra rikkumiseks. Ühele peksmist pealt näinud tunnistajale

viitamine pole selleks piisav tõend.

Süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi pole tunnistajate ütluste ega muude faktiliste

asjaoludega tõendatud süüdistataval Y. C võõra asja omastamise eesmärgi olemasolu. Samuti pole

inkrimineeritud varguse puhul tõendatud Y. C poolt kuriteo kaastäideviimine.

4(7)

Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikale tuginedes leiab apellant, et kohtuotsus on

ebaõigesti rajatud kannatanu ja tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, millised aga

lahknevad nende isikute kohtuistungil antud ütlustest. Ütluste vastuolu korral pidanuks kohus need

ütlused ebausaldusväärse tõendina kõrvale jätma, mitte eelistama kohtuvälises menetluses saadud

ütlusi kohtus kontrollitud tõendile. Maakohus on faktilisi asjaolusid esitamata oletuslikult leidnud,

et kannatanu ja tunnistajad süüdistatavaid kardavad.

Y. Cle on esitatud süüdistus kannatanu X löömises jalaga keha piirkonda. Samas pole kannatanul

keha piirkonnas vigastuse või löögijälje esinemist kindlaks tehtud.

Kohtuotsusest ei selgu, kuidas kujunes kohtu veendumus kannatanu ütluste usaldusväärsuses.

Riigikohtu praktika kohaselt võib kohtotsus tugineda ka ühel tõendil, kuid siis peab kohus

selgitama, miks loeb ta kohtualuse süüd eitavad ütlused ebausaldusväärseks.

Kannatanu X ütlused on ebakindlad ning maakohus on seda ka möönnud. Sellises olukorras tuleks

pöörata tähelepanu kannatanu poolt kohtus öeldule selles, et 28. juuni 2005.a. sündmused viisid ta

seisukorda, kus ta adekvaatseid ütlusi anda ei suutnud.

Tunnistajate V. P ja V. T ütlused pole tõendina usaldusväärsed, sest esimene on võtnud osa

kriminaalasja kohtueelsest menetlusest ja teist pole kannatanu sündmuspaigal viibinud isikuna ära

tundnud.

Maakohus on jätnud tähelepanuta või arvestamata kõik tõendid, mis kinnitavad Y. C 28. juunil

2005.a. õhtul Paides mitteviibimist. Kuigi Riigikohus on selgitanud, et aktiivse kaitse korral peab

isik oma kaitseväite tõepõhja kindlakstegemise omal initsiatiivil kohtule kontrollitavaks tegema, ei

tähenda see, et süüdistataval lasub üldine kohustus tema käitumise osas kerkinud kahtlustuse

kõrvaldamiseks. Kohtueelse menetluse eripärast lähtuvalt eeldavad kaitsja ja kahtlustatav, et

kohtueelne menetleja kontrollib ka nende või tunnistajate poolt nimetatud isikute teadmisi kahtluse

aluseks olevates asjaoludes.

KrMS § 7 lg 2 järgi ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud oma süütust tõendama. Esimese

astme kohus on jätnud hindamata tunnistajate D. T, E. B, A. U ütlused, mille kohaselt Y. C viibis

20.kuni 30. juunini 2005. a kogu aeg Kohilas ning F. W ja N. O ei saanud 28. juunil Paides

viibida. Tunnistajad R. N ja M. A samuti ei tundnud Y. C ära isikut, kes sündmuspaigal viibis.

Süüdistuse kohta ümberlükkamatute tõendite esitamine lasub prokuratuuril ning kõrvaldamata

kahtluse korral tuleb kohtul otsus langetada süüdistatava kasuks.

Maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja pole vahetult uurinud ühtegi süütõendit KarS § 263

järgses süüdistuses.

KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 järgses süüdistuses nimetab maakohus ainsa süütõendina kannatanu U.

S ütlusi. Tunnistaja M. K ütlustest nähtuvalt oli kannatanu väga purjus. Kannatanu on ka ise

alkoholi tarvitamist tunnistanud. Seega ei tarvitse kannatanu arusaam toimunu asjaoludest

tegelikkust kajastada. Kohtus avaldas kannatanu U. S, et saalis viibib vaid üks tema vastu kuriteo

toimepannud isik.

Järgnevalt kordab apellant varem esitatud väiteid tõendite kohtukõlbulikkuse osas.

Süüdistatav N.B on omaks võtnud varguse üksi toimepanemise. Tema ütluste järgi võttis ta

kannatanu rahakoti pingilt, kuhu viimane selle ise asetas. Kohtus süüdistatav N.B teadis nimetada

rahakotis olnud rahasumma suurust ja avaldas, et andis raha kannatanule tagasi. Kohtus pole

selgunud ühtegi tõendit varguse täideviimises Y. C poolt. Varguse eest karistuse mõistmisel pole

maakohus kaalunud vangistusele alternatiivse karistuse kohaldamist. Apellant on kohtule esitanud

tõendid selles, et Y. C on oma elu asunud ümber korraldama. Need positiivsed muutused on

tingitud asjaolust, et varem mõistetud karistused on jäänud täitmisele pööramata.

Kaitsja järelepärimisele esitatud Karistusregistri andmetel pole Y. Cl tasumata ühtegi varem

määratud rahatrahvi ega rahalist karitust. Kohtu seisukoht vangistusega karistamise osas ei ühti

kriminaalhooldusametniku täiendava ettekandega selles, et viimase poole aasta jooksul on Y. C

teinud uskumatu pöörde positiivsuse suunas ning vangistuse kohaldamine ei oleks otstarbekas.

Riigikohtu lahendeid tsiteerides rõhutab apellant vajadust alaealiste puhul tähele panna, et karistuse

5(7)

mõistmine kujundaks alaealise arusaama ühiskondlike normide sidususest ning ei takistaks tema

ühiskondlikku integreerumist.

Tsiteerides Laskekaitseseaduse ja Laste õiguste konventsiooni sätteid jõuab apellant veelkord

järeldusele, et Y. C vangistusega karistamine pole otstarbekas ega vajalik.

Apellant taotleb Pärnu Maakohtu 19. jaanuari 2007.a. otsuse tühistamist Y. C KarS § 199 lg 2 p-

de 4, 5, 7 ja § 263 p-de1, 4 järgi süüdi tunnistamise ja karistamise osas ning uue otsusega Y. C

nimetatud süüdistustes õigeksmõistmist.

Selle taotluse rahuldamata jätmisel või osalisel rahuldamisel taotletakse Y. Cle tähtajalise

vangistusena mõistetud karistuse tingimisi täitmisele mittepööramist või selle üldkasuliku tööga

asendamist.

Apellant taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist. Menetluskulude arvestuse lubab apellant

esitada ringkonnakohtu istungil.

Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaalasja materjalidega,

nõustub apellatsioonide väitega selles, et vaidlustatud kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus on

asetleidnud kriminaalmenetluse õiguse oluline rikkumine.

Pärnu Maakohtu 15. jaanuari 2007.a kohtuistungi protokolli kande kohaselt ( III kd., tl.164 ) teatas

kohus, et läheb nõu pidama ning et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutatakse 19.jaanuaril 2007. a.

Süüdistatavad F. W, Y. C, Q. T N. O, N.B kinnitasid allkirjaga, et neile on kohtuotsuse

resolutiivosa kuulutamise aeg ( III kd., tl. 165 ) ning kohtusse mitteilmumise tagajärjed teada.

Kohtuistungi protokolli kohaselt ei viibinud 19. jaanuaril 2007. a kohtuotsuse resolutivosa

kuulutamise ajal kohtusaalis süüdistatavad F. W ja N.B. Kohus määras saata kohtuotsuse koopiad

kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise ajal kohtusaalis mitte viibinud süüdistatavate F. W ja N.B

elukohtade aadressidel.

Riigikohus on 9. jaanuari 2007. a otsuses nr 3-1-1-106-06 selgitanud, et Põhiseaduse § 24 lg.2

kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. KrMS § 269 lg 1 järgi toimub

kriminaalasja arutamine süüdistatava osavõtul ning süüdistatava ilmumata jäämise korral lükatakse

kohtulik arutamine edasi. Sellest võib kohus kõrvale kalduda üksnes KrMS § 269 lg. 2 loetletud

erandlikel asjaoludel, millede loetelu on ammendav. Samuti on lubatud kriminaalasja arutamine

ilma süüdistatava juuresolekuta KrMS § 267 lg-s1 või § 334 lg-s 1 nimetatud alustel.

Kriminaalmenetluses seadustiku X peatükis kirjeldatud kohtumenetlus maakohtus hõlmab

kohtuliku eelmenetluse järel, kohtuistungi rakendamise, kohtuliku uurimise, kohtuvaidlusi ja

süüdistatava viimase sõna, kohtuotsuse tegemise ja selle kuulutamise.

Süüdistatava kohaloleku vajalikkus kohtuotsuse kuulutamisel tuleneb KrMS § 315 sätestatud

nõudest, mille järgi kohtunik peab veenduma, et süüdistatav on kohtuotsusest aru saanud ja

vajadusel kohtuotsust selgitama.

KrMS § 2 p 4 kohaselt on Riigikohtu lahend küsimuses, mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel

kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Seetõttu on eeltsiteeritud Riigikohtu otsuses avaldatud seisukoht

seaduse kohaldamises alama astme kohtutele siduv.

Vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamine leidis aset ilma süüdistatavate F. Wi ja N.B kohtusaalis

kohal olekuta. Kriminaalasja arutamisel pole selgunud KrMS § 267 lg 1 või § 269 lg 2 nimetatud

aluste esinemist, mis võimaldanuks esimese astme kohtul kriminaalasja arutamist, s.t. kohtuotsuse

kuulutamist, ilma süüdistatavate F. W ja N.B kohalolekuta.

Neil asjaoludel käsitleb ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamist ilma süüdistatavate

F. W ja N.B juuresolekuta KrMS § 339 lg 1 p-s 2 nimetatud kriminaalmenetluse õiguse olulise

rikkumisena, mille kõrvaldamine apellatsioonimenetluses pole võimalik. Olukorras kus

kriminaalmenetluse oluline rikkumine on kindlaks tehtud süüdistatava N.B osas kelle suhtes pole

apellatsiooni esitatud, peab ringkonnakohus võimalikuks apellatsioonide piirest väljuda.

6(7)

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p 2; § 338 p 3; § 339 lg 1 p2; § 341 lg 1

ringkonnakohus tühistab Pärnu Maakohtu 19. jaanuari 2007.a. otsuse täies ulatuses ja saadab

kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et Riigikohtu lahendites nr.3-1-1-52-06 ja 3-1-1-68-06

rõhutatakse, et KrMS § 288 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse kohaselt on isikuliste tõendite

kohtuliku uurimise põhimeetodiks ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate

ütluste saamine kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendusallikaid aktiivselt kontrolliva

tegevuse tulemina. Ristküsitlus tagab tõhusa kaitse, kuna kaitsjal on teisesküsitluses võimalus

süütava tunnistaja või kannatanu ütluste usaldusväärsuts kontrollida. Seega ei ole kohtueelses

menetluses antud ütlustel samasugune tõenduslik tähendus nagu ristküsitlusel antud ütlustel. KrMS

§ 289 lg. 1 märgitud kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste ristküsitluses käigus

avaldamine teenida eranditult vaid tõenduseseme seisukohalt tähtsate asjaolude meenutamise ja

ristküsitlusel antud ütluste usaldusvääruses kontrollimise eesmärkki. Kohus võib selle järelmina

asuda seisukohale, et kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuid ei saa neid jätta kõrvale ning

kohtuotsust rajada kohtueelse menetluse käigus antud ütlustele.

Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-105-06 antud selgituse kohaselt võib olukorras, kus tunnistaja ei

mäleta kohtus ristküsitlemisel tõenduseseme olulisi asjaolusid, neid talle meelde tuletada tuginedes

tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb lähtuda eesmärgist üksnes

värskendada tunnistaja mälu ja see ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus

ettelugemiseks. Kohtueelse menetluse dokumendi avaldamise hulatus ja asjaolud peaks olema

kohtuistungi protokollis kajastatu põhjal jälgitav. Kui vaatamata neile püüdlustele tunnistaja mälu

ei taastu ja teda ei ole võimalik ristküsitleda, on tema eeluurimisel antud ütluste tõendina, s.h.

prokuröri poolt esitatud süüdistust kohtus toetava tõendina, kasutamine välistatud.

Tunnistajalt, kannatanult saadava tõendusteabe hulk ja kvaliteet on kohtumenetluse poolte, s. h.

kohtus riiklikku süüdistust esindava prokuröri vastutusalas. Võistleva menetlusloogikaga on

kooskõlas, et kohtumenetluse pool veendub enne tunnistaja kohtuistungile kutsumist selles, et

tunnistajast on kohtuasja jaoks ka reaalselt kasu. Olukorras kus menetletava süüdistusasja

tõenduslik baas on nõrk ning võib osutuda üldmenetluses ebapiisavaks on kohaseks lahenduseks

erinevad lihtsustatud menetlused või kriminaalmenetluse lõpetamine. Kohtu ülesandeks ei ole

kohtueelse menetluse käigus saadud tõendite abil süüdistuse toetamine.

Seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kindlakstegemise ja kriminaalasja esimese

astme kohtule uueks arutamiseks saatmisega ei pea ringkonnakohus vajalikuks apellatsioonides

esitatud muude väidete käsitlemist.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.2 p.2 ja § 339 lg.1 p.2 ringkonnakohus tühistab täies

ulatuses Pärnu Maakohtu 19. jaanuari 2007.a. otsuse ning saadab kriminaalasja samale kohtule

uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Vandeadvokaatide M. Reinsalu ja M. Maksingu apellatsioonid jätta rahuldamata.

IGOR AMANN MEELIKA AAVA JÜRI PAAP

7(7)