3-24-741/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-741

Haldusasi

X.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.02.2024 otsuse nr

15.3-3.2/135-1 ning 19.03.2024 lahkumisettekirjutuse nr

1052277625 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks vaadata tema elamisloa taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X, volitatud esindaja Fränk Valdmann

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Marta Gromtsev

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

so

hiljemalt

29.11.2024.

Vastuapellatsioonkaebuse võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva. Nõuded apellatsioonkaebusele ning vastuapellatsioonkaebusele on toodud

halduskohtumenetluse seadustiku §-des 182 ja 184.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X on Jordaania Hašimiidi Kuningriigi kodanik, kes on abielus Eestis elava

Jordaania kodanikuga ja kellega neil on ühine laps. Esmakordselt saabus X.X Eestisse

elamisloa alusel elama 2019. aastal, kui talle väljastati abikaasa juurde elama

asumiseks elamisluba kehtivusega 06.03.2019–30.11.2022. Alates 20.10.2022 viibis

X.X Eestis töötamiseks väljastatud elamisloa alusel. Elamisluba töötamiseks väljastati

töötamiseks Sadakuuskümmend OÜ-s kehtivusega kuni 01.06.2027. Töösuhe lõppes

18.06.2023. Uut elamusluba uue tööandja juurde tööle asumiseks isik ei taotlenud.

Töötamiseks antud elamisluba tunnistati kehtetuks 20.02.2024.

2. X.X (edaspidi ka taotleja) esitas 09.05.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi

PPA) taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks elamisloa saamiseks.

3. PPA 28.02.2024 otsusega nr 15.3-3.2/135-1 (edaspidi 28.02.2024 otsus) keelduti

X.Xle tähtajalise elamisloa andmisest. PPA otsuse põhjendused on kokkuvõetult

järgmised:



Taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ja talle tuleb keelduda

elamisloa andmisest. Taotleja ei ole Eesti eluga kohanenud ning tema senine tegevus

ei ole olnud kooskõlas elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. Taotleja ei ela

abikaasa ja lapsega koos ning teda on karistatud väärteomenetluse korras.



Taotleja võib ohustada Eesti avalikku korda. Taotleja on olnud abikaasa suhtes

vägivaldne, mistõttu pöördus abikaasa koos lapsega Tallinna Naiste Kriisikodu poole.

Taotleja keeldub abielu lahutamast, ehkki abikaasa seda soovib.



Taotleja rikkus välismaalase Eestis töötamise tingimusi. Ta oli teadlik juba

09.08.2023, et ta töötab Eestis ebaseaduslikult, ent ta ei astunud samme töötamise

seadustamiseks.



Taotlejal puudub subjektiivne õigus nõuda Eesti elamisloa väljastamist.



Jordaanias elavad taotleja pereliikmed ning tal on võimalik Jordaaniasse naasta.



Taotleja ei ela abikaasa ja lapsega perekonnaelu ning ta ei toeta last. Elamisloa

andmisest keeldumine võib küll olla vastuolus alaealise lapse huvidega, kuid

arvestades asjaolu, et taotleja laps elab Eestis koos oma emaga ja taotleja senine

tegevus ei ole olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega,

siis kaaluvad nimetatud asjaolud üles perekonnaelu riive. Elamisloa andmisest

keeldumisel on taotlejal võimalik last rahaliselt toetada kodakondsusjärgsest riigist

pangaülekannetega, suhelda telefonitsi või Skype vahendusel, külastada last Eestis

viisa alusel või laps enda juurde külla kutsuda (oleneb lapsevanemate kokkuleppest).

4. X.X (edaspidi ka kaebaja) esitas 11.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA

28.02.2024 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema elamisloa

taotlus uuesti läbi (haldusasi 3-24-741).

5. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 19.03.2024 X.Xle ettekirjutuse nr 1052277625

(edaspidi ettekirjutus) Eestist lahkumiseks ning kohaldas Schengeni sissesõidukeeldu

3-aastaks. Ettekirjutus tuli täita 14 päeva jooksul ehk hiljemalt 03.04.2024.

6. 01.04.2024 esitas X.X Tallinna Halduskohtule kaebuse lahkumisettekirjutuse

tühistamiseks (haldusasi 3-24-975).

7. Kohus liitis haldusasjad 3-24-741 ja 3-24-975 üheks menetluseks 02.04.2024

määrusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja seisukoht

2 (11)

28.02.2024 otsuse õigusvastasus

8.1. Vaidlust ei ole, et PPA teostab elamisloa taotluse menetluses kaalutlusõigust. PPA

kohaldas 28.02.2024 otsust tehes VMS §-e 2101 ja 2012, ehkki see ei olnud nõutav.

Nimelt sätestab VMS § 149 lg 1, et kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa

abikaasa juurde elama asumiseks ja ta on selle alusel elanud Eestis vähemalt 3 aastat,

siis VMS § 2101 ja § 2102 ei kohaldata. Vaidlust ei ole, et kaebaja omas abikaasa

juurde elama asumiseks elamisluba vähemalt 3 aastat. Selline väära normi

kohaldamine on menetlusviga, mis tõi kaasa ebaõige otsuse, kuna PPA rajas keelduva

otsuse alusele, mis kaebaja suhtes ei kohaldu.

8.2. Isegi kui VMS § 2101 ja § 2102 kohalduvad, siis on kaebaja eeldused täitnud.

8.3. Kaebaja ei ole valeinfot esitanud, kuna kaebaja tunnistas, et on liiklusalase väärteo

toime pannud. Kaebaja vastuskirja PPA küsimusele tuleb hinnata tervikuna, mitte

üksikute lausete kaupa. Lisaks sai kaebaja PPA küsimusest aru, kas kaebaja on peale

13.04.2023 käitunud seaduskuulekalt ning lause: „ Olen Eestis elanud 5 aastat ja pole

selle aja jooksul ühtegi väärtegu soortanud“ ongi antud kontekstis, et ta pole pärast

13.04.2023 väärtegusid sooritanud. Samuti elas kaebaja veel sel ajal, mil ta avaldas

PPA-le, et ta elab õnnelikult koos abikaasaga, abikaasaga. Abielu purunes kuid hiljem.

8.4. PPA heidab kaebajale ette, et ta on pannud veel toime mingisuguse väärteo, mis

on PPA menetlussüsteemis, kuid kaebajale ei ole see teada. Eestis mõistab õigust

üksnes kohus ning kuniks ei ole jõustunud süüdimõistvat otsust, kehtib süütuse

presumptsioon. Seetõttu on täielikult põhjendamatu, meelevaldne ja paljasõnaline PPA

seisukoht, justkui oleks kaebaja mingi täiendava süüteo toime pannud.

8.5. Kaebaja toimepandud rikkumised ei oma piisavat kaalu, et elamisloa andmisest

keelduda. Vaidlust ei ole, et kaebaja pani toime ühe liiklusalase süüteo ning rikkunud

korduvalt välismaalase Eestis töötamise tingimusi, kuid need asjaolud ei ole aluseks

automaatselt elamisloa andmisest keeldumiseks. PPA ei arvestanud olulisi asjaolusid

ega kaalunud kaebaja ning tema alaealise lapse põhjendatud huvi elada pereelu. Need

asjaolud kaaluvad kaebaja hinnangul üle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise

aluste esinemise. Elamisloa andmata jätmine riivab oluliselt kaebaja põhiõigust

perekonna- ja eraelu puutumatusele ning vastustaja ei saa sellesse kergekäeliselt

suhtuda. Ühekordne seaduserikkumine väärteo korras ei saa omada sellist jõudu, et

kaaluda üle kaebaja põhiõiguste riive. PPA ei arvestanud, et liiklusrikkumine oli

juhuslik ja ühekordne. Ka on PPA põhjendamatult ületähtsustatud ebaseadusliku

töötamise fakti. Kaebajal oli elamisluba olemas ning ta ei teadnud, et töötab

ebaseaduslikult. Ka kaebajale saadetud PPA e-kirjadest ei olnud mõistetav, et

töötamine teiste tööandjate juures oleks olnud ebaseaduslik.

8.6. Väited avaliku korra rikkumise võimalikkusest on põhjendamatud ning puuduvad

objektiivsed tõendid, et kaebaja oleks abikaasa suhtes vägivaldne olnud. Kaebaja ei ole

abikaasa suhtes vägivaldne olnud. Pärast väidetavat füüsilise vägivalla juhtumit vaatas

kaebaja abikaasa üle kiirabi, kes füüsilisi vigastusi ei tuvastanud. Kui kaebajale

etteheidetud vägivallategu vastaks tõele, siis pidanuks järgnema ka tuvastatavad

füüsilised vigastused kaebaja abikaasal. Tulenevalt eeltoodust on põhjendamatu PPA

keeldumine kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 punkti 1 alusel.

Kaebaja on järginud Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, on austanud

3 (11)

põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe ning tema Eestis viibimine ei ohustada avalikku

korda.

8.7. Väited, et lastekaitse ei luba kaebajal lapsega kohtuta, ei vasta tõele. Suhtlust ja

kohtumisi lapsega piirab ema, kuid tegemist on kättemaksuga.

8.8. Igaühe elus võib ette tulla õigusrikkumisi, kuid see ei tähenda veel ükskõikset

suhtumist õiguskorda. Praegusel juhul ei ole proportsionaalne kõnealuste rikkumiste

tõttu elamisloa andmisest keelduda, kuivõrd elamisloa andmisel tuleb kaaluda ka muid

olulisi asjaolusid (nt elamisloa andmisest keeldumisega kaasnev põhiõiguste riive),

mis aga kaaluvad üle üksikud ja juhuslikud väärteod.

8.9. PPA väide, et kaebajal ei ole lapsega lähedasi suhteid on põhjendamatu.

Olenemata keerulistest suhetest abikaasaga, on kaebajal lapsega tugev hingeline- ja

emotsionaalne side. Kuna kaebajal puudub võimalus Eestis töötada, siis ei ole tal

võimalik ka last rahaga toetada. Kaebaja ei ole keeldunud lapsele ülalpidamise

andmisest ning on seda võimaluste kohaselt ka alati teinud.

Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õigusvastasus

8.10. Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kehtestamine ei ole

põhjendatud. Lahkumisettekirjutus tugineb PPA 28.02.2024 otsusele, mille kaebaja

aga kohtus vaidlustas. PPA seisukoht, et kaebaja eraelu- ja perekonnaelu

puutumatusele riive puudub, ei ole põhjendatud. Kaebaja taotleb elamisluba püsivalt

Eestisse elama asumiseks. Oluline ei ole, kas kaebaja elab pereelu VMS tähenduses

või mitte, kuna kaebaja ei taotle elamisluba pereeluga seonduvalt. Vaidlust, et

ettekirjutusega kaasneb kaebaja põhiõiguste riive, ei saa olla.

9. Vastustaja seisukoht

9.1. Kaebus on nii 28.02.2024 otsuse kui ka ettekirjutuse tühistamise nõuetes

põhjendamatu, kuna nende andmisel lähtuti seadusest ning kohaldati nõuetekohaselt

VMS-i ja VSS-i norme.

28.02.2024 otsuse õiguspärasus

9.2. Kaebaja suhtes kohaldusid VMS § 2101 ja § 2102. VMS § 149 lg-st 1 tuleneb, et

välismaalasele võib anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS

§-des 2101 ja 2102 sätestatut kohaldamata, kui välismaalane on saanud tähtajalise

elamisloa elama asumiseks abikaasa või registreeritud elukaaslase juurde ja on sellel

alusel elanud Eestis vähemalt kolm aastat. Eeltoodud säte kohaldub juhul, kui püsivalt

Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa taotluse esitamisel on välismaalasel

olemas tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Sellele viitab nii sätte

sõnastus „on saanud“ kui ka sätte pealkiri – erisus abikaasa või registreeritud

elukaaslase juurde elama asumiseks antud elamisloa nõuetest. Püsivalt Eestisse elama

asumiseks elamisluba taotledes oli kaebajal töötamiseks väljastatud elamisluba,

mistõttu erisus ei kohaldu. Kaebaja VMS § 2101 ja § 2102 nõuetele ei vasta.

9.3. PPA ei heida kaebajale ette valeandmete esitamist. Valeandmete esitamise korral

on VMS-is eraldi sätted ning nendele PPA ei tugine. PPA otsusest on välja loetav, et

kaebaja ütlused on mõneti vastuolulised. Nt 14.08.2023 kirjas selgitas kaebaja, et elab

4 (11)

abikaasa ja tütrega õnnelikult, kuigi PPA 09.08.2023 kirja kättesaamise hetkel elasid

kaebaja abikaasa ja tütar temast eraldi. Kaebaja abikaasa pöördus koos lapsega

turvakodusse 2023. aasta juunis ning tema vastustest ei nähtu, et ta oleks pärast

turvakodusse pöördumist elanud abikaasaga koos. Seega püüdis kaebaja luua PPA-le

pilti toimimast perekonnast, kuigi see ei vastanud tegelikkusele. Kaebaja tunnistas

üles, et tema pereliikmed elavad temast eraldi alles siis, kui PPA 08.11.2023 kirjas

sellele viitas.

9.4. Vastab tõele, et kaebaja viitab selgitustes PPA-le, et pani 13.04.2023 toime

õigusrikkumise. Ent tema suhtumine õigusrikkumisse on selline, justkui poleks

tegemist olnud õigusrikkumisega. See näitab kaebaja suhtumist õiguskorda. Alkoholi

tarvitamine ja rooli taha istumine ei saa olla juhuslik.

9.5. PPA tugines 28.02.2024 otsust tehes lähisuhtevägivalla juhtumile. Vaidlust ei ole,

et kaebaja suhtes ei ole algatatud kriminaalmenetlust või teda selle eest süüdi

mõistetud, kuid avalikule korrale tuleneva ohu mõiste sisustamisel ei pea PPA

piirduma kehtivate karistustega. Et kaebaja abikaasa keeldus politseisse pöördumast ei

tähenda, et selline juhtum poleks aset leidnud või et see poleks karistatav. Samuti ei

saa pidada lähisuhtevägivallaks üksnes selliseid juhtumeid, millele järgnevad nähtavad

vigastused. Sellised kaebaja väited on küünilised. Muud tõendid kinnitavad juhtumi

toimumist. PPA lähtus nii menetlusinfosüsteemis olevast infost kui ka abikaasa

ütlustest ning olemasolevas teabes pole alust kahelda. Õige on ka see, et abielulahutus

on tsiviilõiguslik vaidlus, kuid abikaasa tahab abielu lahutada just kaebaja vägivalla

tõttu. Oleks loogiline, et kui abikaasa oleks soovinud kaebajale kättemaksta, siis oleks

ta esitanud kuriteoteate.

9.6. Võimalik ei ole rääkida Eesti põhiseadusliku korra ja Eesti õigusaktide

väärtustamisest, kui isik kasutab vägivalda abikaasa suhtes, paneb toime süüteo, rikub

seadust. Kaebaja on seisukohal, et tema rikkumised (st joobes juhtimine ja

ebaseaduslik töötamine) ei oma piisavat kaalu elamisloa andmisest keeldumiseks.

Vastustaja hinnangul näitab kaebaja sellise väitega üles ükskõikset suhtumist Eestis

kehtivasse õiguskorda.

9.7. Igal riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalaste õiguse üle riiki siseneda ja

siin elada. Kuigi elamisloa andmise üle otsustamisel peab arvestama ka välismaalase

õigust perekonnaelule, siis kaebaja ei ela Eestis perekonnaelu. Ametlikult on kaebaja

küll abielus Eesti elava Jordaania kodanikuga, kuid abikaasad on kinnitanud

abielusuhte lõppemist. Ka tugevat seost tütrega ei ole kaebaja tõendanud.

Haldusmenetluses esitas kaebaja 2 kuvatõmmist kirjavahetusest tütrega, mis aga ei

tõenda lapse tugevat seost kaebajaga. PPA-le teadaolevalt ei toeta kaebaja tütart

materiaalselt ning puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks seda teinud töötamise ajal.

Kaebaja suhtlus tütrega on katkenud. Pärast tütre isast eraldi elama asumisest pole

kaebaja teinud midagi selleks, et taastada suhtlust lapsega, kuigi selleks on seaduses

olemas õiguskaitsevahendid.

9.8. Kaebaja pidi endale tegema selgeks Eestis töötamise tingimused, mistõttu on

põhjendamatud väited, et kaebaja ei rikkunud Eestis töötamise tingimusi pahatahtlikult

ja teadlikult. Kahtluse korral võis kaebaja pöörduda selgituste saamiseks PPA või

õigusteadmistega isiku poole. Kaebaja aga ise tunnistas, et ei tea ühtegi seadust ega ole

uurinud. Kaebaja väited, et ta ei mõistnud PPA kirjast, et ta töötab ebaseaduslikult on

arusaamatud, kuna PPA on seda kirjas selgelt väljendanud. Kaebaja soovimatus PPA

5 (11)

selgitustest aru saada ei ole vastustajale etteheidetav. Ka esialgse õiguskaitse

kohaldamise ajal asus kaebaja ebaseaduslikult Eestis tööle. Tegemist on teadliku

käitumisega.

Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasus

9.9. Kaebajal puudus alates 29.02.2024 Eestis viibimiseks õigus ning PPA-l oli

kohustus lahkumisettekirjutus teha. Lahkumiskohustus tuleneb otse seadusest, mitte

PPA ettekirjutusest. Seega oli kaebajal kohustus Eesti territooriumilt lahkuda ka siis,

kui PPA ei olnud veel talle ettekirjutust teinud. Ettekirjutuse väljaandmise põhjuseks ei

ole niivõrd PPA otsus, kuivõrd viibimisõiguse puudumine.

9.10. Ka sissesõidukeelu kohaldamine tulenes seadusest ning selle lühendamiseks

põhjused puudusid. Kaebaja eksimus viibimisaluse olemasolust ei muuda riigis

ebaseaduslikku viibimist olematuks ega anna alust sissesõidukeelu kohaldamata

jätmiseks. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel

(VSS § 74 lg 4), mida praegusel juhul ei esine. Kuna kaebaja ei ela nii abikaasa kui ka

tütrega koos ega suhtle tütrega, ei ela ta Eestis perekonnaelu. Kaebaja selgitab, et

tütrega suhtlemine on takistatud ajutiselt, kuid vastustaja jääb seisukohale, et kaebaja

tugev seos tütrega ei ole tõendatud. Kaebaja väidab, et väljasaatmise korral ei ole

võimalik määrata kindlaks suhtluskorda lapse ja isa vahel, kuid jääb ebaselgeks, miks

pole kaebaja võtnud ette samme lapsega suhtlemise taastamiseks varem. Kaebaja

muretseb lapsega suhtlemise pärast alles nüüd, kui teda ähvardab väljasaatmine.

9.11. Kaebaja pöördus suhtluskorra määramiseks kohtusse, kui PPA tegi talle

ettekirjutuse ja kohustas Eestist lahkuma. Hooldusõigust puudutava tsiviilasja

materjalidest nähtub, et laps ei ole nõus ega valmis isaga suhtlema (01.08.2024

määrus). Lapse enda sõnul on isa teda löönud ja tema peale karjunud. Kaebaja üritab

põhjendada tütre võõrutust temast lapse ema pahatahtliku käitumisega, kuid selline

väide ei ole usutav. Lapsele määratud esindaja arvamuse kohaselt ei tulene lapsele

kohustust vanemaga suhelda, kui see kahjustab lapse heaolu ja turvatunnet, ning isa

peaks tegema suuri jõupingutusi lapsega usalduslike suhete ja turvatunde taastamiseks.

Paraku nähtub, et kaebaja ei ole alates lapse temast eraldi elama asumisest kuni

käesolevani ajani aktiivselt proovinud lapsega suhteid taastada. Kaebaja väidab, et ta

on asunud täitma Harju Maakohtu määrust. Vastustaja juhib tähelepanu, et määrus oli

tehtud 01.08.2024 ning kuulus täitmisele viivitamatult. 19.08.2024 seisuga ei ole

kaebaja lapse heaolu spetsialistiga ühendust võtnud. Esmakordselt võttis kaebaja lapse

heaolu spetsialistiga ühendust 23.09.2024, st vahetult enne kohtule täiendavate

seisukohtade esitamise tähtaja saabumist. Vastustaja arvates soovib kaebaja vaid jätta

mulje, justkui tal on siiras soov taastada suhtlus oma tütrega. Vastustaja on jätkuvalt

seisukohal, et lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise avaldus oli esitatud ainuüksi

selleks, et vältida riigist väljasaatmist.

9.12. Väited, et kaebaja peab programmi „hoolivad isad“ läbimiseks olema Eestis ei

ole põhjendatud. Esiteks ei olnud kaebaja väga huvitatud programmis osalemises, kuna

vastasel juhul oleks ta kohe pöördunud lapse heaolu spetsialisti poole. Teiseks oli

kaebajale pakutud võimalus osaleda individuaalsel nõustamisel, mis on ka tasuta.

Tallinna Kesklinna Valitsus osutas (Harju Maakohtu 01.08.2024 määruse punkt 5), et

psühholoogiline nõustamine võiks olla alternatiiviks programmile. Arvestades

kaasaegseid võimalusi ei ole alust eeldada, et nõustamine ei saaks kokkuleppel

6 (11)

toimuda veebi teel. Kaebaja ei pea ilmtingimata läbima programmi ega viibima

selletõttu Eestis.

KOHTU PÕHJENDUSED

28.02.2024 otsuse õiguspärasuse hindamine

10. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et 28.02.2024 otsuse tegemise ajal oli

kaebajal üks kehtiv väärteokaristus liiklusalase süüteo (joobes juhtimine) eest ning ta

oli vähemalt kahel korral rikkunud Eestis töötamise nõudeid. Samuti ei ole

menetlusosaliste vahel vaidlust selles, kas PPA sai nende asjaoludega kaebaja

elamisloa taotlust menetledes arvestada. Selles osas on vaidlus taandatav küsimusele,

kas need asjaolud on piisavad selleks, et välistada kaebajale elamisloa andmine.

Pooled ei ole aga ühel meelel selles osas, kas kaebaja on abikaasa suhtes vägivalda

kasutanud ning kas PPA-l oli 28.02.2024 otsust tehes võimalik seda asjaolu arvesse

võtta vaatamata sellele, et kaebajat ei ole selle eest karistatud. Kohtu hinnangul tuleb

viimasele küsimusele vastata jaatavalt, kuna VMS § 124 lg 1 punkt 1 ei näe ette, et

ohu hindamisel saab aluseks võtta üksnes sellised sündmused, millele avaliku korra

eest vastutavad ametiasutused on menetlusega reageerinud ning mille osas on olemas

jõustunud süüdimõistev otsus. Seda kinnitab ka asjaolu, et VMS § 124 lg 1 punkt 5

sätestab eraldiseisva aluse elamisloa andmisest keeldumiseks süüteo eest karistamise

tõttu ning VMS § 124 lg 2 punktid 8 ja 9, mis samuti sätestavad elamisloa andmisest

keeldumise kuritegude toimepanemise tõttu.

11. Kohtu hinnangul on lähisuhtevägivalla toimumine tõendatud kaebaja abikaasa

kirjalike selgitustega1 PPA menetlusinfosüsteemist tehtud väljavõttega2 ning lapse

hooldusõigust puudutava tsiviilasja materjalidega3. Kohtu hinnangul ei ole alust arvata,

et tegemist oleks ebausaldusväärsete tõenditega. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et

PPA menetlusinfosüsteemist tehtud väljavõttes kirjeldatut võiks pidada suhtes

tavapäraseks erimeelsuseks, vaidluseks või tüliks. Kohtu hinnangul ei saa pidada

usutavaks, et ühekordse vähetähtsa olmetüli tõttu lahkub abikaas Tallinna Naiste

Kriisikoju ning ei soovi koju naasta. Samuti ei nähtu kaebaja abikaasa antud

selgitustest, et tegemist oleks olnud ühekordse juhtumiga.

12. Kohus nõustub täies ulatuses PPA 28.02.2024 otsuse ja kaebuse vastuses toodud

selgitustega, ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata (HKMS § 165 lg 2).

Vastuseks kaebaja väidetele märgib kohus järgmist.

13. Kohtule ei nähtu, et PPA oleks 28.02.2024 otsuse tegemisel lähtunud

asjakohatustest kaalutlustest või jätnud mõne asjaoluga arvestamata. Samuti ei nähtu

kohtule, et PPA oleks asjaolusid kaalutlusõiguse teostamisel põhjendamatult vääralt

väärtustanud. Riik võib sekkuda elamisloa andmise menetluses välismaalase era- ja

perekonnaellu ning kaebaja ei saa nõuda, et riik aktsepteeriks elamisloa saamise

kontekstis tema õigust isana lapse kasvatamises osaleda, kuid tegelikult ta seda õigust

ei realiseeri. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, justkui annaks tema pikaajaline Eestis

viibimine ning alaealise lapse elamine Eestis talle õiguse või õiguspärase ootuse siia

jääda ning subjektiivse õiguse elamisluba saada. Samuti ei vähenda need asjaolud PPA

kaalutlusõiguse ulatust. PPA-l on õigus hinnata sisuliselt elamisloa taotluse

1 Dtl 162163

2 Dtl 161

3 Dtl 232–241

7 (11)

põhjendatust ning seda, kas kaebaja õigus suhtlusele lapsega Eestis kaalub üle

elamisloa andmisest keeldumise aluste esinemise.

14. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS §

118 punkt 9). Kõnealuse tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada

Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa

alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 2101 lg

1). Tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks antakse seega mitte

niivõrd elamisloa taotleja huvide kaitseks, kuivõrd avalike huvide edendamiseks.

02.04.2015 jõustunud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seoses teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (809 SE, XI koosseis)4 järeldub, et tähtajalise

elamisloa lihtsamas korras andmise võimaldamise eesmärk on soosida selliste

välismaalaste Eestisse elama asumist, kes panustavad Eesti ühiskonna arengusse ja

loovad lisandväärtust.

15. Poolte vahel on üks vaidlusküsimus, kas PPA õiguspäraselt VMS §-e 2101 ja 2102.

Kaebaja on seisukohal, et kaebaja suhtes oleks PPA pidanud kohaldama VMS §-i 149,

mis sätestab, et kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa elama asumiseks

abikaasa või registreeritud elukaaslase juurde ja on sellel alusel elanud Eestis vähemalt

kolm aastat, võib talle anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks

käesoleva seaduse §-des 2101 ja 2102 sätestatut kohaldamata. Esiteks märgib kohus, et

VMS § 149 lg 1 annab PPA-le kaalutlusõiguse, kas kohaldada seda sätet ja sellest

lähtuvalt mitte rakendada VMS §-des 2101 ja 2102 ehk teisisõnu võib PPA VMS § 149

lg 1 olukorras jätta VMS §-d 2101 ja 2102 kohaldamata, kuid tal ei ole vastavat

kohustust. Normide kohaldamata jätmist peab PPA põhjendama. Teiseks märgib

kohus, et VMS § 149 lg 1 kaebaja suhtes ei kohalduks nii ehk naa. Nimelt ei saa teha

VMS § 149 lg-st 1 järeldust, et kui isikule on ükskõik kunas antud elamisluba abikaasa

juurde elama asumiseks, et see siis välistab VMS § 2101 ja § 2102 kohaldamise. Kohtu

hinnangul on VMS § 149 lg 1 kohaldamise eelduseks, et elamisluba abikaasa juurde

elama asumiseks peab vahetult eelnema püsivalt Eestisse elama asumise elamisloa

taotlusele. Seda kinnitab kohtu hinnangul ka sätte kujunemine ning kohtule ei nähtu, et

VMS-is sätestatud algset põhimõtet oleks seadusandja soovinud hilisemate

seadusemuudatustega muuta. VMS § 149 lg 1 kehtis vastuvõtmisel (09.12.2009)

sõnastuses: „Kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa elama asumiseks

abikaasa juurde ja välismaalane on sellel alusel elanud Eestis vähemalt neli aastat,

võib talle anda elamisloa, mille tingimused ja kehtivus ei ole seotud abikaasaga, kelle

juurde elama asumiseks elamisluba anti.“. Sättes sõnastus muudeti tänasega sarnaseks

01.01.2016 jõustunud muudatustega ning kohtule ei nähtu eelnõu seletuskirjast, et

selle sätte eesmärgiks oleks olnud võimaldada püsivalt Eestisse elama asumiseks

elamisloa taotlemist neile isikutele, kellele kunagi minevikus on abikaasa juurde elama

asumiseks elamisluba väljastatud, kuid kes taotluse esitamise hetkel viibivad Eestis

mõnel muul alusel. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA kohaldas põhjendatult

kaebaja elamisloa taotluse menetlemisel VMS §-i 2101 ja § 2102.

16. VMS jagab elamisloa andmisest keeldumise alused kohustuslikeks ehk

imperatiivseteks (VMS § 123) ning kaalutlusõiguse põhinevaks ehk

diskretsioonilisteks (VMS 124). Kaebajale keelduti elamisloa andmisest järgmistel

alustel: VMS § 123 punkt 2 (taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise

4 Kättesaadav (28.10.2024): https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a53e8004-f54c-40db-b45d-

ccb4b7924fdf/ (lk 3 ja 34).

8 (11)

tingimustele5), VMS § 124 lg 1 punkt 5 (välismaalast on karistatud süüteo eest6), VMS

§ 124 lg 1 punkt 1 (on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või siin

viibimine võib ohustada avalikku korda7), VMS § 124 lg 1 punkt 6 (välismaalane on

rikkunud Eestis töötamise tingimusi8). Ehkki kaebajale keelduti elamisloa andmisest

mitmel VMS-is sätestatud alusel, siis esmalt peab igal juhul olema täidetud VMS §

123 punktis 2 sätestatud alus, ehk välismaalane vastama tähtajalise elamisloa andmise

tingimustele. Vastavalt välismaalaste seaduse § 117 lg 2 peavad tähtajalise elamisloa

üldtingimused olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmiseks. Püsivalt Eestisse

elama asumiseks antava elamisloa eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda

välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle

Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega.

17. PPA on põhjalikult otsuses analüüsinud, miks kaebaja tähtajalise elamisloa

andmise tingimustele ei vasta. Seejuures ei väida PPA, et kaebaja ei vasta VMS § 117

nõuetele, vaid PPA hinnangul ei ole kaebaja püsivalt Eestisse elama asumine

kooskõlas avalike huvidega. Kohus nõustub PPA vastavate põhjendustega ning ka

kohtule ei nähtu, millist lisandväärtust või panust Eesti ühiskonna arengusse kaebaja

Eestis viibimine kätkeks. Kaebaja on töötanud Eestis ebaseaduslikult, teda on

karistatud joobes juhtimise eest ning tema abikaasa on lõpetanud abielulised suhted

vägivallale viidates. Asjaolu, et kaebaja on Eestis elanud alates 2019. aastast ning siin

töötanud ja makse maksnud, ei tähenda, et kaebaja oleks Eesti eluga kohanenud.

18. Lisaks VMS § 123 punktile 2 on PPA põhjendatult toonud välja ka VMS § 124 lg

1 punktid 1, 5 ja 6.

19. VMS § 124 lg 1 punkt 1 sätestab, et isikule võib tähtajalise elamisloa andmisest

keelduda, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda.

Nimetatud aluse kohaldamisel tuleb prognoosida isikust lähtuvat ohtu ning sellise

hinnangu andmisel võib mh arvestada isiku karistamist süüteo eest (Riigikohtu

18.11.2020 otsus asjas nr 3-19-92, punkt 21). Kohtu hinnangul ei eelda viidatud aluse

kohaldamine, et isiku suhtes peab toimuma kas süüteomenetlus või et ohu hindamisel

saab võtta aluseks ainult sellised teod, mille eest isik on süüdi mõistetud. Seega oli

PPA-l õigus kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel arvestada ka abikaasa ütlustega

perevägivallast ning politsei menetlusregistris registreeritud avaldusest.

20. PPA on otsuses põhjendatult viidanud VMS §-st 11 tulenevale välismaalase kohustusele

järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja

printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti

keelt ja kultuuri. Kaebaja abikaasa kirjeldused vägivaldsest suhtest on piisavad selleks, et

põhistada VMS §-s 11 sätestatud kohustuse rikkumist. Lähisuhtevägivald on Eesti ühiskonnas

taunitav ning Eesti ei pea võimaldama välismaalasel, kes Eesti seadusi ei täida ja panevad

toime süütegusid, Eestis viibimist. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus,

sh ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on keelduda

elamisloa andmisest isikutele, kes on varasema käitumisega näidanud, et nad ohustavad teiste

isikute turvalisust. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et tema viibimine Eestis ja

elamisloa saamine, oleks kuidagi eriliselt alaealise lapse huvides, mistõttu peaks riik

võimaliku vägivalla tähelepanuta jätma.

5 PPA 28.02.2024 otsuse punkt 17

6 PPA 28.02.2024 otsuse punkt 18

7 PPA 28.02.2024 otsuse punkt 19

8 PPA 28.02.2024 otsuse punkt 20

9 (11)

21. Kaebaja suhtumist õiguskorda näitab ka joobes juhtimise eest saadud väärteokaristus.

Vaidlust ei ole, et seda asjaolu saab PPA saab elamisloa taotluse menetluses arvestada. Samuti

ei saa olla mõistlikku vaidlust, et karistamine toimepandud süüteo eest saab olla elamisloa

andmises keeldumise aluseks (VMS § 124 lg 1 punkt 5). Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja

suhtumine toimepandud väärteosse annab indikatsiooni, et hinnata kaebaja suhtumist

kehtivasse õiguskorda. Seejuures on kahetusväärne, et kaebaja püüab toime pandud tegu

pisendada. Kaebaja istumine joobes autorooli ei olnud eksimus, vaid teadlik otsus, mida

kaebaja PPA-le antud selgitustes kirjeldas järgmiselt: „Aga no ma ei olnud täiesti purjus. Ma

puhusin ainult vist 0,26 välja. See pole mingi eriline rikkumine. Ma ei soovitaks seda

kellelegi ja ma ei tee enam kunagi nii. See on halb. Ma tegin seda, sest ma pidid koju saama.

Olin ainult 2 õlut joonud. Taksot ei olnud saada. Nii ma siis rentisin Bolt sõiduki ja sõitsin

koju.“9. Joobes juhtimine ohustab avalikku korda otseselt, kuivõrd alkoholijoobes isik osaleb

suurema ohu allikaga aktiivselt liikluses.

22. Õige on ka PPA otsuses tehtud viide, et kaebaja on rikkunud Eestis töötamise tingimusi

ning seda vaatamata sellele, et PPA tõi enda 09.08.2023 kirja selgelt välja, et kaebaja töötab

Eestis ebaseaduslikult10. Sellega on ümber lükatud kaebaja väide, et ta ei mõistnud seda PPA

kirjast. Ka esialgse õiguskaitse määruses märkis kohus, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei

muuda kaebaja viibimist Eestis seaduslikuks ega anna töötamise õigust11, kuid vaatamata

sellele asus kaebaja Eestis ebaseaduslikult tööle12. Sarnaselt joobes juhtimisele on ka

ebaseaduslik töötamine teadlik otsus.

23. Kohtu hinnangul näitab kaebaja käitumine, et PPA hinnang, mille kohaselt ei järgi kaebaja

Eestis kehtivat õigust, on põhjendatud.

24. Seoses perekonnaõiguse riivega, siis VMS § 118 punkti 9 alusel elamisluba taotledes ei

pea PPA hindama üksikasjalikult perekonnaõiguse riivet, kuivõrd kaebaja ei taotlenud

elamisluba perekonnaõiguse teostamise eesmärgil. Küll aga märgib kohus, et kohtu hinnangul

ei riiva elamisloa andmata jätmine kaebaja õigust era- ja perekonnaelule

ebaproportsionaalselt, kuna tõendatud on, et abikaasade abielulised suhted olid lõppenud ning

kaebaja suhtlemine lapsega on pea olematu. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis

PPA järeldused 28.02.2024 otsuses ümber lükkaks. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja

käitumismustrit arvestades on tema ajend lapsega suhete taasloomiseks pigem soov jääda

Eestisse. Seda kinnitab nt asjaolu, et kaebaja asus lapse hooldusõiguse küsimusega tegelema

vahetult pärast seda, kui PPA vastas käesolevas asjas kaebusele ning tõi välja, et: „Pärast tütre

isast eraldi elama asumisest pole kaebaja teinud midagi selleks, et taastada suhtlus lapsega,

kuigi selleks on seaduses olemas õiguskaitsevahendid. /…/ Kaebaja väide, et ta on võtmas

samme, et seada paika suhtlemiskord lapsega on paljasõnaline. Kaebaja ei ole avaldanud

sellist kavatsust haldusmenetluses ega esitanud vastavaid tõendeid kohtumenetluses, kuigi tal

oli piisavalt aega kohtusse pöördumiseks suhtlemiskorra kindlaksmääramise avaldusega.“. Ka

Harju Maakohtu 01.08.2024 määrust püüdis kaebaja täitma asuda alles pärast seda, kui

halduskohus oli selle määruse võtnud asja materjalide juurde ning küsinud selle täimise kohta.

9 Dtl 65.

10 Kirjas on märgitud järgmine: „PPA-le teadaolevalt anti Teile Eestis tähtajaline elamisluba töötamiseks

Sadakuuskümmend AO-s alates 20.10.2022 kuni 01.06.2027. PPA-le teadaolevalt lõppes Teie töösuhe nimetatud

ettevõttes 18.06.2023 TLS § 85 lg 1 Teie enda soovil. Te olete OÜ Ocean 11 tööle asunud alates 01.07.2023 aga

tähtajalist elamisluba uues ettevõttes töötamiseks Te taotlenud ei ole ehk siis töötate Eestis ebaseaduslikult.“;

dtl 137.

11 Halduskohtu 02.04.2024 määruse põhjendava osa punkt 14; dtl 89.

12 Dtl 222

10 (11)

25. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA 28.02.2024 otsus on õiguspärane ning selle

tühistamiseks ei ole alust.

Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasuse hindamine

26. Õiguspärane on ka kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ning sellega kohaldatud

sissesõidukeeld. Kohus nõustub PPA ettekirjutuses esitatud põhjendustega, ega pea vajalikuks

neid siinkohal korrata (HKMS § 165 lg 2). PPA ei pidanud lahkumisettekirjutust jätma

tegemata põhjusel, et kaebaja oli halduskohtus vaidlustanud PPA 28.02.2024 otsuse. Kaebaja

viibis lahkumisettekirjutuse tegemise ajal Eestis ebaseaduslikult ning VSS § 7 lg 1 kohustab

sellises olukorras lahkumisettekirjutust tegema.

27. Ka ei pea kohus ebaproportsionaalseks või õigusvastaseks kaebajale kohaldatud 3-aastast

sissesõidukeeldu. PPA kaalus kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid ning leidis, et seadusest

tulenevat 3-aasta pikkust sissesõidukeeldu ei ole alust lühendada. Kaebaja suhted lapsega

katkesid sisuliselt 2023. aasta juunist, st kaebajal oli piisavalt aega, et suhteid normaliseerida,

kuid seda kaebaja ei teinud. Kohus märgib, et kui kaebaja suhtes lapsega peaks toimuma

pööre, siis on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivuse muutmist või selle

kehtetuks tunnistamist (VMS § 32). Õigust isana lapse kasvatamises osaleda on võimalik

realiseerida ka muul viisil. Kaebaja laps on Jordaania kodanik ning välistatud ei ole, et lapse

ema ja laps külastavad isa nt Jordaanias või mõnes muus riigis, kuhu Jordaania kodanikel on

võimalik siseneda.

28. Seega jääb kaebus rahuldamata ka ettekirjutuse tühistamise nõudes.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

29. Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda

(HKMS § 108 lg 1).

30. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime

tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

11 (11)