2-22-8546/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-22-8546

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 8. oktoober 2024

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Oniar OÜ hagi OSAÜHINGU FORMET GRUPP

vastu kahjuhüvitise 33 055 eurot 55 senti ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 30. jaanuari 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU FORMET GRUPP apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

33 136 eurot 51 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

17. september 2024

Hageja (vastustaja) Oniar OÜ (registrikood 10936116),

esindajad vandeadvokaat Erko-Andreas Roosik ja

vandeadvokaadi abi Kaspar Kaljurand

Kostja (apellant) OSAÜHING FORMET GRUPP

(registrikood 10580719), lepinguline esindaja Vassili

Kosteitšuk

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Viru Maakohtu 30. jaanuari 2024. a otsuse resolutsiooni otsustusega

Viru Maakohtu 8. juuni 2022. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu

1(14)

jõusse jätmise kohta. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata,

muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta OSAÜHINGU FORMET GRUPP apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Lugeda Viru Maakohtu 30. jaanuari 2024. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Oniar OÜ hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista OSAÜHINGULT FORMET GRUPP Oniar OÜ kasuks

kahjuhüvitis 29 722 eurot 86 senti.

3. Välja mõista OSAÜHINGULT FORMET GRUPP Oniar OÜ kasuks

ajavahemiku 30. detsember 2021 kuni 6. juuni 2022 eest sissenõutavaks

muutunud viivis 1035 eurot 82 senti.

4. Välja mõista OSAÜHINGULT FORMET GRUPP Oniar OÜ kasuks

viivis alates 7. juunist 2022 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

(90% / 10%): 90% Oniar OÜ menetluskuludest jääb OSAÜHINGU

FORMET GRUPP kanda; 10% OSAÜHINGU FORMET GRUPP

menetluskuludest jääb Oniar OÜ kanda.

6. Jätta Viru Maakohtu 8. juuni 2022. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-8546

kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava

abinõuna."

4. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta OSAÜHINGU FORMET GRUPP

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast

viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Oniar OÜ (hageja) esitas 7. juunil 2022 Viru Maakohtule hagiavalduse

OSAÜHINGU FORMET GRUPP (kostja) vastu, milles palus kahjuhüvitise 33 055 eurot

55 senti ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 8. detsembrist

2021, sh pärast hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutuva viivise, kuni põhinõude

kohase täitmiseni (6. juuni 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis oli hageja

arvestuste kohaselt 1039 eurot 88 senti).

2(14)

Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse, paludes seada hagi tagamise

korras hageja kasuks kostjale kuuluvale kinnisasjale kinnistusraamatu registriossa

numbriga 4445108 IV jakku esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 45

000 eurot. Maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse 8. juuni 2022. a määrusega.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulusid hagejale kinnisasjad Kohtla-Järvel Ahtme

linnaosas Ritsika vkt 37 (katastrinumber 32209:001:0004, registriosa number 540307) ja

Ritsika vkt 38 (katastrinumber 32209:001:0002, registriosa number 540407) (hageja

kinnistud). Hagiavalduse esitamise hetkeks on hageja mõlemad eelnimetut kinnisasjad

võõrandanud. Kõnealustel kinnistutel asusid raudteerööpad. Maa-ameti kaardirakenduselt

on tuvastatav, et mõlema kinnistu piires on märgitud leppemärgina rongitee. Maa-ameti

fotolao andmete järgi on tuvastav, et raudteerööpad olid olemas 2. juuni 2020 seisuga

ning ka 19. juuni 2020 seisuga.

Enefit Kaevandused AS (ühinenud 31. detsembril 2020 Enefit Power AS-iga

(registrikood 10579981); Enefit) soovis demonteerida raudteerööpaid hageja ülalviidatud

kinnistutega piirnevatelt maaüksustelt. Pärast demonteerimiseks vajaliku ehitusloa

saamist sõlmisid Enefit ja kostja 6. oktoobril 2020 lepingu, mille alusel ostis kostja

Enefitilt viimasele kuuluva raudtee, eesmärgiga demonteerida raudteerööpad ehitusloas

märgitud viisil. Lepingu punkti 2.1 järgi sai kostja õiguse eemaldada raudteerööpad mh

katastriüksuselt numbriga 32208:001:0018, mis piirneb hagejale kuulunud kinnistutega.

Lepingu punkti 3.8 järgi tuli kostjal raudteed üles võtta kuue kuu jooksul alates lepingu

allkirjastamisest. Kostja ja Enefit allkirjastasid lepingutööde üleandmis-vastuvõtmisakti

1. juunil 2021.

Hageja kinnistutel asuvate rööbaste eemaldamine oli kostja iseseisev tegevus ning ei

lähtunud lepingust ega muust Enefiti korraldusest. Enefiti juhiste kohaselt tuli hageja

kinnistutel paiknevad raudteelõigud alles jätta.

30. juunil 2021 tehtud ortofotodelt on tuvastatav, et rööpaid hageja kinnistutel enam pole.

Sama on tuvastatav Maa-ameti kaardirakenduse 2021. aasta kuvatõmmiselt.

Hageja hinnangul ei saanud raudteerööpaid temale kuulunud kinnistutelt eemaldada

keegi teine peale kostja. Enefiti esindaja on 11. veebruaril 2022 hageja esindajale

saadetud kirjas mh märkinud, et kostja kinnitas hagejale kuuluva raudtee demonteerimist.

Kostja eemaldas hageja kinnistutelt kokku 872 meetri ulatuses rööpaid.

Kostja on hagejale kuulunud rööbaste ülesvõtmise ja äraviimisega tekitanud hagejale

õigusvastaselt kahu (VÕS § 1043 lg 1, § 1045 lg 1 p 5). Hagejale on tekkinud otsene

varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes. Kahju hõlmab kinnisasjadelt eemaldatud rööbaste

kui vanametalli müügiväärtust metalli kokkuostupunktis. Hageja kinnistutel oli

arvutuslikult 56 320, 45 kg raudteerööpaid ning nende kinnitusvahendeid. Metalli

kokkuostja hinnapakkumise kohaselt saanuks hageja ühe tonni vanametalli eest 468

eurot. Järelikult, kui hageja saaks viia talle kuulunud rööpad ise kokkuostu, oleks ta

saanud nende eest 26 357 eurot 97 senti. See ongi kahju, mille hüvitamist hageja kostjalt

nõuab.

Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda väärtusest, mis on arvestatud võimalikult

kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-39-15, p 12). Seetõttu

nõuab hageja kahju hüvitamist summas, mis vastab vanaraua kokkuostuhinnale seisuga

31. mai 2022. a, mil hageja tegi päringu kokkuostjale.

Vastusena kostja väidetele märgib hageja, et kahjunõude rahuldamisel ei oma tähtsust

asjaolu, et hageja on pärast kahju tekkimist kinnistud võõrandanud. Raudtee

demonteerimisega ei lakanud raudteerööpad olemast hageja omandis. Kui vallasasi

(raudteerööbas) ühendatakse maatükiga selliselt, et ta muutub maatüki oluliseks osaks,

3(14)

laieneb maatüki omand maatükiga ühendatud asjale (asjaõigusseaduse (AÕS) § 107 lg 3).

Raudtee paigaldamisega kinnistule muutus raudtee kinnisasja oluliseks osaks

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 mõistes. Järelikult, kuivõrd raudtee

ülesvõtmise ajal kuulusid kinnistud hagejale, kuulus ka üles võetud raudtee hagejale.

Hiljem võõrandas hageja kinnistud ilma raudteeta.

Hageja nõuab VÕS § 1043 ja VÕS § 128 lg 3 koostoimes ka nõuete kohtueelse esitamise

ja läbirääkimiste tõttu tekkinud kahju. Hageja esitas kohtuväliselt esmalt nõude Enefiti

vastu ning sai seeläbi teada, et kinnistutelt eemaldas rööpad kostja. Ilma Enefiti vastu

nõuet esitamata poleks hageja kostja andmeid saanud ning tema vastu nõude esitamine ei

oleks võimalik olnud. Hagejal on kohtueelse õigusabiga seotud kulutuste tõttu tekkinud

kahju 6697 eurot 58 senti.

Viivist nõuab hageja alates rööbaste äraviimisega seotud kahjuhüvitise nõude esitamisest

kostjale 8. detsembril 2021.

3. Kostja hagi ei tunnistanud.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja kinnistutelt rööpad eemaldanud. Hageja

esitatud ortofotod ei tõenda rööbaste olemasolu 19. juuni 2020. a seisuga ega nende

puudumist 30. mai 2021. a seisuga. Nimetatud ajavahemikul võis rööpad eemaldada nii

hageja ise kui ka mistahes kolmas isik. Enefiti juristi J. S. Sepa e-kirjas ega P. Onuchaki

vastustes hageja kahjunõuetele toodud selgitused ei tõenda rööbaste eemaldamist kostja

poolt.

Hageja pole tõendanud kinnistutelt eemaldatud vanametalli kogust. Tundmatu Ukraina

isiku veebilehel olevaid andmeid ei saa aluseks võtta rööpa tüübi, kaalu ja hinna

määratlemisel, lisaks ei ole arvesse võetud asjaolu, et tegemist oli vanade, 50 aastat

tagasi nõukogude liidus valmistatud rööbastega. Üldteadaolevalt on raud korrodeeruv

materjal ning rooste tulemusel raua kaal aastate jooksul väheneb. Hagi lisas 18 märgitud

lõikekoht, mis väidetavalt on tehtud ajavahemikul 19. juulist 2020 30. maini 2021, on

roostes, mis viitab sellele, et rööbaste kaal on rooste tõttu oluliselt vähenenud või sellele,

et raudtee on eemaldatud oluliselt varem (mitte hagis märgitud ajal).

Hageja märgitud vanametalli väärus ei ole õige, vanametalli tegelik kokkuostuhind on

madalam. 23. juuni 2023. a seisuga oli vanaraua vastuvõtukohtades (www.refonda.ee ja

www.kuusakoski.com/et) püsikliendile pakutav vanametalli ostuhind 200 eurot ja 170

eurot ühe tonni eest. Kostja ja Enefiti vahelise lepingu raames ostetud vanarauda müüs

hageja Refondale hinnaga 242 eurot tonni kohta.

Hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna ta on kinnistud võõrandanud ning kinnistutel asunud

raudteerööpad ei kuulunud hagejale. Kinnistud kuulusid hagejale alates 12. veebruarist

2018 ja 6. veebruarist 2018. Praeguseks on mõlemad kinnistud müüdud. Kinnistud

omandati ja võõrandati hageja poolt olulise kasumiga. Vana raudtee paiknemine

kinnistutel ei mõjutanud seejuures ostu- ega müügihinda. Kinnistutel asunud raudtee

kuulus kolmandale isikule, mitte hagejale. Raudtee oli kinnistutel rajatud õiguslikul

alusel kolmanda isiku poolt, st kuulus kolmandale isikule. Tehnilise Järelevalve Ameti

poolt väljastatud raudtee registreerimistunnistuse nr 025-08 kohaselt kuulus kinnistutel

asunud raudtee OÜ-le Floberg Trans.

Kinnistutelt väidetavalt eemaldatud vana raudtee eest ca 33 000 euro suuruse

kahjuhüvitise nõudmine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kogu hageja

tegevus on algusest peale suunatud alusetule rikastumisele.

Hagejale välja mõistetavast kahjuhüvitisest tuleb maha arvestada need kulutused, mis

rööbaste demonteerimisel tekkisid (VÕS § 127 lg-d 1 ja 5). Isegi juhul, kui kostja oleks

hagi aluseks olevaid rööpaid eemaldanud (millega kostja ei nõustu), puuduks hageja

4(14)

kasuks vanaraua hinna ilma kulusid arvestamata välja mõistmiseks alus. Vana raudtee

demonteerimise ja vastuvõtukohta transportimise kulud moodustavad keskmiselt 150

eurot vanaraua ühe tonni kohta. Sinna kuuluvad tööjõu kulud (töötasud ja maksud),

töövahendite hind, masinate ja seadmete rent, transporditeenuste hind. Omanik, kes ei

tegele raudtee demonteerimisega ja ei kanna vastavat kulu, müüb raudteed hinnaga 11,11

eurot ühe meetri eest. Seega isegi kui lähtuda hagis märgitud raudtee pikkusest, siis

kostja oleks võinud tema kinnistutel asunud raudteed müüa parimal juhul kokku hinnaga

9687 eurot 92 senti (872 × 11,11).

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas vaidlustatud otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 29 722 eurot 86 senti, ajavahemikul 30. juuni

2021 kuni 6. juuni 2022 sissenõutavaks muutunud viivise 1035 eurot 82 senti ning viivise

alates 7. juunist 2022 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Hageja menetluskuludest jättis maakohus 90% kostja kanda ning kostja

menetluskuludest 10% hageja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustikus

(TsMS) § 177 lg 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4).

4.1.

Hageja väidab, et kostja võttis hagejale kuulunud raudteerööpad üles ja viis need

hageja nõusolekuta ning mistahes õigusliku aluseta kinnistutelt ära. Rööbaste äraviimine

põhjustas hagejale otsese varalise kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes, mis hõlmab eelkõige

kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud vara väärtuse

vähenemist.

Deliktilise kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on objektiivse teokoosseisu

esinemine, mille all tuleb mõista teisele isikule kahju tekitamist sellise teo tagajärjel, mis

oma tunnuste poolest võiks vastata mõne VÕS § 1045 lg-s 1 või muus sättes kirjeldatud

õigusvastse teo tunnustele. Esmalt tuleb seega tuvastada, kas esines kostjale etteheidetav

tegu (raudteerööbaste demonteerimine hageja loata ja teadmata), mis vastab õigusvastase

teo tunnustele (VÕS § 1045 lg 1 p 5 tunnustele), seejärel kas selline tegu on põhjustanud

kahju (põhjuslik seos), mille hüvitamist hageja nõuab, ning kostja süü.

4.2.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja teostas raudtee demonteerimistöid kostja ja

Enefiti vahel 6. oktoobril 2020 sõlmitud raudteede müügilepingu alusel, st kostja ostis

kinnistutel registriosa numbritega 2142108, 908307 (katastritunnus 32208:001:0018),

858407 ja 2837807 asunud raudteed nende demonteerimise eesmärgil. Vaidlust ei ole ka

selles, et hagejale kuulusid Ritsika vkt 37 ja Ritsika vkt 38 kinnistud ning kostja ja

Enefiti vahel sõlmitud lepingu p 2.1 kohaselt sai kostja õiguse eemaldada raudteerööpad

mh katastriüksuselt nr 32208:001:0018, mis piirneb hagejale kuulunud kinnistutega.

19. detsembri 2019. a kirjas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (TTJA) juhtis

hageja tähelepanu, et ehitusloa taotlusele lisatud plaanil on rööbaste demonteerimistööd

osaliselt märgitud hageja kinnistutele. TTJA saatis Enefiti esindajale 20. detsembril 2019

e-kirja, milles märkis, et hageja on nõus Enefitile ehitusloa andmisega juhul kui Enefit ei

lammuta hageja kinnistutel asuvaid rööpaid. Enefiti esindaja (kontaktisik) J. Kin saatis

enne lepingu sõlmimist (2. septembril 2020) kostjale e-kirja koos skeemiga

demonteeritavate rööbaste kohta. Skeemilt on näha, et demonteeritavateks on märgitud

rongiteed nr 2 ja 3, kuid mitte hageja kinnistutele jäävad raudteelõigud 1 ja 1 a. Seega

kostja ei oleks tohtinud lepingu alusel hageja kinnistutel asuvaid rööpaid demonteerida.

19. oktoobril 2021 kinnitas kostja transpordiosakonna juhataja I. Surkin Enefitile, et

Enefit ei andnud rööbaste demonteerimiseks korraldusi ja lubasid, mida lepingus kirjas ei

olnud.

5(14)

19. juuni 2020. a ortofotolt on tuvastatav rööbaste olemasolu hageja kinnistutel, 30. mai

2021. a ortofotol need puuduvad ning nende olemasolu ja puudumine nimetatud ajal on

kohtu hinnangul tõendatud.

Raudteerööbaste puudumist 30. mail 2021 kinnitab ka AS-i Eesti Raudtee kinnitus

raudtee kaalu ja materjali arvestuse korrektsuse kohta, kuigi arvestus ise on siiski

koostatud hageja juhatuse liikme poolt. Lisaks kinnitab rööbaste olemasolu 19. jaanuari

2021. a seisuga kaudselt A. Aare ostupakkumine Ritsika vkt 37 ja 38 kinnisasjadele.

Poolte esitatud Enefiti töötaja V. Valdese kinnitus ja seletus (esitatud vastavalt hageja ja

kostja poolt) tuleb jätta TsMS § 238 lg 5 viimase lause alusel otsuse tegemisel

arvestamata. V. Valdese allkirjastatud kinnitus ja seletus ei ole ilmselt antud tema enda

sõnade kohaselt, vaid on koostatud pigem poolte esindajate suunamise järgi.

Kuna 19. juuni 2020. a ortofotolt on tuvastatav rööbaste olemasolu ja 30. mai 2021. a

ortofotol need puuduvad, demonteeriti need Enefiti ja kostja vahelise lepingu täitmise

ajal.

Raudteerööbaste demonteerimine eeldab oskusi, töötajaid, vastavat tehnikat,

tehnoloogiat. Äriregistri väljavõtte kohaselt on kostja tegevusala (põhitegevusala)

metallide- ja metallimaakide hulgimüük. Kuna kostja viibis hageja kinnistutega vahetult

piirneval kinnistul demonteerimistöid tehes üksi, ei ole eluliselt usutav ega tõenäoline, et

kostjale jäänuks märkamatuks see kui hageja kinnisasjadel oleks teostanud

raudteerööbaste ülesvõtmist keegi teine (nt mõni kostja konkurent). Sellisel juhul ei oleks

tõenäoline ka kostja mittereageerimine esitatud kahjunõuetele ning vastuoluliste

selgituste andmine või selgituste andmisest hoidumine, vaid eelduslikult oleks kostja

viidanud konkreetselt tööde teostajale. Enefit juhatuse liikme P. Onuchaki väited

vastuses hageja kahjunõudele kinnitavad, et hageja raudtee demonteeriti kostja poolt.

Kostja töötaja I. Surkini (kes juhatas kostja poolelt demonteerimistöid) ja juhatuse

liikme P. Suslovi (lepingujärgne kontaktisik) ülekuulamist ei pidanud kostja vajalikuks.

Kuigi 18. novembri 2022. a kohtuistungil märkis kostja esindaja, et I. Surkini

ülekuulamine oleks vajalik, ei formuleerinud kostja sellekohast selgesõnalist taotlust. 27.

novembri 2023. a menetlusdokumendi lisana esitas kostja tõendina aga I. Surkini

kinnituskirja, milles I. Surkin kinnitab, et kostja ei ole Ritsika 37 ja 38 kinnistutel

raudteed demonteerinud. Kinnistuskiri tuleb jätta TsMS § 238 lg 5 alusel otsuse

tegemisel arvestamata. Kohtul ei ole veendumust, et kinnituskiri on antud isiku enda

ütluste järgi ja isik on aru saanud millele allkirja annab. Kohtul ei ole andmeid kas ja

kuivõrd mõistab I. Surkin eesti keelt, kinnituskiri on koostatud aga korrektses eesti keeles

ilma tõlketa, millest järeldab kohus, et kinnituskiri ei ole vormistatud või esitatud I.

Surkini enda poolt, vaid on üksnes allkirjastatud.

Seega on tõendatud nii raudteerööbaste eemaldamine kui nende eemaldaja.

Raudteerööbaste eemaldamine hageja kinnistutelt on õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1

p 5 mõttes.

4.3.

Hageja on tõendanud kahju tekkimist. Hageja ei tugine oma nõudes sellele, et

raudteerööbaste kinnistutelt eemaldamise tõttu vähenes kinnistute väärtus ja et hagejale

tekitatud kahju seisneb kinnistute väärtuse vähenemises. Seetõttu tuleb jätta otsuse

tegemisel arvestamata või tähelepanuta kostja esitatud Imsan OÜ kinnituskiri, mille

kohaselt ostis osaühing Ritsika vkt 37 ja 38 kinnistud hagejalt hinnaga 43 200 eurot.

Vaidlust ei saa olla selles, et kinnistutelt eemaldatud rööbastel on vanametallina väärtus,

mille hüvitamist on hagejal õigus tuginedes VÕS § 132 lg-le 2 nõuda. Põhjendamatud ja

paljasõnalised on kostja väited, nagu ei kuulunuks raudtee hagejale. Hageja sai kinnistute

omanikuks veebruaris 2018, seega ei oma tähtsust tõend selle kohta, kelle omandis oli

6(14)

raudtee aastal 2008. Raudtee demonteerimisega ei lakanud see olemast hageja omandis.

Raudtee paigaldamisega kinnistule muutus see kinnisasja oluliseks osaks TsÜS § 54 lg 1

mõttes. Kui vallasasi ühendatakse maatükiga selliselt, et ta muutub maatüki oluliseks

osaks, laieneb maatüki omand maatükiga ühendatud asjale (AÕS § 107 lg 3). Kuigi

hageja võõrandas kinnistud hiljem ilma raudteeta, ei muuda see asjaolu, et demonteeritud

raudtee kuulus hagejale.

Vanametalli väärtuse hüvitamise nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ega kahju

hüvitamise eesmärgiga. Samuti ei saa nõustuda kostja väitega, et demonteeritud

raudteerööbaste hüvitamise nõudega rikastub hageja alusetult.

Kahju suurust ja arvestust tõendab hageja AS-i Eesti Raudtee kinnitusega, mille kohaselt

kaalus demonteeritud raudtee (rööpad jm materjal) kokku 56 320, 45 kg. Vanaraua

ostuhind 31. mai 2022 seisuga oli 468 eurot/tonn ning kahju suuruse seega 26 357 eurot

76 senti. Kuna kostja ei ole millegagi ümber lükanud hageja esitatud raudtee kaalu ja

materjali arvestuses toodut, ega tõendanud oma väiteid kahju suuruse arvestuse osas,

tuleb lähtuda kahju arvestamisel hageja esitatud arvestusest. Kuigi raud on korrodeeruv

metall, ei ole menetluses esitatud kohtule andmeid hageja kinnistult demonteeritud

rööbaste võimaliku vanuse, kulumise või korrodeerumise ega sellega kaalu vähenemise

kohta.

Eeltoodud arvestades on kostja tekitanud hagejale raudteerööbaste eemaldamisega kahju

26 357 eurot 76 senti (arvestusega 468 × 56,32 eurot).

4.4.

Tõendatud on ka põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses – raudteerööbaste

eemaldamiseta ei oleks hagejale kahju tekkinud. Rikutud VÕS § 1045 lg 1 p 5 eesmärk

oli tekkinud kahju ärahoidmine (VÕS § 127 lg 2). Samuti on kostja süüdi hageja

raudteerööbaste demonteerimises (VÕS § 1050 lg 1). Kostja ei ole süü puudumist

tõendanud.

4.5.

Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue on põhjendatud osaliselt.

Nõustuda ei saa hagejaga selles, et kulud kuuluvad hüvitamisele sõltumata sellest, et

nõue esitati algselt Enefiti vastu. Kostja ei pea hüvitama õigusabikulu, mida hageja

kandis nõude esitamisega Enefiti vastu, isegi juhul kui selle kaudu tuvastati

demonteerimistööde teostaja. Kohus leidis, et õigusabiteenuse tunnihind on mõistliku

suurusega ning mõistis VÕS § 128 lg 3 alusel kohtueelsete õigusabikulude katteks

kostjalt hageja kasuks välja 3365 eurot 10 senti.

4.6.

Hageja esitas Enefitile ja kostjale kahju hüvitamise solidaarse nõude küll 8.

detsembril 2021, kuid andis samas tähtaja tasumiseks kuni 29. detsembrini 2021. Nõue

muutub sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava

kohustuse täitmist. Hagejal oli õigus nõuda kohustuse täitmist ja kostja sai tasumisega

viivituses olla alates 30. detsembrist 2021, mitte alates kahjunõude esitamisest.

4.7.

Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 163 lõikest 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus

hagi rahuldas, ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata, või

saata asi uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule. Kostja palub jätta kõik

menetluskulud hageja kanda.

5.1.

Kostja ja Enefiti vahel sõlmitud lepinguga kokku lepitud rööbaste

demonteerimisele asus kostja 2021. a märtsis (seda tuvastas ka kohus kaevatavas

7(14)

otsuses). Kostja lõpetas lepingulised tööd 31. mail 2021. Asjas puuduvad tõendid

rööbaste olemasolu kohta hageja kinnistutel alates 20. juunist 2020. Seega on ekslik

järeldus, et rööpad demonteeriti just Enefit ja kostja vahelise lepingu täitmise ajal.

Hageja rööpad võisid olla demonteeritud ajavahemikul alates 20. juunist 2020 kuni

veebruarini 2021, seega vähemalt 8 kuu jooksul enne kostja poolt tööde alustamist

naaberkinnistul.

Kohtu järeldused, et hageja kinnistutel demonteeris rööpad kostja, on rajatud oletustele

(mitte tõenditele). Maakohus rikkus sellega oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 230,

§ 436 lg-d 1–4).

Kohus põhjendab järeldusi mh sellega, et kuna raudteerööbaste demonteerimine eeldab

oskusi, töötajaid, vastavat tehnikat, tehnoloogiat ning kuna kostja põhitegevusala on

äriregistri kohaselt metallide- ja metallimaakide hulgimüük, demonteeris rööpad hageja

kinnistutel kostja. See järeldus on ekslik Metalli hulgimüügiga tegelevad väga paljud

(sajad kui mitte tuhanded) äriühingud Eestis. Seetõttu ei saa kostja tegevusala olla

vaidlusaluse raudtee demonteerimise tõendiks.

Samuti on oletuslik ja ekslik maakohtu seisukoht, et kuna kostja viibis hageja

kinnistutega vahetult piirneval kinnistul demonteerimistöid tehes üksi, ei ole eluliselt

usutav ega tõenäoline, et kostjale jäänuks märkamatuks see, kui hageja kinnistutel oleks

raudteerööpaid üles võtnud keegi teine (nt mõni kostja konkurent). Samuti oletab kohus,

et sellisel juhul ei oleks tõenäoline ka kostja reageerimata jätmine esitatud kahjunõuetele

ning vastuoluliste selgituste andmine või selgituste andmisest hoidumine.

Kohus ei ole kunagi kostjalt küsinud, kas tema on kedagi hageja kinnistutel näinud või

kas temale on teada, kelle poolt olid rööpad hageja kinnistul demonteeritud. TsMS § 436

lg-test 3 ja 4 tulenevalt ei saa kohus tugineda otsust tehes asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud.

Samuti on otsus rajatud kolmandate isikute vastuolulistele e-kirjadele, milles nad

viitavad sellele, et nendele teadaolevalt olevat keegi midagi väitnud. Kostja ei ole hageja

rööpaid demonteerinud ega ole demonteerimist kunagi tunnistanud. 22. detsembri 2022.

a menetlusdokumendis viitas kostja sellele, et hagi lisa 21 on Enefit Power AS-iga

juhatuse liikme P. Onuchaki 2. novembri 2021. a vastus hageja kahju hüvitamisele

nõudele. Kostjal oli sõlmitud leping Enefit Kaevandused AS-iga, mille juhatuse liige ei

ole P. Onuchak kunagi olnud. Seetõttu jääb arusaamatuks, kuidas nimetatud füüsiline isik

üldse asjasse puutub.

Lisaks lähtub P. Onuchak 2. novembri 2021. a vastuses ekslikust eeldusest, et kostja

olevat hageja rööpaid demonteerinud. P. Onuchaki üksnes kordab kirjas hageja

advokaadi väidet ning kirjast ei ole võimalik aru saada, kes ja kellega väidetavalt telefoni

teel suhtles ning kes konkreetselt kostja nimel väidetavalt tunnistas hageja raudtee

demonteerimist. Seetõttu ei tõenda nimetatud kiri kostja poolt millegi tunnistamist ega

hageja raudtee kostja poolt demonteerimist. Kirjas toodud väide ei ole üldse kontrollitav,

sest teada ei ole, neid füüsilisi isikuid, kelle sõnadele P. Onuchak kirjas tugineb.

Samuti jättis kohus tähelepanuta hagi lisas 24 oleva Enefit Power AS-i juhatuse liikme

P. Onuchaki 27. detsembri 2021. a vastuse hageja täpsustatud kahjunõudele. Nimetatud

kirjast tulenevalt ei ole Enefitile üldse teada, kes, millal, kuidas ja miks hagejale

kuulunud raudtee demonteeris. Sellega lükkas P. Onuchak enda esimeses (2. novembri

2021. a) kirjas toodud ekslikud väiteid täielikult ümber. P. Onuchak täpsustab, et tema

kirjad ei ole käsitletavad tõenditena hageja raudtee demonteerimise kohta. Ühtlasi seab ta

hageja raudtee demonteerimise kostja poolt kahtluse alla, märkides, et see ei ole kinnitust

leidnud. Jättes hagi lisa 24 kohtuotsuses hindamata, rikkus kohus oluliselt TsMS § 232

8(14)

lg-s 1 sätestatut. Selle tõendi hindamisel oleks kohus asunud seisukohale, et kostja poolt

kahju tekitamine ei ole tõendatud ja hagi rahuldamisele ei kuulu.

Kohus heidab kostjale põhjendamatult ette kostja töötaja I. Surkini ja kostja juhatuse

liikme P. Suslovi ülekuulamise taotluse esitamata jätmist. Kostja ei pidanud nende

isikute ülekuulamist vajalikuks, sest polnud selge, keda neist tuleks üle kuulata ja mille

kohta. Kui hageja tugines Enefiti töötajate vastuolulistele kirjadele ja ei osanud kohtu

täpsustavatele küsimustele vastata, siis tõendamiskoormus lasus hagejal ja tema pidi

soovi korral taotlema Enefiti või kostja töötajate tunnistajatena ülekuulamist. Selles osas

jaotas maakohus tõendamiskoormise valesti.

Kohus jättis kostja 27. novembri 2023. a menetlusdokumendi lisana esitatud I. Surkini

kinnituskirja otsuse tegemisel põhjendamatult arvestamata. Kohus kohaldas TsMS § 238

lõiget 5 valesti. Tõendi arvestamata jätmiseks puudus alus. Kinnituskiri on I. Surkini

poolt digitaalselt allkirjastatud. Puudub mistahes alus kahelda selles, et kinnituskirja

allkirjastamisel ei saanud ta kinnituse tekstist aru või, et see ei vastanud tema tegelikule

tahtele.

5.2.

Hageja tugines menetluses väitele, et kinnisasja müügihind oleks olnud

kinnisasjal asuva vanametalli väärtuse võrra kõrgem, kui rööpaid poleks demonteeritud.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et temal oleks olnud võimalus raudtee ise

demoneerida ja eraldi müüa. Hageja kinnitas kohtule esitatud dokumentides

selgesõnaliselt, et tema soov oli müüa kinnistud koos kinnistutel asunud raudteega ja

tema soovitud müügihinnaks oli 44 000 eurot. Imsan OÜ ostis hagejalt kinnistud ilma

raudteeta 43 200 euro eest. Seda kinnitas kinnistute ostja Imsan OÜ juhatuse liige I.

Kuzmenkov ning kinnistute müük hagejalt Imsan OÜ-le on tõendatud kostja esitatud

kinnistusraamatu väljavõtetega, kust nähtub omanike vahetus.

Eeltoodust tuleneb, et hagejal oli soov müüa kinnistud koos raudteega 44 000 euro eest,

aga pärast raudtee demonteerimist olid kinnistud müüdud 43 200 euro eest. Võib eeldada,

et kui hageja müügikuulutuses oli märgitud soovitud müügihind 44 000 eurot, siis

mõistliku tingimise raames oleks suure tõenäosusega võimalik hinna 800 euro võrra

alandamine. Seega pole hagejal kahju üldse tekkinud. Kui kostjalt mõistetakse hageja

kasuks välja vanametalli väärtus (mille eraldi müügi tahet ja võimalust ei ole hagejal

kunagi olnud), siis see on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 128 lg-d 1 ja 5)

ja selle tulemusel hageja rikastub alusetult. Hageja nõude rahuldamine oleks mõistlikkuse

ja hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui

jättis kostja poolt esitatud tõendid hagejalt kinnistute ostmise hinna kohta arvestamata.

5.3

Hagiavalduse kohaselt hõlmab tekitatud kahju hageja kinnisasjadelt eemaldatud

rööbaste kui vanametalli müügiväärtust metallikokkuostupunktis. VÕS § 127 lg 5 järgi

tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju

tekitamise tagajärjel. Vaidlust ei saa olla selles, et raudtee demonteerimine, rööbaste

lõikamine, veovahenditele laadimine ja transport kokkuostupunktini on mahukas ja kallis

töö (mis vajab töölisi, tehnikat, seadmeid). Seda ei ole võimalik kulusid kandmata teha.

Hageja kinnitas, et tema ei saanud seda tööd ise teha. Kinnistul asuva vana raudtee kujul

oleva vanametalli väärtus on vanametalli väärtusest kokkuostupunktis oluliselt väiksem.

Hageja ei ole vanametalli väärtust kinnistul asuva raudtee kujul tõendanud. Hageja ei ole

esile toonud ega tõendanud, kui palju oleks raudtee demonteerimine ja metalli

kokkuostupunktini transportimine maksma läinud. Seega on tõendamata hageja poolt

nõutava kahju suurus.

5.4

Kostja on esitanud TTJA poolt väljastatud raudtee registreerimistunnistuse nr

025-08 kohaselt kuulus hageja kinnistutel asuv raudtee OÜ-le Floberg Trans, kusjuures

see äriühing ei ole kinnistute omanikuks kunagi olnud. Seega kuulus kinnistutel asuv

9(14)

raudtee OÜ-le Floberg Trans kui vallasasi. Kohus asus seisukohale, et esitatud tõend

raudtee kuuluvuse kohta 2008. aastal ei oma tähtsust, sest hageja sai kinnistute

omanikuks veebruaris 2018. Kostja leiab, et kohtuotsus on selles osas põhjendamata

(TsMS § 436 lg 1 oluline rikkumine). TTJA registreerimistunnistusega on tõendatud

raudtee kui vallasasja kuuluvus kolmandale isikule. Kinnisasja omandamisel ei ole

hageja kinnistul asuvat raudteed kui vallasasja omandanud. Kostja arvates ei kuulu AÕS

§ 107 lg 3 asjas kohaldamisele, sest TTJA registreerimistunnistusest tulenevalt võib

kinnistul astuv raudtee kuuluda ka mitte kinnistu omanikule.

6. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata

ja menetluskulud kostja kanda.

6.1.

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja kinnistult kadusid raudteerööpad samal ajal,

kui kostja tegi samas piirkonnas ning hageja kinnistutega piirnevatel kinnistutel Enefitiga

sõlmitud lepingu alusel raudteerööbaste demonteerimistöid. Maakohus hindas õigesti

menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ning tuvastas, et hageja kinnistutel paiknenud

raudteerööpad pidid olema eemaldatud kostja poolt

6.2.

Maakohus ei saanud rikkuda I. Surkini ja P. Suslovi vande all üle kuulamata

jätmisega menetlusõigust, kuna kostja ise jättis vastavasisulise taotluse kohtule esitamata

ja nõustus asjas kirjaliku menetlusega. I. Surkini ja P. Suslovi ülekuulamine olnuks ka

tarbetu.

6.3.

I. Surkini kinnituskirja jättis maakohus TsMS § 238 lg 5 alusel õigesti

arvestamata. Viidatud tõend ei olnud ilmselgelt koostatud I. Surkini poolt.

6.4.

Kostja väited seoses hageja kinnistute müügihinnaga on asjakohatud, sest hageja

nõue kostja vastu ei seisne mitte kinnistute väärtuse vähenemises, vaid kinnistutelt

eemaldatud raudteerööbaste väärtuses vanametalli kokkuostupunktis.

6.5.

Mistahes mahaarvamiste tegemine hagejale väljamõistetavast kahjuhüvitisest on

põhjendamatu. Kahjuhüvitise määramisel ei saa praegusel juhul arvestada VÕS § 127 lg-

s 5 toodut. Esiteks ei ole kostja nimetatud normi kohaldamise eelduseks olevaid

asjaolusid tõendanud. Teiseks oleksid mahaarvamised vastuolus kahju hüvitamise

eesmärgiga.

6.6.

Kostja väide, nagu võinuks hageja kinnistutel paiknenud raudteerööbaste

omandiõigus kuuluda hoopis OÜ-le Floberg Trans, on tõendamata ja ka õiguslikult

põhjendamatu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb TsMS § 442 lg 5 ja

§ 445 lg 2 alusel täiendada otsustusega hagi tagamise abinõu jõusse jätmise kohta.

Sellega seoses esitab ringkonnakohus TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsiooni juures

maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Muus osas tuleb maakohtu

otsuse resolutsioon jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt

otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise 29 722 eurot 86 senti ning viivise alates 30. juunist 2021, sh alates 7.

juunist 2022 sissenõutavaks muutunud viivise. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse

osas, milles kohus hagi rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus

10(14)

jättis hageja nõuded (osaliselt) rahuldamata. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 2 p 1 alusel jõustunud.

9. Kostja on menetluses tuginenud mh sellele, et hageja kasuks välja mõistetavalt

kahjuhüvitiselt tuleb VÕS § 127 lõike 5 alusel maha arvata igasugune kasu, mida

kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.

Maakohus on otsuse põhjendustes märkinud, et ei nõustu kostja väitega, nagu oleks

vanametalli väärtuse hüvitamise nõue vastuolus hea usu põhimõtte või kahju hüvitamise

eesmärgiga või et demonteeritud raudteerööbaste hüvitamise nõudega rikastuks hageja

alusetult. Maakohus ei ole VÕS § 127 lg 5 (koosmõjus sama paragrahvi lõikega 1)

kohaldamise osas selget seisukohta võtnud. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi

täiendada.

Iseenesest on usutav, et raudtee demonteerimise, rööbaste lõikamise, veovahenditele

laadimise ja transpordiga kokkuostupunktini kaasneksid hagejale kulutused. Siiski on

VÕS § 127 lg-st 5 tulenevalt samas sättes nimetatud mahaarvamiste tegemine välistatud,

kui see oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Ringkonnakohus nõustub hagejaga,

et mahaarvamiste tegemine olukorras, kus kostja on hagejale kuulunud raudteerööpad

sisuliselt varastanud, oleks kostja soovitud mahaarvamiste tegemine kahju hüvitamise

eesmärgiga vastuolus. Lisaks ei olnud kostja tegevuse tagajärjel tekkinud kahju puhul

võimalik hageja väidetavat kasu demonteerimistööde kuludelt kokkuhoidmise näol

vältida.

Eelmärgitut arvestades ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel poolte

väiteid selle kohta, kas VÕS § 127 lg 5 kohaldamise muud eeldused on tõendatud.

10. Maakohus jättis TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata I. Surkini kinnituskirja, mille

kohaselt ei ole kostja hageja kinnistutel raudteed demonteerinud (II kd, tl 40). Maakohus

põhjendas kõnealuse tõendi arvestamata jätmist esmalt sellega, et kinnistukiri ei asenda

tunnistaja ütlusi ega ole arvestatav tunnistaja ütlusena. Samuti ei olnud maakohtul

veendumust, et kinnistuskiri on koostatud I. Surkini enda ütluste järgi ja ta on aru saanud,

millele allkirja annab. Lisaks puudusid andmed, kas ja kuivõrd mõistab I. Surkin eesti

keelt, kuid kinnituskiri on koostatud korrektses eesti keeles ilma tõlketa. Sellest järeldas

maakohus, et kinnituskiri ei ole vormistatud või esitatud I. Surkini enda poolt, vaid on

üksnes allkirjastatud.

Kuna kinnituskiri on maakohtu tuvastatu kohaselt allkirjastatud I. Surkini poolt, ei

võimaldanud maakohtu ülalviidtud põhjendused jätta I. Surkini allkirjastatud

kinnituskirja TsMS § 238 lg 5 esimese ega teise lause alusel asja lahendamisel

arvestamata. Sellel, kes kinnituskirja teksti koostas või ette valmistas, ei ole

ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 238 lg 5 kohaldamise seisukohalt määravat tähtsust.

Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul samadel maakohtu esitatud põhjendustel

kinnituskirjal olulist tõendiväärtust, lisaks tuleb arvestada seda, et kinnituskirja sisu on

äärmiselt lakooniline ning asja materjalidest nähtuvalt on I. Surkin kostja töötaja. Kuna I.

Surkini kinnituskirjal puudub oluline tõendiväärtus, ei saanud maakohtu minetus selle

tõendi arvestamata jätmisel mõjutada otsuse sisu. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb

vastavas osas siiski muuta.

11. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS §

654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse

ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

11.1.

Kostja leiab, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et raudteerööpad hageja kinnistutelt

eemaldas kostja. Maakohtu otsus on kostja arvates selles osas nõuetekohaselt

põhjendamata ning rajaneb oletustel. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu.

11(14)

Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei nõustu kostja eelkõige maakohtu poolt

tõenditele antud hinnangutega. Nagu eelnevalt märgitud, jättis maakohus põhjendamatult

arvestamata I. Surkini kinnituskirjaga, kuid see ei saanud ringkonnakohtu hinnangul

mõjutada maakohtu lõppjäreldusi. Muus osas on maakohus ringkonnakohtu arvates

hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuses

väidetud tõendite hindamist puudutavate menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi

ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Ringkonnakohus küll arvestab I.

Surkini kinnituskirjaga, kuid ei pea kokkuvõttes võimalikuks hinnata asjas esitatud

tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke

järeldusi.

Maakohtu järeldused, mille kohaselt eemaldas raudteerööpad hageja kinnistutelt kostja,

on valdavalt rajatud küll kaudsetele tõenditele, kuid selliste tõendite kasutamine

tsiviilkohtumenetluses on lubatav (RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379, p 21 koos selles

viidatud kohtupraktikaga). Ülalviidatud I. Surkini kinnituskiri, hinnates seda kogumis

maakohtu otsuses analüüsitud tõenditega, ei lükka ümber maakohtu järeldusi.

11.2.

Kostja arvates jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta hagi lisas 24 oleva

tõendi, s.o Enefiti Power AS-i juhatuse liikme P. Onuchaki 27. detsembri 2021. a vastuse

hageja täpsustatud kahjunõudele (I kd, tl 82–83), rikkudes sellega oluliselt

menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus kostjaga etteheitega ei nõustu. Kõnealusest

tõendist ei saa teha kostja soovitud järeldusi. 27. detsembri 2021. a kirjas ei lükka P.

Onuchak ümber enda poolt varesemas, 2. novembri 2021. a kirjas esitatud selgitustest (I

kd, tl 177), mille kohaselt demonteeris kostja tema enese kinnitusel hagejale kuuluva

raudtee eraldiseisva kokkuleppe alusel kolmanda osapoolega.

Hageja juhib põhjendatult tähelepanu ka kostja apellatsioonkaebuse väidete

vastuvrääkivusele seoses P. Onuchaki kui tõendiallikaga. Apellatsioonkaebuse p-s 8

väidab kostja, et P. Onuchak on üldse asjassepuutumatu isik, kuna ei ole olnud Enefit

Kaevandused AS-i juhatuse liige. Kostja selline arusaam on siiski väär, kuna Enefit

Power AS on Enefit Kaevandused AS-i üldõigusjärglane (Enefit Kaevandused AS oli

2021. aastaks äriregistrist kustutatud).

11.3.

Kostja arvates on maakohus talle alusetult ette heitnud I. Surkini ja P. Suslovi

ülekuulamise taotluse esitamata jätmist. Ringkonnakohtu arvates on ka see kostja

etteheide põhjendamatu. Maakohus ei ole otsuses kostjale tunnistaja ülekuulamise

taotluse esitamata jätmist ette heitnud, vaid on üksnes konstateerinud seda asjaolu ning

märkinud, et selle asemel otsustas kostja esitada 27. novembri 2023. a

menetlusdokumendi lisana ülalkäsitletud I. Surkini kinnituskirja. Hagimenetlus on

põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, §

7, § 230 lg 1). Seetõttu on hagimenetluses eelkõige poole enda kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Kostja ei ole ka

apellatsioonimenetluses taotlenud tunnistajate ülekuulamist.

Kostja väitel loobus ta ülalnimetatud tunnistajate ülekuulamisest põhjusel, et hageja ei

nimetanud neid konkreetseid füüsilisi isikuid, kellega Enefit raudteerööbaste

demonteerimist puudutavates küsimustes kostjaga suhtles. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et I. Surkini ülekuulamine selle tuvastamiseks, kes võisid olla need isikud, kes

Enefitiga suhtlesid, olnuks tarbetu. Enefiti ja kostja vahelise lepingu p 3.7 alusel oli

kostja kontaktisikuks P. Suslov (I kd, tl 44). Samas nähtub hagiavalduse lisast 14 (I kd, tl

57, tõlge tl 58), et kostja nimel suhtles Enefitiga ka I. Surkin. Asja õige lahendamise

seisukohalt ei oleks tähtsust sellel, kumb nimetatud isikutest Enefitiga suhtles. P. Suslovi

ei oleks saanud kohus tunnistajana üle kuulata juba põhjusel, et ta on juhatuse liikmena

kostja seadusjärgne esindaja (TsMS § 251 lg 1).

12(14)

11.4.

Kostja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et hageja ei ole tõendanud ega

maakohus nõuetekohaselt tuvastanud kahju suurust. Need kostja apellatsioonkaebuse

väited lähtuvad ebaõigest eeldusest, nagu põhineks hageja nõue kinnisasjade väärtuse

vähenemisel. Hagi eseme ja hagi aluseks olevad asjaolud määrab hageja (TsMS § 4 lg 2,

§ 5 lg 1). Hagiavaldusest (punktidest 15 ja 16) nähtuvalt põhineb hageja kahjunõue kostja

vastu üksnes sellel, et kostja eemaldas kinnistutelt rööpad, millel on vanametallina

rahaline väärtus. Hageja see positsioon ei ole menetluse käigus muutunud. Hageja pole

tuginenud sellele, et raudteerööbaste eemaldamise tõttu kinnitute väärtus vähenes.

Seetõttu ei ole asjakohased ka kostja esitatud väited ja apellatsioonkaebuses märgitud

tõendid, mis puudutavad kinnistute müügihinda.

11.5.

Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, mh

ei nähtu tõenditest, et raudteerööbaste eemaldamise tagajärjena oleks hageja kinnistute

väärtus suurenenud. Hageja võimalik soov müüa kinnistud koos nendel asuvate

rööbastega (neid eelnevalt eemaldamata), ei oma hageja praeguses asjas esitatud

kahjunõude lahendamisel tähtsust.

11.6.

Muus osas kordab kostja apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on

neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning ringkonnakohus ei pea

vajalikuks väidetele veelkord vastata. Maakohus on esitatud tõendite ja tuvastatud

asjaolude põhjal hageja väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud. Kostja mittenõustumine

maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes

materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

12. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt peab kohus lahendama otsuse

resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus

rahuldas 8. juuni 2022. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse, seades hagi tagamise

korras hageja kasuks kostjale kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi summas 45 000

eurot (I kd, tl 111–112). Hüpoteek on 13. juunil 2022 ka kinnistusraamatusse kantud (I

kd, tl 117). Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis otsustanud kohaldatud hagi tagamise

abinõu jõusse jätmist ega tühistamist. Ringkonnakohus saab selle minetuse kõrvaldada,

täiendades maakohtu otsust. Kuna hageja hagi rahuldatakse, tuleb 8. juuni 2022. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta TsMS § 445 lg 2 alusel jõusse

kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Hageja ei ole taotlenud abinõu tühistamist.

13. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu määratud

menetluskulude jaotust. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab

ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja

(apellandi) kanda.

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes praeguse otsuse peale edasi kaevates

(TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

13(14)

14(14)