2-21-8406/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. jaanuar 2023

Tsiviilasja number

2-21-8406

Tsiviilasi

V.K. hagi K.K.u vastu abielu lahutamiseks ja

kinnisasja

V.K.

lahusvarasse

kuulumise

tuvastamiseks ja

K.K.u vastuhagi V.K. vastu ühisvara jagamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 7000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. augusti 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.K.u apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. jaanuar 2023

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (kostja / vastuhagis hageja): K.K.

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Tarmo Pilv

Vastustaja (hageja / vastuhagis kostja): V.K.

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Katrin Jennsen

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.K.u apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 11. augusti 2022. a otsus

muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

K.K.u kanda.

4. Määrata V.K. menetluskulude suuruseks

ringkonnakohtus 336 eurot (käibemaksuga).

5. Mõista K.K.ult V.K. kasuks välja menetluskulud

ringkonnakohtus 336 eurot (käibemaksuga).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. V.K. (hageja) esitas 25. mail 2021 hagi K.K. (kostja) vastu abielu lahutamiseks ja kinnisasja

registriosa numbriga XXXXXXX aadressil XXXXX, X. küla, Valga maakond hageja

lahusvarasse kuulumise tuvastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled oktoobris 1988, kooselust sündisid lapsed T.K. ning

T.K.. Perekond elas ühiselt aadressil XXXXXXXXXX küla, kus kuni käesoleva ajani elab

kostja. Poolte abielulised suhted lõppesid pöördumatult enne 2000. aastat, pärast kooselu

lõppemist ei näinud kumbki pool otsest vajadust abielu lahutamiseks. Hageja soovib abielu

lahutada, kuid kostja on keeldunud kohtuväliselt lahutamast.

Hageja isa suri 1997. aastal ning ema 2003. aastal. Peale seda elas hageja XXXXX kinnistul

üksinda. Hageja sai kinnisasjal asuvate ehitiste omanikuks pärimise teel. 2009. a erastamise

tulemusena kinnistati hooned ning hageja kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse.

Kuna hageja sai kinnisasja omanikuks küll abielu ajal, kuid peale abielusuhete lõppemist,

kuulub kinnistu tema lahusvara hulka.

2. Kostja nõustus abielu lahutamisega, kuid vaidles vastu XXXXX kinnistu hageja lahusvaraks

tunnistamisele. Hoonete juurde maa erastamise tulemusena on hagejale pärandatud vara väärtus

oluliselt tõusnud ning kuna tehing on tehtud abielu ajal, on tegemist abikaasade ühisvaraga.

Hageja võis kanda XXXXX kinnistu maa erastamise kulusid, kuid kostja kandis muud pere

kulutused. Hageja ei osalenud laste ülalpidamises ega muude kulutuste kandmises.

3. Kostja esitas 6. oktoobril 2021 vastuhagi ühisvara jagamiseks. Poolte ühisvaraks on XXXXX

kinnistu

ja

korter

asukohaga

XXXXXXXXXX.

Korter

ei

ole

korteriomandina

kinnistusraamatusse kantud ning vajab kapitaalset remonti.

Poolte varasuhe lõppes 2018. a-l, kui oli selge, et hagejal on elukaaslane, kellega ta elab

XXXXX kinnistu elamus. Hageja omandas XXXXX kinnistu hooned vallasasjana pärimise teel

peale oma ema surma 2003. a. 24. aprillil 2009 erastasid pooled elamu juurde maa, tasudes selle

eest 7228 eurot 70 senti. Elamu oli võrdlemisi heas seisukorras. Hageja ema eluajal tegid pooled

elamus remonti. Abielu kestel maa erastamise korral tekib erastatud maale abikaasade

ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-16114). XXXXX kinnistul asuv elamu on olnud pärast

abielusuhte lõppemist hageja elukohaks. Alates abielusuhete lõppemisest on XXXXX kinnistu

olnud hageja ainuvalduses. Metsamaterjali ülestöötamisest on kasu saanud ainult hageja.

Kostja palub jagada ühisvara ning varalised kohustused, lõpetada ühisomand XXXXX

kinnistule ning jätta kinnistust hageja omandisse hoonestatud osa, s.o katastriüksus nr

XXXXXXXXXXXXX suurusega 11,85 ha ja kostja omandisse hoonestamata osa, s.o

katastriüksus nr XXXXXXXXXXXXX ja korter XXXXXXXXXX. Kinnistu hageja

omandisse jätmise korral palus kostja mõista hagejalt enda kasuks välja hüvitis omandi kaotuse

eest 20 000 eurot. Samuti palus kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 6000 eurot

kasutuseelise eest. Menetluse kestel loobus kostja kasutuseelise hüvitise nõudest.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Hageja vaidles vastu

nõudele ühisvara jagamiseks kinnistu jagamisega reaalosadeks. Vaidlusalune kinnistu ei kuulu

poolte ühisvarasse, samuti ei ole nõue tõendatud. Esitatud ühisvara jagamise viisi korral tuleb

hagejal esitada tõendid vara väärtuse kohta, mille alusel 11hüvitise suurus kindlaks määrata.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 11. augusti 2022. a otsusega hagi täies ulatuses, lahutas poolte

abielu, mis on registreeritud 11. septembril 1987, tuvastas, et kinnisasi registriosa numbriga

XXXXXXX, aadressiga XXXXX, X. küla, Valga maakond, kuulub hageja lahusvarasse.

Samuti võttis maakohus vastu kostja osalise loobumise vastuhagist, lõpetas menetluse

vastuhagi nõuetes omandi kaotuse ning kasutuseelise eest hüvitise väljamõistmiseks, jättis

kostja vastuhagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: pooled on abiellunud 11. septembril 1987

(tl 20) ning abielu ei ole lahutatud; XXXXX kinnistu koosneb kahest katastriüksusest ning on

kantud esmakordselt kinnistusraamatusse 1. juunil 2009, omanik hageja (tl 9); XXXXX

kinnistul asuvate ehitiste omanik oli hageja ema A.K. (tl 5) kuni tema surmani 2003. a-l; hageja

sai XXXXX kinnistul asuvate ehitiste omanikuks pärimise teel 2003. a-l; XXXXX kinnistule

vastav maaüksus on erastatud 2009. a-l, erastamisdokumentides on märgitud ostjaks hageja (tl

6-8). Poolte vahel on vaidlus, kas XXXXX kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka ning kas

ja kuidas tuleks ühisvara jagada ning millal lõppesid nende abielulised suhted.

Perekonnaseaduse (PKS) § 67 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted

on pöördumatult lõppenud. Pooled on kohtule avaldanud, et kooselu ja abielulised suhted on

lõppenud ning neid ei ole võimalik taastada. Seega on poolte abielulised suhted käesolevaks

ajaks pöördumatult lõppenud ning PKS § 67 eeldused abielu lahutamiseks on täidetud.

PKS § 210 lg-te 2 ja 3 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne

käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal

kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta

1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne perekonnaseaduse jõustumist

kehtinud perekonnaseadust. Kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus

ühisvara abielusuhete lõppemiseni.

Kuni 30. juunini 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud

vara abikaasade ühisvara ning PKS § 15 lg 1 kohaselt abikaasa lahusvara on tema omandis enne

abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara

ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.

Nii XXXXX kinnistu hoonete kui vallasasjade omanikuks saamine kui ka maa erastamine

toimus enne 1. juulit 2010, seega kuulub kohaldamisele kuni 30. juunini 2010 kehtinud

perekonnaseadus. Kuivõrd hageja päris XXXXX kinnistul asuvad hooned 2003. a-l

vallasasjana, kuulus see vara tema lahusvarasse kuni 30. juunini 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1

järgi.

Kuni 30. juunini 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara

abikaasade ühisvara, kuid abielusuhte lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lg 1 järgi

selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Üldjuhul kuulus abikaasade ühisvara hulka

vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (Riigikohtu 14. mai

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12). Kuni 30. juunini 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1

ja § 18 lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade

abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud,

kui ka varalised suhted.

Hageja väitel lõppesid poolte abielulised suhted 1996. aastal. Kostja leidis, et tema ja hageja

varasuhe lõppes millalgi 2018. aastal, kui oli selge, et hagejal on elukaaslane, kellega ta elab

XXXXX kinnistu elamus. Kostja on tõendina esitanud 27. augusti 2018. a foto, millel on hageja

väidetavalt XXXXXXXXXX korteri köögis. Kostja väitel toimiski poolte abielu selliselt, et

nad elasid pikki perioode lahus, et tegutseda perele sissetulekut võimaldaval tegevusalal.

Maakohus leidis, et poolte abielusuhted tuleb lugeda lõppenuks hiljemalt 2008. aastal.

Tunnistaja M.K. avaldas, et hageja elas ja töötas tunnistaja talus alates 2005. kuni 2008. aastani,

mil ta kolis koos elukaaslase R.T. X. üürimajja. 2010. aastal kolisid hageja ja R. T. XXXXX

kinnistule. Tunnistajale teadaolevalt ei olnud alates 2005. aastast kuni praeguseni ühtegi

ajavahemikku, mil hageja ja kostja vahel oleksid abielulised suhted taastunud. R.T. ja hageja

on stabiilselt koos olnud. Pooled elasid lahus vähemalt alates 2005. aastast.

Tunnistaja R.T. avaldas, et tunneb hagejat alates 2008. aastast. Tunnistaja ja hageja on

elukaaslased alates 2008. aastast, s.o ajast, millal nad kolisid elama X. XXXXX majja. Alates

2010. aastast kuni praeguseni elavad tunnistaja ja hageja koos XXXXX kinnistul. Tunnistajal

ja hagejal on ühine majapidamine, nad on koos üles ehitanud ja parendanud kinnistul asuvaid

hooneid. Tunnistaja on korraldanud hageja terviseküsimusi.

Tunnistaja T.U. avaldas, et hageja elab koos R.T. XXXXX kinnistul alates 2010. aastast.

Tunnistaja K.K. avaldas, et abistas poolte tütart T.K.u XXXXX kinnistu maa erastamisel ning

laenas erastamiseks hagejale raha. Maa asjade tegemise ajal oli poolte peresuhted korras. Mida

ta täpsemalt peresuhete all silmas peab, ei osanud tunnistaja selgitada.

Tunnistaja T.K. (poolte tütar) avaldas, et vanemate suhted olid head, kuid isal olid

alkoholiprobleemid. Tunnistaja arvates lõppesid vanemate abielulised suhted umbes 2018.

aastal. Ühine majandustegevus vanemate vahel kestis kuni 2008. aastani, s.o ajani, millal hageja

hakkas elama koos praeguse elukaaslasega.

Tunnistaja T.K. (poolte poeg) avaldas, et vanemate suhted olid nagu tavalisel Eesti perel, hageja

töötas talus, aga külastas kostjat regulaarselt. Kooselu on, kui teineteist regulaarselt

külastatakse. Hagejal tekkis uus elukaaslane alates 2008.-2009. aastast. Vanematel ühiseid huve

ei olnud.

Seega nähtub M.K.i ja R.T. ütlustest, et hageja ja R.T. kooselu algas 2008. aastast. Tunnistajate

ütlustest nähtub, et kooselu on olnud pidev. Kooselu algust alates 2008. aastast toetavad ka

poolte laste ütlused. Maakohus luges tunnistajate ütlusi piisavaks, et tuvastada poolte abieluliste

suhete lõppemine hiljemalt 2008. aastast, mil hageja ja R.T.st said elukaaslased. Puuduvad

usutavad andmed selle kohta, et R.T. kooselu ajal oleks hagejal olnud kostjaga abielusuhtele

viitavaid isiklikke või varalisi suhteid.

T.K.u ütlused on vastuolulised. Tunnistaja kinnitab, et hageja hakkas uue elukaaslasega elama

2008. aastal, leides samas, et poolte abielulised suhted lõppesid 2018. aastal. Maakohus ei

pidanud tunnistaja ütlusi, samuti kostja poolt esitatud 2018. aasta fotot, asjakohasteks

tõenditeks abielusuhte olemasolu kohta. Kui ka hageja külastas pärast 2008. aastat kostjat ning

ühiseid lapsi X asuvas korteris, ei saa seda lugeda abielusuhete jätkumiseks.

Maakohus leidis, et ajaks, mil XXXXX kinnistu maa erastati ning kanti kinnistusraamatusse

2009. aastal, olid poolte abielulised suhted lõppenud, sh nii isiklikud, kui varalised. Arvestades

kuni 30. juunini 2010 kehtinud PKS § 15 lg-t 1, on XXXXX kinnistu hageja lahusvara.

Kostja on vastuhagi nõuetest osaliselt loobunud. Hageja ei vaielnud osalisele loobumisele

vastu. Maakohus võttis osalise loobumise vastu ning lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel

menetluse vastuhagi nõuetes omandi kaotuse ning kasutuseelise eest hüvitise väljamõistmiseks.

Kuivõrd kohus rahuldas hageja hagi ja luges XXXXX kinnistu tema lahusvaraks, ei ole selle

kinnistu puhul tegemist poolte ühisvaraga. Seega pole võimalik rahuldada vastuhagi ühisvara

jagamise osas, mis puudutab XXXXX kinnistu ühisomandi lõpetamist ning jagamist.

Kostja väitel ei olnud hagejal raha maa erastamise eest tasumiseks ning erastamise eest tasus

K.K.. K.K. laenas raha abikaasadele ning seega erastati XXXXX elamu juurde maa abikaasade

ühisvara arvelt. K.K. soovib laenu tagasimaksmist. Tunnistaja K.K.i ütluste kohaselt võis ta

laenata hagejale raha erastamiseks. Ühtegi muud tõendit laenu suuruse ning selle andmise

asjaolude kohta menetluses esitatud ei ole. Maakohus ei pidanud väiteid erastamiseks

väidetavalt abikaasadele antud laenu kohta asjakohasteks ega tõendatuks. Laenu tagastamiseks

on K.K.il õigus esitada vastav nõue.

Kostja leidis pärast asja arutamise lõpetamist, et K.K.ilt saadud laen 113 057 krooni (7228 eurot

70 senti) ning XXXXX kinnistu maamaks 3 aasta eest 162 eurot, kokku 7390 eurot 70 senti,

tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks. Tulenevalt TsMS § 402 lg 2 on menetlusosalisel õigus

kohtuvaidluses esineda kohtukõnega, milles ta esitab tema arvates asja lahendamiseks tähtsate

asjaolude lühikokkuvõtte. Kohtukõnes võib viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud

asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Asjas esitatud menetlusdokumentidest ei nähtu,

et kostja oleks enne 11. juuli 2022. a lõplikke seisukohti esitanud nõuet väidetava laenu

lugemiseks ühisvaraks. Samuti pole kohtule esitatud peale K.K.i istungil antud ütluste muid

tõendeid laenu suuruse ja selle võtmise asjaolude kohta. Ühtegi nõuet seoses võimaliku K.K.i

antud laenu ning tasutud maamaksuga varasemalt esitatud ei ole. Kuivõrd kostja on pärast asja

sisulise arutamise lõpetamist esitanud uusi asjaolusid ja uue nõude, jättis maakohus väidetava

K.K.i antud laenu lugemiseks ühisvaraks TsMS § 402 lg-st 2 tulenevalt tähelepanuta.

Kostja väitel kuulub ühisvara koosseisu ka korter asukohaga XXXXXXXXXX. Kostja esitas

selle tõendamiseks 18. jaanuaril 1993 koostatud akti (tl 38), mille kohaselt andis Laatre sovhoos

hagejale üle X elamu nr 3 korteri nr 2 omandiõiguse. Kostja pole esitanud tõendeid selle kohta,

et 1993. aastal üleantud korter on sama korter, mis on vastuhagis märgitud aadressiga XXXXX.

Samuti pole esitatud ühtegi tõendit korteri väärtuse kohta. Ka juhul, kui tegemist on ühisvaraga,

pole kohtul vara väärtuse tõendamata jätmisel võimalik korterit ühisvarana jagada, kuivõrd

AÕS § 77 lg 2 kohaldamine eeldab vara väärtuse kindlakstegemist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus resolutsiooni p-de 3 ja 5 osas, s.o osas, millega maakohus tuvastas, et kinnisasi registriosa

numbriga XXXXXXX, aadressiga XXXXX, X. küla, Valga maakond, kuulub hageja

lahusvarasse ning jättis kostja vastuhagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub saata asi tagasi

Tartu Maakohtule uueks arutamiseks ning jätta apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kestsid poolte abielusuhted kuni augustini 2018. a. Pooled elasid

pikki perioode lahus, sest koos elades ei olnud võimalik mõlemal abikaasal tegutseda

tegevusalal, mis sobiks ning võimaldaks teenida sissetulekut. Vaatamata hageja kõrvalsuhtele,

säilitas ta abielusuhteid ka kostjaga augustini 2018. a. Asjaolu, et poolte vahel olid 2009. a

XXXXX kinnisasja erastamisel abielusuhted, kinnitasid kohtuistungil tunnistajatena üle

kuulatud K.K. ja T.K.. Maakohus jättis põhjendamatult tunnistajate ütlused arvestamata. Abielu

kestel maa erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand

ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (nt

Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07; 11. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8). Kuna XXXXX kinnistul asuvate ehitiste juurde eraldatud maa

kinnistati poolte abielu ajal, on XXXXX kinnisasi PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvara. Seega

on põhjendatud kostja vastuhagis esitatud nõue ühisvara jagamiseks.

Kui hageja väitel lõppesid abielulised suhted enne 2000. aastat, siis jääb ebaselgeks, miks ei ole

hageja abielu lahutanud enam, kui 20 aasta jooksul. Hageja ei ole viidanud ühelegi asjaolule,

mis oleks takistanud poolte abielu lahutamise. Hageja pöördus kohtusse abielu lahutamiseks

alles 2021. aastal ning sellest tulenevalt on kostja väide abielusuhte lõppemise kohta 2018.

aastal usutav. Kooselu majanduslikku toimimist kinnitab muuhulgas ühise kohustuse võtmine.

Maakohus on vääralt tuginenud M.K.i, R.T. ja Terje Ulsti ütlustele, toomata välja põhjendused,

miks nende tunnistajate ütlused on usutavamad, kui T.K.u, T.K.u ja K.K.i ütlused. Asjaolu, et

R.T. kolis XXXXX kinnistule väidetavalt 2008. a, ei too automaatselt kaasa kostja ja hageja

abielu lõppu.

Hageja palub arvestada ka asjaoluga, et hageja eelnev esindaja V.O. on käitunud apellandi huve

kahjustavalt. Esindaja on jätnud esitamata kõik asjakohased tõendid ega ole apellanti

kohtumenetluses esindanud apellandi huvides.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

ringkonnakohtus kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus ei tugine kehtivale õigusele ning asjas

kogutud tõenditele. K.K.i nõue ei tõenda pooltel abieluliste suhete olemasolu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

9. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kostja apellatsioonkaebuse ulatust, vaidlustades maakohtu

otsuse osas, milles maakohus tuvastas, et kinnisasi registriosa numbriga XXXXXXX

aadressiga XXXXX, X. küla, Valga maakond kuulub hageja lahusvarasse. Kostja loobus

apellatsioonkaebuses esitatud teistest nõuetest. Hageja ei esitanud kostja osalise

apellatsioonkaebusest loobumisega seoses kohtule nõudeid ega vastuväiteid.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hagi ja jätnud kostja

vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda

neid kõiki TsMS § 654 lg 6 järgi.

Maakohus on õigesti vaidlusaluse kinnisasja varaõigusliku kuuluvuse määramisel tuginenud

PKS § 210 lg-le 3, mille kohaselt, kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit,

moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole tõendeid

ebaõigesti hinnanud ega jätnud poolte esitatud väidete suhtes seisukohta võtmata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asjas esitatud tõenditele ning väidetele tuginedes

põhjendatult leidnud, et poolte abielusuhted lõppesid enne 1. juunit 2009, mil XXXXX kinnistu

on esmakordselt kantud kinnistusraamatusse.

Selles, et uus perekond luuakse (või alustakse kooselu) enne, kui varasem abielu on lahutatud,

ei

ole

tänapäeva

ühiskonnas

ebatavaline

(kostja

väitel

ulmevaldkonda

kuuluv,

apellatsioonkaebuse p 2.10) ning abielu lahutamata jätmine ei viita automaatselt enne 2010.

aasta 1. juulit seaduses kasutatud abieluliste suhete kestvusele kui vara omandi kuuluvuse

määramise alusele. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu 14. mai 2014. a otsuse tsiviilasjas

nr 3-2-1-31-14, p-le 13, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause

alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted lõppenuks, kui

abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted.

Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt kolis hageja 2008. a-l koos elukaaslase R.T. X. üürimajja (tl

49). Tunnistaja R.T. ütluste järgi on ta hagejaga elukaaslane alates 2008. aastast, mil kolisid X.

XXXXX majja elama (tl 49 pöördel).

Tunnistaja T.K. (poolte tütar) leidis, et ta pidas XXXXX talus oma sünnipäevi 2008. aastani.

Siis isa hakkas elukaaslasega elama ja ei olnud võimalik seal enam sünnipäevi pidada (tl 51

pöördel). Tunnistaja T.K. (poolte poeg) avaldas, et isal tekkis uus elukaaslane alates 2008.–

2009. aastast.

Kostja ei ole esitanud peale väidetavalt 2018. aastal tehtud fotot ühtegi tõendit selle kohta, et

hageja ja kostja vahel oleks jätkunud pärast hagejal uue kooselu algust mingisugusedki

isiklikud või varalised suhted, mis viitaksid abielulistele suhetele. Fotol on näha üksnes hageja.

Tunnistaja K.K. leidis, et maa asjade tegemise ajal: „oli asi korras, suhted olid korras, isegi kui

V.oli napsumees“, tunnistaja ütlustest ei saa järeldada pooltevaheliste abieluliste suhete

olemasolu. K.K. eesmärgiks suhtluses hagejaga oli maa rentimine ning tema heaks tuttavaks oli

poolte ühise tütre elukaaslane, tema peamine kontakt oli poolte tütre ning tema elukaaslasega.

Ka apellatsioonkaebuses väidab kostja, et K.K. abistas poolte tütart maa erastamises.

Maakohtu põhjendused ei ole vastuolulised ja kallutatud.

13. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda

(TsMS § 171 lg 1). Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ega määranud seetõttu

kindlaks kulude rahalist suurust. Sellises olukorras on ringkonnakohtu pädevuses määrata

apellatsiooniastme menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 1).

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus

lepingulise esindaja tasu 288 eurot (koos käibemaksuga) 2 töötunni eest. Lisaks palus kostja

mõista esindaja tasu istungil esindamise eest vastavalt istungi kestusele. Istung kestis

20 minutit, seega on kostja esindaja tasu istungil esindamise eest 48 eurot (koos käibemaksuga).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175

lg 1). Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja poolt

apellatsiooniastmes kostja esindamisele kulutatud aeg 2 tundi 20 minutit vastab tsiviilasja

keerukusele ja materjalide mahukusele. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kostja

põhjendatud ja vajalik menetluskulu kokku 336 eurot (koos käibemaksuga) (288+48).

Ringkonnakohus

rahuldab

kostja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke