2-17-11890/55 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Alan Biin

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-11890

Tsiviilasi

Crossmark Group OÜ hagi Delamode Estonia OÜ

vastu hüvitise ja viiviste nõudes

Tsiviilasja hind

11 652,51 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Crossmark Group OÜ (registrikood 11120960;

asukoht A. H. Tammsaare tee 141a-61, 12915 Tallinn; e-

post xxxx)

Hageja lepinguline esindaja: Renee Mahl (CMR

Konsultant OÜ; e-post cmr@neti.ee)

Kostja: Delamode Estonia OÜ (registrikood 1232613;

asukoht Estonia pst 1/3, 11317 Tallinn)

Kostja lepinguline esindaja: Marko Jaani (Bene Est Law

Office; e-post marko@be.ee)

Kolmas isik: Ferroline Grupp OÜ (registrikood 10713480;

asukoht Sinikivi tee 9, 75306 Lehmja küla, Rae vald,

Harjumaa)

Kolmanda isiku lepingulised esindajad: vandeadvokaat

Olavi-Jüri Luik ja advokaat Kärt Saar (Advokaadibüroo

LEXTAL; e-post olavi-juri.luik@lextal.ee)

Menetluse liik

kohtuistung 27.05.2019, edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON:

1. Rahuldada Crossmark Group OÜ hagi osaliselt.

2. Välja mõista Delamode Estonia OÜ-lt Crossmark Group OÜ kasuks kahju 10

261,37 eurot, 09.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4121,97 eurot ja

alates 10.12.2021 viivis arvestatuna kahjult (10 261,37 eurolt) võlaõigusseaduse § 113

lg 1 lauses 2 sätestatud määras kuni kahju tasumiseni.

3. Menetluskulud jätta Delamode Estonia OÜ kanda. Kolmanda isiku kulud jäävad

tema enda kanda.

4. Välja mõista Delamode Estonia OÜ-lt Crossmark Group OÜ kasuks menetluskulud

kokku 5158,32 eurot, s.o riigilõiv 600 eurot, tõlkekulu 53,33 eurot ja lepingulise

esindaja kulu 4504,99 eurot.

5. Välja mõista Delamode Estonia OÜ-lt Crossmark Group OÜ kasuks viivis

väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

09.08.2017 esitatud hagiavalduse kohaselt saatis hageja 17.02.2017 kostjale hinnapäringu kahel

euroalusel asuva kauba, kogukaaluga 1000 kg, vedamiseks Rootsist Eestisse. Kostja saatis

hagejale hinnapakkumise 150 eurot ja tarneaja 75 tundi, millega hageja nõustus. Kahele alusele

paigutatud kaubaks olid rullideks keeratud sigaretipaberid. Ühel euroalusel oli 1140 tk,

maksumusega 10 830 eurot ja teisel euroalusel oli 1000 tk, maksumusega 9500 eurot. Xxxx AB

poolt hagejale müüdud kauba maksumus kokku oli 20 330 eurot. Ferroline Group nimelisest

CMR saatedokumendist nähtub, et kostja võttis hageja veotellimuse täitmiseks allvedaja

Ferroline Grupp OÜ-ga sõlmitud veolepingu alusel, kes omakorda asus kostja tellimust täitma

tegeliku vedaja Xxxx OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel.

22.02.2017 teatas kostja hagejale, et treilerisse on sisse murtud ning osa kaubast on ära

varastatud, mille hulka kuulus ka hageja kaks euroalust kaupa. 27.02.2017 täpsustas kostja, et

kaup varastati 21-22.02.2017 öösel Rootsis, aadressil Xxxx ja et hageja kaks alust on varastatud

praktiliselt tühjaks. 22.02.2017 saatis kostja allvedaja Ferroline Grupp OÜ Xxxx AS-ile

kahjuteate varguse kohta. Kostja palus hagejal saata kirjalik kahjunõue, mille ka hageja

28.02.2017 summas 20 330 eurot kostjale saatis. 03.04.2017 tegi tegeliku vedaja Xxxx OÜ

vastutuskindlustaja Xxxx AS antud juhtumi suhtes nõude tagasilükkamise/kahju hüvitamisest

keeldumise otsuse Ferroline Grupp OÜ nõude suhtes Xxxx OÜ vastu. 27.04.2017 saatis hageja

lepinguline esindaja kostjale korduva kahjunõude summas 20 330 eurot nii e-posti kui posti teel,

mille kostja võttis vastu 02.05.2017. 27.04.2017 saatis hageja tegelikule vedajale Xxxx OÜ kui

solidaarselt vastutavale vedajale, kahju hüvitamise nõude summas 20 330 eurot. 02.06.2017

maksis Xxxx AS hagejale Xxxx OÜ eest 10 293,36 eurot. Seetõttu vähendab hageja oma

kaubakahju hüvitamise nõuet kostja vastu 10 293,36 euro võrra ja nõuab kostjalt kaotsiläinud

kauba eest hüvitist 10 036,37 eurot.

CMR art 20 lg 1 tulenevalt on alates 27.03.2017 kauba kaotsiminek vaieldamatu ja hagejal on

õigus nõuda kostjalt kui CMR art 17 lg 1 nimetatud vedajalt kauba kaotsimineku eest hüvitist.

Kostja vastutab CMR art 3 alusel nii allvedaja Ferroline Grupp OÜ kui ka tegeliku vedaja Xxxx

OÜ tegevuse ja tegevusetuse eest. Kostjal ei ole õigust tugineda CMR art 23 lg 3 sätestatud

piirmäärale – 8,33 SDR puuduoleva kauba brutokaalu kilogrammi eest – kohaldamist leidva

CMR art 29 lg 1 mõju tõttu. Riigikohus analüüsis 26.03.2014 lahendis nr 3-2-1-191-13 punktis

12, kas Eesti õiguse kohaselt võib CMR art 32 punkt 1 teise lause alusel võrdsustada tahtlikku

õigusvastast tegevust raske hooletusega või tuleks piirduda vaid tahtlusega. Riigikohus leidis, et

“tahtlikku õigusvastast tegevust” tuleb võrdsustada “raske hooletusega”, kui selleks on sobiv

regulatsioon riigisiseses õiguses. Seega on võimalik järeldada, et ka raske hooletus on asjaolu,

mille tõttu vedaja kaotab õiguse tugineda kauba kaotsiminekul vastutuse piirangule CMR art 29

tähenduses.

Hagiavalduses kirjeldatud asjaolud võimaldavad kvalifitseerida isikute käitumist raske

hooletusena. Ferroline Grupp OÜ ja Xxxx OÜ ei kutsunud autoabi, et kõrvaldada tehniline

takistus varuratta kättesaamiseks ja treileri purunenud rehviga ratta vahetamiseks, sest ei suutnud

kokku leppida autoabi kulude kandmise osas. Kui kostja allvedajad oleksid kutsunud autoabi,

oleks tehniline takistus rikke kõrvaldamiseks olnud kiiresti lahendatud ja hageja kaubaga sõiduk

oleks jõudnud 21.02.2017 õhtusele laevale. Seda kinnitab asjaolu, et järgmisel päeval, pärast

varguse avastamist, kutsus Ferroline Grupp OÜ autoabi, kes varuratta kättesaamiseks lõikas

kettaga kiiresti roostetanud poldid läbi.

Hageja ei nõustu kostja vastuses esitatud seisukohaga, et kostja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel

vastutusest sel põhjusel, et hageja kauba vargus toimus ajal, kui kostja allvedaja parkis sõiduki

väidetavalt autojuhi kohustuslikuks puhkeajaks parklasse. Kostja ei ole tõendanud, et kauba

vargus toimus autojuhi kohustuslikul puhkeajal. Xxxxe AS-i 03.04.2017 otsusest nähtuvalt tingis

tegeliku vedaja Xxxx OÜ peatumise ja ööbima jäämise kaupa vedava veoki treileri rehvi

purunemine, mitte autojuhi kohustusliku puhkepausi saabumine. Riigikohus on leidnud, et vedaja

vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju

ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Kostja ei ole tõendanud, et ta

rakendas kõrgendatud hoolsust varguse ärahoidmiseks.

Hageja kauba vargus leidis aset ajal, mil tegeliku vedaja Xxxx OÜ autojuht jäi ööbima Rootsi

Kuningriigi suure alkoholitootja ja alkoholiga kaupleva ettevõtte Xxxx AB hoonega külgnevasse

parklasse, mis on rajatud Xxxx AB töötajate ja külastajate sõidukite parkimiseks, samuti ka

kauba laadimist ootavate veokite parkimiseks. Parklas puudub igasugune mehitatud või

elektrooniline valve, mistõttu ei ole see ette nähtud veokite muul eesmärgil kui laadimise

ootamisega seotud, mitte kaubaga koormatud veokite öiseks parkimiseks. Vedaja esimeseks

põhikohustuseks on kohustus toimetada veos ettenähtud sihtkohta. Lisaks vedamisele on vedajal

kohustus kaitsta veost vedamisel tekkida võiva kahju eest. Vedaja poolt mh kõrgendatud

varguseriskiga kauba (alkohoolsed joogid) koormatud kaubaga veoki parkimine öisel ajal valveta

parklas on käsitletav vedaja poolse raske hoolsuskohustuse rikkumisena. Kostja oli raskelt

hooletu juba veo korraldamisel, kui ta planeeris autojuhi puhkamise Xxxx AB-ga külgnevas

parklas.

Xxxxe AS-i 03.04.2017 otsusega on tõendatud, et 21.02.2017 avastas autojuht, et haagise rehv

oli purunenud, edasi sõitmine oleks olnud liiklusohtlik ja ta teavitas sellest oma tellijat kostja

allvedajat Ferroline Grupp OÜ-d ning soovis, et kolmas isik Ferroline Grupp OÜ kutsuks autoabi

ja tasuks autoabi teenuse eest. Kolmas isik on ise tunnistanud tema ja tegeliku vedaja vahelist

vaidlust autoabi teenuse finantseerimise üle ja seda, et kuna autojuhil ei olnud rahalisi vahendeid,

siis ei saanud ta midagi muud teha, kui 30 minutise sõidukaugusel sadamast ööbima jääda.

Kuivõrd kolmas isik ei tellinud autoabi ega kinnitanud ka selle eest tasumist, siis ei kutsunud ka

Xxxx OÜ autoabi ja treileri purunenud rehv jäi vahetamata. Sel põhjusel ei saanud ka autojuht

sõitu Stockholmi jätkata ja jäi ööbima nimetatud parklasse, kus toimus vargus. Kui Xxxx OÜ või

kolmas isik oleks tellinud autoabi purunenud rehvi vahetamiseks, siis ei oleks autojuht jäänud

ebaturvalisse parklasse ööbima ning hageja kauba vargust ei oleks toimunud. Seega toimus

hageja kahju otseselt selle tõttu, et vedajad ei suutnud kokku leppida autoabi eest tasumise üle,

mistõttu jäi tehniline abi kutsumata ja sõiduki tehniline rike kõrvaldamata.

06.06.2019 menetlusdokumendiga täpsustas hageja faktilisi asjaolusid. Kostja ei ole esitanud

mitte ühtegi tõendit selle kohta, et tegeliku vedaja autojuht oli sunnitud 21.02.2017 alates kell

16:19 või kell 16:35(40) tegema kohustuslikku puhkepausi. Hageja ei ole kordagi väitnud, et ta

nõustub autojuhi kohustusliku puhkeaja vastuväitega. See asjaolu, et kostja logistik M A märkis

ebaõigesti, et tegemist oli kohustusliku puhkepausiga, tõendab ka see, et samas lauses märgib

kostja logistik, et vahejuhtum toimus Stockholmis, mis on samuti väär. 22.02.2017 kostja

logistiku e-kirjast nähtuvalt esitas ta hagejale teate autojuhilt saadud telefonikõne alusel ja

vargusele järgnenud 22.02.2019 hommikul kell 11:50. On ilmne, et logistik M A ei saanud mõni

tund pärast töölejõudmist ja autojuhi ühe telefonikõne alusel saada täpseid ja õigeid andmeid veo

ja varguse kohta. Kostja ei olnud otsekontaktis tegeliku vedajaga ja autojuhiga, mistõttu on

arusaadav, et tal puudus(-b) tõene teave tegelike asjaolude kohta ja et kostja logistik eksis

22.02.2017 kohustusliku puhkepausi teabe osas.

15.03.2017 kl 13:04 edastas kolmanda isiku kahjukäsitleja kolmanda isiku veokorraldaja I Ti

seletuse, milles ta selgitab rehvi purunemise ja sõiduki peatumise asjaolusid. I T oli see isik, kes

kolmanda isiku töötajana vaidlusalust vedu korraldas: suhtles kostjaga ja tegeliku vedajaga Xxxx

OÜ. Nähtub, et autojuht teavitas oma tellijat (kolmandat isikut), et ta ei saa tühja rehviga

turvalisse kohta edasi sõita ja jääb ööseks tee äärde firma Xxxx AB aia juurde. Hageja tugines

esialgselt hagiavalduses kostja poolt 22.02.2017 esitatud informatsioonile, et auto seisis varguse

ajal parklas ja 27.02.2017 esitatud informatsioonile väidetava parkimiskoha aadressi (Xxxx)

kohta. Veo tehniline teostus ja informatsioon ei olnud ega pidanudki olema hageja kontrolli all,

mistõttu sai ta vastavat infot parkimise koha ja tingimuste kohta kostjalt. Hageja oli heauskne,

kui eeldas kostja poolt edastatud informatsiooni õigsust. Kuivõrd nimetatud 15.03.2017

kolmanda isiku e-kirjast Xxxxele nähtub, et tegelik vedaja jäi ööseks sõidukiga tee äärde, mitte

parklasse, siis selles osas muudab hageja oma varasemalt avaldatut – tegelik vedaja Xxxx OÜ

autojuht peatus sõidukiga Xxxx AB aia juures tee ääres aadressil Xxxx, mitte parklas. Isegi juhul,

kui autojuht võis jääda ööbima parklas (millega hageja ei nõustu), siis ei olnud see parkla

turvaline sõiduki öiseks peatumiseks.

Kostja allvedajad jätsid hageja ja teiste kauba omanike kaubaga koormatud veoki

vastutustundetult öiseks ajaks varguse suhtes kõrgendatud riskirühmaga kauba (alkohol)

hulgimüüja vahetusse lähedusse, mis ei olnud ette nähtud rekade öiseks parkimiseks ja mis oli

täiesti järelvalveta (v.a autojuht, kes magas kabiinis). Üldteada on asjaolu, et alkohoolsed joogid

ja tubakatooted (samuti elektroonika ja kodumasinad) loetakse veonduses kõrgendatud varguse

riskiga kaupadeks. Rootsi tuntud alkoholi hulgimüüja Xxxx AB vahetusse lähedusse kaubaga

koormatud veoki öiseks ajaks parkimisega näitas kostja üles erilist äärmuslikku ükskõiksust

veokisse laaditud kaupade alalhoiu suhtes. Kostja (kolmanda isiku ja tegeliku vedaja) äärmiselt

ükskõikne ja hoolimatu suhtumine hageja kauba hoidmise ja säilitamisega seotud

hoolsuskohutuse täitmisse (kaitsekohustuse rikkumine) on võrdsustav raske hooletusega. Hageja

arvates ei teinud kostja ja/või isikud mitte midagi hageja kauba säilimise tagamiseks. Kostja jättis

teadvalt pikaks ajaks öisel ajal kaubaga veoki seisma rehvi purunemise avastamise kohta, kus

puudus igasugune mehaaniline või mehitatud valve; kostja ei kutsunud autoabi, et tehniline rike

kõrvaldada (ja sõita vähemalt turvalisse parklasse, kui takistus ei võimaldanud laevale jõuda);

kostja ei võtnud tarvitusele ka muid mistahes meetmeid (nt valve korraldamine) veose turvalisuse

tagamiseks - hageja arvates on tegemist ilmselge vedaja raske hoolsuskohustuse rikkumisega

kauba säilimise tagamisel.

Igasuguse valveta ja valgustuseta alkoholi hulgimüüja kõrval asuvat parklat ei saa ükski mõistlik

isik pidada veokitele ööbimiseks turvaliseks kohaks. Autojuht ei saanud veenduda

turvakaamerate olemasolus. Autojuht avastas tehnilise rikke u 16:30 ajal ja veel u 18:00 ajal

pidas autojuht kolmanda isiku logistikuga läbirääkimisi autoabi kutsumise rahastamise üle. Pärast

seda, kui juhile sai selgeks, et ta ei saa kuskilt rahalisi vahendeid autoabi kutsumiseks, jäi juht

samasse kohta tee äärde ööbima. Ilmajaama andmetel loojus parkimiskoha lähedal asuvas

Stockholmis 21.veebruaril 2017 päike kell 16:56. Järelikult ei saanud autojuht, kui väljas oli juba

pime, veenduda kaamerate olemasolus või nende vaatevälja ulatumist parkimiskohta. Parimal

juhul võis autojuht eeldada kaamerate olemasolu Xxxx AB hoone küljes ja loota nende

vaatevälja ulatumist parkimiskohta. Hageja märgib, et ka valvekaamerate olemasolu ei taga

parkimiskoha piisavat turvalisust, aga nende olemasolu oleks näidanud, et kostja üleüldse

mingisugust hoolt kauba alalhoidmiseks ja varguse ärahoidmiseks üles näidanud. Kostja

22.02.2017 e-kirjast nähtub, et kostja oli teadlik, et Rootsi Kuningriigi parklates leiavad ja võivad

aset leida sissemurdmised treileritesse. Hageja on esitanud väljavõtted Rootsi kohaliku ajalehe

artiklitest ajavahemikus november 2016 kuni märts 2017, millest nähtuvalt toimusid hageja

kauba varastamisega lähedasel ajal terve rida kuritegeliku grupeeringu poolt toime pandud

erinevaid sissemurdmisi (sh sissemurdmised veokitesse) ja vargusi. Sellest johtuvalt on kostja

avaldused parkla ja parkimise turvalisuse kohta demagoogilised, sisutühjad ja otsitud. Kostja

poolt esitatud Xxxx OÜ hinnang parkla turvalisuse kohta ei ole usaldusväärne tõend ja hageja

palub kohtul see jätta tähelepanuta.

Kuivõrd kostja hageja poolt 28.02.2017 esitatud kahjunõuet ei tunnustanud ega rahuldanud, siis

oli hageja sunnitud ajavahemikus 19-27.04.2017 tegema kohtueelseid kulutusi professionaalsele

õigusabile kahjuhüvitise sissenõudmiseks kostjalt. Sellega seoses nõuab hageja kostjalt

õigusabiteenuse kulude kandmise eest kahjuhüvitist 225 eurot. Hageja hinnangul ei kuulu CMR

art 27 lg 1 sätestatud viivise määr 5% aastas CMR art 29 lg 1 kohaldamise tõttu kohaldamisele.

Hageja leiab, et viivise arvutamisel tuleb lähtuda VÕS-is sätestatud viivise määrast. Eeltoodust

tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista kahju 10 036,37 eurot, kohtueelsed õigusabikulud

225 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise hagi esitamise päeva seisuga 568,44 eurot,

edasiulatuva viivise seadusjärgses määras kuni otsuse tegemiseni kindla summana ning edasi

kuni 10 261,37 euro tasumiseni.

Kostja vastuväited

Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja on seisukohal, et kahju ei tekkinud

temast tingitud asjaoludest, vaid asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi

ta ei suutnud vältida ning mis ei olnud allutatud kostja käitumisele. Kohustusliku puhkepausi

pidamise ajal, selleks ettenähtud parklas, kauba varastamine on asjaolu, mida vedaja ei suutnud

mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta selle asjaoluga

arvestaks. Kostja leiab, et tema poolt öisel ajal mootorsõiduki parkimine selleks ettenähtud kohas

(parklas) ja asjaolude mitte arvestamine, et kohustusliku puhkepausi tegemise ajal, võib keegi

kauba varastada, ei ole ettenähtav ja seda ei saa mõistlikkuse põhimõttest lähtudes autojuhilt

oodata. Samuti puuduvad parklas võimalused parkida veok selliselt, et kolmandad pahatahtliku

käitumisega isikud ei pääseks veokisse. Vastavat aitaks ära hoida vaid mehitatud valve

korraldamine või veo teostamine viisil, et kohustuslikke puhkepause ei oleks vajalik teha.

Nimetatud nõue aga ei oleks mõistlik. Vedaja ei suutnud kahju ära hoida kõrgendatud hoolsuse

ülesnäitamisel. Seega vastab kostja autojuhi käitumine täielikult käitumismudelile, mis on omane

kompetentse professionaalse autojuhi hüpoteetilise käitumisega samadel asjaoludel. Kauba

varastamine olukorras, mis on tingitud autojuhtidele ettenähtud kohustuslikust puhkeajast, saab

pidada piisavalt erandlikuks asjaoluks CMR art 17 lg 2 mõttes vedaja vastutusest vabanemiseks.

Väär on hageja seisukoht, et kostjal ei ole õigust tugineda art 23 lg 3 sätestatud piirmäärale

kohaldamist leidva CMR art 29 lg 1 mõju tõttu. Hageja ei ole tõendanud vedaja tahtlust või

sellega võrdsustatud käitumist. CMR alusel raske hooletuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda, et

raskel hooletusel on kindlad objektiivsed ja subjektiivsed tingimused. Objektiivse tingimusena

peab esinema raske hoolsuskohustuse rikkumine, mis on märkimisväärselt suurem kui tavapärane

hooletus. Subjektiivse tingimusena pidi kahju tekitanud isik olema võimeline kohustuste

rikkumist ette nägema ning seda vältima. Professionaalsetel autoveo teostajatel on tavaks parkida

autojuhi kohustuslikuks puhkeajaks veok parklasse ning mitte palgata veoki ümber mehitatud

valvet. Seega on vedaja käitunud täiesti tavapäraselt ja vastavale valdkonnale omasel viisil,

mistõttu ei saa vedaja käitumist käsitleda raske hooletusena.

Ekslik on hageja seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, et kauba vargus toimus autojuhi

kohustuslikul puhkeajal. Hagiavaldusega esitatud lisast nr 4.1. nähtub, et kauba vargus toimus

autojuhi kohustuslikul puhkeajal. Hagiavalduse p 1.6 alapunkt 1 kohaselt purunes treileril rehv,

kuna laadimiskoht oli kaetud ehitusjärgse prahiga. Seega käesoleval juhul ei olnud sõiduk

defektne, vaid vigastus tekkis haagisele selle tavakasutamise käigus. Ekslik on hageja seisukoht,

mille kohaselt ei ole poolte puhul vaidlust selle üle, et Xxxx AB hoonega külgnev parkla on

rajatud vaid Xxxx AB töötajate ja külastajate sõidukite parkimiseks, samuti ka kauba laadimist

ootavate veokite parkimiseks. Samuti on tõendamata hageja väide, et alkohoolsed joogid on

kõrgendatud varguseriskiga kaubad. Kostja möönab, et kaameratega varustatud parklatel on

teatud preventiivne mõju varguste/röövimiste ära hoidmiseks, kuid ei välista neid. Teadupärast

pannakse paljud vargused/röövimised toime kaamerate piirkonnas. Kaameratel on pigem suurem

roll kuritegude lahendamisel kui nende ära hoidmisel. Seega asjaolu, kas kõne all olevas parklas

oli kaamera või mitte, ei oma tähtsust, sest kaamerata piirkonnas parkimine ei välista varguste ja

röövimiste toimepanemist. Samas kostja rõhutab, et teel Xxxx AB asukohast sadamasse

puuduvad Rootsi Kuningriigis valvatavad parklad. Tulenevalt eeltoodust on asjakohatu hageja

väide, et kostja oleks pidanud planeerima teekonna selliselt, et parklad oleks turvalisemad.

Ekslik ning meelevaldne on hageja tõlgendus 15.03.2017 kolmanda isiku töötaja e-kirjast, mille

kohaselt sellest nähtub, et autojuht ei jäänud ööbima mitte parklas, vaid tee ääres. Kolmas isik

rääkis territooriumist, mis on varustatud turvakaameratega ning paikneb firma Xxxx AB aia ääres

ja külgneb teega. Eluliselt ei ole usutav, et kolmanda isiku töötaja pidas termini „territoorium“ all

silmas teed ning et kogu tee oleks kaetud turvakaameratega. Meelevaldne on hageja seisukoht

nagu oleks autojuht ja kolmanda isiku logistik aru saanud, et tegemist ei ole turvalise

parkimiskohaga. Vastupidi, autojuhi selgituste kohaselt autojuht veendus enne aadressile Xxxx,

xxxx ööseks jäämist, et territoorium on varustatud turvakaameratega. Alles järgmisel päeval

pärast vargust selgus, et veok ei olnud turvakaamerate vaateväljas. Kostja rõhutab, et allvedaja

kasutas tavapäraste tingimustega parklat, mis vastab Rootsi Kuningriigis paiknevate parklate

tingimustele, mida tavapäraselt kõrgendatud hoolsust rakendades ning transporditeenust osutades

kasutatakse. Vastavat soovib kostja tõendada OÜ Xxxx kui 2009 alustanud ja kogenud

veoteostaja e-kirjaga. OÜ Xxxx vastuse kohaselt on tegemist turvalise parklaga, mida vedude

teostamise ajal professionaalsed vedajad kasutavad. Parkla turvalisust ei lükka ümber hageja

esitatud 11.09.2018 e-kirjavahetus Xxxx AB transpordi- ja turustusjuhiga, mille kohaselt

hagiavalduse lisas 13 olev parkla ei ole turvaline parkimiskoht veoautodele.

Kostja on seisukohal, et ta ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest, seega ei ole ta kohustatud ka

hüvitama võimalikke hageja kulusid, mis on tekkinud nõuete esitamisega seoses kahju

hüvitamisega. Hageja on viivisenõude puhul ebaõigesti lähtunud VÕS §-st 113. Juhul, kui kohus

leiab, et kostja on siiski vastutav tekkinud kahju (kauba kaotsimineku) eest, siis on kostja

seisukohal, et ta ei vastuta suuremas ulatuses kui 166,93 eurot. Kuivõrd kõnealuse kauba

kogukaaluks on 1000 kg, on vedaja vastutus kaubakahju eest piiratud 8330 SDR-iga. 02.06.2017,

s.o ajal, mil hagejale hüvitati AS-i Xxxx poolt kahju, oli SDR-i vääringuks 1,255770 eurot.

Seega on hagejal õigus nõuda kahjuhüvitist kauba kaotsimineku eest summas 10 460,56 eurot.

02.06.2017 laekus hageja kontole kõne all oleva kauba kaotsimineku eest AS-ilt Xxxx

kahjuhüvitis summas 10 293,63 eurot. Ülaltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt

kauba kaotsimineku eest täiendavat hüvitist summas 166,93 eurot.

Kolmanda isiku vastuväited

Kolmas isik palub jätta hagi rahuldamata. Kolmas isik nõustub kostja esitatud seisukohtadega, et

hageja ei ole tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kolmas isik leiab, et hagi tuleks jätta

rahuldamata, kuivõrd Aktsiaselts AS Xxxx on leidnud, et käesoleval juhul on põhjendatud

kahjuhüvitis CMR art 23 lg 3 sätestatud summas ning Inges on selle hagejale tasunud. Antud

juhul ei ole kostja, kolmas isik ega Xxxx OÜ tekitanud oma tahtliku õigusvastase tegevusega

hagejale kahju. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et hagejale tekkis kahju vedaja raske

hooletuse või tahtluse tõttu. Vedaja ei ole käitunud raskelt hooletult. Autoabi kutsumata

jätmisega ei rikutud ühtegi lepingust tulenevat kohustust. Kostja kohustuseks oli vedada kaup

Rootsist Eestisse hiljemalt 24.02.2017. Vedajal oli õigus teha vahepeatusi ning vedaja ei olnud

kohustatud jõudma 21.02.2017 õhtusele laevale selleks, et lepingust tulenevaid kohustusi

kohaselt täita. Seega ei oma asjas tähtsust see, miks jäi 21.02.2018 autoabi kutsumata.

Kolmas isik nõustub kostjaga, et parkimiskoht aadressiga Xxxx on tavapärane transporditeenust

osutavate autojuhtide poolt kasutatav peatumiskoht. Seda enam, et autojuhi selgituste kohaselt

autojuht veendus enne aadressile Xxxx ööseks jäämist, et territoorium on varustatud

turvakaameratega. Alles järgmisel päeval pärast vargust selgus, et auto ei olnud turvakaamerate

vaateväljas. Autojuht oleks võinud sõiduki parkida ka ilma turvakaamerateta parklasse –

turvakaamerate olemasolu parklas ei ole veolepingu täitmise eeldus. Lisaks ei ole hageja

tõendanud, et juhul, kui autoabi oleks kutsutud, oleks autojuht kaubaga edasi sõitnud ning

õhtusele laevale jõudnud. Vaieldamatult ei saa heita autojuhile ette raskest hooletust olukorras,

kus tal endal puuduvad rahalised vahendid autoabi eest tasumiseks ja samas püüab ta leida

lahendust probleemi kõrvaldamiseks. Ükski mõistlikult käituv autojuht ei saakski sellises

situatsioonis midagi täiendavat teha. Autoabi kohene kutsumine ei ole autojuhi kohustus – vedaja

võib valida majanduslikult ökonoomseima lahenduse rehvi parandamiseks: oluline oli antud

juhul vaid tagada kauba Tallinnasse jõudmine 24.02.2017 (riigipüha ning nädalavahetuse tõttu

hiljemalt 27.02.2017) ja see oleks olnud teostatav ka siis, kui autojuht oleks autoga laevale

sõitnud 26.02.2017. Eeltoodust tulenevalt puudub põhjuslik seos autojuhi käitumise ja kahju

vahel.

Antud juhul pole hageja suutnud isegi väite tasemel esitada, millist õiguslikku kohustust

veoautojuht rikkus, seda enam pole tõendatud ka kohustuse olulisel määral järgimata jätmist.

Puudub ka vaidlus, et auto ei olnud pargitud kohta, kus see oleks olnud keelatud. Kuigi hageja

väidab ekslikult enda 06.06.2019 menetlusdokumendis, et auto oli pargitud „tee äärde“ – on see

vale ja meelevaldne hageja esindaja järeldus – oli auto pargitud parklasse aadressil Xxxx.

Tegemist ei olnud parklaga, milles ööbimine oleks sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu

või milles peatumist saaks pidada vedaja hoolsuskohustuse oluliseks rikkumiseks.

Hageja ei saa nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kuivõrd viivisemäär on CMR-is

sätestatud, tuleb viivise arvutamisel lähtuda CMR art 27 lg 1 sätestatud viivisemäärast 5% aastas.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja

kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:

1) hageja ja kostja vahel oli sõlmitud võlaõigusseaduse (VÕS) § 774 lg 1 kohane veoleping,

millega kostja kui vedaja kohustus vedama hageja kui saatja ees kahele alusele paigutatud

hageja kauba Rootsist Eestisse ning hageja kohustus tasuma veotasu 150 eurot;

2) eelnimetatud lepingu täitmiseks sõlmis kostja veolepingu Ferroline Grupp OÜ-ga

(kolmanda isikuga);

3) kolmanda isiku ja Xxxx OÜ vahel oli sõlmitud kauba vedamiseks omakorda allveoleping.

Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kostja vastutab kahju eest ja kui, siis millises ulatuses, sh

selle üle, kas kostja rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust.

Esmalt tuvastab kohus, kas kohaldamisele kuuluvad rahvusvahelise kaupade autoveolepingu

konventsiooni (CMR-i) või VÕS-i sätted. CMR art 1 järgi igasuguse kauba autoveo lepingu

suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja

üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks pool on konventsiooni

osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest, kohaldatakse CMR-i. Vaidlus puudub

selles, et hageja nõue kostja vastu tuleneb 17.02.2017 veolepingust. Kostja pidi kauba võtma

peale Rootsist ja toimetama selle Eestisse. Kuna täidetud on CMR art 1 lg 1 sätestatud

konventsiooni kohaldamise tingimused, tuleb kohaldada CMR-i.

Kohtul tuleb esmalt analüüsida, kas kostja vastutab lepingu rikkumise eest. VÕS § 103 lg 1

sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on

vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. CMR art 17 lg 1 kohaselt

vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks

vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes

viivitamise eest. Seega vastutab kauba eest vedaja ehk kostja. Kostja on seisukohal, et tema

vastutus on CMR art 17 lg 2 kohaselt välistatud, kuna kahju ei tekkinud temast tingitud

asjaoludest, vaid asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud

vältida ning mis ei olnud allutatud kostja käitumisele.

Kohus selgitab, et vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest, kui kaup sai kahjustada

nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja antud juhiste tagajärjel, mida ei

olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest,

millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Selle tõestamine, et

kauba kaotsiminek oli esile kutsutud art 17 lg 2 toodud mõne asjaolu tõttu, lasub vedajana kostjal

CMR art 18 lg 1 järgi.

Riigikohtu 07. detsembri 2005 otsuse nr 3-2-1-127-05 p 13 ja 14 kohaselt ei sõltu vedaja

vastutus vedaja süüst. Pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis

sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel

vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes

tavapärast hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel

asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel.

Kolleegium märkis ära, et kauba rööv ei ole iseenesest selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal

juhul vastutusest CMR art 17 lg 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui vedaja,

vaatamata rakendatud kõrgendatud hoolsusele, ei suutnud röövi toimumist ära hoida ja kahju

tekkimist vältida. Kolleegium on samas lahendis märkinud, et vaidluse lahendamisel tuleb

selgitada, kas vedaja käitus kõrgendatud hoolsusega, et kahju tekkimist ära hoida. Selleks, et

selgitada, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb vedaja käitumist võrrelda

kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumistega samadel asjaoludel. Seega

määrab kõrgendatud hoolsuse ulatuse kindlaks hüpoteetilise professionaalse vedaja äärmiselt

hoolas käitumine samasuguses situatsioonis ja vedajal lasub CMR art 18 lg 1 järgi kohustus

tõendada, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust röövi ärahoidmiseks.

Seega tuleb kohtul vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise

käitumistega samadel asjaoludel. Esmalt peab kohus aga vajalikuks välja selgitada, kas autojuht

peatus kohustusliku puhkusepausi tõttu või purunenud rehvi tõttu. Kohus on seisukohal, et

kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et autojuht oleks peatunud kohustusliku puhkepausi tõttu.

Xxxxe AS-i väitele, et autojuhi selgituste kohaselt avastati vedukil tehniline rike 21.02.2017

kella 16.30 ajal, millest autojuht teavitas koheselt kolmandat isikut ning küsis edasisi juhiseid,

vastas kolmanda isiku veokorraldaja I T, et see väide peab paika (dtl 186). Samuti nähtub

autojuhi veoraportist, et 21.02.2017 kell 16.40 peatus sõiduk selle tõttu, et „haagise kumm katki“

(dtl 269). Seega nähtub esitatud tõenditest üheselt, et sõiduk oli kohustatud peatuse tegema

tehnilise rikke tõttu, mitte kohustusliku puhkepausi tõttu. Seega ei ole usutav kostja töötaja poolt

22.02.2017 kell 11.50 e-kirjast tulenev selgitus, et „vahejuhtum toimus Stockholmis samal ajal

kui autojuht tegi parklas kohustuslikku pausi sõiduajast“ (dtl 24). Kohtu hinnangul on usutav, et

veokorraldaja, kes oli seotud veo otsese korraldamisega, oli teadlik tegelikest asjaoludest. Kostja

töötaja selgituse usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et vahejuhtum ei leidnud aset Stockholmis,

vaid Kungsängenis, mis asub Stockholmist umbes 29 kilomeetri kaugusel. Seega esines kostja

töötaja e-kirjas teisigi ebatäpsusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa üksnes kostja töötaja selgitusega

tõendada, et autojuht tegi kohustuslikku puhkepausi. Kohtule ei ole esitatud muid tõendeid,

millest saaks järeldada, et autojuht peatus kohustusliku puhkepausi tõttu.

Samuti on kohtu hinnangul tõendatud, et autojuht peatus sõidukiga Xxxx AB aia juures tee ääres

aadressil Xxxx. Veokorraldaja I Ti selgitustest nähtub, et „tühja rehviga juht loobus liikuda

turvakohta, ütles, et jääb ööseks samasse kohta, tee ääres aadressil Xxxx firma Xxxx AB aia

juures, mainides, et territoorium on varustatud turvakaameratega“ (dtl 186). Nimetatud

selgitusest on üheselt selge, et autojuht ei peatunud parklas, vaid jäi peatuma tee äärde aia juurde

ning turvakaameratega varustatud territooriumi all peeti silmas Xxxx AB territooriumi. Kohtule

ei ole esitatud muid tõendeid, millest saaks järeldada, et autojuht peatus parklas. Kohtu hinnangul

ei saa eeldada, et aia juures tee ääres oleks turvaline peatumiskoht, arvestades asjaoluga, et

vahetus läheduses asus Xxxx AB, kes on alkoholitootja ja alkoholiga kauplev ettevõtte. Kohtu

hinnangul saab eeldada, et varastel on selliste kohtade suhtes kõrgendatud huvi. Isegi juhul, kui

asuda seisukohale, et autojuht peatus parklas, ei ole kohtule tõendatud, et tegemist oleks olnud

turvalise parklaga. Veokorraldaja I Ti selgitusest, nähtub et „tühja rehviga juht loobus liikuda

turvakohta“, millest saab järeldada, et kolmanda isiku veokorraldaja hinnangul ei olnud tegemist

turvalise peatumiskohaga. Kostja on kohtule esitanud veoteostaja OÜ Xxxx e-kirja, millega

soovib tõendada, et Xxxx OÜ kasutas tavapäraste tingimustega parklat, mis vastab Rootsi

Kuningriigis paiknevate parklate tingimustele, mida tavapäraselt kõrgendatud hoolsust

rakendades ja transporditeenust osutades kasutatakse. OÜ Xxxx e-kirjas leiab suunajuht Xxxx, et

saadetud pildil olev parkimisplats on kindlasti turvaline parkla, mida võib kasutada ning mida

professionaalsed vedajad ikka kasutavad. Xxxx selgitas täiendavalt, et OÜ Xxxx on isegi seda

parklat mõned korrad 2017 kasutanud ning siiani on olnud see turvaline ning mingeid intsidente

ei ole juhtunud (dtl 419). Hageja leiab, et nimetatud e-kirja näol ei ole tegemist usaldusväärse

tõendiga. Kostja esindaja Marko Jaani on alates OÜ Xxxx tegutsemisest alates olnud kohtus tema

lepinguline esindaja veoalastes vaidlustes. Hagejal on põhjendatud kahtlus, et Marko Jaani

pöördus OÜ Xxxx kui pikaajalise hea koostööpartneri ja tuttava poole, kellele ta kirjeldas, mis

sisuga kirja ta käesolevas menetluses tõendina vajab ja ilmselt osaliselt ka sõnastas OÜ Xxxx

kirja teksti. Hageja palub jätta nimetatud tõend tähelepanuta (dtl 440-442). Kohus on seisukohal,

et e-kirja saab küll käsitleda dokumentaalse tõendina, kuid Riigikohtu lahendi 3-2-1-74-11

punktist 26 tulenevalt võib sellise tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui

tõendi esitaja ei paku ei kohtule ega vastaspoolele võimalust kinnituskirja esitajale tunnistajana

küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks. Kostja seda teinud pole.

Seega saab kohus e-kirja tõendina arvesse võtta, aga kohus ei saa rajada otsust poole seletusele,

mis ei ole vande all antud (Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p

15). Kohus nõustub hagejaga, et kostja poolt esitatud tõend ei ole usaldusväärne kostja esindaja

seotuse tõttu OÜ-ga Xxxx. Kostja esindaja Marko Jaani on OÜ-d Xxxx esindanud nt

tsiviilasjades 2-17-17595, 2-17-211, 2-15-14923, 2-12-45540 ja 2-10-60473. Kohtu hinnangul ei

saa eeltoodust tulenevalt üksnes esitatud e-kirjaga tõendada kõne all oleva parkla turvalisust.

Kohtule nähtub, et hageja pöördus Xxxx AB personalijuhi poole, kellelt palus Altia töötaja

kontaktandmeid, kes võiks kirjeldada Altia’ga külgnevat parkimisala ja turvalisuse taset. Hageja

esindaja lisas e-kirjale samad Google Maps’i fotod, mis hageja esitas hagiavalduse lisades 13 ja

14. 06.07.2018 teatas Xxxx AB personalijuht, et teemaga on pädev tegelema logistikalao

transpordijuht Xxxx. Hageja on kohtule esitanud 11.09.2018 e-kirja, milles Xxxx vastab, et “Foto

nr 1 ei ole turvaline parkimiskoht veoautodele ja see ala ei kuulu Altiale” (dtl 359, tõlge dtl 377).

Hageja leiab, et Xxxx AB hoone külgneb vaidlusaluse parkimiskohaga ja logistikajuht, puutudes

selle parklaga igapäevaselt kokku, omab eeldatavasti piisavat informatsiooni seal aset leidnud

sissemurdmiste kohta veokitesse või siis teavet sellise info puudumise kohta. Hageja esindaja

selgitab, et ta ei ole logistikajuhiga kunagi kokku puutunud ja selle väljaselgitamine, kes üldse

võiks anda Altia’s hinnangut parkla turvalisuse kohta, toimus e-kirjavahetuse teel läbi Xxxx AB

personalijuhi. Kostja palub jätta nimetatud tõend arvestamata. Kostja leiab, et hageja ei saa

asendada TsMS-is ettenähtud tõendivormi teisega. Kostjale ei ole teada, millisel viisil on antud

hinnang saadud, mis on olnud selle tõendi loomise eesmärk ja kas Xxxx AB transpordijuht on

antud asjas erapooletu või mitte. Teiseks, ei nähtu nimetatud e-kirjast faktilised asjaolud, millele

tuginedes on Xxxx AB transpordijuht andnud hinnangu, et tegemist ei ole turvalise

parkimiskohaga veoautodele. Kolmandaks, kahjujuhtum leidis aset veebruaris 2017, kuid

hinnang on antud septembris 2018. Seega ei nähtu e-kirjast, et kas parkimisplats ei ole turvaline

veoautodele 2018 septembris või ei olnud see turvaline ka juba veebruaris 2017, mil toimus

kahjujuhtum. Kohus leiab Riigikohtu seisukohast tulenevalt, et menetlusosaliseks mitteoleva

isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes

ning kiri on hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel (Riigikohtu 12.

oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Seega on kohus seisukohal, et e-kirja

saab käsitleda dokumentaalse tõendina, mistõttu on asjakohatu kostja taotlus jätta tõend

arvestamata. Kohtu hinnangul võib pidada Xxxx AB transpordijuhi hinnangut parkimiskoha

ebaturvalisuse osas usaldusväärseks, kuivõrd Xxxx AB hoone külgneb vaidlusaluse

parkimiskohaga ja eelduslikult puutub logistikajuht nimetatud kohaga igapäevaselt kokku,

mistõttu on ilmne, et ta omab informatsiooni, millele tuginedes saab ta väita, et tegemist ei ole

turvalise parkimiskohaga. Kostja vastuväide selle kohta, et e-kirjast ei nähtu, kas parkimisplats ei

ole turvaline 2018. aasta septembris, kui hinnang on antud või ei olnud see turvaline juba

veebruaris 2017, mil toimus kahjujuhtum, on sisutühi. Juhul, kui parkimisplats ei olnud turvaline

2018. aasta septembris, siis ei saanud see olla turvaline ka 2017. aasta veebruaris. Logistikajuht

ei toonud e-kirjas välja, et vahepealsel ajal oleks toiminud nimetatud parkimisplatsil seoses

turvalisusega muudatusi. Hageja enda päringus selgitas 2017. aasta veebruaris toimunud juhtumit

ja iga mõistlik inimene saab aru, et hageja küsis parkimiskoha turvalisuse kohta just nimetatud

ajal. Juhul, kui vahepealsel ajal oleks toiminud nimetatud parkimisplatsil seoses turvalisusega

muudatusi, oleks logistikajuht eelduslikult selle ka e-kirjas välja toonud. Kohtu hinnangul on

hageja poolt 11.09.2018 esitatud e-kirjal suurem tõendusjõud kui kostja poolt esitatud OÜ Xxxx

kirjal, kuivõrd kohtule esitatud asjaoludest ei teki kohtul kahtlust, et Xxxx AB on antud asjas

erapooletu. Samuti viitab parkimiskoha ebaturvalisusele juba varem välja toodud veokorraldaja I

Ti selgitus. Seega on käesolevas asjas esitatud rohkem tõendeid selle kohta, et parkimiskoht ei

olnud turvaline. Kõigest eeltoodud kirjeldatud tõenditest kogumis saab järeldada, et juhul, kui

autojuht jäi peatuma parklasse, siis ei ole kohtule tõendatud, et tegemist oleks olnud turvalise

parklaga.

Kohtule nähtub täiendavalt kolmanda isiku veokorraldaja I Ti 15.03.2017 selgitustest, et

autojuhile ei tellitud autoabi, kuivõrd autojuhil ei olnud selleks rahalisi vahendeid ja kolmandal

isikul puudusid vaba raha võimalused (dtl 186). Seega on kolmas isik tunnistanud tema ja

tegeliku vedaja Xxxx OÜ vahelist vaidlust autoabi teenuse finantseerimise üle. Toodud

asjaoludest tulenevalt jäi treileri rehv vahetamata, kuivõrd kolmas isik ei tellinud autoabi ega

kinnitanud ka selle eest tasumist, mistõttu ei kutsunud autoabi ka Xxxx OÜ. Seega saab

nimetatust järeldada, et autoabi kutsumine oli autojuhi hinnangul vajalik, kuid üksnes rahaliste

vahendite puudumise tõttu seda ei tehtud. Kolmas isik oli seejuures teadlik, et parkimiskoht ei

olnud turvaline. Seega kohtu hinnangul olid kolmas isik ja tegelik vedaja Xxxx OÜ sõidukis

oleva kauba suhtes äärmiselt hooletud. Kolmandal isikul oli mh võimalus võtta kostjaga ühendust

ja lahendada tõusetunud autoabi teenuse finantseerimine, kuid kolmas isik seda ei teinud.

Autojuht küll proovis rehvi parandada, kuid tegemist on pigem tavapärase hoolsuse

ülesnäitamisega. Kõrgendatud hoolsusega oleks olnud tegemist juhul, kui autojuht oleks tellinud

autoabi, kuivõrd probleem oleks lahenenud sellega lõplikult. Kostja töötaja on mh 22.02.2017 e-

kirjas sissemurdmise kohta selgitanud, et „selliseid asju juhtub kahjuks aina rohkem nii Rootsis

kui ka mujal maades, kus immigratsiooniprobleemid aina kasvavad“ (dtl 24). Kohus on

seisukohal, et nimetatust saab järeldada, et kostjal oli teadmine, et sissemurdmisi toimub Rootsis

aina rohkem. Seega pidi kahju olema kostjale lepingu sõlmimisel ka ettenähtav.

Selleks, et selgitada, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb kohtul vedaja käitumist

võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumistega samadel asjaoludel.

Seega määrab kõrgendatud hoolsuse ulatuse kindlaks hüpoteetilise professionaalse vedaja

äärmiselt hoolas käitumine samasuguses situatsioonis ja vedajal lasub CMR art 18 lg 1 järgi

kohustus tõendada, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust. Esile toodud asjaolud annavad aluse

asuda seisukohale, et kostja on kahju ärahoidmiseks rakendanud üksnes tavapärast hoolt. Kohtu

hinnangul ei ole võimalik nimetatud asjaolude pinnalt järeldada kõrgendatud hoolsuse täitmist.

Kohus on seisukohal, et äärmiselt hoolas käitumine oleks olnud kutsuda autoabi, kes oleks

saanud rehvi asendatud ja pärast mida oleks saanud autojuht jätkata enda teekonda Stockholmi,

mis oli umbes 29 kilomeetri kaugusel. Selliselt käitudes ei oleks autojuht pidanud sõidukiga

jääma ööbima tee äärde. Kohtu hinnangul võib tee ääres parkimist öisel ajal käsitleda kui

vedajapoolset rasket hooletust kahju tekitamisel. Kohus leiab, et äärmiselt hoolas käitumine oleks

samasuguses situatsioonis ka see, et autojuht pargib veoki kinnisesse lukustatud ruumi või

mehitatud valvega parklasse ja kasutab haagise turvamiseks vastavat turvaseadet (alarmseadet),

mis võimaldab varguse avastada juba varajases staadiumis. Kohtu hinnangul ei ole määrav see, et

kostja ei saanud toimuvat otseselt mõjutada, vaid see, et toimuvat sai ja pidi mõjutama kolmas

isik, kes ei kutsunud autoabi ja Xxxx OÜ, keda kolmas isik oma ülesannete täitmisel kasutas.

Kostja ei ole tõendanud, et kahju ei ole tekkinud kostja või kolmanda isiku ebaõige tegevuse või

hooletuse tõttu või nende poolt antud juhiste tagajärjel. Kostja on selgitanud, et vedaja on

käitunud täiesti tavapäraselt ja vastavale valdkonnale omasel viisil. Kohus selgitab, et vastutusest

vabanemiseks tuleb rakendada justnimelt kõrgendatud hoolsust, mitte üksnes tavapärast hoolsust.

Kui kostja oleks veolepingust tuleneva vedamise kohustuse täitnud nõuetekohaselt ja

kõrgendatud hoolsusega ja kaup oleks saajani jõudnud, ei oleks hagejal tekkinud kahju

kaotsiläinud vara väärtuse ulatuses. CMR art 17 lg 1 järgi vastutab kostja kauba eest

vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Kostjale oli teada, et tema vastutab kauba eest

selle vastuvõtmise hetkest alates. See, et kostja otsustas sõlmida lepingu kolmanda isikuga, oli

kostja enda riisiko. Kohus on juba eelnevalt viidanud Riigikohtu lahendile, et CMR art 17 lg 2

järgi vastutusest vabanemiseks peab kostja tõendama, et ta rakendas kahju ärahoidmiseks

kõrgendatud hoolsust. Kohtu hinnangul ei ole kostja kohtu ette toonud selliseid asjaolusid,

millest saaks järeldada, et kostja arvestas kõiki võimalikke riske ja rakendas kauba osas

kõrgendatud hoolsust ning sellest hoolimata oli kauba kaotsiminek vältimatu ning väljaspool

kostja mõjusfääri. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta rakendas kahju ärahoidmiseks

kõrgendatud hoolsust. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole täidetud eeldused, et

vabastada CMR art 17 lg 2 alusel kostja vastutusest. CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja oma

agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse

ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid,

teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Kostja kasutas veo teostamisel

kolmanda isiku teenuseid, kes omakorda kasutas Xxxx OÜ teenust, mistõttu vastutab kostja

CMR art 3 alusel kahju tekkimise eest.

Kahjuhüvitise suurusest

CMR art 23 lg 1 järgi kui vedaja on vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele kohustatud

hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, siis hüvitamisele kuuluva

summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba

maksumuse alusel. Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitist summas 10 036,37 eurot. Hageja kahju

on tõendatud kaubaarvete alusel summas 20 330 eurot (dtl 22-23). Pärast tegeliku vedaja Xxxx

OÜ eest Xxxx OÜ poolt 10 293,63 euro tasumist vähenes hageja kahju 10 036,37 euroni, mille

hüvitamist hageja kostjalt nõuab.

Kostja hinnangul kuulub kohaldamisele CMR art 23 lg 3, mille kohaselt hüvituse suurus ei või

siiski ületada 25 franki puuduoleva kauba brutokaalu kilogrammi eest. «Frangi» all mõistetakse

kuldfranki, mille kaal on 10/31 grammi kullaprooviga 0,900. Kostja on seisukohal, et väär on

hageja seisukoht, mille kohaselt ei ole kostjal õigust tugineda nimetatud sättele kohaldamist

leidva CMR art 29 lg 1 mõju tõttu. Kostja hinnangul ei kuulu CMR art 29 lg 1 kohaldamisele.

CMR art 29 lg 1 kohaselt vedajal ei ole õigust viidata käesoleva peatüki sätetele, millega

välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele

poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste

mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt

kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Seega eeldab

eelviidatud säte, et vastutust ei ole võimalik piirata või välistada, kui kahju on tekkinud (i) kostja

tahtliku õigusvastase tegevuse või (ii) kostjapoolse kohustuse mittenõuetekohase täitmise tõttu,

mis Eesti õiguse kohaselt võrdsustatakse tahtliku tegevusega. CMR art 32 lg 1 teise lause järgi

kehtestatakse tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise

puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku

tegevusega, hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Riigikohus on selles sättes sisalduva tahtliku

õigusvastase tegevuse sisustamist vastavalt riigisisesele õigusele oma lahendites põhjalikult

käsitlenud, leides, et sobivaks võrdlusaluseks on VÕS-i regulatsioon veolepingust tulenevate

nõuete aegumise kohta ning selle sätte tähenduses on ka raske hooletus võrdsustatav tahtliku

õigusvastase tegevusega (vt selle kohta nt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-191-13, p 11 ja 12; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14). Kohtu hinnangul

kehtib eeltoodu ka CMR art 29 lg 1 tulenevate n-ö süü vormide osas. Seega eeldab CMR art 29

lg 1 kohaldamine, et kostja on kahju põhjustanud tegutsedes tahtluse või raske hooletusega.

Raske hooletuse tõttu kaotab kostja õiguse tugineda CMR art 23 lg 3. Kohtu hinnangul saab

kõrgendatud hoolsuse täitmata jätmist võrdsustada raske hooletusega. VÕS § 104 lg 1 p 4

kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Nimetatud

sättest tulenevalt tuleb hoolsust järgida olulisel määral. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu

kõrgendatud hoolsuse kohustuse täitmata jätmist võrdsustada raske hooletusega, kuivõrd hoolt

tuleb järgida olulisel määral, mitte üksnes käibes vajalikul määral. Vedaja on seega raske

hooletuse tõttu hagejale kahju tekitanud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul alust kohaldada

CMR art 23 lg 3 tulenevat vedaja vastutuse piirmäära, vaid kostjal tuleb vastutada kogu tekkinud

kahju eest täies ulatuses. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

kohustuste rikkumise tõttu kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on igasuguse kahju

hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Hagejale tekkinud kahju ulatuseks on 10 036,37 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista.

Kohtueelsetest õigusabikuludest

Hageja on nõude maksmapanekuks kandnud kohtueelselt õigusabikulusid summas 225 eurot.

Hageja on õigusabi teenust kasutanud ja selles osas kulu kandnud ning tulenevalt Riigikohtu

praktikast on kohtueelsed õigusabikulud VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi hüvitatavad, kuivõrd

nende hüvitamiseks ei tule kohaldada menetluskulude kindlaksmääramise korda. Need on ka

hõlmatud VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3 (vt Riigikohtu lahendi 3-2-1-5-13 p 50). Kohtu hinnangul oli

õigusabi kasutamine mõistlikult võttes vajalik, st ilma selleta ei oleks saanud hageja oma õigusi

tõhusalt kaitsta. Kohus leiab ka, et hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Hagejale on

tekkinud õigusabikulude näol kahju ja eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista õigusabikuluna kahju summas 225 eurot.

Viivisest

Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostjal

ei ole CMR art 29 lg 1 kohaldamise tõttu õigust viidata CMR konventsiooni IV ptk sätetele.

Kohus selgitab, et konventsiooni IV peatükis sisalduva art 27 lg 1 kohaselt nõude esitaja võib

nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist. See arvutatakse (5% aastas) vedajale

kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast.

Kohus on seisukohal, et kuivõrd CMR art 27 lg 1 sätestatud viivisemäär 5% aastas on väiksem

kui VÕS §-s 113 lg 1 ja VÕS §-s 94 sätestatud seadusjärgne viivisemäär, siis tuleb 5%-list

viivisemäära lugeda vedaja vastutuse piiramiseks. Seega leiab kohus, et viivise arvutamisel tuleb

lähtuda VÕS-is sätestatud seadusjärgsest viivisemäärast.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 järgi kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks

määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest

tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil

võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu

kiirmenetluse avalduse.

Hageja nõuab kostjalt 01.03.2017-02.06.2017 eest viivist summalt 20 330 eurot ja alates

03.06.2017 kuni hagi esitamiseni 09.08.2017 summalt 10 036,37 eurot kokku summas 563,89

eurot. Kuna hageja esitas kostjale oma nõude 28.02.2017 ning seetõttu palub viivise kostjalt välja

mõista alates 01.03.2017, tuleb hageja viivisenõue summas 563,89 eurot rahuldada.

Samuti nõuab hageja kostjalt viivist summalt 225 eurot alates 09.05.2017 kuni hagi esitamiseni

09.08.2017 summas 4,55 eurot. VÕS § 113 lg 2 kohaselt arvestatakse rahalt viivist alates ajast,

mil hageja teatas kostjale oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Seega ei ole kohtu

hinnangul põhjendatud viivise arvestamine alates 09.05.2017, s.o päev pärast hageja poolt arve

tasumist. Kuivõrd hageja teatas enda kohtueelsetest õigusabikulude nõudest (täpsest summast)

kostjale hagi esitamisega, siis on põhjendatud nõuda viivist alates hagi esitamisest 09.08.2017.

Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates hagi esitamisest kuni otsuse

tegemiseni kindla summana ja sealt edasi protsendina kahjunõudest kuni selle tasumiseni. Kohus

leiab, et edasiulatuva viivise väljamõistmine kostjalt on samuti põhjendatud. 10 036,37 euro

tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil 10.08.2017-09.12.2021

3480,01 eurot. 225 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil

09.08.2017-09.12.2021 78,07 eurot. Kokku tuleb kostjal tasuda hagejale sissenõutavaks

muutunud viivist 4121,97 eurot (563,89 eurot + 3480,01 eurot + 78,07 eurot), mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista. Täiendavalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva

viivise 10 036,37 eurolt ja 225 eurolt alates 10.12.2021 VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud

määras kuni 10 261,37 tasumiseni.

Kõigest eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista kahju 10 261,37 eurot, 09.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

4121,97 eurot ja alates 10.12.2021 viivis arvestatuna 10 261,37 eurolt VÕS § 113 lg 1 lauses 2

sätestatud määras kuni 10 261,37 tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise

rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte

endi kanda. TsMS § 167 lg 1 kohaselt iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku

esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd,

kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. Sama paragrahvi

lg 2 järgi kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kulud iseseisva nõudeta kolmanda isiku

kanda. See ei välista ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest

tuleneval alusel. Arvestades hagi rahuldamise ulatusega, s.o kohus jättis osaliselt rahuldamata

üksnes vähesel määral sissenõutavaks muutunud viivisenõude kohtueelsetelt õigusabikuludelt,

leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta täielikult kostja kanda. Kolmanda isiku kulud jäävad

tema enda kanda.

TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on

menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138

lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud

menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Hageja menetluskulud kokku on 5506,33 eurot. Summa koosneb hagiavalduselt tasutud

riigilõivust summas 600 eurot, tõlkekuludest 53,33 eurot ja esindajakuludest summas 4853 eurot

käibemaksuta (dtl 402-404, 443). Hagejale on osutatud õigusabi kokku 48 tundi ja 31,8 minutit

tunnihinnaga 100 eurot käibemaksuta.

Kostja esitas hageja menetluskuludele vastuväite. Hageja menetluskulude nimekirja esimesed

kolm kulukirjet kajastavad väidetavalt hagi ettevalmistamisega seotud toiminguid. Kuivõrd

vastavad kulud on tekkinud veel enne hagiavalduse koostamist kohtule ning ei seondu seetõttu

antud kohtuvaidlusega, ei ole need käsitletavad antud asja menetluskuludena. Hageja 19-

20.10.2017 tööde ajakulu on 2,25 tundi ning sisaldab kostja seisukoha ja kolmanda isiku

kaasamise taotlusega tutvumist, kohtule tagaseljaotsuse taotluse koostamist ja seisukoha

esitamist. Kuna vastava tagaseljaotsuse tegemise taotluse on kohus jätnud rahuldamata, siis on

tegemist hageja poolt põhjendamatu taotluse kohtule esitamisega, mille kulud tuleb jätta hageja

enda kanda. Arvestades asjaolu, et hageja seisukoht sisaldab vaid ühe lehekülje sisulist teksti

ning menetlusdokumendiga tutvumisele kuluvat mõistlikku aega, tuleb hageja menetluskulusid

vähendada minimaalselt ühe tunni võrra. Hageja menetluskulude nimekiri sisaldab 09.01.2018

töö ajakulu 0,15 tunni ulatuses ning vastava töö sisuks on 02.01.2018 kolmanda isiku

seisukohaga tutvumine. Kostja juhib tähelepanu, et vastavat menetlusdokumendi antud tsiviilasja

materjalide hulgas ei leidu, kuivõrd kolmas isik ei ole enne 19.01.2018 antud tsiviilasjas

seisukohti/menetlusdokumente esitanud. Seega tuleb hageja menetluskulusid vähendada 0,15

tunni võrra. Kostja on seisukohal, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks TsMS § 175 lg 1 mõttes ei

saa pidada kohtu kantseleis kohtutoimikuga tutvumist olukorras, kus hagejal on kõik tsiviilasja

materjalid juba olemas, sh e-toimikus. Vastavalt hageja menetluskulude nimekirjale on

31.05.2019 töö ajakulu 1 tund ning selle sisuks on kohtuistungi protokolliga tutvumine, selle

lindistusega võrdlemine ja protokolli parandamise taotluse esitamine. Kostja juhib tähelepanu, et

e-toimikust ei nähtu, et hageja oleks kohtule vastavasisulise taotluse esitanud. Hageja

menetluskulude nimekiri sisaldab 05-06.06.2019 hagiavalduse täpsustamist ajakuluga 3,75 tundi.

Tegemist on hageja enda ebapiisavast eeltööst tingitud kuluga, mistõttu tuleb kõik hagiavalduse

täpsustamisega seotud õigusabikulud jätta kostjalt välja mõistmata. Kostja on seisukohal, et

menetluskulude nimekirjaga tutvumisega seotud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda. Kostja

on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja kulud on osalt ülepaisutatud ega ole vastavuses

tööde reaalse mahu ja võimaliku ajakuluga. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt

moodustab hagiavalduse koostamise ajakulu 12 tundi. Kostja on seisukohal, et vastav ajakulu on

selgelt ülepaisutatud. Selgelt ülepaisutatud on ka 20.11.2017 hageja tööajakulu, mis seisneb

06.11.2017 kostja hagi vastusele seisukoha esitamises ajakuluga 7,8 tundi (dtl 430-435).

Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust (hageja tasus 600 eurot 08.08.2017). Kohus on

seisukohal, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 600 eurot ja tõlkekulu 53,33 eurot on põhjendatud

menetluskulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu,

leiab, et hageja menetluskulud esindajakulule on osaliselt ülemäärased. Kohus ei pea

põhjendatuks hageja 13.06.2017-22.06.2017 hagi ettevalmistamisega seotud toiminguid 49,8

minuti eest. Nimetatud kulud on seotud kohtueelse õigusabiga, s.t hageja ei saa neid nõuda

käesoleva menetluse menetluskuluna, vaid oleks saanud viidatud kulusid nõuda kahjuna. Kohus

vähendab antud ajakulu 49,8 minuti võrra. Kohus ei pea põhjendatuks jätta täielikult kostja kanda

19-20.10.2017 tehtud menetluskulusid, kuivõrd kohus jättis 25.10.2017 kirjaga hageja taotluse

tagaseljaotsuse tegemiseks rahuldamata. Kohus peab põhjendatud ajakuluks nimetatud

ajavahemiku eest 1 tund, vähendades antud ajakulu 1 tunni ja 15 minuti võrra. Kohtu hinnangul

tuleb täielikult jätta rahuldamata 09.01.2018 menetlustoiming, mis on seotud kolmanda isiku

02.01.2018 seisukohaga tutvumisele. Kohus selgitab, et kolmas isik ei ole esitanud kohtule

02.01.2018 seisukohta, mistõttu pole nimetatud ajakulu põhjendatud. Kohus jätab seega ajakulu 9

minuti ulatuses rahuldamata. Kohtupraktika kohaselt on istungiks ettevalmistamiseks mõistlikuks

ajaks peetud 1 tundi. Seega ettevalmistus 21.11.2018 kohtuistungiks ajakuluga kokku 1 tund ja

30 minutit ei ole põhjendatud. Kohus vähendab antud ajakulu 30 minuti võrra. Samuti ei ole

ettevalmistus 27.05.2019 kohtuistungiks ajakuluga 1 tund ja 45 minutit põhjendatud. Kohus

vähendab antud ajakulu 45 minuti võrra. Ülejäänud toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud.

Kohus peab mh vajalikuks selgitada, et Riigikohus muutis lahendis nr 2-18-7550 oma varasemat

seisukohta ja leidis, et menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamise ning nende

dokumentide esitamise kulud on vajalikud ja põhjendatud (p 15).

Eeltoodust tulenevalt tuleb vähendada esindaja ajakulu kokku 3 tunni ja 28,8 minuti võrra, seega

on esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 45

tunni ja 3 minuti ulatuses.

Hageja esindaja ühe töötunni hind on 100 eurot käibemaksuta. Riigikohtu senises praktikas on

mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 153 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14) ja kuni 170 eurot käibemaksuta (RKTKm 27.02.2017, 3-2-1-

159-16, p 24). Riigikohus on rõhutanud ka, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja

vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (3-2-1-115-14, p 14). Arvestades, et käesolev

kohtuasi ei ole keskmisest keerukam, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks õigusabiteenuse

tunnitasuks 100 eurot käibemaksuta.

Eeltoodust tulenevalt on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu 4504,99 eurot.

Hageja menetluskulud kokku on 5158,32 eurot (riigilõiv, tõlkekulu ja esindajakulu), mis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista.

TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud.

Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (5158,32

eurolt) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Alan Biin

kohtunik