2-20-14991/4 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

20.10.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-14991

Kohtuasi

XX avaldus YYe erieestkostja määramiseks, vanema

vara hooldusõiguse piiramiseks ja erieestkostega

seotud abinõude kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.11.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosaline ja tema

esindaja

Avaldaja XX, esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.11.2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud avaldaja kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui

menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel

lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.

Avaldus ja menetluse käik

1. XX (avaldaja) esitas 13.10.2020 maakohtule avalduse YYele (puudutatud isik/laps)

erieestkostja määramiseks, seadusliku esindaja poolt lapse vara hooldusõiguse piiramiseks ja

erieestkostega seotud abinõude kohaldamiseks.

Avaldaja leiab, et eksisteerib varaliste huvide konflikt MMe alaealise pärija ja ta seadusliku

esindaja (lapse ema) vahel. Avaldaja väidab, et pärast MM pärandi hoolduse lõppu ei ole

toimunud alaealise pärija õiguste kaitse üle kohtulikku või kohtuvälist järelevalvet.

Avaldaja hinnangul ei ole välistatud, et lapse ema HH võib kasutada alaealise pärija vara oma

isiklikes huvides. Seega tuleks määrata puudutatud isikule erieestkostja päritud vara

valitsemiseks, samuti piirata vanemapoolset lapse vara hooldusõigust ning kohaldada teisi

seaduslikke abinõusid.

2. Avaldaja ja OO määrati 04.03.2016 (tsiviilasi nr x-xx-xxxx) pärandaja pärandvara

hooldajateks ja nad vabastati ametist 26.06.2017. Avaldajale sai teatavaks, et perioodil

12.01.2016-05.12.2017 tehti pärandvarast väljamakseid, mis ületas alaealise tavapäraseks

ülalpidamiseks vajalikku summat. Mõistlik oleks määrata puudutatud isikule erieestkostja

päritud vara valitsemiseks, piirata vanema hooldusõigust ning kohaldada teisi seadusest

tulenevaid erieestkostega seotud abinõusid.

Pärandvara endised hooldajad esitasid kohtule 15.05.2018 analoogse avalduse erieestkostja

määramiseks ning erieestkostega seotud abinõude kohaldamiseks, kuid avaldajale teadaolevalt

sellele ei reageeritud.

Maakohtu määrus

3. Kohus jättis avalduse menetlusse võtmata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi

hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS §

371 lg 2 p-d 1 ja 2 sätestavad, et kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja

õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik,

eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud

õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei

ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Avalduse menetlusse võtmisest tuli keelduda seetõttu, et avaldajal puudus õigus esitada

avaldust lapsele erieestkostja määramiseks, vanemapoolse lapse vara hooldusõiguse

piiramiseks ja erieestkostega seotud abinõude kohaldamiseks. Avaldaja teate alusel oli kohtu

otsustada, kas algatada ise menetluse väidetud olukorra kontrollimiseks ja abinõude

kohaldamise vajaduse hindamiseks või mitte, st sellises menetluses avaldaja isik puudus.

Kohtule polnud teada, miks avaldaja otsustas „teate“ vormistada „avaldusena“ ja maksta sellelt

riigilõivu. Avaldust sai käsitleda PKS § 134 lg 2 kohase teatena lapse vara võimalikust

ohustamisest. Kohus ei näinud mingit põhjendatud alust avaldaja teate alusel menetluse

algatamiseks, kuivõrd vastav menetlus võimaliku lapse vara ohustamise kontrollimiseks ja

vajalike abinõude kohaldamise vajaduse hindamiseks oli avaldaja 15.05.2018 samasisulise

teate alusel kohtus juba läbi viidud – see menetlus lõppes jõustunud kohtulahendiga 04.01.2019.

Seega oli kohus juba reageerinud avaldaja teatele. Seega ei vastanud tõele avaldaja kartus, et

pärast pärandaja pärandi hoolduse lõppu ei toimunud alaealiste pärijate õiguste kaitse üle

mistahes kohtulikku või kohtuvälist järelevalvet. Kohtulik kontroll oli läbi viidud ning

olukorrale oli hinnang antud. Isegi kui avaldajal peaks olema õigus esitada avaldus, tuleks

kohtul jätta see menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel, kuivõrd samas küsimuses oli

olemas juba jõustunud kohtulahend.

Määruskaebus

4. Avaldaja palus määrus tühistada ja saata asi tagasi maakohtule avalduse menetlusse võtmise

otsustamiseks. Kohus keeldus ebaõigesti avalduse menetlusse võtmisest. Avaldaja hinnangul

puudus kahtlus, et eksisteeris avalduses toodud faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks

anda aluse avalduse rahuldada. Kui kohtule ilmnevad asjaolud, mille kohaselt võivad alaealise

lapse varalised huvid olla ohustatud, siis oli kohustus vastavasisuline menetluse algatama.

Kohus jättis arvestamata, et isiku eestkostevajadus oli ajas muutuv. Asjaolu, kas alaealise lapse

õigused vajasid kaitset, sai välja selgitada üksnes menetluse käigus, mitte avalduse menetlusse

võtmise otsustamisel, kus kohus ei saa hinnata tõendeid ega avalduses esitatud faktiväidete

sisulist põhjendatust. Kohus oleks saanud menetluse algatada ükskõik millise huvitatud isiku

avalduse alusel, kuna seadusega polnud isikute ring piiratud.

Menetluse edasine käik

5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse

väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

resolutsiooniga ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS

§ 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

Määruskaebuses korratakse maakohtu avalduse põhjendusi ja neile on piisavalt vastatud. TsMS

§ 477 lg 1 alusel vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita

menetluse kohta sätestatud erisusi. Avalduse menetlusse võtmise otsustamisel saab lähtuda

asjaoludest, mida avaldaja on esile toonud. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 372 lg 2 p-de

1 ja 2 kohaldamisel ei saa kohus hinnata tõendeid.

7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva avalduse asjaoludel ei ole kohtul alust selle

menetlemiseks hagita menetluses. TsMS § 477 lg 1 alusel vaatab kohus hagita asja läbi

hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esitatud avaldus ei kuulu menetlemisele TMS § 371

lg 2 p-d 1 ja 2 alusel. Nende normide kohaldamisel peab kohus lähtuma avalduses esitatust ilma

tõendeid hindamata, st otsustatakse üksnes, kas sellega on kohtul alust tegelda. Kuigi reeglina

tuleks TsMS § 371 lg 2 rakendamisel eristada keeldumise aluseid, siis vaidlustatud määruses

on maakohus tuginenud mõlemale alusele: avaldajal puudus erieestkostja määramise

taotlemiseks õigus, vanema hooldusõiguse piiramiseks alaealise pärija vara suhtes, samuti on

avaldus põhistamata. Kohtu selgitusel oli avaldaja 2018.esitatud teatele reageeritud ja menetlus

lõppes Harju Maakohtus 4.01.2019 jõustunud kohtulahendiga, millega lõpetati puudutatud

isiku vara ohustamise abinõude kohaldamise vajaduse hindamine, leides, et vara pole ohustatud

ja abinõude kohaldamiseks puudus vajadus. Et avaldaja ja puudutatud isiku vahel on toimunud

mitmeid kohtuvaidlusi, ei anna endisele pärandvara hooldajale iseenesest alust taotleda kohtult

erieestkostja määramist alaealisele pärijale ega tema vanema hooldusõiguse piiramist. Avaldaja

väide, et pärandvara hoolduse lõppedes võib olukord muutuda, on oletuslik.

Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab

määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kuna

praegusel juhul keelduti avalduse menetlusse võtmast ning puudutatud isikud ei ole menetluses

osalenud, siis ei saanud neil määruskaebemenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele

kuuluvaid menetluskulusid.

8. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse TsMS § 372 lg 5 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)