2-19-3061/81 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.11.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-3061

Kohtuasi

XX

hagi

Flinty

OÜ

vastu

alusetult

saadu

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.12.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

129 988,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando

Kostja (vastustaja): Flinty OÜ (registrikood 11202155),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 26.10.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 09.12.2019 otsus tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

2. Välja mõista Flinty OÜ-lt XX kasuks 137 219,52 eurot, millest põhivõlg on 120 360

eurot ja viivis kohtuotsuse tegemise seisuga 16 859,52 eurot. Alates 27.11.2020

mõista Flinty OÜ-lt XX kasuks välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

kohustuse täitmiseni.

3. Harju Maakohtu 27.02.2019 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jätta

tagama kohtuotsuse täitmist.

4. Rahuldada Flinty OÜ taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks ja lugeda

õigeks 26.10.2020 kohtuistungi protokolli ajamärk 00:28:32 juures ZZi seletuses, et

VV koostas lepingu.

5. XX apellatsioonkaebus rahuldada.

6. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Flinty OÜ kanda.

2-19-3061

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 26.02.2019 Harju Maakohtule Flinty OÜ (kostja) vastu hagi, milles palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista alusetult saadud 120 360 eurot (alternatiivselt 81 764,38

eurot) ja viivise eelnimetatud summalt võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras

alates hagi esitamisest kuni eelnimetatud summa tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda ja välja mõista kostjalt hageja kasuks.

2. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue poolte vahel 01.10.2013 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust (laenuleping), mille alusel kostja andis hagejale laenu 100 000 eurot.

Laenulepingu p 1.3 järgi oli intressimäär 12% aastas. Hageja hinnangul on intressikokkulepe

tühine. Kostjal oli laenulepingu sisupuuduse tõttu õigus nõuda intresse ja viivist üksnes

seadusjärgses määras. Hageja tugineb järgmisetele asjaoludele:

 laenuleping ei sisaldanud kõiki VÕS §-s 404 ja sama paragrahvi lg 2 p-s 2 viidatud §

4031 lg 1 p-des 1–11 nimetatud andmeid;

 vaatamata sisupuudustele oli laenuleping VÕS § 408 lg 2 järgi kehtiv, kuna hageja sai

laenusumma kätte;

 laenulepingu sisupuuduste tõttu pidi hageja VÕS § 408 lg 4 järgi tasuma kostjale intressi

üksnes seadusjärgses (s.o VÕS §-s 94 sätestatud) määras;

 seadusjärgse intressimäära järgi oli hageja poolt kuni laenu tagastamise tähtpäevani

(01.07.2016) kostjale tasumisele kuuluv intress kokku 357,03 eurot, kuid tegelikult

tasus hageja kostjale intressi 33 000 eurot;

 hageja poolt enamtasutud intressi tuleb käsitleda laenu tagasimaksetena (VÕS § 411 lg

1 ja laenulepingu p 4.2);

 pärast laenu tagastamise tähtpäeva saabumist sai kostja nõuda hagejalt üksnes viivist ja

seda üksnes VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (VÕS § 415 lg 1 ja § 421).

3. Kostja esitas 25.07.2018 kohtule avalduse hageja pankroti väljakuulutamiseks. Menetluse

lõpetamiseks tasus hageja 11.10.2018 kostjale võlgnevuse 200 000 eurot, millest 100 000 eurot

oli tagastamata laenusumma ja 100 000 eurot viivis, kuid hageja on seisukohal, et kuna lepingus

sisalduv intressikokkulepe oli tühine, siis tal puudus tasumise kohustus kostja poolt nõutud

summas ning seetõttu on kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Kostja nõude tegelik suurus

11.10.2018 seisuga oli 79 640 eurot, sellest 67 357,03 eurot tagastamata laenusumma ja

2-19-3061

12 282,97 eurot viivis. Seega on hageja tasunud kostjale intresside ja viivisena 120 360 eurot

rohkem, kui oleks pidanud, arvestades tarbijakrediidilepingule kohalduvaid piiranguid.

4. Alternatiivselt leiab hageja, et laenulepingust tulenev võlgnevus ei olnud 11.10.2018 seisuga

suurem kui 118 235,62 eurot, s.t hageja on kostjale tasunud viivist 81 764,38 euro ulatuses

õigusliku aluseta, kuna laenulepingu p-s 3.1 sätestatud viivisekokkulepe oli tüüptingimusena

tühine.

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga. Hageja tasus võlgnevuse oma kohustuse katteks

ning tasutud summa vastab lepingus kokkulepitud tingimustel tekkinud võlgnevusele. Kostja

andis hagejale laenu vaid selle tõttu, et hageja vajas seda ärilistel eesmärkidel, mis juba eos

välistab laenu puhul tarbijakrediidilepingu olemuse. Kõik poolte või nende äriühingute

vahelised laenulepingud on alati olnud koostatud hageja juristi VV poolt. Nii on ka vaidlusaluse

lepingu puhul, mis on kontrollitav lepingu metaandmetest ning seega on leping koostatud

hageja enda tingimustel. Hageja küsis vaidlusalust laenu temaga seotud TERE aktsiaseltsile

(edaspidi TERE) ning laen anti hagejale kui füüsilisele isikule üksnes seetõttu, et ZZ ei olnud

nõus TERE-le laenu andma, kuna üks ZZ-ga seotud äriühing oli eelnevalt juba TERE-le laenu

andnud ning TERE-l olid makseraskused ja ta ei olnud täiendavat tagatist pakkuda.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Harju Maakohus jättis 09.12.2019 otsusega hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise abinõud

ja jättis menetluskulud hageja kanda.

8. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Pooled

vaidlesid maakohtus selle üle, kas hageja sõlmis kõnealuse laenulepingu tarbijana, kas

laenuleping on käsitletav tarbijakrediidilepinguna ning kas laenulepingu käsitlemine

tarbijakrediidilepinguna sõltub kostja majandustegevuse iseloomust. Samuti oli vaidlus selles,

kas tarbijakrediidilepingu sätted tuleks jätta kohaldamata hea usu põhimõttest tulenevalt.

9. Maakohus leidis, et hagejale antud krediit oli seotud kostja majandus- või kutsetegevusega,

kuna kohtule esitatud kostja 2013 ja 2016 majandusaastate aruannetest nähtuvalt moodustasid

antud laenud olulise osa kõikidest varadest ning kostja teenis antud laenudelt intressitulu.

Maakohtu hinnangul ei nähtu laenulepingust laenu saamise eesmärk. Kohus leidis, et kostja

esitatud 30.09.2013 e-kirjaga ja tunnistaja QQ kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et

laenulepingu koostas hageja professionaalne õigusnõustaja VV, kes oli samal ajal ka TERE

nõukogu esimees. Seega laenuleping koostati hageja kontrolli all. Kohus nõustus kostja

seisukohaga, et juhul kui laenuleping oleks olnud mõeldud hageja erasfääri jaoks, siis oleks

lepingu pealkiri olnud tarbijakrediidileping mitte laenuleping. Samuti oleks kohtu hinnangul

sellisel juhul arvestatud lepingu sõlmimisel tarbijale kohalduvate sätetega. Hageja täitis

lepingut mitu aastat tuginemata kordagi intressikokkuleppe tühisusele või lepingu nõuetele

mittevastavusele. Lepingut pikendati korduvalt hageja initsiatiivil.

10. Tunnistaja QQ ütlustega on tõendatud, et ta küsis kostja juhatuse liikmelt ZZ-lt TERE jaoks

laenu 100 000 eurot, kuna pangast ei olnud võimalik seda saada. Hageja vajas laenu TERE-le.

Laenu tagasimakse tähtajaks lepiti kokku üks kuu, kuna selleks ajaks pidi TERE saama oma

metalli ära müüa ja laenu tagasimaksmine pidi toimuma metallirahast. Laenulepingut pikendati,

2-19-3061

kuna TERE ei saanud metalli müüdud. Tunnistaja käis ise kostja käest laenulepingu pikendust

küsimas. Tunnistaja QQ andis ütlusi ka selle kohta, et laenuandja tingimus oli, et annab TERE-

le laenu hageja kaudu. Tunnistaja QQ ütlused on kooskõlas kohtule esitatud kirjalike

tõenditega. TERE halb majanduslik olukord on tõendatud TERE 2013. a konsolideeritud ja

konsolideerimata majandusaastaaruannetega, mille kohaselt oli TERE 2013. a konsolideeritud

kahjum -22 760 184 eurot ja konsolideerimata kahjum -22 833 127 eurot. Vaidlus puudus

selles, et hageja täitis mitu aastat lepingut ja tugines laenulepingu väidetavale mittevastavusele

alles siis, kui kostja asus kohtu kaudu hagejalt võlgnevust sisse nõudma. TERE 2013. a

majandusaastaaruande lisa 27 kohaselt andis juhtkond 2013. a TERE-le laenu ja laenujääk

seisuga 31.12.2013 oli 98 800 eurot. Nimetatud laenusumma on ligilähedane kostjalt saadud

laenusummaga. Vaidlus puudub selles, et hageja kuulus TERE juhtkonda.

11. Hageja ei ole tõendanud, et saadud laen oli mõeldud isiklikuks otstarbeks, s.t hageja AS-i

SEB Pank krediitkaartidega seotud võlgnevuste tasumiseks. Kohtule esitatud hageja

arvelduskonto väljavõtte kohaselt kandis hageja pärast laenu laekumist 01.10.2013 suurema osa

saadud laenust, s.o 65 000 eurot TERE-le. Nimetatud hageja arvelduskontolt ei nähtu, et hageja

oleks tasunud saadud laenu arvelt võlgnevuse AS-i SEB Pank ees. AS-i SEB Panga ees võetud

kohustused tasus hageja 30.09.2013. Kohus jättis tunnistaja GG ütlused maksete selgituste

kohta arvestamata, kuna tunnistaja puhul on tegemist hagejaga seotud isikuga ning ütlused on

seetõttu ilmselt ebausaldusväärsed.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

13. Hageja esmase nõude (alusetult saadud 120 360 euro ja sellelt viivise väljamõistmise

nõude) lahendamisel kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, rikkus oluliselt

menetlusnorme ja eksis tõendite hindamisel.

14. Maakohus kohaldas vääralt VÕS-i, leides, et hageja ei sõlminud laenulepingut tarbijana.

Maakohus rajas ekslikult seisukoha, et laenuleping ei olnud tarbijakrediidileping, ebaolulistele

asjaoludele, mitte vastava tehingu eesmärgile. Maakohus pidas ebaõigesti oluliseks seda, et

laenuleping koostati hageja õigusnõustaja poolt. Tarbija staatust ei muuda asjaolu, et isik

kasutab lepingu sõlmimisel juriidiliste teadmistega esindajat. Samuti ei saa lepingu

tõlgendamisel ega kvalifitseerimisel lähtuda lepingu pealkirjast. Maakohus tugines asjakohatult

sellele, et hageja täitis laenulepingut mitme aasta jooksul ning asus viitama laenulepingu

mittevastavusele tarbijakrediidilepingu sätetele alles siis, kui kostja asus võlgnevust hagejalt

kohtu kaudu sisse nõudma. Sisuliselt tähendab selline käsitlus, et füüsiline isik kaotab õiguse

tugineda tarbija kaitseks seaduses sätestatud piirangutele, kui ta on mingil põhjusel lepingut

mingi aja jooksul täitnud ilma sellistele piirangutele viitamata.

15. Maakohus jagas tõendamiskoormuse ebaõigesti, leides, et tarbijakaitsesätetele tuginev

hageja peab tõendama, et tehingu eesmärk kuulus tema erasfääri, ning kostjal on võimalik

tõendada vastupidist. Selliselt jagatud tõendamiskoormus on vastuolus Riigikohtu praktika ja

õiguskirjanduses tooduga, mille kohaselt saab füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu

tarbijana. Maakohus leidis enda 07.06.2019 määruses, et hageja kui füüsilise isiku puhul kehtib

eeldus, et tegemist on tarbijaga. Asja lahendamisel ei ole maakohus aga sellest eeldusest

lähtunud.

2-19-3061

16. Maakohus jättis meelevaldselt analüüsimata järgmised tõendid: TERE 2012. a

majandusaastaaruanne; kostja ja TERE vahel 13.12.2013 sõlmitud laenuleping koos selle

hilisemate muudatustega; kostja ja Salu Arendus OÜ poolt hagejaga ja AS-ga Rubla sõlmitud

laenulepingud; tunnistaja GG ütlused.

17. Maakohus hindas asjaolude tuvastamisel tõendeid ebaõigesti. Maakohus hindas AS SEB

Pank

17.07.2019

kinnituskirja,

hageja

pangakonto

väljavõtet,

TERE

2013. a

majandusaastaaruannet ja tunnistaja QQ ütlusi ühekülgselt, jättes tähelepanuta kõik tõenditest

nähtuvad asjaolud, mis kinnitavad hageja väiteid. AS-i SEB Pank 17.07.2019 kinnituskiri ja

hageja pangakonto väljavõte tõendavad, et hageja kasutas kostjalt saadud laenu isiklike võlgade

tasumiseks AS-ile SEB Pank, GG-le, GKG Investeeringute AS-le ja Salu Arenduse AS-le.

Maakohus luges ebaõigesti TERE halva majandusliku olukorra tõendatuks 2013. a

majandusaastaaruandes kajastatud kahjumile tuginedes. Üksnes kahjumist ei saa järeldada

halba majanduslikku olukorda. Maakohus ei arvestanud seejuures TERE vara, omakapitali ega

raha. Lisaks tugines maakohus sellele, et tunnistaja QQ ütluste kohaselt küsis ta kostjalt laenu

TERE jaoks. Hageja hinnangul on tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed ja vastuolus kirjalike

tõenditega.

18. Maakohus jättis meelevaldselt tähelepanuta asjaolu, et hageja on tasunud kostjale 3000

eurot intressi pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist ja seega igal juhul õigusliku aluseta.

Tegemist ei olnud uute väidetega, nagu maakohus leidis, vaid juba hagiavalduses esiletoodud

asjaoluga.

19. Hageja alternatiivse nõude rahuldamata jätmise kohta puuduvad vaidlustatud otsuses üldse

mistahes põhjendused, s.t selle nõude rahuldamata jätmisel on maakohus samuti rikkunud

menetlusnorme. Maakohus ei saanud jätta hageja alternatiivset nõuet rahuldamata üksnes

põhjendusega, et laenuleping ei ole tarbijakrediidileping.

Vastustaja seisukoht

20. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate

tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada.

22. Poolte vahel ei olnud vaidlust järgmistes olulistes asjaoludes:

 01.10.2013 sõlmiti poolte vahel laenuleping, millega kostja andis hagejale laenu

100 000 eurot tagastamise tähtajaga 31.10.2013, intressiga 12% aastas ja viivisega 0,5%

päevas tähtajaks tasumata laenusummalt. Laenulepingut pikendati korduvalt ja

lõplikuks laenu tagastamise tähtajaks oli 01.07.2016. Hageja 01.07.2016 laenu ei

tagastanud.

 Hageja on tasunud kostjale laenu kasutamise eest 33 000 eurot intressi.

 Kostja esitas 25.07.2018 kohtule avalduse hageja pankroti väljakuulutamiseks nõude

alusel, mis tulenes 01.10.2013 lepingust. Hageja tasus kostjale 11.10.2018 200 000

eurot.

2-19-3061

23. Hageja väitis, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping ja kuna leping ei sisaldanud

kõiki VÕS §-s 404 ja sama paragrahvi lg 2 p-s 2 viidatud § 4031 lg 1 p-des 1–11 nimetatud

andmeid, pidi hageja tasuma intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Seadusjärgse intressimäära

järgi kuulus tasumisele 357,03 eurot. Hageja poolt tasutud intressi tuleb VÕS § 411 lg 1 ja

laenulepingu p 4.2 järgi käsitleda laenu tagasimaksena. Viivist sai kostja nõuda üksnes VÕS §

113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras. Hageja väitel maksis ta kostjale 11.10.2018 alusetult

120 360 eurot, arvestusega, et nõude tegelik suurus oli sellel ajal 67 000 eurot põhivõlga,

357,03 eurot intressi ja 12 282,97 eurot viivist, kuid hageja tasus 200 000 eurot, et vältida

pankrotimenetlust.

Kostja

vaidles

nõudele

vastu

väites,

et

tegemist

ei

ole

tarbijakrediidilepinguga, kuna kostja andis hagejale laenu TERE tarbeks, sest halva finantsseisu

tõttu ei saanud TERE ise laenu võtta, laenulepingu koostas TERE nõukogu esimees VV ja

hageja kandis saadud laenust koheselt 65 000 üle TERE-le.

24. Seega tuli maakohtul esmalt tuvastada, kas pooltevaheline leping oli tarbijakrediidileping.

Kuna leping oli sõlmitud 01.10.2013, siis kohaldab ringkonnakohus lepingu sõlmimisele sellel

ajal kehtinud võlaõigusseaduse redaktsiooni. VÕS § 402 sätestas, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 34 järgi oli tarbija VÕS-i tähenduses

füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse

läbiviimisega. Tarbijakaitseseaduse § 2 p 1 järgi oli tarbija defineeritud lepingu sõlmimise ajal

kehtinud seaduse redaktsioonis järgnevalt: tarbija – füüsiline isik, kellele pakutakse või kes

omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või

kutsetegevusega.

25. Maakohus tuvastas, et kostja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja.

Apellatsioonimenetluses ei ole seda maakohtu järeldust pooled vaidlustanud. Ringkonnakohus

lähtub oma otsuses maakohtu poolt tuvastatust (TsMS § 652 lg 1 p 1).

26. Hageja sõlmis kostjaga laenulepingu füüsilise isikuna, kuid pooled vaidlevad, kas see

toimus seonduvalt tema majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või oli sõlmitud erasfääris.

Hinnates tehingu seost iseseisva majandus- või kutsetegevusega, ei tule hinnata mitte ainult

tehingu teinud isiku seesmist tahet, vaid tõlgendada tuleb kogu tehingut, sh tehingu eesmärki.

Õiguskirjanduses on rõhutatud, et tarbija kohta sätestatu kohaldamine ei sõltu sellest, kas teine

pool teadis või pidi teadma, et tehingu teeb tarbija, ja kahtluse korral tuleb eeldada, et füüsiline

isik sõlmib lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust (vt Riigikohtu otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 22). Kuna hageja sõlmis lepingu füüsilise isikuna, siis eeldatakse,

et tegemist on tarbijakrediidiga ja vastupidise tõendamiskoormus on kostjal. Majandus- ja

kutsetegevuse definitsiooni ei ole seaduses toodud. Õiguskirjanduses on selgitatud, et

majandustegevust tuleb käsitleda püsiva ja plaanipärase tegevusena majanduslikel eesmärkidel,

eeldatavalt kasu eest (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne 2016, § 1 kommentaar

4.7, lk 10).

27. Kostja väitel tegi hageja tehingu majandus- ja kutsetegevuses, laenates kostjalt raha TERE

äritegevuseks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja arusaamaga, et hageja puhul on tavapärane, et

tema poolt sõlmitud laenulepingud on sõlmitud seonduvalt majandus- ja kutsetegevusega läbi

äriühingute, mille osanik või aktsionär või juhtorganite liige ta oli. Samuti on ebaõige kostja

käsitlus, et lepingu pealkirjast järeldub, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga.

Poolevaheline

leping

on

pealkirjastatud

laenulepinguna.

See,

kas

tegemist

on

tarbijakrediidilepinguga või majandustegevuses sõlmitud lepinguga tuleb tuvastada lepingu

2-19-3061

sisu, sõlmimise eesmärki, lepingueelseid läbirääkimisi jm olulisi asjaolusid hinnates (VÕS §

29).

28. Kostja väidete kohaselt tõendab lepingu sõlmimist hageja majandustegevusega seonduvalt

see, et laenulepingu koostas TERE nõukogu esimees VV. Hageja selgitas, et VV on jurist ja on

teda juriidiliselt nõustanud ka isiklikes asjades, kuid sellega, et VV koostas lepingu, hageja ei

nõustunud. Kuigi lepingu koostamist VV poolt kinnitas tunnistaja QQ (II kd, tl 85 pöördel), ei

nõustu kolleegium kostja seisukohaga, nagu väidetavalt VV poolt lepingu koostamine tõendab,

et hageja sõlmis laenulepingu majandustegevuses. Tarbijakrediidilepingu olemust ei muuda

see, kui selle on koostanud füüsilise isiku huvides tema nõustaja või isikuga seotud äriühingu

organi liige. Tõendatud on küll lepingu edastamine kostjale e-kirjaga VV poolt (I kd, tl 159) ja

kirjale lisatud pdf-fail on metaandmete järgi (III kd, tl 84) koostatud VV poolt, kuid ainuüksi

sellest ei saa järeldada, et tegemist on hageja äritegevuse otstarbel võetud laenuga ja et hageja

võttis laenu TERE jaoks.

29. Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu järeldust, et laenulepingu sõlmimisel leppisid

pooled kokku, et kostja annab laenu TERE-le. Selle järelduse tegemisel tugines maakohus

tunnistaja QQ ütlustele ja hageja pangakonto väljavõttele. Tunnistaja QQ selgitas, et ta läks

kostja juhatuse liikme ZZ juurde TERE-le laenu küsima, kuna TERE-l oli raha puudu ja laen

pidi tagastatama TERE või tema tütarettevõtte poolt vanametalli müügist saadud raha arvel ning

kuna metalli ei saanud müüa, siis tunnistaja ütluste kohaselt pikendati korduvalt laenu

tagastamise tähtaega. Laenulepingu sõlmimise läbirääkimiste kohta selgitas tunnistaja, et

laenuandja soov oli, et laen antakse hagejale ja mitte TERE-le, kuna laenuandja pidas TERE-t

mitteusaldusväärseks (II kd, tl 84 pöördel – 87). Ringkonnakohtu arvates saab tunnistaja

ütlustest järeldada, et pooled leppisid kokku, et laen antakse hagejale, kuna kostja ei olnud nõus

andma laenu TERE-le. Tunnistaja ütlustest ei tulene asjaolusid, et hageja pidi laenu TERE-le

edastama. Tunnistaja on selgitanud, et „hageja ja TERE rahakott oli sellel ajal suht üks“, kuid

ka sellest ei saa järeldada, et hageja poolt eraisikuna võetud laen oli igal juhul võetud TERE

kaudu toimuvas hageja äritegevuses.

30. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja pangakonto väljavõte tõendab, et laen oli

võetud hageja majandustegevuse läbiviimiseks. Kohus peab tõendeid hindama TsMS § 232 lg

1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, mis tähendab, et tõendeid tuleb hinnata mh

koostoimes teiste tõenditega. Hageja selgitas, et tal oli vaja saada kostjalt laenu, kuna tema

isiklikud kohustused SEB Pank ees, mis tulenesid krediitkaardi- ja laenulepingutest, vajasid

täitmist. Seda, et 30.09.2013 seisuga oli hagejal täitmata kohustusi SEB Pank ees, mh

krediitkaardi lepingu võlg, mille põhiosa ja intress oli 56 463,47 eurot, tõendab panga

kinnituskiri (II kd, tl 56). Hageja SEB Panga konto EE381010002011836002 väljavõtte (II kd,

tl 58) järgi on hageja saanud TERE-lt 30.09.2013 65 000 eurot selgitusega „laenu tagasimakse“,

mille arvel on ta oma kohustused panga ees täitnud. 01.10.2013 on hageja arvelduskontole

laekunud kostjalt 100 000 eurot selgitusega „vastavalt laenulepingule“, millisest summast on

hageja maksnud TERE-le 65 000 eurot selgitusega „laenu tagasimakse“. Lisaks on hageja

saadud rahast teinud sama selgitusega maksed GG-le ja GKG Investeeringute AS-le, viimasele

lisaks ka makse selgitusega „laenuleping“. Kuna hagejal olid täitmata kohustused SEB Panga

ees seisuga 30.09.2013 ja laenuleping on hageja poolt allkirjastatud 30.09.2013 ning samal

päeval saadetud VV poolt kostjale, siis on usutav, et hageja eesmärgiks oli saada kostjalt laenu

30.09.2013 selleks, et tasuda oma isiklikud võlad. Kuna kostja ei kandnud hagejale laenu üle

30.09.2013, siis hageja, kes oli TERE juhatuse liige ja aktsionär, sai TERE-lt 65 000 eurot,

mille arvel ta oma isiklikud kohustused panga ees täitis ja järgmisel päeval tagastas ta sama

summa TERE-le. Seda kinnitas ka hageja isikliku finantsnõunikuna tegutsenud GG (II kd, tl

84). 01.10.2013 on hageja teinud laenu tagastamiseks ülekande ka GG-le summas 16 000 eurot.

2-19-3061

GG on tunnistajana antud ütlustes selgitanud, et ta andis 2013. aastal hagejale pidevalt laenu

isiklikuks otstarbeks kas krediitkaardi või muude maksete tasumiseks (II kd, tl 84). Seega ei saa

hageja pangakontol tehtud ülekannetest järeldada, et kostja poolt 01.10.2013 hagejale antud

laen oli antud majandus- ja kutsetegevuse läbiviimiseks.

31. See, et TERE 2012. aasta konsolideeritud majandusaasta aruandest nähtub äriühingu

kahjum, ei tähenda, et TERE oleks sellel ajal olnud maksejõuetu või äriühing, kellele laenu ei

anta. Kostja ja TERE on 12.12.2013 sõlminud laenulepingu, millega kostja andis TERE-le

1 150 000 eurot laenu (I kd, tl 166–168). Seega kaks kuud hiljem on kostja riskinud laenu anda

TERE-le, kuid asjaolusid, et TERE majanduslik seisund oleks selleks ajaks paremaks

muutunud, kohtule esitatud ei ole.

32. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et poolte vahel 01.10.2013 sõlmitud leping

oli tarbijakrediidileping, millele kohalduvad VÕS 22. peatüki 2. jao sätted. Nii lepingu

sõlmimise ajal kui praegu kehtiva VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui

järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS

§-s 404, sama paragrahvi lg 2 p-s 2 viidatud § 4031 lg 1 p-des 1–11 nimetatud andmeid või 405

sätestatud andmetest. Pooltevahelises laenulepingus puudusid VÕS § 404 lg-s 2 ja § 4031 lg 1

p-des 1-11 toodud andmed (nt krediidi kulukuse määr, hageja poolt tagasimaksmiseks ja

krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma jne). Kostja pole väitnud, et

laenuleping vastaks tarbijakrediidilepingu nõuetele.

33. VÕS § 408 lg 2 järgi VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisel muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

Vaidlust ei ole, et hageja sai laenu kätte, mistõttu on krediidileping kehtiv. VÕS § 408 lg 4

sätestas nii lepingu sõlmimise ajal kui praegu, et kui VÕS § 408 lg-s 2 nimetatud juhul

puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra

või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate

maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kuna laenulepingus ja selle muudatustes

puudusid andmed krediidi kulukuse määra ja kõigi hageja poolt krediidi tagasimaksmiseks ja

krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, siis on kostjal õigus saada

intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras.

34. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja on kostjale tasunud laenu kasutamise eest intressi

12% aastas, s.o 1000 eurot kuus kuni septembrini 2016, kokku summas 33 000 eurot. VÕS §-s

94 sätestatud intressi perioodi eest 01.10.2013 kuni 01.07.2016 oleks hageja arvestuse järgi

pidanud ta tasuma 357,03 eurot (I kd, tl 66). Kostja hageja arvestusele vastuväiteid esitanud ei

ole.

35. VÕS § 411 lg 1 kohaselt võib tarbija tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused osaliselt

või täielikult täita ennetähtaegselt. Sellisel juhul ei võlgne tarbija krediidi kasutamata jätmise

ajale langevat intressi ja muid kulusid. Laenulepingu p 4.2 järgi oli hagejal õigus laen enne

tähtaega tagasi maksta. Hageja väidete kohaselt oli tagastamata laen, arvestades, et hageja oli

kostjale tasunud 33 000 eurot, seisuga 01.07.2016 67 357,03 eurot (I kd, tl 66). Kostja hageja

arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole.

36. Alates laenu tagastamise tähtaja saabumisest 01.07.2016 oli kostjal õigus nõuda laenu

tagastamisega viivitamise eest viivist. Laenulepingu p-s 3.1 olid pooled kokku leppinud viivises

0,5% päevas, milline kokkulepe on VÕS 415 lg 1 ja § 421 järgi tühine, kuna tarbijalt ei või

võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise

2-19-3061

määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 teine lause sätestab, et viivise määraks on VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja arvutuse kohaselt

on perioodi 02.07.2016 – 11.10.2018 eest tasumisele kuuluv viivis 12 282,97 eurot. Kostja

viivise arvutust vaidlustanud ei ole.

37. Eeltoodut arvestades oli hageja laenulepingust tulenev võlgnevus kostja ees kokku 79 640

eurot (67 357,03+12 282,97), kuid hageja tasus kostjale 200 000 eurot, mistõttu on hageja

tasunud kostjale 120 360 eurot rohkem. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt

isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja

saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb

hiljem ära. Kuna hageja on kostjale tasunud lepingu järgi 120 260 eurot enam, kui ta oli

kohustatud tasuma, siis tuleb kostjalt hageja kasuks 120 360 eurot välja mõista.

38. Hageja nõue alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise saamiseks kuulub

rahuldamisele.

Ringkonnakohtu

otsuse

tegemise

seisuga

on

viivise

suuruseks

viivisekalkulaator.ee järgi 16 859,52 eurot (viivitatud on 640 päeva). Alates otsuse tegemisest

tuleb TsMS § 367 järgi viivis mõista välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse

täitmiseni.

39. Vastuseks kostja väitele, et hagi rahuldamise välistab hageja vastuoluline käitumine, mis

kostja arvates on hea usu vastane (VÕS § 6 lg 2), märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja leiab,

et samade vastuväidete järgi, mida ta esitas hagile, on võimalik teha järeldus, et hageja käitub

hea usu vastaselt. Ringkonnakohus on kostja vastuväiteid eelnevalt analüüsinud ja ka kogumis

ei anna samad vastuväited alust järelduseks, et hageja käitumine oleks olnud vastuolus hea usu

põhimõttega.

40. Kuna hageja alternatiivsetest nõuetest esimesena järjestatud nõue kuulub rahuldamisele, siis

ringkonnakohus TsMS § 442 lg 8 viimase lause järgi ei pea teisena järjestatud alternatiivse

nõude osas seisukohta võtma.

41. Maakohus tagas 27.02.2019 määrusega hagi ja seadis neljale kostjale kuuluvale kinnisasjale

kohtuliku hüpoteegi. TsMS § 442 lg 5 järgi tuleb kohaldatud hagi tagamise abinõud jätta tagama

otsuse täitmist.

42. Kostja taotleb 26.10.2020 kohtuistungi protokollis esineva faktivea parandamist.

Protokollis on ajatempliga 00:28:32 märgitud, et ZZ ütles muuhulgas: „QQ koostas lepingu.“

Vastavalt istungi helisalvestisele tuleb see sõnavõtt parandada ning faktiliselt õige on, et ZZ

ütles: „VV koostas lepingu.“ Hageja nõustus taotlusega. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 53

lg 4 alusel tuleb ilmne ebatäpsus protokollis parandada.

43. Seoses kohtuotsuse tühistamisega ja uue otsusega hagi rahuldamisega tuleb maakohtu otsus

tühistada menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb maa- ja ringkonnakohtu

menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab hüvitatavate menetluskulude

suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava otsuse või määruse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

/ Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing /