2-17-1026/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.12.2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-1026

Tsiviilasi

XX hagi solidaarselt Nordea Bank Abp Eesti filiaal

(endine ärinimi Nordea Bank AB Eesti filiaali kaudu) ja

aktsiaseltsi Creditinfo Eesti vastu ebaõigete andmete

avaldamise

lõpetamiseks,

ebaõigete

andmete

ümberlükkamiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. mai 2018 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

10 716 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

XX apellatsioonkaebus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Valdo Lips

Kostja I (vastustaja I): Nordea Bank Abp Eesti filiaal (endine

ärinimi Nordea Bank AB Eesti filiaal) registrikood 12608043,

lepingulised esindajad advokaadid Kari-Paavo Koch ja

Annely Sepp

Kostja II

(vastustaja II):

aktsiaselts

Creditinfo

Eesti

(registrikood 10256137), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Tarmo Friedenthal

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 03.05.2019 otsus osaliselt osas, milles maakohus jättis

kostjatelt solidaarselt välja mõistmata mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot ja

menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista

hageja kasuks kostjatelt solidaarselt 500 eurot välja ning teha uus

menetluskulude jaotus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

2. XX apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Otsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:

3.1. Hagi rahuldada osaliselt.

3.2.Mõista välja solidaarselt Nordea Bank Abp Eesti filiaalilt ja aktsiaseltsilt

Creditinfo Eesti XX kasuks mittevaraline kahju 500 eurot.

3.3. Jätta rahuldamata XX hagi solidaarselt Nordea Bank Abp Eesti filiaali ja

aktsiaseltsilt Creditinfo Eesti vastu varalise kahju hüvitamise nõudes

3.4. Lõpetada apellatsioonkaebuse menetlus XX hagis Nordea Bank Abp Eesti

filiaali ja aktsiaseltsi Creditinfo Eesti vastu ebaõigete andmete avaldamise

lõpetamiseks ja ebaõigete andmete ümberlükkamiseks.

3.5. Jätta poolte menetluskulud kõikides kohtuastmetes poolte endi kanda.

3.6.

Mitte

võtta

asja

materjalide

juurde

kostjate

02.04.2019

menetlusdokumentidele lisatud lisasid.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 19. jaanuaril 2017 Harju Maakohtule hagi Nordea Bank Abp Eesti

filiaali (endine ärinimi Nordea Bank AB Eesti filiaal, kostja I) ja aktsiaseltsi

CREDITINFO EESTI (endine ärinimi aktsiaselts Krediidiinfo, kostja II) vastu

ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks, ebaõigete andmete ümberlükkamiseks,

216 euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks ja mittevaralise kahju eest hüvitise

väljamõistmiseks kohtu diskretsiooniõiguse alusel.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt keeldus AS SEB Pank (SEB) 2016. a suvel

hagejaga laenulepingut sõlmimast, sest kostja I on hageja kohta kostja II veebilehel

avaldanud maksehäire. Hageja pöördus 11. juulil 2016 kostjate poole nõudega

avaldamine lõpetada ja edaspidisest rikkumisest hoiduda. Kostja I ei nõustunud

lõpetama hageja maksehäirete kohta andmete avaldamist ega kahju hüvitama. Kostjad

märkisid 6. septembri 2016 seisuga maksehäire lõpetatuks, kuid ei lõpetanud

valeandmete avaldamist ega eemaldanud neid täielikult veebileheküljelt. Ekslik on

info, justkui oleks hageja suhtes toimunud õiguspärane võla sissenõudmine. Hageja

pöördus 20. detsembril 2016 veel kord kostjate poole ettepanekuga lõpetada ebaõigete

andmete avaldamine ja hüvitada talle tekitatud kahju, kuid kostja I keeldus sellest,

3(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

märkides, et nõustub lõpetama hageja võlainfo kohta andmete avaldamise 4. jaanuarist

2017.

3. Hagejale ei edastatud teavet maksehäire avaldamise kohta ega antud võimalust esitada

vastuväide. Maksehäire avaldati juba 12. novembril 2015 ja seda vaatamata

vastuväitele võlanõude kohta. Arvestades laenulepingu täitmiseks hageja tasutud suuri

summasid, on võlainfo avaldamine 164 euro 94 sendi suuruse võlgnevuse kohta

ilmselgelt ebaproportsionaalne meede, isegi kui võlgnevus oli olemas. Selle info alusel

on kolmandatel isikutel tekkinud kahtlus, et hageja võib olla ebausaldusväärne.

4. Valeandmete avalikkusele kättesaadavaks tegemine kahjustab hageja mainet

kolmandate isikute ees ning tekitab nii varalist kahju, sh ebaõigete andmete

avaldamise tõttu saamata jäänud hüved ning oma õiguste kaitsmiseks kasutatud

õigusteenuse kulud, kui ka mittevaralist kahju. Hageja kahjuks on kantud õigusabikulu

216 eurot kohtumenetluse eelsete nõuete esitamisest. Selle tõttu, et SEB keeldus

avaldatud maksehäire tõttu hagejaga laenulepingut sõlmimast, kaotas hageja

võimaluse omandada 164 900 eurot maksev korter 9900 euro võrra soodsamalt.

Samaväärse korteri omandas hageja 157 000 euro eest. Et hageja ei saanud kostjate

tõttu suvel 2016 osta müügis olnud korterit, sõlmis ta samaväärse korteri

müügilepingu alles 31. oktoobril 2016.

5. Hageja palus hagiavalduses:

 kohustada kostjaid lõpetama hagejat kahjustav tegevus, st kohustada jäädavalt

eemaldama kostja II veebilehelt hageja kohta avaldatud andmed võlainfo ja/või

maksehäirete kohta selliselt, et andmed ei kajastuks lõpetatud maksehäirena;

 kohustada kostjaid kirjalikult või kirjalikult taasesitatavas vormis teatama hageja

maksehäire kohta päringu teinud AS-ile SEB Pank ja Tele2 Eesti AS-ile, et

„Ajavahemikul 12.11.2015. a kuni 06.09.2016. a avaldatud andmed XX võlgnevuse kohta

Nordea Bank AB Eesti filiaali ees olid ebaõiged.“;

 välja mõista kostjatelt solidaarselt varalise kahju eest hüvitis 216 eurot;

 välja mõista kostjatelt solidaarselt mittevaralise kahju eest hüvitis kohtu

diskretsiooniõiguse alusel.

6. Hageja loobus 16. märtsil 2018 nõudest kohustada kostjaid lõpetama hagejat kahjustav

tegevus, kuna kostjad eemaldasid kohtumenetluse ajal täielikult veebileheküljelt

hageja kohta avaldatud andmed maksehäirete kohta.

Kostjate vastus

7. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Kostja I leidis, et hageja ei täitnud teadlikult ja pahauskselt laenulepingust tulenevaid

kohustusi. Hageja võlgnes alates 12. novembrist 2015 ja maksehäire avalikustamise

aja seisuga kostjale I 273 eurot 31 senti. Kostja I informeeris hagejat võlgnevusest ja

hoiatas maksehäire avaldamise eest korduvalt. Kostja I ei rikkunud 12. novembril

2015 kehtinud isikuandmete kaitse seaduses (IKS) sätestatud reegleid võlainfo kohta

andmete edastamisel. Andmete edastamiseks kostjale II ja maksehäireregistris

avaldamiseks

oli

hageja

nõusolek

laenulepingus.

Hageja

nõue

andmete

ümberlükkamiseks on põhjendamatu, sest andmed 2015. aasta maksehäire kohta

vastasid tõele. Hagiavalduse esitamise hetkeks on võlainfo kustunud. Andmete

4(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

ümberlükkamise teate avaldamine selliselt, et see on nähtav kõigile tulevikus hageja

kohta päringuid tegevatele isikutele kolme aasta jooksul, oleks selgelt põhjendamatu ja

ebaproportsionaalne, kuivõrd päringuid on teinud üksnes kaks isikut. Väited tekkinud

kahju kohta on hüpoteetilised ja tõendamata. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid,

mis näitaksid, et rikkumine oli raske ja tema hingelised üleelamised suured.

9. Kostja II leidis, et hageja väide võlgnevuse puudumise kohta on vale. Laenulepingus

andis hageja nõusoleku isikuandmete töötlemiseks maksehäireandmete edastamise

teel. Hagejat teavitati 23. detsembril 2015, et kostja I esitas taotluse hageja kohta

maksehäireandmete avaldamiseks,

ja tal võimaldati

võlg tasuda hiljemalt

30. detsembril 2015. Hageja kohta ei ole edastatud maksehäireandmeid pikema aja

vältel, kui seadus seda võimaldab. Kostja II ei pidanud vaidluse ajaks lõpetama hageja

maksehäireandmete edastamist ja andmeid sulgema, kuna kostjad veendusid, et hageja

oli kostjale I võlgu. Hageja viimane nõue ei ole selge. Korteriomandi soetamise

võimaluse kaotust ja eluaseme üürimise vajadust ei ole hagis käsitletud hagejale sellise

üleelamise või vapustuse põhjustanud sündmusena, mis sisustaks mittevaralise kahju

hüvitamise nõude. Hageja ei nõua valeandmete avaldamisega põhjustatud kahju

hüvitamist, vaid kulude hüvitamist, mis tal on tekkinud kohtuvälisest asjaajamisest

maksehäire kustutamiseks.

Maakohtu otsus

10. Harju Maakohus lõpetas 3. mai 2018 otsusega menetluse ebaõigete andmete

avaldamise lõpetamise nõudes ja jättis rahuldamata hagi ebaõigete andmete

ümberlükkamiseks ning kahju hüvitamiseks. Menetluskulud jättis maakohus hageja

kanda.

11. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud kostjad IKS § 6 p 7 ega § 15 lg-t 1.

Enne maksehäire avalikustamist anti hagejale korduvalt selgitusi võlgnevuse kohta ja

edastati meeldetuletusi. Lisaks teavitati hagejat 23. detsembril 2015, et kostja I oli

esitanud taotluse hageja võlgnevuse avaldamiseks maksehäireregistris ja maksehäiret

ei avalikustata üksnes juhul, kui hageja tasub võla hiljemalt 30. detsembril 2015.

Seetõttu on põhjendamatu hageja väide, et tal tekkis 25. novembril 2015 nõude

vaidlustamise tõttu alus arvata, et maksehäiret ei avalikustata. Kuivõrd hageja võlga

teates nimetatud tähtpäevaks ei tasunud, pidi ta arvestama maksehäire avaldamisega.

Hagejal oli võimalik teha maksehäireregistris enda kohta päringuid. Samuti on

kostja II taganud andmesubjektile andmete vaidlustamise lahendamise korra, mida

hageja ka kasutas.

12. Hageja õigust ei ole IKS § 11 lg 7 p 2 järgi ülemäära riivatud. Maksehäire avaldamine

oli proportsionaalne ja mõõdukas. Avaldamine oli ka ettenähtav ja välditav ning

avaldatu oli nähtav üksnes õigustatud huvi korral. Maksehäireandmete töötlemisest

tuleneva riive intensiivsus ei sõltu rahalise kohustuse suurusest. Maksehäireandmete

töötleja saab andmesubjekti õigusi ülemäära kahjustada eelkõige maksehäireandmete

edastamisega lubatust pikemal ajavahemikul. IKS § 24 p 5 ei ole rikutud, kuivõrd

kostjad olid hageja võla olemasolus veendunud.

13. Sisult õigete andmete avaldamine ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg 1 kohaselt

õigusvastane, mistõttu kostjad ei vastuta hagejale tekkida võinud kahju eest. Kuivõrd

tagastamise kokkuleppes lepiti kokku intressi (3 euro 37 sendi) tasumine 12. novembri

2015 seisuga, ei saanud hageja olla arvamusel, et graafikujärgset intressimakset

(105 eurot 3 senti), mis tuli tasuda 11. novembril 2015, teha ei tulegi. Kostja I ja

hageja ei sõlminud kokkulepet laenulepingujärgse igakuise maksetähtpäeva

5(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

muutmiseks, mistõttu kehtis nimetatud tingimus ka laenu ennetähtaegse tagastamise

kokkuleppe sõlmimise korral. Tagastamise kokkulepet ei saa selliselt tõlgendada.

Laenu ennetähtaegse tagastamise kokkulepet ei saa käsitada osaliselt nõudest

loobumisena, kuivõrd kostja I tahe oli suunatud laenulepingu ennetähtaegsele

lõpetamisele. Kostja I rõhutas, et tagastamise kokkulepe oli tavapärane laenu

ennetähtaegse tagasimaksmise kokkulepe ning ei kujutanud endast mingit

kompromissilepingut vms kokkulepet, mille alusel oleks võinud eeldada hageja

maksekohustuse vähendamist sõlmitud laenulepinguga võrreldes. Hageja ei ole

vastupidist tõendanud. Laenusumma vähendamiseks või intressimaksest loobumiseks

puudus ka igasugune mõistlik põhjus, kuivõrd laenu ennetähtaegse tagastamisega

kaotas kostja I tulevikus makstavad intressimaksed laenu kasutamisest. Ka kostja I

käitumine pärast tagastamise kokkuleppe sõlmimist kinnitab, et poolte tahe ei olnud

nõudest osaliselt loobuda. Kostja I edastas hagejale 12. novembril 2015 tõendi laenu

tagastamise kohta, mille kohaselt oli hageja endiselt kostjale I võlgu. Seega hea usu ja

mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt saab tõlgendada tagastamise kokkulepet selliselt,

et hagejal oli kohustus tasuda ka 11. novembri 2015 graafikujärgne makse. Kuivõrd

laenulepingu kohaselt 11. novembril 2015 tagastamisele kuulunud laenu põhiosa

tagasimakse koos tasumisele kuulunud intressiga jäi kostjale I tasumata, ei olnud

hageja kohustused 12. novembril 2015 ega ka maksehäire avaldamisel 6. jaanuaril

2016 täidetud.

Apellatsioonkaebus

14. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus vaidluse sisuliselt lahendas ja uue otsusega hagi rahuldada. Teise

võimalusena

taotleb

hageja

asja

maakohtule

uuesti

arutamiseks

saatmist.

Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt

järgmised.

15. Esiteks tuvastas maakohus ebaõigesti, et kostjad ei rikkunud kostjale II kuuluval

veebilehel hageja väidetava võla avalikustamisel IKS § 6 p 7, § 11 lg 6 p 2 ja § 15 lg 1

(kaebuse osa II). Puudub tõend selle kohta, et hagejat oleks teavitatud tema kohta

maksehäire avaldamisest ja antud mõistlik võimalus oma õiguste ja huvide

kaitsmiseks, sh maksehäire avaldamise lõpetamise nõude esitamiseks viivitamatult

pärast maksehäire faktilist avaldamist. Pelgalt maksehäire avaldamise kavatsuse

teatavaks tegemisega ei ole IKS nõuded täidetud. Hageja ei pidanud pidevalt

kontrollima, kas kostjad on ka tegelikult hagejat puudutava maksehäire avalikustanud.

Seda enam, et hageja mõistlikult eeldas, et tema poolt vaidlustatud võlgnevust ei

avalikustata.

16. Maakohus andis kostja I esitatud väljavõtetele 23. detsembri 2015 kirjavahetuse kohta

ebaõige tähenduse. Tegemist ei ole sideoperaatorilt (hotmail.com) saadud tõendiga

selle kohta, et e-kiri või sõnum (sms) on kliendile kätte toimetatud, vaid näitab kostja I

tarkvaraga loodud toimingute nimekirja/logi selle kohta, et kostja I on isikule

korduvalt kirjasid saatnud, st kirjad on väljunud kostja I serverist. Ühestki tõendist ei

nähtu, et hageja poolt kirjade avamine ja lugemine ehk reaalne kirjaga tutvumine oleks

kinnitust leidnud. Maakohtu viidatud kirjavahetusest väidetava hotmail-serveri logi

kohta pole võimalik välja lugeda, et kostja II hagejale mingisuguse teate saatis ega ka

seda, et hageja selle teate kätte sai.

17. Kostjad rikkusid IKS § 6 p 7 ja § 15 lg 1, sest avaldasid info vaatamata sellele, et

hageja vaidles kostja I nõudele vastu ja kostja II teadet võlainfo avaldamise kohta ei

saatnud ega pole tõendanud, et hageja sellise teate kätte sai. Nimetatud sätteid on

rikutud ka sellega, et kuigi hageja saatis pärast teadasaamist, et väidetav võlgnevus on

6(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

üleval, koheselt mõlemale kostjale teate palvega see teade maha võtta, seda ei tehtud.

Kostjad rikkusid samuti IKS § 11 lg 6 p 2, sest hageja vaidles kostja I nõudele vastu

ning tegemist oli maksehäire avaldamise hetkel vaidlustatud nõudega. Asjas puuduvad

andmed, et kas ja kuidas kostja II kontrollis, et kostja I väidetav nõue hageja vastu on

õige ja põhjendatud.

18. Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti IKS § 11 lg 7 p 2, leides, et hageja väidetava

võla kosjale II kuuluval veebilehel avalikustamine ei kahjustanud ülemääraselt hageja

huve

(kaebuse

osa III).

Hageja

väidetava

võlgnevuse

avalikustamise

ebaproportsionaalsust ja seega IKS § 11 lg 7 p 2 rikkumist kostjate poolt näitavad

järgmised asjaolud:

- kostja I ja hageja vahelise laenusumma kogusuuruseks oli 51 412 eurot, kuid väidetav

ja avalikustatud maksehäire suurus üksnes 274,78 eurot, s.o 0,5% suurune summa

kogu lepinguhinnast;

- kostja I ja hageja vahel oli sõlmitud kokkuleppe laenusuhte lõppemiseks, kus ei olnud

mingilgi moel esile toodud vaidluse all olevat summat, mida kostjad on hilisemalt

lugenud hageja maksehäireks (tegemist on vaieldava nõudega, mille olemasolu hageja

ka vaidlustas);

- hageja vaidles 1. detsembril 2015 vastu kostja I nõudekirjale, vaidlustades kogu

nõude;

- kostja II ei teavitanud hagejat kostja I taotlusest maksehäire avalikustamiseks;

- kostja I tunnistas, et tagastamise kokkuleppe tekst on ebatäpne.

19. Kolmandaks tuvastas maakohus ebaõigesti, et kostjad ei rikkunud kostjale II kuuluval

veebilehel hageja väidetava võla avalikustamisel IKS § 24 p 5 (kaebuse osa IV). Kuna

hageja vaidles kostja I nõudele vastu, siis ta vaidlustas IKS § 24 p 5 mõistes

avalikustatud isikuandmed ja kostjad oleks pidanud vastavalt isikuandmed sulgema (st

kustutama hageja väidetava võlgnevuse). Kuna kostjad seda ei teinud, siis nad rikkusid

IKS § 24 p 5.

20. Neljandaks tuvastas maakohus ebaõigesti, et kostjad ei avaldanud hageja kohta

ebaõigeid andmeid VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1047 tähenduses, mistõttu jäi ekslikult

kohaldamata IKS § 23 p 2 kaudu kohalduv VÕS § 1043 (kaebuse osad V–VII).

21. Maakohtu järeldus, mille kohaselt on hagejal kostja I ees kohustus tasuda lisaks

lõpetamise kokkuleppes märgitud summadele veel väidetavalt laenulepingu

maksegraafiku järgi 12. novembri 2015 osamakse, on vale. Lõpetamise kokkuleppe

tõlgendamisel tuleb aluseks võtta VÕS § 29 lg 4 sätestatu ning asjaolud, mis näitavad,

et lõpetamise kokkuleppes on kajastatud kõik summad, mille hageja pidi tasuma ning

nende tasumisel lõppes hageja ja kostja I vaheline laenusuhe on järgmised:

- lõpetamise kokkuleppe p-de 1 ja 2 sõnastus, milles ei ole ühtegi viidet sellele, et

hageja oleks pidanud tasuma veel mingisuguseid summasid või vaatama veel kuskilt

dokumendist (näiteks maksegraafikust või laenulepingust), mida ta peab kostjale I

tasuma;

- poolte käitumine pärast lõpetamise kokkuleppe sõlmimist, eelkõige laenulepingust

tulenevat nõuet tagava hüpoteegi kustutamine, aga ka hageja 1. detsembri 2015

vastuväide kostja I nõudekirjale;

- kostja I on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ja hageja tarbija, st

hagejal ei olnud mingit põhjust tarbijana eeldada, et kostja I nö professionaalina ei

kajasta kõiki laenulepingu lõpetamisele suunatud summasid lõpetamise kokkuleppes;

7(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

- lõpetamise kokkuleppes sätestatud maksetähtpäev oli hilisem (12. november 2015),

kui

väidetavalt

veel

maksegraafiku

alusel

tasutava

osamakse

tähtpäev

(11. november 2015).

a. Viiendaks kohaldas maakohus ebaõigesti menetluskulude jaotuse määramist

reguleerivaid sätteid ja jättis seetõttu kõik menetluskulud ebaõigesti hageja

kanda (kaebuse osa VIII).

22. Osas, milles hageja oma nõudest loobus ja milles maakohus menetluse lõpetas, tuleb

menetluskulud jätta kostjate kanda TsMS § 168 lg 4 alusel. Kuna kostja II ei andnud

hagejale teavet ega tõendeid selle kohta, mis ajal, mis andmed, kellele olid nähtavad

ning millal ja mis põhjusel, millised kanded hageja kohta kustutati või muudeti, siis

tuleb lähtuda sellest, et kostjad rahuldasid hageja nõude pärast hagiavalduse esitamist.

Seetõttu muutis hageja oma nõuet, st loobus oma nõudest kohustada kostjaid jäädavalt

eemaldama kostja II veebilehelt hageja kohta avaldatud andmed võlainfo või

maksehäirete kohta.

23. Kui haginõue jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda TsMS

§ 162 lg 4 alusel. Hageja on andnud kostjatele enam kui kolmel korral võimaluse

vältida kohtumenetlust ja sellega kaasnevaid kulusid, saates korduvalt kohtuväliseid

nõudeid. Kostjad ei pidanud vajalikuks hageja mõistlikke nõudmisi pika aja jooksul

täita. Põhjendatud ei ole lepingulise esindaja kulude jätmine täielikult või osaliselt

tarbija kanda, kes on niigi lepingulistes suhetes nõrgemaks pooleks. Seda enam et

vaidlus tekkis kostja I koostatud lõpetamise kokkuleppe ebatäpsusest. Seetõttu on

ebaõige, et sellise vaidluse tagajärjel tekkinud menetluskulud jäävad tarbijast kliendi

kanda.

24. Kostjad vaidlevad kaebusele vastu. Kostja I leidis kaebusele vastates, et kaebus

sisaldab uusi väiteid, mis ei ole apellatsioonimenetluses lubatavad. Kostja II kasutas

oma vastuses viiteid menetlusvälistele allikatele (linke Andmekaitse Inspektsiooni

juhenditele).

Vastustajate seisukoht apellatsioonkaebusele

25. Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Menetluse edasine käik

26. Tallinna Ringkonnakohus tegi 14.09.2018 otsuse, millega jättis maakohtu otsuse

muutmata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse ning Riigikohus tegi 13.03.2019 otsuse,

millega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 14.09.2018 otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

27. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, osas, milles maakohus

jättis kostjatelt solidaarselt välja mõistmata mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot ja

menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hageja

kasuks kostjatelt solidaarselt 500 eurot välja ning teha uus menetluskulude jaotus.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada

osaliselt.

28. Asja materjalidest nähtub, et:

- kostja I ja hageja sõlmisid 3. detsembril 2009 laenulepingu, mille kohaselt tuli laenu

põhiosa (51 412 eurot) osamakseid kostjale I tagastada ja intressi tasuda iga kuu

11. kuupäeval alates jaanuarist 2010;

8(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

hageja esitas 4. novembril 2015 kostjale I laenu ennetähtaegse tagastamise avalduse,

milles soovis tagastada laenulepingu alusel saadud laenu täielikult hiljemalt

12. novembril 2015;

kostja I ja hageja sõlmisid 4. novembril 2015 laenu ennetähtaegse tagasimaksmise

kokkuleppe (tagastamise kokkulepe), mille kohaselt hageja kohustus hiljemalt

12. novembril 2015 tasuma kostjale I põhiosa 39 833 eurot 40 senti, intressi 3 eurot

37 senti ja laenu ennetähtaegse tagastamise tasu 310 eurot 38 senti; laenuleping loeti

lõppenuks päevast, mil laenulepingust tulenev nõue on rahuldatud;

-hageja tasus kostjale 1 tagastamise kokkuleppes näidatud summad, kuid jättis täitmata

kohustused summas, mis kuulusid tagastamisele enne 12.11.2015, st 11.11.2015

tagastamisele kuulunud laenu põhiosa tagasimakse summas 164,91 eurot ja intressi

108,40 eurot;

-18.11.2015 edastas kostja 1 hagejale meeldetuletuse võlgnevuse summas 273,31 eurot

tasumiseks;

1. detsembril 2015 esitas hageja kostjale I vastuväite, milles leidis, et laenuleping on

vastavalt tagastamise kokkuleppele lõppenud, sest kokkuleppes märgitud summad on

tasutud;

kostja I vastas 1. detsembri 2015 kirjaga hagejale, et tasutud on küll tagastamise

kokkuleppes näidatud summad, kuid seni on täitmata kohustused viimase makse osas,

mille tasumise tähtpäev oli üks päev enne laenu ennetähtaegse tagastamise päeva;

SEB keeldus sõlmimast hagejaga laenulepingut põhjusel, et kostja II veebilehel oli

avaldatud hageja kohta maksehäire;

hageja esitas 11. juulil 2016 kostjale I korduva vastuväite võlanõudele koos nõudega

kostjate vastu lõpetada ebaõigete andmete avaldamine ja eemaldada need kostja II

veebileheküljelt ning hoiduda edaspidisest rikkumisest;

kostja II veebilehel oli 6. septembri 2016 seisuga hageja maksehäire staatuseks

„lõpetatud“;

seisuga 18. jaanuar 2017 olid kostjad eemaldanud kostja II veebilehelt võlainfo

6. septembri 2016 maksehäire kohta.

29. Hageja esitas 02.04.2019 menetlusdokumendis avalduse, milles teatas, et loobub

osaliselt apellatsioonkaebusest, milles ta vaidlustas maakohtu otsuse ebaõigete

andmete ümberlükkamise nõude rahuldamata jätmise osas. TsMS § 644 lg 1 järgi

apellant võib apellatsioonkaebusest loobuda kuni asja arutamise lõpetamiseni,

kirjaliku menetluse puhul aga kuni avalduste esitamiseks antud tähtaja möödumiseni.

Seega tuleb hageja apellatsioonkaebusest osaline loobumine vastu võtta ja menetlus

selles osas lõpetada. Eeltoodu tõttu tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kas

põhjendatud ja tõendatud on järgmised hageja nõuded:

 varalise kahju hüvitamine;

9(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

 mittevaralise kahju hüvitamine.

30. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal oli kostjale I võlgnevus maksehäireregistris

andmete avaldamise hetkel, kuivõrd pooled tõlgendasid erinevalt laenu ennetähtaegse

tagasimaksmise kokkulepet. Riigikohus tuvastas käesolevas asjas tehtud lahendis, et

maakohtu järeldused on põhjendatud osas, milles maakohus leidis, et hagejal oli

kostjale I võlgnevus 11. novembrist 2015 ning maakohus on selles osas õigesti

kohaldanud nii materiaal- kui ka menetlusõigust. TsMS § 693 lg 2 järgi Riigikohtu

otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja

uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Seega on asjas tõendatud, et hageja kohta

maksehäireregistris avaldatud informatsioon oli õige.

31. Asjaolu, et avaldatud andmed olid õiged, ei tähenda siiski tingimata, et kostjad on

hageja

isikuandmeid

töödelnud

õiguspäraselt.

Seadus

lubab

võlausaldajal

põhimõtteliselt avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja

kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka Internetis avaldada tingimusel, et

järgitud on IKS-i sätteid (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

80-13, p 38). Käesolevas asjas andmete avalikustamise ajal kehtis IKS 1. jaanuaril

2015 jõustunud redaktsioonis. Sealjuures põhines asjas kohalduv IKS-i redaktsioon

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 24. oktoobri 1995. a direktiivil nr 95/46/EÜ

üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise

kohta (andmekaitsedirektiiv). Seega tuleb vastavaid IKS-i norme tõlgendada

eelviidatud direktiivi valguses.

32. Praegusel juhul tuleb kontrollida, kas andmete avalikustamine vastab järgmistes

sätetes kehtestatud nõuetele:

 IKS § 11 lg-d 6 ja 7 (isikuandmete töötlemine krediidivõimelisuse hindamise

eesmärgil);

 IKS § 15 (andmesubjekti teavitamine isikuandmete töötlemisest), sh IKS § 15 lg 2,

mis välistab teavitamiskohustuse.

33. IKS § 11 lg 6 kohaselt on isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel

eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine

lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud

huvi (p 1) ja isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi,

kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse (p 2).

34. Pooled ei vaidle selle üle, et kolmandal isikul (st SEB-l) oli isikuandmete töötlemiseks

õigustatud huvi IKS § 11 lg 6 p 1 mõttes. Kolmandaks isikuks IKS § 11 lg 6 mõttes ei

ole vastutav või volitatud töötleja (IKS § 9, andmekaitsedirektiivi art 2 punkt f). Seega

kui kostja II on vastutav või volitatud töötleja, siis ei saa ta olla kolmas isik, kelle

õigustatud huvi pidi kostja I IKS § 11 lg 6 järgi tuvastama.

35. Asjas lahendamiseks tuleb tuvastada, millised olid kostja I ja millised kostja II

kohustused ja võimalikud rikkumised. Selleks, et tuvastada, kes ja kuidas kostjatest on

oma kohustusi rikkunud, tuleb esiteks kindlaks määrata, kes oli isikuandmete vastutav

töötleja, sest vastutav töötleja määrab andmete töötlemise eesmärgid ja vahendid ning

seeläbi kannab ka vastutust andmetöötluspõhimõtete järgimise eest (vt IKS § 6 ja § 7

lg-d 3 ja 4). Kostja I ei vaidlusta seda, et tema on vastutav töötleja IKS § 7 mõttes

andmete edastamisel kostjale II ning kostja II on vastutav töötleja, osas, mis puudutab

andmete edastamist maksehäireregistri kaudu kolmandatele isikutele (16.04.2019

menetlusdokument). Käesolevas menetlusetapis esitatud seisukohtades ei ole kostja II

10(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

väitnud, et ta ei ole vastutav töötleja IKS § 7 mõttes. Kuna nii kostja I kui ka kostja II

on käsitatavad vastutavate töötlejatena on neil kaasvastutus isikuandmete töötlemise

eest (vt Riigikohtu 12. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p 14).

Sealhulgas vastutab vastutav töötleja IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 sätestatud nõuete järgimise

eest.

36. Hageja leiab, et kostja II ei täitnud IKS § 11 lg 6 p-s 2 sätestatud nõudeid, kui ei

kontrollinud edastatavate andmete õigsust. Riigikohus leidis käesolevas asjas tehtud

lahendis, et sellises olukorras isikuandmete edastajal (vastutaval töötlejal) tuleb

tõendada, et ta on IKS § 11 lg 6 p-st 2 tulenevad nõuded täitnud, sh edastatud

andmete tõesust piisavalt kontrollinud. Sealjuures ei piisa üksnes andmete algselt

edastajalt (praegusel juhul kostjalt I) üleküsimisest, vaid vastutaval töötlejal peavad

olema täpsemad andmed, mis võlgnevuse olemasolu kinnitaksid. Kostja II väidetel on

tema võimalused maksehäireregistris olevate andmete õigsuse väljaselgitamiseks

piiratud, kuna ta pidi tuginema andmetele, mis andis talle kostja I. Ringkonnakohus

leiab, et kostja II väited ei ole põhjendatud, kuivõrd IKS § 11 lg 6 p 2 sätestatu järgi

tuli kostjal II kontrollida edastavate andmete õigust. Kuna kostja II väidetel ei olnud

tal võimalik andmeid kontrollida, siis on tõendatud, et kostja II jättis seadusega

sätestatud kohustuse täitmata. Käesoleval juhul omab see asjaolu tähtsust, sest kuigi

on tõendamist leidnud, et edastatud andmed olid õiged, tuleb tuvastada ka see, kas

andmete avaldamisega kahjustas kostja II ülemääraselt hageja õigustatud huve.

37. Ringkonnakohus osutab, et isegi kui IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eeldused andmete

edastamiseks on täidetud või selgub, et edastatud andmed olid siiski õiged, ei ole isiku

krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil andmete kogumine ja

kolmandatele isikutele edastamine lubatud siiski IKS § 11 lg 7 p 2 kohaselt mh siis,

kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigustatud huve. Maakohus asus otsuses

seisukohale, et maksehäireandmete töötlemisest tuleneva riive intensiivsus ei sõltu

rahalise kohustuse suurusest ning maksehäireandmete töötleja saab andmesubjekti

õigusi ülemäära kahjustada eelkõige maksehäireandmete edastamisega lubatust

pikemal ajavahemikul. Riigikohus nõustus käesolevas asjas tehtud lahendis hagejaga,

et nimetatud põhjendused sisustavad IKS § 11 lg 7 p 2 liiga kitsalt.

38. IKS § 11 lg 7 p 2 sõnastusest ei tulene, et ülemäärast kahjustamist tuleks hinnata

üksnes andmete edastamise kestuse kontekstis. IKS § 11 lg 7 p 2 sisaldab

kaalutlusruumi. IKS § 11 lg 7 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti

õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele

tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks

kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive (Riigikohtu

12. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p 21). Andmekaitse

Inspektsiooni maksehäirete avaldamise juhendis (kinnitatud 2. veebruaril 2010) on

leitud, et näiteks ei või edastada andmeid, mis lepingu rikkumise seisukohast on

ilmselgelt ebaolulised või asjassepuutumatud.

39. Käesolevas asjas tugines hageja sellele, et tema võlgnevuse suurus on võrreldes

täidetud kohustusega väga väike, lisaks olid võlgnevuse tekkimise asjaolud

vaieldavad, mistõttu hageja vaidlustas nimetatud nõude.

40. Asjast nähtub, et kostja I ja hageja vahelise laenusumma kogusuuruseks oli

51 412 eurot, kuid avalikustatud maksehäire suurus üksnes 274,78 eurot, s.o

moodustas väga väikese osa kogu lepinguhinnast, teiseks oli poolte vahel vaidlus

selles, kas laenusuhte lõpetamise kokkuleppes, milles oli fikseeritud tasumisele

kuuluva lõppsumma suurus, sisaldus ajaliselt varem tekkinud kohustus. Arvestada

tuleb ka seda, et hageja andis kostjale I teada, et ei ole nõus kostja I nõudega

täiendavalt lisaks laenusuhte lõpetamise kokkuleppes fikseeritud summale midagi

11(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

tasuma, st nõue oli vaidlustatud. Hoolimata sellest edastas kostja I hageja võlgnevuse

kostjale II, kes omakorda edastas selle maksehäireregistrile. Ringkonnakohus leiab, et

hageja esile toodud asjaolusid arvestades tõi hageja andmete avaldamine kaasa tema

õigustatud huvide ülemäärase kahjustamise kostja I poolt. Kuna kostja II ei

kontrollinud võlgnevuse tekkimise asjaolusid, siis kahjustas ka kostja II ülemääraselt

hageja õigustatud huve.

41. Kostjad on hageja hinnangul rikkunud ka IKS §-s 15 sätestatud teavitamiskohustust.

IKS § 15 lg 1 kohaselt, kui isikuandmete allikaks ei ole andmesubjekt, peab

isikuandmete töötleja pärast isikuandmete saamist, parandamist või enne isikuandmete

edastamist kolmandale isikule tegema andmesubjektile viivitamata teatavaks

töödeldavate isikuandmete koosseisu ja allikad ning IKS § 12 lg-s 3 nimetatud

andmed. IKS § 15 täpsustab IKS § 6 p-s 7 sätestatud individuaalse osaluse põhimõtet,

mille järgi tuleb andmesubjekti teavitada tema kohta kogutavatest andmetest, talle

tuleb võimaldada juurdepääs tema kohta käivatele andmetele ja tal on õigus nõuda

ebatäpsete või eksitavate andmete parandamist.

42. Seega tuleb IKS § 15 lg 1 järgi andmesubjekti isikuandmete töötlemisest teavitada, kui

ei esine IKS § 15 lg-s 2 sätestatud asjaolusid. Kostjate väidetest nähtuvalt on hagejat

maksehäire avalikustamisest teavitatud üksnes kostja II 23. detsembri 2015 teatisega (I

kd, tlk 152). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on kostja II 23. detsembril 2015

saadetud teatise maksehäire avalikustamise kohta kätte saanud.

43. Maakohus luges teatise kättetoimetamise tõendatuks Hotmaili serveri logi alusel (II

kd, tlk 17 pöördel). Hageja leiab, et esitatu tõendab vaid kirjade väljumist Nordea

serverist ning kirja jõudmine hageja postkasti on tõendamata. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 2-15-6538 tehtud lahendis TsÜS § 69 lg 2 kohaldamisel asunud

seisukohale, et e-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud

teenusepakkuja serverisse, samas saab e-kirja kätte saaduks lugeda alles siis, kui saajal

on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjad ei

tõendanud seda, et kostja II kiri jõudis hageja valitud teenusepakkuja ehk Hotmail

serverisse, millega saab lugeda, et kostja II kiri jõudis hagejani. Eriteadmisi omamata

ei ole võimalik kostjate poolt esitatud tõendist seda välja lugeda. Asjas ei ole

tõendatud, et 12.02.2018 kirja edastaja, ehk krediidiriskide halduri assistent on

asjatundja. Lisaks nähtub saadetud kirjast, et tegemist on kostja II enda töötajaga, mis

vähendab veelgi selle tõendi usaldusvääruse astet. Kuna asjas ei ole tuvastatud, et

hageja sai kostja II teate kätte, siis on põhjendatud hageja väide, et maksehäire

avaldamine oli hagejale üllatav.

44. Kuna hagejat ei ole IKS § 15 lg 1 järgi teavitatud andmete töötlemisest, siis selleks, et

tuvastada, kas kooskõlas IKS-is sätestatuga, tuleb välja selgitada, kas esineb mõni

IKS § 15 lg-s 2 sätestatud asjaoludest. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja andis

IKS § 15 lg 2 p 1 tähenduses nõusoleku maksehäire andmete avaldamiseks

laenulepingu p-s 15.2. Eelviidatud punkti järgi oli kostjal I õigus avaldada teavet

hageja võla kohta kostjale II.

45. IKS § 15 lg 2 kohaselt ei ole andmesubjekti vaja tema isikuandmete töötlemisest

teavitada, kui andmesubjekt on andnud nõusoleku oma isikuandmete töötlemiseks

(p 1) või kui andmesubjekt on IKS § 15 lg-s 1 nimetatud asjaoludest teadlik (p 2).

IKS § 15 lg 2 p-s 1 viidatud nõusolek peab vastama IKS §-s 12 sätestatud nõuetele.

IKS § 12 lg 2 järgi peab nõusolek olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

välja arvatud juhul, kui vorminõude järgmine ei ole andmetöötluse erilise viisi tõttu

võimalik. Kui nõusolek antakse koos teise tahteavaldusega, peab isiku nõusolek olema

selgelt eristatav. Teisteks tahteavaldusteks on muu hulgas muud lepingutingimused.

12(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

46. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõusolek ei olnud selgelt eristatav IKS § 15

lg 2 mõttes. Laenulepingu p-s 15.2 sätestab küll tingimused, et pangal on õigus

avaldada andmeid võlgnevuse kohta mh AS-ile Krediidiinfo, eesmärgiga teha sellised

andmed kättesaadavaks võlgnike andmebaasis, kuid hageja selgelt eristatav nõusolek,

et hageja annab tema isikuandmete töötlemiseks nõusoleku, nimetatud lepingu punktis

ei sisaldu.

47. Lisaks, kuigi hagejale saadeti korduvalt meeldetuletusi võlgnevuse tekkimise kohta (I

kd, tlk 145-151) ei nähtu nendest, et hageja isikuandmeid hakkab töötlema kostja II,

samuti ei nähtu töötleja aadressi või muid kontaktandmeid (vt IKS § 12 lg 3). Kui

hageja seda ei teadnud, ei ole ka IKS § 15 lg 2 p 2 alusel põhjust asuda seisukohale, et

hagejat ei pidanud isikuandmete maksehäireregistri kaudu edastamisest teavitama.

48. Hageja on seisukohal, et kuivõrd ta oli vaidlustanud võla olemasolu, siis oleks pidanud

IKS § 24

p 5

järgi

andmete

edastamise

lõpetama

kuni

võla

olemasolu

kindlakstegemiseni. Maakohus leidis, et andmete edastamine tuleb peatada vaid

andmete kohtus vaidlustamise ajaks, st andmete õigsuse kohtuväline vaidlustamine ei

kohusta andmete edastamist peatama. IKS § 24 p 5 kohaselt on isikuandmete töötleja

isikuandmete töötlemisel kohustatud isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud,

sulgema

kuni

andmete

õigsuse

kindlakstegemiseni

või

õigete

andmete

väljaselgitamiseni.

IKS § 24

p 5

paneb

isikuandmete

töötlejale

täiendava

kontrollikohustuse andmete õigsuse kontrollimiseks. Kui andmete õigsus on

vaidlustatud, peab andmete töötleja nende õigsust kontrollima. Kui andmete töötleja

hinnangul on andmed õiged, siis võib ta andmete edastamisega jätkata, kuid sellisel

juhul ta riskib vastutusega, kui hiljem tuvastatakse siiski andmete ebaõigsus. Kui

andmete töötleja hinnangul on andmed valed, siis saab ta nende töötlemise ise

lõpetada. Riigikohus asus käesolevas asjas tehtud lahendis seisukohale, et praegusel

juhul ei toonud andmete edastamise peatamata jätmine iseenesest kaasa vastutust,

kuivõrd selgus, et andmed olid tõesed ning kostjate võetud risk seega ei realiseerunud.

49. Eeltoodu kohaselt, kuna asjas on tuvastatud, et hageja andmete töötlemine ei vastanud

IKS-is, eelkõige IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 aga ka IKS § 15 sätestatud nõuetele ning ei

olnud seega õiguspärane, tuleb hinnata ka hageja kahju hüvitamise nõudeid.

50. Kahju hüvitamise nõuete alusena käsitles maakohus VÕS § 1043. Riigikohus leidis

käesolevas asjas tehtud lahendis, et kostjate tegevuse õigusvastasust on kohtud

põhjendatult hinnanud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning IKS-i vastavate sätete alusel

(vt Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4). Riigikohus

osutas ka, et lisaks võib ebaõigete andmete avalikustamine olla õigusvastane

VÕS § 1045 lg 1 p 4 või § 1047 alusel ka juhul, kui järgitud on IKS-i sätteid

(vt täpsemalt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 35)

ning, et maakohus leidis põhjendatult, et tuvastatud asjaoludel ei ole asjakohased

VÕS § 1045 lg 1 p 6 ega § 1045 lg 1 p 8 (vt ka Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 28-30). Käesoleval juhul VÕS § 1045 lg 1 p 4 ei ole

võimalik kohaldada, sest andmed hageja võlgnevuse kohta olid õiged.

51. Hageja esitas asjas nõude varalise kahju 216 euro hüvitamiseks. Nõude aluseks on

lepingulisele esindajale makstud tasu kohtueelselt kostjatele kirjaliku nõude esitamise

eest.

52. Kostja I ja hageja vahel oli lepinguline suhe (laenuleping). Lepingu raames tekkinud

võlgnevuse avalikustamine võib olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole huvide

arvestamise kaitsekohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes, kui võlgnikul on õigustatud huvi,

et võlgnevuse kohta andmeid ei avalikustata. Vähemalt eelduslikult tuleneb igast

lepingust või muust võlasuhtest kohustus teise poole huvidega vähemalt sellises

ulatuses arvestada, et teise poole au mitte teotada mainet kahjustavate andmete või

13(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

ebakohase väärtushinnangu avaldamisega mh teise poole võimaliku võlgnevuse kohta

(Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 17). Seega on

varalise kahju hüvitamise nõude aluseks käesoleval juhul kostja I suhtes VÕS § 115

lg 1. VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda, kui seadusest ei tulene

teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju

õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse

eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Kostja II

vastu saab hagejal olla deliktist tulenev kahju hüvitamise nõue.

53. Hagejale õigusteenust osutanud lepingulise esindaja 12.07.2016 väljastatud arve

spetsifikatsioonist nähtub, et lepinguline esindaja osutas hagejale juriidilist

konsultatsiooni võlaõiguses, sh koostas vastuväite. 11.07.2016 vastuväitest (I kd, tlk

13-14) võlanõudele nähtub, et hageja peab maksehäire avaldamist enda kohta

ebaõigeks, kuna hageja ja kostja I vahelised lepingulised suhted lõppesid kirjaliku

laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkuleppe kohase täitmisega. Hageja väljendas

arvamust, et ta ei ole mistahes kohustust rikkunud. Hageja nõudis et kostjad lõpetaks

viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 20.07.2016 hageja kohta ebaõigete andmete

avaldamise ning kustutaks teate maksehäire kohta. Seega oli õigusteenuse osutamine

11.07.2016 kirja koostamise eesmärgiks väidetavalt avaldatud ebaõigete andmete

kustutamine. Käesolevas asjas tuvastati, et hageja kohta ei avaldatud ebaõigeid

andmeid. Kohtuväliselt esitatud vastuväites, erinevalt hagiavaldusest, ei analüüsita

kostjate

võimalikku

õigusvastast

käitumist

seonduvalt

IKS-i

rikkumisega.

Ringkonnakohus osutab veelkordselt käesolevas asjas Riigikohtu tehtud lahendile (p

31), milles tuuakse esile, et kui andmete töötleja hinnangul on andmed õiged, siis võib

ta andmete edastamisega jätkata, kuid sellisel juhul ta riskib vastutusega, kui hiljem

tuvastatakse siiski andmete ebaõigsus ning seda, et praegusel juhul ei toonud andmete

edastamise peatamata jätmine iseenesest kaasa vastutust, kuivõrd selgus, et andmed

olid tõesed ning kostjate võetud risk seega ei realiseerunud. Ringkonnakohtu arvates

tuleb eristada kostjate võimalikke rikkumisi seonduvalt IKS § 24 p-s 5 ning IKS § 11

lg-tes 6 ja 7 ning §-s 15 sätestatud kohustusi. Seega ei ole hageja varalise kahju nõue

põhjendatud, vara vähenemine ehk õigusteenuse eest makstud tasu ei ole seotud kostja

I lepingu rikkumisega (mida tuleb siiski jaatada, sest tuvastatud on, et hageja

võlgnevuse avaldamine tõi kaasa tema õigustatud huvide ülemäärase kahjustamise)

ega ka kostjate deliktilise vastutusega.

54. Hageja

on

palunud

välja

mõista

tekitatud

mittevaralise

kahju

hüvitis

diskretsiooniõiguse alusel, märkides samas, et hageja hinnangul ei peaks õiglane

hüvitis olema väiksem kui 5 000 eurot.

55. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel ei saa ringkonnakohtu arvates

kohaldada lepingulist vastutust. VÕS § 134 lg 1 järgi võib lepingust tuleneva

kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui

kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise

või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse

rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Käesoleval juhul on tuvastatud küll

kostja I lepingulise kohustuse rikkumine, sest tuvastatud on, et asjaolusid arvestades

tõi hageja andmete avaldamine kaasa tema õigustatud huvide ülemäärase kahjustamise

kostja I poolt, kuid rikutud kohustus ei olnud suunatud mittevaralise huvi järgimisele

ning kostja I ei pidanud aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada

mittevaralist kahju, siis tuleb ka hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue kostja I

suhtes lahendada VÕS § 1043 jj alusel.

14(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-1026

56. IKS-i nõuetega vastuolus olev isikuandmete avalikustamine olla ka VÕS § 1045 lg 1

p 7 ja lg 3 ning § 1050 järgi kvalifitseeritav delikt, kui väidetavalt rikutud IKS-i sätte

(vähemalt üheks) eesmärgiks oli hagejale tekkinud kahju ärahoidmine (VÕS § 1045

lg 3) (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 12).

57. Kuivõrd IKS-i eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi

ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (IKS § 1 lg 1), siis eelduslikult

tuleb ka juhul, kui isikuandmete avalikustamisel on rikutud IKS-i nõudeid, hüvitada

isikule andmete avaldamisega põhjustatud mittevaraline kahju (vt Riigikohtu 20. juuni

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13). Käesolevas asjas on tuvastatud, et

kostja II jättis täitmata IKS § 11 lg 6 p-s 2 sätestatud nõuded, kuna ei kontrollinud

edastavate andmete õigsust, kostjad rikkusid ka IKS § 11 lg 7 p-i 2 kahjustades hageja

andmeid avaldades ülemääraselt tema õigustatud huve, samuti jäeti hageja teavitamata

tema isikuandmete töötlemisest.

58. Mittevaralise kahju hüvitise suurus sõltub rikkumise raskusest. Tekkinud mittevaralise

kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab

kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata

diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes Kohtute väljamõistetud mittevaralise

kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema

üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks

sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-18-13, p 26).

59. Käesolevas asjas tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada sellega, et kostjate

poolt esines hageja andmete töötlemisel mitmeid rikkumisi, kuid samas oli avaldatud

informatsioon lõpptulemusena õige, kuigi avaldatu kahjustas ülemääraselt hageja

õigustatud huve. Seega leiab ringkonnakohus, et mittevaralise kahju hüvitisena tuleb

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 500 eurot.

60. Kostja I ja kostja II esitasid 02.04.2019 menetlusdokumentide lisadena täiendavaid

tõendeid. TsMS § 652 ei näe üldreeglina ette apellatsioonimenetluses uute asjaolude

ja tõendite esitamist, sellist võimalust võib siiski erandina tunnustada olukorras, kus

tõendi esitanud pool on viidanud maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisele.

Käesoleval juhul ei ole maakohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmine tõendamist

leidnud, maakohus ei pea hagimenetluses pooltele ette ütlema, milliseid tõendeid nad

oma väidete tõendamiseks konkreetselt esitama peavad. Seega tuleb keelduda

nimetatud tõendite vastuvõtmisest..

Menetluskulude jaotus

61. Arvestades, et hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis arvestades hagi ja

kaebuse rahuldatud ja rahuldamata osasid, asjas osade nõuete läbi vaatamata jätmist,

samuti vaidluse asjaolusid, leiab ringkonnakohus, et poolte menetluskulud kõikides

kohtuastmetes tuleb jätta nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Ulvi Loonurm Indrek Soots

kohtunik

kohtunik

kohtunik