2-17-18980/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R

U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-17-18980

Määruse tegemise aeg ja koht

23. märts 2018, Tallinn

Kohtunik

Kaija Kaijanen

Kohtuasi

Nordea Bank AB seadusliku esindaja Nordea Bank

AB Eesti filiaali taotlus riigilõivu tagastamiseks

kinnistamisasjades

Tartu

Maakohtu

kinnistusosakonna menetluses nr 893201750

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 27. novembri 2017

kandemäärus

riigilõivu

tagastamise

taotluse

lahendamiseks

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Nordea Bank AB määruskaebus

Menetlusosaline ja tema

esindajad

Avaldaja Nordea Bank AB (registrikood 516406-0120,

asukoht Stockholm 10571, Rootsi), lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Helmut Pikmets ja Vitali

Šipilov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Nordea Bank AB poolt määruskaebuse menetluses esitatud tõend asja

materjalide juurde.

2. Jätta Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 27. novembri 2017 kandemäärus nr

893201750 muutmata.

3. Jätta rahuldamata Nordea Bank AB määruskaebus.

4. Jätta määruskaebusega seonduvad menetluskulud Nordea Bank AB kanda.

5. Määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata (TsMS § 150 lg 8).

Asjaolud

1. Nordea Bank AB (avaldaja) esitas 2. jaanuaril 2017 Tartu Maakohtu

kinnistusosakonnale taotluse tagastada alusetult tasutud riigilõiv 987 667,72 eurot. Juhul, kui

kohus leiab, et perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud riigilõivuseaduse

(RLS) § 20 lg 1 ei näe ette riigilõivuvabastust ettevõtte üleminekust tingitud registrikannete

1(12)

puhul, palus taotleja jätta nimetatud säte põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata ning algatada

Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Juhul, kui kohus leiab, et perioodil

1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud RLS § 20 lg 1 ei võimalda vabastada taotlejat

riigilõivu tasumisest ega ole selles osas vastuolus põhiseadusega, palus taotleja tagastada

enammakstud riigilõiv 986 388,99 eurot ja jätta perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014

kehtinud RLS § 70 osas, milles see ei võimalda käsitleda ühest tehingust tulenevaid

samalaadseid kandemuudatusi riigilõivu arvestamisel ühe toiminguna, põhiseadusvastasuse

tõttu kohaldamata ning algatada Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

Menetluskulud palus avaldaja jätta riigi kanda.

Avalduse kohaselt loovutasid Nordea Bank Finland Plc (Soome äriregistri

registreerimisnumber 1680235-8) ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (registrikood

registrikood 10221469) 23. mai 2014 notariaalse lepinguga arvukad hüpoteegid ja isiklike

kasutusõiguste pandid Nordea Bank AB-le ning Nordea Bank AB esitas kinnistamisavaldused

kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kannete tegemise eest tasus Nordea Bank AB

riigilõivu kokku 1278,23 eurot. Kinnistusraamatupidaja kohustas mitmete kandemäärustega

tasuma täiendavalt riigilõivu 986 388,99 eurot. Kuna puuduste kõrvaldamise kandemääruste

peale ei saanud määruskaebust esitada ning selleks, et mitte takistada ettevõtte ülemineku

protsessi, tasus avaldaja riigilõivu kandemäärustes toodud suuremas ulatuses.

Avaldaja põhjendas, et ettevõtte üleminekust tingitud kinnistusraamatu kannete muutmine

peab olema riigilõivust vabastatud, kuna vastasel juhul on tegu ebavõrdse kohtlemisega

võrreldes ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega, mis on riigilõivuvaba. Isegi kui

riigilõiv kuuluks tasumisele, tuleks riigilõivu arvestada mitte iga konkreetse hüpoteegisumma,

vaid ühest tehingust tulenevate samalaadsete hüpoteekide kogusumma järgi.

Kandemäärus ja selle põhjendused

2. 27. novembri 2017 kandemäärusega jäeti taotlus riigilõivu tagastamiseks rahuldamata

ja menetluskulud taotleja enda kanda.

Kohus asus seisukohale, et ei ole põhjendatud RLS § 20 lg 1 p 5 tõlgendamine selliselt, et säte

hõlmab ka ettevõttesse kuuluvate asjaõiguste omandajale üleandmise kohta kannete tegemist

riigilõivuvabalt. RLS § 20 lg 1 p 5 sätestab riigilõivuvabastuse eeldusena selgelt, et riigilõivu

tasumisest vabastamiseks peab eelnema muudatuskanne kohtu registriosakonna registris.

Ettevõtte võõrandamise kohta kannet kohtu registriosakonna peetavatesse registritesse ei

tehta. Seepärast ei mõjuta ka nimetatud sätte kohaldamist taotleja esitatud seisukohad

ettevõtte ülemineku võrdsustamisest juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või

ümberkujundamisega ega kinnistusraamatukannete ümbervormistamiste tehnilisest

iseloomust.

Kohus ei jaganud taotleja seisukohta, et käibemaksuseaduse § 4 lg 2 p-d 1 ja 4,

konkurentsiseaduse § 19 lg 1 p-d 1-3, töölepinguseaduse § 112 lg 2 ja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 181 ega Euroopa Liidu direktiivide 2001/23/EÜ art 1 lg 1 ja 2005/56/EÜ preambuli

p 12 on suunatud ettevõtte ülemineku üldisele võrdsustamisele juriidiliste isikute ühinemise,

jagunemise või ümberkujundamisega. Eelviidatud juhtumid on seotud eriregulatsiooniga, mis

on kehtestatud kantuna kitsalt eesmärgist vältida kohustustest vabanemist tegevuse

jätkamisega teise juriidilise isiku kaudu. Lisaks võib ettevõtte võõrandamine võrrelduna

äriühingute ühinemise ja jagunemisega olla sarnane majandusliku tulemuse poolest, kuid on

täiesti erinev õiguslikult toimelt ning jäiga reguleerituse, avalikkuse, paindlikkuse ja lihtsuse

aspektist.

2(12)

Kuivõrd taotleja ei ole ettevõtte üleminekut ning ühinemist ja jagunemist puudutavad

seisukohad esitanud toetudes Soome ega Rootsi õiguse regulatsioonile, vaid lähtuvalt Eesti

õigusest, siis tõi kohus alljärgnevalt näiteks mõned põhimõttelised erisused Eesti õiguse

pinnalt aktsiaseltsi jagunemisel: 1) jagunemise või ettevõtte võõrandamise otsustamine; 2)

vaidlustamine; 3) vara üleminek; 4) notariaalne- ja audiitorkontroll; 5) lepingu

avalikustamiskohustus; 6) riiklik kontroll; 7) kohustuslikud tähtajad.

Kohus asus seisukohale, et kinnistusraamatu kannete tegemise taotlemise ajal kehtinud

RLS § 20 lg 1 p 5 ei ole asjassepuutuv põhiseaduslikkuse järelevalve seisukohast ja puudub

vajadus sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Kui säte tunnistataks kehtetuks

vastuolu tõttu põhiseadusega, siis selle tagajärjel ei vabane taotleja riigilõivu tasumisest.

Kohus asus seisukohale, et puudub alus 23. mai 2014 kinnistamisavalduste ja

asjaõiguskokkulepete alusel kinnistusraamatusse 34 180 asjaõiguse üleandmise kannete eest

tasutud riigilõivu tagastamiseks. Kinnistusraamatu (KRS) § 33 lg 2 kohaselt tehakse kanne

pärast riigilõivu tasumist. Riigilõivumäärad piiratud asjaõiguse uue omaniku kande tegemise

eest kinnistamisavalduste esitamise ajal tulenesid RLS § 73 lg-st 3 ja §-i 70 alusel RLS lisast

2. Tehinguväärtuse määramist reguleeris RLS 19. peatükk, §-d 334-351. RLS § 73 lg 3

kohaselt tuleb piiratud asjaõiguse uue omaniku kohta kande tegemise eest tasuda riigilõivu 50

% täismäärast. RLS § 70 kohaselt määratakse kinnistusraamatu toimingute eest tasutava

riigilõivu suurus lähtuvalt tehinguväärtusest RLS lisa 2 järgi või kindla summana. RLS § 334

lg 1 kohaselt määratakse tehinguväärtus kinnistamise alusdokumendi järgi ja vastavalt sama

paragrahvi 3. lõikele määratakse tehinguväärtus RLS §-de 335–349 kohaselt, kui kinnistamise

alusdokument ei sisalda tehinguväärtust.

Kohus põhjendas, et sellist erisust, et maksimummääras tasutud riigilõivu eest saab

kinnistamistaotluste asumise korral ühes dokumendis taotleda piiramatu arvu kandeid

piiramatu arvu asjaõiguste üleandmiseks, ei tulene ühestki RLS-i kinnistusraamatutoiminguid

puudutavast sättest. Ekslik on taotleja seisukoht, et kanded kinnistusraamatusse tehti

tulenevalt ühest tehingust. Kohustustehing ega nende arv ei puutu kinnistusraamatu kande

tegemisse. Ettevõte on õiguste ja kohustuste kogum, mistõttu ei saa ettevõte tervikuna olla

käsutustehingu objektiks. Eesti kehtiv ettevõtte ülemineku regulatsioon ei võimalda mitme

ettevõttesse kuuluva asjaõiguse käsutamist esemete kogumina ühe käsutustehinguga. 23. mail

2014 kinnistusraamatu pidajale esitatud menetlusdokument ei sisaldanud ühte käsutustehingut

ega ühte kinnistamisavaldust, vaid menetlusdokument väljendas 34 180 eraldiseisvat

käsutustehingut (asjaõiguslepingut) ja 34 180 eraldiseisvat kinnistamisavaldust 34 180

kinnisasjaõiguse tehingulise ülemineku kohta kande tegemiseks kinnistusraamatusse.

Kinnistamisavaldused ja asjaõiguslepingud on esitatud küll ühes menetlusdokumendis, kuid

nimetatud kande aluseid ei saa üheks käsutuseks ega avalduseks kokku liita, sest kande

objekte (ehk loovutatud hüpoteeke ja teisi kinnisasjaõigusi) tuleb omandi ülemineku ja

kinnistusraamatusse kande tegemise mõttes käsitleda üksteisest sõltumatuna. Omaniku

vahetus ühes kinnistusregistriosas ei too automaatselt kaasa omaniku vahetust teises

kinnistusregistriosas (isegi kui tegemist on sama loovutaja ja omandajaga). Seega tuleb iga

taotlust käsitleda toimingu hinna määramisel iseseisvalt.

Kuivõrd dokument sisaldas 34 180 eraldiseisvat taotlust kinnistusraamatu kande tegemiseks ja

nende lahendamine ei sõltunud esitamise järjekorrast, oli võimalik nende taotluste

läbivaatamine samal ajal mitme kohtunikuabi poolt. Selline korralduslik abinõu oli ka

hädavajalik järgimaks KRS § 46 lg-s 1 sätestatud menetlustähtaega. Tulenevalt Justiitsministri

3(12)

28. detsembri 2005 määruse nr 59 „Kohtule dokumentide esitamise kord“ §-st 201 ja

Justiitsministri 28. detsembri 2005 määruse nr 23 „Notariaadimäärustik“ §-st 46 toimub

kinnistamisavalduste esitamine ja muu dokumendihaldus ning infovahetus notarite

infosüsteemi ja kinnistusraamatu pidaja infosüsteemi vahel automatiseeritult ega vaja

täiendavat tehnilist toimetamist. Seepärast ei mõjuta kinnistamisavalduste menetlemine ühes

või mitmes menetluses avalduse läbivaatamise koormust lihtsustavalt ega raskendavalt.

Sõltumata menetluste arvust pidi kinnistusraamatu pidaja iga kinnisasjaõiguse kohta esitatud

avalduse eraldi läbi vaatama ja välja selgitama kande tegemise võimalikkuse.

Kohus ei nõustunud taotlejaga, et sõltumata taotletavate kinnistusraamatu toimingute arvust

tuleb riigilõivumäära arvestada registrimenetluste kaupa. Riigilõivuseadus ei ole üheski sättes

kinnistusraamatu toimingute eest makstava riigilõivu määra sidunud ega seadnud sõltuvusse

registrimenetluste hulgast. Kohtu arvates ei ole see ka tuletatav RLS §-st 3 ega § 73 lg-st 6.

23. mai 2014 kinnistamisavalduste ja asjaõiguskokkulepete alusel taotles avaldaja 34 180

piiratud asjaõiguse üleandmise kohta kande tegemist kinnistusraamatusse, mille eest pidi

tulenevalt RLS §-st 70 koostoimes RLS lisaga 2 ja RLS § 73 lg-st 3 tasuma riigilõivu kokku

987 667,72 eurot. Kui RLS § 70 ei oleks kehtiv, tuleks riigilõiv kinnistusraamatu kande eest

määrata teistel alustel, mistõttu võib riigilõivu suuruse määramise otsus olla teistsugune.

Seega on RLS § 70 asjassepuutuv norm.

Nii PS §-st 113 kui ka PS §-st 32 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalik-

õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. See nõue on täidetud. PS § 32

järgse omandipõhiõiguse riigilõivuga riivamise eesmärgiks kinnistusraamatu pidamisel on

hüvitada riigi tehtava avalik-õigusliku kinnistamistoimingu kulutused kas täielikult või

osaliselt. Riigilõivumäärad kehtestatakse reeglina lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest

kuludest (RLS § 4 lg 1). Ka Riigikohus on sedastanud, et riigilõivu eesmärk on konkreetse

toimingu või dokumendi väljastamisega kaasnevate kulutuste hüvitamine toimingust

huvitatud isiku poolt, sest lõivu tasuja saab konkreetse vastuteene (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. juuni 2010 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-10, p

21). Kuid sellisel riivel peab olema õiguspärane eesmärk ning riive peab olema

proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Ülemäärase riigilõivu kehtestamine vähendab

kinnistusraamatu toimingut taotleva isiku vara ning takistab selle vaba kasutamist, riivates

seega PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 12. septembri 2013 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-26-13, p 18) ja olles vastuolus PS

§-ga 113. Kohtu arvates on riive eesmärk õiguspärane.

Edasi kontrollis kohus, kas eesmärgi saavutamise meede on sobiv, vajalik ja mõõdukas

(Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 43). Kinnistusraamatukande

materiaalne väärtus selgub kande õiguslikust tähendusest, tagajärgedest ja riskidest õigustatud

isikule. Asjaõiguse tehingulisel üleminekul täidab kinnistusraamatu kanne olulisi

asjaõigusseaduses sätestatud materiaalõiguslikke funktsioone, millest peamised on:

1) konstitutiivne toime – st asjaõiguslik muudatus (nt omandi ülekandmine) saab lõplikult

teoks alles kande tegemisega kinnistusraamatus; 2) eelduse funktsioon – st eeldatakse, et

sissekantud õigus kuulub tegelikult sissekantud õiguse omanikule ja kustutatud õigus on

lõppenud; 3) heausksuse ja kaitse toime – kaitstakse heauskse kolmanda isiku usaldust

kinnistusraamatu õigsuse ja täielikkuse vastu ebaõigete kannete korral. See, milline on

kinnistusraamatu pidaja roll kinnistusraamatusse õiguse tekkimise kohta kande tegemisel,

tuleneb eelnimetatud funktsioonidest. Kinnistusraamatukande õigusjõudu arvestades on

oluline garanteerida selle kvaliteet. Kuna vaid kinnistusraamatukandega saab teoks

4(12)

asjaõiguslik õiguse üleminek, siis asub omandi või õiguse üleminek kinnistusraamatu pidaja

otseses tegevus- ja vastusvaldkonnas. Kinnistusraamatu pidaja otsusega võivad kaasneda

pöördumatud õigusmõjud. Sellega sekkub kinnistusraamat väga tugevalt poolte vahelistesse

õigussuhetesse, mistõttu kandele eelnev menetlus peab tagama, et kinnistusraamat toimiks

seadusekohaselt. Seepärast on kandemenetlus allutatud KRS-ga sätestatud rangele formaalsele

kontrollile, kannete tegemine toimub kohtumenetluses registriasjana (TsMS § 475 lg 1 p 10, §

591 p 3) ja kande tegemiseks on pädev üksnes kohtunik või kohtunikuabi (TsMS § 593 lg 1).

Enne lõplikku kinnistusraamatu kande tegemist peab kinnistusraamatu pidaja KRS § 46 lg 1

alusel põhjalikult ja erapooletult kontrollima iga kande õiguslikku lubatavust ja kehtivust ning

veenduma, et: ei esine ühtegi takistust kande tegemiseks (nt käsutuskeeld); kanne, mille kohta

esitatakse avaldus on kooskõlas seaduse sätetega; olemas on puudutatud isikute nõusolekud ja

muud nõutavad dokumendid, mis annavad õiguse kinnistusraamatusse kande tegemiseks;

esitatud dokumendid vastavad vorminõuetele; kas avalduse esitaja on selleks õigustatud; kas

edasivolitajal oli selleks õigus jpm.

Kohus leidis, et riigilõivumäärade puhul tuleb arvestada sellega, et ei ole võimalik saavutada

absoluutset vastavust kinnistusraamatu toiminguga kaasnevatele kuludele konkreetses

kinnistamismenetluses, sest töökulu ja muu kinnistusraamatu pidamisega seonduv kulu

(infosüsteemi haldamine ja arendamine, seadusloome, riigivastutus jt) ühe kinnistusraamatu

toimingu kohta saab olla üksnes hinnanguline. Sama on Riigikohus märkinud

õigusemõistmisest tingitud kulude kohta (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 26. mai 2015 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-59-14, p 37). Seepärast ei ole võimalik

välistada, et kinnistusraamatu toimingu taotleja peab tasuma tegelikust mõnevõrra suuremat

või väiksemat kulu. Kinnistusraamatu kandetoimingute puhul on toimingute hulk ja kulutuste

suurenemine enam-vähem lineaarses seoses: mida rohkem toiminguid, seda suuremad on

kulutused. Näiteks ühe kande tegemine ühe kinnisasja omandi uue omaniku kohta on

vähemkulukam, kui kahe kande tegemine kahe kinnisasja omandi uue omaniku kohta.

Järelikult kulutab riik ressursi enam nende isikute puhul, kes taotlevad rohkem

kinnistusraamatu toiminguid. Samas vastukaaluna on ka konkreetselt lõivu maksja huvides

tehtud toiminguid sama palju rohkem. Seepärast on riigilõivu sätestamisel lähtumine ühest

kinnistusraamatu toimingust õigustatud. Toimingu konkreetne tasu sõltub omakorda

tehinguväärtusest vastavalt RLS lisale 2. Nimetatud lisast nähtub, et toimingu tasu algas 2,55

eurost ja võis olla maksimaalselt 2556,46 eurot. Samuti ilmneb lisast, et tehinguväärtuse

kasvades riigilõiv väheneb proportsionaalselt: mida kõrgem tehinguväärtus, seda väiksema

protsendi tehinguväärtusest moodustab riigilõivu täismäär. Näiteks kui toimingu

tehinguväärtus oli kuni 31,95 eurot, siis moodustas riigilõivumäär 2,55 eurot ligi 8%

tehinguväärtusest, 639116,48 euro suuruse tehinguväärtuse korral oli riigilõiv 0,16%

tehinguväärtusest 1022,58 eurot.

Kinnisvaratehingute keskmine väärtus 2014. a-l oli Statistikaameti andmete järgi 46 970

eurot. RLS § 70 alusel tulenevalt RLS lisast 2 tuli seega kinnistusraamatu toimingu eest

tasuda 2014. a-l keskmiselt 47,29 eurot ehk 0,1% tehinguväärtusest. Suhestades nimetatud

riigilõivumäära 2014. a keskmise kuu palgaga 1005 eurot ja miinimumpalgaga 355 eurot, ei

ole üldises plaanis tegemist põhiseadusevastaselt kõrge numbrilise summaga. 47,29 euro

suuruse riigilõivu tasumine peaks olema enamikule kinnisvara omavale või soetada tahtvale

osale ühiskonnast jõukohane.

Eesti kinnisvaratehingute kulude määra mõistlikkusele hinnangu andmisel tuleb neid hinnata

ka võrreldavas majanduslikus ruumis toimivate riikide kuludega. OECD riikide

kinnisvaratehingute kuludega (Maailmapanga raport sisaldab nii notaritasusid kui

5(12)

kinnistusraamatu toimingu lõivusid) võrreldes on Eesti kulud kinnisvaratehingutele ühed

madalaimad (veel madalamad kulud olid vaid neljal riigil), moodustades kokku ca 0,4%

tehinguväärtusest, võrrelduna nt Taani 0,6%, Soome 4%, Rootsi 4,3%, Läti 2,0% või Austria

4,6%-ga tehinguväärtusest (Maailmapanga raport Doing Business 2015, OECD riikide raporti

“Registering Property“ põhjal; http://www.doingbusiness.org/).

Eelneva põhjal kohus leidis, et RLS § 70 ei ole PS §-ga 113 koosmõjus PS §-ga 32 vastuolus.

Taotleja tõstatas ka küsimuse PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse rikkumisest. Kohtu

hinnangul saab antud asjas rääkida ettevõtlusvabaduse riivest üksnes omandipõhiõiguse riive

kontekstis, kus omandipõhiõiguse riive väljendus ettevõtlusvabaduse riives. Kuna aga

omandipõhiõiguse põhiseadusvastast riivet antud asjas ei esinenud, siis ei ole vajadust eraldi

hinnata omandipõhiõiguse riive põhiseaduspärasust.

Kohus ei nõustunud taotlejaga, et hüpoteekide ja muude asjaõiguste formaalsete

kandemuudatustega, mis on tehnilist laadi, igal pool täpselt samasugused ning sisult

ebaolulised, ei saanud riigil kaasneda kulusid, mis oleksid võrreldavad kokku tasutud

riigilõivuga 987 667,72 eurot ega sellega, et riigilõivu suurus ei ole proportsionaalne

võrdluses kahe registriosakonna ülalpidamiskuludega ega riigituludega. Kinnisasjaõiguste

tehingulise üleandmise kannete tegemisel ei ole kinnistusraamatu pidajal lubatud teha lihtsalt

n-ö „tehnilisi ja ebaolulisi muudatusi“ (vt p-d 41-43).

Kohus leidis, et kahe osakonna tööjõukulud ega riigituludesse laekunud kinnistustoimingute

riigilõiv 2014. a-l eraldivõetuna ei näita tingimata kulude ebaproportsionaalsust. Alles

asetades nende kõrvale 2014. a kinnistusraamatu toimingute koguarvu võrrelduna taotleja

poolt taotletud kinnistusraamatu toimingute arvuga saab hinnata kulude mõistlikkust. Samuti

on taotleja jätnud tähelepanuta, et üleantud kinnisasjaõigused ei kuulunud üksnes Tartu ja

Pärnu maakohtute tööpiirkonda, vaid enamuses Harju ja osaliselt Viru maakohtute

tööpiirkonda. Seepärast ei ole võimalik üksnes Tartu ja Pärnu maakohtute osakondade

tööjõukulude pinnalt järeldada riigilõivu ebaproportsionaalsust.

Registrite ja Infosüsteemide Keskuse 2014. a andmete järgi tehti kinnistusraamatus 2014. a-l

131 192 õiguse muudatuse toimingut. Kinnistusraamatu toiming „olemasoleva õiguse

muutmine“ infosüsteemis hõlmab kõiki kinnisasja õigusmuudatuste kohta tehtud toiminguid

kinnistusraamatus (kinnisomandi ja kinnisasja koormavate õiguste üleandmine, sisu

muutmine, parandamine jm). See tähendab, et taotleja taotletud toimingute arv moodustas

üldisest koormusest 26% ehk ca 7,3% rohkem, kui taotleja kinnistusraamatu toimingute eest

tasutud riigilõivu osa 18,7% riigituludest.

Taotleja esitatud notaritoimingute tasudega võrdluse kohta kohus märkis, et notari

tõestamistoimingud ja kinnistusraamatu pidamise toimingud on oma olemuselt täiesti

erinevad, seepärast ei saa nende ja nende kulude vahele paralleeli tõmmata.

Samuti ei jaganud kohus taotleja arvamust, et ühes menetlusdokumendis esitatud nõuete

puhul ei saa tsiviilkohtumenetluses riigilõiv ületada 3400 eurot. Praeguste kinnistusraamatu

toimingute puhul oli tegemist eraldiseisvatest käsutustehingutest tulenevate taotlustega. Ka

tsiviilkohtumenetlustes pole võimalik eraldiseisvaid nõudeid igal juhul tsiviilasja hinna

määramiseks kokku liita (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. jaanuari 2017 otsus nr 3-2-1-116-

10 p 49, 53-55; 27. novembri 2012 otsus 3-2-1-136-12 p 31-33), isegi kui need on esitatud

ühes menetlusdokumendis.

6(12)

Taotluses märgib avaldaja, et Nordea Bank AB-l ja Nordea Bank Finland Plc-l ei olnud Eesti

filiaali üleandmiseks muud võimalust kui ettevõtte üleminek. Samas ei selgu, kuidas on

sellisele järeldusele jõutud. Soome ja Rootsi 2014. a-l kehtinud ühinguõiguse regulatsioon

pakkus mitmeid võimalusi äriühingute tegevuse ümberkorraldamiseks, sh piiriüleseks

ühinemiseks ja jagunemiseks (Soome ühinguõigus) Euroopa Majanduspiirkonna riigi

äriühinguga. Seega oli avaldajal organisatsiooni ja tegevuse ümberkorraldamiseks võimalik

valida ka jagunemine ja ühendamine. Õiguslikke takistusi selleks polnud. Ka avaldaja enda

kogemus näitab, et Soome haruüksuse jagunemine eraldumise teel ja jaguneva ühingu

ühendamine piiriüleselt Rootsi üksusega on teostatav. Nii nähtub Nordea kontserni

pressiteadetest, et 1. oktoobril 2016 eraldati jagunemisega Nordea Bank Finland Plc-st osa

varakogumist, mille baasil asutati uus äriühing Nordea Mortgage Bank Plc. Seejärel 2.

jaanuaril 2017 ühendati jagunenud Soome äriühing Nordea Bank Finland Plc Rootsi

äriühinguga Nordea Bank AB. Järelikult olid avaldajal äritegevuse ümberkorraldamiseks

muud variandid lisaks ettevõtte tehingulisele võõrandamisele ja oli tema võimuses enda

tegudega valida neist soodsaim.

Seega tingis kinnistamiskulude suuruse ühele isikule kuulunud erakordselt suurearvuline

kinnisasja õiguste kogus ja nende kõigi korraga loovutamine. Nordea Bank Finland Plc

loovutas korraga avaldajale 6 465 963 434,98 euro väärtuses 34 180 kinnisasjaõigust.

Keskmise tehinguväärtuse 189 173,89 euro juures kujunes keskmiseks kinnistusraamatu

toimingu riigilõivu suuruseks ca 29 eurot, mis moodustab ca 0,015% tehinguväärtusest.

Määruskaebus ja selle põhjendused

3. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus kandemääruse tühistada ja teha uus

määrus, millega tagastada avaldajale alusetult tasutud riigilõiv 987 667,72 eurot. Juhul, kui

kohus leiab, et perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud RLS § 20 lg 1 ei näe

ette riigilõivuvabastust ettevõtte üleminekust tingitud registrikannete puhul, palub avaldaja

jätta nimetatud säte põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata ning algatada Riigikohtus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Juhul, kui kohus leiab, et perioodil 1. juulist 2014 30.

septembrini 2014 kehtinud RLS § 20 lg 1 ei võimalda vabastada taotlejat riigilõivu tasumisest

ega ole selles osas vastuolus PS-ga, palub avaldaja tagastada avaldajale alusetult

enammakstud riigilõiv 986 388,99 eurot ja jätta perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014

kehtinud RLS §-d 70 ja 334 osas, milles need ei võimalda käsitleda ühest alusdokumendist

tulenevaid samalaadseid kandemuudatusi riigilõivu arvestamisel ühe toiminguna,

põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata ning algatada Riigikohtus põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus. Avaldaja palub jätta menetluskulud riigi kanda. Lisaks palub avaldaja

vaadata määruskaebus läbi suulises menetluses. Kaebusele lisas avaldaja Justiitsministri 13.

jaanuari 2014 käskkirja „I ja II astme kohtute 2014. a eelarve kinnitamine“.

Ettevõtte üleminekust tingitud kinnistusraamatu kannete muutmine peab olema RLS § 20 lg 1

p 5 järgi riigilõivust vabastatud, kuna tegu on samalaadse olukorraga ühinemise, jagunemise

ja ümberkujundamisega, mis on riigilõivuvaba. Kui RLS § 20 lg 1 p 5 ei saa sellisel viisil

tõlgendada, on see säte vastuolus PS-ga osas, millega see eeltoodud vabastust ei sätesta, kuna

sellega rikutakse taotleja võrdsuspõhiõigust. Maakohus hindas ebaõigesti RLS § 20 lg 1 p 5

asjassepuutuvust, jättes tähelepanuta, et avaldaja heidab ette regulatsiooni puudumise. RLS §

20 lg 1 p 5 tuleb põhiseaduskonfromselt tõlgendada nii, et ühinemise, jagunemise ja

ümberkujundamise kõrval hõlmab selles toodud riigilõivuvabastus ka ettevõtte üleminekut.

Vastupidisel juhul on olukord vastuolus PS-ga, kuna taotleja PS §-st 12 tulenev

võrdsuspõhiõigus koosmõjus §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse ja § 32 lg-st 1 tuleneva

7(12)

omandiõigusega on piiratud ebaproportsionaalselt. RLS § 20 lg 1 p 5 eesmärk on sätestada

riigilõivuvabastus olukorraks, kus registrites tuleb muuta samalaadseid tehnilisi andmeid,

millega kaasnevate riiklike toimingute maht ja kulu on väike. See, et ettevõtte ülemineku

kohta ei tehta registrikannet, ei puutu seaduse seletuskirja kohaselt asjasse. Maakohtu

põhjendused ettevõtte ülemineku erisuste osas on riigilõivu mõttes osaliselt asjakohatud ja

osaliselt kinnitavad, et riigilõiv peaks olema madalam kui ühinemise, jagunemise ja

ümberkujundamise puhul. Jagunemise ja ühendamise korral ei oleks avaldaja riigilõivu

pidanud tasuma koguni siis, kui selle käigus oleks taotleja andnud iga hüpoteegi üle eraldi (st

34 180-ne) lepinguga.

Võrdsuspõhiõiguse riivet süvendab asjaolu, et ettevõtte üleminek oli avaldaja jaoks ainus

võimalus anda Nordea panga Eesti ettevõte terviklikult üle, samuti et ettevõtte ülemineku

elluviimiseks oli hüpoteegikannete muutmine möödapääsmatu. Kohtu viidatud alternatiiv

teostada restruktureerimine jagunemise teel ei olnud sobilik. Lisaks oleks ettevõtte

restruktureerimine jagunemise teel olnud õiguslikult keeruline ja mitmeetapiline, tekitades

küsimusi maksustamise ja muude aspektide seisukohalt. Samuti on viidatud käsitlus

üllatuslik, kuna kohus ei ole menetluse jooksul kordagi viidanud, et loeb asjas tähtsaks Soome

ja Rootsi õigusest tulenevaid ühingu restruktureerimise võimalusi ja 2016.-2017. a

jagunemist.

Riigilõivu tuleb kulupõhimõttest lähtuvalt arvestada registrimenetluses olevate ühest

alusdokumendist tulenevate hüpoteekide kogusumma järgi, vastasel juhul on riigilõiv

võrreldes riigi ressursikuluga ülemäärane. Alternatiivselt on riigilõiv ebaproportsionaalselt

suur ja põhiseadusvastane. Hüpoteekide loovutamisel 23. mai 2014 lepinguga oli

tehinguväärtus hüpoteekide kogusumma 4 300 000 000 eurot. RLS lisa 2 järgi oli riigilõivu

täismäär tehinguväärtuse puhul üle 639 116,48 euro mitte rohkem kui 2556,46 eurot ning

avaldaja tasuski riigilõivu 2556,46/2=1278,73 eurot (RLS § 73 lg 3). Kohus jättis käsitlemata

küsimuse riigilõivu summeerimise ülempiiri puudumisest ning tõlgendas RLS § 70 ja 334

vääralt.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et 23. mail 2014 lepingust tulenevaid kandemuudatusi ei saa

käsitleda riigilõivu arvestamisel ühe toiminguna. Tsiviilkohtumenetluses nt summeeritakse

üksteisega seotud nõuete puhul nõuete suurust, mitte riigilõivude suurust. Kui samu

kinnistusraamatu kandeid tuleks muuta seoses ühinemise, jagunemise ja

ümberkujundamisega, siis oleks riigi ressursikulu kinnistusraamatu andmete muutmisel

täpselt sama suur. Riigilõivu ebaproportsionaalsust näitab registripidaja töö lühike kestus ja

riigilõivu suuruse võrdlus notaritasuga. Tuhandete samalaadsete kannete tegemisel ei kasva

riigi ressursikulu proportsionaalselt. Maakohus möönis, et registrimenetluste kaupa ei tohi

riigilõivu arvestada, kuid jättis tähelepanuta, et just nii on registripidaja tegutsenud.

Asjakohatu on võrrelda riigilõivu suurust palgatasemega, kuna see ei arvesta tehingu eripära

ega sellega kaasnevaid riigi tegelikke kulutusi. Maakohus jättis ebaõigesti uurimata andmed

Harju ja Viru Maakohtu registriosakonna kulude kohta. Riigilõiv on registriosakondade

ülalpidamise suhtes ebaproportsionaalne. Justiitsministeeriumile esitatud päringu vastusest

nähtub, et Harju Maakohtu 2014. a kulu kinnistus- ja registriosakonna ning pärimisregistri

ametnikele oli 1 036 540 eurot ja Viru Maakohtu vastav kulu oli 232 876 eurot. Arvestades, et

pärimisregistrit peab vaid Harju Maakohus, võib eeldada, et taotleja tasutud riigilõivust piisab

ka Harju ja Viru Maakohtu registriosakonna ametnike aastaseks ülalpidamiseks.

Menetluse edasine käik

8(12)

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna 27. novembri 2017 kandemäärus nr 893201750 on seaduslik ja

põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kandemääruse tühistamiseks alust.

Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus kandemääruse muutmata

ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu

kandemääruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

6. Avaldaja esitas määruskaebuses taotluse tunnistada perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini

2014 kehtinud RLS § 20 lg 1 p 5 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles regulatsioon ei

võimaldanud avaldajal taotleda ettevõtte üleminekust tingitud kinnistusraamatu kannete

muutmist riigilõivuvabalt. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul puudub alus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ning jätab taotluse rahuldamata.

7. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 alusel säte, mille

põhiseaduspärasust kohus hindab, peab olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv.

Riigikohus on selgitanud, et asjassepuutuv on säte, mille põhiseadusega vastuolu eeldades

peab kohus tegema teistsuguse otsustuse kui selle sätte põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu

üldkogu 28. oktoobri 2002 otsus nr 3-4-1-5-02, p 15) ning mis on kohtuasja lahendamisel

otsustava tähtsusega (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000 otsus nr 3-4-1-10-00, p 10 ja

28. oktoobri 2002 otsus nr 3-4-1-5-02, p 15). RLS § 20 lg 1 p 5 (perioodil 1. juulist 2014 30.

septembrini 2014 kehtinud redaktsioon) kohaselt ei võeta riigilõivu juriidilise isiku, välismaa

äriühingu filiaali ja füüsilisest isikust ettevõtja nime, registrikoodi, aadressiandmete ning

juriidilise isiku õiguslikule vormile viitava täiendi muutmisel, samuti juriidilise isiku

ühinemisest, jagunemisest või ümberkujundamisest tingitud kande tegemisel riiklikus registris

või muus andmekogus, kui sellele eelneb muudatus kohtu registriosakonna registris. Asja

lahendamisel otsustava tähtsusega õigusnormi leidmiseks peab kohus tuvastama asja

lahendamiseks olulise tähtsusega asjaolud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 18. detsembri 2017 määrus nr 5-17-31, p 12).

8. Ringkonnakohtu arvates on maakohus piisavalt põhjalikult selgitanud välja asja

lahendamisel otsustava tähtsusega õigusnormi leidmiseks olulise tähtsusega asjaolud,

märkides mh kandemääruse p-s 24, et RLS § 20 lg 1 p 5 sätestab selgelt riigilõivuvabastuse

eeldusena eelneva muudatuskande tegemise kohtu registriosakonna registris, mistõttu

ettevõtte üleminekul ei ole tegemist asjassepuutuva sättega. Praegusel juhul ei ole vaidluse all

see, et avaldaja sõlmis 31. märtsil 2014 Nordea Bank Finland Plc-ga ettevõtte üleandmise

lepingu (I kd, tl 6, 13-17), mille alusel omandas avaldaja Nordea Bank Finland Plc Eesti

filiaali äritegevuse. VÕS § 182 lg-st 1 tuleneb, et ettevõtte üleandmise korral antakse

ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja

ettevõtte üleandja on kohustatud andma omandajale üle asjade valduse, registreerimisele

kuuluva vara puhul tagama ka vastavate kannete tegemise registrites. Seega rakendatakse

ettevõttesse kuuluvate asjade käsutamisel asjade tehingulise üleandmise tavapärast korda.

Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-le 3 tuleb iga asja eraldi käsutada.

Kuivõrd ettevõtte ülemineku puhul ei lähe õigused ja kohustused üle seaduse järgi, sh pole

ettevõtte üleminek väljapoole äratuntav ka läbi äriregistri kande, siis leiab ringkonnakohus, et

RLS § 20 lg 1 p 5 on kohtuasja lahendamisel, st ettevõtte üleminekust tingitud

9(12)

kinnistusraamatu kannete muutmise riigilõivuga maksustamisel või sellest vabastamisel,

asjassepuutuv säte.

9. Määruskaebuse esitaja arvates süvendab võrdsuspõhiõiguse riivet asjaolu, et ettevõtte

üleminek oli avaldaja jaoks ainus võimalus anda Nordea panga Eesti ettevõte terviklikult üle.

Ringkonnakohus leiab, et RLS § 20 lg 1 p 5 regulatsioon ei saanud anda avaldajale

õiguspärast ootust, et ettevõtte üleminekul ei tule tal kinnistusraamatus 34 180 asjaõiguse

üleandmise kande muutmise eest riigilõivu tasuda. Seaduses sätestatud eelduste (RLS § 20

pealkirjaga „Riikliku registri ja muu andmekogu toimingu ning dokumendi väljastamise eest

riigilõivu tasumisest vabastamine“) näol on tegemist piiratud loeteluga ning riigilõivust

vabastamise eelduste puhul on tegemist erandlike asjaoludega. Maakohus on vaidlustatud

kandemääruse p-des 24-26 selgitanud ettevõtte ülemineku ning ettevõtte jagunemise,

ühinemise või ümberkujundamise erinevusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ja leiab, et määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaks alust

asuda teistsugusele seisukohale.

10. Avaldaja on määruskaebuses väitnud, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kuna

käsitlus, mille kohaselt omasid asjas tähtsust Soome ja Rootsi õigusest tulenevad ühingu

restruktureerimise võimalused, on üllatuslik. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja etteheitega.

Kandemääruse p-st 52 nähtub, et maakohus on vastuseks avaldaja väitele justkui oleks

ettevõtte üleminek olnud avaldaja jaoks ainus võimalus ettevõte üle andmiseks, märkinud, et

avaldaja ei ole oma väidet põhjendanud. Seejärel on maakohus selgitanud, millised ettevõtte

restruktureerimise võimalused tulenevad Soome ja Rootsi ühinguõigusest. Kuivõrd avaldaja

on praegusel juhul esitanud taotluse riigilõivu tagastamiseks tulenevalt 31. märtsil 2014

sõlmitud ettevõtte üleandmise lepingust, siis ei oleks maakohtu varasemad menetluse käigus

antud Soome ja Rootsi ühinguõigust puudutavad selgitused viinud kuidagi avaldaja poolt

soovitud eesmärgini, s.o riigilõivu tagastamiseni asjaõiguse üleandmise kande muutmise eest

kinnistusraamatus.

11. Avaldaja kordab määruskaebuses oma 2. jaanuari 2017 riigilõivu tagastamise taotluses

esitatud seisukohti, mille kohaselt tuleb riigilõivu arvestada kulupõhimõttest tulenevalt

registrimenetluses olevate hüpoteekide kogusumma järgi; ühest lepingust tulenevate

samalaadsete kannete ümbervormistamist tuleb käsitleda ühe lõivustatud toiminguna, sest

vastasel juhul on RLS §-d 70 ja 334 (1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud

redaktsioon) põhiseadusega vastuolus; riigilõivuseadust saab tõlgendada nii, et see võimaldab

riigilõivude summeerimisel rakendada ülempiiri, kuna ka tsiviilkohtumenetluses kehtib

riigilõivu piirmäär; 23. mail 2014 lepingust tulenevaid kandemuudatusi saab käsitleda

riigilõivu arvestamisel ühe toiminguna; kui samu kinnistusraamatu kandeid tuleks muuta

seoses ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega, siis oleks riigi ressursikulu

kinnistusraamatu andmete muutmisel täpselt sama suur ning riigilõivu ebaproportsionaalsust

näitab registripidaja töö lühike kestus ja riigilõivu suuruse võrdlus notaritasuga.

12. Maakohus on kõikidele eelmises punktis nimetatud seisukohtadele ja väidetele vastanud

(kandemääruse p-d 32-51) ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Avaldaja on

tasunud põhjendatult riigilõivu 34 180 kinnisasjaõiguse tehingulise ülemineku kohta kande

tegemiseks kinnistusraamatus, kuna iga asjaõigust tuleb ettevõtte üleminekul eraldi käsutada

ja riigilõivu arvestatakse üksikute kannete muutmiselt, mitte ühest tehingust tulenevatelt

samalaadsetelt kandemuudatustelt kogumina. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ja jätab taotluse rahuldamata, kuna RLS §-d 70 ja 334

(1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud redaktsioon) ei ole kohtu hinnangul osas,

10(12)

milles need ei võimalda käsitleda ühest alusdokumendist tulenevaid samalaadseid

kandemuudatusi riigilõivu arvestamisel ühe toiminguna, põhiseadusega vastuolus. Maakohus

märkis põhjendatult, et tegemist oli õiguspärase avaldaja põhiõiguste riivega, riigilõivu

tasumine kinnistusraamatu toimingu eest 2014. a-l oli proportsionaalne ja põhiseaduse

vastasus puudub. Asjaolu, et tsiviilkohtumenetluses tasutakse riigilõivu menetlustoimingult

(TsMS § 139 lg-d 1 ja 2), nt hagi esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagi hinnast (RLS §

57 lg 1, 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud redaktsioonis) ning hagi esitamisel

reeglina ühes hagis sisalduvad nõuded liidetakse (TsMS § 134 lg 1), ei võimalda tulenevalt

lahutamispõhimõttest (TsÜS § 6 lg 3) tõlgendada RLS-i sarnasel viisil, liites käsutustehingud

üheks menetlustoiminguks.

13. Kuigi RLS § 4 sätestab kulupõhimõtte, mille kohaselt riigilõivumäär kehtestatakse

lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest, ei pea riigilõivu suurus alati olema

ranges vastavuses tehtava toimingu kuludega. Sellist vastavust on paljudel juhtudel väga raske

kontrollida. Tulenevalt RLS § 4 lg-st 2 võib riigilõivu suurus sõltuda toimingu eesmärgist ja

tähendusest taotleja jaoks (EV põhiseadus, Kommenteeritud väljaanne, PS § 113 komm. p

8.4). Seega ei saa nõustuda ka avaldaja etteheitega, et kinnistusraamatu tähtsus on riigilõivu

arvestamisel asjakohatu ning et maakohus oleks kulupõhimõttest tulenevalt pidanud välja

selgitama Harju ja Viru Maakohtu registriosakonna kulud, mitte võrdlema riigilõivu suurust

palgatasemega.

14. Ringkonnakohtu arvates ei ole õige avaldaja väide, et maakohtu käsitlus on vastuolus

riigilõivu tegeliku arvestusega registripidaja poolt (registrimenetluste kaupa). Asja materjalist

nähtub, et avaldaja 2. jaanuari 2017 taotlusele lisatud puuduste kõrvaldamise

kandemäärustega (I kd, tl 58-67) on kohustatud avaldajat täpsustama kinnistamisavaldust ja

tooma iga taotletav kanne eraldi välja. Kinnistusraamatu pidaja on küll koondanud teatud

hulga kandetaotlusi ühte puuduste kõrvaldamise kandemäärusesse, kuid ei ole vastupidiselt

määruskaebuse väitele hüpoteekide summasid summeeritud. Kuigi praegusel juhul tuli 34 180

asjaõigust ettevõtte üleminekul eraldi käsutada ja riigilõivu arvestati seetõttu üksikute kannete

muutmiselt, ei kohustanud see kinnistusosakonda tegema puuduste kõrvaldamiseks 34 180

eraldi kandemäärust.

15. Määruskaebuse esitaja on määruskaebuse menetluses esitanud täiendava tõendina avaldaja

Justiitsministri 13. jaanuari 2014 käskkirja „I ja II astme kohtute 2014. a eelarve

kinnitamine“, millega kaebaja soovib tõendada avaldaja tasutud riigilõivu

ebaproportsionaalsust, kuna Harju Maakohtu 2014. a kulu kinnistus- ja registriosakonna ning

pärimisregistri ametnikele oli 1 036 540 eurot ning Viru Maakohtu vastav kulu oli 232 876

eurot (III kd, tl 79-80). TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada

uusi tõendeid. Sellest tulenevalt võtab ringkonnakohus kaebaja poolt määruskaebuse

menetluses esitatud tõendi asja materjalide juurde, kuigi leiab tulenevalt käesoleva määruse p-

st 13, et see ei tõenda kinnistusraamatu kande muutmise eest tasutava riigilõivu

ebaproportsionaalsust 2014. a-l.

16. Eeltoodule tuginedes, leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendatult avaldaja

taotluse riigilõivu tagastamiseks rahuldamata ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetlused

algatamata.

17. Avaldaja taotles kaebuse lahendamiseks istungi määramist. TsMS § 667 lg 3 esimene

lause sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea

11(12)

vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtuistungit

korraldada, vaid lahendab kaebuse kirjalikus menetluses.

18. TsMS § 171 lg 1 kohaselt määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Eelnevast tulenevalt jäävad määruskaebuse

esitamisega seotud menetluskulud avaldaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen

kohtunik

12(12)