3-2-1-101-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-101-15

Määruse kuupäev

Tartu, 23. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

H. M hagi E. M ja I. M vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-14-57611

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. M määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja H. M, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin

Kostjad E. M ja I. M, esindaja vandeadvokaat Liis Tedder

Asja läbivaatamise kuupäev

25. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-57611

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes H. M kanda.

3. Arvata H. M tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. M (hageja) esitas 18. septembril 2014 E. M ja I. M (kostjad) vastu hagi, milles palus muuta

senist hagejalt kostjatele makstavat elatisemäära ja mõista hagejalt kummagi kostja kasuks hagi

esitamisest kostjate täisealiseks saamiseni välja elatise 205 eurot kuus.

Hageja väitel lahutasid hageja ja T. L. K (laste ema) kokkuleppel 12. detsembril 2011 notaribüroos

oma abielu. Samal päeval sõlmisid nad notariaalselt tõestatud kokkuleppe (2011. a kokkulepe), mille

p-de 2.1 ja 2.2 järgi kohustus hageja tasuma laste emale kostjate kui nende ühiste laste ülalpidamiseks

kokku elatist 700 eurot (2 * 350 eurot) kuus ja p 2.5 järgi tasuma lisaks iga kuu 300 eurot

(2 * 150 eurot) laste ema avatud tähtajalisele hoiusele kostjate kogumiskindlustuse maksena. Hageja

on 2011. a kokkulepet senini täitnud. Lisaks on ta tasunud kostjate spordiringide eest keskmiselt

100 eurot kuus. Samuti kannab hageja vahetult kulusid kostjatega suhtlemise ajal,

mh puhkusereisidele.

Selline kokkulepe ületab ilmselgelt kostjate mõistlikke vajadusi. Hageja oli nõus kokkuleppega, et

saaks abielu laste emaga kiiresti kohtuväliselt lahutada. Samuti soovis hageja aidata laste emal pärast

abielu lahutamist elu lastega võimalikult valutult ümber korraldada, milleks oli vaja rohkem raha.

Hagejal ei ole kohustust endist abikaasat toetada. Hageja on nõus tasuma kokkuleppe alusel ka

edaspidi kindlustuse makseid 300 eurot kuus ja kostjate spordikulusid, kuid palub vähendada

kokkulepitud elatisemäära 350 eurot kuus 205 euroni lapse kohta.

2. Harju Maakohus võttis 25. septembri 2014. a määrusega hagi menetlusse.

3. Kostjad vaidlesid hagi menetlusse võtmisele vastu ja palusid jätta hagi läbi vaatamata.

Kostjate väitel ei ole hagejalt elatist välja mõistetud ja ta tasub seda vanematevahelise kokkuleppe

alusel. Seetõttu ei saa hageja ka pöörduda kohtusse kostjate vastu elatise vähendamise nõudega.

Samuti ei saa hagi käsitada elatise väljamõistmise hagina, kuna sellise hagi saaksid esitada kostjad.

Kostjate väitel ei ole 2011. a kokkuleppe sõlmimise aluseks võetud asjaolud ka muutunud.

Kokkuleppe eesmärgiks oli säilitada lastele vanemate kooselu aegne elustandard.

4. Harju Maakohus jättis 16. detsembri 2014. a määrusega hagi läbi vaatamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Määruse põhjenduste kohaselt on hagi eesmärgiks muuta 2011. a kokkulepet. Kuna hagejalt ei ole

elatist välja mõistetud, ei saa ta kohustatud isikuna pöörduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 459 lg 1 alusel kohtu poole elatise vähendamise nõudega. Samuti ei ole perekonnaseaduse

(PKS) ja tsiviilkohtumenetluse üldiste põhimõtetega kooskõlas, et isa võiks kohustatud isikuna

pöörduda kohtu poole, paludes kohustada end lastele elatist maksma. Seega ei ole hagiga võimalik

soovitud eesmärki saavutada ja see tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata.

5. Hageja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada, kohustada maakohut võtma hagi

menetlusse ja sisuliselt lahendama ning jätta menetluskulud kostjate kanda.

Kostjad palusid jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. märtsi 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäeti hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega neid kordamata. Maakohtu määruse tühistamiseks

ei anna alust ka asjaolu, et kostjate vanemad leppisid mh kokku, et hagejal on kohustus alluda

elatisenõude sissenõutavaks muutumisel kohesele sundtäitmisele, sest perekonnaseadus ega

tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust nõuda elatise suuruse muutmist juhul, kui

vanemad on sõlminud kohtuvälise kokkuleppe lastele elatise maksmise kohta. Küll aga ei võta

nimetatud asjaolu hagejalt kui kokkuleppe poolelt õigust kasutada muid kehtivas õiguses sätestatud

õiguskaitsevahendeid lepingu lõpetamiseks või osaliseks muutmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub määruskaebuses kohtute määrused tühistada ning kohustada maakohut hagi

menetlusse võtma ja sisuliselt lahendama. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Hageja arvates on vanem, kes on sõlminud kohese sundtäitmise klausliga kokkuleppe lastele elatise

maksmise kohta, jäetud ilma õiguskaitsevahenditest, kui ta ei saa pöörduda kohtu poole elatise

suuruse muutmiseks, sest lepingu teine pool saab lepingu alusel pöörduda kohtutäituri poole

täitemenetluse alustamiseks. Sundtäitmise klausliga elatise maksmise kokkulepe on olemuselt

sarnane kohtulahendile (kohtulikule kompromissile), mistõttu peaks seda saama ka kohtus muuta.

Kuna tegemist on lastele elatise maksmise küsimuse lahendamisega, on õigeteks kostjateks lapsed ja

vanem ei pea esitama nõuet teise vanema vastu. Kui hagi peaks olema esitatud vale kostja vastu, saab

kostja TsMS § 208 alusel asendada.

8. Kostjad palusid jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata,

sest määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Riigikohus järgib

ringkonnakohtu määruse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks kaebuse väidetele

märgib kolleegium järgmist.

10. Hageja on esitatud asjaoludel sõlminud laste emaga kokkuleppe, mille alusel on ta kohustunud

viimasele maksma kostjate ülalpidamiseks iga kuu raha ja kandma muid kostjatega seotud kulutusi.

Leping on notariaalselt tõestatud ja sõlmitud kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppega.

Hagejalt ei ole kohtulahendiga kostjate kasuks elatist välja mõistetud. Hageja arvates on tema

lepingujärgsed kohustused (mh igakuine elatis) ebamõistlikud ja ta palub neid vähendada.

11. Neil asjaoludel leidsid kohtud kolleegiumi arvates põhjendatult, et hageja ei saa esitada kostjate

vastu TsMS § 459 lg 1 järgi hagi perioodiliste maksete suuruse muutmiseks.

Viidatud säte kohaldub kohtulahendiga välja mõistetud perioodiliste maksete, sh kohtuotsusega välja

mõistetud või kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutava elatise kohta (vt ka nt Riigikohtu 17. mai

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Kohtuvälise kokkuleppe muutmist ega lõpetamist see

norm ei reguleeri. Kuna hagejalt ei ole kostjate kasuks kohtulahendiga elatist välja mõistetud ega

kohtulikku kompromissi kinnitatud, ei saa hageja nõuda ka kohtulahendi muutmist viidatud sätte

alusel.

12. Ekslik on aga hageja väide, et kui ta ei saa pöörduda kohtu poole ülalpidamislepingus

kokkulepitud elatise suuruse muutmiseks TsMS § 459 alusel, on ta õiguskaitsevahenditest ilma

jäetud. Ringkonnakohus juhtis õigesti tähelepanu, et eeltoodu ei võta vanemalt kui kokkuleppe

poolelt õigust kasutada muid kehtivas õiguses sätestatud õiguskaitsevahendeid.

13. Kolleegium selgitab, et hageja ja laste ema sõlmitud leping on olemuselt leping hageja seadusest

tuleneva laste ülalpidamise kohustuse täitmise kohta PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes. Lapsele

makstavas elatises kokku leppides juhinduvad vanemad eelduslikult seadusjärgsest lapse

ülalpidamise kohustusest ja üldjuhul üksnes täpsustavad ülalpidamiskohustuse täitmise tingimusi

(sh makstava elatise suurust).

Sellist vanemate kokkulepet, kus vanemad lepivad kokku, et lapsest lahus elav vanem kohustub

maksma lapsega kooselavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu kindla suurusega rahasumma,

saab üldjuhul pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes.

Sellise kokkuleppe pooleks on vanemad kui lapse ülalpidamise kohustust samal ajal täitma

kohustatud osavõlgnikud PKS § 105 lg 3 mõttes, mitte aga laps. Seetõttu tulenevad sellisest lepingust

õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Vanemate ülalpidamiskokkulepe võib olla

käsitatav ka lapse kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 80

mõttes.

14. Nii nagu muud lepingupooled, võivad ka vanemad lepingupoolena VÕS § 13 lg 1 järgi sõlmitud

ülalpidamislepingut kokkuleppel muuta või selle lõpetada. Seejuures ei ole ka kolmanda isiku kasuks

sõlmitud lepingu puhul vaja kolleegiumi arvates VÕS § 80 lg 6 järgi lepinguga soodustatud isiku

(ülalpidamist saama õigustatud lapse) nõusolekut. Lapse õigused on kaitstud seeläbi, et vanemate

kokkuleppest sõltumata saab ta nõuda kohustatud vanemalt elatist perekonnaseaduse alusel

(vt PKS § 100 lg 3 teine lause).

15. Kokkuleppe saavutamata jäämisel saab lepingupool üldjuhul VÕS § 97 lg 1 järgi nõuda teiselt

lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks, kui pärast

lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb

lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste

täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb

oluliselt.

16. Tulenevalt vanematevahelise ülalpidamislepingu eripärast (vt ülal p 13), ei saa kolleegiumi

hinnangul vanem VÕS § 97 lg 1 järgi teiselt vanemalt ülalpidamislepingu muutmist vähemasti

üldjuhul siiski nõuda, kuna tegemist ei ole lepinguga, millest tuleneksid vanemate vastastikused

õigused ja kohustused, mille vahekord saaks muutuda. Pigem tekib ülalpidamiskokkuleppe muutmise

vajadus siis, kui muutuvad lapsele makstava elatise suurust mõjutavad asjaolud (PKS §-de 99 ja 102

ning § 105 lg 3 teise lause järgi ülalpidamist saama õigustatud isiku(te) vajadused ja kohustatud

isiku(te) varaline seisund, sh sissetulek, samas järjekorras ülalpidamist saama õigustatud

ülalpeetavate ring vms (vt viidatud sätete kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-33-11, p-d 19, 20 ja 23)).

Samuti oleks viidatud sätte alusel ülalpidamiskokkuleppe muutmine raskendatud või lausa võimatu,

kuna VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud tingimused välistavad ülalpidamiskokkuleppe muutmise valdaval

osal juhtudest, mil see vajalik võiks olla. Nii tuleb VÕS § 97 lg 2 järgi lepingu muutmiseks lisaks

asjaolude muutumisele teha kindlaks ka see, et kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise

ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda, ei saanud asjaolude muutumist mõjutada, ei

kanna seadusest või lepingust tulenevalt asjaolude muutumise riisikot ega oleks asjaolude

muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.

Kolleegium on varem leidnud, et kui vanemad on sõlminud elatise maksmise kohta kokkuleppe ja

kokkulepitud elatis ei kata lapse vajadusi, võib vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi

elatise väljamõistmiseks, mida kinnitab ka PKS § 100 lg 3 teine lause, st selleks ei ole vaja vanemal

esitada hagi VÕS § 97 alusel kokkuleppe muutmiseks elatise suurendamise eesmärgil (vt ka

Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16; 26. juuni 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p-d 13-16).

Kolleegiumi hinnangul ei ole ülalmärgitud põhjendustel ka kokkulepitud elatise vähendamise

eesmärgil vähemasti üldjuhul kohaseks õiguskaitsevahendiks VÕS § 97 alusel

ülalpidamiskokkuleppe muutmise nõue.

17. Eeltoodu ei tähenda seda, et juhul, kui vanemad ei jõua kokkuleppele ülalpidamiskokkuleppe

muutmises, ei oleks kohustatud vanemal asjaolude muutumise korral mingit võimalust võetud

ülemäära koormavaks muutunud ülalpidamiskohustusest vabaneda.

Olukorras, kus vanemad on leppinud kokku lapsele makstava elatise suuruses ja elatise suurust

mõjutavad asjaolud on oluliselt muutunud, võib see anda alust öelda ülalpidamiskokkulepe kui

kestvusleping VÕS § 196 lg 1 alusel erakorraliselt üles mõjuval põhjusel, eelkõige kui ülesütlevalt

lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kolleegiumi hinnangul

võib ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemiseks anda alust mh asjaolu, et kohustatud vanemalt

ülalpidamist saama õigustatud isikute ring on muutunud või kohustatud vanema sissetulek on

oluliselt vähenenud või õigustatud vanema oma suurenenud. Samuti saab kolleegiumi arvates vanem

ülalpidamiskokkuleppe erakorraliselt üles öelda juhul, kui lepingu järgi soodustatud lapse kasuks on

kohus kattuvas või suuremas ulatuses elatise välja mõistnud.

Seejuures võib elatise suurust mõjutavate asjaolude muutumine anda alust öelda leping üles ka

üksnes osaliselt, s.o osas, milles elatist maksma kohustatud vanemalt ei saa kõiki asjaolusid

arvestades mõistlikult nõuda ülalpidamiskokkuleppe täitmist kokkulepitud suuruses kokkulepitud

tähtpäevani, s.o üldjuhul lapse täisealiseks saamiseni. Kolleegiumi arvates saab elatist maksma

kohustavat lepingut lugeda selles mõttes osadeks jagatavaks.

Vanematevahelise ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemiseks ei pea ülalpidamist andma kohustatud

vanem pöörduma kohtu poole, vaid saab seda VÕS § 195 lg 1 järgi teha ülesütlemisavalduse

esitamisega teisele vanemale.

18. Lisaks märgib kolleegium, et ülalpidamiskokkuleppe olemust ei muuda iseenesest see, et

kokkulepe on sõlmitud kohese sundtäitmise tingimusega, mistõttu on kokkulepe ühtlasi

täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 181 mõttes. Ka sellise tingimusega

ülalpidamiskokkulepet saavad vanemad VÕS § 13 lg 1 järgi kokkuleppel muuta või lõpetada, samuti

saab vanem mõjuval põhjusel sellise ülalpidamiskokkuleppe VÕS § 196 lg 1 alusel kohtuväliselt

erakorraliselt üles öelda, mh osaliselt.

Kui sellise kokkuleppe alusel on alustatud täitemenetlust, saab kohustatud vanem (võlgnik) esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 kohaselt, tuginedes ülalpidamiskokkuleppe

osalisele või täielikule ülesütlemisele. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et TMS § 221

lg 1 järgse hagi esitamine ei ole välistatud ka enne täitemenetluse alustamist, kui seda võib

lähitulevikus eeldada. Vaidluse korral täitedokumendi sisu üle võib selle selgitamiseks esitada hagi

TsMS § 368 lg 2 alusel (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p-d 19-20).

19. Eelnevast tulenevalt ei ole hagiavalduses esitatud asjaoludel vanema hagiga laste vastu võimalik

vanema taotletavat eesmärki saavutada ja maakohus jättis TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hagi õigesti läbi

vaatamata.

20. Lähtudes TsMS § 168 lg-st 2 ja § 171 lg-st 1, jäävad hagi läbi vaatamata jätmise ja

määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda. Kostjad

võivad nõuda menetluskulude kindlaksmääramist TsMS § 177 lg 2 kohaselt.

21. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu