3-1-1-28-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-28-14

Otsuse kuupäev

6. juuni 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Virgo Raudsepa (Raudsepp) süüdistuses

KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 375 lg 1 järgi, Garri

Graubergi süüdistuses KarS § 257 - § 25 lg 2, § 121 - § 22 lg

2 ja § 203 - § 22 lg 2 järgi ning Janek Toomiku süüdistuses

KarS § 184 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsus

kriminaalasjas nr 1-12-6569

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Virgo Raudsepa kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt,

Garri Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo ja

Janek Toomiku kaitsja vandeadvokaat Marina Valge,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

eriasjade

prokurör Marge Püss

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. mai 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsus osaliselt, s.o Garri Graubergi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi ning temalt solidaarselt Ott

Kossariga OÜ Profit Pluss (pankrotis) kasuks 900 euro ja 86 sendi väljamõistmises ning temalt

menetluskulude väljamõistmises 2000 euro suuruses summas.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsus osas, millega maakohtu otsus

jäeti muutmata Garri Graubergi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 203 - § 22 lg 2

järgi, temale KarS § 63 lg 2 ning § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises, temalt solidaarselt Ott

Kossariga OÜ Profit Pluss (pankrotis) kasuks 900 euro ning 86 sendi väljamõistmises ja temalt

menetluskulude väljamõistmises 2000 euro suuruses summas, samuti osas, millega

süüdistatavalt mõisteti apellatsioonimenetluse kuluna riigituludesse välja 720 eurot ning 48

senti.

3. Mõista Garri Grauberg süüdistuses KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi õigeks.

4. Jätta OÜ Profit Pluss (pankrotis) tsiviilhagi Garri Graubergi osas KrMS § 310 lg 2 alusel

läbi vaatamata.

5. Jätta maakohtus ja apellatsioonimenetluses Garri Graubergil tekkinud menetluskulu 2720

eurot ning 48 senti Eesti Vabariigi kanda.

6. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas

kohtukoosseisus.

7. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

8. Garri Graubergi kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

9. Virgo Raudsepa ja Janek Toomiku kaitsjate kassatsioonid jätta rahuldamata.

10. Määrata Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Garri Graubergile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 432 (nelisada

kolmkümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 72 (seitsekümmend kaks) eurot, ja jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

11. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Janek Toomikule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 432 (nelisada

kolmkümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 72 (seitsekümmend kaks) eurot.

12. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Janek Toomikult Eesti Vabariigi

kasuks välja 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 72

(seitsekümmend kaks) eurot.

13. Menetluskulu

tuleb

tasuda

Rahandusministeeriumi

arvelduskontole

nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank, nr EE932200221023778606 AS-is Swedbank,

nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr EE701700017001577198

Nordea Bank AB Eesti filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ja

selgitus: „Janek Toomik, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-

28-14, menetluskulu“.

14. Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse

jõustumisest. Kui rahalised kohustused ei ole täies ulatuses tähtajaks täidetud, saadetakse

kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Virgo Raudsepp anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 392

lg 2 p 2 ning § 375 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

1.1 KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 392 lg 2 p 2 järgi süüdistati V. Raudseppa selles, et KarS 12.

peatüki 1. jaos sätestatud narkootikumidega seotud kuriteo toime pannud isikuna omandas ta

ebaseaduslikult grupis M. P., Ott Kossari ja Jaku Ulasevitšiga ajavahemikul 7.-9. detsembrini 2011

Hollandi Kuningriigis Amsterdami linnas tuvastamata isikult suures koguses narkootilist ainet, s.o

1945,96 grammi metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) sisaldavaid tablette ning 168,57 grammi

kokaiini. 10. detsembril 2011 kella 14 paiku toimetas O. Kossar narkootilise aine sõiduautoga üle

Eesti riigipiiri ja vedas selle Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvasse korterisse. 20,19 grammi

MDMA-d sisaldavaid tablette ja 4,61 grammi kokaiini, s.o suures koguses narkootilist ainet, andis M.

P. 12. detsembril 2011 ajavahemikul kella 17.45-18.10 edasi Janek Toomikule. Ülejäänud osa

narkootilisest ainest hoidsid süüdistatavad korteris 13. detsembrini 2011, mil politsei selle

läbiotsimisel ära võttis.

1.2 KarS § 375 lg 1 järgi süüdistati V. Raudseppa selles, et ta hoidis grupis M. P.-ga eeluurimisel

tuvastamata ajast kuni 4. jaanuarini 2012 Järva maakonnas Türi vallas Xxxxx külas Xxxxx talus

suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi, rikkudes alkoholiseaduse (AS) § 4 lg 1 p 6 ning §

7 lg 1 p 1 nõudeid.

2. Garri Grauberg anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3, § 257, § 121 - § 22 lg

2, § 404 ja § 203 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

2.1 KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi süüdistati G. Graubergi selles, et ta aitas kaasa V. Raudsepa,

M. P., O. Kossari ja J. Ulasevitši poolt omandatud suures koguses narkootilise aine hoidmisele,

korraldades Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuva korteri üürimise.

2.2 KarS § 257 järgi süüdistati G. Graubergi selles, et 24. novembril 2011 kella 11.00 paiku ähvardas

ta Jõgevamaal Pala vallas Xxxxxxx külas OÜ Profit Pluss (pankrotis) kontoris oma oletatavat õigust

teostades B. S.-i füüsilise vägivallaga, öeldes kannatanule, et viimane hakkab kartma pimedas väljas

käimist ning autosse istumist. 1. detsembril 2011 kella 18 ajal käis ta Jõgevamaal Mustvee linnas

Xxxxx XX OÜ Profit Pluss (pankrotis) registrijärgsel aadressil ja jättis B. S.-ile teate „HELISTA!

GARRI! YYYYYYYY“. Lisaks käis ta 11. detsembril 2011 Jõgevamaal Mustvee linnas aadressil

Xxxxx XX ja viskas seal asuva maja aknast sisse kaks kivi, purustades aknaklaasi. Nende tegude

tagajärjel tundis B. S., et kui ta väidetavaid rahalisi kohustusi J. K. ees ei täida, on tema elu ohus.

2.3 KarS § 121 - § 22 lg 2 järgi süüdistati G. Graubergi selles, et ta kihutas O. Kossarit ja Kaur Külvi

kasutama B. S.-i suhtes füüsilist vägivalda. Kihutamise tagajärjel peksid O. Kossar ja K. Külv 11.

jaanuaril 2012 kell 8.07 Jõgevamaal Pala vallas Xxxxxxx külas asuva OÜ Profit Pluss (pankrotis)

territooriumil D. V.-d, pidades teda ekslikult B. S.-iks. Peksmisega tekitati kannatanule valu ja

tervisekahjustusi.

2.4 KarS § 404 ja § 203 järgi süüdistati G. Graubergi selles, et 15. jaanuaril 2012 kella 23 paiku

süütas ta grupis O. Kossari ning K. Külviga Jõgevamaal Pala vallas Xxxxxxx külas OÜ-le Profit

Pluss (pankrotis) kuuluva hoone köögi, visates aknast sisse põleva rehvi, mille tulemusena köök

süttis. Süüdistatav teadis, et hoones elavad ja viibivad inimesed. Seejärel viskasid süüdistatavad

hoone välisuksele ja -seinale bensiinilisandiga diiselkütust, mille tulemusena uks ning sein süttisid.

Suits ja ving levisid hoone teisele korrusele, kus viibisid G.-V. P. ning A. P., kelle elu ja tervis sattusid

ohtu. Nende tegudega tekitas süüdistatav OÜ-le Profit Pluss (pankrotis) 9785 eurot ja 49 senti varalist

kahju.

3. J. Toomik anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 1 järgi selles, et 12. detsembril 2011

ajavahemikul 17.46-18.00 omandas ta M. P.-lt ja V. Raudsepalt Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvas

korteris ebaseaduslikult 20,19 grammi MDMA-d sisaldavaid tablette ning 4,61 grammi kokaiini, s.o

suures koguses narkootilist ainet. Narkootilise aine vedas J. Toomik tema kasutuses oleva sõidukiga

Jõgevamaale Adavere alevikku, kus politsei narkootilise aine leidis ja ära võttis.

4. Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega mõisteti V. Raudsepp süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 ja

§ 392 lg 2 p 2 järgi õigeks suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises ja

hoidmises ning üle Eesti riigipiiri toimetamises grupis J. Ulasevitšiga. Muus osas tunnistati V.

Raudsepp süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 392 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati KarS § 63 lg 1

alusel vangistusega 9 aastaks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 375 lg 1 järgi ja teda karistati

vangistusega 1 aastaks. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 kohaselt mõisteti V. Raudsepale liitkaristuseks

vangistus 9 aastaks. KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 järgi suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu

5. novembri 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta vangistuse võrra ning

liitkaristuseks mõisteti vangistus 12 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg

karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 13. detsember 2011.

4.1 G. Grauberg mõisteti süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 ja § 404 järgi õigeks.

Süüdistuses KarS § 257 järgi mõisteti ta õigeks 1. ja 11. detsembril 2011 toimepandud tegudes. 24.

novembril 2011 toimepandud tegu kvalifitseeriti KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati

vangistusega 1 aastaks ning 3 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi ja teda

karistati vangistusega 3 aastaks ning 6 kuuks ja KarS § 121 - § 22 lg 2 järgi vangistusega 2 aastaks

ning 6 kuuks. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 kohaselt mõisteti G. Graubergile liitkaristuseks vangistus 3

aastaks ning 9 kuuks, karistusaja hulka arvati KarS § 68 lg 1 järgi eelvangistuses viibitud aeg ja

karistuse kandmise aja alguseks loeti 18. jaanuar 2012.

4.2 Janek Toomik tunnistati süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 6 aastaks. KarS

§ 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise aja alguseks

loeti 12. detsember 2011.

4.3 Sama otsusega tunnistati KarS § 184 lg 2 p 1, § 392 lg 2 p 2, § 121 ja § 203 järgi süüdi O. Kossar

ning KarS § 121 järgi K. Külv. O. Kossarilt ja G. Graubergilt mõisteti solidaarselt välja 900 eurot ja

86 senti OÜ Profit Pluss (pankrotis) kasuks ning konfiskeeriti KarS § 832 lg 1 alusel A. K. nimele

registreeritud sõiduauto Audi A6 Avant. Ühtlasi mõisteti G. Graubergilt menetluskuluna Eesti

Vabariigi kasuks välja 5232 eurot ja 72 senti.

5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade

prokurör Marju Persidskaja, V. Raudsepa kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt, G. Graubergi

kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo, J. Toomiku kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, O. Kossari

kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja süüdistatav K. Külv ning tema kaitsja vandeadvokaadi abi Marko

Tammann.

5.1 Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt, taotledes G. Graubergi süüditunnistamist ja

karistamist KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi vangistusega 7 aastaks, KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi

vangistusega 2 aastaks, KarS § 121 - § 22 lg 2 järgi vangistusega 3 aastaks, KarS § 203 - § 22 lg 2

järgi vangistusega 5 aastaks ning liitkaristuseks 10 aasta pikkuse vangistuse mõistmist. Samuti taotles

prokurör V. Raudsepa süüditunnistamist KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 392 lg 2 p 2 järgi grupis J.

Ulasevitšiga, nende tegude eest süüdistatava karistamist vangistusega 13 aastaks ja KarS § 64 lg 1

ning § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks 16 aasta pikkuse vangistuse mõistmist.

5.2 V. Raudsepa kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist ning

alternatiivselt osalise õigeksmõistmise korral karistuse kergendamist.

5.3 G. Graubergi kaitsja taotles G. Graubergi õigeksmõistmist KarS § 257 - § 25 lg 2, § 121 - § 22 lg

2 ja § 203 - § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes ning menetluskulude jätmist riigi kanda.

5.4 J. Toomiku kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist J. Toomikule mõistetud karistuse ja A. K.

nimele registreeritud sõiduauto konfiskeerimise osas, kergema karistuse mõistmist ning sõiduauto

tagastamist.

6. Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsusega jäeti J. Toomiku ja G. Graubergi kaitsjate

ning prokuröri apellatsioonid rahuldamata. Ühtlasi mõisteti G. Graubergilt menetluskuluna

riigituludesse väja 720 eurot ja 48 senti. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse muu hulgas:

6.1 V. Raudsepa süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi suure koguse narkootilise aine

ebaseaduslikus omandamises O. Kossari ning M. P.-ga Amsterdamis ajavahemikul 7.-9. detsembrini

2011 ja mõistis V. Raudsepa selles süüdistuses õigeks. Samuti tühistati otsus V. Raudsepa

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 392 lg 2 p 2 järgi ning ta mõisteti selles teos õigeks. Otsus

tühistati ka KarS § 63 lg 1, § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel karistuse ning liitkaristuse mõistmises. KarS §

184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistati V. Raudseppa vangistusega 7 aastaks, talle mõisteti KarS § 64 lg 1

alusel liitkaristuseks vangistus 7 aastat, mõistetud karistust suurendati KarS § 65 lg 2 ning § 74 lg 5

kohaselt Harju Maakohtu 5. novembri 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3

aasta vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti vangistus 10 aastaks. KarS § 68 lg 1 järgi arvati

eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 13. detsember

2011. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt;

6.2 O. Kossari süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning KarS § 63 lg 1, §

63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel karistuse ning liitkaristuse mõistmises ja temalt sõiduauto konfiskeerimises.

Süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi mõisteti O. Kossar õigeks ning KarS § 64 lg 1

alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus 4 aastaks. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati eelvangistuses

viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 11 kuud ning 27

päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 15. veebruar 2012. Kaitsja apellatsioon

rahuldati osaliselt.

7. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

7.1 Ei ole tõendatud, et Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvast korteris leitud narkootiline aine

omandati süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning toodi Eestisse O. Kossari sõidukis. O. Kossari seos

narkootilise aine ebaseadusliku omandamise ja üle Eesti riigipiiri toimetamisega on tõendamata ning

ta tuleb õigeks mõista. Seetõttu ei ole asjakohased maakohtu põhjendused, milles käsitletakse

narkootilise aine Xxxxx xxx XX-XX korterisse toomise asjaolusid. Eelnevad järeldused puudutavad

ka V. Raudsepale esitatud süüdistust, mis seisnes suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus

omandamises Amsterdamist ja selle Eestisse toimetamises, ning ka tema tuleb kõnealuses osas õigeks

mõista.

7.2 Maakohus tuvastas põhjendatult, et Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuva korteri üürimise

korraldas V. Raudsepa palvel G. Grauberg. See järeldus tugineb jälitustoimingute protokollidele ja on

kooskõlas G. Graubergi, Andrus Aasametsa ning V. Raudsepa telefonisuhtluse aegade, Valentina

Belomestnaja ja A. Aasametsa telefonisuhtluse aja ning M. P. ja V. Raudsepa korterist leitud Xxxxx

xxx XX-XX korteri kahe komplekti võtmete leidmisega. Tähtis ei ole see, et võtmed leiti M. P. jope

taskust, ega see, kas tunnistaja S. S. mingist arvutist üürikorterite kuulutusi vaatas. V. Raudseppa on

varem KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tingimisi karistatud ja seetõttu on eluliselt usutav, et ta ei soovinud

enda nimel üürida korterit, kus kavatses käidelda narkootilist ainet. Korterist leiti läbiotsimisel suures

koguses narkootilist ainet ja selle pakendamiseks vajalikud esemed. V. Raudsepa ja M. P. seosele

korterist leitud narkootilise ainega osutavad ka DNA-ekspertiisiaktid. Ei ole tuvastatud, kellelt

narkootiline aine omandati ja millal see korterisse toodi. Samas on tõendatud, et süüdistatav, kes on

varem toime pannud narkootikumidega seotud kuriteo, omandas ebaseaduslikult koos M. P.-ga

tuvastamata ajal, kohas ning isikutelt suures koguses narkootilist ainet, hoides seda Tallinnas Xxxxx

xxx XX-XX asuvas korteris 13. detsembrini 2011. Maakohtu põhjendused, mille kohaselt omandas J.

Toomik narkootilist ainet V. Raudsepa käest, väljuvad aga süüdistuse piiridest. Arvestades, et V.

Raudsepa süü maht KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi väheneb ning KarS § 392 lg 2 p 2 järgi tuleb ta

õigeks mõista, on vajalik karistuse kergendamine. Süüdistatava süü suurusele ja isikule vastab tema

karistamine vangistusega 7 aastaks.

7.3 Vaidlus puudub selles, et 12. detsembril 2011 vedas J. Toomik sõiduautoga suures koguses

narkootilist ainet, kuid tema süüdistusest tuleb välja jätta narkootilise aine omandamine V.

Raudsepalt. J. Toomiku ütlustes tekkinud vastuolude tõttu avaldati tema 13. detsembril 2011. a

kahtlustatavana antud ütlused. J. Toomik keeldus ülekuulamise protokolli allkirjastamast ega andnud

allkirja ka õiguste selgitamise kohta. See ei too kaasa kõnealuse menetlustoimingu protokolli

tõendina lubamatust. G. Graubergi ja J. Toomiku ütluste ebausaldusväärsust põhistas maakohus

piisavalt. Samuti saab nõustuda hinnanguga M. P. ja V. Raudsepa ütlustele, mis puudutavad Xxxxx

xxx XX-XX korteris käimise eesmärki, seal nähtut ning korteri võtmete saamise asjaolusid. Järeldust,

et narkootilise aine sai J. Toomik M. P.-lt, toetab seegi, et samal õhtul kella 19.45 paiku peeti

süüdistatav kinni ja tema kasutuses olnud sõidukist leiti suures koguses narkootilist ainet, mis on liigi

poolest korterist leitud narkootilisele ainele sarnane. Ühtlasi vastab karistuse raskus süüdistatava süü

suurusele ja isikule.

7.4 Maakohus kontrollis jälitustoimingutega saadud tõendite seaduslikkust, tuvastas lubade

olemasolu ja nende kattumise jälitustoimingute ajaga, asudes õigele seisukohale, et jälitustoimingute

protokollidele saab tugineda. Tõendite varjatud kogumise tingis kriminaalasja eripära, sest

üldteadaolevalt ei ole narkootiliste ainete käitlemisega seotud kuritegude puhul sageli

jälitustoiminguid tegemata võimalik tõendeid koguda ja sellega seotud isikuid tuvastada.

7.5 Süüdistuses KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi tuvastati, et G. Grauberg oli volitatud pidama

läbirääkimisi OÜ-ga Profit Pluss (pankrotis) väidetava AS-i Janvemar võlanõude üle. Nõue oli aga

ebaselge, tõendamata ja vähemalt osaliselt alusetu. B. S.-i, D. V.-i ja M. S.-i ütlused tõendavad, et 24.

novembril 2011 nõudis G. Grauberg võla tasumist, öeldes, et hakkate kartma pimedas väljas käia ning

autosse istuda. Süüdistatav teostas oma oletatavat õigust ja öeldu oli mõeldud B. S.-i ähvardamiseks

füüsilise vägivallaga, s.t vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega juhul, kui viimane nõudmist ei

täida. Tunnistajad kinnitasid, et süüdistatav rääkis jämedal toonil, mis ähvardust selgelt süvendas. Ka

tunnistaja Igor Glubakovi väitel kuulis ta B. S.-ilt, et G. Grauberg käis viimast ähvardamas. Ähvardus

saavutas eesmärgi, sest kannatanu hakkas pimedal ajal liikumist kartma ja otsustas taotleda relvaluba.

Oluline ei ole aga see, et kannatanu peaks vahetult pärast ähvarduse esitamist tundma hirmu. Väide,

mille kohaselt süüdistatav ei soovinud kannatanus hirmu tekitada, on paljasõnaline, olles kummutatud

maakohtu põhjalike järeldustega. Kuigi G. Graubergi käitumist saab käsitada lõpuleviidud kuriteona,

tuleb otsus jätta muutmata, sest prokurör kuriteo kvalifikatsiooni ei vaidlustanud.

7.6 On kindlaks tehtud, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas peksid O. Kossar ning K. Külv D. V.-i,

põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Teo sihtobjektis eksimine ei ole tähtis, sest

kihutaja vastutab täideviija objektieksimuse korral täideviija poolt tegelikult toimepandud teo eest.

Põhjendatud on järeldus, et selle teo toimepanemisele kihutas vahetuid täideviijaid G. Grauberg.

Süüdistatava kavandatud vägivallateo objektiks oli B. S., sest vaatamata kannatanu ähvardamisele

nõutud raha ei tasutud. Kannatanute ütluste järgi neil sellel ajal teiste isikutega konflikte ei olnud.

Samuti ei olnud O. Kossaril ja K. Külvil B. S.-i ning D. V.-iga seost. Kuriteole kihutamist tõendavad

ka jälitustoimingute protokollid.

7.7 On tõendatud, et OÜ-le Profit Pluss (pankrotis) kuuluva hoone süütas O. Kossar koos tuvastamata

isikuga. See tegu on kvalifitseeritav KarS § 203 järgi. G. Grauberg tunnistati süüdi kõnealusele

kuriteole kihutamises. Süüdistuse kohaselt pani ta selle teo toime grupis O. Kossari ja K. Külviga,

kuid K. Külvi ning G. Graubergi vahetut täideviimist tõendid ei kinnita. Samas on tuvastatud, et

G. Grauberg tellis O. Kossarilt OÜ Profit Pluss (pankrotis) vara rikkumisele suunatud teo. Kõik

süüdistuses kirjeldatud asjaolud on veenvalt tuvastatud (teo toimepanemise aeg, koht ja viis).

Kindlaks ei tehtud pelgalt seda, et süüdistatav ise kannatanu vara rikkus. Maakohus täpsustas G.

Graubergi teopanust, jäädes KarS § 203 järgi esitatud süüdistuse piiridesse. Kõikides OÜ Profit Pluss

(pankrotis) vastu suunatud kuritegudes oli juhtiv ja neid omavahel siduv isik süüdistatav. Samuti oli

ta ainuke, kellega äriühingu esindajal oli konflikt.

7.8 Xxxxx kinnistul teostatud läbiotsimisel leiti ja võeti ära läbiotsimisprotokollides märgitud kogus

käitlemiseks mittelubatud alkoholi, milles etanooli sisaldus ületas kakskümmend kaks protsenti.

Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 1 lg 1 ning § 12 lg 6 p 2 järgi

kuulus leitud alkohol aktsiisiga maksustamisele. Alkoholi koguses ja etanooli sisalduses ei ole alust

kahelda. Vaatlusprotokolli kohaselt olid pudelid suletud ja tõenäoliselt tehases toodetud. Pudelite

etikettide andmed on aga usaldusväärsed. Läbiotsimisega saadud leiu lubatavust tõendina ei mõjuta

asjaolu, et menetlustoimingu tegemise ajal toimus kriminaalmenetlus KarS § 184 alusel. Selle kuriteo

osas ei arvestatud põhjendatult V. Raudsepa, M. P., E. R.-i ja R. K. ütlusi. Viimane andis

ringkonnakohtu istungil seejuures ütlusi, millel sisulist tõenduslikku tähtsust ei ole. Samuti ei

kummuta need tunnistaja eelnevalt antud ütlusi. Täiendavate jälitustoimingute protokollide

kriminaalasja materjali juurde võtmise tingisid aga tunnistajate kohtuistungil antud ütlused.

Maakohtu viide ärilise eesmärgi olemasolule ei ole asjakohane, sest KarS § 375 lg 1 tunnused sellist

eesmärki ei nõua. V. Raudsepp ja M. P. panid kuriteo toime kaudse tahtlusega. Seadusest ei tulene

seisukoht, nagu eeldaks see tegu vähemalt otsest tahtlust.

7.9 Maakohus leidis õigesti, et liiklusregistris A. K. nimele registreeritud sõiduauto soetas tegelikult

õigusvastastest tegudest saadud tulu arvel J. Toomik. Tähtis ei ole see, et liiklusregistrisse on auto

omanikuna kantud teine isik. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid auto soetamist õiguspäraste

vahendite arvelt. Lisaks ei ole KarS § 832 puhul vaja tõendada seost konkreetse kuriteo ja vara vahel,

vaid piisab, kui kohus jõuab tõendeid hinnates veendumusele, et süüdistatav sai tulu õigusvastastest

tegudest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid V. Raudsepa kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi I. Kütt, G. Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi M. Põbo ja J. Toomiku kaitsja

vandeadvokaat M. Valge.

8.1 V. Raudsepa kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist V. Raudsepa süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ning 2 ja § 375 lg 1 järgi ning süüdistatava õigeksmõistmist.

Alternatiivselt taotleb kassaator kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule,

märkides kokkuvõtlikult järgmist.

8.1.1 KarS § 392 järgi kvalifitseeritud kuritegu ei ole tõendatud ja seetõttu ei saa V. Raudseppa süüdi

tunnistada ka KarS § 184 järgi. Ringkonnakohus apellatsiooni sellele väitele ei vastanud ega püüdnud

ka põhistada, millisel seaduslikul alusel V. Raudsepp muudetud süüdistuses süüdi tunnistati.

Süüdistusaktis on täpselt määratletud, kuidas narkootiline aine omandati, Xxxxx xxx XX-XX

asuvasse korterisse toimetati ja seal hoiti. Seisukoht, et V. Raudsepp ja M. P. omandasid narkootilise

aine teadmata ajal, isikutelt ning asjaoludel, on vastuolus KrMS § 286 lg-ga 5.

8.1.2 Ringkonnakohtu otsuse järgi omandas V. Raudsepp grupis M. P.-ga 1945,96 grammi MDMA-d.

Kohus eksis korteri aadressiga, kus narkootilist ainet hoiti. See eksimus ei ole süüdistuse muutmist

silmas pidades seaduslik. Süüdistusakti ja maakohtu otsuse järgi leiti Xxxxx xxx XX-XX asuvast

korterist kokaiini, mille omandamises ning hoidmises maakohus V. Raudsepa süüdi tunnistas.

Ringkonnakohus aga kokaiini omandamisest ja hoidmisest ei räägi ning seetõttu tuleb süüdistatav

selles osas õigeks mõista. Samuti ei osutatud muudetud süüdistuse puhul tõenditele, mis annaksid

aluse seostada V. Raudseppa narkootilise aine omandamisega. Kui süüdistuses ja maakohtu otsuses

oli täpselt kindlaks määratud, kes narkootilise aine korterisse vedas, siis ringkonnakohus sellist tegu

ei tuvastanud ega teinud ka kindlaks, kas süüdistataval oli üldse teoreetiline võimalus korteris viibida.

8.1.3 KarS § 392 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo tõendamatuse tõttu ei käsitlenud ringkonnakohus

narkootilise aine korterisse toomisega seotud asjaolusid. V. Raudsepa olukord ei erine aga

tõenduslikus mõttes O. Kossari olukorrast. Samas koheldi süüdistatavaid sarnases situatsioonis

ebavõrdselt ka selles osas, mis puudutab korterist leitud DNA-d. Nimelt loeti samadel asjaoludel ühe

isiku DNA sattumine narkootilise ainega seotud esemetele juhuslikuks, teise isiku puhul aga mitte.

See minetus on käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena. Ühtlasi jäeti

põhjendamata, kuidas võisid plastpudelid V. Raudsepa valdusesse sattuda. Mitmele narkootilise aine

omandamist ja hoidmise tõendatust puudutavale argumendile jättis ringkonnakohus vastamata.

8.1.4 Ringkonnakohtu otsusest võib järeldada, et V. Raudsepp tunnistati süüdi grupilises kuriteos,

kuid otsusest ei nähtu, kuidas ja missuguste tõendite alusel tuvastati muudetud süüdistuse

tõendamiseseme asjaolud. V. Raudsepa ja M. P. ühise ning kooskõlastatud tegutsemise kohta ei

esitatud põhjendusi, mis annaksid aluse käsitada neid kaastäideviijatena. Maakohtu põhjendused ei

ole asjasse puutuvad, sest esimese astme kohus sisustas kaastäideviimist, lähtudes narkootilise aine

üleandmisest J. Toomikule. Sellises käitumises V. Raudseppa süüdi ei tunnistatud.

8.1.5 Jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimisel peab kohus veenduma, et jälitustoiminguteks

antud load ja nende aluseks olnud taotlused on põhjendatud. Jälitustoimingute sisulist kontrolli ei

tehtud. Kaitsjatel ei ole jälitustoimikuga tutvumise õigust, mille tõttu muutub küsitavaks ja mõttetuks

poolte võrdsuse põhimõte võistlevas kriminaalmenetluses. Iga jälitustoiminguks antud luba peab

hindama ja kontrollima ultima ratio-põhimõttest lähtudes. Narkokuritegude puhul võib

jälitustoimingutega tõendite kogumine olla vajalik ja põhjendatud, kuid selle üldsõnaline hindamine

ei ole lubatav.

8.1.6 Maakohus võttis kriminaalasja materjali juurde S. S.-i ja R. K. kõneeristusi kajastavad

jälitustoimingute protokollid ning tugines neile otsuse tegemisel, rikkudes ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõtet. Äärmisel juhul saanuks jälitustoimingute protokolle tõendina kasutada

tunnistajate ristküsitlemisel kooskõlas KrMS § 288 lg 9 p-dega 2 ja 3. Samas oli R. K.-l

kõneeristustest nähtuvalt piisavalt aega, viimaks alkoholi Tartust Xxxxx talusse. Teisalt ei saa telefoni

asukohta võrdsustada isiku asukohaga. R. K. ütlustest ja kõneeristustest tulenevalt on kohtute

seisukohad ebaõiged ning ühtlasi jättis ringkonnakohus selles osas otsuse põhistamata.

8.1.7 Xxxxx talu läbiotsimismääruse kohaselt oli läbiotsimise eesmärk leida narkootilisi aineid, vara

konfiskeerimise jaoks tähtsaid esemeid ja muid kriminaalasjas olulisi esemeid. Menetlejal oli õigus

otsida, läbiotsimisprotokollis kajastada ja hiljem lubatava tõendina kasutada ainult KarS § 184 järgi

kvalifitseeritavat kuritegu puudutavaid leide. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks loeti

läbiotsimisprotokoll lubatavaks tõendiks.

8.1.8 Suure koguse alkoholi käitlemine on kriminaliseeritud alkoholi etanooli sisalduse järgi. Seetõttu

oleks kriminaalasja menetlemisel tulnud vältimatult tuvastada alkoholi etanooli sisaldus, mis võinuks

toimuda pistelisel kontrollimisel. Ka väitsid süüdistatav ja mitu tunnistajat, et 2011. a suvel oli

alkoholi kvaliteediga probleeme. Tunnistajate ja V. Raudsepa ütlusi selles osas kahtluse alla ei seatud.

Asitõendite vaatlusprotokolli põhjal on arusaamatu seegi, kuidas tuvastati, et pudelid sisaldasid

alkoholi.

8.1.9 KarS § 375 lg 1 kohaselt peab hoitud alkohol olema käitlemiseks mittelubatud. AS § 3 lg 1

sätestab alkoholi käitlemiseks loetavad toimingud ja AS § 7 lg-s 5 avatakse alkoholi suure koguse

mõiste alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) kaudu. Praeguses

kriminaalasjas ei ole tuvastatud alkoholi käitlemine ühelgi AS § 3 lg-s 1 nimetatud viisil. KarS § 375

lg 1 ja AS § 3 lg 1 on vastuolus, sest karistusseadustikus käsitatakse alkoholi käitlemise mõistet

laiemalt. Alkoholiseadus on erinorm ja seetõttu on V. Raudsepa vastutus KarS § 375 lg 1 alusel

välistatud. Kuna seadusandja on vaadeldava kuriteo kriminaliseerinud alkoholi etanooli sisalduse ja

aktsiisimäära ning spetsiifilise arvutustehte kaudu, mille kohta süüdistataval eriteadmised puuduvad,

tuleks sedavõrd keeruliselt kriminaliseeritud teo puhul karistusõiguslikust vastutusest rääkida

vähemalt otsese tahtluse korral.

8.2 G. Graubergi kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja

uue liitkaristuse moodustamist, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning

arvates karistuse kandmise aja alguseks 18. jaanuari 2012. Samuti taotleb kaitsja menetluskulude

jätmist riigi kanda, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

8.2.1 KarS § 257 järgi heidetakse G. Graubergile ette vägivallaga ähvardamist, kuid väidetav

ähvardus on liiga abstraktne, käsitamaks seda hirmu tekitavana. Kannatanu tõsist ähvardust ega ohtu

ei tundnud. Süüdistusversioon põhineb kannatanute ütlustel. Teo kvalifitseerimisel tuleb lähtuda

süüdistatava poolt selgesõnaliselt väljendatust, mis otsest ega kaudset viidet vägivallale ei sisaldanud

ja mida kannatanu võinuks tajuda hirmu tekitavana või mis oleks võinud tekitada hirmu objektiivses

kõrvaltvaatajas. G. Graubergi käitumises ei ole seetõttu tuvastatud tegu (hirmutamist), tagajärge

(hirmutunnet) ega ka põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel. Tõendamata on ka väited, et B. S.

hakkas kartma pimedal ajal liikumist ja otsustas taotleda relvaluba. Olukorras, kus ringkonnakohus

seda tegu lõpuleviidud kuriteona kvalifitseerida ei saanud, oleks tulnud maakohtu otsus tühistada ja

G. Grauberg süüdistuses KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista.

8.2.2 Kui süüdistataval olnuks tahtlus kedagi ähvardada, oleks eluliselt usutavam, et see ei toimu

suure hulga tunnistajate juuresolekul. G. Graubergi käitumises puuduvad süüteokoosseisu

subjektiivsed tunnused. Selle teo osas loeti kannatanute ütlused aprioorselt õigeks ja süüdistatava

ning tunnistajate ütlused aprioorselt ebaõigeks.

8.2.3 Süüdistusaktist ei nähtu, missuguse KarS §-s 121 sätestatud koosseisualternatiivi

toimepanemisele G. Grauberg O. Kossarit ja K. Külvi kihutas. Kohus seda omal algatusel sisustada ei

saa. Samas ei ole tuvastatud, et süüdistatav kihutas K. Külvi, O. Kossarit või kedagi kolmandat B. S.-

i peksmisele. Kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitatud ja D. V.-i peksmisele kihutamist G.

Graubergile ette ei heideta.

8.2.4 Tartu Maakohtu 24. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 2-12-23714 tehtud määruse kohaselt oli Profit

Pluss OÜ võlgnevus pankroti väljakuulutamise ajal üle 4 500 000 euro, millest järeldub, et

võlausaldajaid oli osaühingul palju. Ebaõige on järeldus, et teistel isikutel peale G. Graubergi ei

olnud põhjust OÜ Profit Pluss (pankrotis) juhatuse liikme vastu vägivallategusid toime panna.

Tegemist on põhjendatud kahtlusega, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava

kasuks.

8.2.5 K. Külvi ütlustele tuginemisel jäeti tähelepanuta tema ülekuulamise protokollis sisalduv

omakäeline märkus, milles ta D. V.-i peksmist kellegi tellimusel eitas. K. Külv ja O. Kossar

kinnitasid korduvalt, et süüdistatav neid kuriteole ei kihutanud. Ka peeti G. Graubergi ütlusi alusetult

ebausaldusväärseks. Süüdistatava ütluste uurimine ja tema süü hindamine ei olnud erapooletu.

8.2.6 KarS § 203 järgi kvalifitseeritavas süüdistuses käsitati G. Graubergi kaastäideviijana. Maakohus

leidis, et süüdistatava käitumine on vaadeldav hoopis kuriteole kihutamisena, kuid sellise teo

kirjeldust süüdistusakt ei kajasta. Süüdistuse piiridest väljumist ja süüdistatava teole oluliselt erineva

õigusliku hinnangu andmist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339

lg 2 mõttes. Ühtlasi puuduvad tõendid, mis selle kuriteo toimepanemist kinnitaks.

8.2.7 23. septembril 2013 jõustus G. Graubergi suhtes süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-

10-17334. Ringkonnakohus oleks seetõttu pidanud lähtuma KarS § 65 lg-st 1 ja mõistma

süüdistatavale uue liitkaristuse. Olukorras, kus isik mõistetakse süüdi ja teda karistatakse mitme

kohtuotsusega, tuleb viimase lahendiga taastada olukord, milline see oleks olnud juhul, kui kõiki

mitme kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid oleks arutatud koos.

8.3 J. Toomiku kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kergema karistuse mõistmist.

Alternatiivselt taotleb kassaator süüdistatava karistamist vangistusega 6 aastaks, lugeda tegelikult

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vahi all viibitud aeg ja jätta ülejäänud karistuse osa

maksimaalse võimaliku katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Samuti taotletakse otsuse

tühistamist A. K. nimele registreeritud sõiduauto konfiskeerimises, auto tagastamist ja

menetluskulude jätmist riigi kanda. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

8.3.1 Kohtud ei põhjendanud, miks J. Toomiku ütlused loeti ebausaldusväärseks. Süüdistatav selgitas

ütluste muutmist põhjalikult, soovides, et maakohus võtaks tõendina vastu 15. detsembri 2011. a

avalduse, milles ta varasemate ütluste ebaõigsust ning kahtlustatavana ülekuulamise protokolli

allkirjastamisest keeldumist põhjendas. Seda taotlust ei rahuldatud. Paljud faktilised asjaolud

tuvastati kohtulikul arutamisel ebaõigesti, tõendeid käsitleti valikuliselt, eksiti neile viitamisel ja jäeti

kaitseversioonid kummutamata.

8.3.2 Kohtupraktikas on isikuid KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mitmel juhul karistatud 3-4 aastase

vangistusega. J. Toomiku karistamisel ületati oluliselt mõistlikkuse piiri, mida ühiskond tunnetaks

samasisulise kuriteo puhul õiglase karistusena. Tekib mulje, et karistuse mõistmisel arvestati eeskätt

süüdistatava varasemat elukäiku ja isikuomadusi, mitte tema süü suurust. Ka ei arvestatud, et viimane

karistus mõisteti süüdistatavale 23. jaanuaril 2002. Rahvatervisevastaseid kuritegusid ta varem toime

pannud ei ole. Täielikult eirati puhtsüdamlikku kahetsust, mida tuleb KarS § 57 lg 1 p 3 järgi käsitada

karistust kergendava asjaoluna. Arusaadav ei ole seegi, missuguste kriteeriumite alusel taotleti J.

Ulasevitšile ja J. Toomikule samasuguseid karistusi, kuigi viimase süüdistus on kergem.

8.3.3 KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei piisa sellest, et nentida isiku kuritegelikku eluviisi ja legaalse

sissetuleku puudumist. Konfiskeerimiseks peavad esinema mingid täiendavad asjaolud. Pole alust

seostada J. Toomikut ja tema elukaaslast kuritegude toimepanemisega ning arvata, et enne J.

Toomikule süüksarvatava kuriteo toimepanemist omandatud vara soetati kuritegelikul teel. Sisuliselt

asus ringkonnakohus A. K.-d süüstama õigusvastaste tegude toimepanemises. Ka jäeti arvestamata J.

Toomiku ütlused selle kohta, milliste vahendite arvel sõiduauto soetati. Kolmanda isiku õigused jäid

kriminaalmenetluses samuti kaitseta.

9. Kassatsioonivastuses ei nõustu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marge Püss

kassatsioonidega, leides, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohtu seisukohad

on selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Otsusest

nähtub, missugustel tõenditel kohtu järeldused põhinevad. Väited tõendite valikulise hindamise kohta

on aga alusetud. Kassaatorid taotlevad tõenditele teistsuguse hinnangu andmist, mis ei kuulu KrMS §

363 lg 5 järgi Riigikohtu pädevusse. Karistuste mõistmisel järgiti karistuse mõistmise

üldpõhimõtteid. V. Raudsepa kaitsja vaidlustab kõneeristuste lubatavust tõendina. Kaitsja taotlusel

kuulati üle R. K. V. Raudsepp ja M. P. ei maininud aga kohtueelsel uurimisel kordagi, et läbiotsimisel

leitud alkohol kuulus tunnistajale. Seetõttu ei saanud prokurör jälitustoimingu protokolli varem

esitada. J. Toomiku kaitsja väitel jäeti A. K. õigused kriminaalmenetluses kaitseta. A. K. kaasati

kolmanda isikuna menetlusse, ta oli enda õigustest ja kohtuistungite aegadest teadlik, kuid kohtusse

ei ilmunud. See tähendab, et ta ei soovinud enda õigusi teadlikult realiseerida. KrMS § 401 lg 3 ja

KrMS § 272 lg 1 järgi ei takistanud A. K. kohtuistungile ilmumata jäämine kriminaalasja arutamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kaaluka osa kaitsjate kassatsioonidest moodustavad väited, milles kritiseeritakse tõendite

hindamisest tehtud järeldusi ja kohtuotsuste põhistatust. Nendest seisukohtadest ajendatuna on V.

Raudsepa ja G. Graubergi kaitsjad arvamusel, et süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude

toimepanek ei ole tõendatud. J. Toomiku kaitsja aga leiab, et tõendatud ei ole narkootilise aine

omandamine süüdistuses kirjeldatud viisil ega ka KarS § 832 lg-s 1 sätestatud konfiskeerimise

eeldused. Selliste väidetega vaidlustatakse senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi

asjaolusid, kuid KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kuivõrd

kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet

selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest, vaeb

Riigikohus praeguse kriminaalasja lahendamisel esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse

kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina

tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsust asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1).

11. Kohtuotsuste järelduste kujunemine on V. Raudsepa süüditunnistamisel KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja

2 ning § 375 lg 1 järgi, G. Graubergi süüditunnistamisel KarS § 257 - § 25 lg 2 ja § 121 - § 22 lg 2

järgi ning J. Toomiku süüditunnistamisel KarS § 184 lg 1 järgi jälgitav. Kohtud on piisava

põhjalikkusega näidanud, millistele tõenditele ja miks nad süüdimõistva otsuse tegemisel tuginesid.

Kassaatorid ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, mis ei ole käsitatav

kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-100-12, p 8). Kirjeldatud põhjustel ei

korda kriminaalkolleegium, lähtudes KrMS § 363 lg 4 p-s 1 sätestatust, kõiki ringkonnakohtu

seisukohti. Kassaatorite põhiväidetele vastamiseks tuleb esmalt käsitleda V. Raudsepa (I), seejärel G.

Graubergi (II) ja viimaks J. Toomiku kaitsja (III) argumente. Edasi saab kokku võtta

kassatsioonimenetluse tulemused (IV) ja lahendada G. Graubergi ning J. Toomiku kaitsjate taotlused

riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (V).

I

12. V. Raudsepp on KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kokkuvõtlikult süüdi tunnistatud selles, et tema

isikuna, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud narkootikumidega seotud

kuriteo, omandas grupis M. P.-ga eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ning isikult suures koguses

narkootilist ainet, mida hoidis kuni 13. detsembrini 2011 Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvas

korteris. Selle süüdistuse osas on vajalik märkida, et apellatsioonikohtu ühekordne eksimus korteri

aadressi nimetamisel on käsitatav trükiveana ega ole otsuse sisulise õigsuse hindamise seisukohalt

tähtis. Samuti ei ole põhjendatud kassaatori väide, mille kohaselt oleks tulnud süüdistatav kokaiini

omandamises ja hoidmises õigeks mõista.

12.1 Kõnealune etteheide põhineb ringkonnakohtu otsuse ühel lõigul, mis on lahendi terviklikust

kontekstist välja rebitud. Analüüsides küsimust suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku

käitlemise tõendatuse kohta, tõi ringkonnakohus välja need süüdistuse asjaolud, mida ta tuvastatuks

ei pea ja milles tuleb V. Raudsepp seetõttu õigeks mõista. Samuti osutatakse vaidlustatud otsuses

maakohtu nendele järeldustele, mis jäeti apellatsioonimenetluse tulemusel muutmata. Otsuse

tervikuna lugemisel on selgelt arusaadav, et V. Raudsepp on süüdi tunnistatud nii MDMA kui ka

kokaiini suure koguse ebaseaduslikus käitlemises. Kirjeldatud seisukohta toetavad muu hulgas

ringkonnakohtu otsuse need lõigud, milles käsitletakse narkootilise aine omandamisega seotud

asjaolusid ja selle edasiandmist J. Toomikule.

12.2 Teisalt on vajalik osutada veel sellelegi, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem

saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS §

274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-45-13, p 11). Ringkonnakohus ei mõistnud V. Raudseppa süüdistuses KarS § 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kokaiini käitlemises õigeks ega lõpetanud ka kriminaalmenetlust.

13. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka V. Raudsepa ja O. Kossari süüditunnistamises ning

karistamises KarS § 392 lg 2 p 2 järgi. Esimese astme kohtu järeldusi ei muudetud osas, mis

puudutab suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist grupis M. P.-ga. Erinevalt

kassaatori arvamusest saab maakohtu otsuse vastavate põhjenduste alusel jaatada V. Raudsepa ja M.

P. ühist ning kooskõlastatud tegevust suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikul omandamisel ja

hoidmisel ka seejärel, kui süüdistatav ning O. Kossar mõisteti KarS § 392 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritavas kuriteos tõendamatuse tõttu õigeks. Nimelt osutas maakohus, et narkootiline aine

oli mõlema isiku ühises ja otseses valduses ning selle käitlemine sõltus mõlema isiku teopanusest.

Samuti käideldi narkootilist ainet ühiselt ja kooskõlastatult. On kindlaks tehtud, et V. Raudsepp

korraldas narkootilise aine hoidmiseks korteri üürimise ja M. P. andis korterile juurdepääsu omades

suures koguses narkootilist ainet J. Toomikule. Eeskätt need asjaolud võimaldasid kohtutel sedastada,

et M. P. ja V. Raudsepa teopanus oli süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisel oluline ja

nad tegutsesid ühisest teootsusest lähtudes. Seetõttu kvalifitseeriti süüdistatava käitumine õigesti

grupilise kuriteona.

14. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga selleski, nagu oleks V. Raudsepa süüditunnistamisel rikutud

KrMS § 268 lg 5 nõudeid. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine

süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS §

268 lg-st 5 tulenevalt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele,

mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud

tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teise lause järgi ei või kohus otsust tehes tugineda faktilisele

asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

14.1 Süüdistuse kohaselt omandas V. Raudsepp suures koguses narkootilist ainet grupis M. P., O.

Kossari ja J. Ulasevitšiga tuvastamata isikult ajavahemikul 7.-9. detsembrini 2011 Hollandi

Kuningriigis Amsterdamis ning 10. detsembril 2011 kella 14 paiku toimetas O. Kossar narkootilise

aine autoga üle Eesti riigipiiri, viies selle Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvasse korterisse.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tuvastada, millal, kus ja kellelt narkootiline aine omandati ning

millisel ajal see korterisse toodi. Samas on kindlaks tehtud narkootilise aine omandamine ja hoidmine

grupis M. P.-ga.

14.2 Kriminaalkolleegium leiab, et olukorras, kus Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuva korteri

läbiotsimisel leiti suures koguses narkootilist ainet, mis kohtulikul arutamisel tuvastatu järgi kuulus

M. P.-le ja V. Raudsepale, kuid ei ole kindlaks tehtud, millal ning missugustel asjaoludel nad

narkootilise aine omandasid ja korterisse tõid, puudus süüdistatava õigeksmõistmiseks seadusest

tulenev alus. KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei saa käsitada olukorda, mil kohtulikul arutamisel

tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures

koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest

ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis

ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele

KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas

süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine,

täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku

vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus

süüdlasele ning oli tema valduses.

15. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud kassaatori seegi väide, mille kohaselt rikuti V. Raudsepa

kriminaalasja menetlemisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet seeläbi, et sarnases olukorras

olevaid süüdistatavaid koheldi tõendite hindamisel erinevalt. Maa- ja ringkonnakohtu otsustest

nähtub jälgitavalt, millistele tõenditele ning miks selle kuriteo puhul süüdimõistva otsuse järeldused

rajati. Oluline on aga märkida, et erinevalt O. Kossarist ja J. Ulasevitšist, kelle seost Tallinnas Xxxxx

xxx XX-XX asuvast korterist leitud narkootilise aine käitlemisega usaldusväärselt tõendatuks ei

peetud, tuvastati, et korteri üürimise korraldas V. Raudsepp. Eeskätt sellest tõdemusest lähtudes ongi

õigustatav, et kohtutel kujunes V. Raudsepa suhtes tõendite hindamisel teistsugune siseveendumus.

Korteri üürimist ja sellise tegevuse eesmärki puudutavad järeldused rajati peamiselt jälitustoimingute

protokollidele. Lisaks leiti V. Raudsepa elukohast korteri võtmed ja korterist läbiotsimisel

narkootilise aine käitlemisega seotud esemed, millel tehti ekspertiisiaktide alusel kindlaks nii M. P.

kui ka V. Raudsepa bioloogilise materjali olemasolu. Kuigi korterist leitud digitaalkaalult ja

plastpudelite suudmetelt leiti ka J. Ulasevitši ning O. Kossari DNA-d, puudusid muud usaldusväärsed

tõendid, mis oleksid võimaldanud viimati märgitud isikuid tõsikindlalt korteri kasutamise ja sealt

leitud narkootilise aine käitlemisega seostada. Seega oli V. Raudsepa süüdimõistmise aluseks olnud

tõendikogum võrreldes kaassüüdistatavatega erinev, võimaldades teha piisavalt usaldusväärseid

järeldusi tema seotuse kohta käideldud narkootilise ainega.

16. Kontrollimaks kaitsja kassatsioonis esitatud väiteid, mis puudutavad jälitustegevusega kogutud

tõendite seaduslikkust, tutvus Riigikohtu kriminaalkolleegium jälitustoimikuga, et selgitada välja, kas

jälitustegevuseks antud load ja nende aluseks olevad taotlused on põhistatud ning kas

jälitustoiminguteks lubade andmisel järgiti ultima ratio-põhimõtet. Jälitustoimikuga tutvumise

tulemusena ei tekkinud kolleegiumil kahtlusi eeluurimiskohtuniku ja prokuröri antud lubade

seaduslikkuse ega ka jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 110 lg-st 1 tuleneva

jälitustegevuse ultima ratio-põhimõtte järgimise osas. Määrusi, millega anti load KrMS §-des 115,

117 ja 118 sätestatud jälitustoimingute tegemiseks, ning ka loa andmise aluseks olevaid taotlusi, on

piisavalt põhistatud. Samuti nähtuvad taotlustest ja jälitustoiminguteks antud lubadest põhjendused

selle kohta, miks tuleb tõendeid koguda jälitustoimingutega ning miks on see välistatud muude

menetlustoimingute abil. Tõendite varjatud kogumise on esmajoones tinginud praeguse kriminaalasja

eripära, sest lähtudes esialgsest kahtlustusest puudus võimalus muude menetlustoimingutega kindlaks

teha, kas ja missugused isikud olid seotud suures koguses narkootilise aine käitlemisega. Vaadeldava

kuriteoliigi puhul on tegemist peitkuriteoga, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest

keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle

tegevus toimub äärmiselt salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei

saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Mõistetavalt ei tähenda

eespool öeldu seda, nagu võiks eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud

kriminaalmenetlustes pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks. Erinevalt

kassaatori arvamusest ei ole selline arusaam väljaloetav ka ringkonnakohtu otsusest. Arvestades aga,

et jälitustoimingute tegemisel järgiti seaduses sätestatud korda, nõustub kriminaalkolleegium kohtute

seisukohaga, mille kohaselt on V. Raudsepa süüdistust puudutavad jälitustoimingutega kogutud

tõendid lubatavaks tõendiks KrMS § 111 mõttes.

17. KarS § 375 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas märgib V. Raudsepa kaitsja esmalt, et

läbiotsimise eesmärgist lähtudes oli menetlejal õigus kasutada üksnes KarS §-s 184 sätestatud

kuritegu puudutavaid leide. See väide on ekslik.

17.1 Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel

enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel

põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku

menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Jälitustegevuse

kontekstis on senises kohtupraktikas märgitud sedagi, et kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu

käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda

seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute

tegemine lubatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-

92-13, p-d 8-9).

17.2 Kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja

läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega

mitteseotud esemeid. Seetõttu on vaidlusalust läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud

tõendeid õigustatult käsitatud kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.

18. Kassaator vaidlustab ka tunnistajate S. S.-i ja R. K. kõnede eristusi kajastavate jälitustoimingute

protokollide tõendina vastuvõtmist, leides, et maakohus rikkus ausa ning õiglase kohtumenetluse

põhimõtet. Iseenesest õige on kaitsja seisukoht, et KrMS § 297 ei ole siinjuures asjasse puutuv norm.

See säte reguleerib täiendavate tõendite kogumist kohtulikul uurimisel ega käsitle olukorda, kus

kohtumenetluse pool soovib kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit.

Jälitustoimingute protokollid olid prokuröril tõendina kogutud varem, kuid ta ei olnud neid kohtule

esitanud.

18.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et menetlejana tuleb prokuratuuril tagada

süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse

sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab

prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses

menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust

kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse,

kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Veel on märgitud, et samal ajal ei sisalda

kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku

arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab

pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui

ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud

olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi

vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning

kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.

18.2 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt põhjendas prokurör täiendavate tõendite esitamist S. S.-i ja

R. K. kohtus antud ütluste sisuga, mis erinesid oluliselt varem kogutud tõendusteabest. Kolleegiumi

arvates ei ole tavatu olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule

esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone,

võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku

menetlusversiooni silmas pidades tähtsad.

18.3 Arusaadavalt võib aga tõendamisvajadus sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate

tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina

vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend. KrMS § 154 lg 2 p 4 ja §

227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga

tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt

refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on

täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas

ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas

menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba

ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures

on oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades

võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust

avaldada.

18.4 Eelnevat kokku võttes nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et

jälitustoimingute protokollide vastuvõtmisel ja neile tuginemisel kriminaalmenetlusõigust ei rikutud,

sest uute tõendite esitamine oli õigustatav S. S.-i ja R. K. ristküsitlusel antud ütluste sisust lähtudes.

Uute tõenditega võimaldati teisel kohtumenetluse poolel tutvuda ja nende kohta arvamust avaldada.

Vähetähtis ei ole seegi, et ringkonnakohtu istungil kuulati R. K. kaitsja taotlusel täiendavalt üle,

selgitamaks jälitustoimingu protokollis kajastuvaid asjaolusid. Kirjeldatud põhjustel tuleb KrMS §

339 lg 1 p-s 12 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist eitada.

19. Kaitsja vaidlustab ka R. K. ütlustele antud hinnangut ja järeldust, mille kohaselt oli tegemist suure

koguse käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Kolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsused on

kõnealuses küsimuses seaduslikud ja nendest nähtub piisava põhjalikkusega nii see, miks tunnistaja

ütlused ebausaldusväärseks loeti, kui ka see, missuguste tõendite alusel tuvastati, et tegemist on suure

koguse käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Kohtulikul arutamisel ei tõstatatud selliseid kahtlusi,

mis kummutaks järelduse, et läbiotsimisel leitud ja ära võetud pudelites oleva vedeliku näol on

tegemist alkoholiga ning et pudelite etikettidele kantud andmed vastavad tegelikkusele. ATKEAS §

46 lg-s 7 nähakse samuti ette, et proovid võetakse ja saadetakse laborisse analüüsiks vaid juhul, kui

tekib kahtlus alkoholi etanooli sisalduses. Sellist veenvat kahtlust tuvastatud ei ole. Kaitseversiooni,

mille kohaselt ei ole kindlaks tehtud, et tegemist oli alkoholiga, muudavad küsitavaks muu hulgas

kassaatori seisukohad, milles osutatakse väidetavatele alkoholi kvaliteediprobleemidele. Nendest

seisukohtadest järelduvalt möönab ka kassaator, et läbiotsimisel leitud pudelites oli just alkohol.

Vastavasisulised tunnistajate ja süüdistatava ütlused rajanevad aga subjektiivsel ning paljasõnalisel

muljel ega võimalda veenvalt ümber lükata teiste tõenditega tuvastatut.

20. V. Raudsepp tunnistati KarS § 375 lg 1 järgi süüdi selles, et ta hoidis koos M. P.-ga tuvastamata

ajast kuni 4. jaanuarini 2012 suurt kogust käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Kassaatori hinnangul

tuleb alkoholi käitlemise mõiste sisustamisel juhinduda AS §-st 3, mis kujutab endast võrreldes KarS

§-ga 375 erinormi. Kuivõrd aga süüdistatava tegevus ei vasta ühelegi AS § 3 lg-s 1 loetletud alkoholi

käitlemise viisidest ja ta ei hoidnud alkoholi kaubanduslikul eesmärgil, on tema vastutus kaitsja

arvates kõnealuse koosseisu järgi välistatud. Kriminaalkolleegium leiab, et selline arusaam on ekslik.

20.1 KarS §-s 375 sätestatud kuriteo objektiks on suur kogus maksumärgiga märgistamata või

käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tunnustelt analoogiline süüteokoosseis on KarS § 376, milles

nähakse muu hulgas ette vastutus maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas

müügipakendis tubakatoodetega suures koguses kauplemise või maksumärgiga märgistamata või

teistele

nõuetele

mittevastavas

müügipakendis

tubakatoodete

hoidmise,

ladustamise

või

edasitoimetamise eest suures koguses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 6. märtsi 2009. a otsuses

asjas nr 3-1-1-3-09 märkinud, et kuivõrd KarS § 376 dispositsioonis ette nähtud tubakatoodete suur

kogus ületab kaubanduslikku kogust, on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja

edasitoimetamine alati käsitatav ka tubakatoodete käitlemisena tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 mõttes (p

22).

20.2 KarS § 375 on kaitstava õigushüve ja objektiivsete tunnuste poolest olemuslikult võrreldav KarS

§-ga 376. Võrreldavad on ka need alkoholi- ja tubakaseaduse normid, mis puudutavad alkoholi ja

tubaka käitlemise mõistet alkoholi ning tubaka hoidmist, ladustamist ja edasitoimetamist silmas

pidades. Seetõttu on kohtuasjas nr 3-1-1-3-09 väljendatud seisukoht ühtlasi kohaldatav ka praegusele

kohtuasjale ja KarS § 375 sisustamisele, millest johtuvalt leidsid kohtud põhjendatult, et süüdlasel

kaubandusliku eesmärgi olemasolu tuvastamine ei olnud tema süüdimõistmise eeldusena nõutav.

Samuti ei põhine seadusel kassaatori seisukoht, nagu eeldaks vaadeldava kuriteo toimepanek

vähemalt otsest tahtlust. Kohtutega saab nõustuda selles, et kuriteo pani V. Raudsepp toime vähemalt

kaudse tahtlusega ja temale süüksarvatava teo õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud

puuduvad. Nendel põhjustel ei anna kassaatori väited vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks alust.

II

21. G. Graubergi kaitsja vaidlustab järeldust, mille kohaselt on KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi

kvalifitseeritav kuritegu tõendatud, ega nõustu ühtlasi seisukohaga, et süüdistatava käitumine vastab

omavoli tunnustele. Käesoleva otsuse p-des 10 ja 11 märgitud põhjustel ei pea kolleegium vajalikuks

veel kord analüüsida väiteid, milles kritiseeritakse kannatanute, tunnistajate ning süüdistatava

ütlustele ja süüdlase esitatud nõudega seotud asjaoludele antud hinnangut, sest nendes küsimustes on

kohtuotsuseid piisava veenvusega põhistatud. Kohtulikul arutamisel tehti kindlaks, et süüdistuses

märgitud ajal ja kohas nõudis G. Grauberg B. S.-iga rääkides väidetava võla tasumist AS-ile

Janvemar, öeldes kannatanule: „Hakkate kartma pimedas väljas käia ja autosse istuda“. AS-i

Janvemar nõue oli ebaselge ja tõendamata ning vähemalt osaliselt alusetu. Samuti leiti, et

süüdistatava poolt öeldu kujutas endast füüsilise vägivallaga ähvardamist. Kuna nõue esitati vägivalla

ähvardusel, on selline tegevus käsitatav oma oletatava õiguse teostamisena ebaseaduslikus korras.

21.1 KarS § 257 kujutab endast formaalset delikti ja süüteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole seetõttu

tähtis, kas ja millal hakkas kannatanu ähvarduse mõjul hirmu tundma. Oluline on, et esineb alus karta

ähvarduse täideviimist. Kirjeldatud põhjusel ei loe kolleegium asjasse puutuvaks kaitsja väiteid

kuriteo tagajärje saabumise aja ja teo ning tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastatuse kohta.

Ringkonnakohus märkis õigustatult, et vaadeldava kuriteo kvalifitseerimisel katsena maakohus eksis,

kuid tulenevalt asjaolust, et prokurör selles osas maakohtu otsust ei vaidlustanud, puudus

apellatsioonikohtul menetluslik pädevus kõnealust viga kõrvaldada. Erinevalt kaitsja arvamusest ei

too see materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest tingitud viga kaasa süüdistatava õigeksmõistmist,

sest karistusseadustiku kohaselt on karistatav ka süüteokatse (KarS § 25).

21.2 Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, mille kohaselt oli ähvardus piisavalt konkreetne ja

tõsiselt võetav, tekitamaks objektiivses vaatlejas kartust ähvarduse täideviimise suhtes. Süüdlase

väljendusviisist lähtudes ei ole kahtlust, et kannatanut ähvardati füüsilise vägivalla kasutamisega.

Ühtlasi on veenvad põhjendused, mis puudutavad süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste

realiseerimist. Ähvardamisele järgnes ka tegelikult D. V.-i peksmine, mis oli otseselt seotud esitatud

nõude rahuldamata jätmisega. Seetõttu ei olnud süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste hindamisel

vähetähtis tugineda ka süüdlase teoeelset ja -järgset käitumist iseloomustavatele asjaoludele.

22. KarS § 121 - § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegu seisnes süüdistusakti kohaselt selles, et G.

Grauberg kihutas O. Kossarit ja K. Külvi kasutama B. S.-i suhtes füüsilist vägivalda. Järeldus, et O.

Kossarit ja K. Külvi kihutas kuriteole just süüdistatav, põhineb eeskätt M. S.-i, B. S.-i ja D. V.-i

ütlustel, aga ka jälitustoimingute protokollidel. Viimastest nähtub kihutaja ja täideviijate omavaheline

suhtlus, kuid ka süüdistatavat iseloomustav käitumine võlgade sissenõudmisel. Põhjendatult

arvestasid kohtud seejuures G. Graubergi kuriteosündmusele eelnenud käitumist. Väidetav OÜ Profit

Pluss (pankrotis) võlausaldajate paljusus ja tema vastu esitatud nõuete suurus ligikaudu üheksa kuud

pärast kuriteo toimepanemist ei kummuta samuti järeldust, et kuriteoga on seostatav just süüdistatav.

Ühtlasi põhjendas maakohus, miks ta G. Graubergi ütlused ebausaldusväärseks luges.

23. Asjaolu, et süüdistuses ei kajastu täpsemalt, missuguse KarS § 121 dispositsioonis kirjeldatud

käitumisalternatiivi toimepanemisele süüdistatav täideviijaid kihutas, süüdlase karistusõiguslikku

vastutust ei mõjuta, sest tahtliku põhiteo ebaõigussisu on teokirjelduse põhjal olulisemates joontes

tuvastatav. Samuti märkis ringkonnakohus põhjendatult, et täideviijate eksimus süüteo sihtobjektis ei

ole praegusel juhul kuriteo kvalifitseerimise seisukohast tähtis. Olukorras, kus kihutaja on objekti

tuvastamiseks andnud juhised ja täideviija on neid ka järginud ning tema kõrvalekalle jääb tavalise

elukogemuse piiridesse, vastutab kihutaja täideviijaga samadel alustel. O. Kossar ja K. Külv peksid

kihutamise tulemusena B. S.-i asemel ekslikult D. V.-i, kuid kriminaalasja arutamisel ei ole kindlaks

tehtud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada olulist hälbimist neile antud juhistest ning

privilegeerida sellest lähtudes G. Graubergi karistusõiguslikku vastutust. Kuna teokirjeldusest nähtub

ühemõtteliselt, et süüdistatava tahtlus hõlmas füüsilise vägivalla kasutamisele kihutamist B. S.-i

suhtes, kuid täideviijad peksid ekslikult D. V.-i, ei ole asjasse puutuv kassaatori väide, mille kohaselt

pole B. S.-i suhtes kunagi vägivalda tarvitatud.

24. Kaitsja hinnangul väljus maakohus G. Graubergi süüditunnistamisel KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi

süüdistuse piiridest, andes tema teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu, sest süüdistuses puudub

selliste faktiliste asjaolude kirjeldus, mis võimaldaks talle ette heita asja rikkumisele kihutamist.

24.1 Süüdistusakti kohaselt seisnes G. Graubergile KarS § 203 järgi etteheidetav käitumine

kokkuvõtlikult selles, et 15. jaanuaril 2012 kella 23 paiku lõhkus ta grupis O. Kossari ja K. Külviga

Jõgevamaal Pala vallas Xxxxxxx külas võõra vara hävitamise eesmärgil OÜ Profit Pluss (pankrotis)

hoone akna, visates sealt sisse põleva sõiduauto rehvi, mille tulemusena hoones asuv köök süttis.

Seejärel viskas ta põlevvedelikku hoone välisuksele ja välisseinale, mis samuti süttisid. Kirjeldatud

tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule 9785 eurot ja 49 senti varalist kahju. Maakohus tunnistas

G. Graubergi süüdi KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi, leides, et kuriteo vahetuks täideviijaks oli O. Kossar

koos kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikuga. Süüdistatav seevastu kihutas 15. jaanuaril 2012 O.

Kossarit tahtlikult rikkuma OÜ Profit Pluss (pankrotis) vara, tellides selle teo oma põhieesmärgi, s.t

oletatava õiguse teostamise saavutamiseks. Seejuures osutas kohus jälitustoimingute protokollidele ja

süüdistatavate ütlustele, millest nähtuvalt kohtusid G. Grauberg ning O. Kossar samal päeval kella 16

paiku Ahula külas. Kohus märkis, et süüdistataval oli piisavalt aega ja võimalusi, andmaks O.

Kossarile täpsed juhised osaühingu vara rikkumiseks.

24.2 KrMS § 268 lg 1 järgi toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi 5. lõike

kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt

erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme

asjaoludest. Riigikohus on varem korduvalt märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse

tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu

tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-

1-1-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-82-13,

p 13). Lähtudes nendest põhimõtetest ja KrMS § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetest, said kohtud selle kuriteo

puhul tugineda üksnes sellistele faktilistele asjaoludele, mis kajastusid G. Graubergile KarS § 203

järgi esitatud süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kirjelduses ega erinenud neist oluliselt.

24.3 Süüdistuses ei ole aga kirjeldatud selliseid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid kindlaks teha,

kus, millal ja missuguse teoga G. Grauberg O. Kossaris KarS § 203 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemiseks tahtluse tekitas. Kriminaalasja materjalile ei vasta seejuures ringkonnakohtu

seisukoht, nagu oleksid süüdlase teole teistsuguse karistusõigusliku hinnangu andmisel teo

toimepanemise aeg, koht ja viis võrreldes süüdistusega jäänud samaks. Erinevalt apellatsioonikohtu

järeldusest ei ole esimese astme kohus tuvastanud, et kuriteost osavõtu tunnused realiseeris

süüdistatav Jõgevamaal Pala vallas Xxxxxxx külas 15. jaanuaril kella 23 paiku. Kohus tuvastas

hoopis seda, et G. Grauberg sel ajal sündmuskohal ei viibinud, vaid kohtus O. Kossariga samal

päeval kella 16 paiku Ahula külas, millest johtuvalt oli tal enne teo toimepanemist piisavalt aega ja

võimalusi, andmaks täideviijale juhiseid. Kuivõrd süüdistuses kirjeldatakse kuriteo vahetut

täideviimist puudutavaid faktilisi asjaolusid, mis seisnesid kannatanule kuuluva hoone süütamises ja

sellega olulise kahju tekitamises, siis ei saagi need asjaolud olla võrreldavad samast kuriteost osavõtu

toimepanemise viisiga, milles G. Grauberg kohtuotsusega süüdi tunnistati. Eeltoodust lähtudes leiab

kassaator õigesti, et süüdimõistva otsuse tegemisel KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi väljus maakohus

KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest ning see eksimus on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

25. Kuivõrd kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilised asjaolud erinevad oluliselt süüdistuses

kirjeldatud kuriteo faktilistest asjaoludest ja see viga ei ole enam kohtumenetluses kõrvaldatav, tuleb

maa- ja ringkonnakohtu otsused selles osas tühistada ning süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.

Kirjeldatud põhjusel ei analüüsi kolleegium edasiselt väiteid, mis puudutavad vaadeldava kuriteo

tõendatust ja selle teo eest mõistetud karistuse raskust. Süüdistatava osaline õigeksmõistmine tingib

ühtlasi OÜ Profit Pluss (pankrotis) tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise G. Graubergi osas ja maa- ning

ringkonnakohtu otsuste tühistamise süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude osas. Samuti tuleb

G. Graubergile mõista uus liitkaristus.

26. Kaitsja märgib, et 23. septembril 2013 jõustus Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsus, millega on

G. Graubergi samuti karistatud vangistusega, ja seetõttu pidi ringkonnakohus mõistma süüdistatavale

KarS § 65 lg 1 alusel uue liitkaristuse. Kolleegium leiab, et olukorras, kus G. Graubergile tuleb

osalise õigeksmõistmise tõttu mõista uus liitkaristus KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel, kuid teisalt

peavad kohtud tagama olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud

isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest

mõistetakse karistus ühe või mitme kohtuotsusega, tuleb kriminaalasi tühistatud osas saata uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a

otsus jõustus enne ringkonnakohtu otsuse tegemist, mille tõttu oli apellatsioonikohtul võimalik

mõista KarS § 65 lg 1 alusel süüdistatavale liitkaristus sõltumata apellandi vastavasisulisest

taotlusest. Seega tuleb kriminaalasja uuel arutamisel G. Graubergile esmalt mõista liitkaristus KarS §

257 - § 25 lg 2 ja § 121 - § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritavate tegude eest ning seejärel moodustada

liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsuse alusel mõistetud

karistusega.

III

27. J. Toomiku kaitsja taotleb oma kaitsealusele kergema karistuse mõistmist, kuid heidab samas

kohtutele ette, et süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamine jäeti põhistamata ja kahtlused

tema kasuks kõrvaldamata. Järeldust, mille kohaselt J. Toomik omandas ja vedas ebaseaduslikult

suurt kogust narkootilist ainet, ning et selline käitumine vastab KarS § 184 lg-s 1 sätestatud

süütekoosseisule, kassaator ei vaidlusta.

28. Kolleegiumi hinnangul on J. Toomiku ütluste usaldusväärsust põhjalikult vaetud ja õigustatult

sedastatud, et tegemist on ebausaldusväärsete ütlustega. Maakohtu otsuse kohaselt olid süüdistatava

ristküsitlusel ja eeluurimisel antud ütluste vahel diametraalsed vastuolud, mille tekkimist ei osanud J.

Toomik veenvalt põhjendada. Kohus ei piirdunud aga pelgalt erineval ajal antud ütlustes ilmnenud

diametraalsete vastuolude tuvastamisega, vaid analüüsis neid põhjendatult ka elulise usutavuse,

loogilisuse ja teiste tõenditega haakuvuse aspektidest, põhjendades, missugused tõendid ning miks

kaitseversiooni tõele vastavuse kummutavad. Kirjeldatud põhjustel ei anna kaitsja etteheited alust

kohtuotsuste tühistamiseks kõnealuses osas.

29. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud

süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 184 lg-s

1 nähakse sanktsioonina ette vangistus ühest kuni kümne aastani. Seega on sanktsiooni keskmine

määr viis aastat ja kuus kuud vangistust. J. Toomikut karistati vangistusega 6 aastaks, mis ületab

sanktsiooni keskmist määra vaid 6 kuu võrra. Karistuse mõistmisel võeti arvesse, et tegemist on

esimese astme rahvatervisevastase kuriteoga, mis seisnes narkootilise aine käitlemises koguses,

millest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks suurele hulgale isikutele. Kuigi süüdistatav avaldas

kohtulikul arutamisel puhtsüdamlikku kahetsust, ei ole see tema menetlusliku käitumise valguses

hinnatav siirana. Seetõttu sedastas maakohus põhjendatult, et karistust kergendavaid asjaolusid ei ole

tuvastatud. Eripreventiivse eesmärgina arvestati ka süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid,

mille tõttu saab eelneva põhjal asuda seisukohale, et J. Toomikule mõistetud karistus vastab tema süü

suurusele, isikule ja õiguskorra kaitsmise huvidele ning tuleb seetõttu jätta muutmata. Asjaolu, et teisi

isikuid on KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei

võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning

karistuse individualiseerimise põhimõttest. Puuduvad ka sellised tegurid, mis muudaksid tulenevalt

kuriteo toimepanemise asjaoludest ja süüdlase isikust karistuse tervikuna ärakandmise

ebaotstarbekaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus asjas 3-1-1-10-09, p

30.3).

30. Kassaator on ühtlasi vaidlustanud A. K. nimele registreeritud sõiduauto konfiskeerimise KarS §

832 lg 1 alusel, leides ühest küljest, et konfiskeerimise eelduseks olevad asjaolud on tuvastamata, ja

teisalt, et kolmanda isiku õigused jäeti kriminaalmenetluses kaitseta. Kriminaalkolleegium sellega ei

nõustu.

30.1 KrMS § 401 lg 1 kohaselt võib menetleja määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda

isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud

õiguste ja vabaduste üle. A. K. kaasati kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna ja teda teavitati

kohtuistungi toimumise ajast ning kohast. Kohtule saadetud avalduses teatas A. K., et ta

kohtuistungile ei tule ja jääb varem antud ütluste juurde. Eelnevast nähtub, et kolmandale isikule oli

tagatud KrMS § 402 lg 1 p-s 5 sätestatud õigus võtta osa kohtulikust arutamisest ja seeläbi ka sama

paragrahvi 1. lõike punktides 1 ning 2 ette nähtud õigus esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi. Neid

õigusi kolmas isik ei kasutanud. Samuti ei ole A. K. kasutanud KrMS § 318 lg-s 21 ja § 344 lg-s 21

sätestatud õigust vaidlustada maakohtu otsust apellatsiooni või kassatsiooni korras tema seadusega

kaitstud õigusi ning vabadusi puudutavas osas. Seetõttu on põhjendamatu väide, et kolmanda isiku

õigused jäeti praeguse kriminaalasja menetlemisel kaitseta.

30.2 Liiklusregistris kolmanda isiku nimele registreeritud sõiduauto konfiskeeriti KarS § 832 lg 1

alusel. Selle sätte kohaselt on konfiskeerimise üheks eelduseks konfiskeerimise objekti kuulumine

konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kuigi

riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal

võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-79-13, p 12). Kooskõlas eelöeldu ja

kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega tuvastas maakohus, et sõiduauto tegelik omanik on J.

Toomik, keda saab sellest lähtudes käsitada konfiskeerimisotsustuse adressaadina.

30.3 KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost,

mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose

tuvastamine nõutav, nagu ei ole nõutav seegi, et laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes

omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude

kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise

tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab

kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest

kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. KarS

§ 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku

eluviisi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-4-11, p 11).

30.4 Maakohus leidis, et konfiskeerimisotsustuse objekt on soetatud õigusvastastest tegudest saadud

tulu arvel. Seda järeldust tehes tugines kohus nii kuriteo olemusele kui ka süüdistatava ja A. K.

legaalset sissetulekut ning varanduslikku olukorda kajastavatele tõenditele. Kirjeldatud asjaolud

kogumis on kohtus kujundanud veendumuse, et J. Toomiku näol on tegemist isikuga, kelle puhul

esineb alus eeldada, et ta on omandanud vara kuritegelikul teel, s.t narkootilise aine müümisest

saadud rahaliste vahendite arvel. Ühtlasi vaeti väiteid, mille kohaselt on sõiduk omandatud seaduslike

rahaliste vahendite abil, ja põhjendati, missugused tõendid ning asjaolud ei võimalda sellise

seisukohaga nõustuda. Kuivõrd vara laiendatud konfiskeerimisel tugineti KarS § 832 lg-le 1,

tähendab see, et konfiskeerimisotsustuse adressaadina tuleb käsitada J. Toomikut ja seetõttu on ainetu

kassaatori etteheide, nagu oleks kõnealuse otsustuse tegemisel asutud õigusvastaste tegude

toimepanemises sisuliselt süüstama A. K.-d.

IV

31. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ning 7 ja § 362 p-dest 1 ning 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsuse G. Graubergi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi ning temalt solidaarselt O. Kossariga

OÜ Profit Pluss (pankrotis) kasuks 900 euro ja 86 sendi väljamõistmises. Maakohtu otsus tuleb

tühistada ka G. Graubergilt menetluskulude väljamõistmises. Seoses KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteoga mõisteti temalt välja ekspertiisikulu 1440 eurot. Osalise õigeksmõistmise

tõttu peab kolleegium põhjendatuks otsuse tühistamist ka G. Graubergilt riigi õigusabi tasu ja kulude

väljamõistmises 560 euro ulatuses. Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsus tuleb tühistada

osas, millega jäeti maakohtu otsus muutmata G. Graubergi süüditunnistamises ja karistamises KarS §

203 - § 22 lg 2 järgi, talle KarS § 63 lg 2 ning § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises, temalt

solidaarselt O. Kossariga OÜ Profit Pluss (pankrotis) kasuks 900 euro ja 86 sendi väljamõistmises

ning menetluskulude väljamõistmises 2000 euro suuruses summas.

32. Kolleegium on varem leidnud, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi

lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama

üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.

aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 61). Sellest seisukohast lähtudes tuleb ringkonnakohtu

otsus tühistada ka osas, millega mõisteti G. Graubergilt apellatsioonimenetluse kuluna riigituludesse

välja 720 eurot ning 48 senti.

33. Kriminaalkolleegium teeb uue otsuse, millega mõistab G. Graubergi süüdistuses KarS § 203 - §

22 lg 2 järgi õigeks ja jätab OÜ Profit Pluss (pankrotis) tsiviilhagi tema suhtes KrMS § 310 lg 2

alusel läbi vaatamata. Maakohtus ja apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu tuleb 2720 euro

ning 48 sendi suuruses summas jätta Eesti Vabariigi kanda. Tühistatud osas tuleb kriminaalasi saata

G. Graubergile uue liitkaristuse mõistmiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Muus

osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. G. Graubergi kaitsja kassatsioon tuleb

rahuldada osaliselt. V. Raudsepa ja J. Toomiku kaitsjate kassatsioonid tuleb aga jätta rahuldamata.

V

34. G. Graubergi kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 432 euro

suuruses summas, sh käibemaks 72 eurot. Taotluse kohaselt on kassatsiooni koostamiseks kulunud

kaksteist pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1, § 21 lg 3 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri 26. novembri 2013. a

otsusega kinnitatud korra punktide 4 ja 21 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see

menetluskulu riigi kanda.

35. J. Toomiku kaitsja on samuti esitanud taotluse riigi tasu kindlaksmääramiseks 432 euro suuruses

summas, sh käibemaks 72 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks,

kaitsealuse konsulteerimiseks, kohtupraktikaga tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulunud

kaksteist pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et seegi taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg

1, § 21 lg 3 ja § 22 lg 6 ning Eesti Advokatuuri 26. novembri 2013. a otsusega kinnitatud korra

punktide 4 ja 21 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 2 kohaselt tuleb see summa välja mõista

süüdistatavalt Eesti Vabariigi kasuks.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris