3-1-1-122-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-122-03

Otsuse kuupäev

25. veebruar 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi O. S. süüdistuses KrK § 1481 lg-te 1, 3

ja 5 järgi ning M. K. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ning

§ 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 25. aprilli 2003. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-43-03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. S. ja tema kaitsja Riho Friedrichsi ühine

kassatsioonkaebus, M. K. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

23. september 2003

Istungil osalenud isikud

Süüdimõistetu M. K., tema kaitsja vandeadvokaat

Andres Simson, süüdimõistetu O. S. kaitsja

vandeadvokaat Monika Mägi ja riigiprokurör Marge

Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 25. aprilli 2003. a kohtuotsus ja Lääne-Viru Maakohtu

9. detsembri 2002. a kohtuotsus O. S.-i süüdistuses KrK § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi ning M. K.-i

süüdistuses KrK § 17 lg 6 ning § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks

Lääne-Viru Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Kassatsioonkautsjonid tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru Maakohtu 9. detsembri 2002. a otsusega tunnistati O. S. süüdi KrK § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi

ning teda karistati üheaastase vangistusega tingimisi kaheaastase katseajaga. O. S. allutati KarS § 75 alusel

käitumiskontrollile.

Sama kohtuotsusega tunnistati M. K. süüdi KrK § 17 lg 6 ning § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi ning teda karistati

ühe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistusega tingimisi kaheaastase katseajaga. M. K. allutati KarS § 75 alusel

käitumiskontrollile.

KarS § 75 lg 2 p 1 alusel pani maakohus O. S.-le ja M. K.-le kohustuse hüvitada 1. juuliks 2004. a pool

tsiviilhagi summast.

Maakohus mõistis Lääne-Viru Maksuameti kasuks O. S.-lt ja M. K.-lt solidaarselt välja 654 060 krooni.

1.1 O. S. tunnistati süüdi selles, et tema, olles 19. augustist 1998 kuni 30. aprillini 1999

käibemaksukohustuslaseks registreeritud OÜ R. T. juhatuse liige ning raamatupidamise eest vastutav

ametiisik, ei täitnud registreeritud maksukohustuslase kohustusi. O. S. jättis maksusumma maksuhalduri

pangakontole seaduses ettenähtud kuupäevaks tasumata ega pidanud äriühingu tegevuse arvestust, varjates

nii tahtlikult OÜ Rembrand Teenused käivet 1999. a märtsi ja aprilli majandustulemuste kohta. Samuti jättis

O. S. esitamata käibedeklaratsioonid. O. S. hoidis kasu saamise eesmärgil tahtlikult kõrvale maksude

tasumisest, jättes OÜ R. T. käibelt käibemaksu maksmata või makstes seda ettenähtust vähem. Ajavahemikul

1. oktoober 1998 kuni 28. veebruar 1999 oli vähemlaekunud käibemaksu summa 32 091 kr, 1999. a märtsi

käibelt jättis O. S. käibemaksu maksmata 482 470 kr ja 1999. a aprilli käibelt 139 499 kr. Seega oli

laekumata käibemaksu kogusumma 654 060 kr. Ülalkirjeldatud käitumisega rikkus O. S.

Käibemaksuseaduse §-s 10, § 12 lg-s 1, § 13 lg-s 1, §-s 15, §-s 17, §-s 18, § 19 lg-s 2, §-s 24 ja

§-s 25 sätestatud nõudeid.

Samuti jättis O. S. täitmata maksuhalduri 9. aprilli, 15. aprilli ja 12. mai 1999. a ettekirjutused, kuna ta ei

ilmunud Lääne-Viru Maksuametisse ega esitanud raamatupidamise dokumente. Sellise käitumisega rikkus

O. S. Maksukorralduse seaduse §-s 8 ja § 12 lg-s 1 sätestatud nõudeid.

1.2 M. K. tunnistati süüdi selles, et ta valmistas ette maksupettuse eesmärgil loodava OÜ R. T.

asutamisdokumendid ja aitas O. S.-l 5. augustil 1998. a osaühingu asutamisdokumendid notariaalselt

kinnitada. Samuti avas M. K. osaühingu arveldusarve Hansapangas, kandis osaühingu Lääne-Viru Maakohtu

registriosakonnas Äriregistrisse ja registreeris osaühingu Lääne-Viru Maksuametis

käibemaksukohustuslaseks. Pärast maksupettuse eesmärgil loodud OÜ R. T. asutamist juhtis M. K.

osaühingu tegevust ja juhendas O. Sallerit osaühingu arveldusarvelt Hansapangas tehingute teostamisest

laekunud raha väljavõtmisel, millelt jäeti käibemaks tasumata.

Juhendades ja aidates eelpool kirjeldatud viisil O. Sallerit OÜ R. T. asutamisel, aitas M. K. kaasa O. S. poolt

kuriteo toimepanemisele.

2. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitasid ühise apellatsioonkaebuse O. S. ja tema kaitsja R. Friedrichs,

kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja O. S. suhtes KarSRS § 3 lg 1 alusel kriminaalmenetluse

lõpetamist, sest KrK § 1481 lg-tes 1, 3 ja 5 kirjeldatud teod ei ole enam Karistusseadustiku järgi kuriteona

karistatavad.

Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsioonikorras ka M. K., kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja enda KrK

§ 17 lg 6 ning § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi õigeks mõistmist.

Kassaatorid leidsid veel, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetluse seadust, sest arutas kriminaalasja

ainuisikulises koosseisus. Karistusseadustiku järgi vastavad süüdistuses kirjeldatud teod kõige rohkem KarS

§ 390 lg 1 dispositsioonile. Seega ei olnud maakohtu kohtunikul KrMK § 23 lg-test 2 ja 3 tulenevalt õigus

seda kriminaalasja arutada ainuisikuliselt, vaid kohtu koosseisu oleks pidanud kuuluma ka kaks

rahvakohtunikku, sest KarS § 390 lg-s 1 sätestatud kuritegu on KarS § 4 lg 2 järgi esimese astme kuritegu.

3. Viru Ringkonnakohtu 25. aprilli 2003. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kohtualustele süüksarvatud teod on kuritegudena karistatavad ka

Karistusseadustiku järgi ja kohtuotsuses selle seisukoha märkimata jätmine ei rikkunud kohtualuste õigusi.

Samuti leidis ringkonnakohus, et süüdistus on koostatud nõuetekohaselt ja et kriminaalasjas puuduvad

tõendid, nagu oleks tsiviilhagi summa kriminaalmenetluse käigus vähenenud.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide seisukohaga, et esimese astme kohtus tulnuks kriminaalasja

arutada rahvakohtunike osavõtul. Kolleegium märkis, et kuna mõlemad kohtualused anti kohtu alla ja

mõisteti süüdi KrK § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi, mis näevad ette teise astme kuriteo, võis käesolevat

kriminaalasja arutada kohtunik ainuisikuliselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid ühise kassatsioonkaebuse O. Saller ja tema kaitsja

R. Friedrichs, kes paluvad tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse ning lõpetada KarSRS § 3

lg 1 alusel kriminaalmenetlus O. Salleri suhtes. Kassatsioonkaebuse esitas ka M. K., kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Samuti palub M. K. jätta rahuldamata Lääne-

Viru Maksuameti tsiviilhagi.

5. O. S. ja R. Friedrichs põhistavad oma taotlust järgmiselt.

5.1. O. S. on süüdi tunnistatud KrK § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Samas ei

ilmne süüdistuskokkuvõttest ega kohtuotsustest, milline O. S.-i poolt toimepandud tegu on kvalifitseeritav

KrK § 1481 vastavate lõigete järgi. Kohtuotsustest ei nähtu ka see, millise kahju tekitas O. S. vastava lõike

järgi kvalifitseeritud kuriteoga. Isiku süüdimõistmine ebakonkreetse süüdistuse järgi on vastavalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-1-1-110-02 väljendatud seisukohale kohtuotsuse

tühistamise aluseks.

5.2. Kuna O. Saller tunnistati süüdi 1. oktoobrist 1998 kuni 30. aprillini 1999 toimepandud tegude eest,

tulnuks süüdistuses näidata toimepandud teo karistatavus nii teo toimepanemise ajal, pärast KrK § 1481

muutmist kui ka Karistusseadustiku jõustudes. Kohtud on ebaseaduslikult jätnud otsustes märkimata, millise

paragrahvi järgi on O. S. poolt toimepandud teod Karistusseadustiku järgi kuriteona karistatavad.

Kassatsioonkaebuses asutakse seisukohale, et O. S.-le inkrimineeritud teod ei ole kuriteona karistatavad

KarS § 390 lg 1 ja § 389 lg 1 järgi. Esiteks eeldaks O. S. süüditunnistamine KrK § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi

kassaatorite arvates seda, et iga nimetatud kuriteokoosseisudes kirjeldatud teoga oleks eraldivõetuna

tekitatud vähemalt 500 000 krooni suurune kahju. Teiseks välistab O. S. süüditunnistamise aga asjaolu, et

KrK § 1481 lg-tes 1, 3 ja 5 olid kirjeldatud teodeliktid, KarS § 390 lg 1 ja § 389 lg 1 sisaldavad aga

tagajärjedelikte.

5.3. KarS § 390 lg 1 näeb ette vastutuse esimese astme kuriteo eest, seetõttu pidanuks Lääne-Viru Maakohus

lähtudes KrMK § 23 lg-st 2 arutama käesolevat kriminaalasja koosseisus kohtunik ja kaks rahvakohtunikku.

Asja arutamisel kohtuniku poolt ainuisikuliselt on tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 2 sätestatud

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega.

5.4. Kohtud on vääralt tuvastanud kahju ulatuse ja pidanud ekslikult tsiviilhagi tõendatuks. Kaebuses

märgitakse, et Maksuameti esindaja ei välistanud kohtuistungil võimalust, et seoses menetlusega O. & C. OÜ

ning D. OÜ asjas võib tsiviilhagi suurus menetluse käigus väheneda. Seega on tegelik kahju suurus veel

tänaseni kindlaks tegemata. Kui tsiviilhagi peaks vähenema alla 500 000 krooni, puudub aga ka automaatselt

kuriteokoosseis. Seetõttu oleks pidanud kahju suuruse küsimus olema lahendatud juba eeluurimise käigus.

5.5. Kriminaalasjas pole tuvastatud, et O. S. pani talle inkrimineeritud teo toime tahtlikult. Samuti pole

süüdistuskokkuvõttes ja kohtuotsustes piiritletud kuriteost osavõttu, kuna O. S. ja M. K. süüdistuste võrdluse

pinnalt jääb arusaamatuks, keda siiski firma tegelikus juhtimises ja asjade korraldamises süüdistatakse.

6. M. Kalevi kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

6.1 Lääne-Viru Maakohtu ja Viru Ringkonnakohtu otsuses ei viidata mitte ühelegi konkreetsele tõendile, mis

kinnitaks, et M. K. aitas kaasa O. S. poolt OÜ R. T. 1999. a märtsi ja aprilli käibedeklaratsioonide esitamata

jätmisele. Kassaator rõhutab, et tema osalemine OÜ R. T. juhtimises on oletus ja väljamõeldis. Samuti ei ole

kohus motiveerinud, mis viisil M. K. konkreetselt kuriteo toimepanemisele kaasa aitas.

6.2. Kohtuotsustes on täpsustamata, milline osa kahjust on tekitatud vastavalt KrK § 1481 lg-tes 1, 3 ja 5

ettenähtud kuriteoga. Samuti ei ole kontrollitud, kas tema tegevus vastab KarS §-s 386 või §-s 390 sätestatud

kuriteo koosseisule ja milline on kummagi paragrahvi järgi kvalifitseeritavate tegudega tekitatud kahju.

6.3. Kassaator märgib, et ringkonnakohus on jätnud motiveerimata, miks O. S. ja M. K. vastutavad selle eest,

et OÜ R. T. juhataja A. M. jättis 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamata. Kaebuses leitakse, et

süüdistuse tõendatuse korral on teoreetiliselt võimalik, et O. S. jättis M. K. kaasaaitamisel esitamata 1999. a

märtsikuu käibedeklaratsiooni, tekitades kahju summas 482 470 krooni (KarS § 390). Varasema perioodiga

seotud Maksuameti ettekirjutus OÜ-le R. T. 32 091 krooni tasumiseks saab olla käsitletav üksnes maksude

väärarvutusena (KarS § 386). Aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmisega tekitatud 139 499 krooni

suuruse kahju eest ei vastuta mitte O. S., vaid A. M.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid M. K. ja kaitsjad kassatsioonkaebuste juurde ja taotlesid

nende rahuldamist. Prokurör leidis, et kohtuotsused tuleb tühistada AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks esimese

astme kohtule. AKKS § 39 lg 3 p-s 1 sätestatud rikkumist prokuröri arvates ei esine.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2003. a määrusega lükati O. S. ja M. K. süüdistusasjas

kohtuotsuse tegemine edasi kuni Riigikohtu üldkogu otsuse valmimiseni kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03.

Riigikohtu üldkogu otsus selles asjas valmis 17. veebruaril 2004. a.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Vastavalt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03 kuulub

maksukuriteo asjades kriminaalasja arutava kohtu pädevusse ka kuriteo tagajärjel maksmata jäänud

maksusumma tuvastamine ja seda ei ole vaja eelnevalt tuvastada haldus- või halduskohtumenetluses.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Lääne-Viru Maakohtu ja Viru Ringkonnakohtu kohtuotsused

O. S. ja M. K. süüdistusasjas tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

11. Kriminaalmenetluse seaduse rikkumine seisneb selles, et maakohus on kohtuotsuses küll kirjeldanud

faktilisi asjaolusid, mida ta on lugenud tuvastatuks (kd 3 tl-d 369-370), kuid ei ole näidanud tõendeid, mille

põhjal kohus need asjaolud tõendatuks luges. Sellega on maakohus rikkunud KrMK § 274 p 2 nõudeid.

Samuti on maakohus rikkunud KrMK § 274 p 4 nõudeid, sest kohtuotsusest ei nähtu, millised kohtualuste

teod sisaldavad vastavalt KrK § 1481 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatud kuriteokoosseisu. Süüdistustest ja

kohtuotsustest ei ole võimalik ka aru saada milliste KrK § 1481 lg-te 1, 3 või 5 järgi (kas kõigi või mõne

lõike järgi kokku või ühe järgi üksikult) kvalifitseeritud tegudega on tekitatud O. S.-le ja M. K.-le süüks

arvatud kahju. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et isiku süüditunnistamine konkretiseerimata

süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks

rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 järgi. Sama puudus esineb O. S.-le ja M. K.-le esitatud süüdistustes, millega on

juba kohtueelsel uurimisel rikutud KrMK § 121 lg 3 nõudeid, kuid eeluurimise puudulikkust oli võimalik

kõrvaldada kohtuliku uurimise käigus KrMK § 215 lg-s 2 sätestatud korras. Asja uuel kohtulikul arutamisel

tuleb silmas pidada, et Karistusseadustiku järgi on maksualased süüteod kuriteona karistatavad üksnes siis,

kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam.

12. Kohtuotsuse kohaselt oli O. S. OÜ R. T. juhatuse liikmeks kuni 30. aprillini 1999. a. Samal ajal tunnistas

maakohus O. S. süüdi 1999. a aprillikuu majandustulemuste kohta maksudeklaratsiooni (maksudena

laekumata summa 139 499 krooni) esitamata jätmises. Samuti tunnistati O. S. muu hulgas süüdi selles, et ta

jättis maksmata OÜ R. T. käibelt käibemaksu ajavahemikul 1. oktoober 1998. a kuni 28 veebruar 1999. a

summas 32 091 kr. M. K. tunnistati süüdi nende tegude toimepanemisele kaasaaitamises. Riigikohtu

kriminaalkolleegium märgib, et 1999. a aprillikuu majandustulemuste osas saabus maksudeklaratsiooni

esitamise tähtaeg alles 20. mail 1999. a, mil kohtuotsuse kohaselt oli OÜ R. T. juhatuse liikmeks juba A. M.

Kohtuotsuses puuduvad motiivid, miks pärast 30. aprilli 1999. a tekkinud OÜ R. T. kohustuste mittetäitmise

eest peab vastutama O. S. Sellest tulenevalt on motiveerimata ka M. K. süüditunnistamine selle teo

toimepanemisele kaasaaitamises. Samuti puuduvad maakohtu otsuses motiivid, mis asjaoludel ja millise

paragrahvi lõike ja punkti järgi Kriminaalkoodeksist on kohus lugenud maksu maksmata jätmise või

vähemmaksmise kuriteoks. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et alates 1. septembrist 2002. a kehtiva

Karistusseadustiku järgi ei ole maksude maksmata jätmine ega vähemmaksmine kuriteona karistatav.

Kohtuotsuses motiivide puudumine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7

järgi.

13. Käesoleva otsuse p-des 9 ja 10 kirjeldatud rikkumisi ei ole kõrvaldatud ka apellatsiooni menetluses.

Seetõttu tuleb kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu tühistada nii ringkonnakohtu kui ka

maakohtu kohtuotsus ja kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kus rikkumine

alguse sai.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et esimese astme kohtus oli õigustatud seda kriminaalasja arutama

kohtunik ainuisikuliselt. KrMK § 23 lg 2 kohaselt võib maa- või linnakohtus kohtunik kohtu nimel

lahendada ainuisikuliselt kriminaalasju teise astme kuritegudes. Teise astme kuritegu on KrK § 72 lg 3

kohaselt tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest Kriminaalkoodeksis

nähakse raskeima karistusena ette vabadusekaotus mitte üle kaheksa aasta. KarS § 4 lg 3 kohaselt on teise

astme kuritegu selline süütegu, mille eest on Karistusseadustikus karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus

kuni viis aastat või rahaline karistus. KarSRS § 3 lg 2 sätestab, et enne Karistusseadustiku jõustumist

toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle

toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi ja sama paragrahvi 3. lõike

kohaselt lähtutakse sellise teo eest karistuse mõistmisel samuti teo toimepanemise ajal kehtinud

Kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. O. S. ja

M. K. teod on kvalifitseeritud KrK § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi, mis ükski ei näe võimaliku karistusena ette

vabadusekaotust üle kolme aasta. Seega on need teod teise astme kuriteod ja kohtul puudus võimalus mõista

nende tegude eest karistuseks üle kolme aasta vangistust, olenemata sellest, milline karistus nähakse nende

tegude eest ette Karistusseadustikus.

15. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium tühistab Viru Ringkonnakohtu 25. aprilli 2003. a ja Lääne-Viru

Maakohtu 9. detsembri 2002. a kohtuotsused ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Lääne-Viru

Maakohtule.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher