3-2-1-24-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-24-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. märts 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Heldur Muuli hagi Linda Lindebergi vastu 28 324 krooni saamiseks

Vaidlustatud

kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-462/2001

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Linda Lindebergi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

18. veebruar 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Hageja H. Muuli,

kostja esindaja vandeadvokaat S. Must

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 2001. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Linda Lindeberg laenas Heldur Muulilt 16. oktoobril 1997. a 10 700 Soome marka intressiga 5%

kuus. Pooled ei koostanud võlakirja. Hageja sai teada, et kostja vahetas saadud Soome margad Eesti

kroonideks. Kinnisvaratehingut, mille jaoks kostja raha soovis, ei toimunud. Kostja kinnitas raha

saamist, kuid ei ole siiani võlga tagasi maksnud.

2. Hageja palus kostjalt välja mõista 28 324 krooni.

3. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja esitanud TsK § 273 kohast kirjalikku laenulepingut.

Hageja ei ole kostjaga laenulepingut sõlminud. TsK § 276 lg 2 välistab laenulepingu kaitsmise või

täitmise vaidlustamise tunnistajate ütlustega. Kostja on Eesti kroonideks vahetatud Soome margad

hagejale tagastanud.

4. Jõgeva Maakohus jättis 26. juunil 2001. a hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et poolte vaheline

tehing oli ühise tegutsemise kokkulepe kinnisvaratehingu tegemiseks. Pooled ei sõlminud kirjalikku

laenulepingut ega leppinud kokku raha tagastamise tähtajas, kohas ega viisis. Pooled jätsid

nendevahelise rahalise vahekorra tingimused planeeritava kinnisvaratehingu kulgemise määrata.

Poolte tahteavaldustes olid erinevused ja nad olid sellest teadlikud. Tunnistaja R. Rosenthal kinnitas,

et kostja tagastas hagejale raha. Raha tagastamisega lõppes ühise tegutsemise kokkulepe. Asjaolu, et

kostja ei ole esitanud kirjalikke tõendeid ühistegevuse lõppemise kohta, ei tõenda raha tagastamata

jätmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 9. novembri 2001. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi. Otsuse motiivide kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja sai hagejalt laenu

ning ta kohustus selle tagastama. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hagejale laenu tagastanud

või mitte. Olenemata pooltevahelise võlasuhte õiguslikust kvalifikatsioonist, oli kostja kohustatud

saadud raha hagejale tagastama.

6. TsK § 233 lg 3 järgi on võlgnikul õigus nõuda kohustise täitmise vastu võlausaldajalt allkirja

täitmise vastuvõtmise kohta. Nimetatud sättest tuleneb võlgniku õigus keelduda kohustise täitmisest

niikaua, kuni võlausaldaja ei ole talle vastu andnud allkirja kohustise täitmise kohta.

7. Kostja ei ole esitanud kohtule hageja allkirja võla tasumise kohta. Kostja ei ole põhjendanud ega

tõendanud olulisi asjaolusid, mis takistasid tal hagejalt saamast allkirja kohustise väidetava täitmise

vastu. Tunnistaja R. Rosenthali ütlustega ei saa lugeda tõendatuks kostja kohustise täitmist hagejale,

sest tunnistaja ei osanud nimetada hagejale üle antud täpset rahasummat, ta ei tunne hagejat ning ta ei

teadnud, millise kohustise täitmiseks väidetav maksmine toimus.

8. Asja materjalidest ja poolte seletustest, millede järgi oli poolte vahel selle tehingu tegemise ajaga

piirneval ajal tehtud mitmesuguseid teisi tehinguid, ei selgu kui palju ning millise kohustise

täitmiseks maksis kostja tunnistaja juuresolekul hagejale raha. Seega ei ole kostja tõendanud

omapoolset kohustise täitmist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata.

10. Ringkonnakohtu TsK § 233 lg 3 tõlgendamine on ekslik. Võlgnikul ei ole kohustust

võlausaldajalt kohustise täitmise kohta allkirja nõuda. TsK § 233 lg 1 märgib, et nõuetekohaselt

teostatud täitmine lõpetab kohustise.

11. Raha üleandmisel-vastuvõtmisel 16. oktoobril 1997. a ei leppinud pooled kokku mitte üheski

laenulepingu olulises tingimuses. Seega ei sõlmitud laenulepingut TsK § 272 lg 1 tähenduses ning

seetõttu ei saa seda lugeda kehtivaks. Poolte vahel oli ühise tegutsemise kokkulepe kinnisvaratehingu

tegemiseks. Kostja tõendas tunnistaja R. Rosenthali ütlustega, et ta täitis oma kohustuse

nõuetekohasel viisil TsK § 233 lg 1 tähenduses. Asjaolu, et kostjal ei ole näidata kirjalikke tõendeid

ühistegevuse lõppemisest, ei ole tõendiks raha tagastamata jätmise kohta.

12. Tunnistaja R. Rosenthal oskas anda ütlusi asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude kohta. Ei ole

oluline, kas tunnistaja isiklikult hagejat tunneb või mitte.

13. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et tegemist on

laenusuhtega ning kostja on jätnud kohustise täitmata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks

alust.

15. Ringkonnakohus tuvastas, et pooltel pole vaidlust, et kostja sai hagejalt 16. oktoobril 1997. a 10

700 Soome marka ja raha tagastamise tähtaeg on saabunud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu

seisukohaga, et olenemata poolte vahelise võlasuhte õiguslikust kvalifikatsioonist, oli kostja

kohustatud saadud raha hagejale tagastama. Pooled vaidlevad raha tagastamise üle.

16. Ringkonnakohus ei ole vääralt tõlgendanud TsK §-s 233 lg 3 sätestatut. Selle sätte järgi on

võlgnikul õigus nõuda kohustise täitmise vastu võlausaldajalt allkirja täitmise vastuvõtmise kohta.

Kohustise täitmise üldisest mõttest tuleneb, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga

täitmise kohta. Kolleegium on oma varasemas lahendis 17. veebruaril 1999. a nr 3-2-1-26-99 (RT III

1999, 9, 97) asunud seisukohale, et võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Võlgnik saab

seda teha üksnes TsK § 233 lg 3 tõenditega, muud tõendid ei ole asjas TsMS § 93 kohaselt lubatavad.

Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta. Asjaolu, et laenu andmist ei vormistatud

kirjalikult, ei muuda asja, sest kostja ei eita raha saamist.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa