3-1-3-15-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. detsembril 2000. a

3-1-3-15-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas 21. novembril 2000. a toimunud

avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja

S.A. süüdistuses KrK § 144 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning

VNFSV KrK § 102 p a järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa S.A. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et S.A. mõisteti Leningradi Oblastikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1990. a otsusega süüdi ja teda

karistati VNFSV KrK § 149 lg 1 järgi paranduslike töödega 6 kuuks ühes tema töötasust 20 % kinnipidamisega riigituludesse, VNFSV KrK § 146

lg 2 p-de a, b ja d järgi 12-aastase vabadusekaotusega koos vara konfiskeerimisega ning VNFSV KrK § 102 p a järgi vabadusekaotusega 15

aastaks, millest 5 esimest aastat kuulus kandmisele türmis. KrK § 40 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest, lugedes kergema karistuse

kaetuks raskemaga, 15 aastat vabadusekaotust, millest 5 esimest aastat kuulus kandmisele türmis, ülejäänud karistus kuulus kandmisele range

režiimiga parandusliku töö koloonias, koos vara konfiskeerimisega.

VNFSV KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele Dno Linna Rahvakohtu 1. augusti 1988. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa

ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti S.A-le 15 aastat vabadusekaotust, millest 5 esimest aastat kuulus kandmisele türmis,

ülejäänud karistus kuulus kandmisele range režiimiga parandusliku töö koloonias, koos lisakaristusena vara konfiskeerimisega. Karistuse kandmise

aja alguseks loeti 19. veebruar 1990. a.

Sama otsusega tunnistati süüdi A.K., kuid tema osas ei ole kohtuotsust Riigikohtusse edasi kaevatud.

S.A. tunnistati süüdi selles, et ta 17. veebruaril 1990. a, olles varustatud kööginoaga, koos A.K-ga, kellel oli kaasas haamer, istusid Narvas autosse

BAZ 2103 riikliku numbrimärgiga X, mida juhtis N.A. ja sõitsid Leningradi oblastisse K rajooni P külla, kus auto hõivamise eesmärgil panid N.A.

suhtes toime röövkallaletungi, mille käigus lõid kannatanut noaga pähe ning haamrilöökidega kaela ja rindkerepiirkonda. Seejärel tirisid nad

kannatanu autost välja ning lükkasid ta veega täidetud kraavi, kus kannatanu uppus. Süüdimõistetud hõivasid N.A. auto ning selles olnud isikliku

vara ning põgenesid sündmuskohalt.

S.A. ja A.K. mõisteti süüdi veel selles, et nad 18. veebruaril 1990. a panid kannatanu N.A. auto põlema ning tekitasid sellega viimasele olulise

kahju.

2. VNFSV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 1990. a määrusega jäeti Leningradi Oblastikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri

1990. a otsus muutmata.

Praegu kannab S.A. karistust Murru Vanglas.

3. Seoses ""ENSV Kriminaalkoodeksi " uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi vastuvõtmisega kvalifitseeris Tallinna Linnakohus oma

15. septembri 1992. a määrusega S.A. poolt toime pandud kuritegusid alljärgnevalt: VNFSV KrK § 149 lg 1 KrK § 144 järgi, VNFSV KrK § 146

lg 2 p-d a, b ja d KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Määrusega jäeti kohtuotsusest välja vabadusekaotuse viie esimese aasta kandmine türmis. S.A-le mõistetud lõplik karistus, 15-aastat

vabadusekaotust, jäeti muutmata.

Menetlus Riigikohtus

4. Süüdimõistetu S.A. esitas Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks Tallinna Linnakohtu 15. septembri 1992. a määruses. Nimetatud

avaldus registreeriti Riigikohtus 16. oktoobril 2000. a.

Avaldaja selgitab, et käesoleval ajal kannab ta karistust KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 144 järgi. S.A. palub lühendada oma 15-aastast

vabadusekaotuslikku karistust 3 aasta võrra põhjendusel, et talle süüksarvatud kuritegude eest ettenähtud karistuse ülemmäär on 12 aastat.

5. Riigikohtu istungil leidis S.A. kaitsja, et õiguslik alus avalduse rahuldamiseks puudub.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuvea parandamise avaldus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

6.1. S.A. mõisteti Leningradi Oblastikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1990. a otsusega süüdi ja teda karistati VNFSV KrK § 149 lg 1, § 146

lg 2 p-de a, b jad ning KrK § 102 p a järgi koondkaristusega 15 aastat vabadusekaotust. Selle karistusega loeti kaetuks Dno Linna

Rahvakohtu 1. augusti 1988. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. VNFSV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri

1990. a määrusega jäeti Leningradi Oblastikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1990. a otsus muutmata. Tegusid ja isikut arvestades ei pidanud

kumbki kohtuinstants võimalikuks vabadusekaotuse määra, mis tulenes VNFSV KrK § 102 p a sanktsioonist, vähendada. Tegudele antud õiguslik

hinnang jäi muutmata.

6.2. Seoses S.A. asumisega karistust kandma Eesti Vabariiki ja "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - kriminaalkoodeksi

kehtestamisega kvalifitseeriti vara tahtliku hävitamisena ja grupilise relvastatud röövimisena käsitletud osa normitehniliste muutuste tõttu ümber

vastavalt KrK § 144 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning karistuse kandmise režiim viidi vastavusse Eesti Vabariigis kehtestatud karistussüsteemiga.

Eesti Vabariigi 7. mai 1992. a seadus "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta ei sätestanud

vajadust tahtliku tapmise liht- ja kvalifitseeritud koosseisude ümberkvalifitseerimiseks koosseisutunnuste ja sanktsioonide kattumise tõttu ning

käesoleval ajal kannab S.A. Tallinna Linnakohtu 15. septembri 1992. a määruse kohaselt jätkuvalt muuhulgas karistust VNFSV KrK § 102 p a

järgi, mille sanktsioon nägi ette vabadusekaotust kuni 15 aastani. Sellest tulenevalt puudub alus temale koondkaristusena mõistetud

vabadusekaotuse lühendamiseks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 779 , Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta kohtulahendid S.A. süüdistuses KrK § 144 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning VNFSV KrK § 102 p a järgi muutmata, avaldus kohtuvea

parandamiseks jätta rahuldamata.

2. Välja mõista S.A-lt riigieelarve tuludesse 867 krooni ja 30 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 7. detsembril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep