3-15-695/22 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-695

Otsuse kuupäev

29. oktoober 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Eesti

Maasikakasvatajate

Liidu

kaebus

Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti 27. novembri 2014

ettekirjutuse nr 8-5/14/1, 16. detsembri 2014 otsuse nr 8-6/58

ning 16. veebruari 2015 vaideotsuse tühistamiseks

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 29. septembril 2015, Tartus

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Eesti Maasikakasvatajate Liit

Kaebaja esindajad – vandeadvokaat Denis Piskunov ja

vandeadvokaadi abi Mirjam Võsu

Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

Vastustaja esindaja – Veiko Bergmann

1. Rahuldada Eesti Maasikakasvatajate Liidu kaebus.

2. Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ameti 27. novembri 2014 ettekirjutus nr 8-5/14/1, 16.

detsembri 2014 otsus nr 8-6/58 ning 16. veebruari 2015

vaideotsus nr 8-4/15/1-1.

3. Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ametilt

Eesti

Maasikakasvatajate

Liidu

kasuks

menetluskuluna

välja

kaks

tuhat

kolmsada

kolmkümmend seitse (2337) eurot 25 senti. Ülejäänud

osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 30. november 2015. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Eesti Maasikakasvatajate Liit (EML) esitas 18. märtsil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 27. novembri 2014 ettekirjutuse nr 8-

5/14/1, 16. detsembri 2014 otsuse nr 8-6/58 ning 16. veebruari 2015 vaideotsuse tühistamiseks.

Vaidlustatud ettekirjutuse ja otsusega nõuab PRIA turuarendustoetuse osalist, s.o 51 715,15 euro

tagastamist. Ühes kaebusega esitas EML esialgse õiguskaitse taotluse, milles palutakse tagasinõude

otsuse kehtivuse peatamist esialgse õiguskaitse korras.

2. 25. märtsi 2015 määrusega otsustas kohus võtta kaebuse menetlusse ja peatas esialgse õiguskaitse

korras Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 27. novembri 2014 ettekirjutuse nr 8-

5/14/1 ja 16. detsembri 2014 otsuse nr 8-6/58 kehtivuse.

3. 15. aprilli 2015 vastuses kaebusele kaebusele palub PRIA jätta kaebus rahuldamata.

4. 8. septembril 2015 määras kohus asja läbivaatamisele kohtuistungil 29. septembril 2015.

Kaebuse põhjendused

5. 27. novembri 2014 ettekirjutuse nr 8-5/14/1 ja 16. detsembri 2014 otsusega nr 8-6/58 otsustas

PRIA nõuda EML-lt osaliselt tagasi turuarendustoetuse taotluste nr 1052502, 1211214 ja 1142189

alusel makstud toetuse, kokku 51 715,15 eurot.

6. Kaebaja märgib selgituseks, et otsus on koostatud ettekirjutuse alusel ja kahe dokumendi näol on

sisuliselt tegemist ühe haldusaktiga.

7. EML korraldab alates 2006. aastast maasikafestivali, millele on vastustajalt küsinud toetust

riiklikult rahastatava turuarendusmeetme alt. Alates 2008. aastast korraldas kaebuse esitaja

Maasikafestivali lisaks Eestile ka Lätis. Kaebuse esitaja on küsinud Lätis peetava maasikafestivali

korraldamiseks turuarendustoetust mh 2010., 2011. ja 2012. aastal. 2010. aastal maksis PRIA

taotluse nr 1052502 (ID 95633) alusel välja toetuse 113 827,62 eurot, 2011. aastal taotluse nr

1142189 (ID 95633) alusel 73 281,90 eurot ja 2012. aastal taotluse nr 1211214 (ID 95633) alusel

69 688,52 eurot. Ürituste korraldamiseks viis EML läbi konkursid, mille võitis 2010. aastal Inspired

Communications SIA, kahel järgneval aastal The Link SIA.

8. PRIA on seisukohal, et kaebaja kulutused 2010., 2011. ja 2012. aastal ürituse korraldamiseks

Riias kattuvad osaliselt Läti Puuviljakasvatajate Liidu (LPL) tehtud kulutustega ning seega on EML

puhul tegemist alusetult saadud abiga, kuna näidatud kulutused kandis kolmanda isik. Vastustaja

leiab, et LPL on tõendanud arvete tasumist, samal ajal kui kaebaja seda teinud ei ole. Samas ei nähtu

vaideotsusest, mille alusel vastustaja on jõudnud järeldusele, et EML ei ole tegutsenud korrektselt

– kaebuse esitaja on esitanud vastustajale nii eelarved, arved kui ka konto väljavõtted, millest

nähtub, et kulud on täies ulatuses kantud.

9. Ka juhul, kui toetuse tagasinõudmiseks esineks alus, oleks ettekirjutus (ja selle alusel tehtud

otsus) õigusvastane, kuivõrd selle tegemisel ei oleks niisugusel juhul järgitud selleks ettenähtud

tähtaega.

Vastustaja vastuväited

10. PRIA on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

PRIA määras ajavahemikul 2010 – 2012 EML-le korduvalt turuarendustoetust eesmärgiga

suurendada põllumajandustoodete (maasikate) turustamisvõimalusi, m.h Läti Vabariigis Riias

kaubanduskeskuse SPICE parklas toimunud maasikafestivalide korraldamise kaudu. Kaebaja ei ole

oma kaebuses suutnud ühegi väite või tõendiga tõendada, et 2010-2012 Riias toimunud

„Maasikafestival“ on täielikult nende korraldatud. Läti makseagentuur edastas PRIA-le

maksedokumendid, hinnapakkumised ning meediaplaanid Läti Puuviljakasvatajate Liidu poolt

tehtud kulutuste kohta 2011 aastal toimunud “Maasikafestivali” kohta. Festivali korraldamisega

seotud tegevuste loetelu kattub Eesti Maasikakasvatajate Liidu Läti Puuviljakasvatajate Liidu puhul

suures osas. Läti Puuviljakasvatajate Liidu poolt on tõestatud, et nemad on tasunud 2012 aastal

toimunud “Maasikafestivali” laudade ja pinkide rendi ning paigaldamise eest, esitluslaudade eest

ning mitmes suuruses telkide rendi eest.

11. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse uue redaktsiooni jõustumine

ei muuda kehtetuks seaduse varasema redaktsiooni alusel vastu võetud haldusakte. Vastustaja on

ELÜPS § 62 lg-t 5 ja määruse 16 lg 5 p 1 ka sisuliselt õigesti kohaldanud, kuna normid näevad

otsesõnu ette võimaluse toetuse maksmata jätmiseks, mistõttu leiab kaebaja ebaõigesti viieaastane

investeeringuobjekti säilitamise kohustus on asjakohane alles pärast viimse toetuse osa

väljamaksmist.

12. Järelkontrolli teostamise kohustus tuleneb PRIA-le otse Euroopa Liidu õigusnormidest ning

põhjendusi kontrolli teostamiseks PRIA taotlejatele esitama ei pea.

Kohtu seisukoht

13. Asjas ei ole vaidlust selles, et PRIA 24. mai 2010 käskkirja nr 8-6/12, 14. novembri 2011

käskkirja nr 8-6/32 ja 26. novembri 2012 otsuse nr 8-6/38 alusel sai kaebaja turuarendustoetust

eesmärgiga suurendada põllumajandustoodete turustamisvõimalusi, täpsemalt Eesti Vabariigis ja

Läti Vabariigis maasikafestivali korraldamiseks, reklaamimiseks ja läbiviimiseks. PRIA 27.

novembri 2014 ettekirjutuse nr 8-5/14/1 ja 16. detsembri 2014 otsusega nr 8-6/58 otsustati kaebajale

makstud toetus osaliselt tagasi nõuda, selliselt, et EML-l tuli tasuda PRIA-le kokku 51 715,15 eurot.

14. Esmalt märgib kohus, et nõustub kaebajaga selles, et põhjendatud on käsitada PRIA 27.

novembri 2014 ettekirjutust nr 8-5/14/1 ja 16. detsembri 2014 otsust nr 8-6/58 kaebajat puudutavas

osas ühe haldusaktina. Ettekirjutuse ja otsuse resolutsioon langevad põhiosas kokku, samas kui

ettekirjutuses on esitatud turuarendustoetuse osalise tagasinõudmise kohta ka faktiline põhjendus,

mis otsuses puudub. Mõlema aktiga on pandud kaebajale kohustus toetus tagastada, mistõttu ei ole

kaebaja õiguste kaitseks piisav üksnes ühe akti kehtivuse lõpetamine olukorras, kus 16. detsembri

2014 otsusega ei ole muudetud 27. novembri 2014 ettekirjutuse kehtivust.

15. Ettekirjutuse ja otsuse kohaselt on toetuse tagasinõudmise otsuse õiguslikuks aluseks maaelu ja

põllumajandusturu korraldamise seaduse (MPKS) § 42 lg 1, mis sätestab, et kui pärast riigiabi

väljamaksmist selgub, et abi taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid, ei ole täitnud abi

väljamaksmise aluseks olevaid nõudeid, on saanud abi alusetult muul viisil või ei ole kasutanud abi

sihipäraselt, nõuab Põllumajandusministeerium või PRIA abi saanud isikult abi täielikku või osalist

tagasimaksmist. Ettekirjutuses on vastustaja asunud seisukohale, et EML toetuse arvel kantud kulud

aastatel 2010. kuni 2012. kattuvad osaliselt Läti Puuviljakasvatajate Liidu kulutustega ning seega

on kaebaja saanud abi alusetult, sest kulutused on kandnud kolmas isik.

29. septembril 2015 toimunud kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et kahtlust ei ole selles, et

toetatav tegevus, s.o maasikafestival Läti Vabariigis, Riias, vaidlusalustel aastatel toimus, kuid osa

kuludest on kantud topelt, s.t kaebaja on saanud abi alusetult muul viisil.

16. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega tuleb haldusakti

õiguspärasuse hindamisel otsustada, kas selle andmisel on järgitud haldusakti andmise ajal kehtinud

üldaktide regulatsiooni.

17. Kohus nõustub vastustajaga selles, et juhul kui toetatava tegevuse kulud on osaliselt või

täielikult kandnud kolmas isik, on täidetud MPKS § 42 lg 1 koosseis ja PRIA-l tuleb otsustada

toetuse tagasinõudmine. Kaebajalt toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise ajal ja toetuse määramise

ajal kehtinud MPKS redaktsioonid ning MPKS § 11 lg 1 alusel antud põllumajandusministri

määruse, millega kehtestati turuarendustoetuse täpsem kord ja tingimused, redaktsioonid on selles

küsimuses identsed. Selguse huvides viitab kohus lahendis toetuse tagasinõudmise otsustamise ajal

kehtinud õigusaktide regulatsioonile. Käesoleval juhul, leiab vastustaja, et kuigi kaebaja on teinud

makse vahetult maasikafestivali ja selle avalikku tutvustamist korraldanud läti äriühingule, ei ole

kaebaja kasutanud toetust nõuetekohaselt, sest sama kulu on kandnud ka LTL. Kohtu hinnangul on

nendel asjaoludel tegemist olukorraga, kus toetuse saaja ei ole kasutanud abi sihipäraselt, mitte

olukorrana, kus isik on saanud abi alusetult muul viisil, kuna vastustaja faktiväidetest tulenevalt ei

ole kaebaja poolt saadud abi kasutamine osaliselt kaasa aidanud toetatava tegevuse elluviimisele.

Kohus ei nõustu vastustajaga ka selles, nagu oleks MPKS § 42 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemisel

toetuse tagasinõudmine vältimatu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib abi tagasinõudmisest

loobuda, kui abi ei ole võimalik sihipäraselt kasutada vääramatu jõu või abi saaja tahtest sõltumatu

muu asjaolu tõttu. Seega nägi MPKS § 42 lg 2 ette võimaluse jätta toetus tagasi nõudmata juhul, kui

abi ei ole kasutatud sihipäraselt, kuid abi saaja ei ole abi mittesihipärases kasutamises süüdi.

Vastavalt tuli PRIA-l EML-lt abi tagasinõudmisel hinnata, kas abi väidetav mittesihipärane

kasutamine on kaebajale süüliselt etteheidetav ning kas abi mittesihipärase kasutamise asjaolud

õigustavad abi osalist tagasinõudmist. Seega pidi PRIA abi tagasinõudmisel langetama

kaalutlusotsuse ning arvestama kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, pidades

silmas olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).

18. Vaidlustatud ettekirjutusest ega otsusest ei nähtu, et PRIA oleks hinnanud milline oli kaebaja

võimalus mõjutada ja kontrollida abiga finantseeritava ürituse korraldamise ja reklaamise tegelike

kulude kandmist. Muu hulgas ei ole PRIA hinnanud, kas EML on olnud hoolas koostööpartnerite

valikul, nendega lepinguliste õiguste ja kohustuste vahekorra määratlemisel, millised olid kaebaja

võimalused ja kohustused ürituse korraldamise ja reklaamimise korraldanud äriühingute tegevuse

kontrollimisel, LPL poolt samalt äriühingult tellitud teenuse mahu teadasaamiseks ja kattuvate

tegevuste välistamiseks. Samuti ei nähtu, et PRIA oleks kaalunud, kas juhul, kui osa kaebaja

lepingupartnerite läbiviidud tegevusi kattuvad LPL finantseeritud tegevustega on kaebaja osa abi

mittesihipärases kasutamises sedavõrd oluline, õigustab abi osalist tagasinõudmist olukorras, kus

tegevused, mille elluviimiseks kaebajale turuarendustoetus määrati, tegelikkuses kõigil

vaidlusalustel aastatel toimusid.

Kohus leiab, et seega ei ole PRIA selgitanud välja osa otsuse tegemisel olulisi asjaolusid ega

kaalunud põhjendatud huve, mistõttu on EML 2010., 2011. ja 2012. aasta toetustaotluse alusel

makstud turuarendustoetuse osalise tagasinõudmise otsus õigusvastane. Õigusvastasust tingivad

asjaolud on sellised, et võisid mõjutada asja otsustamist, s.t käeoleval ajal ei ole selge, et vastustajal

puudus õiguspärane võimalus vaidlustatud ettekirjutuses ja otsuses märgitust erineva sisuga

otsustuse tegemiseks. Seetõttu tuleb PRIA 27. novembri 2014 ettekirjutus nr 8-5/14/1, 16. detsembri

2014 otsuse nr 8-6/58 ning 16. veebruari 2015 vaideotsus tühistada.

19. Kohus märgib täiendavalt, et vaidlustatud ettekirjutus ja otsus tuleks tühistada ka juhul, kui

PRIA oleks toetuse tagasinõudmise otsustamisel välja selgitanud eelnevalt nimetatud asjaolud ja

kaalunud põhjendatud huve, kuna PRIA on tagasinõudmise otsustamisel tuginenud faktilisele

asjaolule, mis ei ole asjas kogutud tõenditega tõendatud.

20. Vastustaja on seisukohal, et osa 2010., 2011. ja 2012. aastal Riias toimunud maasikafestivali

kulusid on kaebaja asemel kandnud LPL. Vastustaja hinnangul tõendavad nimetatud asjaolu

elektronkirjavahetus LTL-ga, elektronkirjavahetus Läti makseagentuuriga ja LTL kuludokumendid.

Kohtumenetluses on vastustaja esitanud nimetatud dokumentide tõlked eesti keelde (tl 140-175).

Halduskohtumenetluses võivad tõenditeks olla kõik tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-de 251–305

kohaselt tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid ja HKMS-s lubatud tõendid (HKMS § 56 lg 2 ls 1).

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 1 järgi on dokumentaalne tõend igasugune

kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu

andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab

andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada

tajutaval kujul. Halduskohtumenetluse seadustik ega tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette, et

võõrkeelse dokumendi tõlge asendaks tõendina dokumenti ennast. Vastupidi, TsMS § 273 lg 1

kohustab esitama kirjalik dokumendi algdokumendina või ärakirjana.

Eeltoodule on kaebaja tähelepanu juhtinud 21. septembri 2015 menetlusdokumendis (tl 179-108).

29. septembril 2015 kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et on selle kätte saanud (tl 209) ega

soovi täiendavaid tõendeid esitada (tl 209 pöördel).

21. Seega ei ole vastustaja esitanud kohtumenetluses tõendeid kaebaja deklareeritud kulude

kandmise kohta kolmanda isiku poolt. Vastavalt HKMS § 59 lg 1 ls-le 1 peab menetlusosaline

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 59

lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab sama paragrahvi

lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik

hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.

Olukorras, kus haldusmenetluses kogutud tõendid on vastustaja valduses ning ta ei pea vajalikuks

neid kohtumenetluses esitada vaatamata sellele, et menetluses on vastustaja tähelepanu juhitud

sellele, et dokumendi tõlge seda tõendina ei asenda, on kohtu hinnangul põhjendatud hinnata

vaidlusalune asjaolu vastustaja kahjuks.

Seetõttu on kohus seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutuses ja otsuses nimetatud osas kulude

kandmine kolmanda isiku poolt ei ole tõendatud. Seega tugineb PRIA otsustus toetuse

tagasinõudmise kohta ebaõigele faktilisele asjaolule ning on faktilise aluse puudumise tõttu

õigusvastane.

22. Lisaks leiab kohus, et vaidlustatud otsuse ja ettekirjutuse faktilist alust ei saa lugeda tõendatuks

ka juhul, kui vastustaja oleks kohtumenetluses lisaks tõlgetele esitanud ka algdokumendid või

ärakirjad.

Kokkuvõtvalt nähtub tõendite tõlgetest, et LPL on eitanud maasikafestivali korraldamisel koostööd

EML-ga mistahes vormis. Läti makseagentuur on kinnitanud LPL-ga 2010. kuni 2012. aasta kohta

lepingu sõlmimist, mille raames LPL korraldas iga-aastaselt ka maasikafestivali, kusjuures

lepingujärgset programmi ellu viiv asutus oli SIA Baltic FCB, kes omakorda oli sõlminud

alltöövõtulepingu SIA-ga The Link. Kuludokumentidena on esitatud kauba saatelehed,

kuluprognoos ja arved Baltic FCB SIA-lt Läti Puuviljakasvatajate Liidule, The Link SIA, Inpired

Communications SIA, Euro RSCG Riga SIA ja HRM Services SIA arved Baltic FCB SIA-le,

erinevate äriühingute arved ja saatelehed The Link SIA-le erinevate aastate kohta.

Puuduvad andmed selle kohta, et Läti makseagentuur oleks kontrollinud LPL makstud toetuse

tegelikku kasutamist. Vastustajal puuduvad andmed selle kohta, millisele äriühingule või

organisatsioonile, millal ja millisel ulatuses on LPL makseid teinud. Seega puudub vahetu info

millest nähtuks, et LPL on vaidlustatud ettekirjutuses ja otsuses nimetatud osas kandnud kaebaja

poolt deklareeritud kulud.

23. Tulenevalt 2010. ja 2011. aastal kehtinud põllumajandusministri 26. märtsi 2008 määruse

„Turuarendustoetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord, nende kulude loetelu, mille

hüvitamiseks turuarendustoetust antakse, ning toetuse määr“ § 10 lg 1 p-de 1-4 kohaselt pidi kaebaja

toetuse väljamaksmiseks esitama selle isiku väljastatud arve-saatelehe või arve koopia, kellelt

taotleja ostis teenuse või toote; selle isikuga sõlmitud töövõtulepingu koopia, kellelt taotleja ostis

teenuse; rahalise kohustuse tasumist tõendava maksekorralduse koopia; vajaduse korral osutatud

teenuse või toote üleandmist-vastuvõtmist tõendava dokumendi koopia; ning p-de 11 ja 12 kohaselt

maksekorralduse koopia või pangakonto väljavõte, mis tõendab projektijuhtimisteenuse eest ning

sellelt arvestatud maksude (tulu- ja sotsiaalmaks, kohustuslik kogumispension, töötuskindlustus)

tasumist; kulutuste tegemist tõendavad muud dokumendid.

Samasugused kohustused näeb ette ka põllumajandusministri 6. jaanuari 2012 määruse nr 3 § 12 lg

1 p-d 1-4, 11 ja 12.

Seega oli kaebajal enne toetuse väljamaksmist kohustus esitada tõendid toetatava tegevuse

elluviimise ja selle kulude tasumise kohta. Vastavalt pidi PRIA veenduma enne toetuse

väljamaksmist, et kaebaja on toetatava tegevuse ellu viinud ja kulud kandnud. See loob eelduse, et

kaebaja on täitnud oma tõendamiskohustuse enne toetuse väljamaksmist. Nendel asjaoludel ei ole

kohtu hinnangul toetuse tagasinõudmise menetluses kogutud tõendid piisavad selleks, et lugeda

tõendamiskoormus kaebajale üleläinuks. Olukorras, kus LPL-lt ega Läti makseagentuurilt saadud

info ei ole selge selles osas, kas kolmas isik tegelikkuses kandis kaebaja deklareeritud kulud ja

kaebaja on esitanud tõendid kulude tasumiseks maksete tegemise kohta nii haldusmenetluses kui ka

kohtumenetluses (tl 17 pöördel, tl 18; tl 21 pöördel, tl 22; tl 25-26), ei ole kaebajal tekkinud

täiendavalt kohustust tõendada turuarendustoetuse arvel kulude kandmist, et vältida toetuse

tagasinõudmist.

Kohus osutab veel, et PRIA esitatud tõendite tõlgetest ei selgu, kas vaidlusaluses osas võib olla

esitatud arved nõutud kulude tasumist samaaegselt nii EML-lt, kui LPL-lt. PRIA ei ole väitnud, et

kaebaja ja tema koostööpartnerite vahel oleks selline seos, mis viitaks võimalusele, et raha liikus

pärast makse tegemist kaebajale või temaga seotud isikutele tagasi või, et kaebaja sai maksete eest

muud teenust, kui kuludeklaratsioonis näidatud. Toetuse kasutamise asjaolude selgitamine on

ilmselt võimalik PRIA ja Läti makseagentuuri koostöös. Kaebajale sellekohaste tõendite esitamise

koormuse panemine käesoleval ajal oleks ilmselt ebaproportsionaalne.

24. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et PRIA 27. novembri 2014 ettekirjutus nr 8-5/14/1 ja 16.

detsembri 2014 otsus nr 8-6/58 on õigusvastased ja tuleb tühistada. Vastavalt tuleb tühistada ka

PRIA 16. veebruari 2015 vaideotsus. Kuna ettekirjutuse ja otsuse tühistamine on vältimatu, siis ei

hinda kohus täiendavalt kaebaja väiteid ebatäpsuste kohta ettekirjutuse ja otsusega tagasinõutava

toetuse summades.

Kaebus rahuldatakse täies ulatuses.

25. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja esitas 29. septembril 2015 kohtuistungil menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid

taotledes välja mõista vastustajalt menetluskulude kokku 6327,47 eurot, millest õigusabikulud

6297,47 eurot ja riigilõiv 30 eurot. 2. oktoobril 2015 esitas kaebaja täiendava taotluse

menetluskulude väljamõistmiseks, taotledes õigusabikulude summa suurendamist veel 624,28 euro

võrra. Ühes taotlustega esitatud maksedokumentidest (tl 202, 205-207, 214) nähtuvalt on kaebaja

kulud kandnud.

Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Õigusabikulu arve spetsifikatsioonidest (tl 200, 204 ja 213 pöördel) nähtuvalt kaebaja esindaja on

kaebuse esitamiseks ja selle puuduste kõrvaldamiseks teinud tööd kokku 34 tundi ning edasises

menetluses veel 31 tundi ja 18 minutit. Kohtu hinnangul ei ole õigusabi kulu sellises ulatuses

põhjendatud ega vajalik arvestades vaidlustatud ettekirjutuse ja otsuse mahtu, seda, et kaebaja oli

enne kohtusse pöördumist läbinud kohustusliku vaidemenetluse, kaebaja tõendamiskoormuse

ulatust, dokumentaalsete tõendite mahtu, asjas toimunud ühe kohtuistungi kestust, asja üldist

keerukust ning kaebaja esitatud menetlusdokumentide arvu ja mahtu. Seetõttu peab kohus

põhjendatuks vähendada vastustajalt välja mõistetavate õigusabikulude ulatust 2/3 võrra taotletust

ning mõista menetluskuluna PRIA-lt EML kasuks välja kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel tasutud riigilõiv 30 eurot ning õigusabikulu kokku 2 307,25 eurot. Ülejäänud osas tuleb

jätta menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik