3-13-1487/38 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht

26. märts 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-1487 Haldusasi

E. K kaebus Muinsuskaitseameti 28.02.2013 ettekirjutuse nr 5.1-15/9 tühistamise nõudes RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja nr 3-13-1487 menetlus, sest Muinsuskaitseameti 28.02.2013 ettekirjutus nr 5.1-15/9 on käesolevaks ajaks kehtetuks tunnistatud;

2. Saata menetlusosalistele käesoleva määruse ärakiri Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. K esitas Tallinna Halduskohtule 10.07.2013 kaebuse Muinsuskaitseameti 28.02.2013 ettekirjutuse nr 5.1-15/9 ja 11.06.2013 vaideotsuse 5.1-15/9-2 tühistamiseks. Koos kaebusega esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus Muinsuskaitseameti ettekirjutuse nr 5.1-15/9 kehtivuse peatamiseks ning Muinsuskaitseameti keelamiseks rakendada sunniraha nõuet. Muinsuskaitseameti 28.02.2013 ettekirjutusega kohustati kaebajat kinni laduma kaebaja elukohaks oleva kortermaja seina tehtud avad ning rikutud seinaosa krohvida ja värvida ülejäänud fassaadiga sama tooni. Kaebaja esitas haldusakti peale vaide, mille Muinsuskaitseamet jättis 11.06.2013 vaideotsusega rahuldamata.

2. Tallinna Halduskohtu 17.07.2013 määrusega kohaldati õiguskaitset ning kohus peatas Muinsuskaitseameti 28.02.2013 ettekirjutuse nr 5.1-15/9 kehtivuse (tl 35-38).

3. Tallinna Halduskohtu 10.10.2013 määrusega jäeti kaebus käiguta. Muuhulgas selgitati määruses, et vaideotsuse eraldi vaidlustamine ei ole üldjuhul tarvilik. Kaebaja kõrvaldas viidatud puudused ja täpsustas nõuet. E. K taotles Muinsuskaitseameti 28.02.2013 ettekirjutuse nr 5.1-15/9 tühistamist.

4. Tallinna Halduskohtu 12.11.2013 määrusega võeti E. Ki kaebus menetlusse (tl 50).

5. Vastustaja esitas 11.12.2013 omapoolse vastuse kaebuse kohta (tl 55-58) ja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas 21.01.2014 S. P tellitud eksperthinnangu seonduvalt kliimaseadme paigaldamisega (tl 83-84).

6. Kaebaja teatas 14.01.2015 kohtule oma nõusolekust lahendada asi kirjalikus menetluses (tl 86).

7. Tallinna Halduskohtu 15.01.2015 määrusega otsustas kohus vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, määras pooltele täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtajaks 09.02.2015, millele oli võimalik veel omakorda vastata kuni 02.03.2015. Kohus määras kindlaks ka kohtulahendi avalikult teatavakstegemise aja – 26.03.2015 kell 16.00.

8. Vastustaja teatas 09.02.2015 kohtule, et pooled on asunud läbirääkimistesse ja seoses vaidluse võimaliku kompromissiga lahendamisega paluvad pikendada kohtu määratud seisukohtade esitamise tähtaega kuni 20.02.2015 (tl 93-94). Kohus rahuldas taotluse ja pikendas 15.01.2015 määruse resolutsiooni punktis 2 määratud seisukohtade esitamise tähtaega kuni 20.02.2015.

9. Pooled esitasid 22.03.2015 taotluse kompromissi kinnitamiseks. Kompromissi tingimustena oli välja toodud järgmine:

9.1. Kaebaja loobub Muinsuskaitseameti 28.02.2013 ettekirjutuse nr 5.1-15/9 peale esitatud kaebusest (punkt 1);

9.2. Kaebaja pakutud lahenduses elamu ….. tänavapoolsel fassaadil ventilatsiooniseadme avadele katete paigaldamine teostatakse elamu kaasomanike poolt teostatavate fassaaditööde käigus (punkt 2);

9.3. Vastustaja tunnistab Muinsuskaitseameti 28.02.2013 ettekirjutuse nr 5.1-15/9 kehtetuks (punkt 3);

9.4. Pooled on kokku leppinud, et kummagi poole menetluskulud jäävad nende endi kanda (punkt 4);

9.5. Pooled kinnitavad, et on teadlikud kompromissi tegemise ja halduskohtumenetluse lõpetamise tagajärgedest (punkt 5).

10. Kohus selgitas E. Kile 23.02.2015 kompromissi kinnitamise tagajärgi ja võimaldas kaebajal sellele soovi korral ka vastata (tl 101). Kaebaja informeeris 02.03.2015 e-kirjas, et sai kohtu selgituse kätte alles 27.02.2015 ja teatas, et kompromissi tingimusi veel täpsustatakse (tl 103).

11. Kaebaja edastas 17.03.2015 kohtule Muinsuskaitseameti 05.03.2015 otsuse nr 1.1-7/2588-1, millega tunnistati Muinsuskaitseameti 28.02.2013 ettekirjutus nr 5.1-15/9 kehtetuks (tl 104-106).

12. Kaebaja esitas 20.03.2015 kohtule avalduse menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, sest kaebuse esitamise aluseks olnud ettekirjutus nr 5.1-15/9 on tühistatud (kehtetuks tunnistatud). Avalduses on osundatud küll HKMS § 154 lg 1 punktile 4, kuid eelnimetatud paragrahvis taolist punkti ei sisaldu, mis tähendab seda, et tegemist on eksliku viitega ning ilmselt on mõeldud halduskohtumenetluse seadustiku paragrahvi 152 esimese lõike neljandat punkti (tl 111-112).

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Menetlusosalised on arutanud kompromisslahenduse võimalusi ja ilmselt selle sisuliselt ka saavutanud, kuid kompromissi kinnitamise tagajärgede selgitamise järgselt ei ole kaebaja poolt nimetatud täpsustatud kompromissi teksti esitatud, mis tähendab seda, et menetlust ei saa lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel. Kompromissi kinnitamine selle esialgses sõnastuses oleks olnud ühtlasi ka küsitav, sest selle teine punkt seostus elamu kaasomanike tegevusega, kes aga käesolevas haldusasjas menetlusosalisteks ei ole. Küll aga on võimalik menetluse lõpetamine lähtuvalt HKMS §

152 lg 1 p-st 4 ning antud juhul on selle tagajärjed protsessiosaliste jaoks praktiliselt samad, mis kompromissi puhul. Siinkohal lähtub kohus sellest, et sisuline või põhimõtteline kokkulepe on siiski olemas.

14. HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetatakse menetlus siis, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Antud juhul on vastustaja 05.03.2015 otsusega nr 1.1-7/2588-1 Muinsuskaitseameti 28.02.2013 ettekirjutuse nr 5.1-15/9 kehtetuks tunnistanud. Kaebaja on menetluse lõpetamisega ühtlasi ka nõustunud (tl 111-112).

15. Esialgses kompromissi tekstis märkisid menetlusosalised, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Menetluse lõpetamisel lähtuvalt HKMS § 152 lg 1 p-st 4 võiks tekkida teoreetiliselt küll olukord, kus menetluskulusid peaks kandma ainult vastustaja (HKMS § 108 lg 6), kuid antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist, et kaebajal võiks olla õigusabikulusid ning menetluskulude väljamõistmist ei ole ka taotletud. Seega nimetatud küsimust ei tõusetu. Mis puutub kaebuselt tasutud riigilõivu, siis seda ei saaks nagunii vastustajalt välja mõista. Halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lg 5 p 4 sätestab, et menetluse lõpetamisel HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel vastav riigilõiv tagastatakse. Riigilõiv tagastatakse siis, kui kaebaja seda taotleb. Seega, olenemata sellest, et menetlus kuulub lõpetamisele HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vastustaja huvid sellega kahjustada ei saa.

16. Kaebajal on võimalik kaebuselt tasutud 15 euro suurust riigilõivu käesoleva määruse jõustumise järgselt soovi korral tagasi taotleda. Riigilõivuseaduse § 12 lg 1 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist sama seaduse § 15 alusel. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Riigilõivuseaduse § 12 lg

2 kohaselt tuleb riigilõivu tagastamise taotlus esitada kirjalikult. Taotluses märgitakse informatsioon tasutud riigilõivu kohta ning andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. Riigilõivu tasumist tõendav maksedokument tuleb esitada vaid juhul, kui riigilõivu võtjal ei ole võimalik kontrollida riigilõivu laekumist elektroonilisel teel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik