3-14-51888/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 23. veebruar 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51888 Haldusasi Sergei Karlovi kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 23.01.2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Sergei Karlovi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Sergei Karlov Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 23.01.2015. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Vanglas kinni peetav isik S. Karlov esitas 23.03.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude (registreeritud 25.03.2014), milles taotles talle Tallinna Vanglas osaks saanud alandava ja ebainimliku kohtlemise eest kahjuhüvitist. Taotluse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas 10 kuud ning ta nõudis iga kuu eest 500 eurot. 2. S. Karlov esitas 25.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõudis tema alandamise ja ebainimliku kohtlemise eest Tallinna Vanglalt 5000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. 3. Vastuseks kohtunõudele selgitas Tallinna Vangla oma 02.09.2014. a vastuses, et vangla ei ole S. Karlovi 23.03.2014. a taotlust lahendanud.

4. Tartu Halduskohus tagastas 23.09.2014. a määrusega kaebuse osas, milles taotleti Tallinna Vanglalt hüvitist seoses kambri kunstvalgustuse mittevastavusega nõuetele. Muus osas võeti kaebus menetlusse. 5. Vastustaja Tallinna Vangla leidis 20.10.2014. a vastuses, et kaebus on ebaõigesti menetlusse võetud. Vangla selgitas, et kaebaja esitas vanglale kahjunõude 23.03.2014 ning see registreeriti 25.03.2014. Seega oli kahjunõude lahendamise tähtpäev 25.05.2014 ja halduskohtusse pöördumise tähtpäev 25.06.2014. Esitades kaebuse halduskohtule 25.08.2014, ületas kaebaja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 2 ette nähtud 30-päevast tähtaega kohtusse pöördumiseks. Asjaolusid, mis tingiks tähtaja ennistamise, ei esine. 6. Kaebaja 28.10.2014. a seisukoha kohaselt ei ole menetluse lõpetamine põhjendatud, kuna esmalt ei pidanud tähtaegadest kinni vastustaja ning kaebaja ei ole haldusõiguse spetsialist. Kaebaja taotles kaebuse tähtaja ennistamist, kuna teistkordne kohtueelse menetluse läbimine oleks vastustajale lisakoormuseks ajal, mil vastustaja niigi oma tööga toime ei tule. 7. Tartu Halduskohus jättis 23.01.2015. a määrusega S. Karlovi taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas asja menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 alusel. Määruse kohaselt näeb vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 ette, et kinnipeetaval või vahistatul on õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 reguleerib kahju hüvitamise taotluse läbivaatamise ja kohtu poole pöördumise tähtaegu selliselt, et haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates (lg 1) ning kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks (lg 2). Kahju hüvitamise nõude puhul tuleb lähtuda RVastS § 18 lg-st 2 toodud korrast, mis on HKMS § 47 lg 3 suhtes erisäte. Kaebaja esitas taotluse vastustajale 23.03.2014, selle lahendamise tähtaeg oli kaks kuud taotluse esitamisest ehk 23.05.2014 ning halduskohtule kaebuse esitamise tähtaeg oli 30 päeva taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest ehk 23.06.2014. Kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Mõjuva põhjuse all mõistetakse kohtupraktikas üldjuhul objektiivsed takistusi. Kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist, kuid ei ole esile toonud ühtegi objektiivset põhjust, mis takistas tal kaebust tähtaegselt esitada. Kaebetähtaja ennistamise aluseks võivad olla ka subjektiivset laadi asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist, sh kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest. Kaebaja ongi ainsa põhjendusena esile toonud, et ta ei ole haldusõiguse spetsialist. Samas on kaebuses märgitud, et kaebaja pöördus kohtusse, kuna vastustaja ei ole tema taotlust kahe kuu jooksul lahendanud (tl 1). Seega kaebaja oli teadlik oma õigustest ning kahju hüvitamise taotluste esitamiseks ja lahendamiseks sätestatud tähtaegadest või vähemalt oli tal piisava hoolsuse korral võimalus need välja selgitada. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus ning ennistamise kaalumisel arvestab kohus ka asja olulisusega isiku õiguste jaoks. Vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 5) ja kaebuses (tl 1- 2) kirjeldas kaebaja üldiselt tingimusi Tallinna Vanglas, kuid neist dokumentidest ei 2 2

ilmne mingil moel, et kaebaja oleks väidetavaid halbu tingimusi isiklikult kogenud või tajunud. Kui kaebaja ei too välja ühtegi kaebajaga isiklikult seotud asjaolu, vaid piirdub üldistavate väidetega, siis ei saa asja pidada kaebaja jaoks oluliseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. S. Karlov esitas 01.02.2015 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 23.01.2015. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuse kohaselt on kohus tõlgendanud kohtupraktikat ja seadust vääralt. Kaebaja on kaebetähtaja ületamist piisavalt põhjendanud ja kohus on tema heausksust kurjasti ära kasutanud. Kaebaja ootas heauskselt, et vangla tema kahjunõude lahendaks. Ta on ka vanglasse helistanud ja selle kohta küsinud, kuid vangla põhjendas viivitust suure töökoormusega. Lõpuks kaebaja kannatus katkes ning ta esitas kohtule kaebuse. Kohus karistab nüüd kaebajat selle eest, et ta usaldas Tallinna Vanglat, et see kahjunõude ikka läbi vaatab. RVastS § 18 lg 2 ütleb, et kannatanu „võib“ (mitte ei pea) 30 päeva jooksul kohtusse pöörduda. Kaebajal puudub kindlus selles, et vangla tema taotlust uuesti menetlema hakkab, kuna vangla on kohtule tunnistanud, et lõpetab taotluse osas menetluse. 9. Tallinna Vangla 09.02.2015 esitatud vastuses palutakse määruskaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt oli asja materjalidest nähtuvalt kaebaja jaoks selge, et tema taotluse lahendamiseks oli Tallinna Vanglal aega kaks kuud. Tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada kaebaja arusaama RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 30-päevase tähtaja kulgemisest, mis ei ole kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse regulatsiooniga. 30-päevane tähtaeg kohtusse pöördumiseks hakkas kulgema 23.05.2014 ning lõppes 23.06.2014. Kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla kaebaja väidetavalt vähesed õigusalased teadmised. Olukorras, kus kaebaja on teadlik RVastS § 18 lg-s 1 sätestatud tähtajast, ei ole veenev väide, et ta ei teadnud RVastS §-s 18 lg 2 sätestatud tähtaega. Tegemist ei ole juriidilisi süvateadmisi nõudva temaatikaga, vaid suhteliselt lühidalt ja lihtsalt sõnastatud normiga, mida kinnipeetavad sageli kasutavad. Kohtupraktika kohaselt ei ole isegi õiguslikult kogenematul isikul alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kaebaja poolt vanglale 25.03.2014 esitatud kahjunõude näol oli tegemist n.ö stamptaotlusega, milles kinnipeetava esindajaks on märgitud MTÜ Auxilio ning mis kõik on oma sisult, ülesehituselt ja väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju kirjelduste poolest identsed. Seega arvestades, et ebapiisavast põrandapinnast põhjustatud kahju hüvitamise vaidlustes on esitatud kahjunõuded ülesehituselt ja argumentatsioonilt samased, järeldab vastustaja, et vastav teadmine kohtusse pöördumise võimalusest, sh olukorras, kus vangla ei suuda taotlusi tähtaegselt lahendada, on kinnipeetavate hulgas levinud ja üldisemalt teada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10.Esmalt selgitab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmisega seoses HKMS § 114 lg 2 korras menetlusabi jätkamisse puutuvat. Halduskohus märkis oma 03.02.2015. a määruses, millega võeti kaebaja 01.02.2015. a määruskaebus menetlusse, järgmist: „Kohus vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest (tl 19-20). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 114 lg 2 sätestab, et kui menetlusosalisele on antud haldusasjas menetlusabi ja ta kaebab asjas tehtud kohtulahendi edasi, siis eeldatakse, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kaebaja on kinnipeetav, kelle maksejõuetus on kindlaks 3 3

tehtud 23.09.2014. a ning kohtul puudub alus arvata, et kaebaja majanduslik seisund on vahepeal oluliselt muutunud. Praeguses menetlusetapis ei saa kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks. Seega on kaebaja vabastatud riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvuse korras.“ Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 114 lg-t 2 ei saa tõlgendada ega kohaldada selliselt, et kui isikule on haldusasjas kaebuse esitamisel menetlusabi antud, siis jääb ta samas haldusasjas ükskõik millise lahendi peale edasikaebust esitades riigilõivu tasumise kohustusest vabastatuks ning seda mh olenemata asjaolust, millises suuruses riigilõivuga on tegemist. Praegusel juhul vabastas halduskohus oma 23.09.2014. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel tasumisele kuuluvast 150 euro suurusest riigilõivust, kusjuures selle menetlusabi taotluse lahendamisel võeti HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt aluseks kaebuse esitamisele eelnenud neli kuud, s.o neli kuud enne 25.08.2014. Praeguses määruskaebemenetluses vaidlustatava halduskohtu 23.01.2015. a määruse peale määruskaebuse esitamisel kuuluks aga tasumisele riigilõiv 15 eurot ning menetlusabi andmise üle otsustamisel tuleks aluseks võtta kaebaja nelja kuu majanduslik seis enne määruskaebuse esitamist, s.o periood 01.10.2014 – 31.01.2015. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus kaebaja vabastati 150 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning hilisema menetluse käigus esitas kaebaja 15 euro suuruse riigilõivu tasumist eeldava määruskaebuse, ei olnud tegemist HKMS § 114 lg 2 kohaldamise olukorraga ning halduskohus eeldas valesti, et kaebajale tuleb ka määruskaebuse esitamisel menetlusabi andmist jätkata üksnes tulenevalt sellest, et ta vabastati 23.09.2014. a määrusega riigilõivu tasumisest hüvitamiskaebuse kohtule esitamisel. Halduskohus oleks pidanud määruskaebuse saamisel tavapäraselt kontrollima kaebaja määruskaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu majanduslikku seisu vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1. Ringkonnakohus kontrollis, et vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud valemile ei oleks kaebajale määruskaebemenetluses menetlusabi andmine iseenesest lubatud olnud, sest tema kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek nelja kuu jooksul enne määruskaebuse esitamist oli 46,17 eurot ja see oleks võimaldanud tasuda riigilõivu 15 eurot. Kuigi halduskohus kohaldas vääralt HKMS § 114 lg-t 2 ning oleks pidanud kaebajalt riigilõivu tasumist nõudma, ei tühista ringkonnakohus menetlusökonoomia ja menetluse kiiruse huvides halduskohtu määrust kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmise kohta ning lahendab määruskaebuse sisuliselt. 11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning nõustub halduskohtu järeldustega. Halduskohus kohaldas asjakohaseid õigusnorme ning leidis õigesti, et kaebaja ületas RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 30-päevast tähtaega halduskohtusse pöördumiseks. Kaebaja hilines kohtusse pöördumisega ligikaudu kaks kuud. Nõustuda ei saa määruskaebuses esitatud seisukohaga, et kuna RVastS § 18 lg-s 2 kasutatakse konstruktsiooni „…võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks“, siis ei pidanud kaebaja kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul alates tema taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest. Sõna „võib“ tähistab viidatud sättes asjaolu, et kaebajal on valikuvõimalus, kas ta üldse pöördub sama hüvitisnõudega kohtusse või mitte, st seadus ei saa kohustada isikut kohtusse pöörduma, kui ta seda ise ei soovi. RVastS § 18 lg 2 regulatsioon tähendab seda, et kui kannatanu soovib kohtusse pöörduda, peab ta seda tegema 30 päeva jooksul alates haldusorganile taotluse lahendamiseks ette nähtud kahekuulise perioodi lõppemisest. Riigikohus on 08.10.2008. a määruses nr 3-3-1- 41-08 (p 9) kinnitanud, et RVastS § 18 lg 2 sätestab taotleja kohustuse pöörduda 30 4 4

päeva jooksul halduskohtusse ka siis, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata. Kaebaja väitis määruskaebuses, et halduskohus eksis väljakujunenud kohtupraktika vastu, kuid ei selgitanud, millist kohtupraktikat ta silmas pidas. Seetõttu ei saa ringkonnakohus kaebaja väidet hinnata ning ringkonnakohtu hinnangul halduskohus vaidlusalust määrust tehes kehtiva kohtupraktika vastu eksinud ei ole.

12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et puudus alus hilinemisega esitatud hüvitamiskaebuse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja on tähtaja ennistamist taotledes viidanud asjaoludele, et hoopis vangla pole tähtaegadest kinni pidanud ning kaebaja ei ole haldusõiguse spetsialist. Samuti viitas kaebaja, et teistkordne kohtueelse menetluse läbimine koormaks vanglat asjatult. Määruskaebuses tugines kaebaja väitele, et ta ootas heauskselt oma taotluse lahendamist vangla poolt, kuid lõpuks tema kannatus katkes ja ta pöördus kohtusse. Ringkonnakohus jagab halduskohtu ja vastustaja arvamust, et kui kaebaja oli kaebusest nähtuvalt teadlik sellest, et vangla oleks pidanud tema taotluse 60 päeva (ehk kahe kuu) jooksul lahendama, oli ta tõenäoliselt teadlik ka kohtusse pöördumise regulatsioonist olukorras, kus haldusorgan seda tähtaega ei järgi. Samas isegi siis, kui kaebaja ei teadnud, et tema taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral tuleb kohtusse pöörduda 30 päeva jooksul, olnuks tal piisava hoolsuse korral võimalik see välja selgitada. Vastav regulatsioon asub RVastS §-s 18, kus on sätestatud ka haldusorgani kohustus taotluse läbivaatamiseks kahe kuu jooksul ning sellest kohustusest oli kaebaja teadlik. Kehtiva kohtupraktika järgi ole isegi õiguslikult kogenematul isikul alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (vt. Riigikohtu 01.10.2002. a määrus haldusasjas nr 3- 3-1-57-02, p 19). Seega oleks kaebaja igal juhul pidanud välja selgitama kaebusega kohtusse pöördumise korra ning praegusel juhul ei saa ka asuda seisukohale, et kinnipeetavate poolt laialdaselt kasutatav RVastS § 18 lg 2 oleks oma sisult niivõrd raske või arusaamatu, et kaebajalt selle järgimist oodata ei saaks. Samas nähtub kohtute infosüsteemist (KIS), et käesolevas asjas esitatud kaebus (haldusasi nr 3-14-51888) ei ole esimene hüvitamiskaebus, mille S. Karlov on kohtutele esitanud. S. Karlov esitas ka 21.02.2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tühistada Ämari Vangla käskkiri ja mõista vanglalt tema kasuks välja moraalne kahju 10 000 krooni. Sel ajal kehtis RVastS § 18 samas sõnastuses nagu praegugi, so kohustas hüvitise taotlejat kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul ka siis, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata. Viidatud asjaolu toetab ringkonnakohtu arvates samuti halduskohtu seisukohta, et S. Karlovi poolt väljatoodud põhjustel puudub alus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Väide, et tähtaega rikkus hoopis vangla ja kaebaja lootis, et vangla lahendab tema taotluse, ei anna samuti alust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. RVastS § 18 lg 2 ongi muuhulgas mõeldud rakendamiseks olukorras, kus haldusorgan kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt ei lahenda. Määruskaebusest nähtuvalt on kaebaja enda sõnul vangla lubadusele lootes petta saanud. Kui sellest järeldada, et vangla on kaebajale lubanud taotluse lahendamist pärast kahekuise tähtaja möödumist, ei annaks ka see alust tähtaja ennistamiseks. Kaebaja pidi igal juhul kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul alates vanglale taotluse lahendamiseks ette nähtud kahekuise tähtaja möödumist. RVastS § 18 lg 2 ei võimalda hüvitamistaotluse esitanud isikul haldusorgani otsust lõputult ootama jääda. Järeldust, et kannatanu ei saa haldusorgani otsust ootama jääda, kinnitab ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-41-08, milles on leitud, et isegi siis, kui isik arvas, et tema kahjunõude menetlus jätkus ka pärast selle lahendamiseks ette nähtud kahekuise tähtaja möödumist, tuli ikkagi 5 5

kohtusse pöörduda RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul alates kahekuise tähtaja möödumisest (p-d 9, 10). Seega ei anna kaebaja väited vangla usaldamise kohta alust kaebetähtaja ennistamiseks. 13.Kaebaja arvates on tekkinud olukord põhiseadusega vastuolus, sest isik on jäetud riigi ees kaitseta. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on end ise sellesse olukorda viinud, kuna ei järginud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Kaebajale on kaebeõigus seadusega tagatud, kuid selle realiseerimisel tuleb järgida ka õiguskindluse huvides kehtestatud tähtaegu. 14.Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 23.01.2015. a määrus muutmata. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 6 6