3-13-71/61 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

8. jaanuar 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-71 Haldusasi T.L. kaebus Narva Linnavalitsuse 17. detsembri 2012. a käskkirja nr 11958 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18. juuli 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Narva Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja T.L. Vastustaja Narva Linnavalitsus RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. juuli 2013. a otsus muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda.

3. Jätta apellandi taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 6. veebruar 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnavalitsuse Linnavaraja Majandusameti direktori kohusetäitjana avalikus teenistuses olnud T.L. le määrati Narva Linnavalitsuse 17. detsembri 2012. a käskkirjaga nr 11958 distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Käskkirja kohaselt oli T.L. andnud munitsipaaleluruumi, mis oli antud talle Narva Linnavolikogu alusel teenistuse ajaks üürile, edasi allüürile. Sellega täitis ta avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p-s 2 nimetatud süüteokoosseisu, olles süüliselt loonud ametiasutusele varalise kahju tekkimise ohu. Nimelt oli munitsipaaleluruumide renoveerimist rahastanud Krediidi ja Ekspordi garanteerimise Sihtasutus Kredex (edaspidi Kredex) ja renoveerimislepingu järgi võis kortereid anda üürile vaid sihipäraselt (st linna saabuvale uuele tööjõule) ning kooskõlastatult Kredexiga. Lepingu p 3.2.4.7 sätestas, et

2

kui linnavalitsus kasutab kortereid mittesihipäraselt, kohustub ta saadud toetuse Kredexile tagastama.

2. T.L. esitas kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastaseks tunnistamine, teenistusest vabastamise aluse muutmine ning hüvitisena kolme kuu keskmise palga väljamõistmine. Kaebuse kohaselt puudus talle etteheidetud tegevuses kahju tekkimise oht. Eluruumi ei antud mitte allüürile, vaid niisama kasutada, seal elanud isik oli samuti väljastpoolt linna saabunud spetsialist ning distsiplinaarmenetluse alustamise ajaks oli toetuse tagasi nõudmist võimaldav periood juba möödunud.

3. Tartu Halduskohtu 18. juuli 2013. a otsusega rahuldati kaebus, tunnistati teenistusest vabastamise käskkiri õigusvastaseks ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitisena tema kolme kuu keskmine palk. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. ATS vr § 84 p 2 sätestas distsiplinaarsüüteoks ametiasutusele süüliselt varalise kahju tekitamise või niisuguse kahju tekkimise ohu loomise. Kuna sätestatud polnud, et selline tegevus võiks olla toime pandud ka väljaspool teenistust, on distsiplinaarsüüteona võimalik käsitleda vaid niisugust kahju tekitamist, mis tulenes teenistuskohustuste mittenõuetekohasest täitmisest. T.L. ele võimaldati küll eluruum seoses teenistusega, kuid üürilepingust tulenevad üürniku kohustused pole samastatavad ametniku teenistuskohustusega.

3.2. Kredexi ja linna vahel sõlmitud lepingu p 3.2.4.7 nägi küll ette, et toetuse mittesihipärase kasutamise korral tuleb toetuse jääkväärtus tagastada, kuid seadis samas sellele ka viieaastase tähtaja alates elamispindade vastuvõtmise hetkest. Kuna eluruumid said kasutusloa 3. oktoobril 2007, oli vaidlustatud käskkirja andmise ajaks see ajaline piir ületatud. Seega ei ole tõendatud, et distsiplinaarkaristuse määramise hetkel oleks olnud üldse vastustajale reaalse varalise kahju tekkimise ohtu.

3.3. Isik, kes vaidlusalust eluruumi kasutas, tasus T.L. e asemel vastustajale üüri enam kui kaks ja pool aastat, kuid lepingut seetõttu üles ei öeldud. Samuti oli see isik enamuse ajast linnavalitsuse teenistuja ning tal olnuks seega ka endal õigus munitsipaaleluruumi kasutamiseks.

3.4. Ehkki T.L. on näidanud end dokumentidel vaidlusaluse eluruumi üürnikuna, ei anna see veel alust käskkirja õiguspäraseks lugemiseks, sest selles ei süüdistata teda ebaõigete aruannete esitamises.

3.5. Seega ei ole võimalik T.L. ele süüks pandud tegu süüteona käsitleda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Narva Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Kredexi nõude seisukohalt on Kredexi ja vastustaja vahelise lepingu p 3.2.4.7 järgi määrav rikkumise toimepanemise hetk, mitte teenistusest vabastamise käskkirja hetk. See säte näeb ette, et jääkväärtus tuleb tagastada kohustuse rikkumise hetkel proportsionaalses mahus. Seega ei olnud Kredexi nõudeõigus lõppenud.

4.2. Kuna allüürnik D.K. hakkas vaidlusaluse eluruumi eest kommunaalmakseid tasuma 2009. a oktoobris, st kaks aastat pärast eluruumile kasutusloa andmist, ei saanud Kredexi nõue olla mingil juhul lõppenud.

4.3. Asjakohane pole põhjendus, et eluruumi mittesihipärane kasutamine toimus vaid kahel suhteliselt lühikesel ajavahemikul, kuna D.K. oli enamuse ajast linna teenistuses. Tegelikult esines mitmeid perioode, mil D.K. il ei olnud mingit õiguslikku suhet linnaga. Ka puudus T.L. el igasugune pädevus otsustada, kas üldse ja kelle kasutusse munitsipaaleluruume anda.

4.4. Kaebaja käitumist võimendab see, et ta juhtis ise samal ajal Narva Linnavaraja Majandusametit, kellele allub SA Narva Linnaelamu, samuti allkirjastas ta aruandeid Kredexile ning oli teadlik linna ja Kredexi vahelise lepingu sisust. Lisaks küsis D.K. kõigepealt luba

3

eluruumi kasutamiseks kaebaja asemel SA-lt Narva Linnaelamu (mis allus kaebajale), ent kui sealt luba ei saanud, andis kaebaja D.K. ile vajaliku loa otse.

4.5. Kohus ei ole otsuses üldse käsitlenud tunnistajate ütlusi, kes istungil üle kuulati. Nii jättis kohus tähelepanuta J.P. ütlused, millest nähtus, et kaebaja oli teadlik Kredexiga sõlmitud lepingu sisust ja faktist, et eluruumi allüürile andes võib Kredexil tekkida toetuse tagasinõue. Arvestamata jäeti ka ütlused, millest nähtus, et kaebaja ametikohustus oli teostada järelevalvet Narva linna munitsipaalkorterite kasutamise üle.

4.6. Halduskohtu otsuse jõussejätmisel tuleb vastustajalt väljamõistetud menetluskulusid vähendada, kuna T.L. e kaebus rahuldati üksnes osaliselt.

5. T.L. vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja põhjendatakse seda järgnevalt:

5.1. Vastustaja viitab Kredexi ja linna vahelise lepingu regulatsioonile valikuliselt. Lepingu p

3.2.4.7 kogu sõnastusest on ilmne, et ruumide renoveerimiseks antud toetust ei saa tagasi nõuda, kui möödunud on viis aastat renoveeritud ruumide kasutuselevõtmisest. Kaebajale teadaolevalt ei ole Kredex tänaseni vastavat nõuet vastustajale esitanud.

5.2. Kuna kaebaja oli kohtumenetluse kestel tänu muutunud avaliku teenistuse seadusele kaebust muutnud, ei saa rääkida kaebuse osalisest rahuldamisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Asja lahendamisel on otsustava tähtsusega Kredexi ja Narva Linnavalitsuse linnavaraja majandusameti vahel 26. jaanuaril 2007 sõlmitud leping, millega anti Narva Linnavalitsusele toetust munitsipaaleluruumide ehitamiseks ja renoveerimiseks. Täpsemalt on määrav selle lepingu p 3.2.4.7, mis sätestas järgmist: „KOV on kohustatud saadud Toetuse mittesihipärasel kasutamisel tagastama Sihtasutusele Toetuse jääkväärtuse Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise hetkel proportsionaalses mahus vastavalt mittesihipäraselt kasutatavate ruumide üldpinna suhtele Toetusega rajatud ruumide üldpinnast. Toetuse lineaarseks amortisatsiooniperioodiks on ehitamise puhul 10 aastat ja renoveerimise puhul 5 aastat alates elamispindade vastuvõtmise kuupäevast.“

Ringkonnakohus möönab, et selle sätte sõnastus, eeskätt just osas, mis puudutab toetuse tagasinõudmise ajalisi piire, on sõnastatud ebaselgelt. Sellegipoolest nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja kaebaja poolt sellele sättele antud tõlgendusega, et toetuse tagasinõudmise võimalus oli vaidlustatud käskkirja andmise ajaks juba möödunud. Seda põhjusel, et tsiteeritud lepingusätte viimane lause nägi ette, et toetuse lineaarseks amortisatsiooniperioodiks on 5 aastat. Vastustaja on oma seisukohtades sellest lausest mööda vaadanud. Ringkonnakohus mõistab seda lauset selliselt, et pärast viie aasta möödumist loetakse renoveerimiseks suunatud toetussumma täielikult amortiseerunuks (ja seega selle tagasinõudmise võimalus lõppenuks). Sellest omakorda järeldub, et pärast viie aasta möödumist ei ole Kredexil enam linna vastu lepingu p 3.2.4.7 järgi enam mingit tagasinõudeõigust ega vastavalt pole ka linnal mingit kohustust toetuse tagasimaksmiseks.

Ringkonnakohus ei näe lepingu p 3.2.4.7 teisel lausel mitte mingisugust muud sisu. Ka vastustaja ei ole selgitanud, mis tähendus võiks sellel lausel olla, kui lähtuda vastustaja tõlgendusest lepingu p 3.2.4.7 esimesele lausele, mille järgi on oluline vaid kohustuse rikkumise hetk ning toetus tuleb tagasi maksta selle ajahetke seisuga. Enamgi veel, kaebaja tõlgendus ei selgita seda, millise aja jooksul võiks Kredexil tagasinõudeõigus olla (st kui pikk on nõude aegumistähtaeg).

4

8. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et lepingu p-s 3.2.4.7 ls-s 2 oli sätestatud ajaline piir, mille jooksul on linnal toetuse tagasimaksmise kohustus ja vastavalt Kredex-il tagasinõude esitamise õigus. Pooled ei vaidle selle üle, et viis aastat elamispindade vastuvõtmisest (kasutusloa väljastamisest) oli käskkirja andmise hetkeks möödunud. Seega ei olnud teenistusest vabastamise hetke seisuga kaebaja linnale kahju tekitanud ning enam ei olnud ka varalise kahju tekkimise ohtu, nagu nõudis ATS vr § 84 p-s 2 sätestatud distsiplinaarsüüteo koosseis.

Seetõttu on halduskohus õigesti leidnud, et distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine oli õigusvastane.

9. Kuna teenistusest vabastamine oli õigusvastane juba seetõttu, et distsiplinaarsüüteo koosseisu olulised tunnused ei olnud täidetud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda ülejäänud apellatsioonkaebuse väiteid, mis seonduvad vaidlustatud käskkirjaga.

10. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohaga, justkui oleks halduskohus rahuldanud kaebuse osaliselt ning seetõttu ei saanud ta kaebaja menetluskulude väljamõistmise nõuet rahuldada täies ulatuses. On tõsi, et kui 3. juunil 2013 muudetud kaebuses taotles T.L. ka teenistusest vabastamise aluse muutmist, siis halduskohus jättis selle taotluse rahuldamata. Kuid taotluse rahuldamata jätmise põhjus oli see, et kaebaja oli tänu esialgse õiguskaitse kohaldamisele jätkanud Narva Linnavalitsuses tööd kuni 6. maini 2013, mil ta ametist koondati. Halduskohus leidis, et kuna toimunud on koondamine, mida pole vaidlustatud, siis puudub võimalus ja vajadus teenistusest vabastamise aluse muutmiseks.

Seega muutusid kohtumenetluse kestel faktilised asjaolud, mille tõttu oli kaebuses esitatud ühe nõude rahuldamine muutunud võimatuks. See ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul aga käesoleva kaebuse rahuldamata jätmist osas, mis õigustaks ka menetluskulude osaliselt väljamõistmata jätmist. On ilmne, et oma eesmärgi saavutas kaebaja täielikult – tema teenistusest vabastamine tunnistati õigusvastaseks ja talle mõisteti välja ka sellest tulenev hüvitis. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebaja kasuks väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks puudub alus.

11. Kuna asjas on vaidlus vaid õigusliku küsimuse üle – lepingu p 3.2.4.7 tõlgendamine, siis ei näe ringkonnakohus tulenevalt HKMS § 131 lg 1 p-st 2 vajadust asjas istungi korraldamiseks ning jätab apellandi sellekohase taotluse rahuldamata. Oluline on siinkohal seegi, et kaebaja on istungi korraldamisele vastu vaielnud ning osundanud, et see tekitab talle liigseid menetluskulusid. Tähtsaks peab ringkonnakohus ka seda, et asi on kujunenud olukorras võimalik lahendada kirjalikus menetluses märksa kiiremini, kui oleks selle võinud lahendada istungi korraldamise puhul.

12. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad apellandi enda kanda. Kaebaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Agu Timmi Einar Vene