3-14-51290/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 31.10.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51290 Haldusasi T.K.i kaebus Keskkonnaministeeriumi 26.05.2014 vastuse nr 7- 3.4/14/2773-2 peale (kohustada Sarapuu kinnistut välja arvama Natura-alast ja Luitemaa looduskaitsealast) ning Sarapuu kinnistu Natura-alal ja Luitemaa looduskaitsealal paiknemisest tingitud majandusliku ja moraalse kahju hüvitamiseks. Menetlusosalised Kaebaja — T.K. Menetlustoiming Kaebuse tagastamine Resolutsioon

1. Tagastada kaebus selle esitajale järgmiste nõuete osas:

1.1. varalise kahju hüvitamiseks;

1.2. mittevaralise kahju hüvitamiseks;

1.3. Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223 kehtestatud Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja vaidlustamiseks;

1.4. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ vaidlustamiseks;

1.5. Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ vaidlustamiseks.

2. Jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.

3. Määrus toimetada kätte kaebajale.

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu viieteistkümne päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtusse saabus 27.06.2014 T.K.i kaebus (tl 1–5).

1.1. Kaebuses esitas kaebaja järgmised nõuded (tl 5): „Lähtudes eeltoodust palun: Sarapuu katastriüksus (84801:005:0139) välja arvata Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast. Maksta hüvitist – õiglast hinda – Sarapuu kinnistu Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piirangutsoonis hoidmisest tulenevate majanduslikest piirangutest tekitatud majanduslike kahjude eest. Maksta hüvitist – õiglast hinda – Sarapuu kinnistu Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piirangutsoonis hoidmisest tulenevatest majanduslikest piirangutest tekitatud moraalse kahju eest.“ Seoses väitega, et Keskkonnaministeerium on kaebaja taotlusele vastates rikkunud taotluse lahendamiseks ette nähtud 30-päevast tähtaega, märgib kaebaja veel: „Palun kohtul tuvastada, kas Keskkonnaministeeriumi 53 päevane vastamisaeg on seaduslik, kas seoses sellega nende vastus omab seaduslikku jõudu“ (tl 2).

1.2. Kaebuse puudusi vastavalt 18.08.2014 kohtumäärusele (tl 17–21) kõrvaldades on kaebaja märkinud, et soovib: 1) „kuulutada Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirjad õigustühiseks Sarapuu katastriüksuse suhtes“ (keskkonnaministri 26.10.2006 määrus) ning palub ennistada kaebetähtaeg (tl 26); 2) „vaidlustan Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ning Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ (tl 28). 3) Sarapuu kinnistu kohta märke kustutamist „riigile võõrandamise kohta“ (tl 26).

2. Halduskohus tagastas 02.10.2014 määrusega (tl 41–47) halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel T.K.i kaebuse nõude osas kohustada Keskkonnaministeeriumi Sarapuu kinnistut Natura-alast ja Luitema looduskaitsealast välja arvama (resolutsiooni p 1) ja HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel kaebuse nõude osas, millega kaebaja taotleb kinnistusraamatusse (registriosa nr 2303206) kantud märkuste tühistamist (resolutsiooni p 2).

3. Halduskohus jättis 02.10.204 määruse resolutsiooni p-ga 3 kaebuse käiguta ja andis kaebajale 15 päeva määruse kättesaamisele järgnevast päevast arvates kaebuse järgmiste puuduste kõrvaldamiseks: „3.1. Kahju hüvitamise nõuete aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks.

3.2. Keskkonnaministri 26.10.2006 määrusega nr 223 kehtestatud Luitemaa looduskaitseala kaitseeeskirja vaidlustamiseks esitatud nõude täpsustamiseks ja kaebetähtaja ennistamise taotluse põhistamiseks.

3.3. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ning Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ vaidlustamiseks nõuete täpsustamiseks, kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ja põhistamiseks.

3.4. Menetlusabi taotlusele dokumentide lisamiseks.“

4. Kaebaja esitas 24.10.2014 kaebuse puuduste kõrvaldamise (tl 80-85).

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohtu hinnangul on kaebaja kohtule esitatud dokumentidest ja nende lisadest nähtuvalt kaebuse erinevate nõuete eesmärgiks tema kinnistu väljaarvamine kaitsealast ja Natura-alast ning vabanemine kaitserežiimi tõttu kinnistu kasutamisega seotud tingimuste järgimisest.

5.1. Looduskaitseseaduse (LKS) erinevatest sätetest nähtub, et loodusobjektide kaitse alla võtmisel lähtutakse kaitse alla võtmise eelduste olemasolust ja otstarbekusest (nt LKS § 8 lg-d 4 ja 5, § 11 lg 4 p-d

1 ja 2). Looduskaitseseadus ei sätesta eraldi aluseid kaitserežiimi lõpetamise või mõne kinnistu looduskaitsealast välja arvamiseks. Loodusobjektide kaitse all hoidmise lõpetamise saab kaasa tuua nende kriteeriumite äralangemine, mille olemasolu tingis kaitse alla võtmise – tuleb hinnata, kas kaitse all hoidmise eeldused on endiselt täidetud ja kas kaitserežiimi kohaldamine on endiselt otstarbekas.

5.2. Sama põhimõte on seoses Natura 2000 võrgustiku alaga sätestatud direktiivis nr 92/43/EMÜ. Loetellu kandmise üle otsustab direktiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt Euroopa Komisjon puudutatud liikmesriigi ettepanekul. Selles osas täpsustab direktiivi 92/43/EMÜ artikli 4 lõige 1, et vajaduse korral teevad liikmesriigid ettepanekuid loetelu muutmiseks nende tulemuste alusel, mis on saadud looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse järelevalve käigus, mida liikmesriigid peavad direktiivi artikli 11 kohaselt teostama. Kuigi direktiivi 92/43/EMÜ ükski säte ei näe sõnaselgelt ette ühenduse tähtsusega alade loetelust väljaarvamist, võib direktiivi artikli 9 kohaselt komisjon kaaluda mõne erikaitseala loetelust väljaarvamist, kui seda õigustab looduslik areng, mida liikmesriigid direktiivi artiklis 11 sätestatud järelevalvet teostades täheldavad ( Euroopa Kohtu otsus asjas C-301/12, p-d 24 ja 25). Kuigi direktiivi 92/43/EMÜ artikli 4 lõikes 1 sisalduvatest sätetest alade tuvastamise kohta, mis tuleb määrata erikaitsealadeks, tuleneb, et liikmesriikidel on alade kohta ettepanekute tegemisel teatav kaalutlusruum, peavad nad seejuures siiski järgima selles direktiivis sätestatud kriteeriume (Euroopa Kohtu otsused asjades C-301/12, p 27). Euroopa Kohus on leidnud korduvalt, et ala Natura 2000 võrgustikust välja arvamise aluseks ei saa olla majanduslikud, vaid ökoloogilise kriteeriumid. Ainuüksi asjaomase ala hulka kuuluva maatüki omaniku pelk väide, et ühenduse tähtsusega ala keskkonnaseisund on halvenenud, ei ole iseenesest piisav ühenduse tähtsusega alade loetelu muutmiseks (C-301/12, p 30). Liiatigi ei saa seda eeltoodut arvestades kohtu hinnangul olla kinnistuomaniku majanduslikust eesmärgist kantud või emotsionaalset laadi väited.

5.3. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ p-s 28 kohaselt kuulub nimekirja Luitemaa linnuala (EE0040351) Pärnu maakonnas. Samas loetletakse liigid, mille isendite elupaiku kaitstakse. Punkti 203 kohaselt kuulub nimekirja Luitemaa loodusala (EE0040351) Pärnu maakonnas ning nimetatakse kaitstavad elupaigatüübid. Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ § 1 lg

1 p 14 kohaselt on Luitemaa hoiuala kaitse-eesmärk Euroopa Liidu nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide kaitse (elupaigatüübid loetletud) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2009/147/EÜ I lisas nimetatud liikide ja I lisas nimetamata rändlinnuliikide elupaikade kaitse (liigid, kelle elupaika kaitstakse).

5.4. Kaebaja on korduvalt oma kaebuses, täiendustes ning lisatud dokumentides väljendanud, et ei soovi oma kinnistu kuulumist alade hulka, millele kohaldatakse kaitserežiimi. Kaebaja ei ole aga esitanud ühtegi väidet ega viidanud tõenditele selle kohta, et looduslikud arengud ning olukorra muutumine kinnistul välistaksid kaitsevajaduse LKS või direktiivi nr 92/43/EMÜ mõttes. Ekslik on ka kaebaja arusaam direktiivide soovituslikust iseloomust.

Kaebaja on järjekindlalt kinnitanud, et peab kinnistu kuulumist hoiuala ja Natura 2000 võrgustiku ala hulka tema omandiõigust põhiseadusevastaselt piiravaks ning rikutud on ka tema põhiseaduslikku õigust eraelu kaitsele ning kodu puutumatusele. Kaebaja väitel on tal takistatud oma vara vabalt kasutada ning käsutada, seda majandada ning taastada talukohta. Kaebaja väitel ei võimalda kaitserežiim tal oma kinnistul kasutusele võtta turvameetmeid, mistõttu ei ole tal võimalik kaitsta oma elu ja territooriumi ning kinnistul viibimine on eluohtlik, seal on rikutud rahuõigust ning valitseb pogrommioht (vt nt kaebaja väited tl 4). Kaebaja on seisukohal, et eraomaniku tahte vastaselt ei saa teda kohustada haldama looduskaitseala ega Natura 2000 võrgustiku ala. LKS § 2 lg 2 kohaselt lähtutakse looduse kaitsel tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest, kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi. Selle põhimõtte kohaselt ei saa kaitsealas asuva kinnistu omaniku huvi iseenesest, ilma asjaolusid arvesse võtmata ja huvisid kaalumata, domineerida keskkonnakaitseliste huvide suhtes.

5.5. Kohtu hinnangul puudub ilmselgelt eduväljavaade kaebusel, mille eesmärgiks on kinnistu kaitsealast või Natura 2000 võrgustiku alast välja arvata pelgalt kinnistuomaniku majandushuvi tõttu või põhjusel, et kinnistuomanik peab kaitserežiimi kohaldamist tema rahu ja turvatunnet rikkuvaks. Muudatustele looduskeskkonnas, mis viitaksid kaitsevajaduse äralangemisele, kaebaja ei osuta. Keskkonnaministeerium on oma 26.05.2014 vastuses kaebajale (tl 10–13) märkinud, et talle teadaolevalt selliseid muudatusi toimunud ei ole.

5.6. Soovides vaidlustada Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldust nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ning Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ ei ole kaebaja ka väitnud, et nende aktide andmise ajal poleks tema kinnistut puudutavas osas kaitsevajadust esinenud (sh, et aktides nimetatud elupaigatüüpe või liike, kelle elupaiku kaitstakse, seal pole esinenud).

5.7. Kaebaja ei too esile ka konkreetseid tegevusi, mis tema kinnistul oleksid takistatud. Kinnistu paiknemine looduskaitsealal ei välista erinevaid tegevusi, sh ka majandustegevust ning ehitamist kinnistul. Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223, mitte keskkonnaministri määrusega. Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja §-s 5 on loetletud tegevused, mis on keelatud ilma kaitseala valitseja (Keskkonnaamet vastavalt määruse §-le 3) nõusolekuta. Konkreetsetes vaidlustes kinnistul tegevuste lubamise üle oleks kaebajal oma õigusi võimalik kaitsta vastavates haldusvõi kohtumenetlustes. Praegusest kaebusest ega muudest kaebaja esitatud dokumentidest ei nähtu, mil moel kaebajal on takistatud oma kinnistu majandamist ning kuidas on rikutud tema muid põhiõigusi.

6. Kaebaja on seisukohal, et kinnistu kuulumisega looduskaitseala ja Natura 2000 võrgustiku ala koosseisu on talle tekitatud varalist ja mittevaralist kahju. Kuna kohus ei näe eduväljavaadet kaebaja poolt nimetatud aktide vaidlustamisel, peab kohus ilmselgelt perspektiivituks ka kaebust esitatud kahjunõuete osas.

7. Kaebaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul kõrvaldanud ka 02.10.2014 määruse resolutsiooni p-des 3.1–3.3 nimetatud puudusi (ei ole täpsustanud kahju hüvitamise nõuete aluseks olevaid asjaolusid ega esitanud vastavaid tõendeid; ei ole täpsustanud nõuet Keskkonnaministri 26.10.2006 määrusega nr 223 kehtestatud Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja vaidlustamiseks ega põhistanud selle vaidlustamisel esitatud taotlust kaebetähtaja ennistamiseks; ei ole täpsustanud nõudeid Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ning Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ vaidlustamiseks ega esitanud põhistatud taotlust kaebetähtaja ennistamiseks).

8. Kohus juhtis juba 18.08.2014 kohtumääruse p-s 6.4. kaebaja tähelepanu, et kohus võib kaebuse tervikuna või osaliselt mõne nõude osas tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

9. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus T.K.i kaebuse HKMS § lg punkti 2 alusel järgmiste nõuete osas: 1) Maksta hüvitist Sarapuu kinnistu Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piirangutsoonis hoidmisest tulenevate majanduslikest piirangutest tekitatud majanduslike kahjude eest. 2) Maksta hüvitist – õiglast hinda – Sarapuu kinnistu Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piirangutsoonis hoidmisest tulenevatest majanduslikest piirangutest tekitatud moraalse kahju eest. 3) Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223 kehtestatud Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja vaidlustamiseks. 4) Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ vaidlustamiseks. 5) Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ vaidlustamiseks.

10. Kaebaja on 24.10.2014 kaebuse puuduste kõrvaldamisel esitanud kohtule kaebuse põhjendustele tuginedes esialgse õiguskaitse taotluse, jättes märkimata soovitava esialgse õiguskaitse abinõu (tl 81). Seoses kaebuse tagastamisega puudub vajadus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks ja kohus jätab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

11. HKMS § 43 lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtu poole pöörduda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik