3-11-1913/59 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-1913 Otsuse kuupäev 30.04.2013 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi Lembit Lillemetsa kaebus Jõgeva maavanema 06.04.2011 korralduste nr. 205, 206, 208 ja 210 peale haldusaktide tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 10.04.2013, avalik kohtuistung Kohtuistungil osalejad Kaebuse esitaja Lembit Lillemets, Kaebuse esitaja nõustaja Agu Rillo Jõgeva Maavalitsusest jurist Inge Kottisse 3. isiku AS Perevara esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Resolutsioon Jätta Lembit Lillemetsa kaebus haldusasjas 3-11-1913 rahuldamata. Jätta Lembit Lillemetsa menetluskulud tema enda kanda. Mõista välja Lembit Lillemetsalt AS Perevara (reg.kood 10241153) kasuks AS Perevara poolt I astme kohtus kantud menetluskulud summas 746,40 eurot (seitsesada nelikümmend kuus eurot ja 40 senti) Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 30.05.2013. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil Asjaolude kirjeldus

Jõgeva maavanema 06.04.2011 korraldustega nr 205, 206, 208 ja 210 anti Künni, Saarealuse, Vanasoo ja Kivipõllu katastriüksused AS Perevarale ajutiseks kasutamiseks. Nimetatud maaüksuste osas on sõlmitud maa ajutise kasutamise lepingudud AS-ga Perevara 13.04.2011

2 tähtajaga 2 aastat arvates lepingu sõlmimisest, seega lepingute lõppemise tähtajaks on 12.04.2013.

Lembit Lillemets esitas 29.07.2011 Tartu Halduskohtusse kaebuse Jõgeva maavanema 06.04.2011 korralduste nr 205, 206, 208 ja 210 tühistamiseks, kuna kaebaja on esitanud taotluse nimetatud maaüksuste kasutusvaldusesse saamiseks. Kaebus registreeritud kohtus 01.08.2011 haldusasjana 3-11-1913.

02.08.2011 kohtumäärusega võeti L. Lillemetsa kaebus menetlusse, et viia läbi eelmenetlus kaebuse esitamise tähtaegsuse üle. Kohus küsis kaebuse esitaja ja kolmanda isiku seisukohta kaebuse tähtaegsuse osas ning tegi ettepaneku kaebuse esitajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Tartu Halduskohtu 07.09.2011 määrusega loeti Lembit Lillemetsa kaebus Jõgeva maavanema 06.04.2011 korralduste nr 205, 206, 208 ja 210 tühistamise nõudes esitatuks tähtaja rikkumisega ja jäeti kaebuse esitaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetati haldusasja menetlus.

Tartu Ringkonnakohtu 17.10.2012 kohtumäärusega rahuldati L. Lillemetsa määruskaebus – tühistati Tartu Halduskohtu 07.09.2011 määrus ning otsustati lugeda L. Lillemetsa kaebus Jõgeva maavanema 06.04.2011 korralduste nr 205, 206, 208 ja 210 tühistamiseks tähtaegselt esitatuks. Määrus jõustus 06.11.2012 ning haldusasja nr 3-11-1913 toimik saabus halduskohtusse 09.11.2012. 14.11.2012 kohtumäärusega jätkas halduskohus haldusasjas 3-11-1913 menetlust ning andis uute seisukohtade esitamiseks võimaluse ning kohtumäärusega 07.01.2013 määras kohus asja läbivaatamiseks kohtuistungi.

Kaebaja seisukohad ja taotlused

Kaebaja on esialgselt taotlenud kaevatavate Jõgeva maavanema 06.04.2011 korralduste nr. 205, 206, 208 ja 210 tühistamist, millega on antud Künni, Saarealuse, Vanasoo ja Kivipõllu katastriüksused AS-le Perevara ajutiseks kasutamiseks. Kaebaja on esialgselt oma kaebuses märkinud, et kuivõrd tegemist on vabade põllumajandusmaadega, tulnuks kaebaja kaasata menetlusse. Kaebaja suhtes on rikutud HMS § 11 lg 1 p. 3 nõuet. Kaebaja märgib, et vaidlustatud korraldused ei sisalda mingisugust argumentatsiooni, mille põhjal maavanem korraldused andnud on. Puuduvad viited, milliseid dokumente on menetluse käigus kogutud ning milliseid järeldusi on tehtud kogutud dokumentide alusel. Kaebaja märgib, et haldusaktid on vastuolus kehtiva õigusega, kuna nimetatud katastriüksuste osas on pooleli maa kasutusvaldusse saamise menetlus.

Kohtuistungil jääb kaebaja kaevatavate korralduste tühistamise nõude juurde ning esitab alternatiivnõudena haldusaktide tühisuse ja haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise nõude. Kaebaja väidete kohaselt ei ole need haldusaktid kunagi kehtivad olnud. Kuna kaebaja peab võimalikuks üle minna esitatud kaebuses haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisele, märgib kaebaja pool, et kaebajal on preventiivne huvi selles, et kaebuse esitajal on huvi saada need neli maatükki enda kasutusvaldusesse ning viitab HKMS § 152 lg 2, mis kaebaja arvates annab aluse üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kaebaja pool on esitanud menetluskulude nimekirja menetluskulude väljamõistmiseks.

Vastustaja seisukohad ja taotlused

Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata.

3 Vastustaja on märkinud, et vaidlusaluste korraldustega rahuldati ainsana Künni, Saarealuse, Vanasoo ja Kivipõllu katastriüksuste maa ajutiseks kasutamiseks saamiseks taotluse esitanud AS Perevara taotlused. Korraldustega on kehtestatud Künni, Saarealuse, Vanasoo ja Kivipõllu katastriüksuste maa ajutise kasutamise tingimused ning kaebaja õigusi vaidlusaluste korraldustega ei piiratud. Kuna kaebuse esitaja ei olnud Künni, Saarealuse, Vanasoo ja Kivipõllu katastriüksuste maa ajutiseks kasutamiseks andmisel menetlusosaline, ei olnud maavanemal kohustust täita tema suhtes haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 ja lg 2 ja HMS § 11 lg 1 p. 3 sätestatud nõudeid ega kaasata kaebajat menetlusse.

Kohtuistungil märgib vastustaja esindaja, et maavanem on otsustanud vaidlusalused maatükid anda ajutiseks kasutamiseks, et tagada maa sihtotstarbeline kasutamine. Maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingud olid tähtajalised ja need on käesolevaks ajaks lõppenud. Vastustaja märgib, et haldusaktide tühisuse tuvastamise nõudes puuduvad õiguslikud alused ning käesolevas asjas ei ole vaidlust maa kasutusvaldusesse saamise üle, vaid maa ajutiseks kasutusse andmise üle. Kuna lepingud maa ajutiseks kasutamiseks andmiseks on lõppenud, siis ei ole õiguslikku alust maa kasutamisel enam mitte kellelgi.

3. isiku seisukohad ja taotlused

3. isik on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. 3. isiku esindaja on seisukohal, et maa kasutusvaldusesse saajate nimekirja saab kinnitada alles pärast seda kui on välja selgitatud maa kasutusvaldusesse saajad. Haldusaktide tühistamise nõuet käesolevas asjas peab 3. isiku esindaja perspektiivituks ning märgib, et haldusaktide tühisuse tuvastamise nõudeks puudub õiguslik alus, samuti peab 3. isiku esindaja põhjendamatuks haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise nõuet, kuna selleks puudub kaebajal põhjendatud huvi. 3. isik nõustub vastustaja seisukohtadega ning märgib, et kaebaja võiks esitada uue kaebuse, kui kaebaja soovib haldusaktide õigusvastasuse tuvastamist. 3. isiku esindaja on esitanud kohtuistungil menetluskulude nimekirja ning taotleb kaebajalt 3. isiku kasuks välja mõista menetluskulud. Pärast kohtuistungi toimumist on 3. isik esitanud täiendava menetluskulude nimekirja HKMS § 109 lg 1 alusel seonduvalt menetluskuludega kohtuistungil osalemisega.

Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus

Kohus, kuulanud menetlusosaliste selgitused ja tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele.

Kaebus on esitatud halduskohtule ajal, mil kaevatavate Jõgeva maavanema korralduste nr. 205/06.04.2011, 206/06.04.2011, 208/06.04.2011 ja 210/06.04.2011 andmisest oli möödunud peaaegu neli kuud ning lepingud nimetatud korralduste alusel antud maa ajutiseks kasutamiseks AS-ga Perevara olid samuti sõlmitud peaaegu nelja kuu möödudes. Korraldustes on märgitud, et maa ajutisse kasutusse saamise õigust omavaks isikuks on ainsana vastava avalduse esitanud AS Perevara ning maa ajutise kasutamise õigus tekib sellekohase lepingu sõlmimisest lepingus määratud ajal ja tingimustel.

Maa ajutise kasutamise lepingute kohaselt on antud Künni, Saarealuse, Vanasoo ja Kivipõllu katastriüksustest kasutada maatükid AS-le Perevara kaheks aastaks, see on arvates lepingu sõlmimisest - 13.04.2011 kuni 12.04.2013. Maa ajutise kasutamise lepingutega on antud kasutada Künni katastriüksusest maatükk (korralduse 205 alusel põllumaatükk 129), mille pindala on ca 12.90 ha; Saarealuse katastriüksusest maatükk (korralduse 206 alusel põllumaatükk 130), mille pindala on ca 23,74 ha; Vanasoo katastriüksusest maatükk (korralduse

4 208 alusel põllumaatükk 131), mille pindala on ca 28,56 ha ja Kivipõllu katastriüksusest maatükk (korralduse nr. 210 alusel põllumaatükk 132), mille pindala on ca 22,35 ha.

Kuna kohtuotsuse kuulutamise ajaks, see on 30.04.2013, on lepingud lõppenud ning korraldused, mida kaebaja on vaidlustanud, on olnud lepingute aluseks, on kaebus muutunud haldusaktide tühistamise nõudes ainetuks, kuna haldusaktid on täidetud ning haldusaktide tühistamine ei ole tagantjärele põhjendatud. Tühistamiskaebuse aluseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine haldusaktiga. Tühistamisotsus tuvastab seadusjõuliselt õiguste rikkumise, millest tulenevalt on omakorda siduvalt tuvastatud ka kaebaja õiguste riive ja haldusakti õigusvastasus kaebajat puudutavas osas. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidlusteni. Kaebaja on esitanud kohtuistungil alternatiivnõuded haldusaktide tühisuse tuvastamiseks ja haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks.

Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 4 kohaselt võib halduskohtult nõuda haldusakti tühisuse kindlakstegemist, kuid täidetud peab olema HMS § 63 lg 2 loetletud alused. Nimetatud sätte kohaselt on haldusakt tühine kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan, sellest ei selgu haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise ning sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

Antud asjas nõustub kohus vastustaja seisukohtadega, et haldusaktide tühisuse tuvastamiseks puudub õiguslik alus. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale ning kuna haldusakt on täidetud ning haldusakti tühisuse tunnused puuduvad, ei saa kohus seda nõuet rahuldada. Tühisuse tuvastamise nõude aluseks on haldusakti tühisus ja kaebaja õiguste rikkumine haldusaktiga. Samas on tuvastatud, et kaebaja ei ole ise esitanud avaldust maa ajutiseks kasutamiseks saamiseks ning avalduse on esitanud ainult AS Perevara, mistõttu maavanem ei oleks saanud ka kaaluda otsustust, kellele vaidlusaluseid Künni, Saarealuse, Vanasoo ja Kivipõllu katastriüksustest maatükke ajutiseks kasutamiseks anda, seega ei saanud rikkuda kaevatavad haldusaktid kaebaja õigusi. Kohus märgib, et haldusakti tähtaja möödumisel ja haldusaktist tuleneva kohustuse täitmisel või õiguste ärakasutamisel lõppeb kehtivus alati vaid edasiulatuvalt. Tagasiulatuvalt jääb haldusakt juba sooritatud toimingute õigusliku alusena alles.

Haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise aluseks peab olema kaebaja õiguste rikkumine haldusakti või toiminguga ning rikkumine hõlmab õigusvastasuse. Tuvastamisnõude aluseks saab olla haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine kaebajat puudutavas osas. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Varasemalt , enne uue halduskohtu menetluse seadustiku jõustumist, kehtis põhimõte, et tuvastamisnõude esitamiseks peab olema põhjendatud huvi, kuid praegu kehtiva halduskohtu menetluse seadustiku (jõustunud 01.01.2012) tähenduses on tuvastamiskaebuse lubatavuse põhimõtteks asjaolu, kuidas kaebajal on tulevikus parem oma õigusi kaitsta ning mida kaebaja soovib nimetatud nõudega saavutada. Kaebaja pool on seisukohal, et selle nõude esitamisel saab kaebaja kaitsta edaspidi oma õigusi 4 maatüki osas kasutusvaldusesse saamisel. 3. isik ja vastustaja sellega ei nõustunud ning leidsid, et kaebaja poolt esitatud tuvastamisnõue on perspektiivitu.

Kohus asub seisukohale, et haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel ei ole seost maatükkide kasutusvaldusesse saamise õigusega. Tartu Halduskohtu 15.11.2012 kohtuotsusega haldusasjas 3-12-1025 rahuldati Lembit Lillmetsa kaebus ning tehti Jõgeva Vallavolikogule ettekirjutus kinnitada füüsilisest isikust ettevõtja Lembit Lillemets kasutusvaldusesse saamise õigust omavaks isikuks vabade põllumaatükkide nr.129, 130, 131 ja 132 osas. Kuigi nimetatud haldusasjas kohtuotsus ei ole jõustunud, asub kohus seisukohale, et

5 kaebaja saab oma õigusi, mis puudutab maatükkide kasutusvaldusesse saamist, realiseerida just nimetatud haldusasja (3-12-1025) raames ning käesolevas asjas kaebuse nõude muutmine ei anna kaebajale selleks rohkem võimalusi. Seega ei pea kohus vajalikuks puudutada käesolevas asjas küsimusi, mis on seotud maa kasutusvaldusesse saamisega. Antud kaebuses on nõue esitatud seonduvalt haldusaktidega, millega on maatükid antud ajutiseks kasutamiseks Maareformi seaduse § 31 lg 2, § 32 lg 1 ja § 36 , Maareformi seaduse muutmise seaduse § 24, Vabariigi Valitsuse 06.06.2007 määruse nr. 169 „Maareformi seaduse“ § 31 lg 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise korra sätetele.

Kohus peab vajalikuks selgitada, et juhul kui kaebajale on mingil moel põllumaatükkide nr. 129, 130, 131 ja 132 kasutamisega või kasutusse andmisega kahju tekitatud, saab kaebaja esitada selle kohta iseseisva kaebuse. Kohus peab vajalikuks märkida ka, et kaebaja pool on kohtuistungil viidanud HKMS § 152 lg 2, mille kohaselt saab üle minna õigusvastasuse tuvastamisele kui kaebaja seda soovib. Kohus märgib, et kaebaja on ekslikult nimetatud sättele viidanud, kuna antud juhul ei ole tegemist asjaoluga, kus haldusorgan on ise kaevatava haldusakti kehtetuks tunnistanud või kaebuses nõutava haldusakti andnud või toimingu sooritanud ning kohus peaks vajalikuks edaspidiselt menetlust jätkata kaebaja õiguste kaitseks.

Kaebaja pool on viidanud ka kohtulahendile 3-12-127, kus ringkonnakohus on tühistanud Jõgeva maavanema korralduse 213 06.04.2011, millega on antud Sirli katastriüksus ajutiselt kasutada AS-le Perevara. Ringkonnakohus on asunud seisukohale nimetatud lahendis, et Jõgeva maavanemal ei olnud võimalik nimetatud korraldust välja anda 06.04.2011, kuna see oli vastuolus Vabariigi Valitsuse 06.06.2007 määruse nr. 169 § 4 lg 3 p-ga 2. Vastavalt „Maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 06.06.2007 määrusega nr. 169) § 4 lg 3 p 2 kohaselt ei saa maad ajutiseks kasutamiseks anda kui taotletav maa on kohaliku omavalitsuse poolt „Maareformi seaduse“ § 233 alusel välja selgitatud vaba põllumajandusmaana. Kaebaja on leidnud, et ka käesolevas asjas on kaebaja suhtes rikutud vaidlustatud korraldustega maa ajutiseks kasutamiseks andmise korra § 4 lg 3 p-s 2 sätestatut. Kohus juhib tähelepanu, et nimetatud kohtulahend on veel jõustumata ning antud juhul asja materjalide põhjal on kohus tuvastanud, et Jõgeva Vallavolikogu otsused nr. 14 ja 15 kehtisid 19.04.2012 kuni 24.05.2012, mis oli lühike periood, mil võisid olla kaebaja õigused rikutud. Asja materjalide kohaselt arutas 19.04.2012 Jõgeva Vallavolikogu vabade põllumajandusmaa maatükkide kasutusvaldusesse andmist. Maatükkide nr. 131 (Vanasoo katastriüksus) ja nr. 132 (Kivipõllu katastriüksus) kasutusvaldusesse saajate osas jättis vallavolikogu otsused vastu võtmata, maatüki nr. 129 (Künni katastriüksus) kasutusvaldusesse saajana kinnitati vallavolikogu otsusega nr. 14 19.04.2012 nimekirja AS Perevara ning maatüki nr. 130 (Saarealuse katastriüksus) kasutusvaldusesse saajana kinnitati volikogu otsusega nr. 15 19.04.2012 nimekirja AS Perevara. Jõgeva maavanem kontrollis nimetatud otsuste õiguspärasust ning tegi vallavolikogule ettepaneku nimetatud otsused kehtetuks tunnistada. 24.05.2012 tunnistas Jõgeva Vallavolikogu otsustega 21 ja 22 nimetatud otsused kehtetuks, maatükkide nr. 129 ja 130 kasutusvaldusesse saajate nimekirja ei kinnitatud.

Maavanem on asunud seisukohale, et maa ajutiseks kasutamiseks andmise korra § 4 lg 3 p-s 2 sätestatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise piirang kehtib riigimaa kasutusvaldusesse andmise etappidest esimesel etapil, mil vallavalitsus selgitab välja vaba põllumajandusmaa. Nimetatud piirang kestab alates maareformi seaduse § 233 lg 1 alusel vaba põllumajandusmaa väljaselgitamisest kuni vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks taotluste esitamise tähtaja lõpuni, kuna pärast seda maa ajutiseks kasutamiseks andmine ei saa mõjutada riigimaa

6 kasutusvaldusesse saaja kindlaks määramist ja viimase kasuks riigimaale kasutusvaldusesse seadmist. Maa ajutiseks kasutamiseks andmise eesmärgiks on jätkuvalt riigi omandis oleva maa sihtotstarbelise kasutamise korraldamine kuni maareformi seaduse alusel maaomaniku kindlaksmääramiseni. Kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et vaba põllumajandusmaana väljaselgitatud maaüksuste ajutiseks kasutamiseks andmine ei riku vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamist taotleva isiku õigusi.

Kaebuses on märgitud ka, et maavanem on rikkunud kaebaja suhtes ärakuulamispõhimõtet ja kaebajat ei kaasatud menetlusse, rikutud on HMS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatut ja HMS § 40 lg 1 ja lg 2 sätestatut. Kohus märgib siinjuures ja nõustub vastustaja seisukohaga, et vaidlusaluste korraldustega lahendati ainult AS Perevara poolt maavalitsusele maa ajutiseks kasutamiseks esitatud taotlusi. Kuna kaebuse esitaja ning Künni, Saarealuse, Vanasoo ja Kivipõllu katastriüksuste kasutusvaldusesse saamiseks taotluse esitanud OÜ Kuremaa Klii ja OÜ Kuremaa Mõis Künni, Saarealuse, Vanasoo ja Kivipõllu katastriüksuste maa ajutiseks kasutamiseks taotlusi ei esitanud, ei saanud nad ka olla menetlusosaliseks haldusmenetluse seaduse § 11 lg 1 p-s 3 toodud mõttes. Seega ei kaasanud maavanem ka kaebajat menetlusse ega pidanud andma kaebajale ka võimalusi endapoolseteks selgitusteks HMS § 40 lg 1 ja lg 2 nõudeid järgides. Kaebaja on märkinud ka esialgselt kaebuses, et vaidlustatud otsused ei sisalda argumentatsiooni ning pole kaalutletud ja ei vasta HMS § 56 lg 3 nõuetele.

Kohus asub seisukohale, et kaevatavad haldusaktid on motiveeritud, haldusaktid on selged ja üheselt mõistetavad, haldusaktides on välja toodud nii faktilised kui õiguslikud alused ning asjaolud, millest haldusorgan on haldusaktide andmisel lähtunud. Seega on täidetud haldusorgani poolt haldusakti andmise nõuded, haldusaktid on proportsionaalsed ja vastavad vorminõuetele. Mis puudutab haldusaktide kaalutlemise küsimust, siis kuna haldusorganile on esitanud maa ajutiseks kasutamiseks andmiseks avalduse ainul üks isik, siis polnud vajalik kaalutleda kellel oleks sellele rohkem õigust.

Eeltoodu alusel jätab kohus täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1.

Menetluskuludest:

Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Tulenevalt HKMS § 108 lg 8 kohaselt kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kaebaja on esitanud menetluskulude nimekirja ning kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja pool ei ole menetluskulusid esitanud.

3. isiku esindaja on esitanud menetluskulude taotluse seonduvalt enne kohtuistungit osutatud õigusabiteenusega summas 516 eurot. Õigusabiteenus sisaldab suhtlemist halduskohtuga ning materjalidega tutvumist ja kaebuse kohta vastuse koostamist kohtule. Pärast kohtuistungit on 3. isiku esindaja esitanud 15.04.2013 täiendavad menetluskulud HKMS § 109 lg 1 tulenevalt seonduvalt kohtuistungil osalemisega 1 tund, 10 minutit telefonikõnet kliendiga ja sõidukulud 2,50 tunni ulatuses marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn, kokku koos käibemaksuga summas 518,40 eurot, tunni hindeks on märgitud 120 eurot ning kokku on arvestatud kulud 3.60 tunni eest, millele lisandub käibemaks. Seega taotletakse menetluskulude väljamõistmist kaebajalt summas 516+ 518,40 eurot = 1034,40 eurot.

7

Kulude kandmise kohta on esitatud kuludokumendid. Tulenevalt HKMS § 101 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Tulenevalt HKMS § 103 lg 1 p. 2 kohaselt loetakse menetluskuludeks ka sõidu-, posti-, side- ja majutuskulud, mis on kantud seoses menetlusega. Siin tuleb käsitlusele lisaks õigusabikuludele ka käsitleda telefonikõnet ja sõidukulu (3. isiku esindaja on näidanud 10 minutit kulutusi telefonikõnedele ja 2,50 tunni osas sõidukulusid). Vastavalt Riigikohtu lahendile 3-3-1-66-12 võib kohtuistungile sõitmise ajakulu väljamõistmisel rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tulenevalt riigi õigusabi hüvitamise korraga. Vastavalt riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord (Kord) p.47 alusel võib maksta riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasijõudmiseks kulutatud aja eest kokku tasu vastavalt advokaadibüroo taotlusele arvestades ühte suunda 30 eurot kui vahemaa on 151 kuni 200 km. Seega antud juhul kuulub hüvitamisele sõidukulu kokku 60 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, seega saab sõidukuludeks arvestada 72 eurot, mida kohus peab põhjendatud kuluks. Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-54-12 asunud seisukohale, et väljamõistetava summa juurde kuulub ka käibemaks. Kuna 3. isiku esindaja on taotlenud sõidukuludena 2,50 tunni eest 360 eurot (300 eurot + käibemaks (2,50 x 120 + 20%) , kuulub sõidukuludena esitatud summa vähendamisele ning kohus peab põhjendatuks sõidukulude osas välja mõista 3. isiku kasuks 72 eurot, seega väheneb summa sõidukulu osas 288 euro võrra. Kokku kuuluks väljamõistmisele 746,40 eurot ( 516 eurot + (518.40-288) 230,40 eurot).

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebuse esitajale kanda tema enda poolt kantud menetluskulud ja kuna kaebaja on põhjustanud 3. isikule vajaduse kohtuasjades osalemiseks, tuleb kaebuse rahuldamata jätmisel mõista kaebajalt 3. isiku kasuks välja menetluskulud summas 746,40 eurot, mida kohus peab põhjendatuks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Mare Priks kohtunik