Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-80-05 Riigikohtu halduskolleegiumi 15. veebruari 2006. a määrus J. P. kaebuses justiitsministri tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, haldusakti andmiseks kohustamiseks ning kahju hüvitamiseks — RT III, 7, 67

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Väljavõte Kohtuasja number 3-3-1-80-05 Määruse kuupäev 15. veebruar 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi J. P. kaebus justiitsministri tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, haldusakti andmiseks kohustamiseks ning kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. oktoobri 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/1020/2005 Menetluse alus Riigikohtus J. P. erikaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada erikaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. oktoobri 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/1020/2005 ja Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2005. a määrus haldusasjas nr 3-829/2005 ning saata kohtuasi Tallinna Halduskohtusse ettevalmistavasse menetlusse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Justiitsministri 6. märtsi 2002. a käskkirjaga nr 114 tunnistati kehtetuks varasem käskkiri kinnipeetavatele hügieenitarvete eraldamise kohta. Murru Vangla tutvustas J. P-le (kaebaja) seda käskkirja 31. mail 2005. Justiitsministeeriumi 8. juuni 2005. a kirjas selgitati kaebajale, et hügieenitarvete nimekiri tunnistati kehtetuks seoses eelarvevahendite vähesusega. Kaebaja esitas justiitsministri tegevuse peale halduskohtule kaebuse. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Taotlusele oli lisatud Murru Vangla õiend selle kohta, et kaebaja ei tööta ja tal ei ole rahalisi vahendeid, ning vangla direktori otsused tema tööle lubamisest keeldumise kohta. Samuti taotles kaebaja, et kohus nõuaks vanglalt välja uuema õiendi selle kohta, et tal puuduvad rahalised vahendid ja ta ei tööta. Tallinna Halduskohtu 29. juuni ja 9. septembri 2005. a määrustega jäeti kaebus käiguta ja anti tähtajad puuduste kõrvaldamiseks, samuti jäeti riigilõivu tasumisest vabastamise taotlused rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja ei ole tõendanud oma maksejõuetust, kuid ei täpsustanud, milliseid täiendavaid tõendeid oleks kaebaja pidanud maksejõuetuse tõendamiseks esitama. 2. 23. septembril 2005 vastas kaebaja halduskohtu kaebuse käiguta jätmise määruses esitatud küsimustele ning lisas täiendavalt dokumente. Koos vastusega esitas kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse. Taotluses selgitab kaebaja, et tal ei ole võimalik esitada täiendavalt tõendeid rahaliste vahendite puudumise kohta, kuna vangla keeldub talle sellekohast õiendit väljastamast, ning palus kohtul nõuda vanglalt välja tõendid ja võtta aluseks ka teistes kohtuasjades enda maksejõuetuse tõendamiseks esitatud tõendid. Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2005. a määrusega haldusasjas nr 3-829/2005 tagastati kaebus ja jäeti riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja ei ole temale antud tähtaja jooksul kõrvaldanud puudusi ega esitanud erikaebust. Kaebaja väited tõendite saamise võimatuse kohta on paljasõnalised ja ei ole tõsiseltvõetavad. Kaebaja esitatud tõendid ei tõenda maksejõuetust. 3. Kaebaja esitas ringkonnakohtule erikaebuse halduskohtu määruse tühistamiseks. Kaebaja leidis, et kohus pidi koguma tõendeid ka omal algatusel. Kaebaja oli selgitanud kohtule, miks ta ei saanud esitada vajalikke tõendeid, ja viidanud, kellelt peaks kohus vajalikud tõendid välja nõudma. Temal ei olnud võimalik tõendada, et ta oli avalduse esitanud või vangla on seda eiranud. Kaebaja oli teinud kõik endast sõltuva, et vajalikud tõendid esitada. Erikaebusele oli lisatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja selle lisana Murru Vangla 5. oktoobri 2005. a õiend rahaliste vahendite puudumise ja mittetöötamise kohta. Ringkonnakohus rahuldas riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse ja võttis apellatsioonkaebuse menetlusse. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. oktoobri 2005. a määrusega haldusasjas nr 2-3/1020/2005 jäeti kaebaja erikaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja ei olnud esitanud oma 23. septembri 2005. a taotluses uusi tõendeid. Kaebaja oli esitanud oma maksejõuetuse kohta üksnes vangla õiendeid, kuigi kohus oli varasemates määrustes rõhutanud nende tõendite ebapiisavust. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 4. Kaebaja esitas erikaebuse ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Kaebaja leiab, et kinnipeetava võimalused oma kaebust põhjendavate tõendite esitamisel on piiratud ning sõltuvad vangla tegevusest. Igaühe õiguste tagamine on kohtuvõimu kohustus ning kohus oleks pidanud nõudma välja tõendid, mida kohus pidas maksejõuetuse tõendamisel vajalikuks. 5. Justiitsministeeriumi vastuses leitakse, et kaebaja on jätnud taotluse aluseks olevad väited oma maksejõuetuse kohta tõendamata. Kohtunik oli selgitanud, et vangla õiend on ebapiisav kaebaja maksejõuetuse tõendamiseks. Kaebaja oleks pidanud oma maksejõuetust tõendama täiendavalt tunnistaja ütluste, muude dokumentaalsete tõendite, asitõendite või ekspertarvamusega. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 6. Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas halduskohus selgitas piisavalt, milliseid tõendeid peab kaebaja oma maksejõuetuse tõendamiseks esitama, ning keeldus õiguspäraselt kaebaja taotletud tõendeid riigiasutuselt välja nõudmast. 7. HKMS § 25 lg 4 kohaselt on halduskohus kohtulahendi tegemisel kohustatud tuvastama asja lahendamiseks olulised asjaolud. Reeglina tuvastatakse asja lahendamiseks olulised asjaolud protsessiosaliste endi esitatud tõendite põhjal (HKMS § 16 lg 2 esimene lause). Protsessiosaline on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega (HKMS § 15 lg 3). Maksejõuetus on üldjuhul asjaolu, mida peab protsessiosaline ise tõendama (Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-00). Halduskohus leidis, et kaebaja ei ole tõendanud enda maksejõuetust ega seda, et vangla keeldub temale täiendavaid tõendeid väljastamast. 8. Olukorras, kus vaidlevad faktiliselt ebavõrdsed pooled, peab kohus aitama kaasa poolte võrdsuse saavutamisele ning vajadusel abistama tõendite kogumisel, samuti koguma tõendeid omal algatusel (HKMS § 16 lg 2 kolmas lause). Riigikohtu halduskolleegium leidis 4. aprilli 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-32-03, et «uurimisprintsiibi peamine eesmärk on tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et protsessiosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid». Riigikohtu halduskolleegium selgitas 23. oktoobri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-01, et «kohtu aktiivsus peab seejuures sõltuma protsessiosalise oletatavast võimest välja tuua olulised asjaolud ja esitada vastavaid tõendeid. Eeldatavalt nõrgema protsessiosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem». Kui eeldatavalt nõrgemal protsessiosalisel ei ole endal võimalik tõendit esitada, siis on ta tõendamiskohustuse täitnud sellega, kui näitab kohtule põhjused, miks tõendeid esitada ei saa, ja teatab, kus tõendid asuvad (HKMS § 15 lg 3 teine lause). 9. Kaebaja oli kohtule esitanud Murru Vangla direktori 30. novembri 2004. a otsuse tööle lubamisest keeldumise kohta ning Murru Vangla 11. jaanuari 2005. a ja 5. juuli 2005. a õiendid mittetöötamise ja rahaliste vahendite puudumise kohta. Kaebaja kinnitas 23. septembri 2005. a riigilõivu tasumisest vabastamise taotluses, et on esitanud kohtule kõik tema valduses olevad dokumendid. Samuti palus kaebaja nõuda vanglalt välja täiendavad tõendid tema rahaliste vahendite puudumise kohta, kuna vangla keeldub temale seda tõendit väljastamast. Halduskohus ei nõudnud välja vanglalt õiendit kaebaja rahaliste vahendite ja töötamise kohta. Halduskohus leidis, et kaebaja väited tõendite saamise võimatuse kohta vanglalt on paljasõnalised ega ole tõsiseltvõetavad. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja on jätnud esitamata temale kättesaadava tõendi enda maksejõuetuse kohta. Halduskohus ei ole määruses nimetanud, milliseid temale kättesaadavaid konkreetseid tõendeid oleks kaebaja pidanud täiendavalt esitama. Halduskohtu määrusega protsessiosalisele pandav kohustus esitada täiendavaid tõendeid ei tohi olla üldsõnaline. 10. Kaebaja on riigilõivu tasumisest vabastamise taotluses viidanud teistes temaga seotud kohtuasjades esitatud tõenditele. Halduskohus ei ole kaebaja taotluse lahendamisel arvestanud teistes kohtuasjades esitatud tõenditega. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et halduskohus võib asja lahendamisel arvestada menetlusosalise taotlusel ka teises temaga seotud kohtuasjas esitatud tõenditega, kui menetlusosalisele on samade tõendite uuesti esitamine raskendatud. Samuti tuleb lahendi tegemisel arvestada, et isik ei saa olla maksejõuline ühes ja maksejõuetu teises ühel ajal toimuvas kohtumenetluses. 11. Kohtuasja toimikust nähtub, et kaebaja on esitanud mitmeid tõendeid oma maksejõuetuse kohta. Samuti on ringkonnakohus erikaebuse lahendamisel vabastanud kaebaja riigilõivu tasumisest ning Riigikohtule esitatud määruskaebuselt kautsjoni tasumisest. Sellega on ringkonnakohus sisuliselt tuvastanud kaebaja maksejõuetuse. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kaebaja tuleb vabastada riigilõivu tasumisest, haldus- ja ringkonnakohtu määrused tuleb tühistada ning kohtuasi tuleb saata Tallinna Halduskohtule ettevalmistavasse menetlusse. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN