Vabariigi Valitsus — Eesti kui vastuvõtva riigi toetuse kontseptsiooni kinnitamine

Muudetud järgmiste korraldustega (kuupäev, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg): 6.02.2006 nr 95 (RTL 2006, 15, 280) 6.02.2006 «Rahuaja riigikaitse seaduse» § 5 lõike 2 punkti 7 alusel kinnitada «Eesti kui vastuvõtva riigi toetuse kontseptsioon» vastavalt lisale. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2003. a korralduse nr 486-k lisa SISUKORD 1. EESTI KUI VASTUVÕTVA RIIGI TOETUSE (HNS-i) KONTSEPTSIOON 1.1. Sissejuhatus 1.1.1. Vastuvõtva riigi toetuse olemus 1.1.2. Definitsioon 1.1.3. Kontseptsiooni eesmärk 1.1.4. Käsitlusala ja rakendatavus 1.2. HNS-i printsiibid 1.3. HNS-i planeerimisprotseduurid 1.4. HNS-i planeerimisüritused 1.5. HNS-i PLANEERIMISÜRITUSTE SKEEM 2. KOHUSTUSED JA ÜLESANDED 2.1. NATO väejuhi kohustused ja ülesanded 2.2. Saatvate riikide kohustused ja ülesanded 2.3. Eesti kui vastuvõtva riigi kohustused ja ülesanded 2.4. Kaitseministeeriumi ja allasutuste kohustused ja ülesanded 2.4.1. Kaitseministeerium 2.4.2. Kaitseväe põhiülesanded [RTL 2006, 15, 280 – jõust. 6.02.2006] 2.4.3 - 2.4.6. [Kehtetud - RTL 2006, 15, 280 – jõust. 6.02.2006] 2.5. Teiste valitsusasutuste kohustused ja ülesanded 2.5.1. Siseministeerium 2.5.2. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2.5.3. Sotsiaalministeerium 2.5.4. Rahandusministeerium 3. HNS-i PLANEERIMISPROTSESS 3.1. Sissejuhatus 3.2. Planeerimisprotsessi etapid 3.2.1. Etapp 1 – HNS-i taotluse esitamine ja vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU) koostamine 3.2.2. Etapp 2 – vajaduste esialgse taotluse väljatöötamine 3.2.3. Etapp 3 – tehnilise kokkuleppe (TA) HNS-i osa väljatöötamine 3.2.4. Etapp 4 – detailse vajaduste taotluse (SOR) väljatöötamine 3.2.5. Etapp 5 – rakenduskokkuleppe (JIA) väljatöötamine 3.3. Muudatused toetusplaanides 3.4. Lühendatud protseduurid õppuste ja operatsioonide planeerimisel 3.5. Konfliktsed toetuse taotlused Lisa A – DEFINITSIOONID Lisa B – LÜHENDID Lisa C – ALUSMATERJALIDE LOETELU EESTI KUI VASTUVÕTVA RIIGI TOETUSE KONTSEPTSIOON 1. EESTI KUI VASTUVÕTVA RIIGI TOETUSE (HNS-I) KONTSEPTSIOON 1.1. Sissejuhatus NATO liikmena peab Eesti olema valmis osalema kõikides NATO strateegilises kontseptsioonis ettenähtud operatsioonides, sealhulgas ka NATO poolt juhitavates ja teostatavates Eesti territooriumi kaitse operatsioonides. Nende operatsioonide läbiviimine eeldab, et riik, kelle territooriumil operatsioon toimub või kelle territooriumil asetsevad operatsioone läbiviivad NATO väed, osutab nendele vägedele vajalikku toetust. Kujunenud julgeolekukeskkonnas on vastuvõtva riigi toetuse ( Host Nation Support – HNS1) osutamine ning selleks valmistumine Eesti kaitselahendi seisukohalt väga olulise tähtsusega. HNS-i süsteemi ülesehitamine on vajalik nii NATO kui ka muude rahvusvaheliste operatsioonide või õppuste läbiviimisel. Sellest tulenevalt on HNS kui sõjaline võime dokumendis «Kaitsejõudude arengukava 2015» kinnitatud eelisarendatavate sõjaliste võimete nimekirjas. [RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] 1.1.1. Vastuvõtva riigi toetuse olemus Vastuvõtva riigi toetus on oluline osa kõikide operatsioonide ja õppuste stsenaariumis, seda nii NATO Põhja-Atlandi lepingu artikli-5 kohastes ja mitte artikli-5 kohastes situatsioonides kui ka tegutsemisel koos teiste sõbralike riikide vägedega. HNS-i kasutatakse õppuse või operatsiooni üldkulude vähendamise ja toetuse efektiivsuse suurendamise eesmärgil, samuti aitamaks kaasa Eesti kaitsejõududele välisabi osutamiseks ja toetamaks sõbralike vägede vastuvõtmist, koondumist, tegevuspiirkonda liikumist ja integreerumist (reception, staging, onward movement, and integration – RSO &I). HNS kiirendab liitlas-/sõbralike, Eesti kaitsejõudude operatsioone toetavate lahingu- ja lahingutoetusüksuste saabumist Eestisse, vähendades nende poolt kaasavõetavate toetusvahendite hulka. Vägede saabumise kiirust mõjutab otseselt, kui suure osa toetusest suudab Eesti võtta enda kanda ja kui efektiivselt seda osutatakse. Efektiivne HNS sõltub operatsioonile eelnevast heast planeerimisest ja koordineerimisest, sest kriisisituatsioonis on uue plaani väljatöötamisest tunduvalt lihtsam muuta olemasolevat. Edukaks HNS-i planeerimiseks on vajalik kõikide osapoolte selge arusaam Eesti võimekusest ja saabuvate vägede vajadustest. HNS on oluline täiendus saabuvate vägede koosseisu kuuluvale orgaanilisele toetusele ja seda osutatakse vastavalt Eesti õigusaktidele, prioriteetidele ja tegelikule võimekusele nii suures ulatuses kui võimalik. 1.1.2. Definitsioon Vastuvõtva riigi toetus on tsiviil- ja sõjaväeline toetus (kaasa arvatud varustus, rajatised, teenused ja muu toetus), mida osutab Eesti või muu vastuvõttev riik rahu-, häda-, kriisi- ja konflikti olukorras NATO ja teistele sõbralikele vägedele ja organisatsioonidele, kes paiknevad või tegutsevad vastuvõtva riigi territooriumil või läbivad seda. Aluse sellele toetusele moodustavad vastuvõtva riigi (Host Nation – HN ) ja saatvate riikide (Sending Nation – SN) ja/või NATO asjaomase tasemega juhtkonna vahel sõlmitud kokkulepped. 1.1.3. Kontseptsiooni eesmärk Käesoleva kontseptsooni peamiseks eesmärgiks on anda põhimõttelisi juhiseid HNS-i osutamiseks ja plaanide väljatöötamiseks. Neid juhiseid järgitakse Eestis paiknevate või tegutsevate liitlas-/sõbralike vägede toetuse osutamisel ning välisoperatsioonidele saadetud Eesti kaitsejõudude üksustele toetuse taotlemisel. Samuti on eesmärgiks tutvustada NATO HNS-i planeerimise ja täideviimise protseduure (NATO viie-etapilist HNS-i planeerimisprotsessi on kirjeldatud 3. peatükis). 1.1.4. Käsitlusala ja rakendatavus Kontseptsioon annab HNS-i planeerimise ja täideviimise doktriini ja protseduuride osas suuniseid ja juhiseid Eesti kaitsejõudude kõikidele tasemetele. Efektiivse planeerimise ja täideviimise saavutamiseks peavad protsessi olema kaasatud Kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude kõik tasemed, samuti asjasse puutuvad ministeeriumid, kohalikud omavalitsused ja eraettevõtted. Käesolev kontseptsioon kirjeldab protseduure, kohustusi ja ülesandeid, mis on seotud HNS-i plaanide ja täideviimise dokumentide väljatöötamisega. HNS-i protseduuride ühitamise eesmärgil on aluseks võetud ja kasutatakse käesolevas kontseptsioonis kehtivaid NATO HNS-i planeerimise ja protseduuride juhiseid, mis on käesoleva kontseptsiooni lahutamatu osa. [RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] 1.2. HNS-i printsiibid Eesti HNS-i planeerimine põhineb kaheksal (8) suunaval printsiibil. Nende printsiipide järgimine ei taga edu iseenesest, vaid loob kindla aluse eduka HNS-i plaani koostamiseks. Need printsiibid on järgmised: 1. Vastutus: iga riik vastutab oma missioonidele saadetud vägedele piisava toetuse kindlustamise eest. 2. Korraldus: HNS on põhiline täiendav toetus Eestisse saabunud üksustele, mida Eesti Vabariik tagab vastavalt oma maksimaalsele võimekusele. Logistika planeerijate abistamiseks ja sõbralike riikide väejuhtidele ülevaate andmiseks on Eesti loonud HNS-i võimekust hõlmava andmekogu. [RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] 3. Õigused: Eesti määrab HNS-i planeerimiseks ja täideviimiseks Kaitseministeeriumi näol ühe keskse esindaja, kellele antakse HNS-i kokkulepete täitmiseks vajalikud õigused. Sõbralikule väejuhile ja/või saatvatele riikidele tagatakse HNS-i planeerimiseks, arendamiseks ja täideviimiseks vajalikud õigused. 4. Koordineerimine ja koostöö: hea koordineerimine ja koostöö vastuvõtva riigi, saatvate riikide ja NATO juhtide vahel tõstab operatiivset efektiivsust, säästlikkust, välistab omavahelise võistluse väheste ressursside jagamisel ja tagab vägede kui terviku heaolu. 5. Ökonoomsus: HNS-i planeerimine ja täideviimine peab kajastama nõudmiste tagamiseks saada olevate ressursside kõige efektiivsemat ja ökonoomsemat kasutamist. HNS-i planeerimisel tuleb arvesse võtta tsiviilressursside maksimaalset kasutamist. Eesti kaitsejõud ei loo omale võimekust, mis on olemas tsiviilsektoris. 6. Hüvitamine: HNS-i osutamisega seotud kulud hüvitatakse riiklikest, jagatud, rahvusvahelistest või ühisfondidest vastavalt kokkulepetele vastuvõtva riigi, saatvate riikide ja/või NATO vahel. Tuleb rõhutada, et finantsdetailide kokkuleppimine HNS-i plaanis enne vägede missioonile saatmist ja vastuvõtmist on väga oluline. 7. Hindamine: HNS-i plaanid ja dokumendid vaadatakse perioodiliselt läbi, hinnatakse nende vastavust operatiivplaanidele ja võetud rahvusvahelistele kohustustele ning vajaduse korral neid muudetakse. Hinnatakse ka HNS-i ülesannete täitmisega seotud rajatisi ja vajaduse korral koostatakse nende vajalikule tasemele arendamise kavad. 8. Harjutamine: Eesti kaitsejõud kontrollivad vastavalt oma väljaõppeplaanidele perioodiliselt HNS-i alast võimekust, plaane ja protseduure. Perioodiliste harjutuste/õppuste käigus kontrollitakse ka HNS-i kohustuste täitmiseks vajaliku tsiviilvõimekuste valmisolekut. 1.3. HNS-i planeerimisprotseduurid HNS-i planeerimine, olgu siis valmisolekuplaanide, kriisireguleerimisoperatsioonide (Crisis Response Operations – CRO ) või õppuste jaoks, on interaktiivne protsess, mis peab l��htuma situatsiooni ühesest mõistmisest ja tõenäoliselt saada olevatest ressurssidest. HNS-i planeerimisel tekkinud vajadus võtta suund strateegilisele lähenemisele nõuab tugevat koordineerimist NATO strateegiliste ülemjuhatajate ( Strategic Commanders – SC) poolt, et sõlmida rohkem üldisi kokkuleppeid, mis on kasutatavad mitmete operatsioonide ja harjutuste läbiviimisel. Sageli võib ette tulla juhuseid, kus ühe vastuvõtva riigi käest vajab toetust suur hulk saatvaid riike. Eeltoodud põhjustel nõuab planeerimisprotsess tegevuste dubleerimise vältimiseks koordineerimist. Tuleb luua ka mehhanism, mis tagaks üldiste plaanide uuendamise vastavalt nende kasutamisel saadud kogemustele. HNS-i planeerimine tuleb läbi viia operatiivplaneerimisega samaaegselt ja koordineeritult. Kui algab planeerimine spetsiifilise operatsiooni või kriisireguleerimisoperatsiooni (CRO) jaoks, vaadatakse sellekohased vastuvõtva riigi toetuse korraldused (Host Nation Support Arrang ements – HNSA) läbi ja muudetakse vastavaks konkreetse missiooni nõuetele. On väga oluline, et HNS-i planeerimine oleks täielikult integreeritud logistilise planeerimise protsessi. Olemaks efektiivne, peab HNS-i planeerimine hõlmama kõikide tasemete staape ja kõikide osalevate riikide esindajaid. Suutlikkuse tõstmiseks peab igal saatval riigil (SN) olema HNS-i küsimustes üks kontaktisik ( single point of contact – POC). Kontaktisikule tuleb anda kõikide osaliste vahendamiseks ja oma riigi nimel rääkimiseks vajalikud volitused. Koordineerimine on vajalik jõupingutuste harmoneerimiseks ja planeerimisprotsessi läbinähtavaks muutmiseks, mille tulemuseks on maksimaalne ökonoomsus nii planeerimiseks vajaminevas ajas kui ka vajalikes ressurssides. Lisaks aitab see koondada planeerimisprotsessis osalevate staapide jõupingutused. Eluliselt vajalik on vastuvõtva riigi toetuse korralduste (HNSA) väljatöötamisel staapide logistika, õigus- ja finantsstruktuuride tihe koostöö nii staabisiseselt kui ka vastuvõtva riigi (HN), saatva riigi (SN) ja asjaomase sõbraliku väejuhi staabi vahel, samuti ka rahvusvaheliste läbirääkimiste käigus. Eesti HNS-i juhtkomitee ( HNS Steering Committee – HNSSC) peab HNSA väljatöötamiseks läbirääkimisi sõbralike vägede juhtide ja SN-ide poolt komiteesse saadetud esindajatega. HNSSC tagab, et kõik vastuvõtva riigi toetuse (HNS) osutajad ja kasutajad osalevad HNS-i planeerimise ja täideviimise korraldamisel. Samaaegselt selle tööga säilib vajadus olla kursis pidevalt areneva operatiivplaaniga, et tagada sellele HNS-i kontseptsiooni toetus. Pärast HNS-i vastastikuse mõistmise memorandumi ( Memorandum of Understanding – MOU) sõlmimist peavad logistika planeerijad jaotama saada olevad HNS-i ressursid vastavuses SN-idelt saadud vajaduste taotlustega – (Statement of Requirement – SOR ). See viib omakorda tehniliste kokkulepete (Technical Agreement – TA ) ja/või rakenduskokkulepete (Joint Implementation Arrangement(s) – JIA ) sõlmimiseni. Lõpuks, operatsiooni alates, peab staap jätkama HNS-i jälgimist, tagamaks lepetest kinnipidamist ja reageerimist prioriteetide muutumisele. Erinevateks operatsioonideks taotletava HNS-i olemus võib suuresti erineda tulenevalt vajadustest konkreetsetes olukordades. Sel põhjusel tuleb alusdokumentide väljatöötamisel saavutada tasakaal nende üldisuse ja detailsuse vahel. Alusdokumendid on järgmised: a. Dokument vastuvõtva riigi toetuse korralduse (HNSA) väljatöötamiseks vajaliku haldamisstruktuuri (mis hõlmab kõiki asjas osalevaid pooli) moodustamise kohta. b. HNS-i vajaduste kontseptsioon – COR [RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] c. HNS-i osutamise põhiprintsiipe kajastav dokument. Tavaliselt on selleks strateegilise väejuhi (SC) ja vastuvõtva riigi (HN) vahel sõlmitav üldine MOU, mille tingimustega saavad hiljem ühineda võimalikud saatvad riigid (SN). Väikeste õppuste jaoks võib piirduda olemasolevate NATO standardiseerimiskokkulepete (STANAG), nagu STANAG 3113 ja 2034, kasutamisega. d. HN-i kontseptsioon kokkulepitud HNS-i osutamise kohta ja üldised protseduurid HNSA rahuldavaks täideviimiseks (määratletud tehnilises kokkuleppes (TA)). e. Dokumendid, mis täpsustavad osutatavat HNS-i (kaasa arvatud rahaline maksumus) ja detailsed täitmise protseduurid sõltuvalt tegevuspaikadest (tavaliselt rakenduskokkulepe (JIA)). Operatsioonide ja õppuste planeerimisel kasutatakse omandatud kogemuste alusel väljatöötatud viie-etapilist planeerimisprotsessi, mida kirjeldatakse käesoleva kontseptsiooni 3. peatükis. Iga planeerimisstsenaariumi puhul ei ole vaja kõiki etappe läbida. Kõige keerulisema planeerimisstsenaariumi – rahuaegsete valmisolekuplaanide koostamise puhul on tähtsaimad protsessi kolm esimest etappi, mille käigus luuakse vajaduste kontseptsioon (COR), detailne vajaduste taotlus (SOR) ja rakenduskokkulepped (JIA). Etappide 4 ja 5 täideviimist alustatakse alles siis, kui on kavas valmisolekuplaan aktiveerida. Samas on tõenäoline, et teatud kriisistsenaariumide planeerimisel ei ole alati otstarbekas kõiki etappe üksteise järel läbida. Lisaks võidakse HNS-i lepete väljatöötamise kiirendamiseks mõnikord protsessi lihtsustada ja näiteks võimalusel mõned etapid ära jätta või töötada mitmega samaaegselt. [RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] 1.4. HNS-i planeerimisüritused Täielik planeerimisprotsess koosneb viiest etapist. Allpool on ära toodud iga etapi võtmeaspektid ja nende koht logistilise/operatiivplaneerimise protsessis. Tulevaste õppuste/operatsioonide/valmisolekuplaanide tarbeks asjakohase üldise vastuvõtva riigi toetuse korralduste (HNSA) väljat��ötamiseks on soovitatav, et NATO väejuhid ja riigid (potentsiaalsed vastuvõtvad riigid (HN)) alustaksid etappide 1, 2 ja 3 läbimist esimesel võimalusel. Etapp 1. Missiooni analüüsi tulemusel määratleb NATO väejuht esmalt kõige üldisema HNS-i vajaduse, mis toetab tema staabi poolt väljatöötatud valmisolekuplaane, samuti arvestades saatvate riikide (SN) (kui neid on võimalik määratleda) vajadust HNS-i osas. Seejärel saadab NATO väejuht valitud HN-ile esmase märguandena HNS-i vajadusest vastuvõtva riigi toetuse taotluse (HN Support Request – HNS REQ). Pärast seda kohtub NATO väejuht HN-iga, et HNS-i vajadust arutada ja selles ning selle osutamise üldistes printsiipides kokku leppida. Kui võimalik, määratakse vajamineva toetuse tüüp ja ulatus, samuti HN-i üldine võimekus ja soov sellist toetust osutada. Välja arvatud väga väikeste õppuste puhul, töötatakse tavaliselt välja vastastikuse mõistmise memorandum (MOU) (kui strateegilise ülemjuhataja (SC) ja HN-i vahel on olemas üldine MOU, võib kasutada seda). Paralleelselt operatsiooniplaani/õppuseplaani (OPLAN/EXPLAN) kooskõlastamisega läbib MOU projekt kooskõlastusringi HN-is ja teadaolevates SN-ides. OPLAN/EXPLAN-i kinnitamise järel allkirjastavad HN-i ja NATO väejuht MOU, mis on esimeseks ametlikuks dokumendiks kogu HNSA paketis. MOU allkirjastamise järel on SN-id kutsutud seda ametlikult nende vägedele HNS-i osutamisel aluseks võtma. Etapp 2. Saatvad riigid (SN) saadavad vastuvõtvale riigile (HN) esialgse vajaduste kontseptsiooni (Concept of Requirements – COR). Enne esialgse COR-i saatmist võivad SN-id läbi viia esmase strateegilise tutvumiskäigu. [RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] Etapp 3. Põhiliste finantsiliste kokkulepete, üldiste protseduuride (ühised kõikidele tegevuspaikadele ning vägedele) ja HNS-i osutamise vajadustega tegelemiseks moodustatakse ühine HNS-i juhtkomitee (Joint HNS Steering Committee – JHNSSC). JHNSSC töö toetamiseks moodustatakse vastavalt vajadusele tehnilised ja/või väeliikide alamkomiteed. Lisaks koostab komitee oma vastuvõtvat riiki (HN) esindava(te) liikme(te) juhtimisel üldise plaani selle kohta, millist toetust on vastavalt vajaduste kontseptsioonile (COR) võimalik osutada. Töötatakse välja tehniline kokkulepe (TA)2. [RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] Etapp 4. Operatiivplaani arenedes ja pärast seda, kui riigid on määranud üksused, koostab JHNSSC (väiksemate õppuste puhul selleks määratud NATO regionaalne väejuht (Regional Commander – RC) või piirkondlik väejuht (Joint Sub-Regional Commander – JSRC)) koostöös vastuvõtva riigiga (HN) tegevuspaikadesse tutvumiskäikude tegemise programmi, mille eesmärgiks on luua detailsed vajaduste taotlused (SOR). Need tuleb koostada SOR-i formaadis ja pärast HN-i poolse osa täitmist moodustavad need aluse rakenduskokkuleppe (JIA) väljatöötamiseks. Tutvumiskäigud vastuvõtvasse riiki viiakse läbi ühis- ja ühendalustel (combined and joint basis), kaasates erinevaid riike ja väeliike. [RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] Etapp 5. Koostöös vastuvõtva riigiga (HN) koordineerib asjaomase NATO väejuhi logistikastaap rakenduskokkulepete (JIA) väljatöötamist. Detailsetes vajaduste taotlustes (SOR) taotletu alusel kinnitab HN oma võimekust taotletud HNS-i osutamiseks ja määratleb kõik puudujäägid. HN täidab JIA lisad, näidates ära, millistel alustel taotlusi täidetakse, kaasa arvatud teave selle maksumuse kohta. JIA-s kirjeldatakse ka tegevuspaikadest sõltuvate toetuse osutamise protseduuride üksikasju. Rakenduskokkuleppe allkirjastamine lõpetab HNS-i planeerimisprotsessi. 1.5. HNS-I PLANEERIMISÜRITUSTE SKEEM

[RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] 2. KOHUSTUSED JA ÜLESANDED Kuigi HNS-i planeerimises on riigil suur tähtsus, tuleb seda vaadelda tunduvalt suurema protsessi osana. Seetõttu ei ole siin kirjeldatud mitte ainult Eesti kui vastuvõtva riigi funktsioone, vaid on üldiselt ära toodud ka saatvate riikide ja NATO väejuhi kohustused ja ülesanded. 2.1. NATO väejuhi kohustused ja ülesanded NATO juhitava õppuse või operatsiooni planeerimisprotsessis on kõiki osapooli haaravate vastuvõtva riigi toetuse korralduste (HNSA) väljatöötamises oluline osa strateegilisel ülemjuhatajal (SC). Kuigi vastuvõttev riik (HN) ja saatvad riigid (SN) osalevad protsessis aktiivselt ja konstruktiivselt, on Eesti-poolse toetuse planeerijatele tähtis teada, millised vastutusalad ja ülesanded kuuluvad NATO väejuhi pädevusse. NATO väejuhi kohustused ja ülesanded: NATO väejuht: 1) peab teatama HN-ile ja SN-idele vastuvõtva riigi toetuse korralduste (HNSA) väljatöötamise omapoolse kontaktisiku (POC) protsessi nii varajases staadiumis kui võimalik; 2) on HNS-i planeerimist alustavaks pooleks valmisolekuplaanide ja teiste operatiivplaanide väljatöötamisel. Nendel juhtudel NATO väejuht: a) alustab HNS-i planeerimisprotsessi, koostades HNS-i taotluse (HNS Request); b) viib HN-iga läbi läbirääkimised vastuvõtva riigi toetuse vastastikuse mõistmise memorandumi (HNS MOU) üle; 3) vastutab HNS-i planeerimise eest, kui SN-e ei ole võimalik selgelt määratleda, kaasa arvatud läbirääkimised HN-iga ja üldise vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU) sõlmimine. (SC-l on õigus HNS MOU sõlmimiseks, kuid ta võib selle õiguse delegeerida asjaomasele alluvale väejuhile). Kui võimalik, peab NATO väejuht võimalike SN-idega läbirääkimiste suhtes konsulteerima; 4) koordineerib sõlmitud MOU määratud SN-idega, mille eesmärgiks on SN-ide ühinemine MOU tingimustega; 5) viib protsessi algusest teada olevate SN-ide eest viimaste eelneval nõusolekul läbi läbirääkimised HNSA üle; 6) moodustab koostöös HN-i ja SN-idega ühise HNS-i juhtkomitee (JHNSSC), mis omakorda viib vajadusel läbi läbirääkimised tehnilise kokkuleppe (TA) ja rakenduskokkuleppe (-kokkulepete) (JIA) üle; 7) toetab kogu planeerimisprotsessi jooksul sõbralikke mitte-NATO riike; 8) kaasab planeerimisprotsessi nii vara kui võimalik vajalikud õigus- ja finantsnõunikud; 9) määrab kindlaks need planeeritavad kulud, mis kuuluvad NATO ühisrahastamisele (common funding). Ta kindlustab nende fondide piisavuse ja otsib puudujääkide puhul lisarahastamise võimalusi. Samuti määrab kindlaks need planeeritavad kulud, mida riigid on kohustatud rahastama ise (direct national funding) või ühiselt (multinational shared funding); 10) peab enne vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU), tehnilise kokkuleppe (TA) või rakenduskokkuleppe (-kokkulepete) (JIA) sõlmimist saama kinnituse planeeritavate kulude kohta vastavatest NATO staapidest/rahanduskomiteedest; 11) koondab kõik kulud, mida loetakse kuuluvaks NATO ühisrahastamisele, ja esitab vastavalt operatsiooniplaanile (OPLAN), selle finantslisale või operatsiooni (õppuse) eelarvele taotluse vastavatele rahanduskomiteedele. NATO väejuht hoiab NATO juhtkonnaga kontakti ressurssidega seotud küsimuste lahendamiseks; 12) abistab SN-e selgitamaks neile hüvitamise protseduure. Samuti kindlustab ta HN-ile selle HNS-i rahalise hüvitamise, mis kuulub ühisrahastamisele; 13) omab õigust nõuda ettekandeid nende HNS-i varude kohta, mis on vastuvõtva riigi (HN) poolt määratud ja kokku lepitud toetamaks NATO juhtimise all olevaid vägesid. NATO väejuht määrab ettekande formaadi, sisu ja esitamise sageduse, konsulteerides selleks eelnevalt HN-iga; 14) määrab HNS-i osutamise prioriteedid ja lahendab toetuse osutamisega seotud konfliktsituatsioonid. 2.2. Saatvate riikide kohustused ja ülesanded Saatvate riikide (SN) kohustused ja ülesanded: Saatev riik (SN): 1) peab võimalusel alati andma asjaomasele NATO väejuhile õiguse vastuvõtva riigi toetuse vastastikuse mõistmise memorandumi (HNS MOU) läbirääkimisteks oma nimel, andes samaaegselt panuse HNS MOU arendamise protsessi; 2) teavitab vastuvõtvat riiki (HN) ja asjaomast NATO väejuhti või tema poolt määratud HNS-i planeerijat oma HNS-i alastest vajadustest ning võimalikest muudatustest oma taotlustes; 3) kutsub võimalusel kahepoolsetele läbirääkimistele ka NATO esindajad ja teavitab vastavat NATO väejuhti käimasolevate läbirääkimiste käigust; 4) ühineb võimalusel NATO väejuhi poolt läbiräägitud ja sõlmitud HNS MOU-ga või teatab oma kavatsusest järgida MOU-d teatavate reservatsioonidega (vt 3. peatükki ühinemise (Note of Accession – NOA ) ja ühinemisest eriarvamusega (Statement of Intent – SOI ) protsessi kohta) ning osaleb tehnilise kokkuleppe (TA) ja rakenduskokkuleppe (JIA) koostamises, määrates oma esindaja(d) loodavasse ühisesse HNS-i juhtkomiteesse (JHNSSC); 5) vastutab HN-iga otsestest riiklikest fondidest kaetavat toetust puudutavate kokkulepete sõlmimise eest. Lisaks hüvitab ta kulud, kus HNS on eraldi kahepoolselt kokku lepitud või on taotletud HNS-i väljaspool NATO väejuhi poolt läbiräägitud või koordineeritud vastuvõtva riigi toetuse korraldust (HNSA). 2.3. Eesti kui vastuvõtva riigi kohustused ja ülesanded Kaitseministeerium on HNS-i osutamise planeerimises juhtministeerium ja kannab HNS-i planeerimise ja koordineerimise eest üldist vastutust.Kaitseministeeriumil on kohustus koordineerida HNS-i planeerimist ja täideviimist kõigi asjasse puutuvate ministeeriumide ja ametkondadega. Kaitseministeeriumi valitsemisalas olevad kohustused ja ülesanded on toodud järgnevas loetelus, mis ei ole lõplik: 2.4. Kaitseministeeriumi ja allasutuste kohustused ja ülesanded 2.4.1. Kaitseministeerium: 1. Koostab HNS-i poliitilised juhised ja määrab lõppeesmärgi ning ülesanded. Töötab välja Eesti HNS-i planeerimise ja täideviimise protsessi põhimõtted ja protseduurid. Teostab kontrolli HNS-i tegevuste üle. 2. Loob Eesti HNS-i juhtkomitee (HNSSC) ja määrab Kaitseministeeriumis ühe HNS-i kontaktisiku ning HNS-i haldamise eest vastutava struktuuriüksuse. NATO poolt loodava ühise juhtkomitee (JHNSSC) loomisel läheb Eesti HNSSC vajaduse korral selle koosseisu. HNS-i juhtkomitee peab koosnema Kaitseministeeriumi ja asjakohaste ametkondade esindajatest. 3. Taotleb HNS-i ja peab asjakohaseid läbirääkimisi. Peab välisriikide asjaomaste esindajatega läbirääkimisi vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks missioonile saadetavatele Eesti üksustele neile operatsioonide piirkonnas vajaliku toetuse ja teenuste osutamise tagamiseks. 4. Peab läbirääkimisi kokkulepete sõlmimiseks Eestisse saabuvatele sõbralike riikide vägedele HNS-i osutamiseks. See hõlmab ka Eesti võimekuste ja piirangute hindamist toetamaks HNS-i taotlusi ning õigust läbirääkimisteks kehtivates lepetes muudatuste tegemise üle vastavalt operatiivolukorrale. 5. Volitab NATO väejuhti pidama läbirääkimisi vastuvõtva riigiga (HN), kui Eesti saadab oma üksused tema alluvusse. 6. Valmistab ette Kaitseministeeriumi eelarve lisataotlusi toetamaks HNS-i tegevusi. 7. Esitab Vabariigi Valitsusele soovitusi selle kohta, milline kaitseväe ja tsiviilinfrastruktuur on vajalik HNS-i osutamiseks ning millised parendused on vajalikud infrastruktuuri NATO standarditega vastavusse viimiseks. 8. Vaatab üle õigusaktide muutmise ja plaanide koostamise vajaduse, et aidata kaasa tsiviilressursside kasutamisele HNS-i ülesannete täitmisel. 9. Osutab väejuhile abi õigusküsimustes. 10. Planeerib ja haldab HNS-ile ressursside määramist. 11. Haldab HNS-i andmekogu. [RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] 12. Töötab välja vägede vastupidavuse ( sustainment) prioriteedid ja ressursid. Planeerib ja hangib kaitseväe rahu- ja sõjaaja varustuse ja logistilise infrastruktuuri vajaduste toetamiseks vajalikud ressursid. See hõlmab ka vastuvõtva riigi toetust, operatsioonidel olevate vägede vastupidavuse prioriteetide määramist ja koordineerimist sõbralike riikidega ning vastavate ametivõimudega. 13. Planeerib vastuvõtva riigi poolt osutatavat meditsiinilist toetust. Määrab kindlaks meditsiinilise toetuse põhimõtted, et luua suutlikkust osutada taotletavat meditsiinilist toetust. Koordineerib sellekohaseid plaane Sotsiaalministeeriumiga. 14. Koordineerib HNS-i tegevusi, sealhulgas tsiviil- ja sõjalist koostööd (Civil-Military Co-operation – CIMIC) valitsusasutustega, sõbralike riikide valitsustega ja valitsusväliste organisatsioonidega ( Non-governmental Organisations – NGO). 2.4.2. Kaitseväe põhiülesanded: 1. Koostab Kaitseministeeriumi poolt antud HNS-i alaste poliitiliste juhiste, lõppeesmärgi ning ülesannete põhjal kaitseväe tegevuskavad. 2. Peab Kaitseministeeriumi poolt antud volituste alusel välisriikide asjaomaste esindajatega läbirääkimisi vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks missioonile saadetavatele Eesti üksustele, et tagada neile operatsioonipiirkonnas vajalik toetus ja teenused. 3. Vastavalt Kaitseministeeriumi poolt antud volitustele peab läbirääkimisi kokkulepete sõlmimiseks Eestisse saabuvatele sõbralike riikide vägedele HNS-i osutamiseks. See hõlmab ka Eesti võimekuste ja piirangute hindamist toetamaks HNS-i taotlusi. Samuti peab kaitsevägi suutma hinnata, kas HNS-i olemasolev võimekus on piisav muutuvate operatiivsete nõudmiste tagamiseks, vajadusel teeb ettepanekuid kokkulepete täiendamiseks. 4. Valib, planeerib ja koordineerib vastuvõtukohad, tegutsemisprotseduurid jt tegevused, mis on vajalikud HNS-i teostamiseks. 5. Planeerib ja koordineerib vägedele tagalaalasid jt alasid, mis on vajalikud HNS-i tegevuse tagamiseks. 6. Esitab Kaitseministeeriumile hinnanguid, ettepanekuid HNS-i tagamiseks vajalike ressursside ja infrastruktuuri kohta. 7. Planeerib ja tagab HNS-i plaanide väljatöötamist ja täideviimist. 8. Määrab planeerimisel HNS-i vajadused valmisolekuplaanide ja kriisireguleerimisplaanide tagamiseks. 9. Töötab välja juhtimise ja juhtimisprotseduuride (C4)3 ühtlustatud tegevuse eeskirjad. 10. Planeerib ja tagab määratud struktuuriüksustele HNS-i alase väljaõppe HNS-i ülesannete täitmiseks. 11. Planeerib HNS-i tagamiseks vajalikku pioneeritoetust. 12. Planeerib, koordineerib ja viib ellu: a) saatvate riikide vägede integreerimist; b) kaitseväetranspordi ja kaitseväega seotud transpordi liikumist; c) kohalike hangete teostamist, teenuste osutamist, tööjõu värbamist, infrastruktuuride kasutamist, kinnisvara haldamist, keskkonnakaitse nõuete täitmist jne. 13. Osutab väejuhile abi juriidiliste küsimuste lahendamisel. 14. Korraldab langenutega seonduvaid toiminguid. 15. Tegeleb sõjavangidega. [RTL 2006, 15, 280– jõust. 6.02.2006] 2.4.3. - 2.4.6. [Kehtetud - RTL 2006, 15, 280 – jõust. 6.02.2006] 2.5. Teiste valitsusasutuste kohustused ja ülesanded HNS-i planeerimine ja täideviimine ei ole võimalik ainult kaitseväe vahendeid kasutades ning on ka võtmeülesandeid ja funktsioone, mida saavad täita tsiviilvõimud. Järgnev kohustuste ja ülesannete loetelu ei ole lõplik ning vajaduse korral võib kaasata ka teisi ministeeriume vastavalt nende pädevusele. Valitsusasutused ja hallatavad riigiasutused määravad HNS-i ülesannete täitmise eest vastutavad struktuuriüksused. 2.5.1. Siseministeerium: 1. Kogub ja edastab HNS-i andmekogu jaoks vajalikku tsiviilsektori informatsiooni haldusala varude, personali, üksuste jne kohta. 2. Teostab HNS-i tagavat sisejulgeolekut ja aitab kaasa olulise infrastruktuuri ja ühendusteede (LOC) kaitsel. 3. Toetab HNS-iga seotud tsiviil- ja sõjalist koostööd (CIMIC). 4. Toetab sõbralike vägede liikumist Eestis ja läbi Eesti (Politseiamet). 5. Aitab korraldada tagala-ala julgeolekut (Politseiamet, Kaitsepolitseiamet, Piirivalveamet). 6. Korraldab riigipiiri ületamist sõbralike vägede isikkoosseisu poolt (Piirivalveamet). 7. Osutab toetavat julgestust saabumiskohtades (Piirivalveamet). 8. Korraldab HNS-i operatsioonide puhul oma valitsemisalasse jäävate hädaolukordade (nt otsingu- ja päästetööd merel, lennuõnnetused, merereostus, tulekahjud) lahendamist (Piirivalveamet, Päästeamet). 9. Määrab esindaja(d) Eesti HNS-i juhtkomiteesse (HNSSC). 2.5.2. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: 1. Kogub ja edastab HNS-i andmekogu jaoks vajalikku tsiviilsektori informatsiooni infrastruktuuri (nagu tehased, sadamad, raudteejaamad ja lennuväljad), transpordivahendite, telekommunikatsioonivõrkude, transpordiliinide, posti ja muude teenuste, toiduainete valmistamise võimekuse, energia tootmise ja ladustamise võimekuse jne kohta. 2. Vajadusel valmistab tööstusele ette HNS-i alased ülesanded. 3. Viib läbi raadioeetri monitooringut. 4. Koordineerib transpordiliinide ja terminalide kasutamist, et tagada nende vastavus HNS-i nõuetele. Vajadusel algatab infrastruktuuri parendamise või uue ehitamise. Toetab HNS-i alaste liikumiste plaanide ettevalmistamist. 5. Määrab esindaja(d) Eesti HNS-i juhtkomiteesse (HNSSC). 2.5.3. Sotsiaalministeerium: 1. Kogub ja edastab HNS-i andmekogu jaoks informatsiooni tsiviilsektori meditsiiniasutuste, ravimivarude, meditsiinipersonali jne kohta. 2. Vajaduse korral valmistab ette ja viib läbi ennetava meditsiinilise toetuse sõbralikele vägedele. 3. Koordineerib tsiviilmeditsiini varude HNS-iks kasutamist. 4. Määrab esindaja(d) Eesti HNS-i juhtkomiteesse (HNSSC). 2.5.4. Rahandusministeerium: 1. Aitab kaasa HNS-i läbirääkimistel ja relvajõudude staatust käsitleva lepingu (SOFA) ettevalmistamisel hüvitiste, maksuvabastuste ja eelarvetaotluste küsimustes. 2. Osutab Kaitseministeeriumile kaasabi HNS-i tagamiseks vajalike täiendavate eelarvevahendite taotluste koostamisel ja esitamisel. 3. Aitab kaasa sõbralike vägede varustuse toimetamisel üle Eesti riigipiiri (Tolliamet). 4. Kogub ja edastab HNS-i andmekogu jaoks vajalikku tsiviilsektori informatsiooni. 5. Määrab esindaja(d) Eesti HNS-i juhtkomiteesse (HNSSC). 3. HNS-I PLANEERIMISPROTSESS 3.1. Sissejuhatus Peatükk kirjeldab planeerimisprotsessi etappides läbiviidavaid tegevusi situatsioonile vastava üldise vastuvõtva riigi toetuse korralduse (HNSA) väljatöötamise tagamiseks. Samuti tutvustatakse siin erinevaid protsessis kasutatavaid dokumente. Allpool nimetatud NATO HNS-i dokumentide formaatide näidised on toodud NATO publikatsiooni AJP 4.5 lisades. Nende dokumentide formaadid ei ole kohustuslikud, vaid on näidisteks, et hõlbustada NATO ja protsessis osalevate riikide ettevalmistustööd. Allpool kirjeldatavat protsessi peab järgima Eestis läbiviidavaate NATO operatsioonide/õppuste puhul ning Eesti üksuste saatmisel NATO operatsioonidele/õppustele. 3.2. Planeerimisprotsessi etapid 3.2.1. Etapp 1 – HNS-i taotluse esitamine ja vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU) koostamine Esmase prioriteedina tuleb uurida olemasolevate MOU-de või sarnaste lepingute vastavust planeeritava operatsiooni/õppuse/valmisolekuplaani nõuetele. Vajaduse korral viiakse läbi lisade või täienduste ettevalmistamise läbirääkimised. a. Üldine. (1) Vastastikuse mõistmise memorandum (MOU) on HNS-i planeerimise protsessi alusdokument, mis määrab osapoolte (SC, SN ja HN) vahel HNS-i osutamise üldised põhimõtted ja loob õigusliku aluse edasiseks tööks. (2) Otstarbekuse eesmärgil toimuvad MOU läbirääkimised tavaliselt ühe või vajadusel mõlema strateegilise ülemjuhataja (SC) ja vastuvõtva riigi (HN) kaitseministeeriumi vahel. Vastavalt NATO dokumendile MC 334/1 peab NATO väejuht operatsioonides, kus saatvad riigid (SN) on määratud ja tal puudub kehtiv kokkulepe nende eest käesoleva operatsiooni MOU läbirääkimisi pidada, saama nendelt vastavad volitused enne vastuvõtva riigiga (HN) detailsete läbirääkimiste alustamist. Kuigi läbirääkimised võivad kaasata mõlemat SC-d, määratakse üks neist protsessi juhtima. (3) Strateegilise lähenemise vajalikkust HNS-i planeerimisel on kirjeldatud juba 1. peatükis. Aja ja ressursside säästmiseks püüavad SC-d sõlmida võimalike vastuvõtvate riikidega (HN) üldised alalised vastastikuse mõistmise memorandumid (MOU), mis on kooskõlas pikaajaliste plaanidega. Sellised üldised kokkulepped vabastavad tulevaste operatsioonide puhul korduvast vajadusest kulutada aega ja ressursse HNS MOU väljatöötamisele. (4) Üldise MOU puudumise korral võib vastutav SC vastutuse MOU läbirääkimiste eest delegeerida asjaomasele alluvale väejuhile (näiteks väiksemate õppuste puhul või juhtudel, kui oodatavad HNS-i lepped ei ole keerukad/mahukad). (5) Suur osa allpool kirjeldatud protsessist eeldab, et HNS-i osutamise alusena on otsustatud kasutada MOU-d. b. Protsess. (1) HNS-i planeerimine algab tõdemusest, et NATO rahvusvahelise operatsiooni läbiviimiseks on vajalik HNS. SC-de ja kindlaksmääratud saatvate riikide (SN) esindajad hindavad liitlasvägede võimekust, olemasolevat toetust ja määravad võimaliku HNS-i toetuse ulatuse, vajadused ja piirangud. (2) SC-d koostavad esialgse vastuvõtva riigi toetuse taotluskirja (HNS REQ), milles võetakse kokku HNS-i vajadus, selle ulatus ja soovitavad kokkulepped. Vanim esindaja ühest või mõlemast strateegilisest peakorterist (vastavalt vajadusele) allkirjastab HNS REQ-i ja saadab selle eeldatavale vastuvõtvale riigile (HN). Kriisisituatsioonides või väiksemate õppuste puhul võib HNS REQ-i esitamiseks kasutada vähemametlikku formaati, mille puhul ajaliste piirangute tõttu või jõupingutuste säästmiseks ei ole otstarbekas ametlikku kirjalikku taotlust esitada. Sellistel juhtudel võib SC-i volitatud esindaja teavitada HNS-i taotlusest esmasel planeerimiskohtumisel või saata selle lihtsalt e-kirja/faksi/teate formaadis. (3) HN tutvub HNS REQ-ga ja koostab HNS-i võimekust tutvustava ettekande. Koostöös SC-i volitatud esindajaga määrab HN vastuvõtva riigi toetuse korralduse (HNSA) väljatöötamiseks vajalikud raamdokumendid. Seejärel SC teavitab SN-e HNSA väljatöötamise alustamisest. Alljärgnevad sammud kirjeldavad vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU) väljatöötamist. (4) NATO väejuht, kes vastutab MOU väljatöötamise eest, peab järgmise sammuna saama HN-i (ja vastava SC) käest kinnituse eelnevalt kokkulepitud üldise MOU olemasolu kohta. Kui niisugune MOU on olemas, siis võib seda kasutada planeeritava operatsiooni HNS-i tagamise alusena. On väga tõenäoline, et väiksema või keskmise suurusega õppuse jaoks võib üldist MOU-d kasutada ilma täiendusteta. Keerulisemate õppuste või kriisireguleerimise operatsioonide puhul tuleks järgida ühte järgnevalt toodud kahest lähenemisteest: (a) Üldise alalise MOU teksti võib kasutada käesoleva operatsiooni MOU väljatöötamise alusena. (Tõenäoline variant kriisireguleerimise operatsiooni korral.) (b) Üldist MOU-d täiendatakse lisadega vastavalt planeeritava operatsiooni vajadustele. (Tõenäoline variant ka suuremastaabilise õppuse korral.) (5) Kui üldist alalist MOU-d ei ole sõlmitud, võib MOU väljatöötamisel võtta aluseks mõne varem sõlmitud analoogilise MOU. (6) MOU esimene visand tuleb võimalusel esialgselt kooskõlastada kindlaksmääratud saatvate riikidega (SN). Olukord, mis võiks kooskõlastamist takistada, võib olla kriisiolukord, kuid ka sel juhul peab tegema kõik kooskõlastamisprotsessi läbiviimiseks. (7) Juhul kui mõni SN ei soovi osaleda siin kirjeldatud MOU väljatöötamise lihtsustatud protsessis, räägivad nad HN-iga omavahel eraldi läbi ning töötavad välja kahepoolsed kokkulepped. Sellisel juhul peab HN teavitama NATO väejuhti kahepoolsete kokkulepete mõjust operatsioonis osalevatele NATO vägedele osutatavale toetusele. (8) Seejärel räägib NATO väejuht HN-iga läbi MOU visandi üle (kui üldine alaline MOU puudub). NATO väejuht on kohustatud SN-e järjepidevalt informeerima HN-i seisukohtadest, mis võivad mõjutada SN-ide võimekust täita MOU tingimusi. MOU väljatöötamisel kiiret tegutsemist nõudvates olukordades, näiteks kriisireguleerimisoperatsiooni puhul, ei ole mahukad konsultatsioonid SN-idega sageli aja kokkuhoiu mõttes otstarbekad, samuti võivad MOU projekti kooskõlastamiseks antud tähtajad olla tavalisest tunduvalt lühemad. Sellele vaatamata on iga NATO väejuhi huvides piisavad konsultatsioonid saatvate riikidega (SN) läbirääkimiste võtmeküsimustes. Mingil juhul ei tohi MOU-d allkirjastada ilma, et SN-idel oleks võimalus kommenteerida selle lõplikku projekti. (9) MOU allkirjastavad selleks määratud NATO väejuht ja vastuvõtva riigi (HN) volitatud ametiisik. Allkirjastatud MOU koopiad edastatakse asjaomastesse NATO staapidesse ja kindlaksmääratud SN-idele niipea kui võimalik. (10) Allkirjastamisele järgneb SN-ide MOU-ga liituma kutsumine. Saatvate riikide ühinemisteated (Note of Accession – NOA) on HN-ile põhiliseks eeltingimuseks SN-idele HNS-i pakkumisel. Ühinemisteadete saamiseni on MOU nõudeid kohustatud järgima vaid HN ja SC(d). Kui mõnel SN-il ei ole võimalik MOU mõne sättega nõustuda, kuid üldiselt on ta nõus MOU tingimustega ühinema, siis saadab SN selle kohta ühinemisteate eriarvamusega (Statement Of Intent – SOI ). Selles väljendab SN oma nõusolekut ühineda MOU tingimustega eritingimustel, sealjuures oma eritingimusi selgelt väljendades. Kui HN on eritingimustega nõus, siis allkirjastab ta SOI; kui ta eritingimustega nõustuda ei saa, siis teavitab ta sellest vastavat SN-i. Planeeritava SOI koopia tuleks HN-ile edastada enne selle ametlikku esitamist, et tagada HN-i valmisolek eritingimustega nõustumiseks. c. Tulem. Esimese etapi tulemiks on: (1) HN-i toetuse taotlus (HNS REQ), mis on kokku lepitud SC-de ja kindlaksmääratud SN-ide vahel ja mis omakorda edastatakse planeeritavale HN-ile. (2) Vastastikuse mõistmise memorandum (MOU), mille (vajadusel) kiidavad heaks NATO rahanduskomiteed (Funding Committees), on allkirjastatud SC-de volitatud esindajate (ACOS tasemel) ja asjaomase HN-i volitatud ametiisiku poolt. Vastastikuse mõistmise memorandumis (MOU) peavad olema kaetud minimaalselt järgmised valdkonnad: (a) Mõisted (Definitsioonid); (b) MOU eesmärk; (c) Rakendusala ja üldsätted; (d) Asjasse puutuvad dokumendid; (e) Erinevate MOU-s osalejate kohustused; (f) Finantsküsimused; (g) Nõuded; (h) Keskkonnakaitse aspektid; (i) Julgeolekualane vastutus; (j) MOU kohta käivate vaidluste ja tõlgenduste lahendamine; (k) Muudatused; (l) Jõustumine, kestus ja lõppemine. (3) Ühinemisteade/ühinemisteade eriarvamusega (NOA/SOI) igalt kindlaksmääratud SN-ilt, näitamaks nende valmisolekut nõustuda MOU-ga ja teavitamaks võimalikest HN-iga läbiräägitavatest eritingimustest. 3.2.2. Etapp 2 – vajaduste esialgse taotluse väljatöötamine a. Protsess. (1) Eelplaneerimiskonverentsil (Initial Planning Conference – IPC ) juhendab NATO väejuht NATO üksuste ja saatvate riikide (SN) poolse vajaduste taotluse (SOR) väljatöötamist, milles käsitletakse kõiki toetusfunktsioone (toetus maaväele, õhuväele, mereväele; julgeolek; transport; side; infrastruktuur jne). (2) Kooskõlastatult HN-iga viivad NATO üksuste staapide ja SN-ide logistikud vajaduste esialgse taotluse (SOR) koostamiseks vajaduse korral läbi strateegilise tutvumiskäigu HN-i. SOR esitatakse NATO väejuhile ja koopia HN-ile. (3) HN selgitab välja ilmsed puudujäägid SOR-i toetamisel ja arutab nende lahendamist asjaomase NATO väejuhi ja SN-idega. b. Tulem. Esialgsed vajaduste taotlused (SOR) peaksid andma HN-ile selgema arusaama toetuse ulatusest ja põhinema informatsioonil, mis on esitatud HN-i toetuse taotluses (HNS REQ). Seega tuleb esialgseid SOR-e vaadelda võtmedokumentidena pidevas protsessis tegelike HNS-i vajaduste väljaselgitamisel. 3.2.3. Etapp 3 – tehnilise kokkuleppe (TA) HNS-i osa väljatöötamine a. Üldine. Pärast vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU) allkirjastamist moodustavad SC(d) või NATO väejuht ja HN vajalikke HNS-i puudutavate kokkulepete väljatöötamiseks ühise HNS-i juhtkomitee ( Joint HNS Steering Committee – JHNSSC). JHNSSC ja selle allkomiteede struktuur ning ülesanded võivad olla järgmised: (1) Struktuur. JHNSSC liikmeskonna moodustab tehnilise kokkuleppe (TA) ja rakenduskokkulepete (JIA) väljatöötamise koordineerimise eest vastutava NATO väejuhi staap ning kaasatud peavad olema ka vastuvõtva riigi (HN) esindajad. JHNSSC kaasjuhid on vanim NATO väejuhti esindav ohvitser ja vanim vastuvõtva riigi (HN) kaitseministeeriumi/kaitseväe juhataja esindaja. Vajadusel peavad JHNSSC-s esindatud olema ka NATO väejuhi staap, kindlaksmääratud saatvad riigid (SN), HN-i territoriaalstaabid (või neile vastavad üksused) ning teised asjasse puutuvad HN-i sõjalised ja tsiviilametkonnad. (2) Ülesanded. Üldiselt on JHNSSC ülesanded järgmised: (a) määrata kindlaks, millised vastuvõtva riigi toetuse korraldused (HNSA) tuleb välja töötada, samuti otsustada, kas operatsiooni HNS-i planeerimisel on vajadus protsessi kolmanda ja viienda etapi ühendamiseks; (b) koostada tehnilise kokkuleppe (TA) projekt koos lisadega (nende dokumentide sisu on kirjeldatud allpool); (c) vastu võtta TA(si)-d puudutavaid otsuseid; (d) vastutada allkomiteede poolt teostatava planeerimise eest ja juhendada neid, kes tegelevad otseselt rakenduskokkulepete (JIA) väljatöötamisega; (e) hinnata planeerimise arengut, eriti detailsete vajaduste taotluste (SOR) koostamist ja rakenduskokkulepete (JIA) väljatöötamist, ning vajadusel anda juhtnööre; (f) määrata kindlaks probleemid, mida ei saa lahendada JHNSSC, või moodustatud allkomiteed, ning mis vajavad teiste ametkondade, SN(de), NATO väejuhi või HN-i poolset tegevust. (3) Ühise HNS-i juhtkomitee (JHNSSC) allkomiteed. Mahukate HNS-i planeerimisülesannete puhul võib JHNSSC moodustada allkomiteesid, tegelemaks erinevate toetusfunktsioonidega. Näiteks võivad vastavad allkomiteed JIA väljatöötamisel kõige paremini tegelda maaväe, õhuväe ja mereväe küsimustega. Neid JIA väljatöötamisega seotud allkomiteesid nimetatakse tavaliselt ühisteks rakenduskomiteedeks (Joint Implementation Committees – JIC). Valmisolekuplaanide koostamisel võib põhjendatud olla isegi allrakenduskomiteede ( sub-JIC) loomine, kes vastutaksid JIA-de koostamise eest iga kasutatava lennuvälja (each bed-down Air station), iga maaväe ringkonna (Land Command) ja iga merepiirkonna (Navy District) kohta. Side ja infosüsteeme, kütust, transporti, meditsiini ja muid üldisi küsimusi puudutavate probleemidega tegelemiseks võib luua spetsiaalsed nõustavad grupid (Special Advisory Groups – SAG), kes vajadusel nõustavad erialaselt kõiki JIC-sid. b. Tehniline kokkulepe (TA). TA(de) sisu on tavaliselt üldise loomuga. See kirjeldab kõikidele osapooltele ühist HNS-i toetuse kontseptsiooni ja protseduure. Mõningatel juhtudel võivad selle juures olla ka lisad, mis sisaldavad HNS-i planeerimisprotsessi 5. etapi tulemit, mis on spetsiifilised igale saatvale riigile (SN). TA arendamine ja läbirääkimised on tavaliselt JHNSSC ja tema allkomiteede ülesanne. Alati, näiteks mõningate väiksemate ja keskmise suurusega õppuste puhul, ei ole JHNSSC kokkukutsumine otstarbekas. Sellistel puhkudel koostab vastuvõttev riik (HN) TA projekti kahepoolses koostöös iga SN-iga. Ka JHNSSC-is on HN-i esindajatel dokumendi projekti koostamisel juhtiv roll. TA detailsus sõltub planeerimiseks kasutada olevast ajast. Tavaliselt käsitletakse järgnevaid teemasid: (1) Dokumendi põhiosa. (a) Sissejuhatus, eesmärk ja eeldused. (b) Operatiivkontseptsioon. (c) Kokkuvõte vajamineva toetuse kohta. (d) Üldised finantsprintsiibid ja protseduurid, mida ei ole käsitletud vastastikuse mõistmise memorandumis (MOU). Võib sisaldada kulude jagamise valemit (cost-share formula), hüvitiste maksmise protseduure (reimbursement procedures) ja selgitusi, milline osa HNS-ist osutatakse tasuta ja milline osa kuulub hüvitamisele4 . (e) NATO väejuhi ja/või määratud vastuvõtva riigi (HN) ja saatva riigi (SN) esindajate lisakohustused, mis ei ole nimetatud vastastikuse mõistmise memorandumis (MOU). (f) Koordineerivad juhendid, kaasa arvatud näiteks: (i) operatsiooni käigus tekkivate vajaduste kohta HNS-i taotluste esitamise ja selle osutamise protseduurid ning HNS-i osutamise struktuur; (ii) tolliformaalsuste selgitused; (iii) selgitused varustuse purunemist või kadumist puudutavate kokkulepete kohta; (iv) kohustused ja protseduurid ehitustele ja rajatistele ümberehituste tegemisel. (g) Keskkonnakaitse (kui teemat on käsitletud MOU-s, siis võib vajadusel rõhutada teatud küsimusi). (h) Rakendamise ülesanded. (i) Juhatamine ja juhtimine (Command and control). (2) Lisad: (a) Kontaktisikud. (b) Side. (c) Täpsed kokkulepped erinevates toetusfunktsioonides, nagu side- ja infosüsteemid, majutamine, transport jne, mis on ühised kõikidele SN-idele. (d) Piiratud ulatusega õppuste puhul, kui HNS-i nõuded on eelnevalt välja selgitatud, võib vajaduste taotlus (SOR) ja muud andmed, mis tavaliselt tuuakse ära rakenduskokkulepetes (JIA), olla lisadeks TA-le. SOR-ide koostamist kirjeldab etapp 4. c. Tulem. (1) Kolmanda etapi lõpp-produktiks on tehniline kokkulepe (TA) koos lisadega, rõhuga sellele, kuidas vastuvõttev riik (HN) kavatseb täita NATO ja saatvate riikide (SN) taotlusi, samuti toetuse osutamise üldised protseduurid ja kokkulepped. (2) TA(d) ei tohiks korrata informatsiooni, mis on toodud teistes dokumentides, nagu MOU või operatsioonikäsk/õppuse operatsioonikäsk (OPORD/EXOPORD). (3) Sõltumata sellest, kas TA on välja töötatud kollektiivselt (moodustades JHNSSC-i) või mitte, allkirjastavad selle tavaliselt selles toodud rahaliste kohustuste tõttu HN ja NATO väejuht ning kõik kindlaksmääratud SN-id. Allkirjastamise tase NATO poolt sõltub konkreetse operatsiooni tasemest ja vastuvõtva riigi protokollireeglitest. (4) Dokument on iseseisev, kuid viidete kaudu MOU-ga siiski seotud. 3.2.4. Etapp 4 – detailse vajaduste taotluse (SOR) väljatöötamine a. Üldine. (1) Pärast saatvate riikide (SN) poolt saadetavate üksuste kindlaksmääramist on NATO väejuhile paralleelselt tehnilise kokkuleppe (TA) väljatöötamisega väga oluline koostöös HN-i ja võimalusel JHNSSC-ga detailsete SOR-ide nõuete kindlaksmääramine. Need SOR-id viivad planeerimisprotsessi üldiselt tasemelt spetsiifilisele, seetõttu on nende koostamisel vaja teada toetatavaid üksusi. Seetõttu on saatvate riikide (SN) kindlaksmääramine 4. etapi alustamise eeltingimuseks. (2) Otstarbekus ja kõikide SN-ide poolt teatud tegevuspaikadesse planeeritud üksuste vajaduste arvestamine on tähtsad faktorid HNS-i ressursside jaotamisel. Seetõttu tuleb kõik detailsete SOR-ide täpsustamiseks läbiviidavad tutvumiskäigud teha ühis- ja ühendalustel. b. Protsess. (1) Kui saatvad riigid (SN) on teatanud oma saadetavate üksuste suuruse ja tulevased tegevuspaigad, kooskõlastab NATO väejuht vastuvõtva riigiga (HN) vajaduste taotluse (SOR) täpsustamiseks ja rakenduskokkuleppe (JIA) väljatöötamiseks vajalike tutvumiskäikude arvu ja kohad. (2) NATO väejuht ja HN koostavad tutvumiskäikude programmi projekti, millest teavitatakse SN-e ja NATO üksuste ülemaid. Programm koostatakse arvestusega, et võimalusel viiakse tutvumiskäigud läbi ühis- ja ühendalustel (näiteks tutvumiskäigul peavad osalema kõigi konkreetsesse tegevuspaika vägesid saatvate riikide esindajad). (3) Seejärel saadab NATO väejuht välja teate, milles kutsub kõiki SN-e ja kaasatud NATO peakortereid (NATO HQ) tutvumiskäikudel osalema. (4) Igal tutvumiskäigul kooskõlastavad SN-id oma detailsete SOR-ide vajadusi HN-i poolt osutatava toetuse võimekusega. See teave moodustab aluse planeerimisprotsessi viimasele etapile – rakenduskokkuleppe (JIA) väljatöötamisele. (5) Üksuse SOR-ide projektid peab koostama kõige madalamal võimalikul tasemel, nii et need sisaldaksid kõiki üksuse HNS-i vajadusi. (6) Üksuse SOR-ide projektid tuleb koostada operatsiooni faaside kaupa. Juhul kui üksuse toetuse vajadused operatsiooni üleminekul ühest faasist teise ei muutu, piisab ühest, mitmefaasilisest SOR-ist. (7) NATO väejuht ja HN määravad kindlaks võimalikud puudujäägid ja nõustavad SN-e vastavalt vajadusele. c. Tulem. Neljanda etapi lõpptulemiks on komplekt detailseid vajaduste taotlusi (SOR), mille on koostanud kõikide asjaomaste saatvate riikide (SN) ja NATO üksuste esindajad. SOR-i formaati kasutatakse alusena pakutavat HNS-i kirjeldava rakenduskokkuleppe (JIA) lisade koostamisel. 3.2.5. Etapp 5 – rakenduskokkuleppe (JIA) väljatöötamine a. Üldine. (1) Selles lõpufaasis valmistatakse ette rakenduskokkulepped (JIA). JIA planeerimine on detsentraliseeritud ja viiakse läbi ühel viisil kahest järgnevast võimalikust viisist: (a) Vastavalt vajadusele ühe või mitme rakenduskomitee (JIC) otsesel juhtimisel, mis on omakorda loodud ja tegutsevad JHNSSC alluvuses. Sellist moodust kasutatakse tavaliselt valmisolekuplaanide koostamisel. (b) Vastuvõtva riigi (HN) otsesel juhtimisel, koostöös NATO väejuhiga, kusjuures JHNSSC toetab tegevust ja annab juhtnööre esilekerkivate probleemide lahendamiseks. Nii toimitakse üldjuhul õppuste ja operatsioonide puhul, kui ajalised piirangud välistavad eelmises variandis toodud metoodilisema lähenemise. (2) Nagu tehniline kokkulepe (TA), sisaldab ka rakenduskokkulepe (JIA) finantsküsimusi, kuid on siin aluseks HN-i ja SN(de)/NATO väejuhi vahelisele lepingule (kokkuleppele) spetsiifilise toetuse osutamisel. Järelikult on JIA-d tavaliselt allkirjastatud bilateraalselt, kuigi nad võivad olla välja töötatud kollektiivselt. Alternatiivselt võib iga SN/volitatud NATO väejuht allkirjastada ühise allkirjade lehe, võttes sellega vastu nii toetuse ühiselt kokkulepitud üldised alused kui ka spetsiifilised kokkulepped (detailne kirjeldus pakutavast HNS-ist ja selle maksumus), mis tuuakse ära vastavates lisades iga riigi/NATO väeüksuse kohta. Teisel juhul on ühised protseduurid ja kokkulepped toodud ära JIA põhiosas ja iga riigi lisasse kogutakse kokku formaatide järgi koostatud all-lisad. (3) Kuna JIA täpsustab HN-i, SN-ide ja NATO väejuhi vahelised rahalised kohustused, peavad selle allkirjastama selleks volitatud isikud. b. Protsess. Nagu detailses vajaduste taotluses (SOR), on ka rakenduskokkuleppes (JIA) täpselt loetletud toetatavad üksused. Seega on ka 5. etapi alustamise eeltingimuseks SN-ide kindlaksmääramine. JIA väljatöötamine koosneb järgmistest sammudest: (1) Kui tutvumiskäikude järgselt on täpsustatud detailset vajaduste taotlust (SOR), peavad SN-i ja HN-i esindajad koostama rakenduskokkuleppe (JIA), milles selgitatakse kohapealseid protseduure ja mõjutavaid faktoreid. Kui võimalik, tuleb iga tegevuspaiga jaoks töötada välja ühine JIA, milles oleks selgelt määratletud iga SN-i vajadused ja HN-i võimekus nende rahuldamiseks (koos toetuse osutamise tingimustega). (2) Ühine HNS-i juhtkomitee (JHNSSC) või selle puudumisel NATO väejuht kinnitab vastuvõtva riigiga (HN) kokkulepete allkirjastamise tasemed. (3) Seejärel edastab HN omalt poolt allkirjastatud rakenduskokkulepped (JIA) teistele osapooltele allkirjastamiseks vastavalt vajadusele. c. Tulem. Viienda etapi lõpptulemiks on ühest või mitmest rakenduskokkuleppest (JIA) koosnev dokumentide komplekt iga üksuse tegevuspaiga kohta. JIA on rakenduslik dokument. Seetõttu peab selles täpselt kirjeldama, kuidas kindlaksmääratud vägedele toetust osutatakse. Asjaomaste NATO väejuhtide, HN-i ja SN-ide allkirjad on vajalikud tavaliselt enne kokkulepete täideviimise alustamist, seda just kriisisituatsioonides ja planeeritud õppustel. JIA-d avaldatakse tavaliselt eraldiseisvate dokumentidena. JIA eri lisad (mis on pandud all-lisadeks riigi/NATO üksuse lisale, juhul kui selline koostatakse) käsitlevad spetsiifilist kokkulepitud toetust. Lisad võib üles ehitada kahel viisil: (1) funktsionaalselt – eraldi lisad transpordi, veevarustuse, majutuse jne kohta. (2) komplektselt – koos kogu toetust hõlmavate eraldi lisadega vägede igaks oodatavaks operatsiooniks. 3.3. Muudatused toetusplaanides Iga dokument vastuvõtva riigi toetuse korralduste (HNSA) hierarhias NATO iga operatsiooni jaoks kirjeldab ka HNSA dokumentidesse muudatuste tegemise protseduure. Tehnilistesse kokkulepetesse (TA) ja rakenduskokkulepetesse (JIA) võib muudatusi teha järgmiselt: a. Muudatused tehnilises kokkuleppes (TA). JHNSSC funktsionaalsete allkomiteede kaasesimehed vastutavad neile määratud TA lisade ajakohastamise eest. Muudatusettepanekud edastatakse JHNSSC-sse ja kooskõlastatakse vastavate NATO ja HN-i staapide poolt. Sellegipoolest võib täideviimise järgselt muudatusettepanekute tegemiseks olla sobivam pöörduda JHNSCC-sse. b. Muudatused rakenduskokkuleppes (JIA). Väikseid muudatusi võib teha vastav JIC allkomitee. Juhul kui JIA on välja töötanud vastuvõttev riik (HN) ja üks või enam saatvat riiki (SN), võivad asjasse puutuvad või mõjutatud osapooled ühiselt muudatuse heaks kiita. Suurte muudatuste tegemine võib nõuda muudetud TA väljatöötamist. Suurteks muudatusteks loetakse neid, mis võivad mõjutada HN-i võimekust osutada lubatud toetust. JHNSSC või selle puudumisel HN-i esindaja ja vastavad SN-id ja/või NATO väejuht otsustavad, kas pakutavaid muudatusi tuleks pidada väikesteks või suurteks. 3.4. Lühendatud protseduurid õppuste ja operatsioonide planeerimisel Nagu eelnevalt kirjeldatud, tuleb vastuvõtva riigi toetuse (HNS) ettevalmistamisel kasutada paindlikku lähenemisviisi, kohandades iga operatsiooni/õppuse planeerimisprotsessi selle vajadustele vastavaks. Viie-etapiline planeerimisprotsess võib olla kõige sobilikum valmisolekuplaanide puhul. Väikeste ja keskmise suurusega operatsioonide ning õppuste puhul võib lühendatud planeerimisprotsess osutuda piisavaks. Sel juhul pannakse tehnilised kokkulepped (TA) ja rakenduskokkulepped (JIA) kokku ja töötatakse välja õppustel osalevate üksuste logistikastaapide poolt. 3.5. Konfliktsed toetuse taotlused Juhul kui tekib võistlus (competing demands) vastuvõtva riigi toetuse (HNS) ressursside saamiseks, kutsub ühise HNS-i juhtkomitee (JHNSSC) esimees kokku ressursside kasutajate ühiskohtumise ( Joint Users Meeting). Kohtumisel osalevad asjaomased NATO väejuhid, vastuvõttev riik (HN) ja saatvad riigid (SN), kellel on vaja konkreetset toetust. Kui sellel kohtumisel ei suudeta konflikti lahendada, peab NATO väejuht prioriteedid üle vaatama ja vajadusel kohandama oma operatsioonide plaani. Võimaluse korral tuleb konfliktid lahendada JIC/all-JIC tasemel. Kaitseminister Margus HANSON ___________ 1 Tekstis kasutatud lühendite seletused on kontseptsiooni lisas B. 2 Väiksemate õppuste ja operatsioonide puhul võib olla otstarbekas lisada viiendas etapis koostatavad JIA-d lisadeks HNS-i TA juurde. 3 Kaasa arvatud saabuvate sõbralike vägede juhtide nõustamine. 4 Detailsuse aste sõltub sellest, kas koostatakse eraldi sellekohane rakenduskokkulepe (JIA). Spetsiifilised kulud erinevates tegevuspaikades oleks ära toodud JIA-des, kuid HNS TA täpsustaks, millise osaga HNS-ist kaasnevad kulud. Teiselt poolt, kui operatsiooni tingimused ei võimalda eraldi JIA-de väljatöötamist, siis vajaduste taotlus(ed) (SOR) ja nendega kaasnevad kulud tuleb täpsustada kas HNS TA lisades või kasutada STANAG 2034. Lisa A – DEFINITSIOONID Vastuvõtva riigi toetuse (HNS) planeerimisprotsessiga seotud mõisted, mida on kasutatud käesolevas dokumendis. HNS-i korraldus (HNS Arrangements – HNSA): dokumendid, mis täpsustavad toetuse osutamise, poliitilise, õigusliku ja/või rahandusliku korralduse, ja mis lepitakse kokku vastuvõtva riigi (HN), saatva riigi (SN) ja/või rahvusvahelise organisatsiooni vahel, ning mis on vajalikud HNS-i osutamiseks. Nende dokumentide hulka kuuluvad vastastikuse mõistmise memorandumid (MOU) ning nende alldokumentidena tehnilised kokkulepped (TA) ja rakenduskokkulepped (JIA). HNS-i taotlus (HNS Request – HNS REQ): kiri või teade, mis määratleb operatsiooni/õppuse toetuseks vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU) väljatöötamise vajaduse. Leping relvajõudude staatuse kohta (Status of Forces Agreement – SOFA): leping, millega osapooled määravad kindlaks vägede ja nende liikmete õigused, kohustused, privileegid, immuniteedid ning rajatised, mida nad kasutavad, kui nad viibivad lepingu alusel teise osapoole territooriumil. Logistika (Logistics): teadus vägede ümberpaigutamise ja hooldamise planeerimise ning teostamise kohta. Kõige laiemas tähenduses on see osa sõjalistest operatsioonidest, mis hõlmab: a) varustuse planeerimist, projekteerimist, arendamist, hankimist, ladustamist, jaotamist, transporti, hooldamist, evakueerimist ning paiknemist; b) isikkoosseisu transporti; c) sõjaväerajatiste soetamist, ehitamist, hooldamist, kasutamist ja paiknemist; d) teenuste hankimist ja osutamist; e) meditsiinilist ja tervisekaitselist teenindamist. NATO väejuht (NATO Commander): väejuht NATO käsuliinis. Rakenduskokkulepe (Joint Implementation Arrangement – JIA): täiendav kokkulepe, mis määrab kindlaks osapoolte vahelised kohustused vastuvõtva riigi toetuse (HNS) osutamise ja vastuvõtmise suhtes. See sisaldab detailset informatsiooni taotletava ja pakutava toetuse kohta, paiknemiskohtadele eriomaseid täideviimise ja hüvitamise protseduure või maksetingimusi. Saatev riik (Sending Nation – SN): riik, kes saadab vastuvõtvasse riiki oma väeüksused, varud ja/või rahvusvaheliste üksuste rahvuslikud elemendid ning taotleb vastuvõtva riigi toetust. Strateegiline ülemjuhataja (Strategic Commander ��� SC): NATO SC-d on liitlasvägede Atlandi ülemjuhataja (Supreme Allied Commander Atlantic – SACLANT) ja liitlasvägede Euroopa ülemjuhataja (Supreme Allied Commander Europe – SACEUR ). Tehniline kokkulepe (Technical Arrangement – TA): kirjalik kahe- või mitmepoolne kokkulepe konkreetse operatsiooni või õppuse kohta. See määratleb vastuvõtva riigi toetuse (HNS) osutamise kontseptsiooni, vastutusalad, protseduurid ning täpsed rahandus- ja õigusküsimused. TA täiendab vastastikuse mõistmise memorandumit (MOU) ja aitab luua rakenduskokkuleppeid (JIA). Tsiviil- ja sõjaline koostöö (Civil-Military Co-operation – CIMIC): relvajõudude, valitsuse ning tsiviilisikute vahelisi suhteid reguleerivad abinõud ja kokkulepped. Sellised lepped hõlmavad koostööd ka rahvusvaheliste ja valitsusväliste (NGO) organisatsioonidega ning asutustega. Vajaduste taotlus (Statement of Requirement – SOR): dokument, mille koostab saatva riigi (SN) või NATO väejuht, ja mis kirjeldab, millised üksused ja varustus saadetakse ning milliseid rajatisi, varusid ja teenuseid vajatakse. Vastastikuse mõistmise memorandum (Memorandum of Understanding – MOU): vastuvõtva riigi toetuse (HNS) kontekstis üldine kirjalik, kahe- või mitmepoolne dokument, mis väljendab kavatsust või kohustust toetada liitlasvägesid ja -organisatsioone. Tavaliselt allkirjastavad MOU strateegiline ülemjuhataja (SC), saatev riik (SN) ja vastuvõttev riik (HN). Loob kokkulepitud sõjalis-poliitilise aluse rakendusdokumentide väljatöötamiseks. Vastuvõttev riik (Host Nation – HN): riik, kes võtab vastu tema territooriumil paiknevate ja/või seal või sealt tegutsevate või seda läbivate teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vägesid ja varustust. Vastuvõtva riigi toetus (Host Nation Support – HNS): tsiviil- ja sõjaväeline toetus, mida vastuvõttev riik (HN) pakub rahu-, kriisi või sõjaajal saatva riigi (SN) relvajõududele, mis paiknevad vastuvõtva riigi territooriumil ja/või tegutsevad seal või sealt, või on läbimas vastuvõtva riigi territooriumi. Õigus koordineerida (Co-ordinating Authority): volitused, mis on antud sõjaväelisele ülemale või isikule, kellele on delegeeritud vastutus kahe või enama riigi juhtimise alla kuuluvate vägede või ühe väeliigi kahe või enama üksuse funktsioonide või tegevuse koordineerimise eest. Tal on õigus nõuda konsultatsioone asjaomastelt ametkondadelt või nende esindajatelt, samas aga ei ole tal õigust kohustada neid nõusolekut andma. Asjaomaste ametkondade vaheliste lahkarvamuse korral peaks ta püüdma saavutada põhimõttelist kokkulepet läbirääkimiste teel. Juhul kui ta põhimõttelist kokkulepet saavutada ei suuda, peab ta küsimuse suunama asjaomasesse instantsi. Ühinemisteade (Note of Accession – NOA): dokument, mis väljendab saatva riigi (SN) kavatsust osaleda NATO operatsiooniga/õppusega seotud vastuvõtva riigi toetuse (HNS) osutamisel, tuginedes NATO väejuhi ja vastuvõtva riigi (HN) vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU) sätetele. Ühinemisteade eriarvamusega (Statement of Intent – SOI ): dokument, mis väljendab saatva riigi (SN) otsust osaleda operatsioonis/õppusel ja saada vastuvõtva riigi toetust (HNS), tuginedes NATO väejuhi ja vastuvõtva riigi (HN) vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU) sätetele, kuid teatud konkreetsete reservatsioonidega. Lisa B – LÜHENDID Käesolevas lisas on ära toodud dokumendis kasutatud lühendite eesti- ja ingliskeelsed seletused: ACOS Staabiülema asetäitja (Assistant Chief of Staff) AJP Liitlasvägede ühispublikatsioon (Allied Joint Publication) C2 Juhatamine ja juhtimine (Command and Control) C4 Juhatamine, juhtimine, side ja arvutid (Command, Control, Communications and Computers) C4I Juhatamine, juhtimine, side, arvutid ja luure (Command, Control, Communications, Computers and Intelligence) CIMIC Tsiviil- ja sõjaline koostöö (Civil Military Co-operation) COP Valmisolekuplaan (Contingency Operation Plan) CRO Kriisireguleerimise operatsioonid (Crisis Response Operations) EXOPORD Õppuse operatsioonikäsk (Exercise Operation Order) EXPLAN Õppuseplaan (Exercise Plan) FRSA Tagala-ala (Force Rear Support Area) HN Vastuvõttev riik (Host Nation) HNS Vastuvõtva riigi toetus (HN Support) HNSA Vastuvõtva riigi toetuse korraldus (HNS Arrangements) HNS REQ HN-i toetuse taotlus (HN Support Request) HNSSC HNS-i juhtkomitee (HNS Steering Committee) HQ Peakorter (Headquarters) JHNSSC Ühine HNS-i juhtkomitee (Joint HNS Steering Committee) JIC Ühine rakenduskomitee (Joint Implementation Committee) JIA Rakenduskokkulepe (Joint Implementation Arrangement) JOC Operatiivjuht (Joint Operational Commander) JSRC Piirkondlik väejuht/peakorter (Joint Sub Regional Commander/ Command) LO Kontaktohvitser (Liaison Officer) LOC Ühendusteed (Lines of Communication) MC NATO sõjaline komitee (Military Committee) MOU Vastastikuse mõistmise memorandum (Memoranda of Understanding ) NAC P��hja-Atlandi Nõukogu (North Atlantic Council) NATO Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (North Atlantic Treaty Organisation) NGO Valitsusväline organisatsioon (Non Governmental Organisation ) NOA Ühinemisteade (Note of Accession) OPLAN Operatsiooniplaan (Operational Plan) OPORD Operatsioonikäsk (Operation Order) POC Kontaktisik (Point of Contact) POD Saabumiskoht (Point of Debarkation) RC Regionaalne väejuht/peakorter (Regional Commander/Command) RSO&I Vastuvõtmine, koondumine, tegevuspiirkonda liikumine ja integreerimine (Reception, Staging, Onward Movement and Integration) SAG Spetsiaalsed nõustavad grupid (Special Advisory Group) SC Strateegiline ülemjuhataja/peakorter (Strategic Commander/ Command) SN Saatev riik (Sending Nation) SOFA Leping relvajõudude staatuse kohta (Status of Forces Agreement) SOI Ühinemisteade eriarvamusega (Statement of Intent) SOR Vajaduste taotlus (Statement of Requirements) STANAG NATO standardiseerimiskokkulepe (Standardardization Agreement) TA Tehniline kokkulepe (Technical Arrangement) Lisa C – ALUSMATERJALIDE LOETELU «Rahuaja riigikaitse seadus» «Eesti sõjalise kaitse strateegia» NATO AJP 4.5, Allied Joint Host Nation Support, Doctrine and Procedures NATO AJP 4(A), Allied Joint Logistics Doctrine MC 319/1, NATO Principles and Policies for Logistics MC 334/1, NATO Principles and Policies for HNS Planning AAP-6, NATO Glossary of Terms and Definitions AAP-15, NATO Glossary of Abbreviations NATO Logistics Handbook Eesti strateegilise, operatiiv- ja taktikalise tasandi ülesannete loend Kaitseministeeriumi strateegilise tasandi ülesannete loend Kaitsejõudude Peastaabi strateegilise tasandi ülesannete loend Operatiivülema operatiivtasandi ülesannete loend