Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-148-05 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 2006. a kohtuotsus Gulsinja Kirejeva (endine nimi Prihhodko) hagis Juri Avdoškini, Andrei Bogdanovi, Anatoli Martõnovi ja Nikolai Suhhovski vastu volikirja ja ostu-müügilepingute kehtetuks tunnistamiseks — RT III, 4, 37 (endinenimiprihhodko)

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Väljavõte Kohtuasja number 3-2-1-148-05 Otsuse kuupäev Tartu, 12. jaanuar 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve, Tambet Tampuu Kohtuasi Gulsinja Kirejeva (endine nimi Prihhodko) hagi Juri Avdoškini, Andrei Bogdanovi, Anatoli Martõnovi ja Nikolai Suhhovski vastu volikirja ja ostu-müügilepingute kehtetuks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/657/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Gulsinja Kirejeva kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Kassaator Gulsinja Kirejeva (isikukood xxxxxxxxxxx) ja vastustajad Juri Avdoškin (isikukood xxxxxxxxxxx), Andrei Bogdanov (isikukood xxxxxxxxxxx), Anatoli Martõnov (isikukood xxxxxxxxxxx), Nikolai Suhhovski (isikukood xxxxxxxxxxx) Asja läbivaatamise kuupäev Tartu, 12. detsember 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2005. a otsus muutmata. Asjaolud ja menetluse käik 1. 23. märtsil 1999. a esitas G. Kirejeva hagi Tallinna Linnakohtusse, milles palus tunnistada kehtetuks notar Peeter Tehveri poolt 19. septembril 1996. a tõestatud volikirja nr xxxxx, millest nähtuvalt volitas G. Kirejeva J. Avdoškinit end esindama G. Kirejevale kuuluva, Xxxxxxxxx Xxxxxxxxx xx xx–xx asuva korteri müümisel või vahetamisel J. Avdoškini äranägemisel määratud hinnaga ja tingimustel. Lisaks palus hageja tunnistada kehtetuks 16. oktoobri 1996. a lepingu, millega J. Avdoškin müüs sama korteri hageja nimel A. Bogdanovile, 22. novembri 1996. a lepingu, millega A. Bogdanov müüs sama korteri edasi A. Martõnovile, ning 9. veebruari 1999. a lepingu, millega A. Martõnov müüs sama korteri edasi N. Suhhovskile. Hageja väitis, et ta ei ole kunagi andnud volikirja J. Avdoškinile ning et volikirjal olev allkiri ei ole hageja kirjutatud. 2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Vaidlusaluse volikirja on kostjale J. Avdoškinile andnud ja allkirjastanud hageja. J. Avdoškini suhtes on jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas, millega ta mõisteti õigeks kriminaalkoodeksi (KrK) § 143 lg 1 ja KrK § 186 järgi. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati muuhulgas, et vaidlusalust volikirja ei võltsitud ning et hageja viibis volikirja notariaalse tõestamise juures. Hageja pantis 19. septembril 1996. a kõnealuse korteri kaheks kuuks J. Avdoškinilt saadud laenu tagatiseks. Hageja ei tagastanud laenu ning korter müüdi maha. 3. Tallinna Linnakohus jättis 8. veebruari 2005. a otsusega hagi rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2004. a otsusega on tuvastatud, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid hageja ütluste õigsust selles, et tema ei ole volikirja allkirjastanud ega viibinud selle tõestamise juures. Tunnistaja, notar P. Tehveri ütlustega on tõendatud, et hageja kirjutas volikirjale allkirja tema juuresolekul. Kriminaalasjas ei ole volikirja võltsitust tuvastatud. Hageja avaldas notariaalses volikirjas tahet müüa korter esindaja J. Avdoškini kaudu, muid kokkuleppeid volikiri ei sisaldanud. Seega oli J. Avdoškin volikirja alusel õigustatud müüma hagejale kuulunud korterit. Hageja ei tõendanud, et kostja viis ta enne volikirja tõestamist ja müügilepingu sõlmimist eksimusse. Pettust ei saa siduda asjaoludega, mis tekkisid pärast volikirja notariaalset tõestamist ja lepingu sõlmimist ning mille tekkimisest ei olnud volikirja tõestamisel ja lepingu sõlmimisel kummalgi poolel ettekujutust. Hageja ei esitanud vastuväiteid J. Avdoškini seisukohale, et hageja oli teadlik volikirja andmisest ja korteri müügist, kuid pöördus politseisse ja kohtusse alles 1999. aastal. Hageja ei lükanud ümber ka kostja A. Bogdanovi väiteid, et hageja oli korteri müügi juures ja et korteri müümine oli hageja soov. Kuna hageja poolt 19. septembril 1996. a J. Avdoškinile antud notariaalselt tõestatud volikiri on kehtiv, ei teki vaidlusaluse korteri müügilepingute kehtetuse küsimust. Hageja väide, et ta ei ole saanud korteri eest raha, ei anna alust tunnistada ostu-müügilepingud kehtetuks. 4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ainsaks motiiviks, mille alusel linnakohus jättis hagi rahuldamata volikirja kehtetuks tunnistamise osas, on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2004. a otsus, mille kohaselt mõisteti J. Avdoškin õigeks KrK § 143 lg 1 ja § 186 järgi. Hageja väitis linakohtus, et ta pöördus 1997. a jaanuaris notar P. Tehveri poole, et viimane kinnitaks volikirja väljaandmist hageja juuresolekuta, ja palus väljastada volikirja ärakirja, et pöörduda sellega politseisse ja kohtusse. Tol hetkel kinnitas P. Tehver, et näeb hagejat esimest korda, ja kinnitas hagejale, et sai volikirja kinnitamiseks oma sekretärilt. P. Tehver hageja neid ütlusi ei vaidlustanud ning linnakohus ei andnud hinnangut sellele, et tunnistaja ei vaidlustanud hageja ütlusi. Hageja esitas linnakohtule J. Avdoškiniga 19. septembril 1996. a sõlmitud laenulepingu, mille p 1 alusel andis J. Avdoškin hagejale kaheks kuuks laenuks 2000 USA dollarit korterile pandi seadmise tingimusega. J. Avdoškin ei soovinud notariaalset pandilepingu sõlmimist, kuid võttis hagejalt kaheks päevaks passi. J. Avdoškin seda asjaolu ei vaidlustanud. J. Avdoškin rikkus laenulepingut, müües enne laenu tagastamise tähtaja saabumist hageja korteri maha. J. Avdoškin kasutas hageja passi volikirja vormistamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. juuni 2005. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid täiendas linnakohtu otsust selle motiivide osas. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et tema ei soovinud oma korterit müüja ega ole korteri müügiks kellelegi volitust andnud. Seega soovib hageja tuvastada käsunduslepingu puudumist ja tunnistada tema nimel tehtud tehingud kehtetuks. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt tuleb käesolevas asjas kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi ja enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätted. TsÜS § 103 lg 1 kohaselt on tehing, mille teise isiku nimel on teinud isik, kellel ei olnud volitust või kes volituse piire ületas, tühine. Hageja ise viitab hagiavalduses TsÜS §-le 72, see on pettusele. TsÜS § 72 lg 1 kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine, et kallutada teda tehingut tegema. Hagi alusena esiletoodud asjaolud välistavad pettuse. Kuna hageja väidetel ei ole ta tehingut teinud, ei saa tekkida küsimust tema eksimusse viimisest tehingu tegemisel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega pidi hageja tõendama oma väidet, et kõnealusel volikirjal ei ole tema allkiri. Hageja tugines kriminaalasjas tehtud käekirjaekspertiisidele, mis on tsiviilasjas käsitatavad dokumentaalsete tõenditena ja mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega. Tallinna Linnakohus leidis kriminaalasja nr 1/2-1304/2000 menetledes, et ekspertiisiaktid nr D-753-99/5600 ja nr D-142-00/939, mille kohaselt allkirja 19. septembri 1996. a volikirjale tõenäoliselt ei kirjutanud hageja, on puudulikud ja määras kriminaalasjas käekirja korduva komisjoniekspertiisi. 4. aprilli 2003. a ekspertiisiakti kohaselt ei ole võimalik öelda, kas allkirja volikirja kahele eksemplarile on kirjutanud hageja. Seega ei leidnud kriminaalasjas tehtud käekirjaekspertiisidega tõendamist, et allkirja volikirjale ei kirjutanud hageja. Seetõttu oleks hageja pidanud oma väidet tõendama muude tõenditega. Ka tunnistaja P. Tehveri ütlustega ei leidnud kinnitust hageja väited J. Avdoškinile antud volikirja võltsituse kohta. P. Tehver kinnitas linnakohtu 24. jaanuari 2004. a kohtuistungil, et hageja kirjutas volikirjale alla tema juuresolekul. Tunnistaja peab kinnitama neid poole väiteid, mida vastav pool soovib tunnistaja ütlustega tõendada. P. Tehver ei mäletanud hagejat ega ka seda, mis küsimuses hageja 1997. a jaanuaris tema poole pöördus. Tema ütlustest nähtub vaid, et vaidlusalune volikiri on koostatud, allkirjastatud ja tõestatud Tallinnas Estonia puiesteel asuvas kontoris ja et volitaja pidi käima notari juures. Hageja ei esitanud uusi tõendeid allkirja võltsituse kohta. Hageja nõuded tunnistada kehtetuks A. Bogdanovi ja A. Martõnovi vahel 22. septembril 1996. a sõlmitud korteri ostu-müügileping ning A. Martõnovi ja N. Suhhovski vahel 9. veebruaril 1999. a sõlmitud korteri ostu-müügileping tuleb jätta rahuldamata, kuna nimetatud lepingud ei riku hageja õigusi. Tegemist on kolmandate võlaõiguslike lepingutega, millest tekivad õigused ja kohustused üksnes tehingu pooltele. Asjaosaliste põhjendused 6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus ei ole hageja esitatud tõendeid õigesti hinnanud ega põhjendanud, miks ta hageja väidetega ei nõustunud. Hageja ei ole volikirja 19. septembril 1996. a notaribüroos alla kirjutanud. Nimetatud asjaolu tõendab samal kuupäeval sõlmitud laenuleping, mille 1. punkti kohaselt on ette nähtud notariaalselt kinnitatud korteri pantimise vormistamine, mitte aga volitus korteri müügi õigusega. Ka kriminaalasjas kohtus üle kuulatud käekirjaekspert H. Krikunova arvamus tõendab hageja väidet, et volikirjal ei ole tema allkiri. Hageja vaidlustab seda, et ta oli notaribüroos 19. septembril 1996. a või mõnel teisel päeval volikirja allakirjutamiseks. Ringkonnakohtu otsuse väide, et tunnistaja P. Tehveri ütlustega on tõendatud, et volitaja pidi käima notari juures, ei tõenda seda, et hageja käis volikirja vormistamas. Notari juures käis hageja muu dokumendi allakirjutamiseks. Ekslik on kostja J. Avdoškini väide, et ta võttis hageja passi eesmärgiga kontrollida hooneregistris, kas korter kuulub hagejale või mitte. J. Avdoškin võttis hageja passi volikirja vormistamiseks notari juures. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 7. Tsiviilkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. 8. Kohtud on tõendeid hinnates lugenud tuvastatuks järgmised vaidluse lahendamise jaoks olulised asjaolud: 1. Kostja J. Avdoškin sõlmis hageja esindajana kostja A. Bogdanoviga 16. oktoobril 1996. a hageja korteri ostu-müügilepingu. 2. Hageja korteri ostu-müügilepingu sõlmimisel kasutas J. Avdoškin 19. juunil 1996. a notar P. Tehveri juures hageja antud volikirja. 3. J. Avdoškin ei ületanud hageja korterit müües talle volikirjaga antud volituste piire. 9. Alates 1. jaanuarist kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 688 lg 5 sätestab, et Riigikohus ei kogu ega uuri tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu poolse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Sama põhimõte tulenes ka enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg-st 3. Seega puudub Riigikohtul pädevus hinnata seda, kas alama astmete kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid ning vastu võtta ja hinnata tõendeid, kui need ei ole esitatud ringkonnakohtu poolse protsessiõiguse normi rikkumise tõendamiseks. Kohtud ei ole oma otsuseid põhjendanud kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega. Nad hindasid kriminaalasjas kogutud tõendeid (käekirjaekspertiiside akte) koos tsiviilasjas kogutud tõenditega. Muuhulgas ei ole kolleegiumil võimalust hinnata kassatsioonkaebuse väidet, et ringkonnakohus hindas ebaõigesti tunnistaja P. Tehveri ütlusi. 10. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kassatsioonkaebuse väited, et kohtud on ebaõigesti hinnanud kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, samuti tsiviilasja menetluses antud tunnistaja ütlusi ning et tõendite vale hindamine viis ebaõige lahendini. Ringkonnakohus ei rikkunud tõendite hindamisel protsessiõigusnorme. P. JEROFEJEV V. KÕVE T. TAMPUU