Sotsiaalhoolekande seadus

(1) Seadus sätestab sotsiaalhoolekande organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused ning reguleerib sotsiaalhoolekandes tekkivaid suhteid.

(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses

1) sotsiaalhoolekanne - sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi osutamise või määramisega seotud toimingute süsteem;

2) toimetulek - isiku või perekonna füüsiline või psühhosotsiaalne võime igapäevases elus toime tulla;

3) sotsiaalteenus - isiku või perekonna toimetulekut soodustav mitterahaline toetus;

4) sotsiaaltoetus - isiku või perekonna toimetuleku soodustamiseks antav rahaline toetus;

5) muu abi - sotsiaalse keskkonna parandamisele ja sotsiaalse turvalisuse suurendamisele suunatud tegevus;

6) sotsiaalkorter - munitsipaalomandis olev eluruum sotsiaalteenust vajavale isikule;

7) sotsiaalregister - ühesuguseid mõisteid ja ühtseid klassifikaatoreid kasutav andmekogu sotsiaalteenust, sotsiaaltoetust või muud abi taotlevate isikute kohta;

8) kohalik sotsiaalregister - valla- või linnavalitsuses peetav sotsiaalregister;

9) riiklik sotsiaalregister - üleriigiline hajutatud register valla- või linnavalitsuses peetavatest sotsiaalregistritest;

10) hoolekandetöötaja - sotsiaalhoolekandes töötav vastava ettevalmistusega isik;

11) sotsiaaltöötaja - vastava erialase ettevalmistusega kõrgharidusega isik;

12) vältimatu sotsiaalabi - piisavate elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavad hädavajalikud sotsiaalhoolekandelised abinõud, mis tagavad vähemalt toidu, riietuse ja ajutise peavarju.

(1) Sotsiaalhoolekande põhimõteteks on

1) inimõiguste järgimine;

2) isiku vastutus enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest;

3) abi andmise kohustus, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad;

4) isiku ja perekonna toimetuleku soodustamine.

(2) Sotsiaalhoolekande ülesanneteks on isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine.

(1) Sotsiaalteenuseid, sotsiaaltoetusi ja muud abi on õigus saada

1) Eesti alalisel elanikul;

2) Eestis seaduslikul alusel elaval välismaalasel; [Punkti 3 sõnastus kuni 30. 06. 2006]

3) Eestis viibival pagulasel. [Punkti 3 sõnastus alates 1. 07. 2006]

3) Eestis viibival rahvusvahelise kaitse saajal.

(2) Käesoleva seaduse §-s 23 1 sätestatud toetusele on õigus Eestis seaduslikul alusel viibival isikul, kes vastab nimetatud paragrahvis sätestatud tingimustele.

(3) Vältimatut sotsiaalabi on õigus saada igal Eestis viibival isikul.

(1) Sotsiaalhoolekannet korraldavad sotsiaalminister, maavanemad ja kohalik omavalitsus.

(2) Riiklikku sotsiaalhoolekannet korraldavad sotsiaalminister ja maavanemad.

(3) Maavanem korraldab maakonnas riiklikku sotsiaalhoolekannet maavalitsuse vastava osakonna kaudu.

(4) Omavalitsuse sotsiaalhoolekannet korraldab valla- või linnavalitsus.

(5)

Sotsiaalministri ülesanded sotsiaalhoolekande juhtimisel ja korraldamisel on

1) riigi sotsiaalhoolekandepoliitika väljatöötamine;

2) sotsiaalhoolekannet reguleerivate seaduste ja muude õigusaktide eelnõude väljatöötamine;

3) sotsiaalhoolekande riiklike programmide ja projektide väljatöötamine ning nende koordineerimine ja korraldamine;

4) hoolekandetöötajate koolitusstandardi määramine, koolituse korraldamises osalemine;

5) ;

6) proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite tootmise ja hankimise organiseerimine ning vastava nõudluse väljaselgitamine;

7) sotsiaalhoolekandealase informatsiooni kogumine, analüüsimine ja teabe edastamine riigi elanikkonnale;

8) ;

8¹) ;

9) kohalikele omavalitsustele sotsiaalhoolekandeks täiendavate rahaliste vahendite taotlemine;

10) eestkosteasutuste tööd reguleerivate õigusaktide eelnõude väljatöötamine;

11) lapsendamise korraldamine välisriikidest ja välisriikidesse ning vastava registri pidamine;

12) sotsiaalhoolekandeasutuste ja hoolekandetöötajate litsentsimine;

13) muude seaduste ja õigusaktidega temale pandud sotsiaalhoolekandealaste ülesannete täitmine.

(1) Maavanema ülesandeks sotsiaalhoolekande korraldamisel on koostöös kohalike omavalitsusorganite ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega oma pädevuse piires

1) maakonna sotsiaalhoolekandepoliitika väljatöötamine;

2) sotsiaalhoolekande programmide ja projektide väljatöötamine, nende koordineerimine ja korraldamine maakonnas;

3) maakonna hoolekandetöötajate koolituse korraldamine;

4) maakonnas asuvate riigi sotsiaalhoolekandeasutuste haldamine;

5) proteeside, ortopeediliste ja muude abivahenditega varustamise korraldamine maakonnas;

6) maakonna sotsiaalhoolekandealase informatsiooni kogumine ja analüüsimine ning teabe edastamine valla- ja linnavalitsustele ning elanikkonnale;

6¹) maakonnast sotsiaalhoolekandealaste statistiliste aruannete kogumine, koondaruannete koostamine ja nende esitamine käesoleva seaduse § 6 punkti 8 1 alusel kehtestatud korras;

7) ;

8) maakonna eestkosteasutuste töö korraldamine;

9) lapsendamise korraldamine ning vastava registri pidamine;

10) muude seaduste ja õigusaktidega temale pandud sotsiaalhoolekandealaste ülesannete täitmine.

(2) Maavanem või tema volitatud isik teostab järelevalvet maakonnas osutatavate sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteedi ning riigi poolt sotsiaalhoolekandeks eraldatud sihtotstarbeliste rahaliste vahendite kasutamise üle. Vastav kirjalik ettekanne esitatakse Vabariigi Valitsusele vähemalt kord aastas.

(3) Maavanemal on õigus anda temale käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 pandud ülesande täitmine halduslepinguga üle kohalikule omavalitsusele.

Kohaliku omavalitsusüksuse ülesanded sotsiaalhoolekande korraldamisel on

1) kohaliku sotsiaalhoolekande arengukava väljatöötamine valla või linna arengukava osana;

2) sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine;

2¹) sotsiaalhoolekandealaste statistiliste aruannete koostamine ja nende esitamine maavanemale käesoleva seaduse § 6 punkti 8 1 alusel kehtestatud korras;

3) ;

4) eestkosteasutuse töö korraldamine.

(1) Vallas või linnas elavale isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama elukohajärgne valla- või linnavalitsus.

(2) Väljaspool oma elukohta viibivale isikule korraldab sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas ta viibib, kooskõlastatult isiku elukoha valla- või linnavalitsusega.

(3) Isikule, kelle elukohta ei saa kindlaks määrata, korraldab sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist see valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik abi vajamise ajal asub.

(4) Kinnipidamiskohast vabanenud isikule on sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldajaks valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik viimati elas, või kui tema perekonnaliikmed vahetasid elukohta, siis nende juurde elama asumisel perekonnaliikmete elukohajärgne valla- või linnavalitsus.

(5) Välismaalasele, kes ajutiselt viibib Eestis, korraldab vältimatu sotsiaalabi andmist see valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik abi vajamise ajal asub.

Sotsiaalteenused on

1) sotsiaalnõustamine;

1¹) rehabilitatsiooniteenus;

2) proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite andmine;

3) koduteenused;

4) eluasemeteenused;

5) hooldamine perekonnas;

6) hooldamine hoolekandeasutuses;

7) toimetulekuks vajalikud muud sotsiaalteenused.

(1) Sotsiaalnõustamine on isikule vajaliku teabe andmine sotsiaalsetest õigustest ja seaduslike huvide kaitsmise võimalustest ning abistamine konkreetsete sotsiaalsete probleemide lahendamisel edaspidise toimetuleku soodustamiseks.

(2) Sotsiaalnõustajaks on selleks tööks eriettevalmistuse saanud hoolekandetöötaja.

(3) Vallas või linnas korraldab sotsiaalnõustamist vastav valla- või linnavalitsus.

(1) Füüsilisest isikust ettevõtja, juriidiline isik, kohaliku omavalitsuse asutus või valitsusasutuse hallatav asutus esitab majandustegevuse registris rehabilitatsiooniteenuse osutajana registreerimiseks Sotsiaalkindlustusametile majandustegevuse registri seaduse § 20 lõike 4 alusel kehtestatud registreerimistaotluse.

(2) Lisaks majandustegevuse registri seaduses sätestatule peavad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registreerimistaotluses sisalduma järgmised andmed

1) rehabilitatsioonimeeskonda kuuluva spetsialisti nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg, kontaktandmed, eriala, haridust või kvalifikatsiooni tõendava dokumendi number ja väljaandja nimi;

2) need Vabariigi Valitsuse kehtestatud loetelus nimetatud teenused, mida rehabilitatsiooniteenuse osutaja rehabilitatsiooniteenuse raames osutab;

3) rehabilitatsiooniteenuse osutamise asukoha aadress ja muud kontaktandmed.

(3) Registreerimismenetlust majandustegevuse registri seaduse tähenduses teostavaks haldusorganiks on Sotsiaalkindlustusamet.

(4) Registreerimismenetlusele kohaldatakse majandustegevuse registri seaduses sätestatut, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.

Lisaks majandustegevuse registri seaduses sätestatule võib Sotsiaalkindlustusamet teha registreeringu kustutamise otsuse, kui rehabilitatsiooniteenuse osutaja jätab järelevalveametniku ettekirjutuses kehtestatud olulise kohustuse täitmata.

(1) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja moodustab rehabilitatsioonimeeskonna.

(2) Rehabilitatsioonimeeskond koosneb vähemalt viiest eri eriala spetsialistist, kellel on

1) riiklikult tunnustatud kõrgharidus psühholoogias või sellele vastav kvalifikatsioon;

2) riiklikult tunnustatud kõrgharidus arstiteaduses või sellele vastav kvalifikatsioon;

3) riiklikult tunnustatud kõrgharidus sotsiaaltöös või sellele vastav kvalifikatsioon;

4) riiklikult tunnustatud kõrgharidus tegevusteraapias või sellele vastav kvalifikatsioon või muu riiklikult tunnustatud kõrgharidus tingimusel, et on läbitud Sotsiaalministeeriumi osalusel korraldatud tegevusterapeudi assistendi täienduskoolituskursus;

5) riiklikult tunnustatud keskeriharidus õenduses või riiklikult tunnustatud kõrgharidus õenduses või sellele vastav kvalifikatsioon;

6) riiklikult tunnustatud kõrgharidus füsioteraapias või sellele vastav kvalifikatsioon või füsioterapeudi kutsetunnistus või

7) riiklikult tunnustatud kõrgharidus eripedagoogikas, logopeedias või pedagoogikas või sellele vastav kvalifikatsioon.

(1) Rehabilitatsioonimeeskond koostab isikule tema ja vajaduse korral tema seadusliku esindaja osalemisel rehabilitatsiooniplaani kollegiaalselt.

(2) Somaatilise häire või kahjustusega isikule rehabilitatsiooniplaani koostamisel peab rehabilitatsioonimeeskonda kuuluma füsioterapeut või tegevusterapeut.

(3) Meele- või kõnepuudega või vaimse alaarenguga isikule rehabilitatsiooniplaani koostamisel peab rehabilitatsioonimeeskonda kuuluma eripedagoog või logopeed.

(4) Töövõimelisele 18-aastasele kuni vanaduspensioniealisele isikule rehabilitatsiooniplaani koostamisel peab rehabilitatsioonimeeskonda kuuluma psühholoog, kes on läbinud karjäärinõustamise koolituse.

(5) Kuni 18-aastasele isikule rehabilitatsiooniplaani koostamisel peab rehabilitatsioonimeeskonda kuuluma eripedagoog.

Kui rehabilitatsiooniteenuse osutamise raames on otstarbekas isiku ööpäevaringne viibimine rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohas, võib isiku või temaga koos oleva käesoleva seaduse § 11 2 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud alla 16-aastase isiku esindaja majutada

1) haiglas;

2) majutusettevõttes, mis vastab turismiseaduse § 19 lõike 4 alusel majutusettevõttele kehtestatud nõuetele vähemalt külaliskorterile kehtestatud nõuete ulatuses või

3) hoolekandeasutuses, mis vastab käesoleva seaduse § 17 lõike 7 alusel kehtestatud nõuetele.

(1) Isik, kes leiab, et rehabilitatsiooniteenuse osutaja teostatud haldusmenetluse käigus või haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide.

(2) .

(3) Vaie tuleb esitada kolme kuu jooksul, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast toimingust või haldusaktist teada sai või oleks pidanud teada saama.

(4) Vaie lahendatakse kolme kuu jooksul, arvates vaide esitamisest vaidluskomisjonile.

(5) Vaidluskomisjoni otsusega mittenõustumise korral võib isik pöörduda halduskohtusse kolme kuu jooksul, arvates vaidluskomisjoni otsuse teatavaks tegemise päevast.

Rehabilitatsiooniteenus on isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja töötamise või tööle asumise soodustamiseks osutatav teenus, mille raames

1) koostatakse isikule puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (RT I 1999, 16, 273; 2002, 39, 245; 61, 375) §-s 2 1 sätestatud nõuetele vastav isiklik rehabilitatsiooniplaan (edaspidi rehabilitatsiooniplaan ) kehtivusega kuus kuud kuni kolm aastat;

2) osutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud loetelus nimetatud ning rehabilitatsiooniplaanis märgitud teenuseid;

3) juhendatakse isikut, kuidas rehabilitatsiooniplaanis kirjeldatud tegevusi ellu viia.

(1) Õigus riigi osutatavale rehabilitatsiooniteenusele on

1) isikul, kellel on puue puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 tähenduses;

2) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 1 lõikes 2 nimetatud isikul;

3) alaealiste komisjoni otsusel alaealise mõjutusvahendite seaduse (RT I 1998, 17, 264; 2002, 82, 479; 90, 521; 2003, 26, 156; 2004, 30, 206; 46, 329) § 1 lõigetes 2 ja 3 nimetatud isikul;

4) 16-aastasel kuni riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 2001, 100, 648; 2002, 53, 336 ja 338; 61, 375; 2003, 20, 116; 48, 343; 82, 549; 88, 589; 2004, 16, 120; 89, 604 ja 608) §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudnud psüühikahäirega isikul, kelle töövõime kaotus on vähemalt 40 protsenti.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavate teenuste loetelu, teenuste hinnad ning ühel kalendriaastal riigi finantseeritava rehabilitatsiooniteenuse maksimaalse maksumuse ühe isiku kohta .

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule ja vajaduse korral lõike 1 punktides 1–3 nimetatud alla 16-aastase isiku esindajale osutatava majutuse hinnad ning ühel kalendriaastal riigi finantseeritava majutuse maksimaalse maksumuse ühe isiku kohta, kui rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks on otstarbekas isiku ööpäevaringne viibimine rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohas, .

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule ja vajaduse korral tema esindajale, kelle elukohad asuvad väljaspool kohaliku omavalitsuse üksust, kus on rehabilitatsiooniteenuse osutamise asukoht, sõidukulude hüvitamise .

(1) Käesoleva seaduse § 11 2 lõikes 1 nimetatud isikutele rehabilitatsiooniteenuse osutamise tagab Sotsiaalkindlustusamet.

(2) Rehabilitatsiooniteenust osutavad käesoleva seaduse § 11 2 lõikes 1 nimetatud isikutele ka need valitsusasutuste hallatavad asutused, kellel rehabilitatsiooniteenuse osutamine on põhimäärusejärgne ülesanne ning kes on registreeritud rehabilitatsiooniteenuse osutajana majandustegevuse registris majandustegevuse registri seaduse (RT I 2004, 12, 79) tähenduses.

(3) Rehabilitatsiooniteenuse osutamist käesoleva seaduse § 11 2 lõikes 1 nimetatud isikutele finantseeritakse riigieelarvest Sotsiaalkindlustusameti eelarve kaudu.

(1) Sotsiaalkindlustusamet võib rehabilitatsiooniteenuse osutamise halduslepinguga volitada täitmiseks ühele või mitmele majandustegevuse registris majandustegevuse registri seaduse tähenduses rehabilitatsiooniteenuse osutajana registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjale, juriidilisele isikule või kohaliku omavalitsuse asutusele.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud halduslepingu sõlmimisele kohaldatakse halduskoostöö seaduses (RT I 2003, 20, 117; 82, 552; 2004, 53, 367) sätestatut, välja arvatud halduskoostöö seaduse § 5, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

(3) Rehabilitatsiooniteenuse osutamise täitmiseks volitamise otsustab ning halduslepingu sõlmib Sotsiaalkindlustusameti peadirektor.

(4) Sotsiaalkindlustusamet avaldab teate halduslepingu sõlmimise kavatsuse kohta vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes arvestusega, et rehabilitatsiooniteenuse osutajale jääks taotluse esitamiseks mõistlik aeg alates teate avaldamisest päevalehes ning Sotsiaalkindlustusameti veebiaadressil.

(5) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja esitab ühe kuu jooksul pärast riigieelarve vastuvõtmist Sotsiaalkindlustusametile halduslepingu sõlmimiseks kirjaliku taotluse.

(6) Sotsiaalkindlustusamet sõlmib halduslepingu rehabilitatsiooniteenuse osutajatega, kes vastavad käesolevas seaduses ja halduskoostöö seaduses sätestatud nõuetele, kolme kuu jooksul pärast riigieelarve vastuvõtmist.

(7) Sotsiaalkindlustusamet võib teha rehabilitatsiooniteenuse osutajaga halduslepingu sõlmimisest keeldumise otsuse, kui

1) rehabilitatsiooniteenuse osutaja ei vasta käesolevas seaduses või halduskoostöö seaduses sätestatud nõuetele;

2) Sotsiaalkindlustusamet ja rehabilitatsiooniteenuse osutaja ei jõua kokkuleppele lepingu tingimustes, välja arvatud käesolevas seaduses sätestatud rehabilitatsiooniteenuse osutamisele kehtestatud nõuded ja rehabilitatsiooniteenuse osutamise tasu;

3) rehabilitatsiooniteenuse osutaja on rikkunud eelmises rehabilitatsiooniteenuse osutaja ja Sotsiaalkindlustusameti vahel sõlmitud lepingus kokkulepitud tingimusi.

(1) Halduslepinguga kohustub rehabilitatsiooniteenuse osutaja osutama käesoleva seaduse § 11 2 lõikes 1 nimetatud isikutele rehabilitatsiooniteenust ja lepingupoolte kokkuleppel vajaduse korral ka majutust rehabilitatsiooniteenuse saajale ning käesoleva seaduse § 11 2 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud alla 16-aastase isiku esindajale ning Sotsiaalkindlustusamet kohustub tasuma rehabilitatsiooniteenuse osutajale lepingus kokkulepitud korras pärast isikule rehabilitatsiooniteenuse osutamist käesoleva seaduse § 11 2 lõike 2 alusel kehtestatud määrades.

(2) .

(3) Halduslepingus võib kokku leppida, et rehabilitatsiooniteenuse osutaja osutab rehabilitatsiooniteenust ainult käesoleva seaduse § 11 2 lõike 1 punktis 1, 2, 3 või 4 nimetatud isikutele.

(4) Lisaks halduskoostöö seaduses sätestatud tingimustele määratakse halduslepingus kindlaks tähtaeg, mille jooksul rehabilitatsiooniteenuse osutaja on kohustatud käesoleva seaduse § 11 2 lõikes 1 nimetatud isikutele rehabilitatsiooniteenust osutama.

(1) Rehabilitatsiooniteenuse saamiseks esitab isik Sotsiaalkindlustusametile taotluse. .

(2) Käesoleva seaduse § 11 2 lõike 1 punktis 3 nimetatud isik esitab rehabilitatsiooniteenuse saamiseks Sotsiaalkindlustusametile alaealiste komisjoni otsuse, milles on mõjutusvahendina määratud rehabilitatsiooniteenuse osutamine.

(3) Käesoleva seaduse § 11 2 lõike 1 punktis 4 nimetatud isik esitab lisaks taotlusele perearsti või eriarsti tõendid temal psüühikahäire ja somaatilise haiguse või nakkushaiguse esinemise kohta.

(4) Sotsiaalkindlustusamet otsustab, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul, rehabilitatsiooniteenuse osutamise või sellest keeldumise kümne tööpäeva jooksul, arvates taotluse saamisest.

(5) Kui isikul on õigus saada rehabilitatsiooniteenust, väljastab Sotsiaalkindlustusamet talle suunamiskirja rehabilitatsiooniteenuse saamiseks. .

(6) Kui isik ei pöördu alates suunamiskirja saamisest 21 kalendripäeva jooksul rehabilitatsiooniteenuse saamiseks rehabilitatsiooniteenuse osutaja poole, ei ole tal enam õigust selle suunamiskirja alusel rehabilitatsiooniteenust saada.

(7) Sotsiaalkindlustusamet võib isiku taotlusel ennistada rehabilitatsiooniteenuse saamiseks rehabilitatsiooniteenuse osutaja poole pöördumise tähtaja, kui see on mööda lastud mõjuval põhjusel.

(1) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja paneb rehabilitatsiooniteenuse osutaja poole suunamiskirja alusel pöördunud ja rehabilitatsiooniteenuse osutamist ootavad käesoleva seaduse § 11 2 lõikes 1 nimetatud isikud rehabilitatsiooniteenuse saamiseks järjekorda, koostades sellekohase nimekirja.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nimekirja märgitakse

1) isiku nimi;

2) Sotsiaalkindlustusameti suunamiskirja number ning väljaandmise kuupäev;

3) teenus või teenused, mida isikule rehabilitatsiooniteenuse raames osutatakse;

4) tähtpäev või tähtaeg, millal isikule rehabilitatsiooniteenust osutatakse.

(3) Sotsiaalkindlustusametil on õigus igal ajal nõuda rehabilitatsiooniteenuse osutajalt rehabilitatsiooniteenuse osutamise järjekorda näitava nimekirja tutvumiseks esitamist.

(1) Rehabilitatsiooniteenust võib osutada füüsilisest isikust ettevõtja, juriidiline isik, kohaliku omavalitsuse asutus või valitsusasutuse hallatav asutus, kes on registreeritud rehabilitatsiooniteenuse osutajana majandustegevuse registris.

(2) Sotsiaalkindlustusameti suhtes ei kohaldata majandustegevuse registris rehabilitatsiooniteenuse osutajana registreerimise nõuet.

(1) Haiguse, kõrge ea või puude tõttu proteesi, ortopeedilist ja muud abivahendit vajaval isikul on õigus saada vastav abivahend.

(2) .

(1) Koduteenused on isikule kodustes tingimustes osutatavad teenused, mis aitavad tal harjumuspärases keskkonnas toime tulla.

(2) Koduteenuste loetelu ning nende osutamise tingimused ja korra kehtestavad kohalikud omavalitsusorganid.

(1) Kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu elamuseaduse (RT 1992, 17, 254; RT I 1998, 71, 1199; 2000, 88, 576; 2001, 85, 509; 93, 565) § 8 punkti 2 alusel.

(2) Isikuid, kellel on raskusi eluruumis liikumise, endaga toimetuleku või suhtlemisega, abistab valla- või linnavalitsus eluruumi kohandamisel või sobivama eluruumi saamisel.

(1) Hooldamine perekonnas on isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu.

(2) Hooldamine perekonnas toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel.

(1) Hoolekandeasutus on päevaselt või ööpäevaselt tegutsev asutus, kus viibivatele isikutele tagatakse nende eale ja seisundile vastav hooldamine, sealhulgas ravimine, põetamine, kasvatamine ja arendamine.

(2) Päevane hoolekandeasutus on asutus, kus viibivate isikute päevase hooldamisega toetatakse nende isikute või perekonnaliikmete iseseisvat toimetulekut.

(3) Ööpäevane hoolekandeasutus on asutus, kus viibivad isikud, kes erivajaduste või sotsiaalse olukorra tõttu ei ole suutelised iseseisvalt elama ning kui nende toimetulekut ei ole võimalik tagada teiste sotsiaalteenuste või muu abi osutamisega.

(1) Hoolekandeasutused on riigi või kohaliku omavalitsusüksuse asutused või avalik-õiguslikud või eraõiguslikud juriidilised isikud või nende asutused.

(2) Riigi hoolekandeasutusteks võivad olla koolkodud, sotsiaalse rehabilitatsiooni keskused ja erihooldekodud.

(3) . Maavalitsuse haldamisel oleva riikliku hoolekandeasutuse põhimääruse kinnitab maavanem.

(4) Hoolekandeasutuse põhikirja kinnitab tema asutaja või omanik.

(5) Hoolekandeasutuse kõrgeimaks organiks on asutuse omaniku poolt moodustatud hoolekogu.

(6) Riigi hoolekandeasutuse töö korralduse kehtestab sotsiaalminister.

(7) .

Hoolekandeasutused koostavad käesoleva seaduse § 6 punkti 8 1 alusel kehtestatud korras sotsiaalhoolekandealaseid statistilisi aruandeid ja esitavad need maavanemale.

(1) Hoolekandeasutused on

1) päevakeskus - päevast hooldamist osutav asutus;

2) tugikodu - kodus elavatele puuetega isikutele päevast või perioodilist ööpäevast hooldamist osutav asutus;

3) varjupaik - isikutele ajutist ööpäevast abi ja tuge ning kaitset pakkuv asutus;

4) lastekodu - orbudele ja vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele asenduskoduks loodud asutus;

5) noortekodu - lastekodust, erivajadustega õpilaste koolist, koolkodust pärit või vanemate hoolitsuseta jäänud üle 15-aastastele noortele elamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus;

6) üldhooldekodu - vanuritele ja puuetega isikutele elamiseks, hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus;

7) koolkodu - puuetega kooliealistele lastele elamiseks, hooldamiseks, arendamiseks ja õpetamiseks loodud asutus;

8) sotsiaalse rehabilitatsiooni keskus - erivajadustega isikutele aktiivseks rehabiliteerimiseks loodud asutus;

9) erihooldekodu - vaimuhaigetele ja raskete vaimsete puuetega isikutele elamiseks, nende hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus.

(2) Ööpäevased hoolekandeasutused on üldjuhul eraldi lastele, vanuritele, vaimuhaigetele, vaimsete puuetega täiskasvanutele ja teistele sotsiaalselt mittetoimetulevatele isikutele.

(3) Vajadusel võib valla- või linnavolikogu luua segatüüpi ööpäevaseid hoolekandeasutusi, kus erinevat hooldamist vajavatele isikutele on ette nähtud eraldi osakonnad.

(1) Isik paigutatakse hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel

1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

2) hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik;

3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.

(2) Isiku nõusolekuta hooldamise kohaldamise hoolekandeasutuses otsustab kohus isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kohus otsustab hooldamise kohaldamise pikendamise isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel. Hooldamise kohaldamise lõpetamise võib kohus otsustada ka omal algatusel.

(3) Loa isiku nõusolekuta hooldamiseks hoolekandeasutuses võib kohus anda kuni kolmeks aastaks. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud asjaolud, võib kohus isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel anda loa isiku nõusolekuta hooldamise hoolekandeasutuses tähtaja pikendamise kohta kolme aasta kaupa.

(4) Hoolekandeasutus teatab isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise pikendamise ja lõpetamise vajadusest viivitamata isiku elukohajärgsele kohaliku omavalitsusele, millele on lisatud psühhiaatri arvamus isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise pikendamise või lõpetamise põhjendatuse kohta.

(1) Hoolekandeasutus tagab seal viibivate isikute eraelu puutumatuse, välja arvatud järgmised erandid

1) hoolekandeasutuses viibiva isiku valduses ei tohi olla narkootilisi aineid, nende kasutamisega seotud vahendeid või muid elu ja tervist ohustavaid aineid või vahendeid. Nimetatud ainete ja vahendite avastamisel on hoolekandeasutuse töötaja kohustatud need isiku valdusest ära võtma;

2) teabe korral, et hoolekandeasutuses viibiva isiku valduses on või temale adresseeritud posti- või muu saadetis sisaldab käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 loetletud aineid või vahendeid, tuleb isik hoolekandeasutuse juhataja loal läbi otsida või temale adresseeritud posti- või muu saadetis läbi vaadata;

3) õigust vabalt liikuda võib hoolekandeasutuse juhataja või tema asendaja otsuse alusel piirata vaid sel määral, kui see on vajalik isiku järelevalvetuse ärahoidmiseks ning teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks;

4) hoolekandeasutuses viibiv isik võidakse hoolekandeasutuse juhataja või tema asendaja otsuse alusel eraldada teistest asutuses viibivatest isikutest, kui ta on endale või teistele ohtlik, kuid mitte kauemaks kui 24 tunniks. Eraldatud isik peab olema hoolekandeasutuse töötajate pideva järelevalve all.

(2) .

Valla- või linnavalitsus võib osutada muid sotsiaalteenuseid. Materiaalse abi andmise tingimused ja korra, samuti annetuste arvelevõtmise, nende üle arvestuse pidamise ja jaotamise korra vallas või linnas kehtestab kohalik omavalitsus.

(1) Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast käesoleva seaduse § 22 2 lõigetes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks.

(1¹) Toimetulekupiiri suuruse üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Toimetulekupiiri uus määr ei või olla väiksem kehtivast määrast.

(1²) Perekonna teise ja iga järgneva liikme toimetulekupiiri suurus on 80 protsenti perekonna esimese liikme toimetulekupiiri suurusest.

(2) Toimetulekutoetuse määramise aluseks on toetuse taotleja ja tema perekonnaliikmete sissetulek. Toimetulekutoetuse määramisel loetakse perekonna liikmeteks abielus või abielulistes suhetes olevad samas eluruumis elavad isikud, nende abivajavad lapsed ja vanemad või muud üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavad või ühise majapidamisega isikud.

(2¹) Toimetulekutoetuse määramisel loetakse perekonna koosseisu perekonnast ajutiselt eemalviibivad Eesti Vabariigi riiklike või Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt väljaantud koolituslubasid omavate õppeasutuste päevases õppevormis õppivad õpilased ja üliõpilased juhul, kui nende rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmed langevad kokku perekonna elukoha aadressiandmetega.

(2²) Õpilasel ja üliõpilasel, kelle elukoha aadressiandmed ei lange kokku käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud perekonnaliikmete elukoha aadressiandmetega, on õigus saada toimetulekutoetust oma rahvastikuregistrijärgse elukoha valla- või linnavalitsusest, kui tema perekond oli toimetulekutoetuse saaja eelmisel kuul.

(3) Toimetulekutoetust määrab ja maksab valla- või linnavalitsus käesoleva seadusega kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras valla- või linnaeelarvesse riigieelarvest laekunud vahenditest.

(1) Toimetulekutoetuse taotleja esitab jooksva kuu eest toimetulekutoetuse saamiseks avalduse hiljemalt 20. kuupäevaks valla- või linnavalitsusele, kelle halduspiirkonnas ta alaliselt või püsivalt elab.

(2) Avalduses märgib taotleja käesoleva seaduse § 22 lõigete 2 ja 2 1 järgi toimetulekutoetuse määramisel arvessevõetavate isikute nimed ja nende isikukoodid või sünniajad.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaldusele lisatakse dokumendid, mis tõendavad

1) eluruumi kasutamise õigust ja need esitatakse esmapöördumisel;

2) üksi elava isiku või perekonnaliikmete eelmisel kuul saadud sissetulekuid ning sellest mahaarvatud tulumaksu ja makstud elatise suurust. Kui mõne sissetuleku liiki ei ole võimalik dokumentaalselt tõestada, kinnitab toimetulekutoetuse taotleja selle suurust oma allkirjaga;

3) jooksval kuul tasumisele kuuluvaid eluruumi alalisi kulusid kooskõlas käesolevas seaduses sätestatud ulatuse ja struktuuriga.

(3¹) Õpilane ja üliõpilane, kelle elukoha aadressiandmed ei lange kokku käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 nimetatud perekonnaliikmete elukoha aadressiandmetega, esitab lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud dokumentidele tõendi, et tema perekond sai eelmisel kuul toimetulekutoetust.

(3²) Toimetulekutoetuse esmakordse taotlemise või käesolevas lõikes toodud loetellu kuuluvate esemete koosseisu muutumise korral esitab taotleja lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 3 1 nimetatud dokumentidele kirjaliku loetelu, milles on nimetatud järgmised taotleja enda ja tema perekonna kasutuses või omandis olevad esemed

1) kinnisasjad ja vallasasjadest eluruumid;

2) sõidukid liiklusseaduse (RT I 2001, 3, 6; 2002, 92, 531; 90, 521; 105, 613; 110, 654 ja 655; 2003, 26, 156; 32, õiend; 78, 522; 2004, 30, 208; 46, 329) tähenduses;

3) väärtpaberid väärtpaberituru seaduse (RT I 2001, 89, 532; 2002, 23, 131; 63, 387; 102, 600; 105, 612; 2003, 81, 544; 88, 591; 2004, 30, 208; 36, 251; 37, 255) tähenduses.

(4) Toimetulekutoetuse määramisel on eluruumi kasutamise õiguslikuks aluseks

1) omandiõigus eluruumile;

2) liikmelisus elamuühistus (-kooperatiivis);

3) eluruumi üürileping, välja arvatud leping, mis on sõlmitud käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 või 2 1 nimetatud isikute endi vahel;

4) üürileping, mille esemeks on eluruum või elamiseks kasutatav muu ruum ja mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või nende poolt elamu haldamiseks asutatud eraõiguslik juriidiline isik on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile elamispinda hädasti vajavale isikule või haridust omandavale isikule, samuti eraõigusliku juriidilise isiku eluruumis või muus ruumis elamiseks sõlmitud üürileping, välja arvatud hotellitüüpi majutusettevõtte või hoolekandeasutuse ruumi või puhkamiseks mõeldud ruumi üürileping;

5) üürileping, mille esemeks on eluruum, mis on osa üürileandja enda poolt kasutatavatest eluruumidest, välja arvatud leping, mis on sõlmitud käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 või 2 1 nimetatud isikute endi vahel;

6) asjaõiguslik leping elamispinna kasutamiseks (isiklik servituut), välja arvatud leping, mis on sõlmitud käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 või 2 1 nimetatud isikute endi vahel.

(1) Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir.

(2) Toimetulekutoetuse arvestamisel ei arvata üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka

1) ühekordseid toetusi, mida on üksi elavale isikule, perekonnale või selle liikmetele makstud riigi- või kohaliku eelarve vahenditest;

2) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstavaid toetusi, välja arvatud puudega vanema toetus ja hooldajatoetus;

3) riiklike peretoetuste seaduse alusel makstavat kolme- ja enamalapselise ning kolmikuid kasvatava pere toetust;

4) riigi tagatisel antud õppelaenu; [Punkt 5 jõustub 1. 01. 2006]

5) tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel tööturukoolituses osalemise korral makstavat stipendiumi ning sõidu- ja majutustoetust ning tööpraktikas osalemise korral makstavat sõidu- ja majutustoetust.

(3) Igakuist regulaarset sissetulekut mitteomava isiku toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võetakse toimetulekutoetuse taotlemisele eelneva kuue kuu keskmine sissetulek.

(4) Valla või linna territooriumil heakorra või abitöödel osalevale isikule makstakse tehtud töö eest töötasu, mis toimetulekutoetuse arvestamisel arvatakse üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka. Tehtud tööd ei tasustata toimetulekutoetuse vahendite arvel.

(5) Kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestab toimetulekutoetuse määramiseks käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud kulude piirmäärad, mis tagavad isiku inimväärse äraelamise.

(6) Toimetulekutoetuse arvestamisel võetakse elamuseaduse § 7 lõike 1 punkti 2 alusel kehtestatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi ning käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud piirmäärade ulatuses arvesse järgmised jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud

1) tegelik korteriüür või hooldustasu;

2) kütteks ja soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus;

3) tarbitud vee ja kanalisatsiooniteenuste maksumus;

4) tarbitud elektrienergia maksumus;

5) tarbitud majapidamisgaasi maksumus;

6) maamaksukulud, mille arvestamise aluseks on kolmekordne elamualune pind;

7) hoonekindlustuse kulud, mis on arvestatud kasutatavale eluruumile;

8) tegelik olmejäätmete veotasu

(7) Eluruumi alaliste kulude tasumisel varem tekkinud võlgnevust ei arvata toimetulekutoetuse määramisel jooksval kuul tasumisele kuuluvate eluruumi alaliste kulude hulka ja see ei kuulu katmisele toimetulekutoetuse vahendite arvel.

(1) Toimetulekutoetus määratakse jooksvaks kuuks. Eelnevate kuude eest toimetulekutoetust tagasiulatuvalt ei määrata.

(2) Toimetulekutoetus määratakse viie tööpäeva jooksul pärast kõigi dokumentide esitamist sellises suuruses, et üksi elaval isikul või perekonnal oleks koos perekonnaliikmete sissetulekutega tagatud sissetulek toimetulekupiiri ulatuses, pärast käesolevas seaduses nimetatud ulatuses ja struktuuris eluruumi või elamispinna alaliste kulude tasumist. Üksikisiku või perekonna poolt jooksval kuul tehtud muid kulutusi toimetulekutoetuse määramisel arvesse ei võeta.

(2¹) Toimetulekutoetuse määramisel osutab valla- või linnavalitsus toimetulekutoetuse taotlejale ja tema abivajavatele perekonnaliikmetele sotsiaalnõustamise teenust.

(3) Valla- või linnavalitsus võib jätta toimetulekutoetuse määramata

1) töövõimelisele 18-aastasele kuni vanaduspensioniealisele isikule, kes ei tööta ega õpi ja on rohkem kui ühel korral ilma mõjuva põhjuseta keeldunud pakutud sobivast tööst või osalemast tööturuteenuses või valla- või linnavalitsuse korraldatavas iseseisvale toimetulekule suunatud sotsiaalteenuses või õppeprotsessis;

2) isikule, kellel endal või kelle eestkostetaval on õigus elatist saada, kuid kes keeldub elatise saamise kohta dokumenti esitamast või elatist sisse nõudmast;

3) kui valla- või linnavalitsuse vastav komisjon leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olevad vallas- ja kinnisasjad tagavad temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid.

(4) Valla- või linnavalitsus arvestab perekonnale toimetulekutoetuse määramisel täiendava kuluna käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 1 sätestatud isikute eluasemekulud vastavalt käesoleva seaduse § 22 2 lõigetes 5 ja 6 sätestatule.

(4¹) Valla- või linnavalitsus võib perekonnale toimetulekutoetuse arvestamisel võtta eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi suuruse määramisel arvesse perekonnast õppimise tõttu ajutiselt eemalviibiva pereliikme.

(4²) Valla- või linnavalitsus ei või jätta toimetulekutoetust määramata käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 nimetatud põhjendusel, kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis on ainult üks aastaringselt elamiseks kasutatav eluruum ning elamiseks, õppimiseks ja töötamiseks hädavajalikud esemed.

(5) Arvestatud toimetulekutoetuse summa maksab valla- või linnavalitsus kolme tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates toimetulekutoetuse taotlejale tema pangakontole, posti teel või sularahas, arvestades taotleja eelnevalt väljendatud vastavasisulist soovi.

(1) Toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed käesoleva seaduse § 22 lõigete 2 ja 2 1 tähenduses on alaealised, on õigus saada koos toimetulekutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 200 krooni.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täiendavat sotsiaaltoetust maksab koos toimetulekutoetusega valla- või linnavalitsus riigieelarvest käesoleva seaduse § 42 lõike 3 alusel eraldatud vahenditest.

(1) Valla- või linnavalitsus võib määrata ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse eelarvest kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud tingimustel ja korras.

(2) Valla- või linnavalitsus võib määrata ning maksta 18-aastase ja vanema inimese teovõimelisele hooldajale või eestkostjale hooldajatoetust kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud tingimustel ja korras. Hooldajatoetust ei maksta isikule, kellele on määratud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (RT I 1999, 16, 273; 2002, 39, 245; 61, 375) alusel raske või sügav puue.

(1) Välisriigist Eestisse elama asunud Eesti kodanikul, eesti rahvusest isikul ja temaga koos Eestisse elama asunud abikaasal, lapsel ja vanemal, kes on jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65, 1009; 2001, 9, 42) § 7 1. või 2. lõikes sätestatud vanaduspensioniikka, on õigus igakuisele sotsiaaltoetusele rahvapensioni määras, kui isiku kuusissetulek on alla rahvapensioni määra.

(2) Taotlus käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetuse määramiseks esitatakse elukohajärgsele pensioniametile.

(3) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetuse määrab elukohajärgse pensioniameti direktor või tema asetäitja.

(4) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetus määratakse toetusele õiguse tekkimise päevast, ent tagasiulatuvalt mitte enam kui kolm kuud taotluse esitamise päevast arvates. Sotsiaaltoetus määratakse perioodiks, millal isik vastab käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tingimustele.

(5) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetus makstakse toetusesaaja elukohajärgse pensioniameti kaudu vastavalt toetusesaaja soovile kas tema pangaarvele või posti teel.

(6) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetuse saaja on kohustatud kirjalikult teatama oma elukohajärgsele pensioniametile asjaoludest, mis toovad kaasa määratud sotsiaaltoetuse maksmise lõpetamise, kümne päeva jooksul asjaolude tekkimisest.

(7) .

(8) Kulud käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud sotsiaaltoetusteks kaetakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.

(1) Laste hoolekande korraldamiseks ja laste arenguks soodsa keskkonna kujundamiseks valla- või linnavalitsus

1) toetab last ja lapsi kasvatavaid isikuid, tehes koostööd perekonnaliikmete ja teiste isikutega ning asjaomaste asutustega;

2) töötab välja ja viib ellu lapsi arendavaid ja kaitsvaid sihtprogramme ja projekte;

3) vajaduse korral määrab lapsele või last kasvatavale isikule tugiisiku või -perekonna;

4) korraldab lapse eestkostet;

5) aitab korraldada lapsendamist;

6) korraldab lapse hooldamist perekonnas, kelle liikmete hulka laps ei kuulu.

(2) Kaasabi osutamiseks lastele, lastega perekondadele ja teistele lapsi kasvatavatele isikutele luuakse maakonna sotsiaal- ja tervishoiuosakonnas ning vastavalt vajadusele valla- ja linnavalitsuses lastekaitseametniku ametikohad. Valla- või linnavalitsuse juurde moodustatakse vajadusel nõuandva organina laste hoolekande komisjon.

(1) Lapse võib sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast ainult järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel

1) puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu, tervise või arengu;

2) perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik;

3) lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides.

(2) Kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise korraldab valla- või linnavalitsus. Lapse vanemal, võõrasvanemal, kasuvanemal või eestkostjal on õigus kaitsta lapse huvisid vastavalt perekonnaseaduses (RT I 1994, 75, 1326; 1996, 40, 773; 49, 953; 1997, 28, 422; 35, 538; 2000, 50, 317; 2001, 16, 69; RT III 2001, 15, 154; RT I 2001, 53, 307) sätestatud korrale.

(3) Ühest perekonnast pärit õed ja vennad tuleb jätta kodust ja perekonnast eraldamisel kokku, välja arvatud, kui see on vastuolus laste huvidega.

(4) Kodust ja perekonnast eraldi paigutatud lapsel on õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuste ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta.

(5) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes toodud asjaolu äralangemisel aidatakse laps koju ja perekonda tagasi.

(6) Valla- või linnavalitsus osutab vajadusel abi perekonnale, kellelt laps on ära võetud, et aidata luua eeldusi lapse tagasipöördumiseks perekonda.

(7) Lapse paigutamisel hooldamisele väljapoole kohaliku omavalitsuse halduspiirkonda hoolitseb valla- või linnavalitsus tema sidemete säilimise eest endise kodukohaga, loob lapsele tingimused sinna tagasitulekuks ja aitab kaasa tema elluastumisele.

(1) Perekonnas hooldamisele suunatakse orb ja vanemliku hoolitsuseta laps, kelle

1) vanemad on surnud või kelle vanemate teadmata kadumise fakti on tuvastanud kohus;

2) vanematele on nende piiratud teovõime tõttu määratud eestkostja;

3) vanematelt on vanema õigused ära võetud;

4) vanematelt on laps ära võetud ilma vanema õiguste äravõtmiseta või

5) vanemad kannavad eelvangistust või vangistust vanglas.

(2) Lapse perekonda hooldamisele suunamisel ja talle arengukava koostamisel arvestatakse vähemalt 10-aastase lapse soovi. Kui lapse arengutase seda võimaldab, tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi. Enne nõusoleku andmist on lapsel õigus tutvuda hooldajaks saada soovija, tema perekonna liikmete ja koduga ning saada nende kohta teavet. Hooldaja perekonda elama asumisel on lapsel õigus kaasa võtta oma isiklikud esemed.

(1) Isik, kes soovib hooldada oma perekonnas last, kelle suhtes tal ei ole perekonnaseadusest (RT I 1994, 75, 1326; 1996, 40, 773; 49, 953; 1997, 28, 422; 35, 538; 2000, 50, 317; 2001, 16, 69; RT III 2001, 15, 154; RT I 2001, 53, 307; 2002, 53, 336; 2003, 78, 527; 2004, 14, 92; 22, 148) tulenevat ülalpidamiskohustust (edaspidi hooldaja ), peab vastama järgmistele nõuetele

1) ta on täieliku teovõimega, iseseisvalt toimetulev isik, kes elab püsivalt Eestis;

2) tal on lapse kasvatamiseks vajalikud isikuomadused;

3) temalt ei ole ära võetud vanema õigusi ega ole ära võetud last ilma vanema õiguste äravõtmiseta;

4) teda ei ole kõrvaldatud eestkostja ega hooldaja kohustuste täitmisest;

5) tema suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust süüdistatavana kuriteos, mille eest seadus näeb karistusena ette vangistuse, ja tal ei ole karistatust tahtlikult toimepandud kuriteo eest;

6) tal ei ole sõltuvust alkoholist, narkootilistest ega psühhotroopsetest ainetest;

7) ta on läbinud Sotsiaalministeeriumi tunnustatud koolituse või on sellele registreerunud.

(2) Hooldaja täisealised perekonnaliikmed, kellega tal on ühine eluruum ja majapidamine, peavad vastama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 3–6 nõuetele. Hooldaja ja tema perekonna täisealised liikmed kinnitavad oma nõuetekohasust allkirjaga. Lapse elukohajärgne valla- või linnavalitsus võib nõuda hooldajalt ja tema perekonna täisealistelt liikmetelt nende nõuetekohasust tõendavaid dokumente.

(3) Lapse perekonnas hooldamise leping lõpetatakse juhul, kui hooldaja või tema perekonna täisealised liikmed ei vasta enam käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 nõuetele ning lepingu jätkamine on vastuolus lapse huvidega.

(4) Hooldajal on õigus saada lapse kohta tema hooldamiseks vajalikku teavet lapse elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt ning osaleda lapse arengukava koostamises.

(1) Perekonnas hooldamisele suunatavale lapsele (edaspidi laps ) koostab elukohajärgne valla- või linnavalitsus arengukava koos lapse vanemaga, eestkostjaga, hooldajaks saada soovijaga ja selle kooli esindajaga, kus laps on õppinud või õpib, kui lapse õppimine vajab tavapärasest enam koolipoolset toetust. Kui lapse vanem ei osale arengukava koostamises, on tal õigus sellega tutvuda.

(2) Hooldajaks saada soovija esitab sellekohase kirjaliku avalduse enda elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele või lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele juhul, kui lapse elukoht ja hooldajaks saada soovija elukoht ei ole samas vallas või linnas.

(3) Avalduse saanud valla- või linnavalitsus hindab avalduse saamisest arvates ühe kuu jooksul hooldajaks saada soovija ja tema perekonna täisealiste liikmete vastavust käesoleva seaduse § 25 2 nõuetele; küsib juhul, kui lapse elukoht ja hooldajaks saada soovija elukoht ei ole samas vallas või linnas, kirjalikult teavet ja arvamust hooldajaks saada soovija ja tema perekonna liikmete kohta nende elukohajärgsest valla- või linnavalitsusest; osutab hooldajaks saada soovijale sotsiaalnõustamise teenust, külastab tema kodu ning suunab ta asjakohasele Sotsiaalministeeriumi tunnustatud koolitusele.

(4) Lapse elukohajärgne valla- või linnavalitsus otsustab hooldajaks saada soovija sobivuse last perekonnas hooldama hooldajaks saada soovija ja tema perekonna täisealiste liikmete nõuetekohasuse, sotsiaalnõustamise ning hooldajaks saada soovija kodu külastuse ja koolituse tulemuste põhjal, kui hooldajaks saada soovija on koolituse läbinud, ning sõlmib hooldajaks saada soovijaga lapse perekonnas hooldamise lepingu (edaspidi leping ), mis on kooskõlas lapsele koostatud arengukavaga.

(5) Kui lapse elukoht ja hooldaja elukoht ei ole samas vallas või linnas, teavitab lapse elukohajärgne valla- või linnavalitsus kirjalikult hooldaja elukohajärgset valla- või linnavalitsust lepingu sõlmimisest.

(6) Lapse perekonnas hooldamisele ja selle korraldamisele ning hooldamisel kasutatavatele ruumidele .

(1) Puuetega isikutele teiste inimestega võrdsete võimaluste tagamiseks, nende aktiivseks osalemiseks ühiskonnaelus ja iseseisvaks toimetulekuks valla- või linnavalitsus

1) loob võimalused puudest tingitud takistuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks ravi, õpetuse ja tõlketeenustega;

2) loob koostöös pädevate riigiorganitega võimalused puuetega inimeste konkurentsivõimet tõstvaks kutseõpetuseks;

3) sobitab koostöös pädevate riigiorganitega töökohti ja loob rakenduskeskusi;

4) korraldab invatransporti;

5) tagab puuetega inimestele juurdepääsu üldkasutatavatesse hoonetesse;

6) määrab vajadusel tugiisiku või isikliku abistaja;

7) korraldab eestkostet ning seab hoolduse.

(2) Valla- või linnavalitsus korraldab abi vajava puudega isiku toimetuleku sotsiaalteenuste osutamise, sotsiaaltoetuste maksmise, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi osutamise teel.

(1) Vanurite toimetulekule kaasaaitamiseks neile harjumuspärases keskkonnas ning teiste inimestega võrdväärseks eluks valla- või linnavalitsus

1) loob võimalused odavamaks toitlustamiseks;

2) tagab osutatavate teenuste kohta informatsiooni kättesaadavuse ja loob võimalused sotsiaalteenuste kasutamiseks;

3) loob võimalused suhtlemiseks ja huvialaseks tegevuseks;

4) tagab hoolekandeasutustes elavatele vanuritele turvalisuse, iseseisvuse, nende eraelu austamise ja võimaluse osaleda nende elukeskkonda ja tulevikku puudutavate otsuste tegemisel.

Kinnipidamiskohast vabanenutele ja teistele sotsiaalabi vajavatele isikutele osutatakse vastavalt nende vajadustele käesolevas seaduses ettenähtud sotsiaalteenuseid või antakse sotsiaaltoetusi või vältimatut sotsiaalabi, samuti osutatakse abi töö leidmisel, määratakse tugiisik, vajadusel luuakse varjupaigad.

(1) Isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu, osutatakse vältimatut sotsiaalabi.

(2) Vältimatut sotsiaalabi osutavad valla- või linnavalitsuse määratud või volitatud isikud või asutused.

(3) Vältimatut sotsiaalabi osutatakse isikule seni, kuni ta ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras.

Isiku pöördumisel valla- või linnavalitsuse poole on viimane kohustatud

1) andma teavet asjaajamise kohta;

2) vajadusel suunama pädeva ametiasutuse või -isiku poole;

3)

(1) Isik esitab valla- või linnavalitsusele andmed, mis on vajalikud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi saamiseks.

(2) Sotsiaalhoolekandeametnikul on õigus saada isiku kohta talle abi andmiseks vajalikke täiendavaid andmeid teistelt juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt, kui nende andmete avaldamine ei ole seadusega keelatud.

(3) Sissetulekuid tõendavate dokumentide ja elukoha andmete õigsuse kahtluse korral esitab valla- või linnavalitsus need kontrollimiseks vastavalt Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele või rahvastikuregistri volitatud töötlejale.

(4)

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud andmed kantakse sotsiaalregistrisse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

(6) Teadvalt andmete varjamise või valeandmete esitamise korral toetust ei maksta.

(7) Kui toetus maksti isikule käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud asjaoludel, tagastab isik saadu vabatahtlikult. Kui isik keeldub saadut vabatahtlikult hüvitamast, võib valla- või linnavalitsus teha isikule ettekirjutuse.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib valla- või linnavalitsus anda ettekirjutuse sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

(9)

(1) Sotsiaalhoolekannet puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata isiku arvamus.

(2) Last, eestkostetavat või hooldatavat puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata vanema ja kasuvanema, eestkostja või hooldaja arvamus.

(3) Sotsiaalhoolekannet puudutav küsimus võidakse lahendada käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud isikuid ära kuulamata, kui see ei ole lahendamiseks vajalik või kui lahendamist ei või selle kiireloomulisuse tõttu edasi lükata.

(1) Sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestatakse isiku tahet, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 19, 20 ja 25 sätestatud juhud.

(2) Last puudutava küsimuse lahendamisel tuleb arvestada vanema, vanema puudumisel kasuvanema või eestkostja soovi, samuti vähemalt 10-aastase lapse enda soovi. Lapse eraldamisel kodust ja perekonnast tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab.

(1) Sotsiaalteenuse, sotsiaaltoetuse, vältimatu sotsiaalabi või muu abi andmise või sellest keeldumise määrab valla- või linnavalitsuse poolt volitatud ametnik. Sotsiaalhoolekannet taotleva isiku nõudmisel otsustab küsimuse valla- või linnavalitsuse vastav komisjon.

(2) Otsus peab olema põhjendatud ning tuginema seadustele ja muudele õigusaktidele. Otsuse tegemisel võib võtta aluseks isiku rehabilitatsiooniplaani.

(3) Lõikes 1 nimetatud ametniku või komisjoni otsusega mittenõustumisel on taotlejal õigus esitada vaie maavanemale.

(1) Otsus tehakse asjaosalisele isikule teatavaks isiku vanust ja arengutaset arvestaval ja talle arusaadaval viisil.

(2) Sotsiaalteenuse, sotsiaaltoetuse, vältimatu sotsiaalabi või muu abi andmisest keeldumise otsus tehakse isikule teatavaks kirjalikus vormis viie tööpäeva jooksul, arvates otsuse tegemise päevast.

(1) Isikul on õigus saada teavet hoolekandetöötaja valduses olevatest, samuti sotsiaalhoolekandeasutuses olevatest tema kohta käivatest dokumentidest.

(2) Hoolekandetöötajal on õigus keelduda käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud teabe andmisest, kui see on vastuolus sotsiaalhoolekannet saava isiku huvidega.

Hoolekandetöötaja võib avaldada andmeid sotsiaalhoolekannet saava isiku või perekonna kohta ainult juhul, kui nende avaldamata jätmine ohustab teise isiku elu või tervist või kui andmed on seotud kuriteo toimepanemisega.

Abi vajava isiku perekonnaliikmed, kohtunik, politseinik, prokurör, ravi- või haridusasutuse juht või muu ametiisik on kohustatud teatama sotsiaalhoolekannet vajavast isikust või perekonnast isiku või perekonna elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.

(1) Maavanem kontrollib tema halduspiirkonnas osutatavate sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi kvaliteeti.

(2) Puuduste ilmnemisel võib maavanem teha ettepaneku tegevuslitsentsi omava teenuste osutaja tegevuslitsentsi peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ning vastava lepingu täitmise peatamiseks või lõpetamiseks või teha ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib maavanem rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283; 94, 580) sätestatud korras.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.

(1) Riiklikku järelevalvet rehabilitatsiooniteenuse osutaja poolt, kes ei ole Sotsiaalkindlustusamet, käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostab Sotsiaalkindlustusamet selleks volitatud järelevalveametniku kaudu.

(2) Järelevalveametnikul on õigus

1) kontrollida käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmist kohapeal, teatades sellest rehabilitatsiooniteenuse osutajale vähemalt 24 tundi ette;

2) saada järelevalve teostamiseks vajalikku informatsiooni, tutvuda dokumentide originaalidega ja saada nende ärakirju;

3) teha rehabilitatsiooniteenuse osutajale ettekirjutusi käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise lõpetamiseks, edasiste rikkumiste ärahoidmiseks ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks.

(3) Järelevalveametnik on kohustatud esitama vormikohase ametitõendi, mille on välja andnud Sotsiaalkindlustusameti peadirektor. .

(1) Sotsiaalkindlustusameti järelevalveametnik võib järelevalve käigus teha rehabilitatsiooniteenuse osutajale kirjaliku ettekirjutuse, milles peavad sisalduma järgmised andmed

1) ettekirjutuse koostaja nimi ja ametikoht ning järelevalveasutuse nimetus ja aadress;

2) ettekirjutuse tegemise koht ja kuupäev;

3) ettekirjutuse tegemise aluseks olevad asjaolud või viide dokumendile, kus need on kajastatud, ning viide õiguslikule alusele;

4) ettekirjutuse resolutsioon, milles tuuakse välja ettekirjutusest tulenevad kohustatud subjekti kohustused ja nende täitmise tähtaeg;

5) viide haldussunnivahendite kohaldamise võimalusele ettekirjutuses sisalduva kohustuse täitmata jätmise korral;

6) ettekirjutuse vaidlustamise kord ja tähtaeg;

7) ettekirjutuse koostaja allkiri.

(2) Kui järelevalveametnik teeb ettekirjutuse ettevõtjale, kes on registreeritud rehabilitatsiooniteenuse osutajana majandustegevuse registris, kannab ta andmed ettekirjutuse kohta registrisse vastavalt majandustegevuse registri seaduses sätestatule.

(3) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on järelevalveametnikul õigus kohaldada asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283; 94, 580) sätestatud korras asendustäitmist ja sunniraha. Sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni.

(4) Ettekirjutuses kehtestatud olulise kohustuse täitmata jätmise korral võib Sotsiaalkindlustusameti järelevalveametnik teha ettepaneku rehabilitatsiooniteenuse osutaja registreeringu kustutamiseks.

Politsei on kohustatud osutama vajaduse korral hoolekandetöötajale abi isiku eluruumi või muusse asupaika sisenemiseks isiku enda või teiste inimeste tervise kaitseks.

Sotsiaalhoolekannet finantseeritakse

1) kohalike omavalitsuste eelarvetest;

2) riigieelarvest;

3) vabatahtlikult sotsiaalhoolekandega tegelevate juriidiliste ja füüsiliste isikute vahenditest;

4) muudest vahenditest.

Kohaliku omavalitsuse eelarvest kaetakse omavalitsusüksuse sotsiaalhoolekandekulud, mida ei finantseerita riigieelarvest vastavalt käesoleva seaduse §-s 42 sätestatule.

(1) Sotsiaalhoolekandekulude riikliku finantseerimise maht määratakse kindlaks vastava eelarveaasta riigieelarve seadusega.

(2) Riigieelarvest kaetakse riigi sotsiaalhoolekande juhtimise kulud, riiklike sotsiaalprogrammide ja -projektide kulud, riigi finantseeritavate sotsiaalteenuste kulud, riiklike sotsiaaltoetuste kulud, muude riiklike sotsiaalhoolekande ülesannete täitmise ja ürituste kulud.

(3) Riigieelarvest eraldatakse valla- ja linnaeelarvetele vahendid üksi elavatele isikutele ja perekondadele puuduse korral sotsiaaltoetuste maksmiseks lähtuvalt Riigikogu kehtestatud toimetulekupiirist ja käesoleva seadusega kehtestatud toimetulekutoetuse maksmise tingimustest.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud vahendite ülejäägi korral võib valla- või linnavalitsus maksta abivajavatele isikutele toimetuleku soodustamiseks sotsiaaltoetusi või osutada sotsiaalteenuseid kohaliku omavalitsuse kehtestatud tingimustel ja korras.

(1) Juriidilised ja füüsilised isikud, kes tegelevad sotsiaalhoolekandega vabatahtlikult, katavad nende poolt tehtud sotsiaalhoolekandekulud omavahendite arvelt.

(2) Sotsiaalministeerium, maavanem ja valla- või linnavalitsus võivad sõlmida lepinguid sotsiaalhoolekandeks käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud juriidiliste ja füüsiliste isikutega, samuti teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega ning eraldada neile rahalisi ja materiaalseid vahendeid sotsiaalhoolekandega seotud kulude katteks.

(1) Sotsiaalhoolekande finantseerimiseks võidakse kasutada mitmesuguste fondide, sihtkapitalide, samuti mittetulunduslikust tegevusest, annetustest ja sponsorlusest laekunud vahendeid ning sotsiaalteenuseid või muud abi taotleva isiku vahendeid.

(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud vahendid peavad olema arvele võetud, nende kasutamise üle tuleb pidada arvestust ning vastaval riigiorganil ja valla- või linnavalitsusel on õigus nende kasutamist kontrollida.

(1) Isikult võib võtta temale või tema perekonnale osutatava sotsiaalteenuse eest tasu. Võetav tasu oleneb teenuse mahust, maksumusest ja teenust saava isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast. Isikult sotsiaalteenuse eest tasu võtmise otsustab teenust osutav või teenuse eest tasuv asutus.

(2) Sotsiaalteenuste eest võetava tasu piirmäärad ja laekumise korra .

(1) Sotsiaalteenuse, vältimatu sotsiaalabi või muu abi osutajal on õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt. Viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest.

(2) .

(1) Sotsiaalhoolekande seadus jõustub 1995. aasta 1. aprillil.

(2) Seaduses ettenähtud sotsiaalhoolekannet teostatakse riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetest ning muudest allikatest eraldatavate rahaliste vahendite ulatuses.

(3) Riigi poolt osutatava sotsiaalhoolekande üleandmine kohalikele omavalitsustele toimub järk-järgult, suunates samal ajal sinna vahendid valla- ja linnaeelarve seaduse (RT I 1993, 42, 615; 1995, 17, 234; 1997, 40, 619; 2000, 7, 40; 2001, 56, 332) ja riigieelarve seaduse (RT I 1999, 55, 584; 92, 824; 2000, 55, 360) sätete kohaselt.

(4) Enne käesoleva seaduse jõustumist vastuvõetud ja kehtivates õigusaktides kasutatud mõistet «sotsiaalhooldus» rakendatakse alates 1995. aasta 1. aprillist mõiste «sotsiaalhoolekanne» tähenduses.

(5) Enne 2005. aasta 1. jaanuari sõlmitud lapse perekonnas hooldamise leping kehtib kuni selles märgitud tähtpäevani, kuid mitte kauem kui 2007. aasta 1. jaanuarini.

(6) Kuni 2005. aasta 1. märtsini tagavad Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet käesoleva seaduse § 11 2 lõikes 1 nimetatud isikutele rehabilitatsiooniteenuse osutamise 2004. aastal kehtinud tingimustel ja korras.

(7) 2005. aastal finantseeritakse rehabilitatsiooniteenuse osutamist käesoleva seaduse § 46 lõike 2 alusel sätestatud tingimustel ja korras kuni Vabariigi Valitsuse poolt käesoleva seaduse § 11 2 lõike 2 alusel määruse kehtestamiseni.

(8) Käesoleva seaduse §-s 11 8 sätestatud majandustegevuse registris rehabilitatsiooniteenuse osutajana registreerimise nõuet kohaldatakse alates 2005. aasta 1. märtsist.

(9) Käesoleva seaduse § 11 11 lõike 2 punktis 1 nimetatud isikule, kes töötas ajavahemikus 2004. aasta 8. detsembrist kuni 2005. aasta 1. märtsini rehabilitatsiooniasutuses psühholoogina, kohaldatakse käesoleva seaduse § 11 11 lõike 2 punktis 1 sätestatud haridusnõudeid alates 2008. aasta 1. juulist. Kuni 2008. aasta 1. juulini kohaldatakse enne 2005. aasta 1. jaanuari kehtinud nõudeid.

(10) Käesoleva seaduse § 11 11 lõike 2 punktis 3 nimetatud isikule, kes töötas ajavahemikus 2004. aasta 8. detsembrist kuni 2005. aasta 1. märtsini rehabilitatsiooniasutuses sotsiaaltöötajana, kohaldatakse käesoleva seaduse § 11 11 lõike 2 punktis 3 sätestatud haridusnõudeid alates 2008. aasta 1. juulist. Kuni 2008. aasta 1. juulini kohaldatakse enne 2005. aasta 1. jaanuari kehtinud nõudeid.

(11) Käesoleva seaduse § 11 11 lõike 2 punktis 4 nimetatud isikule, kes töötas ajavahemikus 2004. aasta 8. detsembrist kuni 2005. aasta 1. märtsini rehabilitatsiooniasutuses tegevusterapeudina või tegevusterapeudi assistendina, kohaldatakse käesoleva seaduse § 11 11 lõike 2 punktis 4 sätestatud haridusnõudeid alates 2012. aasta 1. juulist. Kuni 2012. aasta 1. juulini kohaldatakse enne 2005. aasta 1. jaanuari kehtinud nõudeid.

(12) Kuni 2008. aasta 1. juulini võib lisaks käesoleva seaduse § 11 11 lõike 2 punktis 6 sätestatud nõuetele vastavale isikule rehabilitatsioonimeeskonda kuuluda füsioterapeut, kes vastab enne 2005. aasta 1. jaanuari kehtinud haridusnõuetele või omab riiklikult tunnustatud keskeriharidust õenduses, spetsialiseerumisega taastusravile või füsioteraapiale.

(13) Käesoleva seaduse § 11 11 lõike 2 punktis 7 nimetatud isikule, kes töötas ajavahemikus 2004. aasta 8. detsembrist kuni 2005. aasta 1. märtsini rehabilitatsiooniasutuses eripedagoogi, logopeedi või pedagoogina, kohaldatakse käesoleva seaduse § 11 11 lõike 2 punktis 7 sätestatud haridusnõudeid alates 2008. aasta 1. juulist. Kuni 2008. aasta 1. juulini kohaldatakse enne 2005. aasta 1. jaanuari kehtinud nõudeid.