Riikliku matusetoetuse seadus

(1) Seadus sätestab riikliku matusetoetuse saamise tingimused ning määramise ja maksmise korra.

(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(1) Riiklik matusetoetus (edaspidi matusetoetus) on Eesti territooriumil matuse korraldamiseks ettenähtud ühekordne toetus, mida makstakse Eestis registreeritud surma korral ja Eesti alalise elaniku või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elava välismaalase või välismaalaste seaduse (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254) § 9 lõikes 11 nimetatud isiku väljaspool Eestit registreeritud surma korral.

(2) Matusetoetust ei maksta

1) isiku surnuks tunnistamise korral;

2) kui matuse korraldamise kulud on hüvitatud mõne teise seaduse alusel.

(3) Kui Eesti Vabariigi sõlmitud välisleping sisaldab matusetoetuse määramiseks ja maksmiseks käesolevas seaduses sätestatust erinevaid sätteid, kohaldatakse välislepingut.

Matuse korraldamise kulud on surnu transportimise, tuhastamise või matmise ning leinatalituse kulud.

(1) Matusekorraldaja käesoleva seaduse mõttes on isik, kellel on õigus saada matusetoetust juhul, kui ta kannab surnu matuse korraldamise kulud.

(2) Matusekorraldajaks võib olla

1) Eesti alaline elanik;

2) tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibiv välismaalane;

3) välismaalaste seaduse § 9 lõikes 11 nimetatud isik;

[punkti 4 sõnastus kuni 30.06.2006]

4) Eestis viibiv pagulane;

[punkti 4 sõnastus alates 1.07.2006]

4) Eestis viibiv rahvusvahelise kaitse saaja;

5) valla- või linnavalitsus.

(3) Valla- või linnavalitsus korraldab matuse siis, kui surnud isik on tundmatu või omasteta.

Riiklikku matusetoetust finantseeritakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.

(1) Matusetoetuse suuruse kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega.

(2) Järgmiseks eelarveaastaks kehtestatava matusetoetuse suurus ei või olla väiksem kehtivast matusetoetuse suurusest.

(3) Kui matusekorraldajaks on valla- või linnavalitsus, makstakse matusetoetust matuse korraldamise tegelike kulude suuruses, kuid mitte rohkem kui käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud suuruses.

(1) Matusetoetuse taotlemiseks esitab matusekorraldaja oma elukoha või asukoha järgsele pensioniametile või surmaakti koostanud perekonnaseisuasutuse asukoha järgsele pensioniametile avalduse, millele lisab

1) isikut tõendava dokumendi (valla- või linnavalitsuse esindaja esitab volikirja ja isikut tõendava dokumendi);

2) perekonnaseisuasutuse tõendi matusetoetuse taotlemiseks, kui surm on registreeritud Eestis, või, kui surm on registreeritud väljaspool Eestit, isiku surma tõendava dokumendi, mille on välja andnud välisriigi asjaomane asutus;

3) matuse korraldamise kulusid tõendavad dokumendid, kui matusekorraldajaks on valla- või linnavalitsus;

4) politseiasutuse või muu pädeva asutuse dokumendi, mis tõendab isiku surmast teadasaamise aega, kui matusekorraldaja saab matmata või tuhastamata isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva.

(2) Avalduses kinnitab matusekorraldaja, et talle ei ole hüvitatud matuse korraldamise kulusid teiste seaduste alusel.

(3) Riikliku matusetoetuse avalduse vormi .

(4)

(1) Matusetoetuse määramise otsuse teeb matusekorraldaja elukoha või asukoha järgne pensioniamet või surmaakti koostanud perekonnaseisuasutuse asukoha järgne pensioniamet.

(2) Matusetoetus määratakse, kui matusetoetuse avaldus on esitatud kuue kuu jooksul surmapäevast arvates, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul.

(3) Kui matusekorraldaja saab isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva, määratakse talle matusetoetus, kui ta on sellekohase avalduse esitanud kuue kuu jooksul isiku surmast teadasaamise päevast arvates.

(1) Pensioniamet teeb otsuse matusetoetuse määramise või määramata jätmise kohta hiljemalt matusetoetuse taotlemiseks vajalike dokumentide saamise päevale järgneval tööpäeval.

(2) Matusetoetuse määramata jätmisest teatatakse matusetoetuse taotlejale kohe. Toetuse taotlejale saadetakse otsus toetuse määramata jätmise kohta, kus peab olema nimetatud toetuse määramata jätmise põhjus koos viitega vastavale seadussättele, viie tööpäeva jooksul. Toetuse taotlejale tagastatakse originaaldokumendid ja tutvustatakse edasikaebamise korda.

Matusetoetust ei määrata, kui

1) käesoleva seadusega matusetoetuse saamiseks kehtestatud nõudeid ei ole täidetud;

2) toetuse taotleja esitab valeandmeid;

3) käsitletava surmajuhtumi korral on matusetoetus juba eelnevalt määratud;

4) toetuse taotleja ei kõrvalda puudusi ega esita täiendavaid dokumente ettenähtud tähtajaks.

(1) Matusetoetust makstakse ühekordse maksena matusekorraldaja elukoha või asukoha järgse pensioniameti või surmaakti koostanud perekonnaseisuasutuse asukoha järgse pensioniameti kaudu vastavalt matusekorraldaja soovile tema pangakontole või sularahas.

(2) Matusetoetus kantakse matusekorraldaja pangakontole maksja kulul kolme tööpäeva jooksul matusetoetuse määramise otsuse tegemisest arvates.

(3) Sularahas makstakse matusetoetus välja kohe pärast matusetoetuse määramise kohta otsuse tegemist või mõnel muul kokkulepitud ajal.

Isik, kes leiab, et matusetoetuse määramisel või määramata jätmisel on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada matusetoetuse määramisega tegelenud pensioniameti direktorile vaide.

(1) Matusetoetust saanud isiku poolt teadvalt valeandmete esitamise tõttu alusetult makstud matusetoetus nõutakse tagasi pensioniameti põhjendatud otsuse alusel. Otsus saadetakse viie tööpäeva jooksul matusetoetust saanud isikule koos ettepanekuga jõuda kokkuleppele alusetult makstud toetussumma tagasimaksmises. Kui kokkuleppele ei jõuta, on pensioniametil õigus teha teadvalt valeandmeid esitanud isikule ettekirjutuse talle alusetult makstud matusetoetuse summa tagasi maksmiseks.

(2) Kui matusekulud hüvitatakse matusekorraldajale mõne teise seaduse alusel, on matusekorraldaja kohustatud saadud riikliku matusetoetuse summa pensioniameti arvele tagasi maksma viie tööpäeva jooksul matusekulude hüvitise saamise päevast arvates.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitmata jätmise korral võib pensionamet rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283; 94, 580) sätestatud korras.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud sunniraha ülemmäär on 2000 krooni.

Seadus jõustub 2001. aasta 1. märtsil.