Riigikohtu üldkogu — 3-3-1-39-05 Riigikohtu üldkogu 13. detsembri 2005. a kohtumäärus Urmas Koidu (Koit) kaebuses Kagu Maksuameti ettekirjutuse osaliseks tühistamiseks ja Maksu- ja Tolliameti nõude mittetunnistamiseks pankrotimenetluses — RT III, 2006, 1, 1

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-39-05 Määruse kuupäev 13. detsember 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher Kohtuasi Urmas Koidu (Koit) kaebus Kagu Maksuameti ettekirjutuse osaliseks tühistamiseks ja Maksu- ja Tolliameti nõude mittetunnistamiseks pankrotimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 26. aprilli 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3-168/05 Menetluse alus Riigikohtus Urmas Koidu erikaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Urmas Koidu erikaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 26. aprilli 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3-168/05 muutmata. 2. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Kagu Maksuamet tegi 10. augustil 2001 Eduard Himmale maksuettekirjutuse nr 6.2-03.1/14-2356, mida E. Himma ei vaidlustanud. 10. oktoobril 2003. a kuulutas Võru Maakohus välja E. Himma pankroti. Pankrotimenetluses esitas võlausaldaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Lõuna Maksukeskuse kaudu) nõude summas 665 498 krooni, mille võlausaldaja Urmas Koit 26. aprillil 2004 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul osaliselt vaidlustas. 2. 27. mail 2004. a pöördus U. Koit kaebusega Tartu Halduskohtusse, taotledes 10. augusti 2001. a ettekirjutuse osaliselt tühistamist ja palus «mitte tunnistada Maksu- ja Tolliameti esitatud nõuet Eduard Himma pankrotimenetluses summas 105 612,24». Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2005. a määrusega haldusasjas nr 3-319/04 lõpetati U. Koidu kaebuse menetlemine halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 1 alusel, sest asi ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohtumääruses leiti, et 1. jaanuaril 2004 jõustunud pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 4 alusel pole 16. detsembril 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-103-02 (RT III 2003, 2, 22) tehtud Riigikohtu määruses esitatud seisukohad halduskohtu pädevusest pankrotimenetluses enam kohaldatavad. Veel leidis halduskohus, et U. Koidu tühistamiskaebus pole esitatud tähtaegselt. 3. Menetluse lõpetamise määruse peale esitas erikaebuse U. Koit. Tartu Ringkonnakohtu 26. aprilli 2005. a määrusega jäeti erikaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis samuti, et asi ei kuulu halduskohtu pädevusse. 1. jaanuarist 2004. a kehtima hakanud pankrotiseaduse suhtes ei ole Riigikohtu 16. detsembri 2002. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-103-02 toodud seisukohad kohaldatavad, kuna tegemist on enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse kohaldamisel antud seisukohtadega. Pankrotiseaduse § 106 lg 4 kohaselt allub nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine pankrotiasja läbivaatavale kohtule. Pankrotiseaduse § 4 lg 1 kohaselt kuulub pankrotiasja menetlemine maa- ja linnakohtu pädevusse. Seega kuuluvad ka kõik vaidlused nõuete tunnustamise üle üldkohtu pädevusse. Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et tähtsust ei oma kaebuse esitamise tähtaja rikkumine, sest ka tähtaegse kaebuse korral tuleks menetlus lõpetada samal alusel. 4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas U. Koit erikaebuse Riigikohtule, paludes määruse tühistada ja saata asi menetlemiseks Tartu Halduskohtule. 5. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis andis 12. oktoobri 2005. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-39-05 HKMS § 70 lg 1 p 2 alusel U. Koidu erikaebuse lahendamiseks Riigikohtu üldkogule, sest seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks on vajalik Riigikohtu üldkogu seisukoht. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 6. U. Koit taotleb erikaebuses ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist menetlemiseks Tartu Halduskohtule. Erikaebuse esitaja märgib, et on juhindunud Riigikohtu 16. detsembri 2002. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-103-02, kus selgitati maksunõuete vaidlustamist pankrotimenetluses ja seda, et analoogilised asjad kuuluvad halduskohtu pädevusse. Veel väidab erikaebuse esitaja, et 1. jaanuaril 2004 jõustunud pankrotiseadus ei sätesta kohtute pädevust analoogilistes asjades teisiti kui varem kehtinud pankrotiseadus. Riigikohtu 16. detsembri 2002. a määruses on selgitatud ka kaebetähtaja arvutamist. See hakkab kulgema päevast, mil nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu vaieldi. 7. Maksu- ja Tolliameti kirjalikus vastuses erikaebusele leitakse, et erikaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Vastuses leitakse, et PankrS § 106 lg-st 1 tuleneb, et vaidlus nõuete tunnustamise üle toimub hagimenetluse korras, kusjuures hagejaks on võlausaldaja, kelle nõue jäi tunnustamata. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt allub nõuete tunnustamise vaidlus pankrotiasja läbi vaatavale kohtule, milleks sama seaduse § 4 lg 1 järgi on maa- ja linnakohus. Pankrotiseaduse eelnõu (1085 SE I) seletuskirja kohaselt oligi eesmärk koondada kõik pankrotimenetlusega seonduvad erinevad kohtuvaidlused ühte kohtusse, mis oleks efektiivsem ja välistaks omavahel vastuolus olevate kohtuotsuste tegemise. Pankrotiseaduse § 106 selline tõlgendus on kooskõlas ka võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttega. Kaebetähtaja kohta märgib Maksu- ja Tolliamet, et Riigikohus on 8. oktoobri 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-56-02 (RT III 2002, 25, 283) leidnud, et HKMS § 9 lg 1 järgi hakkab 30-päevane kaebetähtaeg kulgema ka siis, kui isikul, kellele haldusorgan oli kohustatud haldusakti teatavaks tegema, on piisavalt informatsiooni, et teda puudutada võiv haldusakt on välja antud. U. Koit pidi omama piisavat informatsiooni maksuettekirjutusest hiljemalt 10. märtsil 2004. a, sest siis teatas ta E. Himma pankrotihaldurile, et esitab maksunõudele vastuväite. Seega pole U. Koit esitanud kaebust tähtaegselt. Riigikohtu üldkogu seisukoht 8. U. Koit märgib erikaebuses, et kaebuse esitamisel halduskohtusse juhindus ta Riigikohtu 16. detsembri 2002. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-103-02, kus selgitati maksunõude vaidlustamist pankrotimenetluses, ja väidab, et 1. jaanuaril 2004. a jõustunud pankrotiseadus ei sätesta kohtute pädevust analoogilistes asjades teisiti kui varem kehtinud pankrotiseadus. 9. Kuni 31. detsembrini 2003. a oli vaidlus nõuete tunnustamise üle reguleeritud PankrS §-s 74. Alates 1. jaanuarist 2004. a reguleerib seda PankrS § 106. 10. PankrS § 74 lg 1 oli sõnastatud järgmiselt: «Kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet või selle rahuldamisjärku ei tunnustatud, otsustab nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamise võlausaldaja hagiavalduse alusel kohus. Kui nõude või selle rahuldamisjärgu vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Kui nõude või selle rahuldamisjärgu vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaidles. Hagi aegumistähtaeg on üks kuu päevast, mil koosolek jättis nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamata.» 11. Riigikohtu 16. detsembri 2002. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-103-02 p-s 13 leiti, et nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaielnud võlausaldajat tuleb pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu vaidlemisest alates käsitada kui muud isikut, kelle õigusi maksunõue puudutab ja kellel on HKMS § 7 lg 1 alusel õigus pöörduda halduskohtusse. Seejuures algab HKMS § 9 lg-s 1 kehtestatud 30-päevane halduskohtusse pöördumise tähtaeg päevast, mil nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaieldi. 30-päevane tähtaeg halduskohtusse pöördumiseks kehtib, olenemata sellest, kas maksunõue rajaneb haldusaktil või mitte. Kui nõudele vastu vaielnud võlausaldaja märgitud tähtaja jooksul halduskohtusse ei pöördu, siis tuleb lugeda, et nõudele ei ole vastu vaieldud ja see on nõuete kaitsmise koosolekul kaitstud. 12. Alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiv PankrS § 106 lg 1 on sõnastatud järgmiselt: «Kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata.» Kehtiv PankrS § 106 lg 4 sätestab: «Nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine allub pankrotiasja läbivaatavale kohtule.» 13. Üldkogu leiab, et PankrS § 106 lg 4 kehtestamise üks eesmärk on koondada kõik vaidlused pankrotiasjas esitatud nõuete üle pankrotiasja menetlevasse kohtusse. 14. Kuna PankrS § 106 lg 4 kohaselt allub nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine pankrotiasja läbivaatavale kohtule, milleks PankrS § 4 lg 1 järgi on maa- ja linnakohus, siis on PankrS § 106 lg-s 4 kindlaks määratud ka nõude tunnustamise vaidluse läbivaatamiseks pädev kohus. Seda, et nimetatud sätte mõtteks on samuti nõude tunnustamise vaidluste läbivaatamiseks kohtupädevuse määramine, kinnitavad ka pankrotiseaduse teised sätted. 15. Pankrotiseaduse § 2 sätestab menetluse eesmärgid. Selle sätte kohaselt rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. Selle sätte mõte on võlausaldajate võrdne kohtlemine selliselt, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja pankrotiseaduses sätestatud korras. Siit tuleneb ka seadusandja eesmärk panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on või millal nõue muutub sissenõutavaks. Ka PankrS § 44 lg 1 kohaselt menetletakse pärast pankroti väljakuulutamist kõiki nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras, st ühe ja sama protseduuri järgi ning samade reeglite alusel. 16. Kuni 31. detsembrini 2003. a kehtinud PankrS § 86 lg 1 p 3 järgi oleks maksuvõlg rahuldatud kolmandas rahuldamisjärgus, s.o pärast pandiga tagatud ning töösuhtest tulenevaid ja hüvitusnõudeid. Kehtiv pankrotiseadus ei erista riigi maksunõuet teistest nõuetest. Pankrotiseaduse järgi on riik võlausaldajana võrdne teiste võlausaldajatega (PankrS § 153). PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi on maksunõue muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõue. Et saavutada vastuväite tõttu kahtluse alla sattunud maksunõude tunnustamist, peab riik nagu iga teinegi võlausaldaja taotlema ise pankrotimenetluses nõude tunnustamist. 17. Seda kinnitab ka PankrS § 103 lg 8, mille kohaselt võlausaldaja vastuväidet teise võlausaldaja nõudele ei arvestata, kui selle võlausaldaja nõue on jäänud tunnustamata ja ta ei esita hagi nõude tunnustamiseks või kui kohus jättis tema hagi rahuldamata. Kui teise võlausaldaja nõudele ei ole rohkem vastuväiteid esitatud, siis loetakse see nõue tunnustatuks. Selle sätte kohaselt kaotaks riik pankrotimenetluses võlausaldaja õigused, kui ta maksunõudele vastuväite esitamise korral jätaks nõude tunnustamiseks hagi esitamata. Seadus pankrotimenetluses maksunõude tunnustamiseks erikorda ei kehtesta. 18. Riigi maksunõude tunnustamise vaidluse läbivaatamine maa- ja linnakohtus ei ole vastuolus ka halduskohtumenetluse seadustikuga. HKMS § 3 lg 2 järgi ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. 1. jaanuarist 2004. a kehtiv pankrotiseadus näeb võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete, sh maksunõuete vaidlustamiseks ja menetlemiseks ette teistsuguse menetluskorra. 19. U. Koit esitas kaebuse Maksu- ja Tolliameti Lõuna Maksukeskuse ettekirjutuse nr 6.2-03. 1/14-2356 osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks ja nõude osaliseks tunnistamata jätmiseks E. Himma pankrotimenetluses 27. mail 2004. a. Seega on riigi maksunõude tunnustamise vaidluse läbivaatamiseks pädev maa- ja linnakohus. U. Koidu erikaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu määrus muutmata. 20. Eesti Vabariik on nõude tunnustamiseks esitanud hagi Võru Maakohtusse. Selles vaidluses on 15. novembril 2004. a menetlus peatatud. U. Koidul on õigus esitada vastuväited selles menetluses. Märt RASK Tõnu ANTON Jüri ILVEST Peeter JEROFEJEV Henn JÕKS Ott JÄRVESAAR Hannes KIRIS Lea KIVI Indrek KOOLMEISTER Ants KULL Villu KÕVE Lea LAARMAA Julia LAFFRANQUE Jaak LUIK Jüri PÕLD Harri SALMANN Tambet TAMPUU Peeter VAHER Riigikohtunike Tõnu Antoni, Peeter Jerofejevi, Henn Jõksi, Indrek Koolmeistri, Villu Kõve, Julia Laffranque’i, Jaak Luige, Harri Salmanni ja Tambet Tampuu eriarvamus Me ei jaga üldkogu seisukohta, et alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiv pankrotiseadus (PankrS) reguleerib erinevalt varem kehtinud pankrotiseadusest kohtute pädevust nõuete tunnustamise vaidluste lahendamisel ja kehtestab, et vaidlusi maksunõuete tunnustamise üle on pädevad lahendama maa- ja linnakohtud hagimenetluse reeglite järgi. Leiame, et U. Koidu erikaebus tuleks rahuldada ja Tartu Ringkonnakohtu 26. aprilli 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3-168/05 tühistada. Oma seisukohta põhistame järgmiselt: 1. PankrS § 106 lg 4 mõtteks on reguleerida nõuete tunnustamise hagide kohtualluvust, mitte aga kohtute pädevust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 138 lg 1 kohaselt tuleb hagi esitada kostja elukoha- (füüsiline isik) või asukohajärgsesse (juriidiline isik) kohtusse. PankrS § 106 lg 4 sätestab põhimõtte, et sama kohus, kes vaatab läbi pankrotiavalduse ja teeb võlgniku kohta pankrotiotsuse, lahendab ka kõik tsiviilasjadest tulenevad nõuete tunnustamise vaidlused. PankrS § 106 lg 4 ei reguleeri kohtute pädevust, st ei korralda ümber mingi vaidlusasja lahendamiseks pädevaid kohtuid. PankrS § 106 lg-tes 1 ja 4 kasutatud sõna «nõue» tähendab üksnes tsiviilõigussuhtest tekkinud nõuet, mitte aga näiteks maksunõuet või riigi nõuet väärteomenetluses kohtuvälise menetleja poolt mõistetud rahatrahvi tunnustamiseks. PankrS § 106 esimese lõike kontekstis on oluline rõhutada, et võla tunnustamise nõudeid saab menetleda hagimenetluses, st tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagimenetluse korras, kuid mitte hagita menetluses. 2. Ka alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiva pankrotiseaduse teised sätted, millele üldkogu viitab, ei kehtesta erisust maksunõude lahendamiseks pädeva kohtu kohta ega muuda varem kehtinud pankrotiseaduse alusel kujunenud kohtute pädevust. Oleme seisukohal, et selle vaidlusega seonduvalt oli PankrS §-le 2 sarnane säte kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 2 lg 1. Kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 86 lg 1 p 3 ei reguleerinud meie arvates küsimusi, mis oleksid asjakohased vaidluses pädeva kohtu üle. Uudne pole ka PankrS § 103 lg 8. Selle sätte regulatsiooniga sarnasele seisukohale asus kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseadust tõlgendades Riigikohtu tsiviilkolleegium kohtuasjas nr 3-2-1-107-01 (RT III 2001, 28, 310). 3. Üldkogu otsus tekitab tõsiseid probleeme haldusakti ja kohtuvälise väärteomenetleja karistusotsuse kehtivuse osas. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis lähtuski kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 (RT III 2003, 2, 22) tehtud määruse p-des 12 ja 13 seisukohast, et haldusakti resolutiivosa on täitmiseks kohustuslik ka võlausaldajatele pankrotimenetluses, samuti pankrotiasja menetlevale kohtule. Üldkogu ei ole käesolevas asjas seda seisukohta muutnud. HMS § 61 lg 2 alusel kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Pankrotiseadus ei sätesta haldusakti kehtivuse põhimõtteid teisiti. Järelikult kehtib maksuotsus (ettekirjutus) kui haldusakt ka pankrotimenetluse ajal ja pärast seda, hoolimata maksunõude tunnustamisest või tunnustamata jätmisest pankrotimenetluses. Üldkogu arusaam, et hoolimata maksuotsusest tagatakse maksunõude tunnustamiseks hagi esitamisega kõigi võlausaldajate võrdne kohtlemine, ei arvesta meie arvates haldusakti kehtivust. Lähtudes üldkohtu volitustest ja kehtiva haldusakti – maksuotsuse – resolutiivosast, peaks maksunõude tunnustamist menetlev üldkohus leidma, et kehtiva maksuotsuse resolutiivosas märgitud ulatuses pole maksunõudele vastuvaidlemine võimalik ja selles osas tuleb nõuet tunnustada. Selline tulemus ei taga kuidagi võlausaldajate võrdset kohtlemist. Haldusakti tühistamiseks puudub aga üldkohtul pädevus. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu kooseisu poolt kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 tehtud määruses avaldatud seisukoha muutmine tekitab olukorra, kus eelkirjeldatud vastuolu jääb lahendamata. Üldkogu pole selgitanud, kuidas peaksid üldkohtud maksuotsuses sisalduva maksunõude tunnustamise asja lahendama, arvestades HMS § 60 lg-s 2 sätestatut. 4. Haldusakti kehtivusega samalaadne probleem tekib väärteomenetluse korral kohtuvälise menetleja karistusotsusega, millega on mõistetud karistuseks rahatrahv. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 200 on kohtuvälise menetleja jõustunud otsust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. 5. Kokkuvõttes leiame, et 1. jaanuarist 2004. a kehtiv pankrotiseadus reguleerib avalik- õiguslikest suhetest tekkinud nõuete tunnustamise vaidluste lahendamist ebapiisavalt. Seda seaduselünka sobib täitma tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu varasem seisukoht, mis avaldati kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 tehtud määruses. Tõnu ANTON Peeter JEROFEJEV Henn JÕKS Indrek KOOLMEISTER Villu KÕVE Julia LAFFRANQUE Jaak LUIK Harri SALMANN Tambet TAMPUU