Riigikogu — Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja temaga liitunud isikkoosseisu ohutuse konventsioon — RT II, 2005, 32, 108

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja temaga liitunud isikkoosseisu ohutuse konventsiooniga ühinemise seadus Teadaanne välislepingu jõustumise kohta Mitteametlik tõlge Koostatud 9. detsembril 1994. a New Yorgis Konventsiooniosalised, olles sügavalt mures Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja liitunud isikkoosseisu vastu suunatud tahtlike rünnakute tõttu järjest suureneva surmajuhtumite ja vigastuste arvu pärast; pidades meeles, et rünnak või muu ÜRO nimel tegutsevate isikute halb kohtlemine ükskõik kelle poolt on õigustamatu ja vastuvõetamatu; tunnistades, et ÜRO operatsioonid toimuvad rahvusvahelise üldsuse huvides ja vastavad ÜRO põhikirja põhimõtetele ja eesmärkidele; teadvustades ÜRO ja liitunud isikkoosseisu panuse tähtsust ÜRO jõupingutustele ennetava diplomaatia, rahusõlmimise, rahuvalve, rahuloomise ning humanitaar- ja muude operatsioonide vallas; olles teadlikud ÜRO ja liitunud isikkoosseisu ohutuse tagamise kokkulepetest, sealhulgas ÜRO põhiasutuste võetud meetmetest; tunnistades siiski, et rakendatud abinõud ÜRO ja liitunud isikkoosseisu kaitseks on ebapiisavad; teadvustades, et ÜRO operatsioonid on tõhusamad ja ohutumad seal, kus operatsioone korraldatakse asukohariigi nõusolekul ja kaasabil; pöördudes kõigi riikide poole, kus asub ÜRO ja liitunud isikkoosseis, ning kõigi teiste poole, kellega nimetatud isikkoosseis peab arvestama, palvega osutada igakülgset abi ÜRO operatsioonide korraldamisel ja läbiviimisel; olles veendunud, et on hädavajalik rakendada asjakohaseid ja tõhusaid abinõusid, et vältida rünnakuid ÜRO ja liitunud isikkoosseisu vastu ning karistada rünnakute toimepanijaid, on kokku leppinud järgmises. Artikkel 1. Mõisted Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) ÜRO isikkoosseis tähendab: i) ÜRO operatsioonide sõjaliste või politseijõudude liikmeid või tsiviilliikmeid, kelle on ametisse või kohale määranud ÜRO peasekretär; ii) teisi ÜRO või tema allasutuste või Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri missiooni ametnikke või eksperte, kes viibivad ametiisikuna piirkonnas, kus korraldatakse ÜRO operatsiooni; b) liitunud isikkooseis tähendab: i) isikuid, kelle on ÜRO pädeva organi nõusolekul määranud valitsus või valitsustevaheline organisatsioon; ii) isikuid, kes on ÜRO peasekretäri või allasutuse või Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri teenistuses; iii) valitsusvälise humanitaarorganisatsiooni või -agentuuri töötajaid, kes tegutsevad ÜRO peasekretäriga või allasutusega või Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga sõlmitud kokkuleppe alusel, et toetada ÜRO operatsiooni mandaadi täitmist; c) ÜRO operatsioon tähendab operatsiooni, mille ÜRO pädev organ on algatanud ÜRO põhikirja järgides ning mis toimub ÜRO volitusel ja tema kontrolli all: i) kui operatsiooni eesmärk on rahu või rahvusvahelise julgeoleku säilitamine või taastamine või ii) kui julgeolekunõukogu või peaassamblee on teatanud erakordsest riskist operatsioonis osaleva isikkoosseisu julgeolekule käesoleva konventsiooni tähenduses; d) asukohariik tähendab riiki, kelle territooriumil toimub ÜRO operatsioon; e) transiidiriik tähendab riiki, välja arvatud asukohariik, kelle territooriumi ÜRO või liitunud isikkoosseis või nende varustus läbib või seal ajutiselt viibib seoses ÜRO operatsiooniga. Artikkel 2. Kohaldamisala 1. Konventsiooni kohaldatakse artiklis 1 määratletud ÜRO ja liitunud isikkoosseisu ning ÜRO operatsioonide suhtes. 2. Konventsiooni ei kohaldata julgeolekunõukogu volitatud ÜRO põhikirja VII peatükis käsitletud ÜRO sunniiseloomuga operatsioonidele, milles isikkoosseis osaleb võitlejana organiseeritud relvajõudude vastu ja millele kohaldatakse rahvusvahelist relvakonfliktide õigust. Artikkel 3. Tähistamine 1. ÜRO operatsioonide sõjaväe- ja politseijõud ning nende mootor-, õhu- ja veesõidukid peavad kandma selgeid eraldusmärke. Muu isikkoosseis, mootor-, vee- ja õhusõidukid peavad olema asjakohaselt tähistatud, kui ÜRO peasekretär ei ole otsustanud teisiti. 2. ÜRO ja liitunud isikkoosseisu liikmed peavad kaasas kandma asjakohaseid isikut tõendavaid dokumente. Artikkel 4. Kokkulepped operatsiooni staatuse kohta Asukohariik ja ÜRO sõlmivad võimalikult kiiresti kokkuleppe ÜRO operatsiooni ja operatsioonis osaleva isikkoosseisu staatuse kohta, mis sisaldab muu hulgas sätteid operatsiooni sõjaväe- ja politseijõudude eesõiguste ja puutumatuse kohta. Artikkel 5. Läbisõit Transiidiriik peab võimaldama ÜRO ja liitunud isikkoosseisu ning nende varustuse takistamatu läbisõidu asukohariiki ja tagasi. Artikkel 6. Õigusaktide järgimine 1. Piiramata eesõigusi ja puutumatust ning ametikohustusi, peab ÜRO ja liitunud isikkoosseis: a) järgima asukohariigi ja transiidiriigi õigusakte; b) hoiduma tegevusest, mis on vastuolus nende kohustuste erapooletu ja rahvusvahelise laadiga. 2. ÜRO peasekretär rakendab vajalikke abinõusid, et tagada nende kohustuste täitmine. Artikkel 7. Kohustus tagada ÜRO ja liitunud isikkoosseisu ohutus ja julgeolek 1. ÜRO ja liitunud isikkoosseisu, nende varustust ega territooriumi ei tohi rünnata või takistada muul viisil nende mandaadi täitmist. 2. Konventsiooniosalised peavad võtma vajalikke meetmeid, et tagada ÜRO ja liitunud isikkoosseisu ohutus ja turvalisus. Eeskätt peavad konventsiooniosalised tegema kõik vajaliku, et kaitsta nende territooriumil asuvat ÜRO ja liitunud isikkoosseisu artiklis 9 nimetatud kuritegude eest. 3. Konventsiooniosalised teevad konventsiooni kohaldamisel ÜRO-ga ning teiste konventsiooniosalistega vajalikku koostööd, eriti juhtudel, mil asukohariik ei ole ise võimeline võtma vajalikke meetmeid. Artikkel 8. Kohustus vabastada või saata tagasi kinnipeetud või vangistatud ÜRO ja liitunud isikkoosseisu liikmed Oma kohustuste täitmisel kinni peetud või vangistatud ÜRO ja liitunud isikkoosseisu liikmeid, kelle isik on tuvastatud, ei tohi üle kuulata ning nad peab viivitamata vabastama ja tagasi saatma ÜRO või muude asjakohaste asutuste juurde, kui jõudude staatuse kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti. Enne vabastamist tuleb nimetatud isikkoosseisu liikmeid kohelda inimõiguste üldtunnustatud normide ning 1949. aasta Genfi konventsioonide põhimõtete kohaselt. Artikkel 9. Kuriteod ÜRO ja liitunud isikkoosseisu vastu 1. Tahtlikult toimepandud: a) ÜRO või liitunud isikkoosseisu liikme mõrvamine, inimrööv või muu rünne tema isiku või vabaduse vastu; b) selline rünne ÜRO ja liitunud isikkoosseisu ametlikule alale, hoonele või veovahendile, mis võib ohustada isikut või tema vabadust; c) sellise ründe toimepanemisega ähvardamine eesmärgiga sundida füüsilist või juriidilist isikut toime panema mingit tegu või sellest hoiduma; d) sellise ründe katse ja e) sellisest ründest või selle katsest osavõtt või sellise ründe toimepanemiseks teiste juhtimine või teistele korralduse andmine, tunnistatakse kriminaalkuriteoks kõigi konventsiooniosaliste õiguses. 2. Konventsiooniosaline kehtestab lõikes 1 sätestatud kuritegude eest asjakohase karistuse, arvestades nende rasket laadi. Artikkel 10. Jurisdiktsiooni kehtestamine 1. Konventsiooniosaline võtab vajalikke meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklis 9 sätestatud kuritegude üle järgmistel juhtudel: a) kuritegu on pandud toime selle riigi territooriumil või selles riigis registreeritud laeva või õhusõiduki pardal; b) kuriteos kahtlustatav on selle riigi kodanik. 2. Konventsiooniosaline võib kehtestada oma jurisdiktsiooni ka iga sellise kuriteo üle, kui see on toime pandud: a) kodakondsuseta isiku poolt, kelle alaline elukoht on selles riigis; b) selle riigi kodaniku vastu või c) eesmärgiga sundida seda riiki mingile tegevusele või tegevusest hoidumisele. 3. Lõike 2 kohaselt jurisdiktsiooni kehtestanud konventsiooniosaline teatab sellest ÜRO peasekretärile. Kui konventsiooniosaline tühistab hiljem oma jurisdiktsiooni, teatab ta sellest ÜRO peasekretärile. 4. Konventsiooniosaline võtab vajalikke meetmeid jurisdiktsiooni kehtestamiseks artiklis 9 sätestatud kuritegude üle juhul, kui kahtlustatav asub tema territooriumil ja ta ei anna seda isikut artikli 15 kohaselt välja ühelegi teisele konventsiooniosalisele, kes on kehtestanud oma jurisdiktsiooni lõike 1 või 2 alusel. 5. Konventsioon ei välista kriminaaljurisdiktsiooni, mida teostatakse riigi õiguse kohaselt. Artikkel 11. ÜRO ja liitunud isikkoosseisu vastaste kuritegude vältimine Konventsiooniosalised teevad koostööd artiklis 9 sätestatud kuritegude vältimisel, eelkõige: a) võtavad kõik sobivad meetmed, et vältida oma territooriumil ettevalmistusi nimetatud kuritegude toimepanemiseks nende territooriumil või väljaspool seda; b) vahetavad oma riigi õiguse kohaselt teavet ning koordineerivad haldus- või muude asjakohaste meetmete võtmist nimetatud kuritegude toimepanemise vältimiseks. Artikkel 12. Teabe edastamine 1. Kui konventsiooniosalise territooriumil on toime pandud artiklis 9 sätestatud kuritegu ja tal on alust arvata, et kahtlustatav on tema territooriumilt põgenenud, peab ta kooskõlas oma riigi õigusega edastama kõik toimepandud kuritegu käsitlevad andmed ning kogu kättesaadava teabe kahtlustatava kohta ÜRO peasekretärile ning otse või peasekretäri kaudu ka asjaomasele riigile või riikidele. 2. Kui toime on pandud artiklis 9 nimetatud kuritegu, püüab iga konventsiooniosaline, kelle käsutuses on teavet kannatanu ja kuriteo asjaolude kohta, edastada selle kooskõlas oma riigi õigusega täielikult ja viivitamata ÜRO peasekretärile ning asjaomasele riigile või riikidele. Artikkel 13. Süüdistuse esitamist või väljaandmist tagavad abinõud 1. Vajaduse korral võtab konventsiooniosaline, kelle territooriumil kahtlustatav viibib, oma riigi õiguse kohaselt tarvitusele vajalikud abinõud, et tagada selle isiku kohalolek temale süüdistuse esitamiseks või tema väljaandmiseks. 2. Lõike 1 kohaselt rakendatud abinõudest teatatakse kooskõlas riigi õigusega viivitamata ÜRO peasekretärile ning otse või peasekretäri kaudu: a) riigile, kus kuritegu toime pandi; b) riigile või riikidele, kelle kodanik on kahtlustatav, või kui selline isik on kodakondsuseta, siis riigile, kelle territooriumil on tema alaline elukoht; c) riigile või riikidele, kelle kodanik on kannatanu; d) teistele asjaomastele riikidele. Artikkel 14. Kahtlustatavatele süüdistuse esitamine Konventsiooniosaline, kelle territooriumil kahtlustatav viibib ja kes ei anna niisugust isikut välja, annab asja eranditeta ja viivituseta arutamiseks oma pädevatele asutustele, et esitada isikule süüdistus selle riigi õiguses ette nähtud menetluse korras. Nimetatud asutused teevad oma otsuse samuti nagu tavalise raske kuriteo korral selle riigi õiguse kohaselt. Artikkel 15. Kahtlustatavate väljaandmine 1. Kui konventsiooniosaliste vahel sõlmitud väljaandmislepingutes ei ole artiklis 9 sätestatud kuritegusid käsitatud väljaandmist kaasatoovana, lisatakse nad sinna sellistena. Konventsiooniosalised käsitavad neid kuritegusid väljaandmist kaasatoovana igas nende vahel sõlmitavas väljaandmise lepingus. 2. Kui konventsiooniosaline on seadnud väljaandmise tingimuseks lepingu olemasolu ja ta saab väljaandmistaotluse teiselt konventsiooniosaliselt, kellega tal ei ole lepingut, võib ta nende kuritegude puhul soovi korral arvestada käesolevat konventsiooni väljaandmise õigusliku alusena. Väljaandmisel arvestatakse taotluse saanud riigi õiguses sätestatud tingimusi. 3. Konventsiooniosalised, kes ei sea väljaandmise tingimuseks lepingu olemasolu, tunnistavad omavahelistes suhetes need kuriteod väljaandmist kaasa toovaks; väljaandmisel arvestatakse taotluse saanud riigi õiguses sätestatud tingimusi. 4. Väljaandmisel konventsiooniosaliste vahel käsitatakse iga nimetatud kuritegu nii, nagu ei oleks see toime pandud mitte ainult selle toimepanemise tegelikus kohas, vaid ka nende konventsiooniosaliste territooriumil, kes on kehtestanud oma jurisdiktsiooni artikli 10 lõigete 1 ja 2 kohaselt. Artikkel 16. Vastastikune abi kriminaalasjades 1. Konventsiooniosalised osutavad üksteisele võimalikult suurt abi kriminaalasjades seoses artiklis 9 nimetatud kuritegudega, sealhulgas abi menetluseks vajaliku neile kättesaadava tõendusmaterjali kogumisel. Kõigil juhtudel kohaldatakse taotluse saanud riigi õigust. 2. Lõikes 1 sätestatu ei mõjuta ühegi teise lepinguga ette nähtud vastastikuse abi kohustusi. Artikkel 17. Õiglane kohtlemine 1. Isikule, kelle suhtes toimub juurdlus või kohtumenetlus seoses artiklis 9 nimetatud kuriteoga, tagatakse õiglane kohtlemine, õiglane kohtumõistmine ning tema õiguste täielik kaitse kõigis uurimise või kohtumenetluse staadiumites. 2. Kahtlustataval on õigus: a) võtta viivitamata ühendust lähima sellise riigi või riikide esindajaga, kelle kodanik ta on või kellel on muul moel õigus kaitsta tema õigusi, või kui isik on kodakondsuseta, niisuguse riigi esindajaga, kes nimetatud isiku taotluse alusel soovib tema õigusi kaitsta; b) sellise riigi või riikide esindaja külastusele. Artikkel 18. Kohtumenetluse tulemustest teatamine Konventsiooniosaline, kelle riigis mõistetakse kahtlustatava üle kohut, teatab kohtumenetluse lõpptulemusest ÜRO peasekretärile, kes edastab teabe teistele konventsiooniosalistele. Artikkel 19. Põhimõtete levitamine Konventsiooniosalised levitavad konventsiooni võimalikult laialt, esmajoones lülitades selle ja ka rahvusvahelise humanitaarõiguse asjakohased sätted sõjaväelise väljaõppe programmidesse. Artikkel 20. Klauslid Konventsioon ei mõjuta: a) rahvusvahelistes õigusaktides ettenähtud rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste üldtunnustatud normide kohaldamist ÜRO operatsioonide ning ÜRO ja liitunud isikkoosseisu kaitseks ega ka sellise isikkoosseisu kohustust neid norme järgida; b) ÜRO põhikirjas ettenähtud riikide kohustusi ja õigusi, mis puudutavad nende nõusolekut isikute sisenemiseks nende territooriumile; c) ÜRO ja liitunud isikkoosseisu kohustust tegutseda ÜRO operatsiooni mandaadis sätestatud tingimuste kohaselt; d) oma isikkoosseisu osalemist ÜRO operatsioonis vabatahtlikult võimaldavate riikide õigust kutsuda nimetatud isikkoosseis tagasi; e) õigust saada piisavat hüvitist, mida makstakse rahuvalveteenistusega seotud surma, invaliidsuse, haavatasaamise või haiguse korral nende riikide esindajatele, kes on vabatahtlikult võimaldanud oma isikkoosseisul osaleda ÜRO operatsioonides. Artikkel 21. Enesekaitseõigus Konventsiooni ei või tõlgendada nii, et see piiraks enesekaitseõiguse kasutamist. Artikkel 22. Vaidluste lahendamine 1. Kui kahe või enama konventsiooniosalise vaidlust konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise üle ei ole lahendatud läbirääkimiste teel, antakse see ühe osalise taotlusel vahekohtusse. Kui pooled vahekohtule esitamisest kuue kuu jooksul ei suuda kokku leppida vahekohtu korraldamises, võib ükskõik milline neist pooltest edastada vaidluse Rahvusvahelisele Kohtule kooskõlas Rahvusvahelise Kohtu statuudiga. 2. Konventsiooniosaline võib konventsiooni alla kirjutades, ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes deklareerida, et ta ei pea lõiget 1 või osa sellest enda jaoks siduvaks. Samas ulatuses ei ole lõige 1 siduv teistele konventsiooniosalistele nende suhetes reservatsiooni teinud konventsiooniosalisega. 3. Lõike 2 kohaselt reservatsiooni teinud konventsiooniosaline võib reservatsioonist igal ajal loobuda, teatades sellest ÜRO peasekretärile. Artikkel 23. Läbivaatamine Ühe või enama konventsiooniosalise taotlusel ja enamuse konventsiooniosaliste heakskiitmisel kutsub ÜRO peasekretär kokku konventsiooniosaliste koosoleku, et läbi vaadata konventsiooni rakendamine ning selle kohaldamise küsimused. Artikkel 24. Allakirjutamine Konventsioon on avatud kõigile riikidele allakirjutamiseks ÜRO peakorteris New Yorgis kuni 31. detsembrini 1995. Artikkel 25. Ratifitseerimine või heakskiitmine Konventsioon ratifitseeritakse või kiidetakse heaks. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule ÜRO peasekretärile. Artikkel 26. Ühinemine Konventsioon on avatud ühinemiseks kõigile riikidele. Ühinemiskirjad antakse hoiule ÜRO peasekretärile. Artikkel 27. Jõustumine 1. Konventsioon jõustub kolmekümne päeva möödumisel päevast, mil ÜRO peasekretärile on antud hoiule kakskümmend kaks ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja. 2. Riigi suhtes, kes konventsiooni ratifitseerib, kiidab heaks või ühineb sellega pärast kahekümne teise ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast nimetatud riigi ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmist. Artikkel 28. Denonsseerimine 1. Konventsiooniosaline võib konventsiooni denonsseerida kirjaliku teatega ÜRO peasekretärile. 2. Denonsseerimine jõustub ühe aasta pärast kuupäevast, mil ÜRO peasekretär on teate saanud. Artikkel 29. Autentsed tekstid Konventsiooni originaal, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule ÜRO peasekretärile, kes saadab selle tõestatud koopia kõigile riikidele. Koostatud 9. detsembril 1994 New Yorgis. CONVENTION ON THE SAFETY OF UNITED NATIONS AND ASSOCIATED PERSONNEL Done on the 9th of December 1994 at New York The States Parties to this Convention, Deeply concerned over the growing number of deaths and injuries resulting from deliberate attacks against United Nations and associated personnel, Bearing in mind that attacks against, or other mistreatment of, personnel who act on behalf of the United Nations are unjustifiable and unacceptable, by whomsoever committed, Recognizing that United Nations operations are conducted in the common interest of the international community and in accordance with the principles and purposes of the Charter of the United Nations, Acknowledging the important contribution that United Nations and associated personnel make in respect of United Nations efforts in the fields of preventive diplomacy, peacemaking, peace-keeping, peace-building and humanitarian and other operations, Conscious of the existing arrangements for ensuring the safety of United Nations and associated personnel, including the steps taken by the principal organs of the United Nations, in this regard, Recognizing none the less that existing measures of protection for United Nations and associated personnel are inadequate, Acknowledging that the effectiveness and safety of United Nations operations are enhanced where such operations are conducted with the consent and cooperation of the host State, Appealing to all States in which United Nations and associated personnel are deployed and to all others on whom such personnel may rely, to provide comprehensive support aimed at facilitating the conduct and fulfilling the mandate of United Nations operations, Convinced that there is an urgent need to adopt appropriate and effective measures for the prevention of attacks committed against United Nations and associated personnel and for the punishment of those who have committed such attacks, Have agreed as follows: Article 1. Definitions For the purposes of this Convention: (a) “United Nations personnel” means: (i) Persons engaged or deployed by the Secretary-General of the United Nations as members of the military, police or civilian components of a United Nations operation; (ii) Other officials and experts on mission of the United Nations or its specialized agencies or the International Atomic Energy Agency who are present in an official capacity in the area where a United Nations operation is being conducted; (b) “Associated personnel” means: (i) Persons assigned by a Government or an intergovernmental organization with the agreement of the competent organ of the United Nations; (ii) Persons engaged by the Secretary-General of the United Nations or by a specialized agency or by the International Atomic Energy Agency; (iii) Persons deployed by a humanitarian non-governmental organization or agency under an agreement with the Secretary-General of the United Nations or with a specialized agency or with the International Atomic Energy Agency, to carry out activities in support of the fulfilment of the mandate of a United Nations operation; (c) “United Nations operation” means an operation established by the competent organ of the United Nations in accordance with the Charter of the United Nations and conducted under United Nations authority and control: (i) Where the operation is for the purpose of maintaining or restoring international peace and security; or (ii) Where the Security Council or the General Assembly has declared, for the purposes of this Convention, that there exists an exceptional risk to the safety of the personnel participating in the operation; (d) “Host State” means a State in whose territory a United Nations operation is conducted; (e) “Transit State” means a State, other than the host State, in whose territory United Nations and associated personnel or their equipment are in transit or temporarily present in connection with a United Nations operation. Article 2. Scope of application 1. This Convention applies in respect of United Nations and associated personnel and United Nations operations, as defined in article 1. 2. This Convention shall not apply to a United Nations operation authorized by the Security Council as an enforcement action under Chapter VII of the Charter of the United Nations in which any of the personnel are engaged as combatants against organized armed forces and to which the law of international armed conflict applies. Article 3. Identification 1. The military and police components of a United Nations operation and their vehicles, vessels and aircraft shall bear distinctive identification. Other personnel, vehicles, vessels and aircraft involved in the United Nations operation shall be appropriately identified unless otherwise decided by the Secretary-General of the United Nations. 2. All United Nations and associated personnel shall carry appropriate identification documents. Article 4. Agreements on the status of the operation The host State and the United Nations shall conclude as soon as possible an agreement on the status of the United Nations operation and all personnel engaged in the operation including, inter alia, provisions on privileges and immunities for military and police components of the operation. Article 5. Transit A transit State shall facilitate the unimpeded transit of United Nations and associated personnel and their equipment to and from the host State. Article 6. Respect for laws and regulations 1. Without prejudice to such privileges and immunities as they may enjoy or to the requirements of their duties, United Nations and associated personnel shall: (a) Respect the laws and regulations of the host State and the transit State; and (b) Refrain from any action or activity incompatible with the impartial and international nature of their duties. 2. The Secretary-General of the United Nations shall take all appropriate measures to ensure the observance of these obligations. Article 7. Duty to ensure the safety and security of United Nations and associated personnel 1. United Nations and associated personnel, their equipment and premises shall not be made the object of attack or of any action that prevents them from discharging their mandate. 2. States Parties shall take all appropriate measures to ensure the safety and security of United Nations and associated personnel. In particular, States Parties shall take all appropriate steps to protect United Nations and associated personnel who are deployed in their territory from the crimes set out in article 9. 3. States Parties shall cooperate with the United Nations and other States Parties, as appropriate, in the implementation of this Convention, particularly in any case where the host State is unable itself to take the required measures. Article 8. Duty to release or return United Nations and associated personnel captured or detained Except as otherwise provided in an applicable status-of-forces agreement, if United Nations or associated personnel are captured or detained in the course of the performance of their duties and their identification has been established, they shall not be subjected to interrogation and they shall be promptly released and returned to United Nations or other appropriate authorities. Pending their release such personnel shall be treated in accordance with universally recognized standards of human rights and the principles and spirit of the Geneva Conventions of 1949. Article 9. Crimes against United Nations and associated personnel 1. The intentional commission of: (a) A murder, kidnapping or other attack upon the person or liberty of any United Nations or associated personnel; (b) A violent attack upon the official premises, the private accommodation or the means of transportation of any United Nations or associated personnel likely to endanger his or her person or liberty; (c) A threat to commit any such attack with the objective of compelling a physical or juridical person to do or to refrain from doing any act; (d) An attempt to commit any such attack; and (e) An act constituting participation as an accomplice in any such attack, or in an attempt to commit such attack, or in organizing or ordering others to commit such attack, shall be made by each State Party a crime under its national law. 2. Each State Party shall make the crimes set out in paragraph 1 punishable by appropriate penalties which shall take into account their grave nature. Article 10. Establishment of jurisdiction 1. Each State Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the crimes set out in article 9 in the following cases: (a) When the crime is committed in the territory of that State or on board a ship or aircraft registered in that State; (b) When the alleged offender is a national of that State. 2. A State Party may also establish its jurisdiction over any such crime when it is committed: (a) By a stateless person whose habitual residence is in that State; or (b) With respect to a national of that State; or (c) In an attempt to compel that State to do or to abstain from doing any act. 3. Any State Party which has established jurisdiction as mentioned in paragraph 2 shall notify the Secretary-General of the United Nations. If such State Party subsequently rescinds that jurisdiction, it shall notify the Secretary-General of the United Nations. 4. Each State Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the crimes set out in article 9 in cases where the alleged offender is present in its territory and it does not extradite such person pursuant to article 15 to any of the States Parties which have established their jurisdiction in accordance with paragraph 1 or 2. 5. This Convention does not exclude any criminal jurisdiction exercised in accordance with national law. Article 11. Prevention of crimes against United Nations and associated personnel States Parties shall cooperate in the prevention of the crimes set out in article 9, particularly by: (a) Taking all practicable measures to prevent preparations in their respective territories for the commission of those crimes within or outside their territories; and (b) Exchanging information in accordance with their national law and coordinating the taking of administrative and other measures as appropriate to prevent the commission of those crimes. Article 12. Communication of information 1. Under the conditions provided for in its national law, the State Party in whose territory a crime set out in article 9 has been committed shall, if it has reason to believe that an alleged offender has fled from its territory, communicate to the Secretary-General of the United Nations and, directly or through the Secretary-General, to the State or States concerned all the pertinent facts regarding the crime committed and all available information regarding the identity of the alleged offender. 2. Whenever a crime set out in article 9 has been committed, any State Party which has information concerning the victim and circumstances of the crime shall endeavour to transmit such information, under the conditions provided for in its national law, fully and promptly to the Secretary-General of the United Nations and the State or States concerned. Article 13. Measures to ensure prosecution or extradition 1. Where the circumstances so warrant, the State Party in whose territory the alleged offender is present shall take the appropriate measures under its national law to ensure that person’s presence for the purpose of prosecution or extradition. 2. Measures taken in accordance with paragraph 1 shall be notified, in conformity with national law and without delay, to the Secretary-General of the United Nations and, either directly or through the Secretary-General, to: (a) The State where the crime was committed; (b) The State or States of which the alleged offender is a national or, if such person is a stateless person, in whose territory that person has his or her habitual residence; (c) The State or States of which the victim is a national; and (d) Other interested States. Article 14. Prosecution of alleged offenders The State Party in whose territory the alleged offender is present shall, if it does not extradite that person, submit, without exception whatsoever and without undue delay, the case to its competent authorities for the purpose of prosecution, through proceedings in accordance with the law of that State. Those authorities shall take their decision in the same manner as in the case of an ordinary offence of a grave nature under the law of that State. Article 15. Extradition of alleged offenders 1. To the extent that the crimes set out in article 9 are not extraditable offences in any extradition treaty existing between States Parties, they shall be deemed to be included as such therein. States Parties undertake to include those crimes as extraditable offences in every extradition treaty to be concluded between them. 2. If a State Party which makes extradition conditional on the existence of a treaty receives a request for extradition from another State Party with which it has no extradition treaty, it may at its option consider this Convention as the legal basis for extradition in respect of those crimes. Extradition shall be subject to the conditions provided in the law of the requested State. 3. States Parties which do not make extradition conditional on the existence of a treaty shall recognize those crimes as extraditable offences between themselves subject to the conditions provided in the law of the requested State. 4. Each of those crimes shall be treated, for the purposes of extradition between States Parties, as if it had been committed not only in the place in which it occurred but also in the territories of the States Parties which have established their jurisdiction in accordance with paragraph 1 or 2 of article 10. Article 16. Mutual assistance in criminal matters 1. States Parties shall afford one another the greatest measure of assistance in connection with criminal proceedings brought in respect of the crimes set out in article 9, including assistance in obtaining evidence at their disposal necessary for the proceedings. The law of the requested State shall apply in all cases. 2. The provisions of paragraph 1 shall not affect obligations concerning mutual assistance embodied in any other treaty. Article 17. Fair treatment 1. Any person regarding whom investigations or proceedings are being carried out in connection with any of the crimes set out in article 9 shall be guaranteed fair treatment, a fair trial and full protection of his or her rights at all stages of the investigations or proceedings. 2. Any alleged offender shall be entitled: (a) To communicate without delay with the nearest appropriate representative of the State or States of which such person is a national or which is otherwise entitled to protect that person’s rights or, if such person is a stateless person, of the State which, at that person’s request, is willing to protect that person’s rights; and (b) To be visited by a representative of that State or those States. Article 18. Notification of outcome of proceedings The State Party where an alleged offender is prosecuted shall communicate the final outcome of the proceedings to the Secretary-General of the United Nations, who shall transmit the information to other States Parties. Article 19. Dissemination The States Parties undertake to disseminate this Convention as widely as possible and, in particular, to include the study thereof, as well as relevant provisions of international humanitarian law, in their programmes of military instruction. Article 20. Savings clauses Nothing in this Convention shall affect: (a) The applicability of international humanitarian law and universally recognized standards of human rights as contained in international instruments in relation to the protection of United Nations operations and United Nations and associated personnel or the responsibility of such personnel to respect such law and standards; (b) The rights and obligations of States, consistent with the Charter of the United Nations, regarding the consent to entry of persons into their territories; (c) The obligation of United Nations and associated personnel to act in accordance with the terms of the mandate of a United Nations operation; (d) The right of States which voluntarily contribute personnel to a United Nations operation to withdraw their personnel from participation in such operation; or (e) The entitlement to appropriate compensation payable in the event of death, disability, injury or illness attributable to peace-keeping service by persons voluntarily contributed by States to United Nations operations. Article 21. Right of self-defence Nothing in this Convention shall be construed so as to derogate from the right to act in self-defence. Article 22. Dispute settlement 1. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Convention which is not settled by negotiation shall, at the request of one of them, be submitted to arbitration. If within six months from the date of the request for arbitration the parties are unable to agree on the organization of the arbitration, any one of those parties may refer the dispute to the International Court of Justice by application in conformity with the Statute of the Court. 2. Each State Party may at the time of signature, ratification, acceptance or approval of this Convention or accession thereto declare that it does not consider itself bound by all or part of paragraph 1. The other States Parties shall not be bound by paragraph 1 or the relevant part thereof with respect to any State Party which has made such a reservation. 3. Any State Party which has made a reservation in accordance with paragraph 2 may at any time withdraw that reservation by notification to the Secretary-General of the United Nations. Article 23. Review meetings At the request of one or more States Parties, and if approved by a majority of States Parties, the Secretary-General of the United Nations shall convene a meeting of the States Parties to review the implementation of the Convention, and any problems encountered with regard to its application. Article 24. Signature This Convention shall be open for signature by all States, until 31 December 1995, at United Nations Headquarters in New York. Article 25. Ratification, acceptance or approval This Convention is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article 26. Accession This Convention shall be open for accession by any State. The instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article 27. Entry into force 1. This Convention shall enter into force thirty days after twenty-two instruments of ratification, acceptance, approval or accession have been deposited with the Secretary-General of the United Nations. 2. For each State ratifying, accepting, approving or acceding to the Convention after the deposit of the twenty-second instrument of ratification, acceptance, approval or accession, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after the deposit by such State of its instrument of ratification, acceptance, approval or accession. Article 28. Denunciation 1. A State Party may denounce this Convention by written notification to the Secretary-General of the United Nations. 2. Denunciation shall take effect one year following the date on which notification is received by the Secretary-General of the United Nations. Article 29. Authentic texts The original of this Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations, who shall send certified copies thereof to all States. Done at New York this ninth day of December one thousand nine hundred and ninety-four.