Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-60-05 Riigikohtu halduskolleegiumi 21. novembri 2005. a kohtuotsus XXXXX XXXXXXXX kaebuses Tartu Pensioniameti juures asuva Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 22. septembri 2004. a otsuse nr 143357 ja Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni 14. septembri 2004. a otsuse nr 347 tühistamiseks — RT III, 41, 410

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Väljavõte Kohtuasja number 3-3-1-60-05 Otsuse kuupäev 21. november 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi XXXXX XXXXXXXX kaebus Tartu Pensioniameti juures asuva Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 22. septembri 2004. a otsuse nr 143357 ja Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni 14. septembri 2004. a otsuse nr 347 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 14. juuli 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-178/2005 ja Tartu Halduskohtu 22. veebruari 2005. a otsus haldusasjas nr 3-476/04 Menetluse alus Riigikohtus XXXXX XXXXXXXX kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada XXXXX XXXXXXXX kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. juuli 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-178/2005 ja Tartu Halduskohtu 22. veebruari 2005. a otsus haldusasjas nr 3-476/04. 3. Teha uus otsus, millega tühistada Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 22. septembri 2004. a otsus nr 143357 ja Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni 14. septembri 2004. a otsus nr 347. 4. Mõista Tartu Pensioniametilt ja Sotsiaalkindlustusametilt XXXXX XXXXXXXX kasuks välja kantud õigusabikulud kummaltki vastustajalt 3001 krooni. 5. Mõista Tartu Pensioniametilt ja Sotsiaalkindlustusametilt Feliks Luiksaare kasuks välja riigilõiv ja selle tasumisel makstud teenustasu kummaltki vastustajalt 22 krooni. 6. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. XXXXX XXXXXXXXga leidis 10. juunil 2003 aset tööõnnetus, mille tagajärjel tekkis tal vasema jala esimese varba põhiliigese killuline murd ja pöialuu proksimaalse osa murd. Juhindudes sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 3 kehtestatud «Töövõime kaotuse protsendi määramise juhendi» (Juhend) § 2 lg-st 7 ja § 15 lg 4 p-st 3, määrati Tartu Pensioniameti VEK-i 3. veebruari 2004. a arstliku ekspertiisi otsusega nr 086947 X. XXXXXXXX töövõime kaotuse protsendiks 90 ja korduvekspertiisi tähtajaks ajavahemik 1.–15. juuni 2004. Korduvekspertiis vormistati Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 14. juuni 2004. a otsusega nr 124319 ning määrati Juhendi § 15 lg 2 p 1 alusel X. XXXXXXXX töövõime kaotuse protsendiks 40 põhjusega «töövigastus». X. XXXXXXXX vaidlustas selle otsuse Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjonis, kes jättis 14. septembri 2004. a otsusega nr 347 töövõime kaotuse protsendi muutmata, kuid leidis, et Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 14. juuni 2004. a otsuse nr 124319 alus on vale ning tegi komisjonile korralduse teha otsusesse vastavasisulised parandused. Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjon tegi vaidluskomisjoni otsuse alusel 22. septembril 2004 otsuse nr 143357, milles õigusliku alusena on märgitud Juhendi § 15 lg 4 p 2, töövõime kaotuse protsendiks jäi 40. 2. X. XXXXXXXX esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni 14. septembri 2004. a otsuse nr 347 ja Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 22. septembri 2004. a otsuse nr 143357 tühistamist. 3. Tartu Halduskohtu 22. veebruari 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-476/04 jäeti X. XXXXXXXX kaebus rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) otsuse kohaselt on ekspertarstid ja vaidluskomisjon asunud põhjendatult seisukohale, et kaebajal esineb vasema jala keskmine funktsioonihäire kõige kergemas variandis ehk püsiv töövõimetus vastab 40%-le püsiva töövõime kaotusele (Juhendi § 15 lg 4 p 2). Vaidluskomisjoni otsuse motivatsioonis on piisavalt kajastatud faktilised asjaolud, millele tuginedes ekspertarstid määrasid püsiva töövõime kaotuse protsendi. Samuti sisaldab otsus asjakohaseid viiteid selle õiguslikule alusele. Piisavalt on motiveeritud ka Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 22. septembri 2004. a otsus. Asjaolu, et pensioniameti komisjon lähtus uue otsuse tegemisel vaidluskomisjoni otsusega tuvastatud asjaoludest, on loogiline ja põhjendatud. Otsuse motiveeriv osa peab eelkõige sisaldama põhilisi vaevusi ja funktsioonihäireid, mis on aluseks püsiva töövõime kaotuse protsendi määramisel. Otsuse motiveerivas osas pole võimalik ja vajalik detailselt kajastada patsiendi kogu tervislikku seisundit kirjeldavat informatsiooni. Üksikasjalik ülevaade isiku tervislikust seisundist on arstliku ekspertiisi toimikus, mis on asjaomastele isikutele kättesaadav. Kaevatud otsused on tehtud kooskõlas kehtivate õigusaktidega, piisavalt motiveeritud ja seega õiguspärased; 2) põhjendamatu on kaebaja väide, et otsuste tegemisel rikuti Juhendi § 2 lg 6 nõudeid. Antud juhul ei saa labajala lömastumist, labajala pöialuu murdu ja labajala suure varba põhilüli nihestust käsitleda erineva protsendimäära alusel. Juhendi § 15 lg 4 p-d 1–4 käsitlevad alajäseme (antud juhul labajala) erineva raskusega funktsioonihäiret. Kaebajal on tema vigastuste raskusest ja tervislikust seisundist lähtuvalt kvalifitseeritud keskmise raskusega funktsioonihäire, mis põhjustab püsiva osalise töövõimetuse ning töövõime kaotuseks on hinnatud 40%; 3) püsiva töövõime kaotuse protsendi määramisel ei ole võimalik lähtuda isiku võimekusest teha sama tööd, mida ta tegi enne vigastust. Seda ei nõua ka seadus. Vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 lg-le 3 on osaliselt töövõimetu isik, kes on võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. 4. X. XXXXXXXX palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega tühistada kaevatud haldusaktid. 5. Tartu Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kuna vaidlustatud halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks korrata esimese astme kohtu kõiki põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist: 1) apellandi väited ei anna põhjust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellant on apellatsioonkaebuses esitanud komisjonide otsuste õigsust vaidlustades samu väiteid nagu kaebuses halduskohtulegi ja halduskohus on nende osas võtnud põhjendatud seisukohad; 2) halduskohus ei rikkunud poolte võrdsuse põhimõtet, lubades arstlikul ekspertiisil eksperdina osalenud R. Koha vastustaja esindajana protsessi. Tulenevalt TsMS § 88 lg-st 3 ei tohi eksperdina arvamuse andnud isik olla poole esindajaks üksnes juhul, kui ta on osalenud eksperdina kohtumenetluses, mitte eelnenud haldusmenetluses. Kuna R. Koha ei osalenud eelnevalt eksperdina kohtumenetluses, siis ei olnud ka halduskohtul alust tema esindajana protsessist kõrvaldamiseks. R. Koha vastustaja esindajana protsessi lubamisega ei kaasnenud ka HKMS § 16 lg 3 rikkumist, kuna halduskohus on hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, mitte lähtunud üksnes vastustaja esitatud ekspertarvamusest ja tema esindaja seletustest; 3) halduskohus ei rikkunud ka HKMS § 12 lg 2 p 4, jättes kaasamata järelevalvet teostava asutuse või ametniku. Viidatud sättest tuleneb kohtu õigus, mitte kohustus kaasata järelevalvet teostav asutus või ametnik. Apellant on asja läbivaatamisel esimese astme kohtus kasutanud kvalifitseeritud õigusabi, mistõttu ta ei saa väita, et tema olulised huvid on kohtumenetluses jäänud kaitseta; 4) halduskohus on vajalikul määral ja õigesti põhjendanud, miks on õige ekspertiisikomisjoni otsus kaebajal püsiva töövõimetuse protsendi kindlaksmääramise osas. Ekspertiisikomisjoni 22. septembri 2004. a otsust tuleb käsitada HMS § 56 sätete tähenduses põhjendatuna, kuna selles on vajalikul määral kajastatud kaebaja põhilisi vaevusi ja funktsioonihäireid, mis olid aluseks, et määrata kaebaja töövõime kaotuse astmeks just 40%. Kaebajal puudub alus väita, et komisjon ei arvestanud tema väiteid tervisliku seisundi halvenemisest, liigese jäigastatusest ja sellest tulenevast liikumise raskendatusest ning võimetusest teha talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus jms, kuna komisjon on teinud otsuse, tuginedes kõigile ekspertiisitoimikus leiduvatele materjalidele, sh X. XXXXXXXX poolt esitatule. Samas ei ole apellant ümber lükanud vastustajate ekspertarvamusel põhinevaid seisukohti, et ta ei kasuta liikumisel abivahendeid, et tema liikumine on raskendatud, kuid seda valude tõttu, et tema alajäsemel esinenud luumurrud on paranenud ja luumurdude tüsistused puuduvad, et tema praegune olukord ei põhjusta teiste liigeste deformeerumist ning et haavade paranemise järgselt ei esinenud vasemal labajalal haiguslikult muutunud nahaarmkudet, millised asjaolud annavad lõppastmes aluse määrata kaebaja töövõimetuse astmeks just Juhendi § 15 lg 4 p-s 2 sätestatud keskmise raskusega funktsioonihäirele vastav kergeim protsendimäär; 5) õige ja põhjendatud on halduskohtu seisukoht, et ekspertiisikomisjon ja vaidekomisjon ei ole otsuste tegemisel rikkunud Juhendi § 2 lg 6. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 6. X. XXXXXXXX palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus, millega tühistada Sotsiaalkindlustusameti juures oleva vaidekomisjoni 14. septembri 2004. a otsus nr 347 ja Tartu Pensioniameti juures oleva Arstliku Ekspertiisi komisjoni 22. septembri 2004. a otsus nr 143357, samuti mõista vastustajatelt välja kohtukulud. Kassaator väidab järgmist: 1) halduskohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet, jättes kaasamata järelevalvet teostava asutuse või ametniku ning määramata meditsiinilisi eriteadmisi nõudvas valdkonnas ekspertiisi; 2) halduskohus ei hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kohtute kõik põhjendused ja järeldused tulenevad just vastustajat esindanud R. Koha seisukohtadest. Ümber pole lükatud X. XXXXXXXX väiteid tema vigastustega seonduvatest faktilistest asjaoludest. Ebaõiged on komisjonide seisukohad, et X. XXXXXXXXl puuduvad traumajärgsed tüsistused; 3) kohtud on ebaõigesti kohaldanud Juhendi § 6 lg 2, mis näeb ette vajaduse hinnata, mil määral mõjutab funktsioonihäire isiku ametialast töövõimet, kui sama funktsioonihäire puhul on juhendis sätestatud rohkem kui üks protsendimäär. Juhendi § 15 lg 4 p 2 sätestab rohkem kui ühe protsendimäära – 40–60%. 7. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet ja Sotsiaalkindlustusameti vaidekomisjon paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 8. Riigikohtus on vaidluse all X. XXXXXXXXle Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 3 kinnitatud juhendi § 15 lg 4 p 2 alusel määratud töövõime kaotuse ulatus. Juhendi nimetatud säte võimaldab töövõime kaotust määrata vahemikus 40 kuni 60%. Sama juhendi § 2 reguleerib töövõime kaotuse ulatuse kindlaks määramist. Selle paragrahvi lõige 6 sätestab: «Kui käesoleva määruse peatükkides 2 või 3 on sätestatud sama funktsioonihäire puhul rohkem kui üks protsendimäär, hinnatakse, mil määral mõjutab funktsioonihäire isiku ametialast töövõimet, ning määratakse sellest lähtuvalt konkreetne protsent.» Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 14. juuni 2004. a otsuse sisulisest põhjendusest ja vaidluskomisjoni 14. septembri 2004. a otsusest nähtuvalt ei ole komisjonid hinnanud seda, mil määral mõjutab X. XXXXXXXX funktsioonihäire tema ametialast töövõimet. Ei selgu ka see, millist ametiala on X. XXXXXXXXle töövõime kaotuse protsendi kindlaksmääramisel silmas peetud. Arstliku ekspertiisikomisjoni 14. juuni 2004. a otsuse sisulises põhjenduses viidatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 lg-le 3, Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 13 kinnitatud korrale ja Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 3 kinnitatud juhendi § 15 lg 2 p-le 1. Lakooniliselt märgitakse, et ekspertiisikomisjoni otsus tehti arstliku ekspertiisi taotluse ja tööõnnetuse raporti alusel. Veel märgitakse, et «otsus põhineb järgmistel ekspertiisi tegemisel kindlaks tehtud asjaoludel: suure varba ja põhiliigese paranemisjärgus (taastusravi perioodis) murd.» Vaidluskomisjon on oma otsuses üksnes kirjeldanud X. XXXXXXXX tervislikku seisundit ja on selle põhjal järeldanud, et Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 3 kinnitatud juhendi § 15 lg 4 p 2 järgi on X. XXXXXXXX püsiva töövõime kaotanud 40% ulatuses. 9. Eeltoodu põhjal on kolleegium seisukohal, et arstliku ekspertiisi komisjon ja vaidluskomisjon on rikkunud Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2002. a määrusega nr 3 kinnitatud juhendi § 2 lg-t 6 ja § 15 lg 4 p 2. X. XXXXXXXX kassatsioonkaebus rahuldatakse. Riigikohus tühistab ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega tühistab Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni otsuse ja Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni otsuse. Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjon peab X. XXXXXXXX suhtes tegema uue otsuse. 10. X. XXXXXXXX kantud õigusabikulud halduskohtus ja ringkonnakohtus olid kokku 6002 krooni. Kuna X. XXXXXXXX vaidlustas Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni otsuse ja Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni otsuse, millega muudeti arstliku ekspertiisikomisjoni otsust, ja Riigikohus rahuldab kaebuse, siis tuleb Tartu Pensioniametilt ja Sotsiaalkindlustusametilt HKMS § 93 lg 1 alusel X. XXXXXXXX kasuks välja mõista tema kantud õigusabikulud kummaltki vastustajalt 3001 krooni. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasus X. XXXXXXXX esindanud Feliks Luiksaar riigilõivu kokku 20 krooni. Riigilõivu tasumisel on mõlemal juhul pangale teenustasuna makstud 12 krooni. Kolleegium on seisukohal, et kantud kohtukulud, mis mõistetakse välja HKMS § 93 lg 1 alusel, hõlmavad ka riigilõivu tasumisel pangale makstud teenustasu. Tartu Pensioniametilt ja Sotsiaalkindlustusametilt mõistetakse F. Luiksaare kasuks välja riigilõiv ja selle tasumisel makstud teenustasu kummaltki vastustajalt 22 krooni. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Jüri PÕLD