Välisministeerium — Rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise muudetud üldakt — RT II, 2006, 3, 0

VAREM AVALDATUD DOKUMENDI TÕLKE UUS REDAKTSIOON Välisministeerium esitas Riigi Teatajas avaldamiseks «Rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise muudetud üldakti» (RT II 1999, 25, 153) uue, Eesti Õiguskeele Keskuse poolt ette valmistatud tõlke. Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 2 punkt 18, riigisekretäri 23. jaanuari 2006. a resolutsioon nr 17-1/0600565. (õ) 31.12.2007 12:25 Nr 912 Vastu võtnud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 28. aprillil 1949. a.2 Ametlikud tekstid: inglise ja prantsuse keeles. Registreeritud ex officio 20. septembril 1950. a. I peatükk LEPITUSMENETLUS Artikkel 1 Üldakti kahe või enama osalisriigi vaheline vaidlus, mida ei ole võimalik olnud lahendada diplomaatilisel teel, antakse käesolevas peatükis sätestatud tingimustel lepitusmenetlusse, arvestades artikli 39 kohaseid reservatsioone. Artikkel 2 Eelmises artiklis osutatud vaidlused esitatakse kas alalisele või erakorralisele lepituskomisjonile, mille moodustavad vaidlusosalised. Artikkel 3 Kui üks osalisriik seda teiselt taotleb, moodustatakse kuue kuu jooksul alaline lepituskomisjon. Artikkel 4 Kui vaidlusosalised ei lepi kokku teisiti, moodustatakse lepituskomisjon järgmiselt: 1. Komisjon koosneb viiest liikmest. Vaidlusosaline nimetab ametisse ühe komisjoniliikme, kelle ta võib valida oma kodanike hulgast. Kolm ülejäänud komisjoniliiget nimetatakse kokkuleppeliselt kolmandate riikide kodanike hulgast. Need kolm komisjoniliiget peavad olema erineva kodakondsusega, ei tohi alaliselt elada vaidlusosalise territooriumil ega olla vaidlusosalise teenistuses. Vaidlusosalised määravad nende hulgast komisjoni presidendi. 2. Komisjoni liikmed nimetatakse ametisse kolmeks aastaks. Neid võib tagasi valida. Vaidlusosaliste kokkuleppel võib ühiselt nimetatud komisjoniliikmeid nende volituste kehtivusajal välja vahetada. Vaidlusosaline võib välja vahetada enda nimetatud komisjoniliikme. Asendatud komisjoniliikmed jätkavad oma ülesannete täitmist kuni käsiloleva töö lõpetamiseni. 3. Vabanevad kohad, mis tekivad komisjoniliikme surma korral, ametist lahkumisel või muul põhjusel, täidetakse võimalikult lühikese aja jooksul samal viisil nagu toimus ametisse nimetamine. Artikkel 5 Kui vaidlusosaliste nimetatud alalist lepituskomisjoni ei ole vaidluse tekkimise ajal olemas, moodustatakse vaidluse uurimiseks erakorraline komisjon kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil üks vaidlusosaline esitab teisele vastava taotluse. Kui vaidlusosalised ei ole kokku leppinud teisiti, nimetatakse komisjoni liikmed eelmises artiklis sätestatud viisil. Artikkel 6 1. Kui komisjoniliikmeid, keda määratakse ühiselt, ei ole ametisse nimetatud artiklites 3 ja 5 ettenähtud ajavahemike jooksul, usaldatakse nende nimetamine vaidlusosaliste kokkuleppel valitud kolmandale riigile, vaidlusosaliste taotlusel peaassamblee presidendile või juhul, kui peaassamblee ei ole parajasti istungjärgul, eelmisele presidendile. 2. Kui kummagi protseduuri suhtes kokkuleppele ei jõuta, määrab iga vaidlusosaline erineva riigi ning sel viisil valitud riigid nimetavad komisjoniliikmed ametisse ühiselt. 3. Kui need kaks riiki ei ole kolme kuu jooksul suutnud kokkuleppele jõuda, esitab kumbki neist nii mitu kandidaati, kui on tarvis ametisse nimetada. Seejärel otsustatakse loosi teel, kes sel viisil määratud kandidaatidest nimetatakse komisjoni liikmeteks. Artikkel 7 1. Vaidlused esitatakse lepituskomisjonile, saates komisjoni presidendile kahe vaidlusosalise kokkuleppel ühise avalduse või kokkuleppe puudumisel ühe vaidlusosalise avalduse. 2. Avalduses esitatakse pärast vaidlusküsimuse lühikokkuvõtet ka palve, et komisjon võtaks vajalikud meetmed sõbraliku lahenduse saavutamiseks. 3. Kui avaldus on ühelt vaidlusosaliselt, teatab avalduse esitaja sellest viivitamata teisele vaidlusosalisele. Artikkel 8 1. Viieteistkümne päeva jooksul alates kuupäevast, kui üks vaidlusosaline esitab alalisele lepituskomisjonile vaidluse, võib kumbki vaidlusosaline oma komisjoniliikme konkreetse vaidluse uurimiseks asendada isikuga, kes on kõnealuses küsimuses eriti pädev. 2. Nimetatud õigust kasutav vaidlusosaline teatab sellest viivitamata teisele osalisele; teisel osalisel on sellisel juhul õigus viieteistkümne päeva jooksul teate kättesaamise kuupäevast alates samamoodi toimida. Artikkel 9 1. Kui vaidlusosalised ei ole teisiti kokku leppinud, tuleb lepituskomisjon kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris või muus kohas, mille valib president. 2. Komisjon võib alati taotleda abi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärilt. Artikkel 10 Lepituskomisjon ei tööta avalikult, välja arvatud juhul, kui komisjon on vaidlusosaliste nõusolekul nii otsustanud. Artikkel 11 1. Kui vaidlusosalised ei ole teisiti kokku leppinud, kehtestab lepituskomisjon oma menetlusreeglid, milles tuleb ette näha mõlema vaidlusosalise ärakuulamine. Järelpärimiste suhtes kohaldab komisjon rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise 18. oktoobri 1907. aasta Haagi konventsiooni3 III osa, välja arvatud juhul, kui komisjon ühehäälselt teisiti otsustab. 2. Vaidlusosalistel on lepituskomisjoniga suhtlemiseks esindajad, kelle kohustus on tegutseda vaidlusosaliste ja komisjoni vahendajatena; neid võivad abistada nende poolt selleks määratud nõustaja ja eksperdid ning nad võivad nõuda isikute ärakuulamist, kelle tunnistusi nad soovitavaks peavad. 3. Komisjonil on omalt poolt õigus nõuda mõlema vaidlusosalise esindajate, nõuandjate ja ekspertide suulisi selgitusi, samuti isikute suulisi selgitusi, keda komisjon nende valitsuste nõusolekul võib pidada soovitavaks kohale kutsuda. Artikkel 12 Kui vaidlusosalised ei ole teisiti kokku leppinud, võetakse lepituskomisjoni otsused vastu häälteenamusega ning komisjon võib vaidluse põhiküsimuse üle otsustada ainult kõigi oma liikmete kohalolekul. Artikkel 13 Vaidlusosalised kohustuvad lepituskomisjoni tööd soodustama, eelkõige varustama seda suurimal võimalikul määral asjakohaste dokumentide ja teabega ning kasutama nende käsutuses olevaid vahendeid nii, et komisjon saaks nende territooriumil tegutseda, kooskõlas nende õigusaktidega tunnistajaid või eksperte kohale kutsuda ja üle kuulata ning asjaomaseid kohti külastada. Artikkel 14 1. Komisjoni menetluse jooksul saab komisjoniliige tasu, mille suurus kinnitatakse vaidlusosaliste kokkuleppel, kusjuures igaüks panustab sellesse võrdsel määral. 2. Komisjoni tööst tulenevad üldkulud jaotatakse samal viisil. Artikkel 15 1. Lepituskomisjoni ülesanne on selgitada vaidlusküsimusi, koguda järelepärimise teel või muul moel selleks vajalikku teavet ning püüda vaidlusosalised kokkuleppele viia. Pärast vaidlusküsimuse läbivaatamist võib komisjon teatada vaidlusosalistele lahendustingimused, mis tunduvad komisjonile sobivad, ning kehtestada ajavahemiku, mille jooksul vaidlusosalised peavad tegema oma otsuse. 2. Menetluse lõppedes koostab lepituskomisjon protokolli, mis olenevalt asjaoludest kas kinnitab vaidlusosaliste kokkuleppele jõudmist ning vajaduse korral loetleb kokkuleppe tingimused või tunnistab lahenduse leidmise võimatuks. Protokollis ei mainita, kas lepituskomisjoni otsused tehti ühehäälselt või häälteenamusega. 3. Kui vaidlusosalised ei ole kokku leppinud teisiti, peab komisjoni menetlus lõppema kuue kuu jooksul alates kuupäevast, mil vaidluse lahendamine anti komisjoni pädevusse. Artikkel 16 Komisjoni protokoll edastatakse viivitamata vaidlusosalistele. Vaidlusosalised otsustavad, kas protokoll avaldatakse. II peatükk VAIDLUSE KOHTULIK LAHENDAMINE Artikkel 17 Vaidlused osaliste asjaomaste õiguste üle esitatakse võimalikke artikli 39 kohaseid reservatsioone arvestades lahendamiseks Rahvusvahelisse Kohtusse, välja arvatud juhul, kui vaidlusosalised otsustavad järgnevalt ettenähtud korras pöörduda vahekohtusse. Eelnimetatud vaidlus on ka Rahvusvahelise Kohtu statuudi artiklis 36 nimetatud vaidlus. Artikkel 18 Kui vaidlusosalised on nõus esitama eelmises artiklis mainitud vaidlused vahekohtusse, koostavad nad erikokkuleppe, milles määratakse kindlaks vaidluse põhiküsimus, valitud vahekohtunikud ja rakendatav menetlus. Kui erikokkulepe ei ole piisavalt üksikasjalik, kohaldatakse vajalikul määral rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise 18. oktoobri 1907. aasta Haagi konventsiooni. Kui erikokkuleppes ei ole kehtestatud vaidlusküsimuse lahendamist käsitlevaid juhiseid, mida vahekohtunikud peavad järgima, kohaldab vahekohus Rahvusvahelise Kohtu statuudi artiklis 38 loetletud regulatiivseid juhiseid. Artikkel 19 Kui vaidlusosalistel ei õnnestu kooskõlastada eelmises artiklis osutatud erikokkulepet või määrata vahekohtunikke, võib kumbki vaidlusosaline esitada vaidluse kohta avalduse otse Rahvusvahelisse Kohtusse, teatades sellest kolm kuud ette. Artikkel 20 1. Vaatamata artiklile 1, lahendatakse artiklis 17 osutatud vaidlused käesolevas peatükis sisalduvate kohustustega ühinenud vaidlusosaliste vahel ainult lepitusmenetlusega, kui osalised sellega nõustuvad. 2. Kohustus kasutada lepitusmenetlust kehtib ka nende vaidluste puhul, mille kohtulik lahendamine on ainult artiklis 39 sätestatud reservatsioonide tulemusena välistatud. 3. Kui lepitusmenetlust kasutades ei jõuta kokkuleppele, ei või kumbki vaidlusosaline esitada vaidlust Rahvusvahelisesse Kohtusse ega nõuda artiklis 18 nimetatud vahekohtu moodustamist enne ühe kuu möödumist lepituskomisjoni menetluse lõppemisest. III peatükk VAHEKOHUS Artikkel 21 Vaidlus, millele ei osutata artiklis 17 ja mille suhtes vaidlusosalised ei ole jõudnud kokkuleppele ühe kuu jooksul pärast I peatükis ettenähtud lepituskomisjoni töö lõppemist, esitatakse võimalikke artikli 39 kohaseid reservatsioone arvestades vahekohtusse, mis moodustatakse alljärgneval viisil, kui vaidlusosalised ei lepi kokku teisiti. Artikkel 22 Vahekohus koosneb viiest liikmest. Vaidlusosaline nimetab ametisse ühe liikme, kelle ta võib valida oma kodanike hulgast. Kaks ülejäänud vahekohtunikku ja vahekohtu esimees valitakse ühisel kokkuleppel kolmandate riikide kodanike hulgast. Nemad peavad olema erineva kodakondsusega, ei tohi alaliselt elada vaidlusosalise territooriumil ega olla vaidlusosalise teenistuses. Artikkel 23 1. Kui vahekohtu liikmeid ei ole ametisse nimetatud kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil üks vaidlusosaline taotles teiselt vahekohtu moodustamist, palutakse nad nimetada vaidlusosaliste kokkuleppel valitud kolmandal riigil. 2. Kui selles küsimuses kokkuleppele ei jõuta, määrab iga vaidlusosaline erineva riigi ning sel viisil valitud riigid nimetavad vahekohtu liikmed ametisse ühiselt. 3. Kui kaks sel viisil valitud riiki ei ole kolme kuu jooksul suutnud kokkuleppele jõuda, nimetab liikmed Rahvusvahelise Kohtu president. Kui viimase kohustuste täitmine on takistatud või ta on vaidlusosalise riigi kodanik, nimetab liikmed asepresident. Kui tema kohustuste täitmine on takistatud või ta on vaidlusosalise riigi kodanik, nimetab liikmed kohtu vanim liige, kes ei ole kummagi vaidlusosalise riigi kodanik. Artikkel 24 Vabanevad kohad, mis tekivad vahekohtu liikme surma korral, ametist lahkumisel või muul põhjusel, täidetakse võimalikult lühikese aja jooksul samal viisil nagu toimus ametisse nimetamine. Artikkel 25 Vaidlusosalised koostavad erikokkuleppe, milles määratakse kindlaks vaidluste põhiküsimus ja menetluse üksikasjad. Artikkel 26 Kui erikokkulepe ei käsitle piisavalt üksikasjalikult eelmises artiklis viidatud küsimusi, kohaldatakse vajalikul määral rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise 18. oktoobri 1907. aasta Haagi konventsiooni. Artikkel 27 Kui erikokkulepet ei õnnestu sõlmida kolme kuu jooksul alates vahekohtu moodustamise kuupäevast, võib kumbki vaidlusosaline esitada vaidluse kohta avalduse vahekohtusse. Artikkel 28 Kui erikokkuleppes ei ole kehtestatud vastavaid sätteid või erikokkulepet ei ole koostatud, kohaldab vahekohus vaidlusküsimuse lahendamisele Rahvusvahelise Kohtu statuudi artiklis 38 loetletud regulatiivseid juhiseid. Kuni sellist vaidlusele kohaldatavat juhist ei ole olemas, teeb vahekohus otsuseid ex aequo et bono. IV peatükk ÜLDSÄTTED Artikkel 29 1. Vaidlused, mille lahendamiseks on teistes vaidlusosaliste suhtes kehtivates konventsioonides sätestatud erimenetlus, lahendatakse kooskõlas nende konventsioonidega. 2. Üldakt ei mõjuta kehtivat kokkulepet, mis näeb ette osalisriikide lepitusmenetluse või kohustab neid pöörduma vaidluse lahendamiseks vahekohtusse või kohtusse. Kui nimetatud kokkulepped näevad ette üksnes lepitusmenetluse, kohaldatakse pärast sellise menetluse tulemusteta järgimist üldakti kohtulikku lahendamist või vahekohut käsitlevaid sätteid sellises ulatuses, nagu vaidluseosalised on nendega ühinenud. Artikkel 30 Kui vaidlusosaline esitab lepituskomisjonile vaidluse, mille teine vaidlusosaline on nende suhtes kehtivaid konventsioone arvestades esitanud Rahvusvahelisesse Kohtusse või vahekohtusse, lükkab komisjon vaidluse arutamise edasi seniks, kuni kohus või vahekohus on pädevuskonflikti kohta oma arvamust avaldanud. Sama reeglit kohaldatakse ka juhul, kui kohus või vahekohus jätkab vaidlusosalise mõjul küsimusega tegelemist lepitusmenetluse jooksul. Artikkel 31 1. Vaidluse puhul, mis vaidlusosalise munitsipaalõiguse kohaselt kuulub tema kohtu või haldusasutuste pädevusse, võib see vaidlusosaline mitte nõustuda vaidlusküsimuse esitamisega lahendamiseks üldaktis sätestatud viisil, kuni pädev asutus teeb mõistliku aja jooksul lõpliku otsuse. 2. Sellisel juhul peab vaidlusosaline, kes soovib kasutada üldaktis sätestatud menetlusi, teatama oma kavatsusest teisele osalisele ühe aasta jooksul alates eespool nimetatud otsuse tegemise kuupäevast. Artikkel 32 Kui kohtuotsuse või vahekohtulahendiga tunnistatakse vaidlusosalise kohtu või muu asutuse otsus või meede rahvusvahelise õigusega täielikult või osaliselt vastuolus olevaks ning kui nimetatud vaidlusosalise põhiseadus ei luba nimetatud otsust või meedet tühistada või lubab seda üksnes osaliselt tühistada, lepivad vaidlusosalised kokku, et kohtuotsuse või vahekohtulahendiga tagatakse kahjukannatajale õiglane kompensatsioon. Artikkel 33 1. Vahekohtu või kohtu menetlusse antud vaidluse puhul, eriti juba sooritatud või sooritamisel olevatest tegudest tekkinud vaidluse puhul kehtestab Rahvusvaheline Kohus, tegutsedes oma statuudi artikli 41 kohaselt, või vahekohus võimalikult lühikese aja jooksul ajutised meetmed vastuvõtmiseks. Vaidlusosalised on kohustatud neid meetmeid vastu võtma. 2. Kui vaidlus on esitatud lepituskomisjonile, võib viimane soovitada vaidlusosalistel vastu võtta sellised ajutised meetmed, mida ta peab kohaseks. 3. Vaidlusosalised kohustuvad hoiduma meetmetest, mis võivad takistada kohtu- või vahekohtuotsuse täideviimist või lepituskomisjoni korralduste täitmist ning hoiduma üldiselt tegevusest, mis võib vaidlust süvendada või selle lahendamist raskendada. Artikkel 34 Kui vaidlus tekib enama kui kahe üldakti osalisriigi vahel, järgitakse eelnevalt kirjeldatud menetlusvormide rakendamisel järgmisi eeskirju: a) Lepitusmenetluse korral moodustatakse alati erikomisjon. Komisjoni koosseis sõltub sellest, kas vaidlusosalistel on erinevad huvid või tegutsevad vähemalt kaks nendest koos. Esimesel juhul nimetavad vaidlusosalised igaüks ühe komisjoniliikme ning ühiselt need komisjoniliikmed, kes on vaidluses mitteosalevate kolmandate riikide kodanikud ning kelle arv on alati ühe võrra suurem osaliste poolt eraldi nimetatud komisjoniliikmete arvust. Teisel juhul nimetavad koos tegutsevad vaidlusosalised omavahelisel kokkuleppel ühiselt omapoolse komisjoniliikme ning koos teiste vaidlusosalistega nimetavad kolmandate riikide komisjoniliikmed. Kui vaidlusosalised ei lepi kokku teisiti, kohaldavad nad mõlemal juhul akti artiklit 5 ja sellele järgnevaid artikleid, kui need on kooskõlas käesoleva artikliga. b) Kohtumenetluse korral kohaldatakse Rahvusvahelise Kohtu statuuti. c) Vahekohtumenetluse korral, kui artiklis 17 nimetatud vaidluste puhul ei saavutata vahekohtu moodustamiseks kokkulepet, on vaidlusosalisel õigus esitada vaidluse kohta avaldus Rahvusvahelisesse Kohtusse; artiklis 21 mainitud vaidluste puhul kohaldatakse artiklit 22 ja sellele järgnevaid artikleid, kuid erinevate huvidega vaidlusosaline nimetab ühe vahekohtuniku ning vaidlusosaliste poolt eraldi nimetatud vahekohtunike arv on alati ühe võrra väiksem ühiselt nimetatud vahekohtunike arvust. Artikkel 35 1. Üldakti kohaldatakse selle osalisriikide vahel ka siis, kui vaidluses on oma huvid kolmandal riigil, olenemata sellest, kas viimane on üldakti osalisriik või mitte. 2. Vaidlusosalised võivad lepitusmenetluse korral kutsuda selles osalema ka eelpoolmainitud kolmanda riigi. Artikkel 36 1. Kui kolmas riik kohtu- või vahekohtumenetluse puhul leiab, et kohtuotsus võib mõjutada tema õiguslikku huvi, võib ta esitada Rahvusvahelisesse Kohtusse või vahekohtusse taotluse tema kaasamiseks kolmanda vaidlusosalisena. 2. Taotluse üle otsustab kohus või vahekohus. Artikkel 37 1. Kui küsimuseks on konventsiooni tõlgendamine, mille osalised on kohtuasjas mitteosalevad riigid, teavitab Rahvusvahelise Kohtu või vahekohtu sekretär sellest viivitamata selliseid riike. 2. Sellise teate saanud riigil on õigus menetluses osaleda; aga selle õiguse kasutamise järel on otsusejärgne konventsiooni tõlgendus temale siduv. Artikkel 38 Üldaktiga ühinemine võib tähendada ühinemist: A. kõigi akti (I, II, III ja IV peatüki) sätetega; B. ainult lepitusmenetlust ja kohtulikku lahendamist reguleerivate sätete (I ja II peatükk) ning neid menetlusi käsitlevate üldsätetega (IV peatükk); C. ainult lepitusmenetlust reguleerivate sätete (I peatükk) ja seda menetlust käsitlevate üldsätetega (IV peatükk). Osalisriigid võivad teiste riikide ühinemisest üldaktiga kasu saada ainult sellises ulatuses, millises nad on ise samu kohustusi võtnud. Artikkel 39 1. Lisaks eelmises artiklis antud õigusele võib üldaktiga ühinev riik seada oma ühinemise sõltuvusse reservatsioonidest, mis on ammendavalt loetletud järgmises lõikes. Need reservatsioonid tuleb ära näidata ühinemise ajal. 2. Reservatsioonidega võib aktis sätestatud menetlusest välja jätta: a) vaidlused, mis on tekkinud asjaoludel, mis on ilmnenud enne reservatsiooni esitavariigi või temaga vaidleva teise riigi ühinemist; b) vaidlused, mis käsitlevad rahvusvahelise õiguse seisukohalt vaid riikide riigisisesele jurisdiktsioonile alluvaid küsimusi; c) vaidlused, mis käsitlevad üksikjuhtumeid või selgelt määratletud küsimusi, nagu territoriaalne staatus, või vaidlused, mis kuuluvad selgelt piiritletud kategooriatesse. 3. Kui üks vaidlusosaline on teinud reservatsiooni, võivad teised osalised tema suhtes rakendada sama reservatsiooni. 4. Üldakti kohtulikku lahendamist või vahekohut käsitlevate sätetega ühinenud riikide tehtud võimalikud reservatsioonid ei kehti lepitusmenetluse puhul, kui ei ole selgesõnaliselt väljendatud teisiti. Artikkel 40 Riik, kes on aktiga ühinenud ainult osaliselt või reservatsioonidega, võib lihtdeklaratsiooni alusel kas laiendada oma ühinemise ulatust või loobuda kas kõigist või osast oma reservatsioonidest. Artikkel 41 Üldakti tõlgendamise või kohaldamisega seonduvad vaidlused, sealhulgas need, mis käsitlevad vaidluste liigitamist ning reservatsioonide ulatust, esitatakse Rahvusvahelisele Kohtule. Artikkel 42 Artikkel 43 1. Üldakt on ühinemiseks avatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidele, mitteliikmesriikidele, kes on saanud Rahvusvahelise Kohtu statuudi osalisteks või kellele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee edastab sellel eesmärgil teksti koopia. 2. Ühinemiskirjad ja artiklis 40 sätestatud lisadeklaratsioonid edastatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes teatab nende kättesaamisest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidele ja eelmises lõikes osutatud mitteliikmesriikidele. 3. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär koostab kolm nimekirja, mida tähistatakse vastavalt tähtedega A, B ja C ja mis vastavad artiklis 38 sätestatud kolmele aktiga ühinemise viisile ning milles näidatakse ära osalisriikide ühinemine ja lisadeklaratsioonid. Nimekirju täiendatakse pidevalt ja need avaldatakse aastaaruandes, mille Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär Peaassambleele esitab. Artikkel 44 1. Üldakt jõustub üheksakümnendal päeval pärast seda, kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär on kätte saanud ühinemiskirja vähemalt kahelt osalisriigilt. 2. Pärast akti jõustumist kooskõlas eelmise lõikega kätte saadud ühinemiskiri jõustub üheksakümnendal päeval pärast kuupäeva, mil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär on ühinemiskirja kätte saanud. Sama reegel kehtib artiklis 40 sätestatud lisadeklaratsioonide kohta. Artikkel 45 1. Üldakt sõlmitakse viieks aastaks alates selle jõustumise kuupäevast. 2. Üldakt jääb jõusse järgnevateks viieaastasteks ajavahemikeks nende osalisriikide suhtes, kes ei denonsseeri seda vähemalt kuus kuud enne sel ajal jooksva ajavahemiku lõppemist. 3. Üldakt denonsseeritakse kirjaliku teate edastamisega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes teavitab sellest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriike ja artiklis 43 osutatud mitteliikmesriike. 4. Denonsseerimine võib olla ainult osaline või seisneda varem tegemata reservatsioonidest teatamises. 5. Olenemata ühe vaidluses osaleva osalisriigi denonsseerimisest, viiakse nõuetekohaselt lõpuleüldakti jooksva ajavahemiku lõppemisel pooleliolevad menetlused. Artikkel 46 Üldakti eksemplar, millele on alla kirjutanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee president ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär, antakse hoiule sekretariaadi arhiivi. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab akti tõestatud koopia Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidele, mitteliikmesriikidele, kes on saanud Rahvusvahelise Kohtu statuudi osalisteks ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee määratud riikidele. Artikkel 47 Üldakti registreerib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär selle jõustumise kuupäeval. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee president Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär Herbert V. EVATT Trygve LIE Ühinemine: BELGIA, 23. detsember 1949 – ühinemine hõlmab kõiki akti sätteid (I, II, III ja IV peatükki); ROOTSI, 22. juuni 1950 – ühinemine hõlmab sätteid, mis reguleerivad lepitusmenetlust ja kohtulikku lahendamist (I ja II peatükk) ning neid menetlusi käsitlevaid üldsätteid (IV peatükk) artikli 39 lõike 2(a) kohase reservatsiooniga, millega jäetakse aktis sätestatud menetlusest välja vaidlused, mis on tekkinud enne ühinemist ilmnenud asjaolude tõttu. 1 Muudetud üldakt jõustus artikli 44 kohaselt üheksakümnendal päeval pärast teise ühinemiskirja kättesaamist peasekretäri poolt 1950. aasta 20. septembril. Eesti Vabariik ühines üldaktiga vastavalt Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsusele (RT II 1991, 35, 428; esialgne pealkiri: Revideeritud üldakt rahvusvaheliste tülide rahulikul teel lahendamise kohta). Üldakt jõusus Eesti suhtes 19. jaanuaril 1992. a (RT II 1999, 25, 153). 2 Rahvusvahelise poliitilise koostöö edendamismeetodite uurimise käigus otsustas Peaassamblee muude meetmete hulgas taastada 26. septembri 1928. aasta üldakti esialgse tõhususe, tehes selle tekstis arvukalt muudatusi ja võttes arvesse, et Rahvasteliidu ja Alalise Rahvusvahelise Kohtu organid olid lakanud tegutsemast. Muudatusi vastu võttes ning kohustades peasekretäri ette valmistama üldakti muudetud teksti ja hoidma seda riikidele ühinemiseks avatuna nime all «Rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise muudetud üldakt» , selgitas Peaassamblee oma 28. aprilli 1949. aasta resolutsioonis 268 A (III), et need muudatused kehtivad ainult muudetud üldaktiga ühinenud riikidele ning ei mõjuta järelikult nende riikide õigusi, kes on üldakti osalised selle 26. septembri 1928. aasta redaktsioonis ja soovivad seda rakendada, juhul kui ta on veel rakendatav. 26. septembri 1928. aasta üldakti teksti ja sellega ühinejaid vt: Rahvasteliit, Lepingute seeria, XCIII kd, lk 343; C köide, lk 260; CVII köide, lk 529; CXI köide, lk 414; CXVII köide, lk 304; CLII köide, lk 297; CLVI köide, lk 211; CLX köide, lk 354; CXCVI köide, lk 413 ja CXCVII köide, lk 304. 3 British and Foreign State Papers, 100. köide, lk 298. Rahvasteliit, Lepingute seeria, LIV köide, lk 435 ja CXXXIV köide, lk 435. Õiend Parandatud kirjaviga sõnas "riigisekretär".