Riigikogu — "Eesti keskkonnastrateegia aastani 2010" heakskiitmine — RT I, 58, 462

Säästva arengu seaduse § 12 alusel Riigikogu otsustab: 1. Kiita heaks juurdelisatud «Eesti keskkonnastrateegia aastani 2010». 2. Tunnistada kehtetuks Riigikogu 1997. aasta 12. märtsi otsus «Eesti keskkonnastrateegia heakskiitmine» (RT I 1997, 26, 390). Riigikogu esimees Ene ERGMA EESTI KESKKONNASTRATEEGIA AASTANI 2010 1. SISSEJUHATUS 1.1. Põhimõtted ja eesmärk Eesti Vabariigi põhiseaduse § 5 järgi on Eesti loodusvarad rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, § 53 kohaselt on igaüks kohustatud säästma keskkonda ning hüvitama keskkonnale tekitatud kahju. Uuendatud keskkonnastrateegia kiidetakse heaks uues poliitilises olukorras, kus Eestist on saanud Euroopa Liidu liikmesriik. Keskkonnastrateegia uuendamisel lähtuti Euroopa Liidu Lissaboni strateegiast, Euroopa Liidu säästva arengu strateegiast, Euroopa Liidu 6. keskkonnaalasest tegevuskavast, Vabariigi Valitsuse strateegiast «Eesti edu 2014», Vabariigi Valitsuse Euroopa Liidu poliitikast aastateks 2004–2006 ja strateegia «Säästev Eesti 21» eelnõust. Riigi keskkonnapoliitika elluviimine on suunatud majanduse, sotsiaalsfääri, looduskasutuse ja keskkonnakaitse tasakaalustatud arengule, selle saavutamiseks hästitoimiva institutsionaalse süsteemi loomisele ning keskkonnakaitseks eraldatavate vahendite sihipärasele ning läbimõeldud kasutamisele. Keskkonnastrateegia on riigi keskkonnaalase tegevuse kavandamise ja rahvusvahelise koostöö arendamise aluseks. Keskkonnastrateegia arvestab Eesti ajaloolisi, kultuurilisi ja loodushoiu traditsioone ning riigi sotsiaalset ja majanduslikku olukorda. Strateegia määratleb Eesti looduskasutuse ja keskkonnakaitse arengusuunad ning ülesanded aastani 2010. Keskkonnastrateegia põhieesmärk on tagada inimesi rahuldav tervislik keskkond ja majanduse arendamiseks vajalikud ressursid loodust oluliselt kahjustamata, maastike ja elustiku mitmekesisust säilitades ning majanduse arengutaset arvestades. 1.2. Keskkonnastrateegia põhimõtted Strateegia tugineb rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonnakaitse põhimõtetel. Põhimõtted Sisu lühikirjeldus • keskkonnahoidlikkuse põhimõte Mõjutada majanduse arengut ja inimeste tegutsemismotiive keskkonda säästvas suunas ning kehtestada keskkonnapiiranguid • ennetuspõhimõte Eelistada profülaktilis-ennetuslikke meetmeid, mis on tagajärgede likvideerimisest vähem kulukas, kuid tulemusrikkam • ettevaatuspõhimõte Mitte lubada tegevusi, kuni kavandatava tegevuse võimalik kahjulik keskkonnamõju pole selge • strateegilise integreerituse põhimõte Lülitada keskkonnaaspektid kõigi eluvaldkondade ja majandussektorite arengustrateegiatesse • õigusliku läbivuse põhimõte Arvestada keskkonnaaspekte kõigis majandus- ja sotsiaalsfääri reguleerivates õigusaktides • terviklikkuse põhimõte Rakendada keskkonnahoidlikke tehnoloogiaid tööstuses, põllumajanduses, energeetikas ja transpordis • ühisrikkuse ja -hoole põhimõte Kujundada elanikkonna kõigi sotsiaalsete kihtide ühisarusaamist keskkonnast kui rahvuslikust rikkusest • «saastaja maksab» põhimõte Kohustada keskkonna kasutajaid ja kahjustajaid täielikult tasuma keskkonna kahjustuste eest • olelustsükli (elutsükli) põhimõte Kajastada toote omahinnas kasutatud loodusvarade väärtus, kõik keskkonnakaitse kulutused ja keskkonnale tekitatud kahju kogu toote, teenuse või tootmise elutsükli (tootmine, jaotamine, kasutamine, lõplik kõrvaldamine) jooksul • rahvusvahelise koostöö põhimõte Tõkestada maksimaalselt negatiivset riigipiiriülest keskkonnamõju, laiendada ligipääsu ülemaailmsele oskusteabele • jaotatud vastutuse põhimõte Rakendada keskkonnameetmed sellisel poliitilisel ja haldustasemel, kus nad annavad parima tulemuse • «tootja vastutuse» põhimõte Tootjatel korraldada jäätmeteks muutunud toodete kogumine ja käitlemine ning taaskasutamine võimalikult suures hulgas • läheduse põhimõte Töödelda kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmed nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvates keskkonnanõuetele vastavates rajatistes • looduse kaitse ja hoiu põhimõte Tagada haruldaste, ohustatud ja esinduslike elupaigatüüpide, liikide ja nende elupaikade, samuti väärtuslike maastike ja looduse üksikobjektide säilimine 2. KESKKONNASEISUND Eesti on pindalalt (45 228 km2) ja rahvaarvult (1,36 miljonit – 2002. aastal) Euroopa üks väiksemaid riike. Asustus on hõre, 69% rahvastikust elab linnades, elanikkond väheneb ja vananeb. Eesti keskkonnaseisund tervikuna on hea. See on tingitud väikesest asustustihedusest, suhteliselt väheintensiivsest majandusest ja keskkonnasektoris tehtud jõupingutustest. Samas on majandustegevuse negatiivne keskkonnamõju elanike arvu ja majanduse tulemuslikkust silmas pidades liialt suur. Majandustegevuse edasisel suurenemisel ja kontsentreerumisel suureneb saasteennetuslike meetmete puudumisel oluliselt surve keskkonnale tööstus- (õhu- ja veereostus, jäätmed) ning mitmetes põllumajanduspiirkondades (maapinnalähedase põhjavee reostamine ja vee-elustiku hävimine), samuti transpordikoridorides (keskkonnaavariid, müra, elupaikade rikkumine), seda eriti Kirde-Eestis ja Tallinna lähikonnas. Nendel aladel nõuab rahuldava või hea keskkonnaseisundi saavutamine ja säilitamine suuri kulutusi ning kestvaid jõupingutusi. 2.1. Õhk Välisõhk. Välisõhu kvaliteeti mõjutavad inimtegevusest põhjustatud saaste (näiteks vääveldioksiid, lämmastikoksiidid, süsinikmonooksiid, tahked osakesed, osoon, müra ja vibratsioon, ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus). Eesti peamised välisõhu saastajad on energeetika, transpordivahendid ja vähemal määral põllumajandus. Välisõhu saastekogused olid Eestis 2002. aastal järgmised: 1) vääveldioksiidi heitkogus paiksetest saasteallikatest 83 900 tonni ja liikuvatest saasteallikatest 1600 tonni; 2) lämmastikdioksiidi heitkogus paiksetest saasteallikatest 15 500 tonni ja liikuvatest saasteallikatest 22 000 tonni; 3) tahkete osakeste heitkogus paiksetest saasteallikatest 35 000 tonni ja liikuvatest saasteallikatest 1500 tonni. Vääveldioksiidi (SO2) keskmine sisaldus välisõhus oli 2001. aastal 0,7–1,4 µg/m3, mis on Euroopa Liidus ökosüsteemide kaitseks kehtestatud piirväärtusest (20 µg/m3) tunduvalt väiksem. Lämmastikoksiidide (NOX) keskmine sisaldus välisõhus oli 2001. aastal 3 µg/m3, mis on samuti tunduvalt väiksem, kui Euroopa Liidus taimestiku kaitseks kehtestatud piirväärtus (30 µg/m3). Probleemseks saasteaineks on tahked osakesed läbimõõduga alla 10 µm (PM10) ja Euroopa Liidu aasta keskmist piirväärtust (40 µg/m3) ületatakse Eestis pea kõikjal. PM10 kõrge saastetaseme põhjustajaks on ka looduslikud saasteallikad. Eesti välisõhu kvaliteet on üldiselt hea, erandiks on: – Harjumaa ja Ida-Virumaa, kus tootmine paikneb kontsentreeritult ja probleemiks on eeskätt vääveldioksiid ning väävelvesinik ja fenoolid; – suuremad linnad (Tallinn, Tartu, Narva), kus olulise osa õhusaastest tekitab transport ja sellest lähtuvalt on probleemiks lämmastikoksiidid, osoon, süsinikoksiid (CO), PM10 ja lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ). Saasteainete heitkogused paiksetest saasteallikatest aastatel 1980–2003 (tuhandetes tonnides) Aasta NOX SO2 CO PM LOÜ 1980 – 274,8 – – – 1987 28,4 – – – – 1990 22,6 239,0 59,9 268,5 18,0 1992 15,0 179,2 32,5 240,8 11,2 1993 12,1 145,0 27,8 189,0 5,7 1994 14,6 141,1 31,8 161,5 4,8 1995 14,9 110,3 27,3 113,1 6,5 1996 16,3 117,3 29,4 98,9 5,7 1997 15,6 111,0 26,7 78,3 6,3 1998 14,9 100,9 26,4 69,9 5,7 1999 14,5 94,69 20,9 70,5 5,1 2000 15,3 91,5 19,4 59,5 7,6 2001 16,2 87,4 21,3 56,4 8,8 2002 15,5 83,9 23,7 35,0 9,0 2003 18,03 98,05 24,7 31,25 8,82 Allikas: KKM Info- ja Tehnokeskus Siseõhk. Inimene veedab 80–90% oma ajast ruumides, seetõttu on siseõhu puhtus eriti oluline. Kuigi siseõhu koostis sõltub suuresti välisõhu koostisest, on ruumides tekkinud saasteainetel tihti määrav osa siseõhu saastumisel. Olulised siseõhu kvaliteedi mõjutajad on tehnilised seadmed ning kasutatud ehitus- ja viimistlusmaterjalid. Suurimat ohtu inimeste tervisele põhjustavad süsinikoksiid ja lämmastikoksiidid, lenduvad orgaanilised ühendid, lestalised, eosed ja puude õietolm, bakterid ja viirused, asbestitolm, formaldehüüd, ammoniaak, fenoolid, radoon ja suitsetamisel tekkivad saasteained. Probleemid: • ei ole piisavalt rahalisi vahendeid paiksete saasteallikate probleemide lahendamiseks; • ületatakse saasteainete piirnorme transpordi tõttu Tallinnas ja teistes suuremates linnades; • ühistransport on ebapiisavalt arendatud, vähemsaastavate transpordiliikide ja -vahendite (raudtee, tramm, troll, jalgratas) kasutamise soodustamine on vähene; • liikluskoormus on linnakeskustes liiga suur; • maantee ja raudtee ümbersõite linnadest ja asulatest on ebapiisavalt; • kasutatavate kütuste kvaliteet ei vasta sageli kehtestatud nõuetele; • planeerimisel ei arvestata olemasolevate paiksete saasteallikate ja suurte liiklussõlmedega; • ettevõtted ei suuda sageli täita neile kehtestatud välisõhku paisatavate saasteainete heitkoguste piirväärtusi; • siseõhu kvaliteet elamutes, tööstushoonetes ja koolides on ventilatsioonilahenduste puudulikkuse tõttu sageli halb; • koolide siseõhus on süsihappegaasisisaldus sageli lubamatult kõrge. 2.1.1. Ioniseeriv kiirgus Eestis on keskmine looduslik kiiritus 2–4 mSv inimesele aastas. Radioaktiivsete ainete ja kiirgusallikate kasutamisel tööstuses, meditsiinis ja teadusuuringutes tekkivad radioaktiivsete jäätmete kogused ja aktiivsused on Eestis väikesed. Ainsaks tegevuseks, mis on seotud looduslikke radionukliide sisaldavate ainete suurte kogustega, on haruldaste muldmetallide tootmine Silmet Grupp AS poolt Sillamäel. Teatud kogus radioaktiivseid jäätmeid tekib Paldiski endisel tuumaobjektil jätkuva desaktiveerimise ja demontaažitööde käigus, objekti peahoonesse on rajatud radioaktiivsete jäätmete vahehoidla. Probleemid: • suhteliselt kõrge raadiumi sisaldus Kambrium-Vendi veekompleksi joogivees; • radooniohtlikud piirkonnad diktüoneemaargilliidi avamusalas; • AS Silmeti tootmises tekkivad radioaktiivsed jäätmed; • radioaktiivsete jäätmete transportimine Tammiku hoidlast Paldiskisse; • radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaiga valik; • kõrge radoonitase Lõuna-Eesti Devoni kivimite levialal. 2.1.2. Vibratsioon ja müra Maanteeliikluse intensiivistumisega on järsult suurenenud müra peamagistraalteede (Tallinn–Narva, Tallinn–Tartu–Luhamaa, Tallinn–Pärnu–Ikla jt) ümbruses, kusjuures müratõkendeid praktiliselt ei ehitata. Raskeveorongide öine liiklus põhjustab raudtee-äärsetel elanikel unehäireid. Probleemid: • inimesi ei informeerita piisavalt müra ja vibratsiooni tervistkahjustavast toimest; • linnast väljas olevate alade asustamise ja eratranspordi kasvu tõttu suureneb mürareostus linnas peateede ääres; • puuduvad välisõhu strateegilised mürakaardid; • puudub koolitatud personal ja firmad, kes oleksid võimelised koostama strateegilisi mürakaarte ja tegema muid akustikaga seotud töid; • puuduvad juhendmaterjalid liiklusmüra arvestamiseks planeeringute koostamisel ja ehitustegevuses; • planeeringutes ei pöörata tähelepanu vaiksete piirkondade säilitamisele. 2.2. Vesi 2.2.1. Veevarud ja -keskkonna seisund Pinnavesi ja merevesi. Eesti veevarud kujunevad valdavalt sademete arvel. Sademete keskmisest aastasummast – 667 mm, moodustab äravool 260 mm ehk 39%. Eesti keskmine pinnavee äravool on 8,2 l/(s×km2). Kevadise suurvee ajal on äravoolumoodul tunduvalt suurem 70–120 l/(s×km2) ning sel ajal voolab ära 40–50% aastaveest. Suvised äravoolumoodulid on vahemikus 0,5–4,0 l/(s×km2), äravool on siis ainult 10% aastahulgast. Eestis on ligikaudu 1200 üle ühehektarilise pindalaga järve kogupindalaga 2130 km2. Suurema osa (91,5%) järvede kogupindalast hõlmavad Peipsi, Võrtsjärv ja Narva veehoidla. Enamik Eesti jõgesid on lühikesed ja veevaesed ning seetõttu reostustundlikud, vaid 10 jõge on pikemad kui 100 km. Inimtegevus mõjutab veekeskkonna seisundit veekogude veerežiimi reguleerimise, mineraal- ja orgaaniliste väetiste ning taimekaitsevahendite kasutamisega põldudel, veekogudesse juhitava heitvee, keskkonnanõuetele mittevastavate vedelkütteaineladude ning sõnniku- ja jäätmehoidlate nõrgveega, kütuseavariidega sadamates ja laevadel. Osa väiksematest vooluveekogudest on maaparandustööde käigus sirgeks kaevatud, rajatud on ka rohkesti regulaatoreid ja paisjärvi, millest suur osa on hooldamata. Enamus poldersüsteemidest on halvas seisukorras. Veekogude rikastumine toitainetega põhjustab nende eutrofeerumist, toksiliste ainete emissioon vee-elustiku häirumist ning ohtlike ainete kuhjumist toiduks kasutatavatesse kaladesse. Enamus Eesti jõgedest ja järvedest on heas või rahuldavas seisundis. Põllumajandustootmise vähenemise tõttu on taimetoitainete ärakanne Läänemerre kaheksakümnendate aastatega võrreldes vähenenud rohkem kui kaks korda. Halvas seisundis või sellise seisundi lähedal on Pihkva ja Lämmijärv ja mitmed väikesed vooluveekogud Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas, Tallinna ümbruses ja Pandivere ja Adavere–Põltsamaa nitraaditundlikel aladel. Vooluveekogude või nende osade halva seisundi põhjuseks on sageli tõkestusrajatised, mis takistavad kalade rändeteid. Jõevee orgaanilise aine ja toitainete sisaldus (mg/l) Keskmine kontsentratsioon 1992. a 1997. a 2002. a lämmastik 3,0 2,1 2,1 fosfor 0,107 0,07 0,069 orgaanilised reoained 2,4 2,1 1,9 Ebasoodsate ilmastikuoludega esineb Läänemeres ja Peipsi järves vetikate vohamist. Inimtegevuse mõju Eesti rannikumerele on vähenenud. Merevee head seisundit pole kõikjal veel saavutatud, kuid positiivseid muutusi on täheldatud eelkõige Pärnu ja Tallinna lahes. Põhjavesi. Eesti alale langevatest sademetest läheb põhjavee toiteks keskmiselt 70 mm aastas. Kõige intensiivsem on põhjavee toitumine Pandivere kõrgustikul (200–250 mm aastas), kõige väiksem Lääne-Eestis, Võrtsjärve ja Peipsi madalikul ning rabades (0–50 mm aastas). Eesti hõredalt asustatud looduslikes ja poollooduslikes piirkondades on põhjavesi heas seisundis. Sügavate veekihtide põhjavett ei ole piirkonniti võimalik kasutada joogiveeallikana selle soolasuse, radionukliidide ja mikrokomponentide sisalduse tõttu. Reostuse ja põhjavee taseme alandamise tõttu on maapinnalähedane põhjaveekiht halvas seisundis Eesti suuremate jääkreostuskollete ümbruses (uuritud reostatud alade kogupindala 22 km2) ja Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas (1200 km2). Piirkonniti on põhjavesi halvas seisundis ka õhukese pinnakattega ja ebasoodsate põhjavee toitumistingimustega intensiivse põllumajandustootmisega aladel (Põltsamaa–Adavere piirkond) ning suuremate punktreostusallikate (farmid, sõnnikuhoidlad, sõnnikulaamad põldudel, silohoidlad) ümbruses. 37% Eesti elanike veevärgist saadav joogivesi ei vasta Euroopa Nõukogu direktiivi 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta (EÜT L 330/32, 5.12.98) nõuetele. Joogivee mittevastavus kvaliteedinõuetele on enamasti seotud loodusliku ülemäärase raua-, mangaani-, ammooniumi- ja kloriidisisaldusega. Lisaks on osades piirkondades Lääne-Eestis ja saartel probleemiks liigne fluori sisaldus joogivees. Kinnitatud põhjavee tarbevaru oli 2002. aastal 497 150 m3 ööpäevas, mis on keskmiselt 360 liitrit ööpäevas inimese kohta. Põhjaveevaru on jaotunud ebaühtlaselt pinnalähedaste ja sügavate põhjaveekihtide vahel, sügavate põhjaveekihtide vett tuleb joogiveeallikana kasutamisel enamasti eelnevalt töödelda. Probleemid: • põhjavee seisund on halb Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas õlisaaduste ja lämmastikuühenditega reostumise tõttu; • korraldamata on allikate kaitse; • sanitaarkaitsealade liiga väikese ulatuse tõttu ei ole tagatud osade põhjaveehaarete vee kvaliteedi pikaajaline säilimine; • osade veekogude seisund on halb paisehitiste ja reostumise tõttu; • veekogude jätkuv reostamine, mis on tingitud ohtlike ainete lohakast hoidmisest, reovee ebapiisavast puhastamisest ja keskkonnanõuetele mittevastavast sõnnikukäitlusest; • Läänemere ja Peipsi järve eutrofeerumine; • õlireostusriski suurenemine seoses naftasaaduste vedude suurenemisega; • põhjavesi on kaitsmata või vähekaitstud aladel ohustatud kanalisatsiooni puudumise, amortiseerunud kanalisatsioonitorustikest reovee lekete ja keskkonnanõuetele mittevastava sõnnikukäitluse tõttu; • laevadel tekkivate jäätmete ja pilsivee ebarahuldav käitlemine. 2.2.2. Veevarustus ja kanalisatsioon Veevõtt. Kõigis Eesti linnades ja paljudes väikeasulates on veevarustussüsteem. Suuremates linnades kasutab ühisveevärki 86%, maa-asulates 59% elanikkonnast. Ligikaudu 70% Eesti elanikest elab ühisveevärgiga majades. Samal ajal oli veevarustussüsteem enne suuremahuliste rekonstrueerimistööde algust pea kõikjal amortiseerunud ja vajas uuendamist. Eesti 67 suuremas asulas on peetud vajalikuks aastatel 2000–2013 ehitada üle 500 km ja renoveerida 900 km joogiveetorustikku, ehitada ja renoveerida üle 60 joogiveepumpla, ehitada 50 joogiveetöötlusjaama ja uuendada 130 puurkaevu. Veevõtt olme, tööstuse ja põllumajanduse tarbeks on jätkuvalt vähenenud, veeallikateks on pinna- või põhjavesi. Tööstuse tarbeks võetakse põhjavee kõrval vett ka jõgedest ja järvedest. Pinnavee kasutajatest suuremad on Narva elektrijaamad, kus vett kasutatakse jahutuseks ning tuha viimiseks tuhaväljadele. Valdav osa energeetikaga seonduvast «veekasutusest» on Narva elektrijaamade jahutusvesi ja põlevkivikarjääridest ja -kaevandustest väljapumbatav sademevesi. Linnade veevarustuseks võetakse pinnavett Tallinnas ja Narvas. Tallinna linna varustab Ülemiste järv koos Pirita–Jägala–Soodla veehaardesüsteemiga, Narva linna Narva jõgi. 2002. aastal kasutati pinnavett neist veehaaretest kokku 88 miljonit kuupmeetrit, veehaarete toodangut on võimalik oluliselt suurendada. Väljaspool Tallinna ja Narvat on ainuke joogiveeallikas põhjavesi. Kõigist veeallikaist võeti 2002. aastal 1,44 miljardit kuupmeetrit vett, sealhulgas 1,41 miljardit kuupmeetrit magevett (98% kogu veevõtust). Põhjavett võeti 236 miljonit kuupmeetrit (16% kogu veevõtust), merevett (kasutatakse peamiselt kalakasvatuses) 23 miljonit kuupmeetrit (2% kogu veevõtust). Suurim veetarbija oli põlevkivienergeetika – 1,1 miljardit kuupmeetrit. Olmes kasutati 44 miljonit, tööstuses 44 miljonit, kalakasvatuses 42 miljonit, põllumajanduses 4 miljonit ja muuks otstarbeks 5 miljonit kuupmeetrit vett. Olmes kasutatakse Eestis vett vähe (2002. aastal 88 liitrit päevas inimese kohta). Joogivesi. Kuigi Eesti kõikides linnades ja enamuses alevikes on ühisveevärk olemas, siis elanike hõlmatus ühisveevärgiga on paikkonniti väga erinev. Näiteks Paides 95%, Türil 66%, Elvas alla 50%, Harjumaa Loo alevikus peaaegu 100%, kuid Vasalemmas ainult 19%, mitmes väiksemas asulas ühisveevärk puudub. Eestile on iseloomulik väikese tootlikkusega ühisveevärkide rohkus (77%). Sellised veevärgid varustavad joogiveega 14% elanikest. Üksiktarbijate kaevuvesi on kohati reostunud nitraatide ja naftasaadustega. Ühisveevärgivee uuringute tulemused Aasta Ühis- veevärkide arv Neist kontrollitud %-des Kontrollimiste üldarv Ettekirjutuste arv Kooskõlastatud kontrollkavade arv 2002 1210 1005 83 1461 742 671 2003 1268 1088 86,5 1591 1003 405 Heitvesi. 2001. aasta lõpuks oli Eestis 856 reoveepuhastit, sealhulgas 810 väikest (võimsusega alla 200 m3 ööpäevas), 34 keskmist (200–2000 m3 ööpäevas) ja 12 suurt (võimsusega üle 2000 m3 ööpäevas) reoveepuhastit. 2003. aasta lõpuks oli Eestis 950 reoveepuhastit. Eesti kanalisatsioonitorustike kogupikkus on umbes 3280 km. Ligikaudu 77% elanikkonnast kasutab ühiskanalisatsiooni, kuid maapiirkondades on reoveepuhastuse infrastruktuuri arendamiseks tarvis teha olulisi pingutusi. Kanalisatsioonivõrgud on valdavalt vanad ja vajavad ajakohastamist või asendamist. Torustikud on kas asbestist, terasest või malmist ning viimased korrodeerunud. Sellest tulenevalt on suur ka reovee lekkimine pinnasesse ja sadevete juurdevool kanalisatsioonitorustikesse. Reovee lekked torustikust on valdavalt vahemikus 30–35%, ent Kirde-Eestis ulatub see näitaja 60%-ni. Heitvee reostuskoormus (tonni) Heitvee reostuskoormus 1992. a 1997. a 2002. a lämmastik 5640 3173 2591 fosfor 670 303 183 orgaanilised reoained 18080 3838 1480 Allikas: 2002. aasta Eesti veemajanduse ülevaade aruande Veekasutus alusel. KKM ITK toimetis 03-1 Reovee puhastamine (miljonit m3/a) 1992. a 1997. a 2002. a Puhastamist vajav reovesi 449 349 278 sellest puhastamata 21 10 6,7 puhastatud 427 339 271 puhastatud mehhaaniliselt 203 184 161 puhastatud bioloogiliselt 111 82 51 puhastatud bioloogilis-keemiliselt 72 59 Allikas: 2002. aasta Eesti veemajanduse ülevaade aruande Veekasutus alusel. KKM ITK toimetis 03-1 Probleemid: • ei ole selge kõigi senikasutatavate põhjaveekihtide vee joogiveeallikana kasutamise ohutus tervisele, vee puhastamise teostatavus ja majanduslik otstarbekus. 2.3. Jäätmed Eesti on ühel esimestest kohtadest maailmas jäätmete hulga poolest ühe elaniku kohta, kuid seda eelkõige põlevkivienergeetika tõttu, mida tuleb riike võrreldes silmas pidada. Eestis tekkis 2001. aastal 12,8 miljonit tonni ja 2002. aastal 14,4 miljonit tonni jäätmeid, millest ligikaudu pool liigitatakse ohtlikeks jäätmeteks – eelkõige põlevkivituhk ja põlevkiviõli tootmisjääk poolkoks. Jäätmetega kaasnev peamine keskkonnarisk seisneb pinnase ning pinna- ja põhjavee saastumises, samuti kasvuhoonegaaside emissioonis biojäätmete lagunemisel. Ühtlasi peegeldab suur jäätmekogus ressursside ja energia raiskamist. Olmejäätmete hulk kasvab pidevalt (ajavahemikul 1993–2002 357 tuhandelt tonnilt 524 tuhandele tonnile aastas), mis on seletatav tarbimistavade muutumisega vähemsäästlikeks. 2002. aastal tekkis Eestis keskmiselt ühe inimese kohta olmejäätmeid 387 kilogrammi. Hinnanguliselt 2–3% olmejäätmete massist on ohtlikud jäätmed, mis oleks 6–9 kilogrammi inimese kohta aastas. Üldtunnustatud põhimõtete kohaselt tuleks jäätmeteket võimalikult vältida, teises järjekorras jäätmeid taaskasutada. Jäätmeid tuleb korduskasutada, materjalina ringlusse võtta või taaskasutada energia saamiseks. Kõrvaldamine, sealhulgas ladestamine keskkonnakaitse nõudeid arvestades, on viimane lubatav käitlusviis, siiski ladestatakse suur osa olmejäätmetest endiselt sorteerimata ja keskkonnanõuetele mittevastavatesse prügilatesse. 2002. aastal ladestati prügilatesse 9,9 miljonit tonni jäätmeid, millest 9,2 miljonit tonni ladestati tööstusjäätmete ladestuspaikadesse Ida-Virumaal. 195 000 tonni jäätmeid taaskasutati energia saamiseks (põletati), sealhulgas 159 000 tonni puidujäätmeid. 682 000 tonni anorgaanilisi aineid võeti uuesti ringlusse. Õlisid rafineeriti 19 000 tonni. Eestis on viimastel aastatel suletud ligikaudu 200 nõuetele mittevastavat prügilat. Enamus neist on ka tasandatud ja pinnasega kaetud. 2003. aasta lõpu seisuga töötab 33 tavajäätmeprügilat. Vaid neli neist vastab keskkonnanõuetele. Eestis on 90-ndate aastate algusest ohtlike jäätmete käitlemise süsteemi oluliselt arendatud. On rajatud ohtlike jäätmete käitluskeskus Vaivaras, kogumiskeskus Tallinnas Suur-Sõjamäel, kaasaegsed kogumiskeskused on kavandatud ka Pärnusse ja Tartusse. Viimased toimivad käitlusettevõtete baasil juba praegu, kuid vajavad veel tehnilist täiustamist. Ohtlike jäätmete kogus vähenes aastail 1993–1999 7,73 miljonilt tonnilt 5,86 miljoni tonnini ehk 24%, kuid aastal 2002 suurenes see taas 6,4 miljonile tonnile, millest enamuse (6,2 miljonit) moodustavad põlevkivitöötlemise jäägid. Jäätmeteket Eestis aastatel 1997–2002 iseloomustab alljärgnev tabel. Jäätmeteke Eestis (mln t aastas) 1997 1998 1999 2000 2001 2002 Jäätmete teke 14 398 12 984 10 848 11 616 12 839 14 397 Taaskasutuse % 21% 17% 13% 14% 14% 18% Probleemid: • puudub terviklikult toimiv jäätmekäitlussüsteem; • jäätmete vältimise, vähendamise ja taaskasutamise areng on olnud ebapiisav; • jätkub keskkonna risustamine, prügistamine ja illegaalne jäätmete ladestamine; • lahendamata on põlevkivijäätmete nõuetekohane ladestamine, mistõttu jätkub veekeskkonna reostamine; • arendamist vajab biolagunevate jäätmete eraldi kogumine ja kompostimine. 2.4. Jääkreostus Jääkreostus on minevikus tekkinud pinnase ja põhjavee reostunud piirkond või keskkonda jäetud kasutuseta ohtlike ainete kogum, mis on reaalseks ohuks ümbruskonna elanikele ja elusloodusele. Jääkreostuse probleem tõusis teravalt päevakorda Vene vägede lahkumisel, 90-ndate aastate algul. NSV Liidu sõjaväebaaside all oli 87 147 hektarit maad (ligikaudu 1,9% Eesti territooriumist). Hiljem teadvustati ka tööstus-, põllumajandus- ja transpordiettevõtete poolt tekitatud püsiv pinnase ja põhjavee reostus. Varasema reostamise tagajärjel on Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas ja Tapa ümbruses maapinnalähedased põhjaveekihid määramata ajaks rikutud. Jääkreostuskollete andmebaasi on koondatud andmed üle 300 ohtliku jääkreostuskolde kohta. Väiksemaid reostunud alasid esineb üle kogu riigi ja riik peaks need arvele võtma. 1997. aasta keskkonnastrateegias käsitleti jääkreostuse likvideerimise eesmärgi all ka maavarade kaevandamise ja prügilatega seotud varasemat reostust. Neid probleeme on lahendatud nii jääkreostuse, jäätmekäitluse kui maavarade programmide raames. Edaspidi on otstarbekas käsitleda jäätmekäitluse ja maavarade kaevandamisest põhjustatud jääkreostuse probleeme vastavate valdkondade raames. Jääkreostuse alaprogramm on üheks jäätmekava ja veemajanduskava siduvaks lüliks. Suurt ohtu kujutavad senini poolkoksi prügilate pigijärved, endised asfaltbetoonitehased (siin on lagunevates hoidlates tuhandeid tonne õlijäätmeid), hüljatud kütusehoidlad ja mitmesugustes vanades panipaikades vedelevad kemikaalid. Hoolimata senistest jõupingutustest pole kõik sellised objektid arvele võetud ega järelevalve all. Senini pole kontrolli all ohtlike ainete hajumine keskkonda jääkreostuskolletest. Pole välistatud uute põhjavee ja pinnase reostuskollete teke, ohtlikud on keskkonnanõuetele mittevastavad vedelkütuse hoidlad. Probleemid: • jääkreostuskollete ümbruses võib jääkreostus jätkuvalt ohustada inimese tervist ja põhjavett; • ei ole välistatud keskkonnas püsivate ohtlike saasteainete kandumine ohutustamata jääkreostuskolletest keskkonda, sellest tulenevad riskid elusloodusele ja inimeste tervisele; • ebaselged on jääkreostuse, veekaitse ja jäätmete ning mäetööstuse poolt rikutud alade rekultiveerimise tegevuste vastutusalad; • kohalikud omavalitsused ja planeerijad kasutavad vähe andmeid jääkreostuse kohta, seega ei ole välistatud, et ohtlike ainetega reostunud alasid võetakse kasutusele ilma vajalike ettevaatusabinõudeta. 2.5. Ehitatud keskkond Üle kahe kolmandiku Eesti elanikest elab tiheasustusaladel ja nende elukvaliteet, tervis ja suhe ümbritseva maailmaga sõltuvad väga olulisel määral konkreetse linna, alevi, aleviku või külakeskuse funktsioneerimisest, maakasutusest, väljanägemisest ja arengusuundumustest. Eesti linnad ja alevid võtavad enda alla ligikaudu 1,6% riigi territooriumist. Seega on terviklik lähenemine ehitatud keskkonna kujundamisele ja arendamisele elukeskkonna kvaliteedi kujundamisel väga tähtis. Üheks väljundiks säilitamaks ehitatud keskkonna kvaliteeti ja soodustamaks selle loomist on koostatud Eesti arhitektuuripoliitika programm ning tegevuskava aastateks 2004–2008, mis kiideti heaks Vabariigi Valitsuse 2004. aasta 17. juuni istungil. Ehitatud keskkonna arenguid viimasel aastakümnel on suunanud kiire majanduskasv, liberaalne ettevõtluskliima ja kiired muutused ühiskondlikes normides. Sellise arengu tulemuseks on näiteks uute suurte eramualade ehitamine linnade äärealadel ja linnadega külgnevates valdades. Laialivalgunud linnas asetsevad inimeste elukohad kaugel kesklinnas paiknevatest töökohtadest ja teenindusasutustest. Pikkade vahemaade ja ühistranspordi halva korraldamise tõttu kasvab autoliikluse vajadus ja kaasnevad negatiivsed mõjud (õhu-, mürareostus, ajakulu liiklusummikutes). Kirjeldatud valglinnastumise tulemuseks on üksteisest eemal paiknevate monofunktsionaalsete alade teke ning ajalooliselt, kultuuriliselt ja sotsiaalselt väärtusliku kesklinna elanikest tühjenemine. Sellise arengu tulemusel lõhutakse või kahjustatakse erinevate keskkonna väärtust tekitavate võrgustike (puhkealad, rohelised alad, kergliiklus) toime ja miljööväärtusest tulenev identiteet. Probleemid: • monofunktsionaalsuse süvenemine, sealhulgas linnakeskosa funktsionaalne vaesumine; • kergliikluse, ühistranspordi ning rohealade võrgustike vähene toimivus; • aine ja energia raiskamine ehitiste rajamisel ja kasutamisel; • linnalooduse, nagu veekogude ranna- ja kaldaalade, looduskaitsealuste liikide esinemiskohtade, poollooduslike alade, parkide, puiestike, puiesteede vähene väärtustamine ja kergekäeline hävitamine; • üldplaneeringuga määratud maakasutuse sihtotstarbe kergekäeline, investori tahtele alluv muutmine; • kohalike omavalitsuste vähene ehitus- ja planeerimisalane haldussuutlikkus; • valglinnastumine. 2.6. Maastikud ja elustiku mitmekesisus Maastike kasutamine on seni lähtunud peamiselt inimese vajadusest elupaiga, toidu, liikumisteede, puidu ja maavarade järele, looduse kaitse on senini enamasti olnud üksikobjekti või territooriumi kaitse. Kaasaegne lähenemine käsitleb enam elupaikade kaitset või väärtuslikke maastikke tervikuna. Eesti maakasutusest moodustab poole metsamaa, põllumajandusmaa osatähtsus on kuni 30%, millest omakorda ligi veerandit ei kasutata. Põllumajandustootmine kontsentreerub viljaka mullaga veelahkmealadele, mis ohustab veevarude kvaliteeti. Maastike kasutamise kavandamisel tuleb silmas pidada järgmist: • maapiirkonnad varustavad ühiskonda puhta õhu, vee ja teiste loodusvaradega; • maastik pälvib kultuuriliselt, ökoloogiliselt ning keskkonna- ja sotsiaalalal suurt avalikkuse huvi ja on ressurss, mille õige kaitse, korraldus ja planeerimine võib kaasa aidata kohaliku arengu kiirendamisele; • maastik on loodus- ja kultuuripärandi oluline osa, aidates kaasa inimeste heaolu loomisele; • maastik on inimeste elukvaliteedi osana ühtviisi tähtis kõikjal: linna- ja maapiirkondades, degradeerunud ja looduslikel aladel, sest üldsusel on soov nautida kaunist maastikku; • kõige enam mõjutavad maastike ümberkujundamist põllumajanduse, metsanduse, tööstuse ja maavarade kaevandamise tehnoloogiate ning transpordi, infrastruktuuri, turismi ning puhkemajanduse areng; • maastike kaitse, korraldus ja planeerimine tagab erinevate huvide tasakaalustatud käsitluse maastikukasutuse kavandamisel. 2.6.1. Elusloodus ja poollooduslikud kooslused Võrreldes teiste 57. paralleelist põhja poole jäävate aladega on Eesti taimestiku ja loomastiku mitmekesisus üks maailma suuremaid. Eestis oli seisuga 01.01.2004 360 erinevat kaitseala, 448 looduskaitsealust parki ja üle 1200 kaitstava looduse üksikobjekti. Kaitsealade kogupindala Eestis on üle 550 000 hektari ehk üle 10% territooriumist. Eesti metsade kogupindalast (2,2 mln hektarit) moodustavad erineva looduskaitselise režiimiga metsad 490 000 hektarit. Eestis arvatakse olevat ligi 40 000 elustikuliiki, millest on teada umbes 23 500. Eestis teadaolevaist taime-, seene- ja loomaliikidest on harulduse või ohustatuse tõttu kaitse alla võetud 539. Euroopa Liidu kaitsealade võrgustiku Natura 2000 loomisega suureneb kaitstavate alade pindala eeldatavalt 16%-ni. Vaid 8600 liigil ehk umbes viiendikul meie elustikust on hinnatud ohustatuse astet. Selgus, et 1314 liiki ehk 15% on ohus või juba välja surnud. Eriti liigirikkad taimestiku osas on Eesti pool-looduslikud kooslused: puisniidud ja loopealsed. Tavatu liigirikkuse eelduseks on järjepidev niitmine või karjatamine. Varem püsivalt hooldatud alad kulustuvad ja võsastuvad, muutudes lõpuks metsaks. Meie poollooduslike koosluste (pärandkoosluste) säilimisele on halvasti mõjunud nende majandamata jätmine. Praktiliselt on kadunud soostunud niidud, puisniitude pindala on eelmise sajandi jooksul vähenenud umbes tuhat korda, kiiresti võsastuvad ranna- ja lamminiidud. Kuna heina- ja karjamaid on viljakamatel maadel piisavalt, saab poollooduslike koosluste jätkuvat kasutamist ergutada üksnes hooldustoetuste ja kompensatsioonidega maa kasutajale Alates 2001. aastast on poollooduslike koosluste majandamist kaitsealadel ja teistel väärtuslike poollooduslike koosluste esinemisaladel ka toetatud. Mõnede koosluste pindala kahanemine (hektar) Kooslusetüüp 20. sajandi keskel aastal 2000 Puisniit 800 000 800 Loopealne 43 500 5000 Lamminiit 100 000 10 000 Puiskarjamaa 200 000 5000 Allikas: Talvi, T. 2001. Pool-looduslikud kooslused. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, Viidumäe–Tartu. Eestis on säilinud rohkesti looduslikke soid, märgalad (hinnanguliselt 30% territooriumist) laienevad hüljatud kuivendatud põllumaade, eelkõige poldrite ja jõeorgude arvel. Sooelupaikade oluliseks kahjustajaks oli nõukogude okupatsiooniaastatel kuivendamine. Eesti märgalade kaitse valupunkt on turbakaevandamise vähene ohjeldatus. Lähtudes säästva arengu seadusest, mis ei luba turba kaevandamist üle aastase juurdekasvu, on aastaseks kasutusmääraks määratud 2,78 miljonit tonni. Paraku on turba aastane juurdekasv üle hinnatud: arvutustesse on hõlmatud ka juba kuivendatud sood, kus turba akumuleerumine on ammu seiskunud, ja osa looduskaitse ja rajatiste all olevaid soid, mistõttu juba praegu on tegu turba, eriti rabaturba, ületootmisega. Rannaniidud on hanelistele kevad- ja sügisrändel tähtsaks toitumispaigaks. Rannikualade kinnikasvamine tekitab kahju põllumeestele, sest haned, lagled ja sookured, kui neil ei ole enam toitu nende tavalistes toitumiskohtades, lähevad seda hankima põldudele. Seire andmetel suurenes näiteks Eestis peatuvate laglede arvukus ajavahemikul 1964–1999 ligikaudu kümme korda, 15 000 isendilt 160 000-le. Jõeorgude võsastumine on soodustanud kobraste ohjeldamatut levikut, tekitanud liiga palju läbimatuid märgalasid ja kahjustanud väärtuslike kalaliikide elu- ja sigimispaiku. Võõrliikidest on hakanud ulatuslikult levima Sosnovski karuputk, mis lisaks maastiku rikkumisele ohustab inimeste tervist. Imetajatest tekitab suurt ohtu maaspesitsevatele lindudele kährik. Probleemid: • poollooduslike koosluste hävimine nende alade majandamata jätmise tagajärjel; • rändeteede tõkestamine liiklusmagistraalide ja vesiehitistega; • liigniiskete jäätmaade kujunemine hüljatud põllumajandusmaal; • inimasustuse liigne tihenemine rannikualadel. 2.6.2. Kultuurmaastikud Kultuurmaastikud on kujunenud inimese ja looduse ajalooliselt muutlikus koosmõjus ja sõltuvad sotsiaalmajanduslikest muutustest. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu «Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused» kaheks peamiseks teemaks on väärtuslikud maastikud ja roheline võrgustik. Planeeringu koostamise raames inventeeriti ning määratleti väärtuslikud maastikud ja loodi selle alusel maavalitsustes väärtuslike kultuurmaastike infobaas. Mitmele piirkonnale on koostatud planeeringu jätkutegevusena maastikuhoolduskavad ja viidud läbi maastikuhooldustöid. Planeeringu ja maastikuhoolduskavade koostamine on olnud abiks põllumajandusliku keskkonnatoetuse meetme väljatöötamisel, mida koordineerib Põllumajandusministeerium. Üheks väheviljaka söötijäänud maa kasutamise võimaluseks on metsastamine. Mitmeid maastike mitmekesisuse säilitamise alaseid tegevusi toetatakse Eesti maaelu arengukava aastateks 2004–2006 alusel ja ühtse pindalapõhiste toetusskeemidega. Maaelu, kui elulaadi tähtsustamiseks käivitati 2003. aastal Põllumajandusministeeriumi kureeritav meede «Külade taastamise ja arendamise investeeringutoetus», mis oli Põllumajandusministeeriumi poolt koos partneritega välja töötatud eelstruktuurivahendi SAPARD uus meede. Antud meetme raames toetati investeeringuid külaelanike ühiseks tegevuseks mõeldud ühiskondlikesse ehitistesse ja muudesse objektidesse, mis suurendavad elanikkonna võimalusi teha koostööd ning korraldada ühisüritusi, veeta vaba aega, võimaldavad ligipääsu informatsioonile ning mille arendamine parandab küla välisilmet ja üldist elukeskkonna kvaliteeti. Meede jätkub Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks (RAK) raames. Probleemid: • maakasutus polariseerub: osa maast on kasutamata või rikutud, teise osa kasutamisintensiivsus on liiga suur; • senini ei teadvustata maastiku tervikliku käsitlemise vajadusi, juhendid, tegevuskavad ja teemaplaneeringud on omavahel seostamata; • korraldamata on koostöö kogu Eesti territooriumi hea seisundi säilitamiseks väljaspool kaitsealasid; • ei ole selge, kui suure osa väärtuslike maastike säilitamine on jõukohane; • maastikud on risustatud kasutute lagunevate rajatistega; • rikutud territooriumide maastikke ei ole piisavalt taastatud ja taastatu kvaliteet on sageli halb. 2.7. Loodusvarad Puhas õhk ja vesi, muld, mets, kalavarud ning maavarad on Eesti pikaajalise arengu tagamiseks ülimalt olulised. Loodusvarasid peab saama majandustegevuses kasutada, kuid seda tuleb teha säästlikult. Eestis on loodusvarasid riigisisese vajaduse katmiseks piisavalt ja nende varude seisund on suhteliselt hea. 2.7.1. Maa Eesti pindala on 45 228 km2, sellest 2830 km2 (6%) on veekogude all. Ligikaudu pool maismaast on kaetud metsaga (erinevatel andmetel 47–52%), 2002. aasta seisuga oli põllumajandusmaad maismaast 16% (6983 km2), sellest kasutatavat põllumaad on 88% (6137 km2), teravilja kasvatatakse 2592 km2. Muu maa suurus on kuni 30% (13 360 km2). Põllumajandusmaa osatähtsus oli 1990. aastal 34%. (1,44 miljonit hektarit). Põllumajandusliku maafondi üldpinnaks on 2004. aastal ligikaudu 1,2 miljonit hektarit. Viimaste aastatega on veerand miljonit hektarit muutunud põllumajanduslikult kasutuskõlbmatuks. Euroopa Liidu põllumajandustoetuste rakendumisel on siiski alust loota, et põllumajanduslik maakasutus säilib aastal 2010 miljonil hektaril (selline eesmärk on fikseeritud ka üleriiklikus planeeringus Eesti 2010). Eesti sisetarbimise katmiseks piisaks 600 000 hektari suhteliselt intensiivsest kasutusest, kuid miljoni hektari vajadus on seotud nii maastike kui tootmisressursside säilitamise vajadusega muutuvate turgude tingimustes. Praktilistel kaalutlustel on kokku lepitud, et reeglina metsastatakse kuni 35 hindepunktiga hinnatud maid või üksusi, mille pindala on alla 5 hektari. Hoiduda tuleb kuni 100 hektariste massiivide tükeldamisest. Maaregistris registreeritud (69%) maa jagunemine sihtotstarbe järgi, 31.12.2002* Maa sihtotstarve Pind, tuhat hektarit Protsent registreeritud maast Elamumaa 50,5 1,62 Ärimaa 3,7 0,12 Tootmismaa 13,7 0,44 Mäetööstusmaa 34,6 1,11 Sotsiaalmaa 8,2 0,26 Veekogude maa 2,8 0,09 Transpordimaa 29,3 0,94 Jäätmehoidla maa 4,6 0,15 Riigikaitsemaa 6,4 0,20 Kaitsealune maa 103,4 3,31 Maatulundusmaa 2860,2 91,59 Sihtotstarbeta maa 4,7 0,16 Sihtotstarve määratlemata 0,4 0,01 KOKKU, seisuga 31.12.2002 3123,0 100 * 30. aprill 2004 seisuga oli maaregistris registreeritud 75,8% maast. Ligikaudu 7% Eesti territooriumist on geoloogilise kaardistamise andmetel kaetud tehnogeensete setetega, millest osa (prügilad ja reostatud alad) kujutavad ohtu ümbritsevale keskkonnale. Maavarade kaevandamisega ja muul viisil rikutud ja korrastatud alade kohta usaldusväärset bilanssi ei ole. Kaevandamisega rikutud maid oli 2002. aasta lõpu seisuga 31 760 hektarit, 2002. aasta jooksul rikuti 556 ja rekultiveeriti 1007 ha maad. Kaevanduste sulgemiseks on koostatud sulgemisprojekte ning kaevandusi ja karjääre on silutud, kuid vastavalt 1995. aastast kehtivale korrale on riigimaal ametlikult rekultiveeritud vaid 1,5 ha. Probleemid: • suured territooriumid võsastuvad, muutuvad jäätmaaks, on rikutud kasutute rajatistega ning on prügistatud ning reostatud; • maakasutuse andmed on ebaselged, puudub kontroll kasutamata ja rikutud alade suuruse ja seisundi kohta; • tihti ei suunata maakasutust avalikest huvidest lähtudes; • Maakataster ei ole seotud Keskkonnaregistriga; • määratlus «maatulundusmaa» ei ole adekvaatne ning selle piires on maaomanikul liialt laiad vabadused maakasutust omatahtsi suunata (mets, põld ja nende vahelised pool-looduslikud ja looduslikud kooslused); • maakasutuse suunamiseks ei kasutata piisavalt maakorraldust ja riiklikke toetusi maakorralduseks; • probleemid riigi omandisse jäetud maaga kohtades, kus esinevad keskkonnaprobleemid (keskkonnakaitseline vastutus, omaniku kohustuste täitmine, heakorra tagamine, erinevate asjaõiguslike kooskõlastuste andmine). 2.7.2. Muld Muld on üks hinnatumaid loodusvarasid. Mullastiku kaitset reguleeriv seadus Eestis puudub. Ebapiisavad on andmestikud põllumajandusliku maa kasutamise ja muldade seisundi kohta. Ekspertarvamuste põhjal on olulisemateks mullastikku ohustavateks teguriteks mulla orgaanilise aine ja toiteelementide varu tasakaalu rikkumine, muldade hapestumine eeskätt Lõuna-Eestis, muldade tihenemine, lokaalne vee- ja tuule-erosioon. Põllumajanduskultuuride saagikus, väetiste optimaalne kasutamine, mullakaitse ja veekaitse on omavahel tihedas seoses. Põllumajanduse madalseisu tõttu on osa põllumajandusmaast jäänud sööti, mis on kaasa toonud maade võsastumise. Monokultuuride kasvatamine, põldude alaväetamine või tasakaalustamata väetamine on põhjustanud mullaviljakuse vähenemise ja mulla struktuuri halvenemise. Sellega seoses on halvenenud ka mulla veemahutavus, tallamiskindlus, toitainete liikumine ja nende omastamine taimede poolt. Kõrgemaid saake on püütud saada eelkõige lämmastikväetiste kasutamisega, kuid nende ühekülgne kasutamine ei taga püsivaid kõrgeid saake, vaid reostab põhjavett ja pinnaveekogusid. Seoses suurte põllumassiivide vähenemisega on vähenenud erosioonist kahjustatud alad. 50. aastatel oli haritaval maal erosioonist haaratud muldi 80 000 ha; 1972. aastal 60 000 ha; 70. aastate lõpul 38 000 ha ja praeguseks on see arv hinnanguliselt 10 000 – 15 000 ha. Eelkõige peaks kasutama mõjutusvahendeid mulla seisundi säilitamiseks ja taastamiseks ning stiimuleid selle loodusliku taastekke soodustamiseks. Tuleb määrata pinna- ja ülavee reguleerimise kohustused (näiteks teedeehitusel). Tuleb kehtestada ka vastutus omaniku tegevusest tingitud mulla seisundi halvenemise osas ning sätestada omaniku enda tegevuse kontrolli kohustus, kahjustuste tagajärgede likvideerimise kohustus, karistused kohustuste rikkumise korral ning alused asjaõigusseadusega lubatud toimingute algatamiseks. Probleemid: • puuduvad ühtsed arusaamad ja seaduslik baas mullakaitse osas, sealhulgas ka mullakaitse seadus; • mulla orgaanilise aine ja toiteelementide varu vähenemine mullas viimasel aastakümnel (negatiivne taimetoitainete bilanss); • monokultuuride kasvatamine, mulla tasakaalustamata väetamine, sealhulgas kohati liigväetamise oht; • muldade hapestumine, eriti Lõuna-Eestis; • põllumaade võsastumine ning soostumine; • kohatine vee- ja tuule-erosioon. 2.7.3. Mets Eesti metsade koguväärtuseks on hinnatud 100 miljardit ja aastaseks juurdekasvuks 1,7 miljardit krooni. Aastatel 1999–2001 raiuti Eestis igal aastal metsi 3,14 miljardi krooni väärtuses. Seega metsa säästlik majandamine ja kaitse on riiklikust seisukohast äärmiselt oluline. Rangelt kaitstavad metsad moodustavad 2004. aasta alguse seisuga 7,2% metsade pindalast. Rangelt kaitstavad metsad on metsad loodusreservaadis, sihtkaitsevööndis, metsise püsielupaiga I vööndis (mängualal), lendorava elupaigas, I kategooria linnuliigi pesapaigas, Eesti metsakaitsealade võrgustiku projektiga rangeks kaitseks kavandatud metsaosades ning üle 4 ha suurustes vääriselupaikades riigimaadel. Kuid rangelt kaitstavate metsade osakaal pole piisav, kindlustamaks kõikide Eesti looduslike metsaliikide elujõuliste populatsioonide ja nende kasvukohtade säilimist. Vastavalt Eesti metsanduse arengukavale aastani 2010 on optimaalne raiemaht 12,6 miljonit tm aastas. Vastav maht aastatel 1999–2002 oli keskmiselt 12,1 miljonit tm ja see jagunes puuliigiti järgmiselt: mänd 2,5; kuusk 5,4; kask 2,2; haab 1,1; sanglepp 0,4 ja teised puuliigid 0,1 miljonit tm. Metsakasutuse maht sõltub turusituatsioonist. Tulenevalt turu nõudlusest on raied koondunud okasmetsadesse, millega on ohtu seatud teatud metsatüüpide ning nendega seotud koosluste säilimine heas seisundis. Jälgimaks metsakasutuse mahu püsimist optimaalsetes piirides nii puuliikide, metsatüüpide, omanike kui raieliikide viisi, kindlustatakse riigi tasandil säästvat metsade majandamist kajastav seire ning tagatakse saadud andmete pidev aktualiseerimine ning analüütiline kasutamine. 2002. aastal tehti riigimetsas lageraiet 7900 ha ja muudes metsades kokku 16 000 ha. Samal ajal uuendati metsa riigimetsas 7000 ha, kuid muudes metsades ainult 3000 ha. Raied erametsas ületavad oluliselt metsauuendamise mahu. Samal ajal on teada, et juriidilisest isikust metsaomanike omanduses on üle 300 000 ha metsamaad ehk üle 35 korra rohkem kui ennesõjaaegsel perioodil. Metsade uuendamisel tuginetakse ulatuslikult looduslikule uuendusele, millega aga ei tagata väärtuslike okas- ja lehtpuistute piisavat uuenemist. Siiski on viimastel aastatel märgata ka erametsades positiivseid muutusi metsakultiveerimise osas. Maapiirkondades on majanduse madalseisu tõttu paljud metsaomanikud sunnitud elatuma puidu müügist. Pahatahtlike metsaõigusnormide rikkumiste ja metsavarguste tõttu saavad Eesti metsaomanikud hinnanguliselt kahju 50–100 miljonit krooni aastas, riigil jääb samal perioodil maksudena saamata aga kuni 300 miljonit krooni. Riigimetsamaal on rekreatiivseks kasutuseks ette valmistatud maastikke orienteeruvalt 60 tuhat ha, millest 2003. aastal läbi viidud uuringu kohaselt oli teadlik 82%, neid võimalusi kasutas 55% ja neid pidas oluliseks 94% Eesti 15–74-aastasest elanikkonnast. Tulenevalt uuringutest ja tänasest kasutusest on prognoositav puhkemaastike kasutamise jätkuv kasv ning sellest tulenev ökosüsteemide taluvuspiiride ületamine. Ebapiisav on erinevate metsakasutusviiside lõimitus ja tasakaalustatus metsamajanduse planeerimisel. Kindlustamaks elanikkonnale metsakooslusi ja metsaliike kahjustamata võimalikult mitmekesised metsa kasutamise võimalused, suurendatakse puhkemaastike pindala riigimetsamaadel kuni 100 tuhande ha. Puhkemaastike jätkusuutlikkuse tagamiseks korraldatakse rekreatiivmaastike kasutuse seiret ning sellest tulenevat korrigeerivat tegevust, samuti kujundatakse kasutajate keskkonda säästvaid käitumisharjumisi. Erametsamaadel on rohkesti võsastunud talukohti ja kultuuriobjekte. Endistel aegadel kujundatud talude ümbruse kultuurmaastikud omapäraste puu- ja põõsakooslustega, kiviaedadega, lubjaahjudega, linaleoaukudega, tõrvapõletuskohtadega ja muististega on suures osas veel säilinud ja vajavad eesti rahvuskultuuri olulise osana senisest paremat hoidu. Eesti territooriumi metsasus oli 19. sajandi teisel poolel 25%, 1940. aastal 31%, 1965. aastal 36% ja käesoleval ajal erinevatel andmetel 47–52%. Eesti metsanduse arengukava aastani 2010 eeldab, et metsasus suureneb aastaks 2030 58%-le. Probleemid: • rangelt kaitstavate metsade osakaal ei ole piisav kindlustamaks kõikide Eesti looduslike metsaliikide säilimist; • raied on koondunud okasmetsadesse, samas jääb lehtpuitu kasutamata ja tekib üha juurde lehtpuuvõsa; • erametsades ei tagata väärtuslike okas- ja lehtpuistute piisavat uuenemist; • ebaseaduslike raiete hulk on suur ja nendega tekitatakse keskkonnale suurt kahju; • on risk ületada puhkemaastike taluvuse piire; • erametsamaale jäävad kultuurmaastikud on hääbumas. 2.7.4. Maavarad Maavara on maapõues leiduv orgaaniline või anorgaaniline aine, mida kaevandamise ja töötlemise tehnoloogia nüüdistaseme puhul on võimalik majanduslikult tasuvalt kasutada. Maapõueseaduse järgi on Eestis maavaraks riiklikus registris lasundina arvele võetud dolokivi, fosforiit, järvelubi, järvemuda, kristalliinne ehituskivi, kruus, liiv, lubjakivi, meremuda, põlevkivi, savi ja turvas. Majanduslikult on praegu tähtsaim põlevkivi, mida kaevandatakse elektrienergia ja põlevkiviõli tootmiseks. Eesti on maavaradest suhteliselt rikas, kuid puudub nende kasutuselevõtu selge tulevikukava. Pae, põlevkivi ja teiste maavarade puhul on aga vajalik kõigi kaasnevate maavarade kompleksne ja otstarbekas kasutamine, kihtide valikuline kaevandamine, ümbritseva keskkonna kaitse ning kaevandatud aladel kaevandamise eelsega vähemalt samaväärse maastiku kujundamine, samuti suurem kohalike omavalitsuste ning piirkonna elanike huvide arvestamine ja tõhusama järelevalvesüsteemi loomine. Maavarade kaevandamine ja varu Maavara Kaevandati 2002. a Varu seisuga 01.01.2003. a põlevkivi 10 513 tuhat t 1450,0 mln t turvas 1 508 tuhat t 1609* mln t liiv 1 402 tuhat m3 609,0 mln m3 savi 168 tuhat m3 276,9 mln m3 lubjakivi 1 510 tuhat m3 571,7 mln m3 dolokivi 339 tuhat m3 156,4 mln m3 kruus 652 tuhat m3 100,5 mln m3 meremuda 1 tuhat t 2437,6 mln t * Sellist turbavaru tegelikult kaevandada ei ole võimalik, sest sisaldab ka kaitsealuste soode turbavaru. Probleemid: • ebapiisavad on maavarade tulevikuvajaduse prognoosid ja kasutuskavad; • maavarade kaevandamise, maastikukaitse, veekaitse ja looduskaitse vajadused pole ühildatud ei riigi ega omavalitsuste tasemel; • mahajäämus omanikuta karjääride korrastamisel; • varem kogutud rikkalikku geoloogiateavet pole kantud tänapäeva infokandjatele, mis raskendab selle kasutamist; • kaevandatud alade rekultiveerimine jääb vajadusest maha ja on sageli kehva kvaliteediga; • põlevkivi aherainemäed reostavad õhku ja vett; • põlevkivi kaevandamine ja energeetika on reostanud maapinnalähedase põhjavee Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas; • põlevkivikaevandajal puudub selge lahendus pinnavee ja põhjavee režiimi kujundamiseks pärast kaevetööde lõppu. 2.7.5. Kalavarud Kalavaru on taastuv loodusvara, mille suurus ja paiknemine võib aja jooksul oluliselt muutuda. Kalavarude looduslik taastumine ja kalade arvukus sõltub eelkõige elukeskkonna kvaliteedist. Viimastel aastatel on vee kvaliteet paranenud, kuid paljude liikide kudealad pole veel taastunud. Kalavarude arvukuse peamisteks piiravateks teguriteks on liialt suur püügikoormus ning siirdekaladel rändeteede tõkestatus. Aasta-aastalt on lubatud püügikoormus vähenenud. Võrreldes 1995. aastaga on 2004. aastaks lubatav väljapüügimaht Eestil kahanenud räimel 56 800 tonnilt 28 536 tonnile, kilul 51 500 tonnilt 43 260 tonnile, tursal 2136 tonnilt 1335 tonnile ja lõhel 107 tonnilt 63 tonnile. Eesti kasutab oma püügivõimalusi maksimaalselt (välja arvatud lõhe püügil) ning praeguste piiratud püügimahtude juures on liialt suur olemasolev püügivõimsus kujunenud oluliseks majanduslikuks probleemiks. Siseveekogud annavad alla 5% püügimahust, sellest valdava osa annab Peipsi järv. Nimetatud veekogul määratakse väljapüügimahud Eesti-Vene Peipsi kalanduskomisjoni otsusega. Varu olukord on Peipsi järves endiselt hea. Probleemiks on külmaveeliste kalaliikide (siig, rääbis) arvukuse vähenemine. Kalakasvatuse toodang on võrreldes 1995. aastaga suurenenud 317 tonnilt 372 tonnile (2003. aastal). Kalakasvandustes kasvatatakse peamiselt vikerforelli ja karpkala. Lisaks kaubakalale kasvatatakse kala ka looduslikesse veekogudesse asustamiseks eesmärgiga tõsta ohustatud liikide arvukust ning luua täiendavaid püügivõimalusi. Probleemid: • liiga suur püügikoormus ja kasutamata püügivõimsus; • ebaselge illegaalse ja registreerimata saagi ning harrastuspüügi osatähtsus; • kalade rändeteede tõkestamine ning kudealade ahenemine; • veekogude eutrofeerumine. 2.7.6. Jahiulukid Aastatel 1990–1997 vähenes kõigi peamiste jahiulukite arvukus oluliselt, kuid alates 1998. aastast on see hakanud tasapisi suurenema. Jahiulukite tõenäoline arvukus (isendit) Uluk 1990. a 1997. a 2002. a Loendatud Kütitud Loendatud Kütitud Loendatud Kütitud Hunt 190 85 300 143 170 17 Ilves 940 60 1200 177 900 81 Pruunkaru 840 55 600 28 550 29 Põder 16 000 5400 6600 1452 11 700 3848 Punahirv 900 70 1100 123 1 300 139 Metskits 58 500 9600 29 000 3773 41 000 5460 Metssiga 14 000 7000 8 500 2386 16 000 7003 Kobras 2 600 200 9 000 1196 15 000 2957 Uluk Minimaalne lubatud arvukus Maksimaalne lubatud arvukus Tõenäoline arvukus 2004. a Põder 2000 12 000 11 700 Punahirv 200 3 000 1 600 Metssiga 3000 16 000 17 000 Karu 500 ei ole määratud 500 Hunt 100 200 90 Ilves 500 ei ole määratud 730 Kobras 1000 8 000 17 000 Säilitamaks jahiulukite elujõulisi asurkondi ning vältimaks kahjustusi majandustegevusele, hoitakse jahiulukite arvukus minimaalse ja maksimaalse lubatud arvukuse vahemikus. Kobraste arv on raskesti reguleeritav ning nende tegevuse tõttu on tekkinud üleujutusi ja muutunud kasutamatuks põllu- ja metsamaid, on rikutud kalade elu- ja kudemispaiku vooluveekogudes. Jahiulukite kaitsel ning kasutusnormide määramisel lähtutakse projektipõhistest teadusuuringutest. Paljude oluliste liikide puhul on uuringud ebaregulaarsed või puuduvad hoopis. Probleemid: • puuduvad usaldusväärsed jahiulukite seiretulemused; • meetmed kobraste arvukuse reguleerimiseks on ebapiisavad. 2.7.7. Geneetilised ressursid Põllumajanduses seondub geneetiline mitmekesisus tõuaretusega loomakasvatuses ja sordiaretusega taimekasvatuses. ÜRO Toidu ja Põllumajanduse Organisatsiooni (FAO) klassifikatsiooni põhjal kuuluvad eesti maatõugu veis, eesti hobune, Tori hobune, eesti raskeveo hobune, lisaks neile ka eesti vutt ohustatud-säilitatavate tõugude kategooriasse ja nende tõugude säilitamiseks on rakendatud aktiivsed säilitamisprogrammid. Viimasel kümnendil on eesti maatõugu lehmade arv tänu riigi toetusele püsinud (ja isegi teatud määral suurenenud) ning eesti hobuste arv on suurenenud seoses nende aktiivse kasutamisega ratsutamiseks, taluturismis, talumajapidamistes, keskkonnahoolduses ning ratsaspordis. Praegu on Eestis kuni 900 eesti hobust ja 1100 eesti maatõugu veist. Maatõug on aretatud rahva poolt ja ta on osa kultuuripärandist. Eelmistel sajanditel oli eesti maatõugu veis valdav Eestimaa ja Liivimaa territooriumil. Tänaseks on veiste populatsioon laienenud üle Eesti. Eesti tõugu hobuse päritolu ei ole täpsemalt teada, kuid kirjalikud märkmed eesti hobuse kohta on üle tuhande aasta vanad. Aastasadade jooksul on eesti hobune kohanenud siinse taimestiku ning kliimaoludega. Eesti hobusel oli kultuurilooliselt oluline roll talupidamistes. Arutluse all on olnud ka eesti maalamba lisamine ohustatud tõugude nimekirja, kuid maalamba tõugu pole senini geneetiliselt suudetud veel määratleda. Kõik riigid sõltuvad väga palju mujalt pärit põllumajanduskultuuride geneetilistest ressurssidest. Põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säilitamine, uurimine, kogumine, kirjeldamine, hindamine ja dokumenteerimine on olulised, pidades silmas maailma toiduainetega kindlustatuse Rooma deklaratsiooni ja maailma toidualase tippkohtumise tegevuskava eesmärke ning säästvat põllumajanduslikku arengut praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks. Põllumajanduskultuuride geneetilised ressursid on hädavajalik lähtematerjal kultuuride geneetilise olemuse parandamiseks kas põllumajandustootjate sordivaliku, klassikalise sordiaretuse või kaasaegsete biotehnoloogiate abil ning on olulised ootamatute keskkonnamuutuste ja inimeste tulevikuvajadustega kohanemiseks. Põllumajanduskultuuride geneetilisi ressursse käsitlevad küsimused on seotud põllumajanduse, keskkonna ja kaubandusega. Põllumajanduskultuuride sortide geneetilise ressursi säilitamise, uurimise, kogumise, kirjeldamise, hindamise ja dokumenteerimisega tegeletakse riikliku programmi «Põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi kogumine ja säilitamine aastateks 2002–2006» raames. Geneetiliselt muundatud organismid on elusolendid, sealhulgas taimed ja ka nendest saadud tooted (näiteks loomasööt), kelle pärilikkuse ainele on biotehnoloogiliste meetodite abil kunstlikult lisatud teiste elusolendite pärilikkuse ainet või kelle pärilikkuse ainest on mingi osa eemaldatud või muul viisil nüüdisaegse geenitehnoloogia abil muudetud. Loodus neid ise ei loo, seega kahe taime hübriide ei loeta selles mõttes geneetiliselt muundatud organismideks. Geneetiliselt muundatud organismid võivad avaldada olulist mõju keskkonnale. Kuna geneetiliselt muundatud organismidesse sisestatakse sageli geene, mis pärinevad neile kaugetest taime- ja loomaliikidest, siis ei ole võimalik kõiki tagajärgi ette näha. Seetõttu tuleb geneetiliselt muundatud organismide loodusesse laskmise juures lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Geneetiliselt muundatud organismidega kaasnevad järgmised võimalikud ohud: • geneetiliselt muundatud organismide sissetung ökosüsteemidesse; • muundatud geenide ülekanne looduslikele liikidele; • ebaselge mõju bioloogilisele mitmekesisusele. Probleemid: • kõik kohalikud tõud ja sordid ei ole praeguseni määratletud ning nende säilimine pole tagatud; • geneetiliselt muundatud organismide keskkonnamõju ja terviseriskid ei ole piisavalt uuritud ja võimalik pikaajaline mõju ei ole selge. 2.8. Kliima ja osoonikihi kaitse 2.8.1. Kliima ja kliimamuutused Eesti paikneb Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas 57°30' pl. ja 59°50' pl. vahel mereliselt kliimalt mandrilisele üleminekuvööndis, kus päikesekiirguse ja õhutemperatuuri tunduv aastaajaline kõikumine on loomulik. Eesti kliimat mõjutavad Atlandi ookean, Põhja-Atlandi hoovus ja Islandi miinimum. Viimane kujutab endast tsüklonite kujunemise piirkonda, kus keskmine õhurõhk on naaberaladest madalam. Maakera kliimat ohustav süsinikdioksiid ja teised kasvuhoonegaasid eralduvad Eestis välisõhku peamiselt energeetikasektorist, mis annab 91,8% kogu süsinikdioksiidi heitkogusest. Transpordi osa on 6,4% ja tööstuse osa vaid 1,8% ning seegi eraldub peamiselt tsemendi tootmisest Kundas. Kliimamuutuste leevendamiseks on maailma riigid vastu võtnud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli. Eesti ratifitseeris kliimamuutuste konventsiooni 1994. aastal ja Kyoto protokolli 2002. aastal. Kyoto protokolli kohaselt tuleb Eestil aastatel 2008–2012 vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aastaga võrreldes 8% võrra. Süsinikdioksiidi heitkogused 1990–2000 (tuhandetes tonnides) 1990 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 Kütuse põletamine 2 963 3 078 1 498 1 713 1 522 1 103 1 047 1 212 1 352 1 203 1 030 Paiksed saasteallikad 35 414 32 837 24 644 18 840 19 856 18 212 19 217 19 013 16 965 15 568 15 819 sh Energia tootmine 34 800 32 223 24 330 18 647 19 642 17 991 19 009 18 787 16 598 15 221 15 464 KOKKU 38 107 35 915 26 142 20 553 21 378 19 315 20 264 20 225 18 317 16 771 16 849 Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus (Ökoloogia Instituudi aruannete põhjal) Probleemid: • põlevkivienergeetika liialt suur osatähtsus Eesti energiatarbimises. 2.8.2. Ilm Eesti ilmastik on muutlik nii külmal kui soojal poolaastal. Ilma kiiret vaheldumist põhjustavad geograafilistest tingimustest tingituna arvukad Atlandi ookeani keskmistel või kõrgematel laiustel tekkinud tsüklonid. Viimased põhjustavad kiireid õhurõhu muutusi nii tsükloni saabudes kui selle tagalaosas, põhjustades tuule tugevnemist tormini. Tsüklonid kannavad meie aladele rohkelt sademeid, mis külmal aastaajal langevad lume või lumelörtsina. Soojal poolaastal esineb äikesetorme, millega kaasneb rahe, vahel ka purustava jõuga keeristormid ehk trombid (keskmiselt 1–3 aastas) ning paduvihmad, mis võivad kaasa tuua piirkondlikke üleujutusi; aastas tehakse keskmiselt 300–400 hoiatust. Usaldusväärsed ilmaprognoosid on hädavajalikud eelkõige lennu- ja meresõiduohutuse tagamiseks ning keskkonnaõnnetuste ennetamiseks. Põllumajanduses on tähtsad nii lühiajalised (näiteks taimekaitsevahendite ja väetiste andmise aegade planeerimiseks) kui pikaajalised ilmaprognoosid. Probleemid: • ebapiisav on arusaam ilmastiku olulisusest majandusarengu ja keskkonnaohutuse tagamisel; • riigi, kohalike omavalitsuste ja ettevõtete valmisolek rasketeks ilmastikuoludeks ja loodusõnnetusteks ei ole piisav; • ohtlike ilmastikutingimuste jälgimiseks puuduvad ilmateenistusel vajalikud kaugseireseadmed. 2.8.3. Osoonikihi kaitse Maapinnast 10–50 km kõrgusel stratosfääris asuv osoonikiht kaitseb Maad Päikeselt lähtuva ultraviolettkiirguse eest. Stratosfääri osoonikiht laguneb ja uueneb pidevalt looduslike protsesside tagajärjel, kuid see tasakaal on tänapäeval rikutud inimese poolt atmosfääri paisatavate keemiliste ainete – eelkõige kloori- ja broomiühendite (täielikult halogeenitud klorofluorosüsivesinikud, muud halogeenitud klorofluorosüsivesinikud, haloonid, klorofluorosüsivesinikud, bromofluorosüsivesinikud ja metüülbromiid) osoonilagundava toime tõttu. Osoonikihti kahandavaid aineid kasutatakse külmutus- ja kliimaseadmetes, tulekustutusseadmetes, kahjuritõrjevahendites ja mujal. 1999. aastal viidi sisse osoonikihti kahandavate ainete impordi ja ekspordi litsentsimissüsteem. On koostatud täielikult halogeenitud klorofluorosüsivesinike strateegia, haloonistrateegia ja üleminekustrateegia täielikult halogeenitud klorofluorosüsivesinikevabade ravimpreparaatide kasutamiseks astma ja kroonilise kopsuhaiguse ravis. Osoonikihti kahandavate ainete tarbimine Eestis 1998–2003. a, kus on arvestatud osooni kahandamise koefitsient (ODP* tonnides) Osoonikihti kahandavad ained 1998 1999 2000 2001 2002 2003 Täielikult halogeenitud klorofluorosüsivesinikud (Montreali protokolli lisa A I) 69,8 65,9 15,7 0 0 0 Haloonid (Lisa A II) –16,2 12,0 0 0 0 0 Muud täielikult halogeenitud klorofluorosüsivesinikud (lisa B I) 1,2 9,0 0 0 0 0 Süsiniktetrakloriid (lisa B II) 0 7,0 0 0 0 0 1.1.1 triklooretaan (lisa B III) 0 1,4 0 0 0 0 Montreali protokolli lisa A + B ained kokku 54,8 95,3 15,7 0 0 0 Klorofluorosüsivesinikud (lisa C I) 1,5 1,33 1,6 1,75 1,8 3,3 Metüülbromiid (lisa E I) 0 0 0 0,1 0 0 KÕIK KOKKU 56,3 96,63 17,3 1,85 1,8 3,3 * ODP (ingl. Ozone DepletingPpotential) – Osooni kahandamise koefitsient Märkus: Montreali protokolli järgi tähendab tarbimine kontrollitavate ainete toodangut, millele on lisatud kontrollitavate ainete import ja maha arvatud eksport Kuigi Eesti on täitnud kõik Montreali protokolli nõuded, seisab ees Euroopa Parlamendi ja Nõukogu osoonikihti kahandavate ainete määruse 2037/2000/EÜ, mis on Montreali protokollist tunduvalt rangem, rakendamine. Alates 2004. aasta maist on keelatud täielikult halogeenitud klorofluorosüsivesinike turustamine ja kasutamine. Klorofluorosüsivesinike puhul rakendub turustus- ja kasutuskeeld kasutusalade kaupa. Esmaste klorofluorosüsivesinike kasutamine keelatakse 2010. aastast ning taasväärtustatud ja sügavpuhastatud klorofluorosüsivesinike kasutamine 2015. aastast. Süsiniktetrakloriidi ja 1.1.1-triklooretaani kasutamine on lubatud vaid laborites ja sealgi piiratud rakendustes. Metüülbromiidi Eestis ei kasutata. Probleemid: • haloonipõhiste tuletõrjesüsteemide mahamonteerimine Teletornist, Kirjandusmuuseumist ja laevadelt on takerdunud; • ettevõtete ja kodumajapidamiste külmutusseadmetes kasutatavad osoonikihti kahandavate ainete kogumissüsteem ja kontroll utiliseerimisel on ebapiisav; • vastutus osoonikihti kahandavate ainete käitlemisel ei ole täpselt määratud; • suuremate koguste osoonikihti kahandavate ainete välisõhku laskmisele kehtestatud trahvid on madalamad kui hävitamiskulud. 2.8.4. Energeetika osa keskkonnasaastes Energeetikasektor on Eesti suurim keskkonnasaastaja. 2002. aastal kasutati energeetikas 91% kogu Eestis võetavast veest, anti 97% saasteheitest õhku, 86% jäätmete koguhulgast ja 23% Eesti veesaastest. Vääveldioksiidi heitkogused 1990–2001 (tuhandetes tonnides) Allikas 1990 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 Liikuvad saasteallikad 13,1 12,7 8,2 8,8 8,1 8,3 8,0 8,0 9,2 9,4 1,3 Paiksed saasteallikad 239,0 233,0 179,2 145,0 141,1 110,3 117,2 111,0 100,9 94,6 91,5 87,4 Sh elektrijaamad 178,8 170,7 142,0 113,7 112,2 83,7 90,9 87,0 82,1 78,8 74,6 69,8 KOKKU 252,1 245,7 187,4 153,8 149,2 118,6 125,2 119,0 110,1 104,0 92,8 87,4 Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus Energia tarbimise tasemelt elaniku kohta (2002. aastal 3,4 tonni naftaekvivalenti) kuulub Eesti arenenud riikide hulka. Ühe krooni rahvusliku kogutoodangu tootmiseks kulub Eestis aga 3–10 korda rohkem energiat kui arenenud riikides. 2002. aasta primaarenergia ressurssidest hõlmas põlevkivi üle poole. 42% katlamajades toodetud soojusest saadi gaasist, 29% turbast ja puidust ning 25% vedelkütustest. Taastuvate energiaallikate kasutamine elektrienergia tootmiseks ei ole Eestis veel küllaldaselt levinud. 2004. aastal tegutses Eestis 25 väikest hüdroelektrijaama ja 5 tuuleelektrijaama. Hüdroelektrijaamade rajamisega kaasneb oluline oht vee elukeskkonna kvaliteedile. Tuule- ja hüdroelektrijaamade osatähtsus oli elektrienergia tootmisel 2004. aasta alguses 0,1%. Elektrienergia tootmine ja bilanss (GWh) Elekter 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 KOKKU 8690 9100 9217 8518 8263 8510 8481 Elektrienergia tootmine Põlevkivi 8299 8576 8778 7961 7630 7719 7636 Turvas – – 11 17 16 19 20 Rasked kütteõlid 25 66 136 224 223 2 2 Põlevkiviõli 40 36 41 33 67 32 38 Maagaas 325 418 121 171 210 560 566 Muud kütused 1 4 127 108 114 172 211 Hüdro- ja tuuleenergia – – 3 4 5 6 8 Elektrienergia bilanss Tootmine 8690 9100 9220 8520 8263 8513 2484 Import 245 240 210 –140 138 258 269 Eksport 1004 1100 1180 530 734 1187 891 Tarbimine 5074 5420 5580 5580 5286 4970 5137 Elektrijaamade omatarve 1086 1120 1150 980 916 922 893 Kaod 1773 1710 1510 1570 1470 1240 1361 Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2002. aastal toodeti 93% elektrienergiat põlevkivist. Samas on põlevkivist elektrienergia tootmise kasutegur väike – ligikaudu 33%. Aastaks 2010 kavandatakse põlevkivienergeetika vähendamist 47–50%-le ja maagaasi osakaalu suurendamist 18–22%-le. Turba, puidu ja taastuvate energiaallikate kasutamist suurendatakse 13,5%-le. Aastaks 2010 peab taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaal moodustama kogu energiatarbimisest 12% ja taastuvatest energiaallikatest toodetava elektrienergia osakaal 5,1% siseriiklikust brutotarbimisest. Võrku antava elektrienergia prognoos (GWh) Aasta Tarbimine ja kaod Narva elektrijaamad Iru EJ Uued ja renoveeritud jaamad, import 2005 7120 6600 500 20 2008 7390 5340 700 1350 2011 7970 5340 700 1930 2015 8880 5340 700 2840 2016 9150 2300 700 6150 2020 10190 2300 700 7190 Probleemid: • energiakasutuse madal efektiivsus; • põlevkivienergeetika suur keskkonnakoormus; • elektrienergia tootmine asub kontsentreeritult vaid kitsas piirkonnas; • taastuvate energiaallikate (tuul, vesi, biokütused) võimalusi elektri ja sooja tootmisel pole piisavalt kasutatud, arvestades olemasolevaid ressursse; • puuduvad juhtimissüsteemid energia kokkuhoiuks tootjate, turustajate ja tarbija tasandil, see tähendab ehitistes, tööstusettevõtetes ja katlamajades ei auditeerita, kus oleks majanduslikest kaalutlustest lähtudes vajalik energiasäästumeetmete rakendamine; • piisavalt ei ole ära kasutatud elektri ja soojuse koostootmise võimalusi; • välisõhu saasteainete kauglevi teistesse riikidesse. 2.9. Peamised keskkonnaprobleemid Keskkonnastrateegia põhieesmärgist lähtudes tuleb keskenduda inimese täisväärtusliku elukeskkonna ja elustiku mitmekesisuse tagamisele. Eesti peamised keskkonnaprobleemid on: • Kirde-Eesti ja Tallinna tööstuspiirkondade halb keskkonnaseisund; • veekogude ja põhjavee kohatine halb seisund, veekogude eutrofeerumine, vee-elustiku seisundi halvenemine, põhjavee ja väikeste veekogude reostumine intensiivse põllumajandustootmisega aladel; • maastiku prügistamine ja illegaalne jäätmete ladestamine, jäätmekäitluse, sealhulgas ohtlike jäätmete käitluse korrastamatus; • välisõhu ja siseõhu saastatus, müra ja vibratsioon peamiselt linnades; • ühistranspordi ja vähemsaastavate transpordiliikide kasutamise ebapiisav soodustamine ja autode arvu kasv; • kasutatavate kütuste ebaühtlane või halb kvaliteet; • taastuvate energiaallikate ebapiisav kasutamine arvestades olemasolevaid ressursse; • energiasäästu ning elektri ja soojuse koostootmise võimaluste ebapiisav kasutamine; • osaliselt raiskav ja juhitamatu maakasutus, kontrolli puudumine rikutud alade korrastamise üle; • ehitatud keskkonna tasakaalustamatu loomine looduskeskkonna arvel loodusliku tasakaalu kahjustades; • nõrk elanikkonna keskkonnateadlikkus; • tööstus-, põllumajandus- ja sõjaliste objektide jääkreostus; • kalavarude vähenemine ülepüügi ja veekogude seisundi halvenemise tõttu; • elustiku ja maastike ohustamine nii majandustegevuse intensiivistumise kui selle lakkamise tõttu maapiirkondades, puhkemaastike vähenemine, vääriselupaikade kaitse puudulikkus erametsades; • saasteennetusliku tegevuse, ohtlike ainete kasutamise kontrolli ja keskkonnakatastroofide ennetamistöö ebapiisavus ning nõrk valmisolek keskkonnaõnnetuste likvideerimiseks. Keskkonnastrateegia rakendamisel on vajalik suunata investeeringud esmajärjekorras keskkonnaohutuse tagamisele ja keskkonna ning eluslooduse pöördumatu kahjustamise ennetamisele suunatud keskkonnaeesmärkide täitmisele. Esmajärjekorras tuleb keskenduda järgmistele eesmärkidele: • inimese tervisele ja elusloodusele ohutu keskkonna tagamine; • keskkonnaavariide ennetamine ja likvideerimise tagamine ning keskkonnariskide vähendamine; • keskkonnajuhtimissüsteemide ja parima võimaliku tehnika rakendamine; • elanikkonna keskkonnateadlikkuse suurendamine; • elupaikade ja väärtuslike maastike, sealhulgas ajaloolise maastikustruktuuri säilimise tagamine; • linnalooduse inventariseerimine, arvelevõtmine ja hoiu ning kaitse tagamine. Eeltoodud eesmärke tuleb silmas pidada lähiaastate prioriteetide valikul ja keskkonnategevuste ettevalmistamisel. Hea keskkonnaseisundi saavutamise ja säästva loodusvarade kasutuse eesmärgid jäävad pidevaks pikaajaliseks tööks. Keskkonnaeesmärkide saavutamiseks on esmase tähtsusega looduskapitali väärtuse mõistmine kogu ühiskonna poolt ja keskkonnateadlikkuse ja sellele vastava käitumise edendamine kogu ühiskonnas. 3. KESKKOND JA TERVIS Keskkonnatervise all mõistetakse inimese tervist sõltuvalt keskkonnast ja keskkonna muutmist inimese tervisele soodsamaks. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) keskkonnatervise definitsiooni järgi 1993. aastast hõlmab keskkonnatervise mõiste neid inimese tervise aspekte, kaasa arvatud elukvaliteet, mille määravad keskkonna füüsilised, keemilised, bioloogilised, sotsiaalsed ja psühhosotsiaalsed tegurid, puudutades ka nende tegurite hindamise, korrektsiooni ja tõkestamise teooriat ja praktikat, mis võivad potentsiaalselt ebasoodsalt mõjuda käesoleva ja tulevaste põlvkondade tervisele. Käesolevalt hinnatakse peamiseks tervist määravaks teguriks sotsiaalset ja elukeskkonda (ca 60%). Inimese enda käitumise ja harjumuste osakaal on vähenenud 20%-le, geneetiline pärand moodustab ca 5% ja arstiabi 10%. 3.1. Keskkonnatervise prioriteedid Lähtudes laste tervise tähtsustamisest, nagu seda on teinud Maailma Terviseorganisatsioon (WHO, 2003), püütakse arvestada sagedasimaid haigestumuse ja suremuse põhjusi koos neid põhjustanud keskkonnateguritega. Selle kohaselt sobiks Eesti kui madal-keskmise arengutasemega riigi oludele järgmine loetelu kõige enam haigestumist põhjustavatest keskkonnakomponentidest ja -teguritest: • välisõhk (autode ja tööstusettevõtete heitgaasid, müra paiksetest ja liikuvatest saasteallikatest, allergeenid, kemikaalid jt); • ruumiõhk (allergeenid, tubakasuits, radoon, tolm, niiskus, mikroorganismid, gaasipliitide ja puidukütte heitmed jt); • joogivesi (komponentide liig ja vaegus, nitraadid, trihalometaanid, raud, mangaan, ammoonium, mikroorganismid, fenoolid, radionukliidid jt); • toiduohutus ja toitumine (mikrobioloogiline ja keemiline saastumine, väärtoitumine, oluliste toitainete defitsiit ja ületarbimine); • elukeskkond (niiskus, temperatuur, ehitusmaterjalid, kanalisatsioon, veevarustus, keskküte, hügieen, kemikaalid jne); • tehiskeskkond (liiklus, müra, elektromagnetkiirgus); • sotsiaalne keskkond (vaba aja veetmine, vaimsed stressitekitajad, tervislikud eluviisid); • jäätmekäitlus (ohtlikud ja olmejäätmed, kuivkäimlate jäägid); • ekstreemolukorrad (katastroofid, kliimamuutused, temperatuurikõikumised); • nakkushaigused (tuberkuloos, HIV/AIDS); • töökeskkond (vigastused, kantserogeenid, kemikaalid, tolm, müra, vibratsioon, kutsekiiritus, mikroorganismid, ergonoomilised stressitekitajad, vaimne stress jt). Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa regiooni neljas keskkonna ja tervise alane ministrite konverents Budapestis 2004. aastal «Tulevik meie lastele» võttis vastu deklaratsiooni koos tegevuskavaga, mille peamised suunad on järgmised: – kindlustada kõik lapsed puhta joogivee ja piisavate hügieenivõimalustega hiljemalt aastaks 2015; – pöörata laste kehalisele tegevusele ja toitumisele suuremat tähelepanu, et vältida ülekaalulisust laste hulgas; – vähendada lastega juhtuvate liiklusõnnetuste arvu; – parandada lasteasutuste ruumide siseõhu kvaliteeti, kasutades tervislikke ehitusmaterjale ja mööblit, ning vältida astma ja hingamisteede muude haiguste esinemist; – parandada välisõhu kvaliteeti; – vähendada või viia miinimumini laste ja rasedate kokkupuude ohtlike kemikaalidega; – pöörata suuremat tähelepanu lastekaupade keemilisele koostisele; – välja arendada keskkonnatervise infosüsteem; – arendada Euroopa laste keskkonnatervise tegevuskava. 3.2. Ülevaade rahva tervisest Rahva tervist on võimalik hinnata mitmete näitajate abil, millest olulisemad on järgmised: Oodatav eluiga. 2002. aasta seisuga on Eestis oodatav eluiga meestel 65 aastat ja naistel 77 aastat. Võrreldes üheksakümnendate aastate algusperioodiga on olemas väike positiivne nihe. Ometi on murettekitav üha suurenev eluea vahe meeste ja naiste vahel, mis ületab Euroopa arenenud maade vastavat vahet juba ligi kolm korda. Suremus. Üheksakümnendate aastate alguses suremus kasvas, saavutades maksimumi 1994. aastal (oma osa mängis siin «Estonia» katastroof), 1995. aastast alates on suremus olnud väikese langustendentsiga (erandiks oli 1998. aasta, mil esines vähene suremuse tõus, mida seostatakse asutuste ja ettevõtete sulgemisega). Kuigi suremus on vähese langustendentsiga, oleme Euroopa Liidu riikide seas endiselt esimese kolme hulgas oma liigkõrge suremusega. Ainuüksi meeste ja naiste mitmekordselt suurem välispõhjustest (liiklus- ja olmetraumad, enesetapud) tingitud surmade hulk võrreldes paljude Euroopa riikidega (nt võrreldes Hollandi ja Maltaga vastavalt 9 korda (mehed) ja 5 korda (naised) kõrgem) lubab väita, et keskkonnast tingitud tervise- ja majanduslik kahju on Eestis väga suur. Välispõhjuste suurem osakaal meeste surmapõhjustes naistega võrreldes peegeldab ühelt poolt riskialtima rahvastikurühma toimetulekut üldises ebastabiilses olukorras, kuid samuti viitab ka vähesele reguleeritusele keskkonnas, mille tõttu taoline riskiavatus realiseerub. Sündimus. Üheksakümnendaid aastaid iseloomustab sündimuse vähenemine. Miinimumtasemeks oli 1998. aasta, mil keskmine laste arv viljakas eas naise kohta langes alla 1,3. 2002. aastal läheneb summaarne sündimuskordaja 1,4-ni. Rahvastiku taastootmiseks on vaja tagada, et iga sünnipõlvkonna vastav näitaja läheneks võimalikult 2,1-le, pikaajaliselt taastepiirist allpool olev sündimus seda ei pruugi aga tagada. Sündimuse vähenemine ja suremuse suurenemine üheksakümnendatel aastatel oli põhjustatud sotsiaalse ja vaimse keskkonna pingestumisest, asotsiaalsete inimeste arvu suurenemisest ning suitsiidide, liiklusõnnetuste ning tulesurmade suurest suhtarvust. Paljude surmajuhtude põhjuseks võivad olla keskkonnategurid, kuid pole alust väita, et keskkonnaseisund oleks viimase aastakümne jooksul halvenenud, kuna vastavate näitajate ja seoste süsteemi pole Eestis seni välja kujundatud. Haigestumus. Usaldusväärselt on tänases Eestis registreeritud registritel baseeruv haigestumus – tuberkuloos ja vähk. Tuberkuloosihaigestumus, mis üheksakümnendate aastate algul suurenes tunduvalt, väheneb 2000. aastast alates, jätkuvalt on probleemiks multiresistentsete haigusjuhtude arv. Vähihaigestumus on üheks oluliseks valdkonnaks, mida võivad mõjutada pikaajalised ebasoodsad keskkonnatingimused. HIV-nakatunute registreeritud arv oli suurim 2001. aastal, hiljem see vähenes. Kasvama on hakanud AIDS-i haigete arv. Ülejäänud haigestumuse registreerimise kvaliteet on vähem usaldusväärne. Aruandlus näitab, et esmahaigestumus on kasvanud peaaegu kõigis haigusklassides, sealhulgas nakkus- ja parasiithaigustesse, vigastustesse ja teistesse välispõhjustesse ning psüühikahäiretesse. Vähenemistendentsi võib viimastel aastatel täheldada hingamisteede haiguste ning raseduse- ja sünnitustüsistuste puhul. Kuigi hingamisteede haiguste tõttu arsti poole pöördumine on vähenenud, on see haigusgrupp endiselt domineeriv, iseäranis laste haigestumuses. Haigestumuse ja keskkonnaseoste analüüsimiseks on vajalik koguda andmed inimese sünnikoha ja elukoha ning antud kohas elamise aja lõikes koos selles piirkonnas keskkonda iseloomustavate tunnustega. Seejärel on võimalik alustada metodoloogiliselt pädevat analüüsi keskkonna mõju kohta tervisele. Enesehinnang tervisele. Paljude uuringute andmetel on täheldatud tervise enesehinnangu universaalset seost rahvastiku tervise ja elukvaliteediga, sotsiaalse kapitaliga, sotsiaalmajanduslike näitajatega, sealhulgas suremuse, haigestumuse ja krooniliste haigustega. Positiivse tervise enesehinnanguga meeste ja naiste osakaal on viimase 10 aasta jooksul suurenenud. Aastatel 1992–2002 kasvas tervise enesehinnang meestel 16–64-aastaste seas, kes pidasid oma tervist heaks või väga heaks 38%-lt 42%-le ja naiste seas oli kasv vastavalt 30%-lt 38%-le. Oma tervist halvaks või väga halvaks hinnanute osakaal on püsivalt olnud ca 10% piires nii meestel kui naistel. 3.3. Ülevaade rahva tervist mõjutavatest keskkonnakomponentidest 3.3.1. Õhk Välisõhk. Viimasel kümnendil on linnakeskkonnas, kus elab üle 70% Eesti elanikest, määravaks õhu saastajaks kujunenud autotransport, mis annab näiteks Tallinnas üle 90% välisõhu saastetasemest. Igal aastal lisandub Eestis keskmiselt 12 tuhat autot. Korrelatsioon õhusaaste ja hingamisteede haiguste kasvu vahel on ilmne, eriti enamsaastatud piirkondades. Paiksete saasteallikate osatähtsus õhu saastekoormuses näitab langustendentsi. Tuginedes õhuseire tulemustele 2002. aastal Tallinnas ja Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangutele õhusaaste tervisemõjude kohta, võis sel aastal välisõhu saastatus (arvestamata külmetusfaktorit) põhjustada köhivate inimeste arvu kasvu Tallinnas keskmiselt 15,4%, krooniliste haiguste ägenemist 11,7%, arstiabi vajadust 13,4%, bronhe laiendavate ravimite kasutamise vajadust 11,4% ja tõsta enneaegset suremust 2,4%. Aerosoolina esineb linnade õhus tolm, mille peenikestel fraktsioonidel (PM10, PM2,5) on tervistkahjustav toime. Koos sissehingatava õhuga läbib tolm kopsuveenide seinu, levib hematogeenselt põrna, maksa, neerudesse ja luuüdisse. Tolmufraktsioonid üle 2,5µg/m3 mõjuvad kõige rohkem astmahaigetele lastele ning arsti poole pöördumiste arv suureneb. Tolmuosakesed tekitavad hingamisteede haigusi, vähendavad kopsumahtu ning võivad esile kutsuda südamehaigusi. Vääveldioksiid tekib kütuse põletamisel, mis sisaldab lisandina väävlit. Põhilised vääveldioksiidi allikad linnas on katlamajad. Vääveldioksiidi kõrgenenud sisaldusega keskkonnas viibimine toob kaasa hingamisteede ärrituse ja kopsufunktsiooni vähenemise. Väikesed vääveldioksiidi kontsentratsioonid mõjuvad astmahaigetele inimestele ka lühiajaliselt toimides. Olulised tervistmõjutavad ained välisõhus on ka lämmastikoksiid, süsinikoksiid, osoon jt. Siseõhk. Inimesed veedavad keskmiselt 80% oma ajast ruumides, sealhulgas ka töökeskkonnas. Ruumiõhu kvaliteet on väga tähtis, kuna paljudel juhtudel sõltub sellest tervis ja mugavus. Siseõhu halb kvaliteet võib esile kutsuda mitmeid terviseprobleeme. Üheks probleemiks on nõrk ventilatsioon või ventilatsiooni puudumine. Hoonete ehitamisel, ruumide viimistlemisel ning mööbli valmistamisel kasutatakse polümeerseid ja sünteetilisi materjale, mis eritavad õhku erinevaid keemilisi aineid. Inimese tervis sõltub paljuski ruumiõhu sisekliimast, milles võib olla kahjulikke keemilisi aineid, nagu lenduvad orgaanilised ühendid, formaldehüüd, stüreen, tolm, süsihappegaas, vingugaas, ammoniaak, asbest. Väga oluline siseõhu reostaja on tubakasuits, mis sisaldab kantserogeenseid ained. Tubakasuitsus on umbes 3900 keemilist ühendit erinevatest gruppidest, millest üle 40 on kantserogeenid ning paljud on ärritava toimega. Tubakasuits sisaldab ka radioaktiivseid isotoope ning allergeene. Rahvusvahelise vähiuuringute agentuuri andmetel on 30% kõikidest vähihaigete surmajuhtudest põhjustatud tubakasuitsust. 80% kopsuvähi juhtumitest seostatakse suitsetamisega. Passiivsest suitsetamisest on ohustatud peamiselt personal vaba aja veetmise kohtades (baarid, kasiinod, kohvikud, restoranid, diskoklubid) ning nende regulaarsed külastajad. Inimese tervist kahjustavate bioaerosoolide hulka kuuluvad elusorganismid või nende fragmendid, samuti mikroorganismide poolt toodetud lenduvad orgaanilised ühendid (tolm, tolmulestad, seened, spoorid, õietolm, bakterid, viirused, taimede fragmendid, inimeste ja koduloomade elutegevuse produktid, hallitusseened ja nende eosed, mille läbimõõt on 1–30 µ jne). 3.3.2. Toit Toit on kõige keerulisem osa inimese elukeskkonnast. Enamik inimese organismi jõudnud kahjulikest ainetest pärineb tõenäoliselt toidust. Kahjulikest ainetest tulenevad tervisehäired võivad olla väga mitmesugused ja tulla enamasti ilmsiks alles pika aja möödudes, mõnede ainete puhul isegi järgmistel põlvkondadel. Vaatamata toidu käitlemise hügieenitingimuste olulisele parandamisele, enesekontrolli juurutamisele ja käitlejate ning töötajate täienduskoolitusele toiduhügieeni alal ei ole toidu bioloogilisest saastumisest põhjustatud haigestumine seni oluliselt vähenenud ja kõigub 3500 ning 4500 haigusjuhu vahel aastas. Suhteliselt uueks probleemiks on kujunemas geneetiliselt muundatud organisme sisaldava või neist koosneva toidu ning geneetiliselt muundatud organismidest (GMO) saadud toidu (edaspidi GM toit) inimese tervisele ohutuse hindamine. GMO kasutamisega võivad põllumajandustooted odavneda, kahaneda kulud väetistele, laheneda nälja probleem kolmanda maailma riikides, tõusta toodete toiteväärtus jne. Kuigi GM toidu turule viimise taotlusi ei ole Eestis esitatud, on Eestis lubatud turustada kõiki Euroopa Liidu ühisturule lubatud GM toite. Iga GM toidu turule viimise taotluse puhul on vajalik, et oleksid läbi viidud põhjalikud keskkonnamõju uuringud ning uuringud mõju kohta inimese tervisele. Samuti tuleb tagada GMO-de jälgitavuse nõuete täitmine ning GM toidu nõuetekohane märgistamine, mis võimaldab teha tarbijal teadliku valiku. 3.3.3. Vesi Joogivesi. Eesti elanikkond on suhteliselt hästi varustatud joogiveega, iseloomulik on väikese tootlikkusega ühisveevärkide rohkus (77%), mis varustavad joogiveega 14% elanikest. Suuremateks probleemideks on vananenud ja lekkivad veetorustikud ning madalate salvkaevude halb tehniline seisund. Elanikele antav joogivesi peab olema epidemioloogiliselt ohutu, keemiliselt ja radioloogiliselt kahjutu. Siin on probleeme, kuna joogivesi pole alati vastanud nõuetele mikrobioloogiliste näitajate osas. Veekaudsed bakter- ja/või viirusnakkuste puhangute sagedus on tänu rakendatud abinõudele ja riiklikule järelevalvele viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Joogivesi ei vasta nõuetele peamiselt üksikute indikaatornäitajate (raud, mangaan ja ammoonium) osas. Rauasisaldus joogivees on sageli tingitud ka torustike kehvast seisundist, indikaatornäitajate väga kõrged kontsentratsioonid (näiteks raua sisaldus üle 6 mg/l) mõjutavad ka tervist. Kõige suuremaks probleemiks on kohati liigne (üle 1,5 mg/l) fluorisisaldus, mis sõltub kasutatavast põhjaveekihist. Inimestel, kes on lapseeas tarbinud niisugust vett, esinevad hambaemailil kollased või pruunid laigud ja emaili defektid. Kui vesi sisaldab fluori üle 4 mg/l, siis kahjustuvad ka luud ja sidekude (tekib luustiku fluoroos). Tervisekaitsetalituste andmete põhjal selgub, et vee fluorisisaldus ületab lubatud piirsisalduse 52 ühisveevärgi vees, mida kasutab 18 717 inimest. Maapinnalähedaste kihtide vesi on kohati reostunud lämmastikühenditega (ammoonium, nitritid ja nitraadid), mis on samuti tervisele ohtlikud. Need ained pärinevad põllumajandusest, valdavalt ebaõigest mineraalväetiste ja sõnniku kasutamisest. Joogivee kõrge nitraadisisaldus põhjustab imikute met- ja sulfhemoglobineemiat. Joogivees olevad nitraadid ja nitritid võivad olla kantserogeensete ühendite eelproduktideks, mis võivad esile kutsuda vähki. Eestis on nii haigestumine kui ka suremus peen- ja jämesoole, aga ka sapipõie vähki oluliselt tõusnud. Siin võib osa olla ka joogivee nitraadisisaldusel. Tervist ohustavate keemiliste näitajate hulgas, mis Eesti põhjavees võivad regiooniti ületada joogivees lubatud piirsisaldusi, on ka boor ja baarium. Nendele ei ole senini vajalikku tähelepanu pööratud. Oluliseks, kuid seni väheuuritud probleemiks on radionukliidide sisaldus põhjavees. Kõige enam on ohustatud alla 1 aasta vanused lapsed. Probleem puudutab peamiselt Lääne- ja Põhja-Eesti Kambrium-Vendi veekompleksi veehaaretest vee tarbijaid. Suplusvesi. Supelrandade vee kvaliteet on aasta-aastalt paranenud, eriti mereäärsetes supelrandades. Aastal 2003 oli Eestis 25 supelranda ja 97 supluskohta. Harju maakonnas on 16 supluskohta ning mitte ühtegi supelranda. Supelrandade arvu vähenemise põhjuseks on see, et supelranna sisustuse, heakorra ja vee kvaliteedi kohta on kehtestatud kindlad nõuded. Nende täitmine on supelranna omanikule/valdajale üsna kulukas. Supluskohtades on esitatud nõuded ainult vee kvaliteedile. Sellest tulenevalt on hakatud osasid supelrandu ümber nimetama supluskohtadeks. Ranna nimetamine supelrannaks sõltub ainult omavalitsuste otsusest. Tervisekaitsetalituste suplusvee laboratoorsed uuringud viimastel aastatel näitavad suplusvee vastavust nõuetele. Probleemiks on toksiliste sinivetikate suvine vohamine supelrandades, mis võib põhjustada tervisehäireid. Reovesi. Reovesi on suurimaks probleemiks Kirde-Eestis, kus kaks peamist veereostuse allikat on Kohtla-Järve ja Narva. Reostus põhjustab siseveekogude ja rannikumere eutrofeerumist, mis piirab suplus-, kalapüügi- ning puhkusevõimalusi. Jääkreostus. Jääkreostus ohustab inimeste tervist mürgiste ainetega otsese kokkupuute korral, hoonete siseõhu võimaliku reostumise, toksilise tolmu leviku ja reostunud joogivee või toiduainete kaudu. Seni puuduvad nõuded kuivkäimlate jäätmete kõrvaldamise, kompostimise ja keskkonda viimise kohta. 3.3.4. Müra ja vibratsioon Pooled töötajatest, sealhulgas kolmveerand oskustöölistest töötavad stressi tekitavas müras. Eestis kehtivad nõuded näevad ette, et eluruumis ei tohi müra päeval ületada 40 dB ja öösel 30 dB, kuid sellest ei peeta kinni ja seda ei võimalda ka ehituste halb kvaliteet. (Tavalise tänavaliikluse müra on 80–90 dB, kuid linnades on see kohati kõrgem). Peamiseks hoonevälise müra põhjustajaks on autotransport. Viimase 10 aasta jooksul on autode arv linnades keskmiselt kahekordistunud, mis annab alust arvata, et praegu võib mürast häiritud ning kaasnevate terviseprobleemidega inimeste arv ületada linnades kahte kolmandikku ning see võib veelgi kasvada. Müra võib kahjustada närvisüsteemi, halvendada mälu ja tähelepanuvõimet ja tekitada peavalu. Müra mõjub kahjulikult veresoontele ja vererõhule ning võib tekitada südame funktsionaalseid häireid ning psühho-emotsionaalset pinget auto juhtimisel (eriti ohtlikes situatsioonides). Iga kolmas oskustööline peab töökohal taluma tugevat vibratsiooni, mis mõjub kas teatud kehaosale (näiteks neetijail ja puurijail kätele) või kogu kehale (näiteks, kui inimene on vibreerival alusel). Raudteeäärsed elanikud kaebavad kõrgendatud vibratsiooni üle hoonetes. Vibratsiooni põhjustavad ka trammid, soojussõlmed keldrites ja muud allikad. Vibratsioon kahjustab inimeste närvisüsteemi ja veresoonkonda. 3.3.5. Kiirgus Ioniseeriv kiirgus. Diktüoneemaargilliidi ja fosforiidi avamused Põhja-Eestis ning nende peenest sisaldav pinnas on tervikuna radooniohtlikud, kuid potentsiaalselt radooniohtlikke piirkondi on kohati ka mujal Eestis. Radoon on suitsetajatel üheks kopsuvähi kaastekitajaks. Kambrium-Vendi veekihtidest võetavas joogivees on raadiumi sisaldus suhteliselt kõrge, mis annab inimestele Eesti õigusaktidega kehtestatud indikaatortasemest 2–3 korda kõrgema arvutusliku oodatava efektiivdoosi. Elektromagnetkiirgus. Maakera magnetväli mõjutab inimest püsivalt. Evolutsiooni jooksul on inimene kiirguse loomuliku fooni suhtes kohanenud. Mõnesuguseid kõrvalekaldeid täheldatakse vaid päikese aktiivsuse suurenemise perioodidel, mil tugeva korpuskulaarse voo mõjul Maa magnetvälja põhiparameetrid muutuvad lühikeses ajavahemikus järsult. Magnettormide ajal täheldatakse südameveresoonkonnahaigetel ja psühhoneuroloogiliste haiguste põdejatel seisundi halvenemist. Tänapäeval muudab inimese tegevus oluliselt looduslikku magnetvälja. Põhilisteks mõjuteguriteks on elektriülekandeliinide ümber tekkinud elektromagnetväljad, samuti raadio, televisiooni ja raadiolokatsioonijaamade elektromagnetväljad, mis mõjutavad füsioloogilisi funktsioone nii inimestel kui loomadel. Elektromagnetvälja negatiivne mõju inimesele on proportsionaalne välja tugevusega ja kiirituse kestusega. Elektriülekandeliinide elektromagnetvälja kahjulik mõju ilmneb juba välja korral, mille võimsus on 1000 V/m. Selles väljas viibides tekivad inimesel endokriinse süsteemi, ainevahetuse ning pea- ja seljaaju talituse häired. Stratosfääri osoonikiht. Inimese poolt atmosfääri paisatavad mitmed keemilised ained (eelkõige kloori- ja broomiühendid) lagundavad osoonikihti, mis kaitseb meid Päikeselt lähtuva ultraviolettkiirguse eest. Viimane on otseselt seotud nahavähi, eriti melanoomi, sageduse kasvuga. 3.3.6. Saasteained Kemikaalid. Keemilised ained (töökohtadel, reovees, pinnavees, pinnases, õhus, tootmispiirkonnas ja mujal) võivad mõjuda kahjulikult inimesele, keskkonnale või varale. Inimtegevuse tulemusena satub keskkonda mitmeid tervisele ohtlikke aineid, nagu elavhõbe (kahjustab närvisüsteemi), vask (kudede, eriti neeru- ja maksakahjustused, lämbumine ja muu), plii (tugevaim toksiline mõju avaldub loodetele ja noorloomadele, mõned ühendid (pliinitraat) põhjustavad teratogeneesi), arseen. Kemikaalide ökotoksilisus määratakse tavaliselt aine mürgisusega veekeskkonnas, biodegradatsiooniajaga ja bioakumulatiivse potentsiaaliga. Oht keskkonnale sõltub suurel määral nende omaduste kombinatsioonist. Kindlad ained osalevad kasvuhooneefekti tekkes (näiteks metaan) või aitavad moodustada maapinnalähedast osooni (lenduvad orgaanilised ühendid). Eutrofeerumist põhjustavad kemikaalid, mis on või mis on muudetud vee- või mullaorganismide toiteaineteks (nitraat, fosfaat ja teised). Dioksiinid ja elavhõbe kalades ning plii elukeskkonnas on vaid osa probleemidest. Kemikaalide, sealhulgas teatud toksiliste kemikaalide tootmismahud on suurenemas, kuid puuduvad teadmised ja põhilised andmed terve rea Euroopas turustatavate kemikaalide mõju kohta. Selle tulemusel põhinevad erinevad riskijuhtimisotsused ebaadekvaatsetel andmetel, samas puuduvad tõendid negatiivsete mõjude kohta, mis aga ei tähenda selliste mõjude puudumist. Tööstusriikides on praktiliselt kõik inimesed eksponeeritud väikestele taimekaitsevahendite ja biotsiidide kogustele. 1998. aastal alustati Põllumajandusministeeriumi koordineerimisel ulatuslikku taimekaitsevahendite jääkide seiret puu- ja köögiviljades, mille eesmärk oli kaardistada taimekaitsevahendite jääkide alane olukord Eestis müüdavates puu- ja köögiviljades, see tähendab, määratleda, millises ulatuses sisaldavad Eestis müüdavad puu- ja köögiviljad taimekaitsevahendeid lubatust suuremates kogustes. 3.3.7. Sotsiaalkeskkond Lisaks füüsilistele, keemilistele ja bioloogilistele teguritele sõltub inimese tervis sotsiaal-majanduslikust keskkonnast. Suurimaks probleemiks tervisele on töötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse negatiivne mõju. Sotsiaalse ebavõrdsuse kaudu suureneb ebavõrdsus tervises, mis muuhulgas avaldub ka psühhoaktiivsete uimastite tarbimise kasvus. Paremat tervist tagavad füüsiline aktiivsus ja tasakaalustatud toitumine, samuti puhas õhk, vesi ja pinnas ning ülemäärasest stressist vaba töö- ja elukeskkond. Toitumiskäitumine. Muutusi toitumiskäitumises on mõjutanud peamiselt toiduturg tervislike toiduainete parema kättesaadavuse ja laiema valikuga. Suurimad positiivsed muutused toitumistavades on toimunud alates 1996. aastast – oluliselt suurenes toiduõlide, toidukiudude, puuviljade ja köögiviljade tarbimine. Positiivne on ka värskete köögi- ja puuviljade tarbijate osakaalu ja nende tarbimissageduse pidev kasv nii naiste kui meeste seas. Kehaline aktiivsus. Suuremas osas istumist nõudva töö tegijate osakaal kasvab aastast aastasse ja aastal 2002 ulatus see meeste osas 28%-ni ning naiste osas vastavalt 41%-ni. Harrastusspordiga tegelejate arv ei ole 8 aasta vältel muutunud ning endiselt tegeleb spordiga vähemalt 2 korda nädalas vaid kolmandik meestest ja naistest. Viimasel ajal täheldatakse elukohalähedaste aktiivse puhkuse võimaluste ahenemist, mis soodustab passiivset eluviisi. Tasuliste spordi- ja tervisekeskuste kasutamiseks pole paljudel inimestel võimalusi ja vahendeid. Alkoholi tarbimine. Riik kui keskkond on siiani (riigi alkoholipoliitika mannetusest) soodustanud avalikkusele suunatud agressiivset reklaami ja õhutanud alkohoolsete jookide tarbimist (karastusjookide ja alkoholi kogused praktiliselt sama hinnaga, alkohoolsete jookide lausmüük kütusetanklates, seega ka ööpäevaringne kättesaadavus, nõrk järelevalve müügil alaealistele, jõustruktuuride loid tegevus võitluses salaviinaga jne). Majanduslik areng. Keskkond ja tervis seostuvad vahetult majandusliku arenguga. Tervishoiu kogukulude suhe sisemajanduse kogutoodangusse on Eestis võrreldes teiste laienenud Euroopa Liidu liikmesriikidega kõige väiksem, moodustades 2002. aastal 5,1%. Aastatel 1999–2001 langes see suhtarv Eestis 6,1%-lt 5,1-le. Avaliku sektori osakaal tervishoiu kogukuludest oli Eestis 2002. aastal 76,3%. Tervishoiule kulutatavad summad on küll stabiilselt kasvanud, kuid see on aeglasem kui üldine majanduskasv. 3.3.8. Kokkuvõte Inimeste tervis on keskkonnaga lahutamatult seotud. Keskkond võib tervist soodustada, kuid ka kahjustada. Tervist ebasoodsalt mõjutav keskkond takistab inimestel tegemast tervislikke valikuid, samas kui tervislik keskkond nende tegemist soodustab. Oskuslikult juhitud ja kontrolli all olev keskkond loob tervise kaitsele ning arengule soodsad eeldused ja tingimused ning inimene teeb otsused ja valikud vastavalt oma teadmistele ja võimalustele. Keskkonnatervise valdkond on Eestis alatähtsustatud ja regulaarseid analüüse keskkonnaseisundi ja rahva tervise seoste kohta ei tehta, kuid see oleks vajalik. Keskkonnamuudatused olenevad peamiselt poliitilistest otsustest, need omakorda vajavad aga tõsiteaduslikku analüüsi. Keskkonnatervise arendamise strateegilisteks vajadusteks on kujunenud turumajanduslikule ühiskonnakorraldusele orienteerumine ning Euroopa Liiduga liitumine, riskihindamise ja -juhtimise põhimõtete arendamine ja senise normatiivse lähenemisviisi vähenemine. See on keeruline ülesanne, arvestades tervisekaitsesüsteemi nõukogude sanitaar-epidemioloogia põhimõtetest lähtuvat aastakümnetepikkust traditsiooni. Nii nagu üldise tervise osas, nii ka keskkonnatervise osas tuleb jätkata integreeritud lähenemist koostöös teiste valdkondade ministeeriumide ning kohalike omavalitsustega, mis eeldab uusi vajadusi arvestava keskkonnatervise arengukava koostamist ja ellurakendamist. 4. KESKKONNAEESMÄRGID Eesti Vabariigi prioriteetsed keskkonnavaldkonnad kooskõlas Euroopa Liidu keskkonnaalaste prioriteetidega on järgmised: 1. keskkond, tervis ja elu kvaliteet; 2. maastike ja elustiku mitmekesisuse säilitamine; 3. loodusvarade säästlik kasutamine ja jäätmetekke vähendamine; 4. kliimamuutuste ärahoidmine ja õhu kvaliteet. 4.1. Keskkond, tervis ja elu kvaliteet 4.1.1. Veekeskkonna hea seisundi saavutamine ja säilitamine 4.1.1.1. Joogiveevarustus Eesmärk: tagada tervisele ohutu joogivesi kogu elanikkonnale ja kvaliteedinõuetele vastav vesi ühisveevärgi tarbijatele. Ülesanded: • selgitada kõigi põhjaveehaarete vee kasutamise ohutus tervisele ja kindlustada joogivee nõuetele mittevastava vee puhastamine; • tagada võimalikult kiiresti kõigi ühisveevärkide vee ohutus tervisele (mikrobioloogiliste ja keemiliste näitajate alusel); • viia joogivee indikaatorparameetrid 2000 ja enama elanikuga asulates nõuetega vastavusse 2008. aastaks (rauasisalduse, pH ja mangaani osas 2007. aastaks) ja alla 2000 elanikuga asulates 2013. aastaks; • rakendada meetmed tervisele ohutu joogivee kättesaadavaks muutmiseks reostunud põhjaveega hajaasustuse alade elanikele. 4.1.1.2. Veekogude hea seisundi saavutamine ja selle säilitamine Eesmärk: hiljemalt 2015. aastaks saavutada veekogude hea seisund. Ülesanded: • koostada üleriigilised ja piirkondlikud veemajanduskavad, kaasates nende ettevalmistamisse kohalikud omavalitsused ning nende liidud, ning viia kavad plaanipäraselt ellu. • rakendada meetmed põllumajandusreostuse ohjamiseks; • piirata veekogude eutrofeerumist põhjustavaid tegureid, vältimaks vee kvaliteedi ja vee-elustiku elutingimuste halvenemist ning liigivaesemaks muutumist; • parandada reoveekäitlust, vähendada veekogude saastamist reovee ebapiisava puhastamise tõttu; • tagada asulareovee kogumine ja nõuetekohane puhastamine üle 10 000 inimekvivalendiga reoveekogumisaladel 2009. aasta lõpuks ning reoveekogumisaladel 2000 – 10 000 inimekvivalenti 2010. aasta lõpuks. 4.1.1.3. Põhjavee hea seisundi säilitamine Eesmärk: säilitada põhjavee hea seisund ja tagada põhjaveevarude säästlik kasutamine ning kaitse. Ülesanded: • kindlustada põhjaveevarude säästev kasutamine, lähtudes kinnitatud põhjaveevarudest või looduslikust ressursist; • vältida põhjavee reostuse laienemist hajareostuse ja punktreostusallikate mõjul; • tagada põhjavee tõhus kaitse Pandivere kõrgustikul põhjavee formeerumisalal; • viia 2008. aasta lõpuks ellu nitraaditundliku ala nitraatidega reostamise vähendamise tegevuskava; • optimeerida taimekasvatuse ja veekaitse eesmärkidest lähtuvalt väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist ning edendada mahepõllumajandust; • vähendada kvaliteetse põhjavee kasutamist tööstuses; • tagada põhjaveevarude riiklik arvestus; • välja töötada ja rakendada põhjavee kui väärtusliku ressursi optimaalne hinnapoliitika; • vähendada ühisveevärgisüsteemide lekkeid tehnilis-majanduslikult põhjendatud tasemeni – keskmiselt 10%-ni; • vähendada vee kulu toodanguühiku kohta. 4.1.1.4. Rannikumere hea seisundi saavutamine ja säilitamine Eesmärk: säästliku kasutamisega tagada rannikumere hea seisundi jätkumine ning kalavarude ja vee-elustiku looduslik taastootmine, parandada rannikumere seisundit neis piirkondades, kus see ei vasta veel kehtestatud nõuetele. Ülesanded: • tagada valmisolek suurõnnetuste ja keskkonnaavariide likvideerimiseks; • vähendada majandustegevuse tagajärjel merre sattuvate saasteainete hulka, mis võivad põhjustada rannikumere ökoloogilise seisundi halvenemist. • tagada merre lastava reovee piisav puhastamine; • tagada laevadel tekkivate jäätmete (pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete) kogumine sadamates; • vältida ohtlike ainete sattumist rannikumerre, tagada kehtestatud piirangute range täitmine; • suurendada naftasaadusi transportivate laevade turvalisust, kõrvaldades järk-järgult ühekordse põhjaga tankerid. 4.1.2. Jääkreostuskollete likvideerimine Eesmärk: minimeerida jääkreostusobjektidest tulev reostus ning luua eeldused rikutud alade taaskasutuseks. Ülesanded: • likvideerida kiiresti kasutuseta õlisaaduste jäägid mahutiparkidest ja asfaltbetoonitehastest; • tagada puhas joogivesi reostuse mõju all oleval alal; • hoida korras jääkreostuse andmebaas ning teha see kättesaadavaks maaomanikele, kohalikele omavalitsustele ja kõigile huvitatud osapooltele; • tagada vastutuse säilimine keskkonna saastamise ja sellega tekitatud keskkonnakahjustuse eest omaniku vahetumisel; • luua eeldused jääkreostuse tõttu rikutud alade kasutuselevõtuks, toetada saneerimistöid. 4.1.3. Ehitatud keskkond Eesmärk: tagada kvaliteetse ja Eestile ajalooliselt omase ehitatud keskkonna säilimine ja tasakaalustatud arendamine. Alaeesmärk: ehitatud keskkonna kvaliteedi parandamine. Ülesanded: • ohjata valglinnastumist; • arendada tasakaalustatult elu- ja äripindu; • vähendada linnalise keskkonna monofunktsionaalsust ja suurendada polüfunktsionaalsust; • soodustada linnalises keskkonnas senisest optimaalsemat ruumikasutust, leida funktsiooni kaotanud aladele/ehitistele uus funktsioon, vähendada sotsiaalset ja kultuurilist kihistumist soodustavaid ruumilisi lahendusi; • arendada atraktiivset ja kvaliteetset avalikku ruumi; • säilitada väljakujunenud miljööväärtusega ja funktsioonidega alasid; soodustada omanäolise ja selge identiteediga linnaruumi teket; • parandada korruselamute piirkondades terviklahendustega ruumikvaliteedi kavandamist; • tagada linnalise keskkonna funktsionaalsete võrgustike (näiteks rohealad, elupaigad, kergliiklus, vaba aja/meelelahutus/kaubandustänavad, ) terviklik arendamine ja hoid; • tagada linnade rohelise infrastruktuuri (avalikud haljasalad, pargid, linnametsad) terviklik arendamine ja hoid; • eelisarendada transpordi arendamisel kergliiklust ja ühistransporti, soodustada eelkõige elektritransporti; • parandada linnalises keskkonnas välisõhu-, veekogude-, põhjavee- ja pinnase kvaliteeti; • vähendada mürataset; • säilitada vaikseid piirkondi; • suurendada elanike turvalisust läbi linnaplaneerimise ja ehituslike lahenduste; • parandada kultuuripärandi hoidu; • vältida haljasalade ja avalike puhkemaastike hõlvamist uusehitustega. Alaeesmärk: ehitiste keskkonnaväärtuse suurendamine. Ülesanded: • propageerida ja rakendada säästva arengu põhimõtteid, samuti olemasolevat pärandkeskkonda arvestavat ehitamist ning renoveerimist kogu ehitise elutsükli jooksul; • parandada ehitiste keskkonnasäästvust läbi tasakaalustatud asukohavaliku ja planeeringu (varem kasutuses olnud maade eelistamine uute alade hõlvamisele, seotus rohe- ja puhkealadega, vaikus, õhu puhtus, soodne mikrokliima); • vähendada jäätmeteket ning tõsta materjali-, energia- ja veesäästlikkust; • arvestada keskkonnaaspekte avaliku sektori poolsete ehitushangete korraldamisel; • arvestada ehitiste energiasäästlikkust ja keskkonnaväärtust ehitushangete korraldamisel, rahastamistaotluste rahuldamisel ja ehituslubade väljastamisel. 4.2. Kliimamuutuste ärahoidmine ja õhu kvaliteet 4.2.1. Kliima, kliimamuutused ja osoonikihi kaitsmine Eesmärk: vältida kliimamuutust kui väga tähtsat globaalset väljakutset, stabiliseerida kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris tasemeni, mis võimaldab minimeerida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke häireid kliimasüsteemis, ning tagada elanikkonna eelhoiatamine ohtlike keskkonnanähtuste võimalikust toimumisest. Kõrvaldada järk-järguliselt käibelt mittelooduslikud osoonikihti kahandavad ained. Ülesanded: • täita Kyoto protokollist tulenevad kohustused; • edendada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise projekte Eesti ja teiste riikide vahel; • fikseerida keskkonnanõudeid arvestavad energeetika arengusuunad; • jälgida ja analüüsida kliimamuutusi; • juurutada kohakesksed ja lokaalsed hüdrometeoroloogilised prognoosid ja hoiatused; • tagada fluoreeritud kasvuhoonegaaside ja osoonikihti kahandavate ainete kogumine, ümbertöötamine või hävitamine; • lõpetada fluoreeritud kasvuhoonegaaside ja osoonikihti kahandavate ainete import, eksport ja kasutamine. 4.2.2. Ilm Eesmärk: meteoroloogilise ja hüdroloogilise informatsiooni ning prognooside abil aidata kaasa transpordi ja muu majandustegevuse ohutule toimimisele ning keskkonnakahjude vältimisele. Ülesanded: • evitada keskpikk kaasaegne ilmaennustus kuni 10-ks ööpäevaks ning varajased hoiatused, ühinedes Euroopa Keskpika Ilmaprognoosi Keskusega (ECMWF); • hakata väljastama avalikkusele ECMWF ilmamudelil põhinevaid 5 ja 10 ööpäeva ilmaprognoose; • esitada ametkondadele kasutamiseks ilmaolude sünoptiline ja statistiline hinnang kuni 30 ööpäevaks; • katta äikesetormide jälgimiseks kogu Eesti territooriumi ilmaradarite kaugseiresüsteemiga ja ühineda Põhjamaade radarivõrgu (NORDRAD) ja äikeseseirevõrguga; • tagada vajalikud mereilmaprognoosid (sealhulgas jääkatte prognoos kuni 3 kuuks) ja hoiatused; • koopereeruda Euroopa Meteoroloogiliste Satelliitide Organisatsiooniga (EUMETSAT) tagamaks ilmasüsteemide arengu jälgimist reaalajas; • hoiatada elanikkonda ja turiste ohtliku ultraviolettkiirguse taseme puhul. 4.2.3. Õhk, energeetika ja transport Eesmärk: säilitada välisõhu kvaliteet piirkondades, kus see on hea ja parandada õhu kvaliteeti neis piirkondades, kus see veel ei vasta kehtestatud piirväärtustele. Piirata välisõhu saasteainete kauglevi teistesse riikidesse. Vähendada energeetika negatiivset keskkonnamõju, tõhustada energiasäästu ning laiendada taastuvate energiaallikate kasutamist; tõsta ühistranspordi osakaalu ja mobiilsust, eelisarendada elektri- ja raudteetransporti. Ülesanded: • toetada vähemsaastavate transpordiliikide ja -vahendite (raudtee, tramm, troll, jalgratas) kasutamist; • eelisarendada ühistransporti; • piirata liikluskoormust linnakeskustes; • rajada maantee ja raudtee ümbersõite linnadest ja asulatest; • edendada kütuste kvaliteedi juhtimissüsteemi ning tagada ainult kvaliteetse kütuse riiki sissevedu ja müük; • vähendada välisõhu kvaliteeti mõjutavate esmatähtsate saasteainete heitkoguseid paiksetest ja liikuvatest saasteallikatest, sealhulgas renoveerida ja ehitada välisõhu saasteainete puhastussüsteeme ettevõtetes ja rakendada parimat võimalikku tehnikat; • edendada välisõhu kvaliteedi juhtimissüsteemi ning tagada piirkondade välisõhu kvaliteedi vastavus neile kehtestatud piirväärtustele; • vähendada väävliühendite heitkoguseid 1980. aasta tasemega võrreldes 2005. aastaks 35% võrra ja 2010. aastaks 40% võrra; • tagada, et aastast 2010 ei ületa Eesti paiksetest ja liikuvatest saasteallikatest välisõhku eralduv summaarne heitkogus aastas: – vääveldioksiidil 100 000 tonni; – lämmastikoksiididel 60 000 tonni; – lenduvatel orgaanilistel ühenditel 49 000 tonni; – ammoniaagil 29 000 tonni. • viia aastaks 2007 bensiinitanklad ja -terminalid vastavusse Euroopa Liidu nõuetega lenduvate orgaaniliste ühendite osas; • viia aastaks 2012 põlevkivielektrijaamade vääveldioksiidi heitkogused summaarselt alla 25 000 tonni aastas; • viia olemasolevate suurte põletusseadmete õhusaasteainete heitkogused vastavusse piirväärtustega: – AS Kohtla-Järve Soojus Ahtme Elektrijaam aastaks 2010; – AS Kohtla-Järve Soojus Kohtla-Järve Elektrijaam ja Narva Elektrijaamad aastaks 2015; – muud suured põletusseadmed 2008. aasta 1. jaanuariks. • tagada, et aastaks 2010 moodustaks taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaal kogu energiatarbimisest vähemalt 12% ja taastuvatest energiaallikatest toodetava elektrienergia osakaal vähemalt 5,1% siseriiklikust brutotarbimisest; • arendada elektri ja soojuse koostootmist; • kasutada rohkem olemasolevaid võimalusi energiasäästuks, ergutada säästlikku energiakasutust; • viia aastaks 2005 bensiini ja diiselkütuse tarbimises biokütuste osakaal 2%-ni ja aastaks 2010 5,75%-ni; • tagada, et aastaks 2005 oleks bensiini ja diiselkütuste väävlisisaldus alla 50 mg/kg ja tarbijale oleks soovi korral saadav bensiin ja diiselkütus väävlisisaldusega 10 mg/kg. Aastaks 2009 peab bensiini ja diiselkütuste väävlisisaldus olema alla 10 mg/kg. 4.2.4. Müra Eesmärk: müratase peab vastama kõigis Eesti piirkondades lubatud piirväärtustele. Ülesanded: • vähendada keskkonnamüra kahjuliku mõju piirkonnas olevate inimeste arvu 5% ja vältida kõigis Eesti piirkondades öise müra lubatud piirtasemete ületamist; • tõhustada kontrolli käitiste mürataseme piirväärtustes püsimise üle; • arvestada piirkonna müratasemega ehitiste ja asulate projekteerimisel ja rajamisel; • koostada mürakaardid ja mürataseme vähendamise tegevuskavad; • rajada müratõkendid (kaitseseinad) intensiivse liiklusega kohtades. 4.2.5. Kiirguskaitse Eesmärk: tagada kogu elanikkonna tõhus kaitse ioniseeriva kiirguse kahjuliku mõju eest ja elanikkonna õigeaegne teavitamine kiirgusohust. Ülesanded: • välja arendada tulemuslikult töötav süsteem radioaktiivse saaste avastamiseks ja elanike kiireks informeerimiseks kiiritusohu korral; • muuta keskkonnaohutuks Tammiku ja Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidlad ning Paldiski tuumaobjekt; • teha vajalikud eeltoimingud radioaktiivsete jäätmete lõpphoidla rajamiseks; • minimeerida kiirgustegevuste kahjulikku mõju elanikele ja keskkonnale kontrollmeetmete tõhustamise teel ja hoida kõik kiiritused minimaalsel tasemel majandus- ja sotsiaaltegureid mõistlikult arvesse võttes; • kaardistada kõrgenenud looduskiirguse allikad (radoon, põhjavesi) ja anda nendest tingitud elanike terviseriski hinnangud; teavitada kohalikke omavalitsusi ja elanikkonda. 4.3. Maastike ja elustiku mitmekesisuse säilitamine 4.3.1. Loodus ja bioloogiline mitmekesisus Eesmärk: tagada Eestile omaste taime- ja loomaliikide elujõuliste populatsioonide, nende elupaikade ning looduslike ja poollooduslike koosluste püsimine. Ülesanded: • peatada loodusliku mitmekesisuse kahanemine, arendada looduslike ja poollooduslike elupaikade (koosluste), taime- ja loomaliikide ning nende elupaikade ja maastike terviklikku säilitamist, taastamist ja kaitset; • evitada looduskaitsenõuetele vastavate kaitstavate metsade võrgustik, tagamaks kõikide looduslike metsakasvukohatüüpide säilimine; • luua ja säilitada Euroopa Liidu soovitustele vastav kaitsealade võrgustik (Natura 2000), kus rangemini kaitstavad vööndid (loodusreservaadid ja sihtkaitsevööndid) moodustaksid kuni 5% Eesti maismaast; • lähtuda liikide ja koosluste kaitse korraldamisel eesmärgist tagada nende soodne seisund; • töötada välja ja rakendada meetmed imetaja-, linnu- ja kala- ning kahepaiksete liikide rändeteede ning poollooduslike koosluste kaitseks ka väljaspool olemasolevaid kaitsealasid; • välja töötada ja rakendada Natura 2000 alade kompensatsioonimehhanismid; • edendada mahepõllumajandust kui elustiku mitmekesisusele soodsa mõjuga tootmisviisi; • viia kiiresti lõpuni kaitsealade ja muude keskkonnakitsenduste süsteemi jõukohastamine, et tagada maastike ning eluslooduse piisav kaitse, vältida elupaikade killustumist ja põhjendamatut majanduse arengu pidurdamist. 4.3.2. Kultuurmaastikud Eesmärk: tagada maapiirkondade toimimine puhta elukeskkonna kujunemispiirkonnana, kultuurmaastike mitmekesisuse säilimine ja ühtlasi suurendada maapiirkondade atraktiivsust ning rekreatsioonilist väärtust. Ülesanded: • tähtsustada maapiirkondi puhta elukeskkonna (õhu, vee ja muude loodusvarade) kujunemispiirkonnana; • laiemalt kasutada säästva maakorralduse parimaid kasutusviise; • ühildada senised maastikke käsitlevad eraldiseisvad juhised ja tegevuskavad; • tagada keskkonnaaspektide ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise põhimõtete rakendamine maaelu ja põllumajanduse arengukavades; • tagada kultuurmaastike, sealhulgas ajaloolise asustusstruktuuri säilimine; • edendada mitmekesist ja keskkonnaga arvestavat põllumajandust, kusjuures põllumajandustootmise üldise toetamise taustal soodustatakse ekstensiivsete tootmisviiside kasutamist ning mahepõllumajanduse arengut; • tagada tõhusad meetmed looduslikku mitmekesisust tugevalt mõjutavate võõrliikide leviku takistamiseks Eestis; • ühildada maastikuliste väärtuste säilitamise ja taastamise tegevused turismi arendamisega; • soodustada maastikuhoolduskavade koostamist; • likvideerida kasutute ja visuaalselt maastikku risustavad ehitised. 4.4. Loodusvarade säästev kasutamine ja jäätmetekke vähendamine 4.4.1. Maa kasutamine Eesmärk: keskkonnaaspektidega arvestava maa ja merepõhja tõhusa ning säästva kasutamise ja majandamise soodustamine ning topograafiliste ruumiandmete tootmine. Ülesanded: • edendada ja rakendada säästva maakorralduse parimaid kasutusviise, mille puhul arvestatakse piirkondlikke olusid, pöörates erilist tähelepanu rannikuvööndi, Kirde-Eesti ja Pandivere kõrgustiku terviklikule haldamisele; • tõhustada ühise põllumajanduspoliitika raames rakendatavaid põllumajanduse keskkonnameetmeid maa säästva kasutamise tagamiseks; • välja arendada Eesti maainfosüsteem kui riigi erinevate ruumiandmeid kasutavate andmekogude pidamist tagav süsteem; • arendada välja Eesti Topoandmekogu (ETAK), mis on aluseks rahvusliku ruumiandmete infrastruktuuri loomisele Eestis ning topograafiliste ruumiandmete ja kaartide allikaks ruumiandmeid kasutatavatele riiklikele registritele ja andmekogudele; • tagada Maakatastri andmete kättesaadavus rahvusvahelistele standarditele vastavate infoteenuste kaudu ja rahvusvahelistele standarditele vastavas vormis; • kindlustada üheselt mõistetav põllumajandusliku maakasutuse, ehituste ja teede aluse maa, rikutud (prügilad, kaevandatud alad, (jääk)reostatud alad) maade ja korrastatud maade arvestus. 4.4.2. Metsade säästlik majandamine Eesmärk: saavutada säästlik metsandus, mille all mõeldakse metsade ja metsamaade valdamist ja kasutamist sellisel viisil, määral ja tempos, mis säilitab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, taastumisvõime, elujõu ja potentsiaali täita nüüd ja ka tulevikus olulisi ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid funktsioone kohalikul, siseriiklikul ja ülemaailmsel tasandil, kahjustamata teisi ökosüsteeme. Ülesanded: • tõsta rangelt kaitstavate metsade pindala olemasolevalt 7,2%-lt vähemalt 10%-ni vabariigi praegusest metsamaa pindalast; • käivitada metsade bioloogilise mitmekesisuse seire; • jälgida metsakasutuse mahu püsimist optimaalsetes piirides nii puuliikide, metsatüüpide, omanike kui raieliikide viisi, kindlustada riigi tasandil metsade majandamist kajastav seire ning tagada seireandmete pidev aktualiseerimine ning analüütiline kasutamine; • viia raiemaht puuliigiti optimaalsele tasemele: mänd kuni 2,1; kuusk 3,2; kask 2,6; haab 1,8; sanglepp 0,5 ja hall-lepp 2,3 milj tm aastas; • käivitada programm leidmaks võimalusi lehtpuupuidu enamaks kasutamiseks, kasutusvaldkondade laiendamiseks ja paremaks väärindamiseks, kusjuures tähelepanu tuleb pöörata eelkõige seni vähem kasutust leidnud puuliikide puidule; • kehtestada seaduse alusel igale kasvukohatüübile sobivate puuliikide nimistu ja uuenduskohustuse täitmata jätmisel rakendada sunnimehhanismi; • lubada metsaomanikul teha raiet üksnes registreeritud ja raiet lubavat märget kandva metsateatise olemasolul, et kindlustada metsaomanike poolt kavandatava tegevuse õiguspärasus ning kahandamaks keskkonna kahjustamise võimalusi; • suurendada puhkemaastike pindala riigimetsamaadel kuni 100 tuhande hektarini, et kindlustada elanikkonnale metsakooslusi ja metsaliike kahjustamata võimalikult mitmekesised metsa kasutamise võimalused; • korraldada rekreatiivmaastike kasutaja ja kasutuse seiret ning sellest tulenevat korrigeerivat tegevust, samuti kujundada kasutajate käitumisharjumisi ja teadlikkust, et tagada puhkemaastike tasakaalustatud kasutamist; • lõimida metsamajanduse planeerimisse ja rakendamisse puhkemaastike kavandamine ja kultuuri- ning loodusväärtuste säilitamine. 4.4.3. Maavarade säästlik kasutamine Eesmärk: tagada maavarade säilivus võimalikult pikaks ajaperioodiks ning nende kaevandamine võimalikult kompleksselt ja minimaalsete negatiivsete keskkonnamõjudega. Ülesanded: • koostada maavarade kasutamise arengukava Tallinna piirkonna jaoks ja alustada sarnaste kavade koostamist Põhja-Eesti regiooni maakondade (Harju-, Viru-, Rapla-, Järva-, Lääne- ja Ida-Virumaa) tarvis; • välja töötada ja rakendada Eesti turbaressursi säästliku kasutamise ning soode kaitse tegevuskava; • viia lõpule riigile kuuluva geoloogiateabe kandmine kaasaegsetele infokandjatele ja geoloogiliste kaartide digitaliseerimine ning tagada nende kättesaadavus; • viia lõpule Riikliku Maavarade Registri kaasajastamine; • välja töötada ja rakendada kaevandatud alade kaasaja nõuetele vastav rekultiveerimise süsteem, tagada nende õiguslik baas ja tehniline lahendus; • edendada kaevandustööstuse säästvat majandamist, et vähendada selle negatiivset mõju keskkonnale; • korrastada rikutud maastikud (kaevandatud alad, poolkoksi ja aheraine mäed); • kehtestada maavarade kasutamise piirmäärad ja tagada neist kinnipidamine. 4.4.4. Jäätmetekke vähendamine ja jäätmehooldus Eesmärk: kasutada tooret ja materjali säästlikult, piirata jäätmete tekkimist ja soodustada jäätmete taaskasutamist, vähendada jäätmetest põhjustatud keskkonna saastamist, kasutada toodete valmistamisel vähemohtlikke aineid ja materjale ning arendada jäätmekäitlust, rakendades «saastaja maksab» ja «tootja vastutuse» põhimõtteid. Ülesanded: • rajada Eestis optimaalne integreeritud jäätmekäitluskohtade võrgustik, käidelda jäätmed tekkekohale võimalikult lähedal asuvates nõuetekohastes jäätmekäitluskohtades; • edendada jäätmete taaskasutamist vähendamaks prügilatesse ladestatavate jäätmete kogust ja säästmaks loodusvarasid, rakendades selleks korduskasutust, materjalide ringlussevõttu, kompostimist ja energiakasutust; jäätmete sortimise arendamisel eelistada nende liigiti kogumist tekkekohtadel; • korraldada tööstus- ja olmejäätmete osas ka selliste jäätmeliikide kogumine ja taaskasutamise korraldamine, mille edasise käitlemise kulud ületavad tulusid; • vähendada prügilasse ladestatavate biolagunevate jäätmete osakaalu 45 massiprotsendini ladestatavate jäätmete kogumassist; • taaskasutada tekkivate pakendijäätmete kogumassist vähemalt 50%, pakendijäätmete ringlussevõtuna vähemalt 25% ja igast pakendimaterjali liigi kogumassist vähemalt 15% aastas; • kordus- ja taaskasutada hiljemalt 2006. aasta 1. jaanuarist aastas kõigi romusõidukite keskmisest massist 75–85%, nähes ette taaskasutamise määra edasist suurendamist; • rajada süsteem elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete tasuta tagasivõtmiseks kodumajapidamistest 2005. aasta 13. augustiks; • saavutada aastane keskmine liigiti kogumise tase vähemalt 4 kg elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid inimese kohta hiljemalt 2006. aasta 31. detsembriks; taaskasutada elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete massist vähemalt 70–80% hiljemalt 2008. aasta 31. detsembriks; optimeerida tavajäätmeprügilate arv, viies selle maksimaalselt 8–10 prügilani; • rajada nõuetele vastavad prügilad ja jäätmekäitluskeskused ning kindlustada jäätmete ladestamine ainult nõuetele vastavatesse prügilatesse; • tagada kõigi nõuetele mittevastavate prügilate keskkonnaohutu sulgemine ja jäätmekäitluskohtade seire ning järelhoolduse korraldamine; • koguda jäätmete lagunemisel tekkiv metaan võimalikult suures ulatuses; • vältida või piirata keskkonnaohtlike ainete levikut pinnases, pinna- ja põhjavees; • tagada korrektselt töötav ohtlike jäätmete käitlussüsteem; • tagada kohaliku omavalitsuse korraldatav olmejäätmevedu; • toetada uuringuid jäätmealase teabe kogumiseks ja töötlemiseks; • suurendada ja täiustada põlevkivitöötlemise ja muude tööstusjäätmete taaskasutamist ning täiustada tööstusjäätmete, sealhulgas põlevkivitöötlemise jäätmete, kõrvaldamistehnoloogiat; • korraldada ümber põlevkivielektrijaamade tuhaärastustehnoloogia ja renoveerida või sulgeda olemasolevad tuhaväljad keskkonnanõuete kohaselt; • likvideerida põlevkivi töötlemisel tekkinud vedelate jäätmete ladestuskohad keskkonnale ohutult ja tõkestada sealt eralduvate ohtlike ainete levikut; • taastada suletud prügilate alade maastikud üldiseks kasutamiseks. 4.4.5. Mulla heaperemehelik kasutamine Eesmärk: säilitada olemasolev põllumajandusmaa pikaajaliseks toidu ja biomassi saamiseks, tagada mulla kui veeringe biofiltri ja elustiku lähtealuse kaitse. Ülesanded: • võtta vastu Eesti mullakaitse seadus; • soodustada mulda säästvat maaviljelust, sealhulgas mahepõllumajandust; • koostada uuendatud ülevaade Eesti mullaseisundist; • vältida väärtuslike põllumaade põllumajanduslikust kasutusest väljalangemist ja nende võsastumist; • kaasa aidata rikutud alade mulla taastumisele; • vältida mulla kasutamist teisaldatava toormena; • rakendada mulla- ja veekaitse ühisprogrammid. 4.4.6. Vee-elustiku ning vee-elupaikade säästlik kasutamine ja taastamine Eesmärk: lähtuda kalavarude majandamisel ökosüsteemist kui tervikust, tagada kalavarude optimaalne kasutamine ja piirata röövpüüki. Tagada vee-elustiku ja vee-elupaikade tõhus kaitse. Ülesanded: • takistada võõrliikide sissetoomist, vähendades kalalaevastiku püügivõimsust vähemalt 30% võrreldes 2004. aasta 1. mai seisuga, ja viia püügikoormus vastavusse püügivõimalustega; • toetada kalalaevade sihtotstarbe muutmist (näiteks kalalaevade kasutamine õppe, teadusuuringute, turismi ja muul eesmärgil); • moderniseerida kalalaevastik ja parandada kalalaevade tehnilisi ning kala säilitamis- ja töötlemistingimusi; • võtta kasutusele senisest selektiivsem püügitehnoloogia ja püügivõimaluste jaotamisel eelistada selektiivsemat tehnoloogiat kasutavaid püüdjaid; • taastada kalade, sõõrsuude ja vähkide olulisi elupaiku ja koelmualasid ja ehitada kalateid; • arvestada vee erikasutamisel (süvendamine, kuivendamine, paisutamine) vee-elustikule kaasnevaid muutusi; • tagada kalade kudeaegne rahu ning tõhustada selle kontrolli; • tõhustada ohustatud ning püügivõimalusi suurendavate kalade asustamist veekogudesse. 4.4.7. Jahiulukid Eesmärk: reguleerida ulukite arvukust viisil, mis tagab liigilise mitmekesisuse, asurkonna elujõulisuse ja kõrge jahindusliku produktiivsuse, vältides samas ulatuslikke kahjustusi metsamajandusele ja muule majandustegevusele. Ülesanded: • hoida ulukite arvukus minimaalse ja maksimaalse lubatud arvukuse vahemikus; • lähtuda ulukite seirel ning kasutusnormide määramisel teadusuuringute ja seire tulemustest; • vältida võõrliikide sissetoomist ja levikut. 4.4.8. Geneetiliste ressursside säilitamine Eesmärk: säilitada kohalikud tõud ja sordid ning vältida geneetiliselt muundatud organismide negatiivset mõju. Ülesanded: • tagada kultuuripärandi ja geneetilise mitmekesisuse seisukohalt oluliste kohalike tõugude ja sortide säilimine; • rakendada Cartagena bioloogilise ohutuse protokoll; • välja töötada geneetiliste ressursside seadus; • välja töötada meetodid geneetiliselt muundatud organismide riskianalüüsiks, identifitseerimiseks, märgistamiseks ja jälgimiseks. 5. KESKKONNAKORRALDUS 5.1. Keskkonnapoliitika arendamine 1997. aastal heakskiidetud keskkonnastrateegia kehtimise perioodil on toimunud riigi kiire areng ja Eesti on ühinenud Euroopa Liiduga. Eesti keskkonnaõigus on ühtlustatud Euroopa Liidu vastavate õigusaktidega. Samas ei ole olnud piisavalt aega Eesti pikaajalise arenguvisiooni ja üldistatud keskkonnakaitse nägemuse uuendamiseks ning mõtestamiseks muutunud olukorras. Euroopa Liidu liikmesriigina jätkame säästvat arenguteed, mille üheks osaks on looduskapitali jätkusuutlik kasutamine. Uuendatud keskkonnastrateegia on Eesti keskkonnavaldkonna üldine arengukava kuni aastani 2010. Keskkonnastrateegia on üheks aluseks riigi eelarvestrateegia, ministeeriumide valitsemisalade või Riigikantselei haldusala ja riigiasutuste arengukavade, Eesti riikliku arengukava ja teiste strateegiliste planeerimisdokumentide koostamisel. Perioodiliselt uuendatav keskkonnastrateegia peab andma üldistatud nägemuse meie elukeskkonna kujundamisest ning loodusvarade kasutamisest. Probleemid: • puudub Eesti pikaajaline arenguvisioon; • strateegilise planeerimise kogemused on vähesed, sisulise analüüsi asemel tegeldakse vahendite jaotamisega; • valdkondlike ja organisatsioonipõhiste riiklike arengukavade seosed ning vastutus nende täitmise eest on ebaselged; • tegevuskavade koostamine on olnud süsteemitu, puudub õhu- ja mullakaitse ning maavarade kaevandamise selge tegevuskava; • üldsuse kaasamine keskkonnapoliitika arendamisele on ebapiisav. Eesti keskkonnapoliitika peab tuginema riigi arengu selgele, pikaajalisele ja paindlikule visioonile, mis rajaneb säästva arengu põhimõtetel. Keskkonnakorralduse alustaladeks on: usaldusväärsus, etteennustatavus, määratletud tegutsemise alad ja läbipaistvus, tehniline ja juhtimisalane asjatundlikkus, organisatsiooniline suutlikkus, kõigi arenguprotsessi osapoolte kaasamine ning kodanike osalusvõimalus. Keskkonnapoliitika arendamine põhineb seniste edusammude ja ebaõnnestumiste perioodilistel hindamistulemustel – keskkonnaeesmärkide täitmiseks kasutatud seniste meetmete tõhususe perioodilisel järelhindamisel. Uuendatud Eesti keskkonnastrateegia on vajalik tasakaalustatud arengu tagamiseks kõigis valdkondades ja Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriigi erisuste arvestamiseks riigi arengu planeerimisel. Keskkonnastrateegia ja keskkonnategevuskava on pidevalt uuenevad ja täiustuvad dokumendid. Eesti keskkonnategevuskava kaudu viiakse ellu Eesti keskkonnastrateegiat. Keskkonnategevuskava aastateks 1998–2000 kiideti Vabariigi Valitsuses heaks 1998. aasta 25. mail. Keskkonnategevuskava aastateks 2001–2003 kiideti Vabariigi Valitsuses heaks 2001. aasta 5. juunil. Keskkonnategevuskava koostamist korraldab Keskkonnaministeerium ja see koostatakse kolmeks aastaks. Igal aastal esitab Keskkonnaministeerium ka ülevaate keskkonnategevuskava täitmise kohta Vabariigi Valitsusele. Järgmisel uuendatud keskkonnastrateegia koostamisel on otstarbekas ühendada keskkonnastrateegia ja keskkonnategevuskava ühtseks kooskõlas olevaks dokumendiks – keskkonnategevuskavaks, mis oleks ajaliselt ühildatud Euroopa Liidu programmeerimisperioodiga. Keskkonnastrateegiast lähtuvad ja seda täpsustavad erinevate keskkonnavaldkondade tegevuskavad. 5.2. Institutsioonid Eesti kõrgeim seadusandlik organ on Riigikogu, kuid osa seadusandlikest funktsioonidest on delegeeritud Euroopa Liidu seadusandlikele organitele. Kõrgeim täidesaatva riigivõimu teostaja on Vabariigi Valitsus, kes peab tagama majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna tasakaalustatud arengu. Seega vastutab ka Eesti keskkonnastrateegia elluviimise eest tervikuna Vabariigi Valitsus. Keskkonnaministeerium on Eesti Vabariigi territooriumil riigi keskkonnapoliitikat ellu viiv ja õigusakte ettevalmistav täitevorgan, mis ühtlasi suhtleb teiste ministeeriumite, riikide ja rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonidega. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine, maa ja ruumiandmekogudega seotud ülesannete täitmine, loodusvarade kasutamise, kaitse, taastootmise ja arvestamise korraldamine, kiirguskaitse tagamine, keskkonnajärelevalve, ilmavaatluste, loodus- ja mereuuringute, geoloogiliste, kartograafiliste ja geodeetiliste tööde korraldamine, maakatastri ja keskkonnaregistri pidamine. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on Maa-amet, Keskkonnainspektsioon, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus, Info- ja Tehnokeskus, Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut, Eesti Kiirguskeskus, Riigimetsa Majandamise Keskus, OÜ Eesti Geoloogiakeskus, AS Eesti Kaardikeskus, OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus, OÜ Eesti Metsakorralduskeskus, OÜ Tartu Keskkonnauuringud, AS Tartu Puukool, Põlula Kalakasvatuskeskus, rahvusparkide administratsioonid (5), loodus- ja maastikukaitsealade administratsioonid (12), looduskaitseühendused (2). Probleemid: • keskkonnakaitse ja loodusvarade säästva kasutamise eest vastutavad mitmed ministeeriumid ja teised riigiasutused, kelle vastutusalad ja tegevuskavad pole viidud püsivalt kooskõlla; • osa riigiasutuste ja omavalitsuste keskkonnaalane asjatundlikkus ja haldussuutlikkus on ebapiisav. Keskkonnastrateegia eesmärkide saavutamine on võimalik vaid koostöös kõigi ministeeriumidega. See puudutab nii konsensuse saavutamist otsuste tegemisel kui ka keskkonna tegelikku kaitset nende valitsemisalas. Selles tegevuses ei tohi olla riigiasutuste vahelist dubleerimist ega kindla vastutuseta valdkondi. Valitsusasutustes tuleb koos hea valitsemistava üldreeglitega võtta kasutusele probleemide süsteemse lahendamise põhimõtted, sealhulgas rakendada keskkonnajuhtimissüsteeme. Otsused tuleb teha kodanikule võimalikult lähedal ning otsustusprotsess peab olema kodanikule arusaadav ning läbipaistev. Seepärast tuleb suurendada kohalike omavalitsuste ja maakondades asuvate riigiasutuste keskkonnaalast asjatundlikkust ja pädevust. Avalikkuse kaasamine otsustamisprotsessi ja keskkonnateadlikkuse tõus toovad kaasa valitsusväliste organisatsioonide, kodanike ühenduste ja üksikkodanike osatähtsuse kasvu keskkonnakaitses. Riik peab oluliseks valitsusväliste organisatsioonide tegevust. 5.3. Keskkonnaõigus Eestis on vastu võetud enamus kõigist loodusvarade kasutamise, keskkonnakaitse ja ruumilise planeerimise reguleerimiseks vajalikest õigusaktidest. Probleemid: • keskkonnaalased õigusaktid on sagedasest täiendamisest tingituna ebaühtlased, kohati vastuolulised ja raskelt mõistetavad ning see võib põhjustada liigset bürokraatiat; • osa õigusaktide täitmise tähtaegu tuleb sotsiaalmajanduslikel põhjustel edasi lükata või liiga rangeid nõudeid leevendada; • mullakaitse ja jääkreostuse osas puudub piisav õiguslik regulatsioon; • õigusaktide rakendamine ja järelvalve nende üle on ebapiisav; • keskkonnakuritegude ja -väärtegude menetlemise süsteem ei arvesta tegelike vajadustega; • Eesti keskkonnaõiguses puudub ühtne ja selgelt hoomatav struktuur. Ülesanded: • muuta keskkonnaõigus lihtsamaks ja otstarbekamaks, pöörata peatähelepanu seadusloome korrastamisele ja õigusaktide süstematiseerimisele; • katta õigusaktidega reguleerimata olulised valdkonnad; • analüüsida õigusakte, selgitamaks mittevajalikke kitsendusi, vasturääkivusi ja tasakaalustamatust ning analüüsitulemuste põhjal teha ettepanekud kehtivate õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks; • ühtlustada omavahel kõik keskkonnaalased õigusaktid. 5.4. Rahvusvaheline koostöö Rahvusvaheline koostöö on olnud üks olulisemaid Eesti keskkonnapoliitika kujundamise ning keskkonnaseisundi parandamise vahendeid, seda nii oskusteabe kui ka rahalise abiga. Eesti on ühinenud enam kui 35 keskkonnakaitselise konventsiooni ja protokolliga ning on sõlminud kümneid kahepoolseid kokkuleppeid. Eesti osaleb olulisemate rahvusvaheliste keskkonnakaitseliste organisatsioonide töös. Keskkonnakaitseliste probleemide lahendamisel tehakse aktiivset koostööd naaberriikidega – nii Balti- ja Põhjamaade kui ka Venemaaga. Ülesanded: • osaleda Euroopa Liidu otsustusprotsessis ja Euroopa Liidu keskkonnapoliitika kujundamises, lähtudes Eesti keskkonnaprobleemidest ning vajadusest senisest tõhusamalt osaleda Euroopa ja globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamises; • kasutada tõhusalt ja tulemuslikult Euroopa Liidu finantsabi; • edendada keskkonnaalast kahe- ja mitmepoolset koostööd Balti-, Põhjamaade ning Venemaaga; • tulemuslikult kaitsta Eesti huvisid Läänemere piirkonnas. 5.5. Keskkonnajuhtimine Keskkonnajuhtimine on osa organisatsiooni üldisest juhtimisest, mille eesmärk on lahendada organisatsiooni keskkonnaalaseid küsimusi plaanipäraselt. Keskkonnajuhtimine on kõige paremini korraldatud läbi keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamise. Keskkonnajuhtimissüsteem on osa organisatsiooni üldisest juhtimissüsteemist, mis sisaldab struktuuri, tegevuskavasid, määratletud vastutust, toiminguid, protseduure, protsesse ning ressursse, mis on vajalikud süsteemi rakendamiseks ja alalhoidmiseks. Eesti organisatsioonid, kes soovivad rakendada standardiseeritud keskkonnajuhtimissüsteemi, võivad valida kas rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonnajuhtimise standardi ISO 14001 kohase sertifitseerimise või Euroopa Ühenduse keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemi (EMAS) kohase registreerimise. Euroopa Ühenduse keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemi edendamisega tegeleb Keskkonnaministeerium. 5.5.1. Keskkonnajuhtimissüsteemide arendamine Keskkonnajuhtimissüsteeme on vaja rohkem rakendada avalikus sektoris. Jätkuvalt tuleb toetada keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamist tööstus-, transpordi-, elamumajandus- ning põllumajandussektoris. Läbi keskkonnajuhtimissüsteemi püstitatud eesmärgid peavad olema mõõdetavad keskkonnanäitajatega ning kindlustatud vastavate andmebaasidega. Määratletud peavad olema tegevusvaldkonnad ja vastutus. Probleem: • avaliku sektori vähene huvi keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamise vastu Ülesanded: • organisatsioonide keskkonnajuhtimise täiustamine, eelkõige rahvusvahelise keskkonnajuhtimise standardi ISO 14001 ning Euroopa Ühenduse keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemi (EMAS) rakendamise teel. 5.5.2. Keskkonnamõju hindamine Ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt on keskkonnakahjustuste ärahoidmise tulemuslikumaid abinõusid keskkonnamõju hindamise tulemuste arvestamine otsuste tegemise võimalikult varases järgus ja nende mõjude jälgimine ning hindamine majandustegevuses. Keskkonnamõju hindamise eesmärgid on: • nii taktikaliste kui ka strateegiliste otsuste tegemisel ennetada ja/või vältida kahju keskkonnale; • teha ettepanekuid kavandatava tegevuse elluviimiseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut; • tagada avalikkuse kaasamine keskkonnaotsuste langetamisel; • anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju ning negatiivse keskkonnamõju leevendamise või vältimise võimaluste kohta. Projektipõhise keskkonnamõju hindamise kõrval on oluline hinnata strateegiliste dokumentide elluviimisega kaasnevat keskkonnamõju. Probleemid: • keskkonnamõju hindamise aruannete kvaliteet on ebaühtlane ja osapoolte lähenemine keskkonnamõju hindamise protsessile sageli formaalne; • osapoolte ja avalikkuse kaasamine on ebapiisav; • puudub keskkonnamõju hindamise aruannete kvaliteedi tõhus kontrollisüsteem; • puuduvad ühtsed keskkonnamõju hindamise aruannete kvaliteedinõuded; • planeeringuga kavandatava tegevuse looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamise osas puuduvad vastavad täpsustatud nõuded; • puudub kogu vajalikku infot koondav keskkonnamõju hindamise, sealhulgas keskkonnamõju strateegilise hindamise alane infosüsteem; • ekspertide tase on ebaühtlane; • keskkonnamõju hindamise ekspertide sõltuvus arendajate poolsest finantseerimisest loob eelduse ebaobjektiivseteks hinnanguteks või töödeks, mille kvaliteet kannatab näiteks ebamõistlike ajakriteeriumide tõttu. Ülesanded: • töötada välja keskkonnamõju hindamise kvaliteedi kontrollisüsteem; • täiustada ekspertide kvalifikatsiooninõudeid; • välja töötada strateegilise keskkonnamõju hindamise protseduur ja nõuded aruande sisule; • välja töötada keskkonnamõju hindamise, sealhulgas keskkonnamõju strateegilise hindamise kodulehekülg ja registrisüsteem; • koostada keskkonnamõju hindamise, sealhulgas keskkonnamõju strateegilise hindamise juhendmaterjalid; • korraldada perioodiliselt koolitusi keskkonnamõju hindamise, sealhulgas keskkonnamõju strateegilise hindamise asjaosalistele; • suurendada avalikkuse kaasamise võimalusi. 5.5.3. Keskkonnariski analüüs Keskkonnarisk on kahju või kahjustuse tekke tõenäosus. See tõenäosus on tingitud inimeste ekslikest otsustest, valest toimimisest või tehnoloogilisest ebatäiuslikkusest. Riskianalüüs hõlmab ohtude määratlemist ja hindamist. Keskkonnakaitselisest vaatekohast lähtudes on riskianalüüs uuring, mille abil määratakse ja hinnatakse näiteks käitise tehnilist süsteemi, tootmisettevõtte poolt keskkonnale ja selle kasutajale põhjustatavat riski. Analüüsitavaks süsteemiks võib võtta ettevõtte mingi allüksuse või tehnoloogilise protsessi piiratud osa ja ka mingi osa seadmestikust või tegevusest. Riskianalüüsi juurde kuulub ennetavate meetmete kavandamine, mida tuleb ette võtta riskide vähendamiseks, aset leidnud tootmisavariide puhul aga ettepanekute tegemine keskkonnakahju minimeerimiseks. Keskkonnariski hindamise põhiülesandeks on võimalike keskkonnaõnnetuste ärahoidmine. Keskkonnariskide ohjamine on otsuse tegemise protsess, mille käigus otsustatakse, kas riskitasemed, riski ennetusmeetmed ja valmisolek hädaolukorra tagajärjel tekkinud saastuse likvideerimiseks on piisav. 5.5.4. Keskkonnaavariide vältimine ja valmisolek õnnetusteks 1997. aasta keskkonnastrateegia ei käsitlenud keskkonnaavariide ja suurõnnetuste ennetamist ega valmisolekut nende likvideerimiseks. Olukord selles valdkonnas on mitterahuldav. Näiteks võib tuua avariid ohtlike jäätmete ladudes, ohtlike ainete veol tekkinud õnnetused, Kohtla-Järve keemiaettevõtete piirkonna perioodilised üleujutused, prügilate ja jäätmete põlengud. Vastavaid tegevusi püüti ebajärjekindlalt lülitada keskkonnategevuskavasse, kuid need taotlused on jäänud realiseerimata. Probleemid: • puudub piisav valmisolek suurõnnetuste likvideerimiseks maal ja merel; • ametkondade kohustused, mis seonduvad keskkonnaõnnetuste likvideerimisega, ei ole täpselt määratletud. Ülesanded: • arendada koostööd Euroopa Liidus keskkonnaõnnetuste ja loodusõnnetuste ennetamiseks, vältimiseks ning nende tagajärgede likvideerimiseks; • välja töötada meetmed ja järelevalve kord, vältimaks eelkõige ohtlike ainete meretranspordist ning keemiaettevõtetest tulenevaid suurõnnetusi; tagada valmisolek nende likvideerimiseks. 5.5.5. Keskkonnahoidlike tehnoloogiate rakendamine Oluliseks keskkonda kaitsvaks meetmeks on keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutamine. On rakendatud erinevad toetusskeemid energiat ja loodusvarasid ning keskkonda tervikuna säästvate tootmisviiside toetamiseks. Probleem: • kasutatakse laialivalguvaid mõisteid tootmise iseloomustamiseks, nagu «keskkonnasõbralik» ja muud seesugust, sealjuures ka selliste ettevõtete kohta, mis ei täida isegi õigusaktidega määratud keskkonnanõudeid. Ülesanded: • rakendada parimat keskkonnapraktikat, mis on maailma kogemustele toetuv meetmete kompleks, mille olulised momendid on: toodete, ehitiste, rajatiste, planeeringute ja muu puhul keskkonnaküsimustega tegelemine alates ideest, kavandamisest ja loomisest kuni toodete või muu kavandatu olelustsükli lõpuni; • saastuse vältimiseks ja vähendamiseks asendada tegevused ja tooted keskkonda vähem saastavatega; • rakendada parimat võimalikku tehnikat, mille puhul nüüdistehnika kasutamine on kulusid ja eeliseid arvesse võttes majanduslikult ja tehniliselt vastuvõetav ning tagab keskkonnanõuete parima täitmise, vähendamaks tootmise mõju keskkonnale; • juurutada Eestis Euroopa Liidu ökomärgise andmise süsteem; • suurendada põllumajandustootjate huvi säästva keskkonnakasutuse vastu, kaasa arvatud keskkonnahoidlikuma tehnoloogia ja tehnika kasutuselevõtt; • edendada mahepõllumajanduse arengut; • evitada hea majapidamistava tootmises ja olmes, rakendada parim võimalik tehnika ja tehnoloogia suurtootmises ja puhtama tootmise võttestik väikese ning keskmise suurusega ettevõtetes. 5.6. Maakasutuse ja riiklik ruumiandmete infrastruktuur ning ruumiline planeerimine 5.6.1. Maakasutuse ja riiklik ruumiandmete infrastruktuur Eestis tegeleb maakasutuse andmete ja ruumiandmete kogumise ja säilitamisega Maa-amet, kelle ülesandeks on riigi maakatastri pidamine, maareformi läbiviimise koordineerimine maareformi seaduses sätestatud ulatuses ning maakorralduse, maade hindamise, geodeesia, kartograafia ja geoinformaatika alase tegevuse suunamine, korraldamine ning koordineerimine vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Maakatastri pidamise eesmärk on maa väärtust, maa looduslikku seisundit ja maa kasutamist kajastava informatsiooni registreerimine katastris ning kvaliteetse informatsiooni säilimise ja avalikkusele kättesaadavuse tagamine. Katastriandmed on aluseks ruumiandmeid sisaldavate infosüsteemide loomisel ja arendamisel. Katastrit peetakse ühtse ühetasandilise infotehnoloogilise andmebaasina ja kaartidena kogu Eesti territooriumi kohta. Maakatastri üheks osaks on kitsendusi põhjustavate objektide infosüsteem, kuhu registreeritakse kinnisomandi kitsendustega seotud andmed. Sellisteks kitsendusi põhjustavateks objektideks on ka keskkonnaalased kitsendused. Maa-amet on ka suurimaks geograafilise informatsiooni (kaardid ja ruumiandmed) tootjaks riigis. Korraldades geodeetiliste võrkude ja topograafiliste andmete tootmist ning olles Maakatastri pidaja, on Maa-amet üleriikliku referentsandmestiku looja, mis moodustab aluse ruumiandmete riiklikule infrastruktuurile ning millele tuginevad kõik temaatilised andmed, sealhulgas keskkonnaandmed, mille puhul on oluline nende asukoht ja kuju geograafilises ruumis. Põllumajandustoetustega seotud põllumajandusliku maakasutuse üle peab arvestust Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registri kaudu. Registri andmeid kasutatakse põllumajandustoetuste maksmisel. Metsanduslikust maakasutusest peab saama ülevaate loodava metsaregistriga, mille käivitamine on kavandatud 2005.–2006. aastatel. Sellise registri mobiilne kasutus võimaldab oluliselt kahandada metsavargusi ja parandada riigi maksudistsipliini. Põllumassiivide registri uuendamine toimub 5-aastase tsükliga. Loomisel on andmete ristkasutus Põllumassiivide registri ja Maaregistri vahel ning kokku lepitakse ka põllumassiivide kaardistamise ühtlustamise aspektide osas, et oleks võimalik põllumassiivide ruumiandmete ühine haldamine. Põllumassiivide registris ja Maa-ameti peetavas Eesti Topoandmekogus tuleb ühtlustada ka teiste andmekihtide, näiteks poollooduslike koosluste kajastamises ehk eeltoodud kahe kategooria kontaktpinnas (puisniidud, puiskarjamaad ja teised kooslused võivad kajastuda samaaegselt nii põllumajandusliku kui metsandusliku maakasutuse all). 5.6.2. Ruumiline planeerimine Ruumiline planeerimine on üks olulisemaid ja terviklikumaid keskkonna kujundamise vahendeid. Selle põhieesmärk on keskkonnakvaliteedi (kõige laiemas tähenduses) säilitamine või parendamine. Planeerimistegevuse kaudu on võimalik tõsta elukvaliteeti ja korrastada keskkonda sõltuvalt kohalikest oludest ja traditsioonidest. Planeeringud jaotuvad planeerimisseaduse kohaselt nelja liiki. Üldisemate planeeringute – üleriigilise planeeringu, maakonnaplaneeringute ja valla/linna üldplaneeringu ülesandeks on territooriumi ruumilise arengu põhimõtete määratlemine ning majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste ja keskkonnaalaste aspektide tasakaalustamine. Detailplaneering on aluseks lähiaastate ehitustegevusele ning planeeringu eesmärk on seada planeeritavale alale konkreetsed maakasutus-, keskkonna- ja ehitustingimused. Planeeringute koostamine on avalik, et tagada huvitatud isikute õigeaegne informeerimine ja kaasamine planeeringuprotsessi. Planeerimine on ühiskonna kokkulepetel rajanev protsess loodusressursse säilitava arengu suunamiseks, võimaldades samas majandusele võimalikult optimaalsed ja pikaajalised arengu tingimused. Planeerimise üheks olulisemaks halduslikuks funktsiooniks on tasakaalu saavutamine avalike ja erahuvide vahel. Planeerimisel eristatakse pikemat (kestusega 15–20 aastat) ja lühemat (3–5 aastat) perspektiivi. Üleriigiline planeering Eesti 2010 on valitsuses kinnitatud, kõigil maakondadel on olemas maakonnaplaneeringud, seaduse kohaselt peavad aastaks 2006 linnades ja aastaks 2007 kõigis valdades olema üldplaneeringud. Probleemid: • üldplaneeringus määratut muudetakse kergekäeliselt detailplaneeringute koostamisel; • planeeringutega ei suudeta sageli tagada avalike huvide kaitset ja keskkonnaaspektide tasakaalustatud käsitlust; • keskkonnakaitselised eesmärgid jäetakse planeeringutes tihti püstitamata; • planeeringutes ei kajastata kõiki teemasid alati vajalikus mahus või täpsusastmes; • planeeringute keskkonnaaspektide hindamiseks (eriti olulised detailplaneeringu tasandil) puuduvad juhendmaterjalid; • planeeringute kvaliteet on ebaühtlane; • maaomanikud ei pea kinni planeeringuga määratud kruntide suurustest hajaasustusaladel; • avalikkuse kaasamine planeerimismenetlusse on tihtipeale ebapiisav ning planeerimismenetluse nõudeid ei suudeta sisuliselt järgida. Ülesanded: • parandada kohalike omavalitsuste asjatundlikkust ja haldussuutlikkust avalike huvide kaitsel; • arvestada keskkonnaaspektidega ehitatud keskkonna arendamisel ja kujundamisel. Järgida kehtestatud planeeringuid; • töötada välja ja rakendada planeeringute elluviimisega kaasneda võiva keskkonnamõju hindamise metoodika. 5.7. Regulatsioonivahendid 5.7.1. Keskkonnaseire Objektiivse teabe keskkonnaseisundist annab keskkonnaseire – pikaajaline tegevus, mille eesmärk on tagada pikaajalised kõrge kvaliteediga andmeread. Eesti riiklik keskkonnaseire programm koosneb erinevaid keskkonnaobjekte jälgivatest alam- ja allprogrammidest ning projektidest. Alamprogrammid on: meteoroloogiline seire, õhuseire, põhjaveeseire, siseveekogude seire, rannikumereseire, eluslooduse seire, metsaseire, kompleksseire, kiirgusseire, seismiline seire, mullaseire ja tugiprogramm. Riikliku seire peamised eesmärgid on: 1) kauakestvate ja laia ulatusega keskkonnamuutuste jälgimine välja selgitamaks probleeme, milliste lahendamine nõuab kiirete abinõude rakendamist või edaspidist täiendavat uurimist; 2) andmete kogumine keskkonna olukorra kindlaksmääramiseks ja nende alusel kiiresti kättesaadavate ülevaadete koostamine; 3) saasteainete kauglevi jälgimine koostöös teiste riikidega, et välja selgitada saasteainete kauglevi ulatus ja mõju ning Eesti osa regionaalses reostuskoormuses; 4) keskkonnanäitajate süsteemi arendamine ja pidev täiustamine. Konventsioonide raames täidetakse järgmisi rahvusvahelisi koostööprogramme: • õhuseire (Euroopa saasteainete kauglevi uurimine); • saasteainete kauglevi mõju jälgimine: o kompleksseire (Vilsandi ja Saarejärve programmijaamad); o bioindikatsiooniline seire (üleeuroopalised raskmetallide uuringud sammaldes); o metsaseire; • jõgede ja järvede seire (HELCOM’i ning piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni programmi alusel); • materjalide, ajaloo- ja kultuuriobjektide seire; • kriitiliste saastekoormuste ja -tasemete modelleerimine ja kaardistamine; • reostuse mõju Läänemerele; • merevee ja -elustiku seire (HELCOM’i programmi alusel); • Läänemere ja Peipsi järve reostuskoormuste seire (HELCOM’i ning piiriveekogude konventsiooni programmi alusel); • põhjavee seire; • loodusliku mitmekesisuse seire. Keskkonnaseires eristatakse kolme seiretasandit, milleks on riiklik seire, kohaliku omavalitsuse seire, mida finantseerivad omavalitsused ja mis toimub kas maakonna või valla huvides, ja ettevõtja seire. Ettevõtjad teevad oma ettevõtetest lähtuvate saasteainete seiret, kasutades selleks riiklikus seireprogrammis kasutatavaid tunnustatud metoodikaid või tellides seiretöid akrediteeritud laboratooriumitest. Keskkonnalubadega ettenähtud seire on ettevõtjatele kohustuslik. Probleemid: • keskkonnaseire on seni nõrgalt seotud riigi keskkonnaotsuste tegemise ja keskkonnajärelevalve teostamisega; • vähene on ohtlike ainete ringluse järelevalve ja seire, puudub pestitsiidide seire veekeskkonnas ja müra seire; • keskkonnaseire andmete kättesaadavus ja kogumise kord ei ole rahuldav; • vähene maakondliku ja kohaliku omavalitsuse keskkonnaseire sidusus ja võrreldavus riikliku keskkonnaseire ja ettevõtja keskkonnaseirega; • maakondliku, kohaliku omavalitsuse ja ettevõtja keskkonnaseire andmete raske kättesaadavus riikliku keskkonnaseire teostajatele. Ülesanded: • pidevalt arendada teabe-, keskkonnaseire- ja aruandlussüsteeme, et tagada nende täiustamine, mille eesmärgiks on kõrge kvaliteediga, võrreldavaid keskkonnaandmeid ja -näitajaid sisaldav Euroopa Liidu liikmesmaade vahel ühtlustatud aruandlus; • kaasajastada meteoroloogiline, hüdroloogiline ja põhjaveeseire vaatlusvõrk ning ulukite seirevõrk, täiustada prognoosimeetodeid, võttes kasutusele uusi automaat- ja infotehnoloogilisi lahendusi; • tagada keskkonnaseire võrgust laekuvate andmete ja nende analüüsitulemuste kättesaadavus nii reaalaja andmete kui ka pikkade andmeridade osas; • täiustada õhu, vee, mulla ja loodusliku mitmekesisuse seiresüsteemi (sealhulgas ka püsivate orgaaniliste saasteainete seiret), võttes kasutusele uusi infotehnoloogilisi lahendusi; • parandada keskkonnaseire andmetega tegelevate institutsioonide haldussuutlikkust; • tagada tõhus kütuste kvaliteedi seiresüsteem; • tagada müra seire ja arendada kiirgustasemete vaatlusvõrku ning laboratooriume; • arendada maakondlikku, kohaliku omavalitsuse ja ettevõtja keskkonnaseiret koostöös riikliku keskkonnaseirega; • kindlustada meteoroloogiliste seirevahendite standardsus. 5.7.2. Keskkonnakasutusload ja keskkonnaalased kitsendused Keskkonnakasutuslubasid keskkonnauuringuteks, -kasutamiseks või -mõjustamiseks annavad maakondade keskkonnateenistused ja Keskkonnaministeerium. Olulisemad keskkonnakasutusload on: maavara kaevandamisluba, vee erikasutusluba, jäätmeluba, ohtlike jäätmete käitluslitsents, jäätmete riikidevahelise veo luba, välisõhu saasteluba ja keskkonnakompleksluba. Nendega kehtestatakse käitisele heite ja jäätmete piirkogused ning muud tegutsemistingimused. Kompleksload on tähtajatud, kuid kuuluvad iga-aastasele ülevaatamisele. Teiste lubade kehtivusaeg on kuni viis aastat, maavarade kaevandamisel kuni 25 aastat, välisõhu saasteluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsents võivad olla tähtajatud. Välisõhu saasteloa puhul on viie aasta pärast loa andjal õigus tingimusi üle vaadata ja korrigeerida. Katastriüksuste kasutamist kitsendavad objektid ja nende poolt põhjustatud kitsenduste ulatus registreeritakse Maakatastris. Lubade andmine peab maksimaalselt toetama keskkonnahoidlike tehnoloogiate rakendamist ja loodusvarade säästlikku kasutamist. Selleks on lubade väljastamisel võetud suund üha enam tugineda keskkonnamõju hindamise tulemustele, mille juures arvestatakse parima võimaliku tehnika, puhtaima tootmise võttestiku ja parima keskkonnapraktika juurutamise nõuet. Kalapüügilubasid annab Keskkonnaministeerium. Jahipiirkonna kasutusõiguse lube väljastavad keskkonnateenistused. Keskkonnakasutuslubade väljaandmine on avalik. Loodus- ja veekaitsealased kitsendused esitatakse maaomanikele kaitsekohustuste teatistena. Metsateatised registreeritakse Metsaseaduse alusel keskkonnateenistustes. Probleemid: • keskkonnakasutuslubade ühesõnalised kitsendavad tingimused, millest on võimalik kergelt mööda vaadata; • keskkonnakasutuslubade tingimuste mittetäitmine ning täitmise kontrolli puudulikkus; • keskkonnakasutuslubade taotlusi ei avalikustata. Ülesanded: • luua õiguslikud alused keskkonnakasutuslubade infosüsteemi staatusele; • tutvustada infosüsteemi kasutusvõimalusi laiemale avalikkusele. 5.7.3. Keskkonnanormatiivid Keskkonnakaitses rakendatakse keskkonnanorme, millega kehtestatakse keskkonna kvaliteedinõuded, lähtudes inimese tervisest ja eluslooduse kaitse vajadusest (keskkonnakvaliteedi normatiivid) ja piirnõuded saasteallikatele (saasteainete heite normatiivid). Vajalikud keskkonnakvaliteedi normid (kontrollarvud) on Eesti Vabariigis kehtestatud mitme õigusaktiga (sealhulgas erinevate veekogude, pinnase ja põhjavee ning välisõhu saastetaseme piir- ja sihtväärtused). Saasteainete heite normatiivid on kehtestatud olemasolevatele ja uutele suurtele põletusseadmetele, terminalide ja tanklate bensiinimahutitele, mootorsõidukitele ja liikurmasinatele. Need vastavad Euroopa Liidu nõuetele või on nendest isegi rangemad. Läänemere ökoloogilist tasakaalu tagavad Läänemere kaitse konventsiooni soovitustele vastavad reoveepuhastamise normatiivid. Probleemid: • keskkonnanormatiivid on ebaühtlased ja need pole Eestis kehtestatud kõigi keskkonnakoostisosade tarvis; • keskkonnanormatiivid ei tugine alati ühtsetele keskkonnanäitajatele. Ülesanne: • täpsustada Eestis kasutatavaid keskkonnanormatiive. 5.7.4. Keskkonnakorralduse majandushoovad Keskkonnakorralduse majandushoobade rakendamise eesmärk on mõjutada nii tootjaid kui ka tarbijaid kasutama loodusvarasid heaperemehelikult, võimalikult vältima reostust ja jäätmeteket, tagama turul elutsükli jooksul väiksema negatiivse keskkonnamõjuga toodetele paremad tingimused, kui on nende reostus- ja jäätmemahukamatel võistlejatel. Majandushoobade kasutamise põhiprintsiibid on järgmised: • vähendada keskkonnakoormuse tõusu ja majanduskasvu vahelist seost, samal ajal kohandades järjekindlalt subsidiaarsuspõhimõtet ja arvestades Eesti kohalike tingimuste eripära Euroopa Liidu kontekstis; • kõik toote elutsükli (tootmine, jaotamine, kasutamine, lõplik kõrvaldamine) vältel keskkonnakaitseks tehtud kulutused, keskkonnale tekitatud kahju ja kasutatud loodusvarade väärtus peavad kajastuma toote hinnas. Majanduslikuks mõjutamiseks kasutatakse: • saastetasu, mille keskkonnakaitset stimuleerivat toimet tuleb tõhustada. Tasumäärasid korrigeeritakse erinevate piirkondade kohalikke iseärasusi arvestades. Vabaturu nõuetele mittevastavad soodustused järk-järgult kaotatakse; • loodusvarade kasutusõiguse tasu, mida tuleb rakendada paindlikult, arvestades loodusvarade väärtustamist ja majanduse arengut käsitlevaid poliitilisi otsuseid. Aastani 2010 on kavandatud hea kvaliteediga loodusvara kasutusõiguse tasu, vee erikasutusõiguse tasumäära ja maavara kaevandamisõiguse tasumäära järk-järguline tõus; • kalapüügiõiguse tasumäär seostatakse turutingimustega, jahipiirkonna kasutusõiguse tasumäär jahiulukivaru taastootmise vajadusega; • saastetasu maksmise kohustuse asendamist tõhusate keskkonnakaitsemeetmete finantseerimise kohustusega, mille tulemusel vähendatakse keskkonna saastamist; • riigimakse; • kohalikke makse; • pandisüsteemi (pandid taaskasutatavatele ringluspakenditele, autorehvidele, autokeredele, akudele, patareidele, mootoriõlile ja muule seesugusele); • tootjavastutust – vastutust toote elutsükli vältel tekkivate võimalike keskkonnamõjude suhtes; • keskkonnakindlustust (reostus-riskikindlustust); • riigi toetust avaliku sektori keskkonnakaitse infrastruktuuri väljaarendamiseks. Riigi finantstoetuse aluseks on kulude efektiivsuse analüüs. Toetatakse majanduslikult põhjendatud ja võimalikult suurema positiivse keskkonnamõjuga ettevõtmisi; • keskkonnahoidlike tehnoloogiate juurutamist ja jätkuva kasutamise soodustamist; • kompensatsioonimehhanismi teatud keskkonnaalaste piirangute (eelkõige Natura 2000 võrgustiku aladel) kehtestamise eest; • majandushoobasid efektiivsema energiakasutuse soodustamiseks. Euroopa Liidu investeeringutoetused (Eesti riiklik arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks ja ühtekuuluvusfond) Euroopa Liidu laienemisprotsess peab säästma ja kaitsma uute liikmesriikide keskkonnaressursse, sealhulgas bioloogilist mitmekesisust, ning säilitama ja tugevdama säästvat tootmist ja tarbimist, säästvaid maakasutusviise ja keskkonnaohutut transporti: • keskkonnakaitsealased nõuded kaasatakse infrastruktuuri arendamise programmidesse; • edendatakse keskkonnahoidlike tehnoloogiate rakendamist. Riigieelarvest toetatakse: • omavalitsuste keskkonnakaitse infrastruktuuri väljaarendamist ja Euroopa Liidu fondide abi käivitamist; • ohtlike ja radioaktiivsete jäätmete käitlust; • jääkreostuse (endise Nõukogude Liidu sõjaväe tekitatud reostuse, haldajata jääkreostuse, erastamisprotsessis riigi vastutusele jäänud jääkreostuse) likvideerimist; • looduskaitsealade maamaksusoodustuste kompenseerimist kohalikele omavalitsustele; • kaitsealuste liikide põhjustatud kahjude ja seadusjärgsete keskkonnakaitsekitsenduste tõttu saamata jäänud omanikutulu kompenseerimist; • keskkonnakaitsega tegelevate mittetulundusühingute ja teiste valitsusväliste struktuuride loomist ja nende rahastamist. Võetakse suund saaste- ja jäätmetekke ennetamise ja keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutuselevõtu ergutamisele, sealhulgas vastavate info- ja nõustamiskeskuste toetamisele. Maksusüsteemil on Eestis loodusvarade säästliku kasutamise ja keskkonnakaitse ergutamiseks veel suur arengumaa. Vastavalt riigi sotsiaal- ja majandussfääri arengule ja keskkonnanõuete arvestamise vajadusele juurutatakse järk-järgult: – aktsiise, mis on diferentseeritud sõltuvalt toote elustsükli keskkonnamõjust ja kvaliteedist (arvestades mootorikütuse pliisisaldust ja vedelkütuse väävlisisaldust); – keskkonnaohtlike toodete (ühekorrapakendite) aktsiise. Säästva arengu toetamiseks maksusüsteemi abil ning samaaegselt üldise maksukoormuse tõusu vältimiseks taotletakse maksude kehtestamist, mis mõjutavad positiivselt looduskeskkonda, vähendades samas tööjõumakse. Selleks töötatakse välja ja rakendatakse koostöös erinevate osapooltega ökomaksureformi kontseptsioon. Maaelu toetusskeemid Euroopa Liidu liikmesmaana tuleb Eestil juhinduda Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast (ÜPP). Ühise põllumajanduspoliitika ja sellega kaasnevate meetmete rakendamiseks on aastateks 2004–2006 koostatud kaks raamdokumenti: • Eesti riiklik arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutusele võtuks – ühtne programmdokument 2004–2006 (RAK); • Eesti maaelu arengukava 2004–2006 (MAK). Mõlema arengukavaga jätkatakse SAPARDi (ajavahemikul 2000–2006 Kesk- ja Ida-Euroopa maade põllumajandusele ja maaelule antava erakorralise liitumiseelse abi programm) raames alustatut, pöörates senisest rohkem tähelepanu maapiirkondade tasakaalustatud ja jätkusuutliku majanduslike ja sotsiaalse arengu tagamise küsimustele. Eesti maaelu arengukava keskendub Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevate meetmete ehk EAGGF tagatisrahastust rahastatavate meetmete rakendamisega seotud küsimustele. Eesti maaelu arengukava koostamise aluseks on Nõukogu määrus (EÜ) nr 1257/1999. Eesti maaelu arengukava hõlmab järgmisi toetusliike: • ebasoodsamate piirkondade toetus; • põllumajanduslik keskkonnatoetus; • põllumajandusmaade metsastamise toetus; • elatustalude kohanemise toetus; • nõuetega vastavusse viimise toetus; • tehniline abi. Eesti riikliku arengukava 3. prioriteet «Põllumajandus, kalandus ja maaelu» keskendub Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika meetmete eht EAGGF arendusrahastust rahastatavate meetmete rakendamisega seotud küsimustele. Eesti riikliku arengukava koostamise aluseks on Nõukogu määrus (EÜ) nr 1257/1999. Eesti riiklik arengukava hõlmab järgmisi toetusi: • meede 3.1: Investeeringud põllumajandustootmisse; • meede 3.2: Põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise parandamise investeeringutoetus; • meede 3.3: Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas; • meede 3.4: Integreeritud maaparandus; • meede 3.5: Külade taastamine ja arendamine; • meede 3.6: Kohaliku initsiatiivi arendamine – LEADER-tüüpi meede; • meede 3.7: Metsamajandus; • meede 3.8: Nõuande- ja teabeleviteenuste toetamine; • meede 3.9: Kalalaevastiku püügivõimsuse reguleerimine; • meede 3.10: Kalalaevastiku moderniseerimine ja uuendamine; • meede 3.11: Kalanduse käitlemisketi investeeringutoetuse meetmed; • meede 3.12: Muud kalandusega seotud meetmed. Eesti maaelu arengukava ja Eesti riikliku arengukava kolmanda prioriteedi osa koostas Põllumajandusministeerium, kaasates kolmanda sektori esindajaid ja valdkondade spetsialiste. Meetmete rakendamine toimub Põllumajandusministeeriumi ja tema valitsemisala asutuste koostöös, osa meetmeid rakendatakse koostöös Keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutustega. Metsamajanduses tuleb toetada erametsandust, sealhulgas erametsade korraldamist ja metsamajandamiskavade koostamist, metsamajanduslikku nõustamist, metsakasvatuslike tööde maksumuse osalist kompenseerimist, naabrivalve korraldamist, vääriselupaikade kaitselepingute rahastamist ning metsapatoloogilise ekspertiisi teostamist: • kompenseerida erametsaomanikele osaliselt metsakasvatuslike tööde (maapinna ettevalmistus, metsakultuuride hooldamine ja valgustusraie) maksumus; • ergutada metsakasvatuslike tööde läbiviimist tulumaksusüsteemi muutmisega jätkusuutlikku majandamist ning seaduskuulekat käitumist soosivaks; • mitte maksustada rajatud metsakultuuriga maad maamaksuga esimese 25 aasta jooksul; • võrdsustada metsamaa pealt makstav maamaks haritava maa maamaksuga; • võimaldada tulumaksuseaduse muutmisega metsaomanikel võõrandatava metsamaterjali või kasvava metsa raieõiguse müügihinnast maha arvata metsa uuendamise, hooldamise ja raie kulud. Ülesanded: • kujundada säästlikku tootmist ja tarbimist soodustavaid majandushoobi ja järjepidevalt täiustada neid säästva arengu suunas; • väärtustada loodusvarasid ja kajastada kõik keskkonnakulud toote või teenuse omahinnas; • julgustada ettevõtteid ja nende liite sõlmima vaba tahte lepinguid ja muid vabatahtlikke meetmeid keskkonnaseisundi parandamiseks; • viia läbi regulaarselt keskkonnahoiualaseid auhinnakonkursse. 5.8. Keskkonnainformatsioon ja keskkonnateadlikkuse kujundamine 5.8.1. Keskkonnaregistrid ja -näitajad Keskkonnaandmete alusel kavandatakse sotsiaalmajanduslikku arengut ja asustuspoliitikat (planeeringud, arengukavad, programmid), reguleeritakse majandustegevust, kehtestatakse omandiõiguse kitsendusi ja piiratakse liikumisvabadust. Keskkonnaandmete kogumist, töötlemist, hoidmist ja avalikustamist käsitlevad nüüdisajal praktiliselt kõik keskkonnakaitse valdkonda reguleerivad rahvusvahelised lepped ja seadused. Keskkonnainformatsioon on jaotunud enam kui neljakümne erineva nimetusega andmekogu vahel. Praeguseni ei ole need andmekogud keskkonnakaitse juhtimise eesmärgil ega ka haldustoimingute tegemiseks kogu riigi ulatuses ja kohalikes omavalitsustes täies mahus kasutatavad. Seiresüsteemi, keskkonnaregistri ja keskkonnainfoga tegelevate asutuste töö tulemusena tuleb luua otsuste tegemiseks vajalik kättesaadav ja kontrollitud infopank. Ettevõtted, omavalitsused ja riik tegelevad keskkonnaseirega koordineeritult vastavalt oma kohustustele. Seireandmed ja keskkonnainfo koondab Keskkonnaministeeriumi poolt määratud volitatud töötleja, kes neid analüüsib ja koostab teabematerjali, informeerib pidevalt ministeeriume, maa-, linna- ja vallavalitsusi keskkonnaseisundist ja suundumustest. Keskkonnanäitajatele ehk indikaatoritele tuginev keskkonnaandmestiku esitus on rahvusvahelises praktikas kujunemas normiks. Keskkonnaindikaatorite väljatöötamine algas juba 1990-ndate aastate alguses Majandusliku koostöö- ja arengu organisatsiooni (OECD) poolt keskkonnakaitse abinõude tulemuslikkuse määramiseks. Euroopa Liidu tasemel püütakse lähiajal rakendada keskkonna põhinäitajate nimistu. Traditsiooniliste, üldise keskkonnaülevaate koostamiseks mõeldud indikaatorinimistute kõrval kasutatakse sektoriaalseid indikaatoreid, kus ühe majandusharu näitajad on esitatud koos selle majandusharu keskkonnamõjude näitajatega (näiteks transport). Kõrge üldistustasemega keskkonna juhtindikaatorid on välja arendatud kõige üldisemate keskkonnasuundumuste kirjeldamiseks. Keskkonnanäitajate põhjalikum sidumine majanduslike ja sotsiaalsete näitajatega väljendatakse aga säästva arengu indikaatorite kujul. Keskkonnaindikaatorite süsteem võiks koosneda järgmistest osadest: • keskkonna põhinäitajad; • keskkonna seisundi ja arengusuundade näitajad; • terviklikkust kajastavad juhtnäitajad. Probleemid: • koostöö erinevate registrite vahel on ebapiisav; • keskkonnaandmed on ametkondadele ja avalikkusele raskelt juurdepääsetavad, andmed on killustatud erinevate vormidega andmebaasidesse ning omavahel ebapiisavalt seostatud; • keskkonnanäitajate ametlik loetelu, sisukirjeldus, baastasemed ja sihtarvud on riigi tasemel määramata; • keskkonna põhinäitajate nimistu pole seni Euroopa Liidu tasemel kinnitatud; • maakasutuse andmestik pole seni erinevate ametkondade vahel ühildatud ning ühtne metoodika maakasutuse ja rikutud ning korrastatud maade arvestuse osas pole välja kujunenud; • meteoroloogia ja hüdroloogia andmestikku pole pikka aega koondatlasena üldistatud; • keskkonnainformatsioon on ebaühtlase kvaliteediga, mõnede oluliste keskkonnanäitajate osas see hoopis puudub või on eksitav. Ülesanded: • rakendada tööle Keskkonnaregister; • juurutada keskkonnaandmete kasutamist hõlbustav keskkonnastrateegia eesmärkidega ühilduv keskkonnanäitajate süsteem, mis peab olema kättesaadav avalikust andmebaasist; • süvendada koostööd Keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutuste, Eesti Statistikaameti ja Euroopa Keskkonnaagentuuriga, kus keskkonnainfo vahetamine toimub infovõrgu EIONET kaudu; • rakendada tööle keskkonnaalaste andmebaaside veebipõhised lahendused, et tagada keskkonnajärelevalveks vajalike andmete operatiivne kättesaadavus; • tagada keskkonnauuringute ja keskkonnamõju hinnangu aruannete säilimine ja kättesaadavus. 5.8.2. Keskkonnainformatsioon ja haridus Eesti loodusvarad ja keskkond on suhteliselt hästi uuritud. Informatsioon nende olemi ja seisundi kohta korrastatakse ja tehakse ajakohaste infokandjate abil üldkättesaadavaks ja koondaruannete abil aastate lõikes võrreldavaks. Oluline on igaüheõiguse teadvustamine ühiskonnas ja seda juba alates põhikoolist. Keskkonnainfo saamisel ja levitamisel tuginetakse: • loodusvarade säästlikule kasutamisele ning keskkonnakaitse prioriteetide ja probleemide lahendamiseks vajalike abinõude määratlemisele; • ametkondadele ja elanikele ülevaatliku ning operatiivse info andmisele ja ohutu keskkonna tagamisele; • keskkonda mõjutavate otsuste tegemiseks vajaliku info kättesaadavusele, otsuste täitmise jälgimisele ja otsuste tulemuslikkuse hindamisele; • teadmisele, et alates 2004. aastast on üldhariduskoolide õppekavades rakendunud läbiva teemana «Keskkond ja säästev areng»; • teadmisele, et keskkonnakaitse üldkursus on lülitatud ülikoolide, rakenduskõrgkoolide ja ametikoolide õppeprogrammidesse; • asjaolule, et Keskkonnaministeeriumi juurde on loodud avalikkussuhete osakond avalikkuse paremaks teavitamiseks; • rahvusvaheliste ja Eesti keskkonnadokumentide avalikustamisele ja selgitamisele. Probleemid: • kiiresti kättesaadav keskkonnainfo on ebaühtlase kvaliteedi- ja üldistusastmega; • ka siis, kui teaduslik informatsioon on olemas, toimitakse sageli lihtsustatud argiarusaamadele tuginedes; • koolist saadavad keskkonnateadmised pole alati süsteemsed ega seotud muude teadmiste ning praktikaga; • täienduskoolitus on killustatud ja ei toeta majandus- ning keskkonnategevuste paremat ühildamist. Ülesanded: • suurendada Keskkonnaministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi osa keskkonnaalase täienduskoolituse õppevormide ja -võimaluste mitmekesistamisel; • tõhustada Keskkonnaministeeriumi abi teiste ministeeriumide valitsemisalas oleva keskkonnaalase väljaõppe korraldamisel, programmide koostamisel ja koolitusmaterjalide ühtlustamisel; • parandada keskkonnaametnike ning valla- ja linnaametnike keskkonnaalast asjatundlikkust; • toetada keskkonna ja säästva arengu alaste õppe- ja metoodiliste materjalide koostamist kõikidele haridustasemetele (trükised, internetileheküljed, õppefilmid, CD-d, seinatabelid); • parandada õpetajate ja koolitajate keskkonnaalast täienduskoolitust, tagada keskkonnakaitse süsteemne õpetamine põhikoolis ja gümnaasiumis; • levitada teavet keskkonnajuhtimissüsteemide, parima võimaliku tehnika ja keskkonnahoidliku tehnoloogia kohta; • edendada otsustamist kvaliteetse, kõigile kättesaadava ja kontrollitava info alusel. 5.8.3. Keskkonnateadlikkus Eesti Vabariik ratifitseeris 2001. aastal Arhusis koostatud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni, mis tagab avalikkuse juurdepääsu keskkonnaalasele informatsioonile, määratleb otsuste tegemise korra ning sellealased õigused ja kohustused. Probleemid: • Eesti elanikkond on teadlik keskkonnaprobleemidest, aga ei ole valmis keskkonnahoidlikult käituma; • osa inimesi on oma ümbruse suhtes hoolimatud: seadustest mööda hiilides püstitatakse rajatisi veepiiri lähedale, ulatuslik on maastike prügistamine, esineb ohtlike jäätmete hülgamist ja kemikaalide matmist. Ülesanded: • kujundada kasvatus- ja haridustööga inimeste keskkonnaalaseid väärtushinnanguid; • senisest enam väärtustada looduskapital kui rahvusliku rikkuse osa, sealhulgas puhas keskkond, elusloodus ja loodusvarad; • mõjutada inimeste tarbimiseelistusi keskkonnasäästlikus suunas, kasutades selleks massimeediat, majandushoobasid ja keskkonnakaitse administratiivseid vahendeid; • teha keskkonnateave üldsusele kättesaadavaks ja toetada algatusi, mis tagavad avalikkuse huvi keskkonnateemade vastu ning propageerivad kaasamõtlemist probleemide lahenduste leidmiseks (kampaaniad, trükised, seminarid, keskkonnateabe kättesaadavus läbi meedia ja kohaliku tasandi); • kujundada prioriteediks tegevused, mis parandavad loodusetundmist eelkõige laste ja noorte seas ning aitavad näha looduses ja loodusega tegelemises ühte alternatiivi vaba aja sisustamiseks; • süvendada elanikkonna huvi ümbritseva keskkonna vastu ja tõsta sotsiaalset aktiivsust osalemaks keskkonnaprobleemide lahendamisel. 5.8.4. Avalikkuse kaasamine Elanikkonna keskkonnaalase aktiivsuse suurendamise eelduseks on võimalus osaleda oma kodukoha ja kogu riigi keskkonnaprobleemide lahendamisel ja sellealaste otsuste tegemisel. Probleemid: • üldsuse huvi keskkonnaprobleemide vastu on vähenenud ja piirdub sageli ebasoovitava objekti tõrjumisega oma naabrusest; • õigusaktide eelnõud töötatakse välja kiirustades ja avalikkust kaasamata ning nende rakendamise võimalikke mõjusid hindamata; • ametkondade poolt eesmärgipärane avalikkuse kaasamine on puudulik; samas on inimeste teadmised osalemisvõimaluste kohta otsustusprotsessides ebapiisavad; • keskkonnaühendustel ei ole piisavalt vahendeid, et olulistes otsusetegemise protsessides tõhusalt osaleda; • riiklike arengukavade ja strateegiate väljatöötamine piirdub minimaalse avalikustamisega, osapoolte ja üldsuse kaasamiseks ei leita piisavalt aega ega vahendeid. Ülesanded: • avalikustada piisava aja jooksul keskkonnaalaste õigusaktide eelnõud ja korraldada neile vajadusel eelhindamine; • kaasata elanikkond riiklike arengukavade koostamisse kogu protsessi jooksul, alates valdkonna visiooni ja strateegia kujundamisest; • kaasata elanikke, kelle elukeskkonda kavandatav tegevus mõjutab, tulemuslikumalt neid puudutavatesse otsustamisprotsessidesse; • tagada avalikkuse kontroll otsuste täitmise üle; • kasutada elanikkonna keskkonnateadliku käitumise ergutamiseks rohkem keskkonda käsitlevaid konkursse, premeerimist ja muid stiimuleid. 5.9. Järelevalve ja sanktsioonid Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas teostab riiklikku keskkonnajärelevalvet Keskkonnainspektsioon, kelle tegevusvaldkonda kuulub keskkonna ja loodusvarade kasutamise ning kaitse alase järelevalve korraldamine ja teostamine ning seaduses sätestatud alustel ja ulatuses riikliku sunni kohaldamine. Kiirgusohutuse nõuete täitmist jälgib Kiirguskeskus. Joogivee terviseohutuse riiklikku järelevalvet teeb Tervisekaitseinspektsioon koos kohalike tervisekaitsetalitustega. Tervisekaitseinspektsioon lähtub ennetamise põhimõttest, mille kohaselt ennetav tegevus peab olema suunatud veega seotud haiguste esinemisjuhtude ja epideemiate vältimisele ning joogiveevarude kaitsele. Ennetustegevuse hõlbustamiseks on alates 2002. aastast Tervisekaitseinspektsioonis kasutusel andmebaas JVESI, mis on tehtud arvutiprogrammi Access baasil. Ettevalmistamisel on keskkonnatervise ühtne infosüsteem, mille üheks osaks saab see elanike joogiveevarustuse ja vee kvaliteedi andmebaas. Keskkonnale tekitatud kahju (veereostus, õhusaastus, pinnase saastus, taime- ja loomaliikide hävitamine ja muu seesugune) tuleb selle põhjustajal hüvitada, enamasti rahaliselt kompenseerida. Saastekahju hüvitist tuleb tasuda neil, kelle tegevuse või tegevusetuse tõttu viidi keskkonda enam saasteaineid, kui oli keskkonnaloaga kehtestatud ja ka neil, kellel see luba puudub. Lisaks kahjutasudele rakendatakse karistust väärteo eest ja kriminaalkaristust. Kahjude või hüvituste sissenõudmisel hinnatakse asja väärtust selle turuhinnas või taastamistööde maksumuse ulatuses, keskkonnakahjustuse osas Vabariigi Valitsuse kehtestatud kahju hüvitamise määrades. Probleemid: • selgelt väljendamata keskkonnaeesmärgid, -prioriteedid ja lünklikud õigusaktid raskendavad järelevalve korraldamist; • ettevõtete juhendamise, informeerimise ja keskkonnatoetuste rakendamise süsteem on senini eri ametkondade vahel killustatud; • keskkonnakuritegude ja -väärtegude menetlemise süsteem ei arvesta tegelike vajadustega; • järelevalveorganitel ei ole piisavalt ressursse tõhusa järelevalve teostamiseks; • infovahetus ja koostöö järelevalveasutuste ja korraldavate asutuste vahel on ebapiisav tagamaks järelevalve küllaldast operatiivsust ja vältimaks töö dubleerimist. Ülesanded: • tagada keskkonnaalaste õigusaktide rakendamine asjakohaste sanktsioonide kaudu, mis peavad olema hoiatavad, proportsionaalsed ja tõhusad; • ühildada eri ametkondade töö keskkonnakaitselise tegevuse toetamisel, ettevõtjate informeerimisel ja sanktsioonide rakendamisel; • teavitada elanikkonda ja ettevõtteid õigusaktidega kehtestatud keskkonnaalastest nõuetest põhjalikumalt, et ära hoida õigusrikkumisi; • ühtlustada järelevalveasutuste vahel keskkonnaalase «rikkumise raskusaste» mõiste, mille puhul ettevõtted jäetakse ilma toetustest või rakendatakse nende suhtes eri tasemel sanktsioone; • suurendada keskkonnaalaste õigusrikkumiste avastamiseks ja tõendamiseks võetavate proovide arvu ning tagada analüüside ja ekspertiiside kohene teostamine; • tõsta järelevalveorganite haldussuutlikkust; • teha järelevalvealase töökorralduse tõhususe analüüs, selle tulemustest lähtuv tööjaotuse ratsionaalne korraldamine ja vajadusel järelevalvepädevuse delegeerimine alternatiivsetele institutsioonidele; • korraldada järjepidevalt koolitusi järelevalveinspektoritele, mille raames valmistatakse ette kontrolli juhendid ning ühtlustatakse kontrolli põhimõtted. LÕPETUSEKS Eesti keskkonnapoliitika evitamine keskkonnastrateegia kaudu tähendab Eestile ajalooliselt omase keskkonnahoidliku looduskasutuse ja elukeskkonna säilitamist ning taastamist ja elustiku ning maastike mitmekesisuse säilimist. Eesti looduskapitali väärtustamine on võimalik ainult kogu ühiskonna koostöös – seadusandjast ja valitsusest kuni üksikisikuni.