Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-126-05 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a määrus A. V. vahistamise vaidlustamises — RT III, 2005, 36, 351

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-126-05 Määruse tegemise kuupäev 24. oktoober 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Vahistamise vaidlustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2005. a määrus asjas nr 2-1-253/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. V. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 12. oktoober 2005. a Istungil osalenud isikud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2005. a määrus Tartu Maakohtu 25. augusti 2005. a määruse tühistamise ja A. V. vahistamise kohta. 2. Vabastada A. V. vahi alt. 3. Määruskaebus rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas 25. augustil 2005. a Tartu Maakohtule taotluse KarS § 263 p-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises kahtlustatava A. V. vahistamiseks. Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata ja tegi A. V. vahistamisest keeldumise määruse. Kohus leidis, et pole alust eeldada, nagu hakkaks kahtlustatav eeluurimisest kõrvale hoidma või paneks toime uusi kuritegusid ja märkis, et kahtlustatav on vabastatud vangistuse kandmisest ennetähtaegselt ning täidab kriminaalhooldusametniku informatsiooni kohaselt eeskujulikult kontrollnõudeid. Samuti on A. V.le andnud hea iseloomustuse tööandja. Lisaks võttis maakohus arvesse, et A. V. tuli Pärnust Lõuna Politseiprefektuuri vabatahtlikult. 2. Maakohtu määruse peale esitas prokurör määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja vahistamise kohaldamist. Kaebuse kohaselt on kohus jätnud tähelepanuta mitmed A. V. iseloomustavad asjaolud. Nimelt on A. V. varem korduvalt karistatud isiku- ja varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Käesoleval juhul kahtlustatakse teda taas vägivallaga seotud kuriteo toimepanemises, mistõttu võib järeldada, et vabaduses viibides võib ta panna toime uusi kuritegusid. 3. Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2005. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja A. V. vahistati. Arvestades seda, et A. V. on varavastaste kuritegude ja vägivallategude eest korduvalt karistatud, leidis ringkonnakohus, et maakohtu rõhuasetus kahtlustatava positiivsetele iseloomustustele ei ole veenev. Viimase karistuse kandmiselt vabanes ta ennetähtaegselt, talle määrati katseaeg ning allutati kriminaalhooldusele. Sellest hoolimata on alust kahtlustada teda katseajal toime pandud vägivallateos, mille eest on ette nähtud kuni viieaastane vangistus. Ringkonnakohus pidas tõenäosust, et kahtlustatav võib jätkuvalt toime panna kuritegusid, sedavõrd suureks, et selle vältimiseks on vajalik piirata vahistamisega kahtlustatava vabadust. 4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. V. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp, kes taotleb Tartu Ringkonnakohtu määruse tühistamist. Lisaks taotletakse ringkonnakohtu määruse täitmise peatamist ja A. V. vahi alt vabastamist määruskaebuse läbivaatamiseni. Kaebuses leitakse, et ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt maakohus asetas rõhu ekslikult positiivsetele asjaoludele, on subjektiivne ega tugine tõendite erapooletule ja igakülgsele hindamisele. Ringkonnakohus ei ole lükanud ümber maakohtu motiive, vaid teinud samade tõendite alusel vastupidise otsuse. Lisaks on ringkonnakohus lähtunud asjaolust, justkui oleks A. V. süü talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises tõendatud. Sellekohased väited on aga alusetud, kuna uurimine on alles algusjärgus ja A. V. end süüdi tunnistanud ei ole. Kriminaalmenetluse seadustiku § 127 kohustab tõkendi valikul arvestama ka tõendite muutmise ja võltsimise võimalust, karistuse raskust, kahtlustatava isikut ja muid asjaolusid. Kohus ei ole arvestanud isiku tervislikku seisundit – kohus ei võtnud arvesse, et määruskaebuse läbi vaatamise ajal viibis A. V. ravil vaimuhaigla statsionaarses osakonnas. Ringkonnakohus oleks pidanud arvestama sellega, et tema oli antud juhul raskemaliigilise tõkendi kohaldaja, mistõttu tulnuks selle tõkendi kohaldamist täiendavalt motiveerida. Seda aga tehtud ei ole. Samuti leitakse määruskaebuses, et vahistamine tähendab teise astme kuriteo kahtluse puhul paratamatult kriminaalasjas eelotsustuse tegemist, sest sellega seatakse asja läbi vaatavale kohtule piirid karistuse kohaldamisel. 5. Riigikohtu istungil leidis prokurör, et määruskaebus on alusetu ja palus jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Määruskaebemenetluse olemusest tulenevalt on määruskaebuse läbivaadanud kohtu tehtud kohtumäärus lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Seda põhimõtet rõhutab ka KrMS § 391, nähes küll ette erandi – määruskaebuse läbivaatamisel tehtud kohtumääruse peale saab esitada määruskaebuse, juhul kui selle määruse teinud kohtukoosseis on nõustunud määruskaebusega, tühistanud vaidlustatud kohtumääruse ja teinud uue määruse. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuigi kõnealusel juhul sellise erandiga tegemist ei ole, on ringkonnakohus määruskaebuse läbivaatamisel tehtud kohtulahendis põhjendatult viidanud õigusele esitada selle määruse peale määruskaebus. See õigus tuleneb KrMS §-st 136. Kriminaalmenetluse seadustiku § 136 kohaselt võib prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja esitada vahistamise või vahistamisest keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise peale määruskaebuse KrMS 15. peatükis sätestatud korras. Osutatud paragrahvi sisustamisel koostoimes KrMS 15. peatükis sätestatud menetluskorraga võib teha järelduse, et võimaldades määruskaebuse esitamist eraldi nii vahistamise kui vahistamisest keeldumise peale ja samuti eraldi nii vahistamise tähtaja pikendamise kui ka sellest keeldumise peale, on seadusandja vahistamisega ja vahistamise tähtaja pikendamisega seotud küsimuste lahendamise seaduslikkuse kontrollimiseks näinud ette tavalisest määruskaebemenetlusest mõneti erineva korra. Nii tuleneb KrMS §-st 136 ja 15. peatükist, et juhul, kui ringkonnakohus jätab maa- või linnakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse muutmata, on ringkonnakohtu määrus KrMS § 391 mõttes lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Kui aga ringkonnakohus teeb maa- või linnakohtu poolt selles küsimuses tehtud lahendist vastupidise määruse, saab ka selle määruse peale esitada määruskaebuse. Selline erisus on ka põhjendatud, arvestades vahistamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi äärmuslikku iseloomu ja selle vahendi kohaldamisega kaasneva põhiõiguse (õigus vabadusele ja isikupuutumatusele) riive intensiivsust. 7. Enne Riigikohtu istungit esitas A. V. kaitsja vandeadvokaat T. Alp kohtule avalduse, milles teatas, et loobub määruskaebusest ja palus jätta määruskaebuse läbi vaatamata. Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükk, mis reguleerib määruskaebuse lahendamise menetlust, ei sätesta nõudeid määruskaebusest loobumisele ega selle loobumise tagajärgi, mistõttu KrMS § 388 lg 4 kohaselt tuleb määruskaebuse läbivaatamisel Riigikohtus kohaldada kaebusest loobumise osas kassatsioonimenetlust reguleerivaid norme. Kuigi KrMS § 350 lg 2 p 4 annab kohtule õiguse jätta kaebus läbi vaatamata ja tagastada see, kui kohtuistungi alguseks on kaebusest loobutud, ei pidanud kriminaalkolleegium võimalikuks kaitsja kaebusest loobumist vastu võtta. Seda põhjusel, et tulenevalt KrMS § 358 lg-st 2 võib kaitsja loobuda esitatud kaebusest vaid juhul, kui kaitsealune on andnud selleks kirjaliku nõusoleku. Kõnealuses asjas A. V. kirjalikku nõusolekut kohtule ei esitatud. 8. A. V. kaitsja taotleb Riigikohtult, et kohus peataks tema kaitsealuse suhtes tehtud vahistamismääruse täitmise ja vabastaks A. V. vahi alt kohe, s.o juba enne määruskaebuse läbivaatamist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 392 annab määruskaebuse saanud kohtule õiguse vaidlustatud kohtumääruse täitmine peatada. Võrreldes mitmete teiste kriminaalmenetluses tehtavate määrustega evib vahistamismäärus seda erisust, et ta jõustub tegemise momendist. Kuigi see asjaolu ei välista iseenesest vahistamismääruse täitmise peatamise võimalust, saavad kriminaalkolleegiumi hinnangul sellise määruse täitmise peatamist tingida vaid niivõrd kaalukad ja erakorralised asjaolud, mis igal juhul välistavad vahistamise kohaldamise (näiteks selgub muudetud perekonnaseisuakti kandest, et vahistatu osutub lapseealiseks). Nende asjaolude esinemist kinnitavad tõendid peavad olema kohtule esitatud nii, et vahistamismääruse täitmise peatamise küsimuse lahendamine oleks võimalik ka enne vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tähtaega. Käesoleval juhul pole kaitsja vahistamismääruse täitmise peatamise taotlust aga sootuks põhjendanud, rääkimata eelnimetatud asjaolude esiletoomisest. Seetõttu puudus Riigikohtu kriminaalkolleegiumil alus kaitsja taotluse rahuldamiseks. 9. Käsitledes määruskaebuse põhistust, märgib kriminaalkolleegium esmalt, et selles sisalduvad väited, nagu oleks ringkonnakohus vahistamismääruse tegemisel lähtunud asjaolust, et A. V. süü talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises on tõendatud ning et vahistamine tähendab teise astme kuriteo kahtluse puhul kriminaalasjas paratamatult eelotsustuse tegemist, sest sellega seatakse asja läbi vaatavale kohtule piirid karistuse kohaldamisel, on alusetud. Ringkonnakohus ei ole vahistamise küsimuse lahendamisel asunud hindama asjas kogutud tõendeid, samuti ei saa tõkendi kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamine, sõltumata sellest, kas isikut kahtlustatakse esimese või teise astme kuriteo toimepanemises, seada piire selle isiku suhtes karistuse hilisemale võimalikule kohaldamisele. 10. Kaebuse väited selle kohta, et vahistamise küsimuse lahendamine toimus ilma kahtlustatava kohalolekuta, väärivad aga tähelepanu. Toimiku materjalide kohaselt taotles prokuratuur ringkonnakohtult maakohtu kohtumääruse tühistamist ja kahtlustatava vahistamist. Rahuldades prokuratuuri taotluse, tegi ringkonnakohus ühtlasi määruse vabaduses viibiva A. V. vahistamise kohta. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2 p 2 sätestab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud on kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Selliseks allikaks on ka Riigikogus 13. märtsil 1996. a ratifitseeritud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (edaspidi Konventsioon), mille art 5 lõike 3 kohaselt tuleb vahistatu või kinnipeetav toimetada viivitamatult kohtuniku ette. See tähendab, et isiku vahistamiseks loa andmisel tuleb sellele isikule tagada õigus olla kohtuniku poolt ära kuulatud. Viimast on oma praktikas kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (4. detsembri 1979. a otsus asjas Schiesser v. Šveits) ning sama põhimõte sisaldub ka kriminaalmenetluse seadustikus kahtlustatava õigusi ja vahistamiskorda reguleerivates sätetes. Nõue toimetada kahtlustatav või süüdistatav, kelle kohta on koostatud vahistamismäärus, kohtuniku juurde, sisaldub KrMS § 131 lg-s 2. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt küsitleb kohtunik vahistamismääruse tegemiseks vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Erandid, mil vahistamismääruse koostamine on võimalik vahistatavat küsitlemata, on loetletud KrMS § 131 lg-s 3, kuid ka siin nähakse ette, millal vahistatu kohtuniku juurde toimetatakse – see peab toimuma hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast tagaotsitava tabamist või vahistatu toimetamist Eestisse. 11. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuigi KrMS § 131 nimetab kohtunikuna eeluurimiskohtunikku, tuleb ka olukorras, kus vahistamistaotlust lahendab määruskaebemenetluse käigus ringkonnakohus, tagada vahistatavale Konventsiooni art 5 lõikest 3 tulenevad õigused. Seega tuleb ka sellisel juhul järgida KrMS §-s 131 sätestatud vahistamiskorda – vahistatav tuleb toimetada kohtuniku juurde, kellel lasub kohustus teda vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks küsitleda. Eelnevast erineb aga olukord, kus maa- või linnakohus on vahistamiseks ettenähtud korras teinud isiku suhtes vahistamismääruse. Sellisel juhul on isik kuulatud ära vahistamismääruse teinud kohtus ning tema veelkordne toimetamine kohtuniku juurde ei ole määruskaebemenetluses vajalik. 12. Kõnealuses asjas vaatas ringkonnakohus prokuratuuri vahistamistaotluse läbi, ilma et kahtlustatav A. V. oleks tema vahistamist otsustava kohtuniku juurde toimetatud ja ilma A. V. küsitlemata. Ringkonnakohtu istungi toimumise ajal viibis kahtlustatav statsionaarsel ravil Jämejala Psühhiaatriahaiglas. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et isiku vahistamine Konventsiooni art 5 lõikes 3 sätestatud õiguste rikkumisega tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa vahistamismääruse tühistamise. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7, § 362 p-st 2 ja § 388 lg-st 4 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2005. a määruse Tartu Maakohtu 25. augusti 2005. a määruse tühistamise ja A. V. vahistamise kohta ning vabastab A. V. vahi alt. Hannes KIRIS Eerik KERGANDBERG Lea KIVI