Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-104-05 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a kohtuotsus T. T. süüdistuses KarS § 266 lg 1, § 257 ja § 323 järgi — RT III, 2005, 36, 350

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-104-05 Otsuse kuupäev 24. oktoober 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 266 lg 1, § 257 ja § 323 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/204/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. T. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 21. september 2005. a Resolutsioon 1. Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsus T. T. süüdistuses KarS § 266 lg 1, § 257 ja § 323 järgi jätta muutmata. 2. Kassatsioon jätta rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 2. veebruari 2005. a otsusega tunnistati T. T. süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks viis kuud vangistust, KarS § 257 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta kuus kuud vangistust ning KarS § 323 järgi süüditunnistamisel mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti kohtualusele üks aasta kuus kuud vangistust. KarS § 73 alusel määrati kohe ärakandmisele kolm kuud üheksateist päeva vangistust. Üks aasta kaks kuud vangistust jäeti tingimuslikult täimisele pööramata ja rakendati katseaega neli aastat. KarS § 266 lg 1 järgi tunnistati T. T. süüdi selles, et ta 14. veebruaril 2004. a tungis valdaja (M. L.) tahte vastaselt ebaseaduslikult võõrasse eluruumi, lüües jalaga ukse lahti. Kohtu hinnangul leidis täielikult tõendamist, et sellel kuupäeval avati M. L. valduses oleva korteri uks jõudu kasutades ja seda tegi T. T.. Samuti leidis kinnitust, et T. T. sisenes korterisse M. L. selgelt väljendatud tahte vastaselt. Seejuures ei omanud kohtu arvates tähendust asjaolu, et kohtualune ja kannatanu olid varasemalt väidetavalt lähedastes suhetes. KarS § 323 järgi tunnistati T. T. süüdi selles, et pärast seda, kui M. L. oli ebaseadusliku sissetungi järel eluruumi kirjutanud politseisse avalduse, kasutas ta kannatanu suhtes psüühilist vägivalda. Selleks saatis ta M. L-ile ähvardava sisuga e-posti ja SMS-sõnumeid, mille eesmärgiks oli maksta kannatanule kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses ja takistada M. L. teostamast enda õigusi kannatanuna. Ähvardused väljendusid muuhulgas ka lubaduses murda M. L. kondid ja ta peajagu lühemaks teha, samuti jätkata tema tülitamist pärast vanglast vabanemist. Mõjutava suunaga kirju saatis T. T. ka M. L. pojale. Kahe kuu vältel toimunud mõjutamine viis selleni, et kannatanu oli sunnitud muutma enda telefoninumbrit, meiliaadressi ja vältima väljas käimist. Kohus ei uskunud T. T. väiteid, et tema saadetud kirjade väljatrükkidele on ähvardava sisuga laused lisanud keegi teine. Nimelt puudutas kirjades sisaldunud informatsioon vaid kannatanu ja kohtualuse suhteid, mis sai olla seega teada vaid T. T-le. Kirjades esitatud nõudmised süüdistusest loobumiseks, ütluste muutmiseks, T. T-ga kokkusaamiseks ja kokkuleppe saavutamiseks said olla kasulikud vaid T. T-le, kelle suhtes oli tehtud avaldus politseisse kuriteo toimepanemise kohta. Kohtu hinnangul oli tegemist psüühilise vägivallaga, mis seisnes kannatanu pidevas vägivallaga ähvardamises, millest andis tunnistust asjaolu, et M. L-ile esitati tähtaegu ümbermõtlemiseks ja tuletati korduvalt meelde, et ümbermõtlemiseks antud aeg lõppeb. Süüdistatava poolt sisuliselt ööpäevaringselt saadetud kirjad, mis sisaldasid veenmist, sõimu ja ähvardusi, olid kohtu arvates hinnatavad ähvardusena kasutada kannatanu suhtes jätkuvalt vägivalda, s.o kehalist väärkohtlemist füüsilises mõttes, samuti psüühilist vägivalda vaimse mõjutamise mõttes, juhul kui kannatanu ei käitu T. T. poolt esitatud nõuetele vastavalt. Alust võtta ähvardusi tõsiselt andis kohtu arvates ka asjaolu, et omavoliliselt M. L. korterisse tungides lõi T. T. kannatanut näkku, põhjustades talle peapõrutuse. KarS § 257 järgi süüdistati T. T-d järgnevas. T. T. väitis, et 30. märtsil 2004. a tungiti talle kallale. Ta leidis, et kallaletung oli organiseeritud M. L. poolt ning nõudis viimaselt korduvalt tekitatud kahju hüvitamist. 1. aprillist 2004. a saatis ta pidevalt M. L-ile kirju, kus nõudis erinevate ähvarduste taustal tungivalt mitmesuguste summade tasumist. 12. aprillil 2004. a tungis ta bussipeatuses M. L-ile kallale, üritas kannatanut lüüa ja nõudis taaskord kahjude hüvitamist. Kohus kvalifitseeris kirjeldatud käitumise KarS § 257 järgi, s.o enda oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, mis oli seotud vägivallaga. Kohtu hinnangul uskus T. T. tõeliselt, et rünnaku taga oli M. L. ning et viimane peab tekitatud kahju tasuma, mistõttu hindas kohus raha nõudmist kui enda oletatava õiguse teostamist. Kuigi T. T. ise eitas vägivalla kasutamist, luges kohus usaldusväärsemateks kannatanu ja tema poja seletusi, kelle ütlused sündmuse osas olid erinevates menetlusstaadiumites olnud riimuvad. Kohus viitas ka T. T. poolt enne 12. aprilli 2004. a saadetud kirjadele, kus rahaliste nõudmiste esitamisel ähvardati M. L. kehalise väärkohtlemise, kiilakaks ajamise, psüühilise vägivalla ja elu raskeks tegemisega. Lisaks sellele tulenes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist, et T. T-l võib ebasoovitavates stressisituatsioonides, milleks oli kindlasti ka M. L-iga kohtumine ja temalt raha nõudmine, esineda kalduvus emotsionaalsele labiilsusele, impulsiivsusele ja agressiivsele käitumisele. 2. Linnakohtu otsuse peale esitas T. T. apellatsiooni, milles palus end õigeks mõista süüdistuses KarS § 257 ja § 323 järgi, samuti vaidlustas ta linnakohtu otsuse mõistetud karistuse osas. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt muutmata, T. T. apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul oli linnakohus piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks rajati otsus kannatanu ja tunnistaja ütlustele ning nendega haakuvatele teistele tõenditele kogumis. Ringkonnakohus soostus linnakohtu järeldustega ka karistuse mõistmise osas ning ei näinud õiguslikku alust selle ümberhindamiseks ja vähendamiseks. Menetlus riigikohtus 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. T. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsus KarS § 257 ja § 323 järgi süüdimõistmise osas ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. 4.1. Kassaatori arvates ei ole leidnud tõendamist vägivalla kasutamine süüdistuses KarS § 257 järgi, s.o omavolis. Kassaatori hinnangul on tunnistaja ütlused antud episoodis vastuolulised ning kohus ei ole motiveerinud, miks eelistab ta neid T. T. süüd eitavatele ütlustele. 4.2. Kassatsioonis leitakse samuti, et millegagi ei ole tõendatud T. T. poolt süüteo toimepanemine KarS § 323 järgi. Süüdimõistva otsuse tegemisel on kohtud tuginenud peamiselt e-kirjadele ja SMS-le, milles sisalduv tekst oli ähvardava sisuga, mõneti ka vägivaldne. Samas puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid selle kohta, kes need tekstid koostas ning kust, kunas ja kellele saatis. Tegemist on lihtsalt paberitega, millel puuduvad ka dokumendi tunnused. Pabereid, mis sisalduvad toimikus, võib koostada sisuliselt kes iganes. E-kirjade liikumist saab kontrollida arvuti IP-aadresside abil, samuti sisaldab iga elektronkiri päist, mille järgi saab e-kirja identifitseerida. Kõik nimetatu aga toimikus sisalduvatel kirjadel puudub. Seega pole mingit alust väita, et need kirjad oleks saatnud kohtualune. Kassatori hinnangul ei ole nende väljatrükkide näol tegemist dokumendi ega muu teabesalvestisega KrMS § 63 lg 1 mõttes ning nad on tõendina kõlbmatud. Seega on kohus tuginenud lubamatutele tõenditele, mis on aga kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS 339 lg 2 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning otsuse tühistamiseks puudub alus. Küll peab kohtukolleegium vajalikuks puudutada kassaatori kaebuse p-s 4.2 esitatud väiteid. 6. Käesolevas kriminaalasjas on T. T. süüdimõistmisel KarS § 323 järgi üheks peamiseks tõendiks olnud e-kirjad, mille sisu oli kannatanu suhtes ähvardavat ja tema vaba tahet piiravat laadi. Kassatsioonis on asutud seisukohale, et kuivõrd pole tõendatud, et kriminaaltoimikus olevad kirjad olid saadetud T. T. poolt, on tegemist kõlbmatute tõenditega. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. 6.1. Menetletava kriminaalasja raames tuleb e-kirjadega seonduvalt eristada kahte küsimust – esmalt seda, kas kirjad on üldse saadetud T. T. poolt ja teiseks, kas neid on võrreldes T. T. poolt saadetutega täiendatud, st sisuliselt võltsitud. 6.2. Neist esimese küsimuse lahendamisel, st tegemaks kindlaks, kas mingi elektronkiri on saadetud konkreetse isiku arvutist, saab tõesti pöörduda tehniliste lahenduste poole, nagu seda kirjeldab kassaator. IP-aadressi abil on võimalik identifitseerida arvutit, kust lähtuvalt on konkreetne e-kiri teele saadetud, ja on ka jälgitav selle kirja kulgemine. Iga arvuti on temale omaste elektrooniliste tunnuste alusel individuaalne ja seetõttu ka tuvastatav. Kui kriminaalasjas on küsimuseks kirja võimalik päritolu, on vältimatu ka pöördumine selliseid andmeid kajastavate andmekandjate poole. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas puudus vajadus sellise tõendamiskäigu järele. Nimelt ei ole T. T. kriminaalasja menetluse jooksul kordagi väitnud, et tema ei ole kannatanule e-kirju saatnud. Nimetatud väide tuleneb sellisel kujul alles kassatsioonist. Kogu senise kriminaalmenetluse jooksul on T. T. pidevat e-kirjade vahendusel kontakti otsimist kannatanuga jaatanud, muuhulgas on ta andnud tõenditena vaadeldud kirjade sisuga kattuvaid ütlusi. T. T. on kriminaalmenetluse käigus andnud ütlusi, et kirjade sisu võis olla ähvardavat laadi (tl 32), et meilid olid vastused M. L. jutule (tl 255), kirjade saatmist kannatanule ja tema pojale ei eita esimese astme kohtu kaitsekõnes ka T. T. kaitsja (tl 292 pöördel). Seega on ainetu ja kriminaalasjas olevate tõenditega mittehaakuv kaitsja kassatsioonis esitatud väide, et pole tõendatud kirjade saatmine T. T. poolt ning tegemist on kohtukõlbmatute tõenditega. 6.3. Olles lugenud kohtute poolt põhjendatult tõendatuks selle, et kõnealused e-kirjad olid saadetud T. T. poolt, tuleks järgnevalt vaagida T. T. kaitsja väidet selle kohta, et keegi on tema poolt saadetud kirjadele lisanud ähvardava sisuga teksti. Kooskõlas PS § 22 lg-s 2 ja KrMS § 7 lg-s 2 sätestatuga ei pea keegi kriminaalmenetluses tõendama oma süütust. Nii Euroopa Inimõiguste Kohtu (Lingens ja Leitgeb vs Austria, lahend 11. detsember 1981) kui ka Riigikohtu praktikas on siiski asutud seisukohale, et seda süütuse presumptsiooni osiseks olevat õigust võidakse teatud juhtudel piiratud ulatuses piirata. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 (RT III 2000, 2, 20) leidnud, et mõistetavalt ei pea kohtualune tõendama enda süü puudumist. Kuid juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Seega oleks T. T. pidanud vähemalt selgitama, kus ja millises osas on tema saadetud e-kirju moonutatud või võimalusel esitama kirjade originaalid. Seejuures tuleb silmas pidada (vt otsuse p. 6.2), et kirjade ähvardavat sisu ei ole eitanud ka kohtualune ise. Võttes süüdistuse sellises osas omaks, ei piisa e-kirjade kui tõendite kahtluse alla seadmiseks abstraktsest väitest, et «... kirjad võivad olla tugevalt moonutatud ja võivad olla M. L. või kellegi tema tuttava kirjutatud» (tl 351). 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel märkida, et süüdimõistev kohtuotsus KarS § 323 järgi ei ole tehtud pelgalt e-kirjadele tuginevalt. Linnakohtu otsuses on põhjalikult ning loogiliselt analüüsitud, kuidas tõendavad kannatanu ähvardamist ka teised T. T-le süüksarvatud kuriteoepisoodid. Oluline on seejuures silmas pidada, et kannatanu ähvardamine oligi eelnevalt toime pandud kuritegude jätkuks ning sellise loogilise tervikuna on kohtud T. T-le süüksarvatut ka käsitlenud. Nagu tunnistab ka kassaator, olid e-kirjad peamiseks, mitte aga ainukeseks tõendiks süüdimõistva otsuse tegemisel (tlk 367). Sel põhjusel puudus kohtul ka vajadus isiklikul initsiatiivil pöörduda kirjade tõesuse täiendava kontrolli poole. Nimetatud vajadus tekkinuks juhul, kui tegemist olnuks tõepoolest ainukese süüstava tõendiga. Käesoleval juhul see aga nii ei olnud. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse T. T. suhtes muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Peeter VAHER Lea KIVI Eerik KERGANDBERG