Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-79-05 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septemberi 2005. a kohtuotsus K. T. süüdistusasjas KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi — RT III, 2005, 31, 309

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-79-05 Otsuse kuupäev 26. september 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi K. T. süüdistusasi KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a kohtuotsus kriminaal-asjas nr 1-1052/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K. T. kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 24. august 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a kohtuotsus K. T. kriminaalasjas muutmata ja K. T. kaitsja kassatsioon rahuldamata. 2. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel kaitsjatasu 849,60 krooni (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni ja kuuskümmend senti) Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks. 3. Välja mõista K. T-lt riigieelarve tuludesse (Rahandusministeeriumi a/a 10220034800017 viitenumber 2800050562) 849,60 krooni (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni ja kuuskümmend senti) kaitsjatasu katteks. Asjaolud ja menetluskäik 1. K. T. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi selles, et ta esitas 7. aprillil 2004. a Tartu Vangla administratsioonile teadvalt vale kaebuse enda peksmise kohta 6. aprillil 2004. a vangla inspektori A. P. poolt ja selles, et ta andis kohtueelses menetluses kannatanuna teadvalt valeütlusi. Kohtueelsel menetlusel väitis K. T., et ta ei ole esitanud teadvalt vale kaebust ega ole andnud kannatanuna valeütlusi, sest inspektor A. P. tõepoolest peksis teda. 2. Tartu Maakohtu kohtuistungil palus prokurör vaheaega kokkuleppemenetluse läbirääkimisteks. Samal päeval sõlmisidki ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, K. T. ja tema kaitsja vandeadvokaat Marina Valge kokkuleppe, milles K. T. ja tema kaitsja nõustusid esitatud süüdistuse sisu ja kuriteo kvalifikatsiooniga ning jõudsid kokkuleppele prokuröri poolt kohtus nõutava karistuse liigis ja määras. 3. Tartu Maakohtu 1. veebruari 2005. a kohtuotsusega tunnistati K. T. süüdi KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 10 kuud ja KarS § 65 lg 2 järgi kokku 1 aasta ja 19 päeva vangistust. Kriminaalasja materjalide ja kohtuliku arutamise põhjal tegi kohus järelduse, et kokkuleppe sõlmimine oli süüdistatava tõelise tahte avaldus ja kriminaalasja menetlemisel on järgitud kokkuleppemenetluse sätteid. 4. K. T. esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palus maakohtu otsuse täielikult tühistada ja saata kriminaalasja täiendavale uurimisele. Apellant selgitas, et nõustus kokkuleppes märgitud karistusega, sest keeldumise korral ähvardati teda veelgi suurema ebameeldivusega. Apellant eitas täielikult oma süüd ning märkis, et asjas on üle kuulamata tunnistaja, kes nägi ja kuulis tema peksmist pealt. 5. Tartu Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohus ei tuvastanud kokkuleppemenetluse normide rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul olid apellatsioonis esitatud väited põhjendamatud ja ümber lükatud kriminaalasja materjalidega. Samuti märkis ringkonnakohus, et tunnistajate ülekuulamine kohtus ei ole kokkuleppemenetluses vajalik. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava K. T. kaitsja vandeadvokaat M. Valge, paludes kaitsealuse suhtes tehtud kohtuotsused tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saata kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kaitsja osutab K. T. apellatsioonis toodud seisukohale, et kokkuleppe kinnitamine kohtu poolt olukorras, kus isik pole oma süüd tunnistanud, on käsitatav kokkuleppemenetluse normide rikkumisena. Kaitsja märgib, et KrMS § 247 kohaselt tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatav on aru saanud kokkuleppest ja kas ta nõustub sellega, mida käesolevas asjas kaitsja juuresolekul ka tehti. Süü tunnistamist kokkuleppemenetluse sätted ei nõua. Kaitsja küll leiab, et K. T. kokkulepe sõlmiti nõuetekohaselt, kuid palub siiski Riigikohtul selgitada, kas kokkuleppe sõlmimine olukorras, kus isik oma süüd ei tunnista, on menetlusõiguse normidega kooskõlas. 7. Kassatsioonivastuses vaidleb ringkonnaprokurör T. Tamm kassatsioonile vastu, märkides, et nii esimese kui teise astme kohus ei tuvastanud kokkuleppe sõlmimisel menetlusnormide rikkumist. Sama on kinnitanud kaitsja oma kassatsioonis. Prokurör leiab ühtlasi, et seadusest ei tulene süüdistatava poolt süü tunnistamise nõuet kokkuleppemenetluse eeltingimusena. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 8. Kriminaalmenetluse koodeksi § 364 lg 1 sätestas selgesõnaliselt lihtmenetluse kohaldamise ühe alusena süü täies mahus tunnistamise süüdistatava poolt. Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik süü tunnistamise nõuet lihtmenetluste, sh kokkuleppemenetluse alusena aga otseselt ei nimeta. Lahendades küsimust sellest, kas kokkuleppe sõlmimine olukorras, kus süüdistatav oma süüd talle inkrimineeritavas teos otsesõnu ei tunnista, on kooskõlas menetlusõiguse normidega, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et kriminaalmenetlusõiguse normid on eelkõige suunatud karistusõiguse efektiivsele rakendamisele ning menetlusosaliste õiguste tagamisele. Seega peab kriminaalmenetlusõiguse normide kohaldamine tagama, et isikut karistatakse siis ja ainult siis, kui tema poolt toime pandud tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Nimetatu kehtib eranditult ka lihtmenetlusi reguleerivate menetlusõiguse normide kohta. 9. Kokkuleppemenetluse kohaldamise üheks eelduseks on prokuratuuri ja kahtlustatava või süüdistatava ning tema kaitsja jõudmine kokkuleppele kuriteo kvalifikatsioonis ja karistuse liigis ning määras (kuriteoga kahju tekitamisel ka selle kahju laadis ja suuruses). KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud alles siis, kui sellele on alla kirjutanud nii prokurör, süüdistatav kui tema kaitsja. Sellise kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda aga kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel, rääkimata sellest, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt sõlmitud kokkuleppe n.-ö tehnilisele kinnitamisele. Kuigi kokkuleppemenetluses märgitakse süüdimõistva kohtuotsuse põhiosas vaid see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi tunnistab ja kokkuleppe sisu, tuleb ka selles menetluses kohtul eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (KrMS § 306) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Mõistetavalt ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Sealjuures tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada, kui asjas ilmnevad KrMS § 199 lg 1 p-des 1–5 loetletud alused, või tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohus ei nõustu kokkuleppes märgitud kuriteo kvalifikatsiooni, tsiviilhagi suuruse, karistuse liigi või määraga, samuti juhul, kui kohtul tekivad kohtuotsuse tegemisel muud kahtlused (KrMS § 248 lg-d 1–3). 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui süüdistatav ise on selle kokkuleppega nõus. Süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist temale süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga, ning seeläbi nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Seejuures ei ole oluline, et süüdistatav oleks end varasemas menetluses otsesõnu süüdi tunnistanud – kokkulepe on võimalik ka olukorras, kus süüdistatav või kahtlustatav menetluse varasemates staadiumides on eitanud oma süüd kuriteo toimepanemises. Oluline on aga, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja et seda sõlmides oleks ta väljendanud oma tõelist tahet. Tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 lasub viimatinimetatud asjaolude kontrollimise kohustus kohtul. Kriminaalkolleegium märgib, et kahtlustataval ja süüdistataval, kes ei loe end kuriteo toimepanemises süüdi olevaks, on olemas kõik võimalused mitte nõustuda kokkuleppemenetlusega ja taotleda enda kohtuasja lahendamist üldmenetluses. Samuti on süüdistataval õigus loobuda juba sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Kriminaalkolleegium märgib, et seadus ei sea süüdistatava poolt kokkuleppest loobumisele vorminõudeid, mistõttu ka süüdistatava poolt küsitluse käigus kohtule avaldatud süü mittetunnistamine võib olla vaadeldav kokkuleppest loobumisena. Kokkuleppest loobumise õiguse aktsepteerimiseks edasises kriminaalmenetluses, s.o pärast seda, kui kohus on lahkunud otsuse tegemiseks nõupidamistuppa, puudub aga igasugune mõistlik alus. Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-le 4 saab süüdistatav, kes ei ole kohtulikul arutamisel kokkuleppemenetluses avaldanud mittenõustumist kokkuleppega, vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust apellatsiooni korras üksnes viitega kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao mingi sätte rikkumisele. Asjaolu, et süüdistatav on kohtus nõustunud kokkuleppega, kuid soovib kohtuistungi järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole kuidagi võimalik lugeda kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao rikkumiseks. Seetõttu on ülimalt oluline, et kohtu tegevus, selgitamaks välja, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, on sellega nõus ja on väljendanud kokkulepet sõlmides oma tõelist tahet, ei oleks üksnes formaalne. Selle nõude rikkumisel võib olla tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise. 11. Kõnealuses kriminaalasjas on K. T., kes end kohtueelses menetluses kuritegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud, nõustunud koos kaitsjaga 1. veebruaril 2005. a alustama kokkuleppemenetluse läbirääkimisi. Seejuures selgitati K. T-le tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Samal päeval sõlmisid prokurör, K. T. ja tema kaitsja ka kokkuleppe. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt andis kohus K. T. kokkuleppemenetluses kohtu alla ja selgitas talle veelkord tema õigusi. Sama protokolli kohaselt on kohus selgitanud, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas ta nõustub kokkuleppega ja kas kokkulepet sõlmides on ta väljendanud oma tõelist tahet. Nii on K. T. kohtu küsimustele vastates märkinud, et nii süüdistus kui kokkuleppe sisu on talle arusaadavad, et ta on selle kokkuleppega nõus, jääb selle kokkuleppe juurde ja et sõlmitud kokkuleppes väljendub tema tõeline soov ja tahteavaldus. Samuti on kohus küsitlenud kaitsjat, kes jäi kokkuleppe juurde ja väitis, et tema kaitsealune on sõlminud kokkuleppe oma vabal tahtel ning et kaitsja ei täheldanud kokkuleppe sõlmimisel menetlusnormide rikkumist. Kokkuleppe juurde jäi ka prokurör. Maakohtu otsusest nähtuvalt lahendas kohus kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused kohtuliku arutamise põhjal ja kriminaaltoimiku materjalide alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et nimetatud asjaoludel leidis ringkonnakohus põhjendatult, et maakohus on K. T. süüditunnistamisel ja karistamisel järginud kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a kohtuotsuse muutmata ja K. T. kaitsja kassatsiooni rahuldamata. 13. K. T. kaitsja määratud korras vandeadvokaat M. Valge esitas Riigikohtule taotluse kokku 849,60 krooni õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt tuleb Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks välja mõista 849,60 krooni. KrMS § 186 lg 2 alusel kuulub see summa väljamõistmisele K. T-lt riigi kasuks. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Eerik KERGANDBERG