Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-114-05 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2005. a määrus A. H. süüdistusasjas KrK § 174 lg 1 järgi — RT III, 2005, 31, 312

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-114-05 Otsuse kuupäev 27. september 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi A. H. süüdistusasi KrK § 174 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 30. septembri 2002. a määrus asjas nr 1-26/2002; Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2002. a määrus asjas nr 2-1-341/2002 ja Tartu Maakohtu 14. märtsi 2003. määrus asjas nr 1-26/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. H. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 15. september 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta A. H. määruskaebus läbi vaatamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 30. septembri 2002. a määrusega muudeti A. H. suhtes seni kohaldatud tõkendit – allkirja elukohast mittelahkumise kohta raskemaliigiliseks ning määrati, et A. H. tuleb võtta vahi alla. Maakohus põhjendas tõkendi muutmist sellega, et A. H. hoidis kohtust kõrvale. A. H. esitas maakohtu määruse peale erikaebuse Tartu Ringkonnakohtule, milles taotles vahistusmääruse tühistamist ja kergemaliigilise tõkendi kohaldamist. Ringkonnakohtu 11. novembri 2002. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. Määruse motiivide kohaselt oli maakohtul alust arvata, et A. H. on asunud kohtust kõrvale hoidma, sest ta ei reageerinud tema poolt näidatud elukohta saadetud kohtukutsetele ja tema telefon ei vastanud. Tartu Maakohtu 14. märtsi 2003. a määrusega kohaldati A. H. suhtes sundtoomist tema toimetamiseks Tartu Maakohtu 14. novembri 2002. a määrusega määratud ambulatoorsesse kohtupsühhiaatrilisse ekspertiisi. Maakohus märkis, et A. H-le teatati ekspertiisi teostamise aeg kolmel korral ning teda hoiatati, et selle kohustuse mittetäitmisel kohaldatakse talle sundtoomist, kuid A. H. pole vabatahtlikult ekspertiisi läinud. Sellise käitumisega on A. H. asunud takistama kriminaalmenetluse läbiviimist, mistõttu tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist. 2. A. H. esitas Tartu Maakohtu 30. septembri 2002. a ja 14. märtsi 2003. a määruste ning Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2002. a määruse peale kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Ta taotles enda vahistamise ebaseaduslikuks tunnistamist, sest talle ei antud kätte vahistusmääruse ärakirja ning ta ei viibinud vahistamise küsimuse otsustamise juures. Samuti leidis A. H., et tema vahistamise seaduslikkuse küsimust ei otsustatud piisavalt kiiresti. Kaebaja märkis, et tal ei olnud võimalust vaidlustada Tartu Maakohtu 14. märtsi 2003. a määrust. 3. Euroopa Inimõiguste Kohtu 1. märtsi 2005. a osaotsuses märgiti, et Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 5 (2) kohaselt ei ole kohustuslik, et kohtust kõrvale hoidev isik viibiks enda vahistamise küsimuse otsustamise juures, samuti ei sea see säte kohustust anda isikule vahistusmääruse ärakirja. Inimõiguste kohus leidis, et olemasoleva kaebuse põhjal ei saa otsustada, kas on rikutud mõistliku aja jooksul menetluse läbiviimise nõuet. Seoses A. H. kaebusega, et ta ei saanud vaidlustada Tartu Maakohtu 14. märtsi 2003. a määrust, märkis inimõiguste kohus, et see kaebus on põhjendamatu. 4. A. H. esitas Riigikohtule määruskaebuse Tartu Maakohtu 30. septembri 2002. a ja 14. märtsi 2003. a määruste ning Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2002. a määruse alusel teostatud menetlustoimingute põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja määruse järgse õigusvastase vabaduse võtmise ja toimingutega tekitatud kahju kompenseerimiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et KrMS § 384 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, s.o prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. A. H. ei ole ükski eespool loetletud isikutest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 350 lg 2 p-st 2 tuleneb Riigikohtu kohustus jätta kaebus läbi vaatamata ja tagastada see, kui kaebuse on esitanud isik, kellel ei ole kaebuse esitamise õigust. 6. Kuigi A. H. määruskaebus tuleb jätta tervikuna läbi vaatamata, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. A. H. tõkendina vahi alla võtmise kohta tehtud Tartu Maakohtu 30. septembri 2002. a määrust oli erikaebe korras võimalik vaidlustada ringkonnakohtus. Seda A. H. ka tegi. Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2002. a määrus, millega vahistamise määrus muutmata jäeti, oli sellel ajal kehtinud AKKS § 71 lg 1 kohaselt aga selles küsimuses lõplikuks kohtulahendiks, mille peale enam erikaebust esitada pole võimalik. Tartu Maakohtu 14. märtsi 2003. a määruse osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Maakohtu nimetatud määrusega kohaldati A. H. suhtes sundtoomist talle Tartu Maakohtu 14. novembri 2002. a määrusega määratud ambulatoorsesse kohtupsühhiaatrilisse ekspertiisi, sest A. H. ei olnud kolmel korral vabatahtlikult ekspertiisiasutusse ilmunud. Maakohtu 14. märtsi 2003. a määrus vastas sellel ajal kehtinud KrMK § 783 nõuetele ja oli seaduslik. Kuna sundtoomise määruse peale ei saanud tulenevalt AKKS § 68 lg-st 2 erikaebust esitada, siis jäi A. H-le, kui ta leidis, et nimetatud määrus rikkus tema õigusi, võimalus vaidlustada talle sundtoomise kohaldamist koos kriminaalasjas tehtud otsusega apellatsiooni korras. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 ja § 388 lg-st 4 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. H. määruskaebuse läbi vaatamata. Lea KIVI Ott JÄRVESAAR Peeter VAHER