Riigikogu — Terrorismi rahastamise tõkestamise rahvusvaheline konventsioon — RT II, 12, 45

(õ) 7.12.09 16:10 Konventsiooni ratifitseerimise seadus Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta PREAMBUL Konventsiooni osalisriigid, pidades meeles Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhimõtteid ja põhikirjalisi eesmärke säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ning soodustada riikidevahelisi heanaaberlikke ja sõbralikke suhteid ning omavahelist koostööd, olles sügavalt mures sellepärast, et kogu maailmas pannakse üha enam toime kõikvõimalikke terroriakte, meenutades Peaassamblee 24. oktoobri 1995. a resolutsioonis 50/6 sisalduvat Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 50. aastapäeva deklaratsiooni, meenutades samuti kõiki peaassamblee sellekohaseid resolutsioone, sealhulgas 9. detsembri 1994. a resolutsiooni 49/60 ja selle lisa, mis sisaldab rahvusvahelise terrorismi likvideerimise meetmete deklaratsiooni, milles Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid kinnitavad pidulikult, et nad mõistavad tingimusteta hukka kõik terroristlikud meetodid ja ükskõik kus või kelle toime pandud terroriaktid kui kuritegelikud ja õigustamatud, sealhulgas mõistavad nad hukka terroriaktid, mis ohustavad riikide- ja rahvastevahelisi sõbralikke suhteid ning riikide territoriaalset terviklikkust ja julgeolekut, märkides, et rahvusvahelise terrorismi likvideerimise meetmete deklaratsioonis tehakse samuti ettepanek vaadata kiiresti läbi kõikvõimaliku terrorismi ärahoidmist, tõkestamist ja likvideerimist käsitlevad olemasolevad rahvusvahelised õigusnormid, et tagada kõikehõlmav õiguslik alus selle probleemi kõikide aspektide käsitlemiseks, meenutades Peaassamblee 17. detsembri 1996. a resolutsiooni 52/210 lõike 3 punkti f, milles assamblee kutsub üles kõiki riike astuma samme, et riigisiseste meetmete abil vältida ja takistada terroristide ja terroriorganisatsioonide rahastamist, sõltumata sellest, kas rahastatakse otse või organisatsioonide kaudu, mis tegutsevad või eeldatavasti tegutsevad heategevatel, ühiskondlikel või kultuurilistel eesmärkidel või mis tegelevad keelatud tegevusega, nagu ebaseaduslikud relvatarned, ebaseaduslik uimastikaubandus ja väljapressimine, sealhulgas isikute kasutamine terroritegevuse rahastamiseks. Esmajoones peaksid riigid kaaluma vajaduse korral reguleerimismeetmete võtmist, et vältida ja takistada selliste vahendite liikumist, mida kahtlustatakse olevat määratud terroristlikeks eesmärkideks, takistamata seejuures mingil juhul seadusliku kapitali ringlust, ning tõhustada selliste vahendite liikumist käsitleva teabe vahetamist, meenutades samuti Peaassamblee 15. detsembri 1997. a resolutsiooni 52/165, milles assamblee kutsub riike üles kaaluma 17. detsembri 1996. a resolutsiooni 52/210 lõike 3 punktides a–f sätestatud meetmete võtmist, meenutades ka Peaassamblee 8. detsembri 1998. a resolutsiooni 53/108, milles assamblee otsustas, et erikomitee, mis moodustati peaassamblee 17. detsembri 1996. a resolutsiooniga 51/210, peab välja töötama terrorismi rahastamise tõkestamise rahvusvahelise konventsiooni eelnõu, mis täiendaks olemasolevaid rahvusvahelisi dokumente, arvestades, et terrorismi rahastamine tekitab kogu rahvusvahelisele üldsusele suurt muret, märkides, et rahvusvaheliste terroriaktide arv ja raskusaste sõltub terroristide rahastamisest, märkides samuti, et olemasolevates mitmepoolsetes õigusaktides ei käsitleta otseselt terrorismi rahastamist, olles veendunud tungivas vajaduses tugevdada rahvusvahelist koostööd, et töötada välja tõhusad meetmed ja neid võtta terrorismi rahastamise ärahoidmiseks ja tõkestamiseks, jälitades ja karistades terrorismi rahastajaid, on kokku leppinud järgmises. Artikkel 1 Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid. 1. «Vahendid» tähendavad mis tahes liiki vara, materiaalset või mittemateriaalset, vallas- või kinnisvara, sõltumata selle omandamise viisist, samuti mis tahes vormis juriidilisi dokumente, sealhulgas elektroonsel või digitaalsel kujul, mis tõendavad õigust sellisele varale, kaasa arvatud pangalaenud, reisitšekid, pangatšekid, postiülekanded, aktsiad, väärtpaberid, obligatsioonid, vekslid, akreditiivid. Eelnev loetelu ei ole ammendav. 2. «Riiklik objekt» tähendab igasugust alalist või ajutist objekti või sõidukit, mida oma ametikohuste täitmiseks kasutavad riigi esindajad, valitsusliikmed, seadusandliku või kohtuvõimu esindajad või riigiametnikud või avalikkuse huvides tegutseva asutuse ametiisikud või teenistujad või valitsustevahelise organisatsiooni teenistujad või ametiisikud. 3. «Tulu» tähendab vahendeid, mis on otseselt või kaudselt saadud artiklis 2 nimetatud kuritegu sooritades. Artikkel 2 1. Isik sooritab konventsiooni tähenduses kuriteo, kui ta mis tahes moel, ebaseaduslikult ja tahtlikult, otseselt või kaudselt teeb kättesaadavaks vahendid või kogub vahendeid, mida kasutatakse või mille kohta ta teab, et neid võidakse kasutada täielikult või osaliselt: a) mingi teo sooritamiseks, mis on defineeritud mõnes lisas loetletud lepingus ning kujutab endast selle järgi kuritegu; b) mis tahes muu teo sooritamiseks, millega kavatsetakse surmata tsiviilisik või muu isik, kes relvakonflikti korral ei osale aktiivses sõjategevuses, või tekitada neile raske kehavigastus, kui sellise teo eesmärk on elanikkonna hirmutamine või valitsuse või rahvusvahelise organisatsiooni sundimine mingit toimingut läbi viima või selle läbiviimisest hoiduma. 2. a) Pärast ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja deponeerimist võib osalisriik, kes ei ole mõne lisas loetletud lepingu pool, deklareerida, et konventsiooni kohaldamisel tema suhtes ei kuulu asjaomane leping lõike 1 punktis a nimetatud lisasse. Deklaratsioon muutub kehtetuks niipea, kui nimetatud leping jõustub osalisriigi suhtes ning riik teavitab sellest depositaari. b) Kui osalisriik astub välja mõnest lisas loetletud lepingust, võib ta esitada asjaomase lepingu kohta käesolevas artiklis ette nähtud deklaratsiooni. 3. Tegu võib olla lõikes 1 sätestatud kuritegu ka siis, kui vahendeid ei ole tegelikult kasutatud lõike 1 punktides a ja b nimetatud kuriteo sooritamiseks. 4. Isik sooritab kuriteo ka siis, kui ta üritab toime panna lõikes 1 nimetatud kuritegu. 5. Isik sooritab kuriteo ka siis, kui ta: a) on kaasosaline lõikes 1 või 4 nimetatud kuriteo toimepanemises; b) korraldab või juhib lõikes 1 või 4 nimetatud kuriteo toimepanemist teiste isikute poolt; c) toetab ühise eesmärgi nimel tegutsevat isikute rühma lõikes 1 või 4 nimetatud ühe või mitme kuriteo sooritamisel. Kaasabi peab olema tahtlik ja: i) seisnema kas rühma kuritegeliku tegevuse või kuritegelike eesmärkide toetamises, kui selline tegevus või eesmärk toob kaasa lõikes 1 nimetatud kuriteo sooritamise; või ii) olema osutatud teadlikuna rühma kavatsusest sooritada lõikes 1 nimetatud kuritegu. Artikkel 3 Konventsiooni ei kohaldata juhul, kui kuritegu sooritatakse ühe riigi territooriumil, oletatav kurjategija on selle riigi kodanik ja asub selle riigi territooriumil ning ühelgi teisel riigil ei ole konventsiooni artikli 7 lõike 1 või 2 kohaselt alust enda jurisdiktsiooni kasutamiseks. Siiski kohaldatakse vajaduse korral nende juhtumite suhtes artikleid 12–18. Artikkel 4 Osalisriik võtab vajalikud meetmed: a) artiklis 2 nimetatud kuritegude kriminaliseerimiseks oma seaduste järgi; b) kuritegude raskust arvestades nende eest proportsionaalsete karistuste määramiseks. Artikkel 5 1. Osalisriik võtab oma õigussüsteemi kohaselt meetmed, mis võimaldavad võtta tema territooriumil asuva või tema seaduste alusel asutatud juriidilise isiku kriminaal-, tsiviil- või haldusvastutusele, kui juriidilise isiku juhtimise eest vastutav või selle üle kontrolli omav füüsiline isik sooritab oma ametikohal artiklis 2 nimetatud kuriteo. 2. Selline vastutus ei mõjuta kuritegusid sooritanud füüsiliste isikute kriminaalvastutust. 3. Osalisriik kindlustab esmajoones, et lõike 1 kohaselt vastutusele võetud juriidiliste isikute suhtes rakendatakse tõhusaid ja kohaseid kriminaal- või tsiviilõiguslikke või haldussanktsioone, kaasa arvatud ka rahalisi sanktsioone. Artikkel 6 Osalisriik võtab meetmed, sh vajaduse korral õiguslikud meetmed, tagamaks, et konventsioonis käsitletavaid kuritegusid ei saaks õigustada poliitilistel, filosoofilistel, ideoloogilistel, rassilistel, etnilistel, usulistel või muudel sarnastel kaalutlustel. Artikkel 7 1. Osalisriik võtab meetmed oma jurisdiktsiooni kehtestamiseks artiklis 2 nimetatud kuritegude suhtes, kui: a) kuritegu sooritatakse tema territooriumil; b) kuritegu sooritatakse laeva pardal, mis seilab kuriteo toimepanemise ajal tema lipu all, või õhusõiduki pardal, mis on registreeritud tema seaduste kohaselt; c) kuriteo sooritab tema kodanik. 2. Samuti võib osalisriik kehtestada oma jurisdiktsiooni iga seda liiki kuriteo suhtes, kui: a) see oli suunatud artikli 2 lõike 1 punktis a või b nimetatud kuriteo sooritamisele tema territooriumil või tema kodaniku vastu või oli sellise kuriteo tagajärg; b) see oli suunatud artikli 2 lõike 1 punktis a või b nimetatud kuriteo sooritamisele tema riikliku objekti vastu välismaal, kaasa arvatud tema diplomaatilise või konsulaaresinduse ruumide vastu, või oli sellise kuriteo tagajärg; c) see oli suunatud artikli 2 lõike 1 punktis a või b nimetatud kuriteo sooritamisele katsel sundida teda sooritama mingit toimingut või loobuma sellest, või oli sellise kuriteo tagajärg; d) selle sooritab kodakondsuseta isik, kes tavaliselt elab tema territooriumil; e) see sooritatakse õhusõiduki pardal, mida kasutab tema valitsus. 3. Konventsiooni ratifitseerimisel, vastuvõtmisel, kinnitamisel või sellega ühinemisel teavitab osalisriik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri oma jurisdiktsiooni kehtestamisest lõike 2 kohaselt. Muudatuste korral teavitab osalisriik sellest viivitamata peasekretäri. 4. Osalisriik võtab ka meetmeid oma jurisdiktsiooni kehtestamiseks artiklis 2 nimetatud kuritegude suhtes juhul, kui oletatav kuriteo toimepanija asub tema territooriumil ja riik ei anna teda välja ühelegi osalisriigile, kes on kehtestanud oma jurisdiktsiooni lõike 1 või 2 kohaselt. 5. Kui rohkem kui üks osalisriik pretendeerib jurisdiktsioonile artiklis 2 nimetatud kuritegude suhtes, püüavad asjaomased osalisriigid oma tegevust koordineerida, eriti kohtumõistmise ja vastastikuse õigusabi üksikasjade suhtes. 6. Ilma et see piiraks üldise rahvusvahelise õiguse norme, ei takista konventsioon osalisriigi seaduste järgi kehtestatud kriminaaljurisdiktsiooni täideviimist. Artikkel 8 1. Osalisriik võtab kooskõlas oma õigussüsteemiga meetmed selleks, et teha kindlaks, avastada, külmutada või konfiskeerida vahendid, mida kasutatakse või mis on määratud artiklis 2 nimetatud kuritegude sooritamiseks, samuti selliste kuritegude tulemusena saadud tulu. 2. Osalisriik võtab oma õigussüsteemile vastavad asjakohased meetmed selliste vahendite konfiskeerimiseks, mida kasutati või eraldati artiklis 2 osutatud kuritegude sooritamiseks, samuti nende tulemusel saadud tulude konfiskeerimiseks. 3. Asjaomane osalisriik võib kaaluda teiste riikidega kokkulepete sõlmimist, kuidas regulaarselt või konkreetsest juhtumist sõltuvalt jagada konfiskeeritud vahendid. 4. Osalisriik kaalub mehhanismide loomist, mille abil selles artiklis ette nähtud konfiskeerimise teel saadud vahendeid kasutatakse hüvitiste maksmiseks artikli 2 lõike 1 punktis a või b osutatud kuritegude ohvritele või nende perekonnaliikmetele. 5. Selle artikli kohaldamisel tuleb järgida heausksete kolmandate isikute õigusi. Artikkel 9 1. Saades teada, et artiklis 2 nimetatud kuriteo tegelik või oletatav toimepanija võib asuda tema territooriumil, võtab asjaomane osalisriik kooskõlas oma siseriikliku õigusega meetmed teabes esitatud faktide uurimiseks. 2. Osalisriik, kelle territooriumil viibib kuriteo tegelik või oletatav toimepanija, võtab kooskõlas oma siseriikliku õigusega meetmed, et tagada selle isiku kohalolu kohtumõistmiseks või väljaandmiseks, kui asjaolud annavad selleks aluse. 3. Isikul, kelle suhtes on võetud lõikes 2 nimetatud meetmed, on õigus: a) viivitamata võtta ühendust selle riigi lähima esindajaga, kelle kodanik ta on, või tema huvisid kaitsma õigustatud riigi lähima esindajaga või kui tal puudub kodakondsus, siis selle riigi lähima esindajaga, mille territooriumil ta tavaliselt elab; b) sellele, et teda külastaks selle riigi esindaja; c) saada teavet punktides a ja b ettenähtud õiguste kohta. 4. Lõikes 3 nimetatud õigusi kohaldatakse kooskõlas selle riigi õigusaktidega, mille territooriumil viibib kuriteo tegelik või oletatav toimepanija. Õigusaktidega tuleb tagada nende eesmärkide saavutamine, milleks lõikes 3 nimetatud õigused on ette nähtud. 5. Lõiked 3 ja 4 ei kahjusta artikli 7 lõike 1 punkti c või lõike 2 punkti d järgi jurisdiktsioonile pretendeeriva osalisriigi õigust paluda Rahvusvahelisel Punase Risti komiteel astuda ühendusse kuriteo oletatava toimepanijaga ja teda külastada. 6. Kui osalisriik on isiku vastavalt sellele artiklile vahistanud, teavitab ta osalisriike, kes on kehtestanud oma jurisdiktsiooni artikli 7 lõike 1 või 2 järgi, ja kui ta peab otstarbekaks, siis ka teisi huvitatud osalisriike vahistamisest ja isiku kinnipidamise asjaoludest kas ise või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri vahendusel. Riik, kes viib läbi uurimist lõike 1 kohaselt, teatab tulemustest viivitamata nimetatud osalisriikidele ja osutab, kas ta kavatseb kasutada oma jurisdiktsiooni. Artikkel 10 1. Artikli 7 kohaldamisel on osalisriik, mille territooriumil viibib kuriteo sooritanud või oletatavalt sooritanud isik – kui osalisriik ei anna isikut välja – kohustatud mingite eranditeta ja sõltumata sellest, kas kuritegu on sooritatud selle riigi territooriumil, andma asja põhjendamatult viivitamata edasi oma pädevatele ametiasutustele kohtumõistmiseks selle riigi seadusjärgse menetluse korras. Ametiasutused teevad selle riigi seaduste kohaselt otsuse nii, nagu iga muu raske kuriteo puhul. 2. Kui osalisriigi seadused lubavad tal oma kodaniku välja anda või muul viisil üle anda ainult tingimusel, et isik saadetakse riiki tagasi kandma karistust, mis määrati selle kohtuliku arutelu tulemusel, milleks taotletigi tema väljaandmist või üleandmist, ning mainitud osalisriik ja isiku väljaandmist taotlev riik on selle variandi ja teiste, nende poolt asjakohaseks peetavate tingimustega nõus, on sellise tingimusega väljaandmine või üleandmine lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmiseks piisav. Artikkel 11 1. Artiklis 2 nimetatud kuritegude puhul nähakse väljaandmine ette kõikides osalisriikide vahelistes väljaandmislepingutes, mis on sõlmitud enne konventsiooni jõustumist. Osalisriigid kohustuvad lugema neid kuritegudeks, mis toovad kaasa väljaandmise, kõikides väljaandmislepingutes, mis sõlmitakse nende vahel edaspidi. 2. Kui osalisriik, kes seab väljaandmise tingimuseks lepingu olemasolu, saab väljaandmistaotluse teiselt osalisriigilt, kellega tal ei ole väljaandmislepingut, võib ta artiklis 2 nimetatud kuritegude korral käsitleda konventsiooni väljaandmise õigusliku alusena. Väljaandmine toimub taotluse saanud riigi seadustega ette nähtud muid tingimusi järgides. 3. Osalisriigid, kes ei sea väljaandmise tingimuseks lepingu olemasolu, käsitlevad omavahelistes suhetes artiklis 2 nimetatud kuritegusid väljaandmise kaasatoovate kuritegudena, järgides taotluse saanud riigi seadustega ette nähtud tingimusi. 4. Vajaduse korral käsitletakse väljaandmise puhul artiklis 2 nimetatud kuritegusid, nagu oleksid need sooritatud mitte ainult nende toimepanemise kohas, vaid ka nende riikide territooriumil, kes on kehtestanud oma jurisdiktsiooni artikli 7 lõigete 1 ja 2 kohaselt. 5. Muudetuks loetakse osalisriikide vaheliste kõikide väljaandmislepingute sätted, mis käsitlevad artiklis 2 nimetatud kuritegusid ja mis on konventsiooniga vastuolus. Artikkel 12 1. Osalisriigid osutavad üksteisele maksimaalset kaasabi artiklis 2 nimetatud kuritegude uurimisel, kriminaal- või väljaandmismenetluses, sealhulgas kaasabi menetluses vajalike tõendite saamisel. 2. Osalisriigid ei või õigusabitaotlusi tagasi lükata pangasaladusele viidates. 3. Taotlev pool ei edasta ega kasuta saadud teavet või tõendeid, mida pole taotluses nimetatud, uurimises ega kohtu- või muus menetluses ilma taotluse saanud riigi eelneva nõusolekuta. 4. Osalisriik võib kaaluda mehhanismide loomist, et jagada teiste osalisriikidega teavet või tõendusmaterjale, mis on vajalikud kriminaal-, haldus- või tsiviilvastutuse määratlemiseks vastavalt artiklile 5. 5. Osalisriigid täidavad oma kohustusi lõigete 1 ja 2 alusel kooskõlas omavaheliste õigusabi- või teabevahetuslepingutega. Selliste lepingute puudumisel osutavad osalisriigid üksteisele abi oma riigi seaduste kohaselt. Artikkel 13 Ühtki artiklis 2 nimetatud kuritegu ei käsitleta väljaandmise või vastastikuse õigusabi osutamise korral maksukuriteona. Osalisriigid ei või väljaandmise või vastastikuse õigusabi taotlust tagasi lükata ainult selle alusel, et see käsitleb maksukuritegu. Artikkel 14 Ühtki artiklis 2 nimetatud kuritegu ei käsitleta väljaandmise või vastastikuse õigusabi osutamise korral poliitilise, poliitilise kuriteoga seotud või poliitilistel motiividel sooritatud kuriteona. Osalisriigid ei või väljaandmise või vastastikuse õigusabi taotlust tagasi lükata ainult selle alusel, et see käsitleb poliitilist või poliitilise kuriteoga seotud või poliitilistel motiividel sooritatud kuritegu. Artikkel 15 Konventsiooni ei saa tõlgendada nii, et see kohustab isikut välja andma või vastastikust õigusabi osutama, kui taotluse saanud osalisriigil on alust arvata, et artiklis 2 nimetatud kuriteoga seotud väljaandmistaotluse või vastastikuse õigusabi taotluse eesmärgiks on selle isiku jälitamine või karistamine tema rassi, usutunnistuse, kodakondsuse, etnilise päritolu või poliitiliste veendumuste tõttu ning taotluse rahuldamine halvendaks isiku olukorda mõnel sellisel põhjusel. Artikkel 16 1. Isik, kes viibib vahi all või kannab vanglakaristust ühes osalisriigis ja kelle kohalolekut teises osalisriigis vajatakse isiku identifitseerimiseks, tunnistuste andmiseks või muu abi osutamiseks tõendusmaterjali saamisel artiklis 2 nimetatud kuritegude uurimiseks, võidakse üle anda järgmistest tingimustest kinni pidades: a) isik annab selleks vabatahtlikult oma nõusoleku, teades asjaolusid; b) sellega on nõus mõlema riigi pädevad ametiasutused, kes võivad kokku leppida tingimused. 2. Selle artikli kohaldmisel: a) on riigil, kellele isik üle antakse, õigus ja kohustus hoida üle antud isikut vahi all, välja arvatud juhul, kui isiku üle andnud riik on soovinud või lubanud teisiti toimida; b) ei viivita riik, kellele isik on üle antud, mõlema riigi pädevate ametiasutuste kokkuleppe kohselt isiku tagasisaatmisega eelnevalt isiku üle andnud riigi käsutusse; c) ei tohi riik, kellele isik on üle antud, nõuda isiku üle andnud riigilt tema tagasisaatmiseks väljaandmisprotseduuri algatamist; d) loetakse üle antud isiku karistusaja hulka, mida ta kannab riigis, kust ta üle anti, ka see aeg, mis ta viibis vahi all riigis, kuhu ta üle anti. 3. Ilma selle osalisriigi nõusolekuta, kust selle artikli kohaselt tuleb isik üle anda, ei mõisteta isiku üle, sõltumata tema kodakondsusest, kohut ega peeta teda vahi all ega piirata muud moodi tema isikuvabadust riigi territooriumil, kuhu ta on üle antud, seoses tegudega või kohtuotsustega, mis on tehtud enne tema lahkumist riigi territooriumilt, kust ta üle anti. Artikkel 17 Isikule, kes on võetud vahi alla või kelle suhtes on võetud muud meetmed või toimub menetlus vastavalt konventsioonile, tagatakse õiglane kohtlemine ning tal võimaldatakse kasutada kõiki õigusi ja tagatisi vastavalt selle riigi seadustele, mille territooriumil isik viibib, ning rahvusvahelisele õigusele, sealhulgas rahvusvahelistele inimõigustele. Artikkel 18 1. Osalisriigid teevad koostööd artiklis 2 nimetatud kuritegude ärahoidmisel, võttes kõiki praktikas teostatavaid meetmeid, muu hulgas vajaduse korral oma riigi seadusi muutes, et vältida või takistada nende territooriumil toimuvaid ettevalmistusi selliste kuritegude toimepanekuks nende territooriumil või piiri taga, sealhulgas: a) meetmeid, mis keelavad nende territooriumil selliste isikute või organisatsioonide ebaseadusliku tegevuse, kes tahtlikult soodustavad, õhutavad, organiseerivad või sooritavad artiklis 2 nimetatud kuritegusid; b) meetmeid, mis kohustavad finantsasutusi ja muid finantsoperatsioonides osalevaid organisatsioone võtma võimalikult tõhusad meetmed, et identifitseerida alalisi või juhuslikke kliente, samuti kliente, kelle kasuks avatakse arveid, ning pöörama erilist tähelepanu ebatavalistele või kahtlastele operatsioonidele ning teatama operatsioonidest, mis eeldatavalt on seotud kuritegeliku tegevusega. Sel eesmärgil uurivad osalisriigid võimalusi: i) kehtestada reeglid, mis keelavad avada arveid, mille omanikud või kasusaajad ei ole teada või neid ei saa identifitseerida, ning kehtestada meetmed tagamaks, et finantsasutused tuvastaksid selliste operatsioonide tegelike osaliste isikud; ii) juriidiliste isikute identifitseerimiseks – esitada finantsasutustele nõudmine vajaduse korral võtta meetmed kliendi juriidilise staatuse ja struktuuri kontrollimiseks, saades riiklikust registrist, kliendilt või mõlemalt tõenduse kliendi kui juriidilise isiku registreerimise kohta, sh andmed kliendi nime, tema juriidilise vormi, aadressi, juhtide ja sätete kohta, mis käsitlevad volitusi kohustuste võtmisel juriidilise isiku nimel; iii) kehtestada reeglid, mis kohustavad finantsasutusi viivitamata teatama pädevatele ametiasutustele kõigist ebatavaliselt keerulistest suurtest operatsioonidest ning operatsioonide ebatavalisest dünaamikast, millel pole selget majanduslikku ega silmanähtavalt seaduslikku põhjust, kartmata seejuures mingit kriminaal- või tsiviilvastutust teabe avaldamise piirangute rikkumise eest, kui nad teatavad oma kahtlustustest heauskselt; iv) nõuda, et finantsasutused säilitaksid vähemalt viis aastat kõiki vajalikke dokumente nii siseriiklike kui ka rahvusvaheliste operatsioonide kohta. 2. Osalisriigid teevad koostööd ka artiklis 2 nimetatud kuritegude ärahoidmisel, uurides võimalusi: a) võtta meetmed kõikide rahaülekandeid tegevate agentuuride kontrollimiseks, näiteks nende litsentseerimine; b) võtta reaalselt teostatavad meetmed sularaha või esitajaväärtpaberite üle piiri toimetamise avastamiseks või jälgimiseks, järgides rangelt teabe nõuetekohase kasutamise eeskirju ja piiramata kapitali vaba ringlust. 3. Osalisriigid teevad artiklis 2 nimetatud kuritegude ärahoidmiseks koostööd, vahetades kooskõlas oma seadustega täpset ja õiget teavet ning koordineerides haldus- ja muid meetmeid artiklis 2 nimetatud kuritegude sooritamise ärahoidmiseks, esmajoones: a) luues ja hooldades sidekanaleid oma pädevate ametiasutuste ja teenistuste vahel, et kaasa aidata turvalisele ja kiirele teabevahetusele artiklis 2 nimetatud kuritegude kõigi aspektide kohta; b) tehes artiklis 2 nimetatud kuritegude juurdluses üksteisega koostööd, mis käsitleb: i) nende isikute tuvastamist, asukohta ja tegevusala, kelle suhtes on põhjendatud kahtlused nendes kuritegudes osalemise kohta, ii) selliste kuritegudega seotud vahendite liikumist. 4. Osalisriigid võivad vahetada teavet Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei-organisatsiooni (Interpol) kaudu. Artikkel 19 Osalisriik, milles arvatava kurjategija üle kohut mõistetakse, teavitab vastavalt oma riigi seadustele või menetluskorrale protsessi lõpptulemustest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri, kes omakorda edastab selle teabe teistele osalisriikidele. Artikkel 20 Osalisriigid täidavad konventsioonist tulenevaid kohustusi, järgides riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse ning teiste riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet. Artikkel 21 Miski selles konventsioonis ei mõjuta riikide ega üksikisikute muid õigusi, kohustusi ja vastutust rahvusvahelise õiguse, eriti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja, rahvusvahelise humanitaarõiguse ja muude asjassepuutuvate konventsioonide järgi. Artikkel 22 Miski selles konventsioonis ei anna osalisriigile õigust täide viia teise riigi territooriumil jurisdiktsiooni või täita ülesandeid, mis kuuluvad teise osalisriigi seaduste kohaselt tema ainupädevusse. Artikkel 23 1. Lisas võib teha muudatusi, lisades lepinguid: a) mis on avatud osalemiseks kõikidele riikidele; b) mis on jõustunud; c) mille on ratifitseerinud, vastu võtnud, kinnitanud või millega on ühinenud vähemalt kakskümmend kaks selle konventsiooni osalisriiki. 2. Pärast konventsiooni jõustumist võib osalisriik esitada depositaarile kirjalikult muudatusettepaneku. Depositaar teavitab kõigist lõike 1 nõuetele vastavatest ettepanekutest kõiki osalisriike ja küsib nende arvamust muudatuse vastuvõtmise kohta. 3. Muudatusettepanek loetakse vastuvõetuks, kui hiljemalt 180 päeva jooksul alates selle levitamisest ei ole vähemalt üks kolmandik osalisriikidest sellele kirjalikult vastu vaielnud. 4. Lisasse vastu võetud muudatus jõustub 30 päeva möödumisel kahekümne teise selle muudatuse ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirja deponeerimisest kõigi sellise dokumendi deponeerinud osalisriikide jaoks. Osalisriigi jaoks, kes ratifitseerib, võtab vastu või kinnitab muudatuse pärast kahekümne teise ratifitseerimiskirja deponeerimist, jõustub muudatus 30 päeva möödumisel selle riigi ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirja deponeerimisest. Artikkel 24 1. Kahe või enama osalisriigi selline vaidlus konventsiooni tõlgendamise või rakendamise üle, mida ei suudeta lahendada läbirääkimiste teel mõistliku ajavahemiku jooksul, antakse neist ühe taotlusel vahekohtusse. Kui kuue kuu jooksul alates vahekohtutaotluse esitamise päevast ei ole pooled suutnud kokku leppida vahekohtu organiseerimises, võib igaüks nendest pooltest esitada vaidluse Rahvusvahelisse Kohtusse, esitades kohtu statuudi kohase avalduse. 2. Riik võib konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teatada, et ta ei pea lõiget 1 enda suhtes siduvaks. Suhtlemisel osalisriigiga, kes on teinud sellise reservatsiooni, ei ole teised osalisriigid seotud lõikega 1. 3. Riik, kes on teinud lõike 2 kohase reservatsiooni, võib igal ajal selle tühistada, teavitades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri. Artikkel 25 1. Konventsioonile võivad kõik riigid alla kirjutada 10. jaanuarist 2000. a kuni 31. detsembrini 2001. a Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis. 2. Konventsioon tuleb ratifitseerida, vastu võtta või kinnitada. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirjad deponeeritakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri juurde. 3. Kõik riigid võivad konventsiooniga ühineda. Ühinemiskirjad deponeeritakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri juurde. Artikkel 26 1. Konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümne teise ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või kinnitamiskirja deponeerimist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri juurde. 2. Riigi suhtes, kes konventsiooni ratifitseerib, võtab vastu, kinnitab või ühineb sellega pärast kahekümne teise ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja deponeerimist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast tema ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja deponeerimist. Artikkel 27 1. Osalisriik võib konventsiooni denonsseerida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile saadetava kirjaliku teatega. 2. Denonsseerimine jõustub aasta möödumisel teate laekumisest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Artikkel 28 Konventsiooni originaaleksemplar, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, deponeeritakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri juurde, kes saadab selle tõestatud koopiad kõikidele riikidele. Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad kirjutanud alla konventsioonile, mis avati allakirjutamiseks 10. jaanuaril 2000. a Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis. LISA 1. Õhusõiduki ebaseadusliku hõivamise vastu võitlemise konventsioon, koostatud 16. detsembril 1970. a Haagis. 2. Tsiviillennunduse ohutuse vastu suunatud ebaseaduslike tegude tõkestamise konventsioon, koostatud 23. septembril 1971. a Montrealis. 3. Rahvusvaheliselt kaitstud isikute, kaasa arvatud diplomaatiliste agentide vastu suunatud kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsioon, vastu võetud 14. detsembril 1973. a Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel. 4. Pantvangide võtmise vastu võitlemise rahvusvaheline konventsioon, vastu võetud 17. detsembril 1979. a Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel. 5. Tuumamaterjalide füüsilise kaitse konventsioon, vastu võetud 3. märtsil 1980. a Viinis. 6. Tsiviillennunduse ohutuse vastu suunatud ebaseaduslike tegude tõkestamise konventsiooni lisaprotokoll ebaseaduslike vägivallaaktide vastu võitlemise kohta rahvusvahelist lennuliiklust teenindavates lennujaamades, koostatud 24. veebruaril 1988. a Montrealis. 7. Merelaevanduse ohutuse vastu suunatud ebaseaduslike tegude tõkestamise konventsioon, koostatud 10. märtsil 1988. a Roomas. 8. Mandrilaval asuvate püsiplatvormide ohutuse vastu suunatud ebaseaduslike tegude tõkestamise protokoll, koostatud 10. märtsil 1988. a Roomas. 9. Pommiterrorismivastane konventsioon, vastu võetud 15. detsembril 1997. a Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel. INTERNATIONAL CONVENTION FOR THE SUPPRESSION OF THE FINANCING OF TERRORISM Adopted by the General Assembly of the United Nations in resolution 54/109 of 9 December 1999 PREAMBLE The States Parties to this Convention, Bearing in mind the purposes and principles of the Charter of the United Nations concerning the maintenance of international peace and security and the promotion of good-neighbourliness and friendly relations and cooperation among States, Deeply concerned about the worldwide escalation of acts of terrorism in all its forms and manifestations, Recalling the Declaration on the Occasion of the Fiftieth Anniversary of the United Nations, contained in General Assembly resolution 50/6 of 24 October 1995, Recalling also all the relevant General Assembly resolutions on the matter, including resolution 49/60 of 9 December 1994 and its annex on the Declaration on Measures to Eliminate International Terrorism, in which the States Members of the United Nations solemnly reaffirmed their unequivocal condemnation of all acts, methods and practices of terrorism as criminal and unjustifiable, wherever and by whomever committed, including those which jeopardize the friendly relations among States and peoples and threaten the territorial integrity and security of States, Noting that the Declaration on Measures to Eliminate International Terrorism also encouraged States to review urgently the scope of the existing international legal provisions on the prevention, repression and elimination of terrorism in all its forms and manifestations, with the aim of ensuring that there is a comprehensive legal framework covering all aspects of the matter, Recalling General Assembly resolution 51/210 of 17 December 1996, paragraph 3, subparagraph (f), in which the Assembly called upon all States to take steps to prevent and counteract, through appropriate domestic measures, the financing of terrorists and terrorist organizations, whether such financing is direct or indirect through organizations which also have or claim to have charitable, social or cultural goals or which are also engaged in unlawful activities such as illicit arms trafficking, drug dealing and racketeering, including the exploitation of persons for purposes of funding terrorist activities, and in particular to consider, where appropriate, adopting regulatory measures to prevent and counteract movements of funds suspected to be intended for terrorist purposes without impeding in any way the freedom of legitimate capital movements and to intensify the exchange of information concerning international movements of such funds, Recalling also General Assembly resolution 52/165 of 15 December 1997, in which the Assembly called upon States to consider, in particular, the implementation of the measures set out in paragraphs 3(a) to (f) of its resolution 51/210 of 17 December 1996, Recalling further General Assembly resolution 53/108 of 8 December 1998, in which the Assembly decided that the Ad Hoc Committee established by General Assembly resolution 51/210 of 17 December 1996 should elaborate a draft international convention for the suppression of terrorist financing to supplement related existing international instruments, Considering that the financing of terrorism is a matter of grave concern to the international community as a whole, Noting that the number and seriousness of acts of international terrorism depend on the financing that terrorists may obtain, Noting also that existing multilateral legal instruments do not expressly address such financing, Being convinced of the urgent need to enhance international cooperation among States in devising and adopting effective measures for the prevention of the financing of terrorism, as well as for its suppression through the prosecution and punishment of its perpetrators, Have agreed as follows: Article 1 For the purposes of this Convention: 1. “Funds” means assets of every kind, whether tangible or intangible, movable or immovable, however acquired, and legal documents or instruments in any form, including electronic or digital, evidencing title to, or interest in, such assets, including, but not limited to, bank credits, travellers cheques, bank cheques, money orders, shares, securities, bonds, drafts, letters of credit. 2. “A State or governmental facility” means any permanent or temporary facility or conveyance that is used or occupied by representatives of a State, members of Government, the legislature or the judiciary or by officials or employees of a State or any other public authority or entity or by employees or officials of an intergovernmental organization in connection with their official duties. 3. “Proceeds” means any funds derived from or obtained, directly or indirectly, through the commission of an offence set forth in article 2. Article 2 1. Any person commits an offence within the meaning of this Convention if that person by any means, directly or indirectly, unlawfully and wilfully, provides or collects funds with the intention that they should be used or in the knowledge that they are to be used, in full or in part, in order to carry out: (a) An act which constitutes an offence within the scope of and as defined in one of the treaties listed in the annex; or (b) Any other act intended to cause death or serious bodily injury to a civilian, or to any other person not taking an active part in the hostilities in a situation of armed conflict, when the purpose of such act, by its nature or context, is to intimidate a population, or to compel a government or an international organization to do or to abstain from doing any act. 2. (a) On depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, a State Party which is not a party to a treaty listed in the annex may declare that, in the application of this Convention to the State Party, the treaty shall be deemed not to be included in the annex referred to in paragraph 1, subparagraph (a). The declaration shall cease to have effect as soon as the treaty enters into force for the State Party, which shall notify the depositary of this fact; (b) When a State Party ceases to be a party to a treaty listed in the annex, it may make a declaration as provided for in this article, with respect to that treaty. 3. For an act to constitute an offence set forth in paragraph 1, it shall not be necessary that the funds were actually used to carry out an offence referred to in paragraph 1, subparagraphs (a) or (b). 4. Any person also commits an offence if that person attempts to commit an offence as set forth in paragraph 1 of this article. 5. Any person also commits an offence if that person: (a) Participates as an accomplice in an offence as set forth in paragraph 1 or 4 of this article; (b) Organizes or directs others to commit an offence as set forth in paragraph 1 or 4 of this article; (c) Contributes to the commission of one or more offences as set forth in paragraphs 1 or 4 of this article by a group of persons acting with a common purpose. Such contribution shall be intentional and shall either: (i) Be made with the aim of furthering the criminal activity or criminal purpose of the group, where such activity or purpose involves the commission of an offence as set forth in paragraph 1 of this article; or (ii) Be made in the knowledge of the intention of the group to commit an offence as set forth in paragraph 1 of this article. Article 3 This Convention shall not apply where the offence is committed within a single State, the alleged offender is a national of that State and is present in the territory of that State and no other State has a basis under article 7, paragraph 1, or article 7, paragraph 2, to exercise jurisdiction, except that the provisions of articles 12 to 18 shall, as appropriate, apply in those cases. Article 4 Each State Party shall adopt such measures as may be necessary: (a) To establish as criminal offences under its domestic law the offences set forth in article 2; (b) To make those offences punishable by appropriate penalties which take into account the grave nature of the offences. Article 5 1. Each State Party, in accordance with its domestic legal principles, shall take the necessary measures to enable a legal entity located in its territory or organized under its laws to be held liable when a person responsible for the management or control of that legal entity has, in that capacity, committed an offence set forth in article 2. Such liability may be criminal, civil or administrative. 2. Such liability is incurred without prejudice to the criminal liability of individuals having committed the offences. 3. Each State Party shall ensure, in particular, that legal entities liable in accordance with paragraph 1 above are subject to effective, proportionate and dissuasive criminal, civil or administrative sanctions. Such sanctions may include monetary sanctions. Article 6 Each State Party shall adopt such measures as may be necessary, including, where appropriate, domestic legislation, to ensure that criminal acts within the scope of this Convention are under no circumstances justifiable by considerations of a political, philosophical, ideological, racial, ethnic, religious or other similar nature. Article 7 1. Each State Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences set forth in article 2 when: (a) The offence is committed in the territory of that State; (b) The offence is committed on board a vessel flying the flag of that State or an aircraft registered under the laws of that State at the time the offence is committed; (c) The offence is committed by a national of that State. 2. A State Party may also establish its jurisdiction over any such offence when: (a) The offence was directed towards or resulted in the carrying out of an offence referred to in article 2, paragraph 1, subparagraph (a) or (b), in the territory of or against a national of that State; (b) The offence was directed towards or resulted in the carrying out of an offence referred to in article 2, paragraph 1, subparagraph (a) or (b), against a State or government facility of that State abroad, including diplomatic or consular premises of that State; (c) The offence was directed towards or resulted in an offence referred to in article 2, paragraph 1, subparagraph (a) or (b), committed in an attempt to compel that State to do or abstain from doing any act; (d) The offence is committed by a stateless person who has his or her habitual residence in the territory of that State; (e) The offence is committed on board an aircraft which is operated by the Government of that State. 3. Upon ratifying, accepting, approving or acceding to this Convention, each State Party shall notify the Secretary-General of the United Nations of the jurisdiction it has established in accordance with paragraph 2. Should any change take place, the State Party concerned shall immediately notify the Secretary-General. 4. Each State Party shall likewise take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences set forth in article 2 in cases where the alleged offender is present in its territory and it does not extradite that person to any of the States Parties that have established their jurisdiction in accordance with paragraphs 1 or 2. 5. When more than one State Party claims jurisdiction over the offences set forth in article 2, the relevant States Parties shall strive to coordinate their actions appropriately, in particular concerning the conditions for prosecution and the modalities for mutual legal assistance. 6. Without prejudice to the norms of general international law, this Convention does not exclude the exercise of any criminal jurisdiction established by a State Party in accordance with its domestic law. Article 8 1. Each State Party shall take appropriate measures, in accordance with its domestic legal principles, for the identification, detection and freezing or seizure of any funds used or allocated for the purpose of committing the offences set forth in article 2 as well as the proceeds derived from such offences, for purposes of possible forfeiture. 2. Each State Party shall take appropriate measures, in accordance with its domestic legal principles, for the forfeiture of funds used or allocated for the purpose of committing the offences set forth in article 2 and the proceeds derived from such offences. 3. Each State Party concerned may give consideration to concluding agreements on the sharing with other States Parties, on a regular or case-by-case basis, of the funds derived from the forfeitures referred to in this article. 4. Each State Party shall consider establishing mechanisms whereby the funds derived from the forfeitures referred to in this article are utilized to compensate the victims of offences referred to in article 2, paragraph 1, subparagraph (a) or (b), or their families. 5. The provisions of this article shall be implemented without prejudice to the rights of third parties acting in good faith. Article 9 1. Upon receiving information that a person who has committed or who is alleged to have committed an offence set forth in article 2 may be present in its territory, the State Party concerned shall take such measures as may be necessary under its domestic law to investigate the facts contained in the information. 2. Upon being satisfied that the circumstances so warrant, the State Party in whose territory the offender or alleged offender is present shall take the appropriate measures under its domestic law so as to ensure that person’s presence for the purpose of prosecution or extradition. 3. Any person regarding whom the measures referred to in paragraph 2 are being taken shall be entitled to: (a) Communicate without delay with the nearest appropriate representative of the State of which that person is a national or which is otherwise entitled to protect that person’s rights or, if that person is a stateless person, the State in the territory of which that person habitually resides; (b) Be visited by a representative of that State; (c) Be informed of that person’s rights under subparagraphs (a) and (b). 4. The rights referred to in paragraph 3 shall be exercised in conformity with the laws and regulations of the State in the territory of which the offender or alleged offender is present, subject to the provision that the said laws and regulations must enable full effect to be given to the purposes for which the rights accorded under paragraph 3 are intended. 5. The provisions of paragraphs 3 and 4 shall be without prejudice to the right of any State Party having a claim to jurisdiction in accordance with article 7, paragraph 1, subparagraph (b), or paragraph 2, subparagraph (b), to invite the International Committee of the Red Cross to communicate with and visit the alleged offender. 6. When a State Party, pursuant to the present article, has taken a person into custody, it shall immediately notify, directly or through the Secretary-General of the United Nations, the States Parties which have established jurisdiction in accordance with article 7, paragraph 1 or 2, and, if it considers it advisable, any other interested States Parties, of the fact that such person is in custody and of the circumstances which warrant that person’s detention. The State which makes the investigation contemplated in paragraph 1 shall promptly inform the said States Parties of its findings and shall indicate whether it intends to exercise jurisdiction. Article 10 1. The State Party in the territory of which the alleged offender is present shall, in cases to which article 7 applies, if it does not extradite that person, be obliged, without exception whatsoever and whether or not the offence was committed in its territory, to submit the case without undue delay to its competent authorities for the purpose of prosecution, through proceedings in accordance with the laws of that State. Those authorities shall take their decision in the same manner as in the case of any other offence of a grave nature under the law of that State. 2. Whenever a State Party is permitted under its domestic law to extradite or otherwise surrender one of its nationals only upon the condition that the person will be returned to that State to serve the sentence imposed as a result of the trial or proceeding for which the extradition or surrender of the person was sought, and this State and the State seeking the extradition of the person agree with this option and other terms they may deem appropriate, such a conditional extradition or surrender shall be sufficient to discharge the obligation set forth in paragraph 1. Article 11 1. The offences set forth in article 2 shall be deemed to be included as extraditable offences in any extradition treaty existing between any of the States Parties before the entry into force of this Convention. States Parties undertake to include such offences as extraditable offences in every extradition treaty to be subsequently concluded between them. 2. When a State Party which makes extradition conditional on the existence of a treaty receives a request for extradition from another State Party with which it has no extradition treaty, the requested State Party may, at its option, consider this Convention as a legal basis for extradition in respect of the offences set forth in article 2. Extradition shall be subject to the other conditions provided by the law of the requested State. 3. States Parties which do not make extradition conditional on the existence of a treaty shall recognize the offences set forth in article 2 as extraditable offences between themselves, subject to the conditions provided by the law of the requested State. 4. If necessary, the offences set forth in article 2 shall be treated, for the purposes of extradition between States Parties, as if they had been committed not only in the place in which they occurred but also in the territory of the States that have established jurisdiction in accordance with article 7, paragraphs 1 and 2. 5. The provisions of all extradition treaties and arrangements between States Parties with regard to offences set forth in article 2 shall be deemed to be modified as between States Parties to the extent that they are incompatible with this Convention. Article 12 1. States Parties shall afford one another the greatest measure of assistance in connection with criminal investigations or criminal or extradition proceedings in respect of the offences set forth in article 2, including assistance in obtaining evidence in their possession necessary for the proceedings. 2. States Parties may not refuse a request for mutual legal assistance on the ground of bank secrecy. 3. The requesting Party shall not transmit nor use information or evidence furnished by the requested Party for investigations, prosecutions or proceedings other than those stated in the request without the prior consent of the requested Party. 4. Each State Party may give consideration to establishing mechanisms to share with other States Parties information or evidence needed to establish criminal, civil or administrative liability pursuant to article 5. 5. States Parties shall carry out their obligations under paragraphs 1 and 2 in conformity with any treaties or other arrangements on mutual legal assistance or information exchange that may exist between them. In the absence of such treaties or arrangements, States Parties shall afford one another assistance in accordance with their domestic law. Article 13 None of the offences set forth in article 2 shall be regarded, for the purposes of extradition or mutual legal assistance, as a fiscal offence. Accordingly, States Parties may not refuse a request for extradition or for mutual legal assistance on the sole ground that it concerns a fiscal offence. Article 14 None of the offences set forth in article 2 shall be regarded for the purposes of extradition or mutual legal assistance as a political offence or as an offence connected with a political offence or as an offence inspired by political motives. Accordingly, a request for extradition or for mutual legal assistance based on such an offence may not be refused on the sole ground that it concerns a political offence or an offence connected with a political offence or an offence inspired by political motives. Article 15 Nothing in this Convention shall be interpreted as imposing an obligation to extradite or to afford mutual legal assistance, if the requested State Party has substantial grounds for believing that the request for extradition for offences set forth in article 2 or for mutual legal assistance with respect to such offences has been made for the purpose of prosecuting or punishing a person on account of that person’s race, religion, nationality, ethnic origin or political opinion or that compliance with the request would cause prejudice to that person’s position for any of these reasons. Article 16 1. A person who is being detained or is serving a sentence in the territory of one State Party whose presence in another State Party is requested for purposes of identification, testimony or otherwise providing assistance in obtaining evidence for the investigation or prosecution of offences set forth in article 2 may be transferred if the following conditions are met: (a) The person freely gives his or her informed consent; (b) The competent authorities of both States agree, subject to such conditions as those States may deem appropriate. 2. For the purposes of the present article: (a) The State to which the person is transferred shall have the authority and obligation to keep the person transferred in custody, unless otherwise requested or authorized by the State from which the person was transferred; (b) The State to which the person is transferred shall without delay implement its obligation to return the person to the custody of the State from which the person was transferred as agreed beforehand, or as otherwise agreed, by the competent authorities of both States; (c) The State to which the person is transferred shall not require the State from which the person was transferred to initiate extradition proceedings for the return of the person; (d) The person transferred shall receive credit for service of the sentence being served in the State from which he or she was transferred for time spent in the custody of the State to which he or she was transferred. 3. Unless the State Party from which a person is to be transferred in accordance with the present article so agrees, that person, whatever his or her nationality, shall not be prosecuted or detained or subjected to any other restriction of his or her personal liberty in the territory of the State to which that person is transferred in respect of acts or convictions anterior to his or her departure from the territory of the State from which such person was transferred. Article 17 Any person who is taken into custody or regarding whom any other measures are taken or proceedings are carried out pursuant to this Convention shall be guaranteed fair treatment, including enjoyment of all rights and guarantees in conformity with the law of the State in the territory of which that person is present and applicable provisions of international law, including international human rights law. Article 18 1. States Parties shall cooperate in the prevention of the offences set forth in article 2 by taking all practicable measures, inter alia, by adapting their domestic legislation, if necessary, to prevent and counter preparations in their respective territories for the commission of those offences within or outside their territories, including: (a) Measures to prohibit in their territories illegal activities of persons and organizations that knowingly encourage, instigate, organize or engage in the commission of offences set forth in article 2; (b) Measures requiring financial institutions and other professions involved in financial transactions to utilize the most efficient measures available for the identification of their usual or occasional customers, as well as customers in whose interest accounts are opened, and to pay special attention to unusual or suspicious transactions and report transactions suspected of stemming from a criminal activity. For this purpose, States Parties shall consider: (i) Adopting regulations prohibiting the opening of accounts the holders or beneficiaries of which are unidentified or unidentifiable, and measures to ensure that such institutions verify the identity of the real owners of such transactions; (ii) With respect to the identification of legal entities, requiring financial institutions, when necessary, to take measures to verify the legal existence and the structure of the customer by obtaining, either from a public register or from the customer or both, proof of incorporation, including information concerning the customer’s name, legal form, address, directors and provisions regulating the power to bind the entity; (iii) Adopting regulations imposing on financial institutions the obligation to report promptly to the competent authorities all complex, unusual large transactions and unusual patterns of transactions, which have no apparent economic or obviously lawful purpose, without fear of assuming criminal or civil liability for breach of any restriction on disclosure of information if they report their suspicions in good faith; (iv) Requiring financial institutions to maintain, for at least five years, all necessary records on transactions, both domestic or international. 2. States Parties shall further cooperate in the prevention of offences set forth in article 2 by considering: (a) Measures for the supervision, including, for example, the licensing, of all money-transmission agencies; (b) Feasible measures to detect or monitor the physical cross-border transportation of cash and bearer negotiable instruments, subject to strict safeguards to ensure proper use of information and without impeding in any way the freedom of capital movements. 3. States Parties shall further cooperate in the prevention of the offences set forth in article 2 by exchanging accurate and verified information in accordance with their domestic law and coordinating administrative and other measures taken, as appropriate, to prevent the commission of offences set forth in article 2, in particular by: (a) Establishing and maintaining channels of communication between their competent agencies and services to facilitate the secure and rapid exchange of information concerning all aspects of offences set forth in article 2; (b) Cooperating with one another in conducting inquiries, with respect to the offences set forth in article 2, concerning: (i) The identity, whereabouts and activities of persons in respect of whom reasonable suspicion exists that they are involved in such offences; (ii) The movement of funds relating to the commission of such offences. 4. States Parties may exchange information through the International Criminal Police Organization (Interpol). Article 19 The State Party where the alleged offender is prosecuted shall, in accordance with its domestic law or applicable procedures, communicate the final outcome of the proceedings to the Secretary-General of the United Nations, who shall transmit the information to the other States Parties. Article 20 The States Parties shall carry out their obligations under this Convention in a manner consistent with the principles of sovereign equality and territorial integrity of States and that of non-intervention in the domestic affairs of other States. Article 21 Nothing in this Convention shall affect other rights, obligations and responsibilities of States and individuals under international law, in particular the purposes of the Charter of the United Nations, international humanitarian law and other relevant conventions. Article 22 Nothing in this Convention entitles a State Party to undertake in the territory of another State Party the exercise of jurisdiction or performance of functions which are exclusively reserved for the authorities of that other State Party by its domestic law. Article 23 1. The annex may be amended by the addition of relevant treaties that: (a) Are open to the participation of all States; (b) Have entered into force; (c) Have been ratified, accepted, approved or acceded to by at least twenty-two States Parties to the present Convention. 2. After the entry into force of this Convention, any State Party may propose such an amendment. Any proposal for an amendment shall be communicated to the depositary in written form. The depositary shall notify proposals that meet the requirements of paragraph 1 to all States Parties and seek their views on whether the proposed amendment should be adopted. 3. The proposed amendment shall be deemed adopted unless one third of the States Parties object to it by a written notification not later than 180 days after its circulation. 4. The adopted amendment to the annex shall enter into force 30 days after the deposit of the twenty-second instrument of ratification, acceptance or approval of such amendment for all those States Parties having deposited such an instrument. For each State Party ratifying, accepting or approving the amendment after the deposit of the twenty-second instrument, the amendment shall enter into force on the thirtieth day after deposit by such State Party of its instrument of ratification, acceptance or approval. Article 24 1. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Convention which cannot be settled through negotiation within a reasonable time shall, at the request of one of them, be submitted to arbitration. If, within six months from the date of the request for arbitration, the parties are unable to agree on the organization of the arbitration, any one of those parties may refer the dispute to the International Court of Justice, by application, in conformity with the Statute of the Court. 2. Each State may at the time of signature, ratification, acceptance or approval of this Convention or accession thereto declare that it does not consider itself bound by paragraph 1. The other States Parties shall not be bound by paragraph 1 with respect to any State Party which has made such a reservation. 3. Any State which has made a reservation in accordance with paragraph 2 may at any time withdraw that reservation by notification to the Secretary-General of the United Nations. Article 25 1. This Convention shall be open for signature by all States from 10 January 2000 to 31 December 2001 at United Nations Headquarters in New York. 2. This Convention is subject to ratification, acceptance or approval. The instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. 3. This Convention shall be open to accession by any State. The instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article 26 1. This Convention shall enter into force on the thirtieth day following the date of the deposit of the twenty-second instrument of ratification, acceptance, approval or accession with the Secretary-General of the United Nations. 2. For each State ratifying, accepting, approving or acceding to the Convention after the deposit of the twenty-second instrument of ratification, acceptance, approval or accession, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after deposit by such State of its instrument of ratification, acceptance, approval or accession. Article 27 1. Any State Party may denounce this Convention by written notification to the Secretary-General of the United Nations. 2. Denunciation shall take effect one year following the date on which notification is received by the Secretary-General of the United Nations. Article 28 The original of this Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations who shall send certified copies thereof to all States. In witness whereof, the undersigned, being duly authorized thereto by their respective Governments, have signed this Convention, opened for signature at United Nations Headquarters in New York on 10 January 2000. ANNEX 1. Convention for the Suppression of Unlawful Seizure of Aircraft, done at The Hague on 16 December 1970. 2. Convention for the Suppression of Unlawful Acts against the Safety of Civil Aviation, done at Montreal on 23 September 1971. 3. Convention on the Prevention and Punishment of Crimes against Internationally Protected Persons, including Diplomatic Agents, adopted by the General Assembly of the United Nations on 14 December 1973. 4. International Convention against the Taking of Hostages, adopted by the General Assembly of the United Nations on 17 December 1979. 5. Convention on the Physical Protection of Nuclear Material, adopted at Vienna on 3 March 1980. 6. Protocol for the Suppression of Unlawful Acts of Violence at Airports Serving International Civil Aviation, supplementary to the Convention for the Suppression of Unlawful Acts against the Safety of Civil Aviation, done at Montreal on 24 February 1988. 7. Convention for the Suppression of Unlawful Acts against the Safety of Maritime Navigation, done at Rome on 10 March 1988. 8. Protocol for the Suppression of Unlawful Acts against the Safety of Fixed Platforms located on the Continental Shelf, done at Rome on 10 March 1988. 9. International Convention for the Suppression of Terrorist Bombings, adopted by the General Assembly of the United Nations on 15 December 1997. PROCÈS-VERBAL OF RECTIFICATION OF THE ORIGINAL OF THE CONVENTION The Secretary-General of the United Nations, acting in his capacity as depositary of the International Convention for the Suppression of the Financing of Terrorism, adopted by the General Assembly of the United Nations on 9 December 1999 (Convention), Whereas it appears that the original of the Convention (Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish authentic texts) contains errors, Whereas the corresponding proposed corrections have been communicated to all interested States by depositary notification C.N.3.2002.TREATIES-1 of 2 January 2002, Whereas by 1 February 2002, the date on which the 30-day period specified for the notification of objections to the proposed corrections expired, no objection had been notified, Has caused the required corrections as indicated in the annex to this Procès-verbal to be effected in the original of the Convention (Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish authentic texts), which corrections also apply to the certified true copies of the Convention established on 15 December 1999. In witness whereof, I, Hans Corell, Under-Secretary-General, the Legal Counsel, have signed this Procès-verbal. Done at the Headquarters of the United Nations, New York, on 1 February 2002. C.N.86.2002.TREATIES-4 (Annex) Corrections to the International Convention for the Suppression of the Financing of Terrorism Article 9, paragraph 5 [A – Original text] 5. The provisions of paragraphs 3 and 4 shall be without prejudice to the right of any State Party having a claim to jurisdiction in accordance with article 7, paragraph 1, subparagraph (b), or paragraph 2, subparagraph (b), to invite the International Committee of the Red Cross to communicate with and visit the alleged offender. [B – Corrected text] 5. The provisions of paragraphs 3 and 4 shall be without prejudice to the right of any State Party having a claim to jurisdiction in accordance with article 7, paragraph 1, subparagraph (c), or paragraph 2, subparagraph (d), to invite the International Committee of the Red Cross to communicate with and visit the alleged offender. Õiend Lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.