Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-74-05 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005. a kohtuotsus Meelis Jürimäe süüdistuses KrK § 141^1 lg 3 p 1, § 161 ja KarS § 394 lg 2 p 3 — RT III, 27, 286

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-74-05 Otsuse kuupäev 19. september 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi Meelis Jürimäe süüdistuses KrK § 141 1 lg 3 p 1, § 161 ja KarS § 394 lg 2 p 3 Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 21. veebruari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-10/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Meelis Jürimäe kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 17. august 2005. a Istungil osalenud isikud Meelis Jürimäe kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kretel Tamm Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. veebruari 2005. a ja Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2004. a otsused Meelis Jürimäe süüditunnistamises KrK § 161 järgi, samuti osas, millega rahuldati AS Floreng Marketing, Janita Eesti OÜ, FIE Birgit Siska, OÜ Tivald, OÜ Eiren, OÜ Lunettes ja OÜ Pronova tsiviilhagid. 2. Mõista Meelis Jürimäe KrK § 161 järgi õigeks. 3. AS Floreng Marketing, Janita Eesti OÜ, FIE Birgit Siska, OÜ Tivald, OÜ Eiren, OÜ Lunettes ja OÜ Pronova tsiviilhagid Meelis Jürimäe vastu jätta läbi vaatamata. 4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 5. Kassatsioon rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2004. a otsusega tunnistati Meelis Jürimäe süüdi KrK § 1411 lg 3 p 1 ja § 161 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg-t 1 rakendades vangistusega kolmeks aastaks. Veel tunnistati M. Jürimäe süüdi KarS § 394 lg 2 p 3 ja § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ja teda karistati vangistusega vastavalt neljaks aastaks ning üheks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus M. Jürimäele liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust, millest arvas KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aja, lugedes kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 4 kuud ja 17 päeva vangistust. Maakohus mõistis M. Jürimäelt kuriteoga tekitatud kahju katteks välja 2 477 494 krooni ja 22 senti AS Kesklinna Kaubahall (pankrotis) kasuks ja kokku 198 002 krooni ja 45 senti erinevate AS Kesklinna Kaubahall (pankrotis) tarnijate kasuks. Solidaarselt Priit Saarega mõistis kohus M. Jürimäelt Estiko Investeeringute AS tsiviilhagi katteks välja 85 668 krooni. M. Jürimäelt mõisteti välja ka kohtukulud, sealhulgas sundraha 6200 krooni. 2. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Priit Saar, kuid tema suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu. 3. Kriminaalkoodeksi § 1411 lg 3 p 1 järgi tunnistati M. Jürimäe süüdi selles, et tema, olles ajavahemikul 8. aprillist kuni 12. septembrini 2002 AS Kesklinna Kaubahall (edaspidi KKH) juhatuse liige: 1. omastas KKH vara, sõlmides 2002. a aprillis MTÜ-ga Lõuna-Eesti Metsatöötlemise Arendusühing näiliku konsultatsioonilepingu, mille alusel tasus KKH MTÜ-le Lõuna-Eesti Metsatöötlemise Arendusühing pangaülekandena 118 000 krooni tegelikkuses mitteosutatud majandusalaste konsultatsioonide eest. MTÜ-le Lõuna-Eesti Metsatöötlemise Arendusühing ülekantud raha võttis P. Saar pangakontolt välja ja omastas selle koos M. Jürimäega; 2. riisus ametiseisundi kuritarvitamise teel OÜ Meilepuu kasuks KKH vara ja KKH-le hankijate poolt usaldatud vara kokku 2 477 494 krooni ja 22 sendi väärtuses. 3. juunil 2002. a sõlmis M. Jürimäe KKH nimel OÜ-ga Meilepuu näilise kommertspandilepingu, millega seati KKH inventarile ja kaubavarule kommertspant tagamaks OÜ Meilepuu poolt KKH-le antud 2 500 000 krooni suurust laenu. Leping oli näiline, sest tegelikkuses OÜ Meilepuu KKH-le laenu ei andnud. 1. juulil 2002. a müüs M. Jürimäe KKH esindajana sissenõutava kommertspandi katteks OÜ-le Meilepuu KKH ja viimase tarnijatele kuuluvaid kaupu ja kaubandusinventari koguväärtuses 2 477 494 krooni ja 22 senti. Lepingu kohaselt läks omandiõigus müüdavale kaubale ja kaubandusinventarile üle 1. juulil 2002. a. 4. KKH-le ja viimase hankijatele kuulunud kauba ning kaubandusinventari võõrandamise eest OÜ-le Meilepuu tunnistas kohus M. Jürimäe süüdi ka KrK § 161 järgi. Süüdistuse ja kohtuotsuse kohaselt sõlmiti 1. juuli 2002. a müügileping eesmärgiga jätta KKH tarnijatele kauba eest tasumata ning põhjustada KKH maksejõuetus. 1. juuli 2002. a lepingu alusel andis M. Jürimäe kauba üle endaga seotud OÜ-le Meilepuu selle äriühingu näiliku nõude katteks. Oma tegevusega põhjustas M. Jürimäe KKH tarnijatele olulise varalise kahju summas 1 340 756 krooni ja 10 senti. Samuti tekitas M. Jürimäe olulise kahju KKH-le, põhjustades tahtlikult viimase maksejõuetuse pankrotiseaduse § 1 lg 1 mõttes. 5. Karistusseadustiku § 394 lg 2 p 3 järgi tunnistati M. Jürimäe süüdi järgmise teo toimepanemises. Eesmärgiga varjata KKH poolt OÜ-le Meilepuu võõrandatud kaubavaru ja kaubandusinventari (koguväärtuses 2 477 494 krooni ja 22 senti) tegelikku päritolu sõlmis OÜ Meilepuu juhatuse liige Kalju Saar M. Jürimäelt saadud juhiste ja korralduste alusel OÜ Kevelaid juhatuse liikme P. Saarega 1. juulil 2002. a müügilepingu, millega OÜ Meilepuu müüs selle kaubavaru ja kaubandusinventari OÜ-le Kevelaid. Lepingu kohaselt läks omandiõigus müüdavale kaubale ja kaubandusinventarile üle 1. juulil 2002. Samal päeval sõlmis OÜ Meilepuu juhatuse liige K. Saar M. Jürimäelt saadud juhiste ja korralduste alusel OÜ Fatsen juhatuse liikme M. Jürimäega võlanõuete loovutamise lepingu, mille alusel loovutas OÜ Meilepuu nõudeõiguse OÜ Kevelaid vastu OÜ-le Fatsen ning OÜ-l Kevelaid tekkis kohustus tasuda summa 2 477 494 krooni ja 22 senti OÜ-le Fatsen. 1. septembril 2002. a sõlmisid OÜ Kevelaid ja OÜ Fatsen 1. juulil 2002. a OÜ Meilepuu ja OÜ Kevelaid vahel sõlmitud ostu-müügilepingu muutmise lepingu. Viimasega lepiti kokku, et 1. juuli 2002. a lepingu objektiks olev kaup ja kaubandusinventar kuulub kuni kauba eest täieliku tasumiseni OÜ-le Fatsen. Kohtuotsuse ja süüdistuse kohaselt oli eelnimetatud tehingute näol tegemist näilike tehingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 mõttes ja nende eesmärk oli tekitada ettekujutus, et osaühingud Meilepuu, Kevelaid ja Fatsen on KKH poolt võõrandatud kauba ja kaubandusinventari heausksed omanikud. Seeläbi sooviti varjata kõnealuse vara ebaseaduslikku päritolu ja selle tegelikku olemasolu. Faktiliselt olid osaühingud Meilepuu, Kevelaid kui ka Fatsen M. Jürimäe kontrolli ja juhtimise all. 6. Karistusseadustiku § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi tunnistati M. Jürimäe süüdi selles, et ta varastas 8. ja 9. veebruaril 2003. a grupis koos P. Saarega OÜ-le Kevelaid rendile antud Estiko Investeeringute AS-le kuuluvaid asju koguväärtuses 85 668 krooni. 7. Põhistades M. Jürimäe süüditunnistamist omastamises ja ametiseisundi kuritarvitamises, asus maakohus seisukohale, et M. Jürimäe ütlused selle kohta, et KKH sai OÜ-lt Meilepuu 2 500 000 krooni laenu, on paljasõnalised. Kolme sõlmitud lepingu – laenulepingu, kommertspandilepingu ja kommertspandi katteks vara müügilepingu – tagajärjel jäi KKH ilma kaubast ja kaubandusinventarist, muutudes maksejõuetuks. Eelnimetatud lepingutega vormistati KKH omand juriidiliselt teisele äriühingule. Kaubahalli võlausaldajad ei saanud enam taotleda selle vara arvelt võlgade hüvitamist ning kannatasid selle tagajärjel materiaalset kahju. Seejuures leidis kohus, et asjaolul, kas M. Jürimäe poolt võõrandatud kaubad ja kaubandusinventar kuulusid võõrandamislepingu sõlmimise hetkel KKH-le või tarnijale, ei kuulu M. Jürimäele esitatud süüdistuse tõendamiseseme hulka. Selle kauba hulgas, mille M. Jürimäe 1. juulil 2002. a KKH nimel olematu nõude tasaarveldamiseks OÜ-le Meilepuu võõrandas, oli nii KKH kui viimase lepingupartneritele kuuluvat kaupa. Tegemist oli M. Jürimäe jaoks võõra varaga, mis oli üksnes tema korralduses. M. Jürimäe oli kohustatud tema korraldusse antud varaga heaperemehelikult ringi käima ning seisma KKH huvide eest. Oma tegevusega kahjustas M. Jürimäe suures ulatuses nii KKH kui tema võlausaldajate huve. Maakohus asus seisukohale, et M. Jürimäe poolt KKH ja OÜ Meilepuu vaheliste lepingute sõlmimine on vaadeldav ametiseisundi kuritarvitamise teel suures ulatuses võõra vara riisumise ja ametiseisundi tahtliku ärakasutamise ideaalkogumina. Seejuures märkis kohus, et M. Jürimäe käitumine KKH maksejõuetuse põhjustamisel on iseenesest kvalifitseeritav KrK § 161 järgi. Seoses M. Jürimäe süüditunnistamisega KarS § 394 lg 2 p 3 järgi asus maakohus seisukohale, et M. Jürimäe tegevuses tema faktilise kontrolli all olnud osaühingute Meilepuu, Kevelaid ja Fatsen vaheliste näilike lepingute sõlmimisel on rahapesu tõkestamise seaduse §-s 2 ette nähtud rahapesu tunnused. Seejuures oli rahapesu eelkuriteoks M. Jürimäele KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi süüks arvatud tegu. 8. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. Jürimäe kaitsja M. Sikut ja P. Saare kaitsja A. Hint. M. Jürimäe kaitsja taotles oma apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist kõigis talle esitatud süüdistustes. Süüdimõistva kohtuotsuse osalise või täieliku jõussejätmise korral palus kaitsja mõista M. Jürimäele karistus, mis ei oleks seotud reaalse vangistusega. 9. Tartu Ringkonnakohtu 21. veebruari 2005. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu otsus M. Jürimäe süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi, talle liitkaristuse mõistmise osas ning M. Jürimäelt Estiko Investeeringute AS kasuks välja mõistetud tsiviilhagi ja kohtukulude osas. Ringkonnakohus mõistis M. Jürimäe KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis ringkonnakohus M. Jürimäele liitkaristuse 4 aastat vangistust, millest arvas KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aja. M. Jürimäe poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks luges ringkonnakohus 2 aastat 10 kuud ja 17 päeva vangistust. Estiko Investeeringute AS tsiviilhagi M. Jürimäe vastu jättis ringkonnakohus läbi vaatamata ja selle äriühingu kohtukulud tema enda kanda. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka P. Saart puudutavas osas, mõistes P. Saare kõigis talle esitatud süüdistustes õigeks. 10. Ringkonnakohtu otsuse põhimotiivid M. Jürimäed puudutavas osas olid järgmised. Õige on maakohtu järeldus, et tegelikult OÜ Meilepuu KKH-le laenu ei andnud. Tunnistaja K. Saare varasemad ütlused selle kohta, kuidas ta OÜ Meilepuu juhatuse liikmena V. Petrovilt 2 500 000 krooni laenu võttis ja selle summa KKH-le edasi laenas, ei ole tõsiseltvõetavad. K. Saare ütlustest tulenevalt oli tal soov alustada köögi- ja juurviljade kokkuostu ja turustamist. Seejuures ei olnud tal endal mingit ettekujutust turusituatsioonist ja kasumi teenimise võimalusest. Samas sai K. Saar oma väidete kohaselt eespool kirjeldatud tegevuseks V. Petrovilt, kes on K. Saare vana tuttav, kuid kelle elukohta ega muid isikuandmeid ta ei tea, 2 500 000 krooni laenu. Ringkonnakohus leidis, et taolises olukorras ülisuure summa laenamine on ebatõenäoline. Miks pidanuks keegi taolisel viisil riskeerima suure summa laenamisega, seda enam, et väljavaated laenu tagasisaamiseks polnud millegagi garanteeritud. K. Saare ütluste ebausaldusväärsust suurendab veelgi asjaolu, et tema teadmised sellesisulisest asjaajamisest on minimaalsed ja tal ei olnud mingit kogemust äritegevuseks. Ringkonnakohus osutas asjaolule, et on väheusutav suure summa laenamine isikule, kes alles loodab alustada äritegevust ja seda taolisel riskantsel alal nagu seda on põllumajandus. Samas on arusaamatu, miks pidanuks K. Saar riskeerima suure summa hoidmisega sularahas kodus, aga mitte paigutama seda panka. Mõistetamatuks jääb seegi, miks pidi K. Saar, pärast seda, kui oli saanud aru põllumajandussaaduste turustamise ärilisest ebaotstarbekusest, otsima võimalust raha edasilaenamiseks, mitte aga tagastama saadud laenu V. Petrovile. Veel märkis ringkonnakohus, et K. Saar, kes ei tee vahet kommertspandi- ja laenulepingul; ei tea, millal KKH pidi laenu tagasi maksma; kuidas ja kas OÜ-le Meilepuu laenu katteks vara üle kanti, ei saanud OÜ Meilepuu nimel ka iseseisvalt selliseid lepinguid sõlmida, vaid pidi kasutama kõrvalist abi. Kõrvalise abi kasutamist on K. Saar ka hilisemal ülekuulamisel kinnitanud, väites, et tegelikkuses koostas kõik lepingud M. Jürimäe ja tema kirjutas vaid nendele alla, saamata seejuures aru, milleks need lepingud olid koostatud. Eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et tegelikult OÜ Meilepuu KKH-le laenu ei andnud. Ringkonnakohus leidis, et sõlmides oma ametiseisundit ära kasutades OÜ-ga Meilepuu KKH-le usaldatud vara müügilepingu, riisus M. Jürimäe aktsiaseltsi vara kolmanda isiku kasuks, põhjustades samas KKH maksejõuetuse. Viimane omakorda põhjustas olulise varalise kahju kaubahallile kaupu tarninud isikutele. Kuna M. Jürimäe ei põhjustanud mitte enda kui füüsilise isiku pankrotti, ei saa teda vastutusele võtta mitte KrK § 1482, vaid KrK § 161 järgi. M. Jürimäe ametiseisundi kuritarvitamine seisnes KKH varade võõrandamises olematu laenu katteks. Ringkonnakohus märkis, et osaühingute Meilepuu, Kevelaid ja Fatsen vahelised tehingud, mille käigus KKH vara vahetas korduvalt omanikku, viitavad otseselt sellele, et nende tehingute tegemise eesmärgiks oli varjata selle vara tegelikku omanikku. Samas andis korduv näiliste tehingute teostamine M. Jürimäele võimaluse varjata saadud raha ebaseaduslikku päritolu, sest tehingute tulemusena muutus KKH-lt riisutud vara juriidiliselt OÜ Fatsen varaks. Põhistades M. Jürimäe õigeksmõistmist KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi, leidis ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad igasugused tõsikindlad tõendid, mille alusel on võimalik väita, et M. Jürimäe osales OÜ Kevelaid valduses olnud Estiko Investeeringute AS inventari äraviimises. Ringkonnakohus ei nõustunud ka maakohtu järeldusega, et KKH ja MTÜ Lõuna-Eesti Metsatöötlemise Arendusühingu vahel sõlmitud konsultatsioonilepingu näol oli tegemist näiliku tehinguga, mille eesmärk oli KKH-lt 118 000 krooni riisumine. Seetõttu arvas kohus kõnealuse lepingu sõlmimisega seotud episoodi M. Jürimäele KrK § 141 1 lg 3 p 1 järgi esitatud süüdistusest välja. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 11. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Jürimäe kaitsja vandeadvokaat M. Sikut, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista M. Jürimäe kõigis talle süüks arvatud kuritegudes õigeks. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. Kohtud on ebaõigesti hinnanud tunnistaja K. Saare erinevatel ülekuulamistel ja erinevates menetlusseisundites antud vastukäivaid ütlusi, eelistades M. Jürimäed süüstavat osa. Samuti jäeti K. Saar kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet eirates mõlema astme kohtus üle kuulamata ning tugineti üksnes tema eeluurimisel antud ütlustele. Kohtud on ebaseaduslikult seadnud kahtluse alla tunnistaja M. Ornefeldti ütlused motiivil, et kõnealune tõend esitati alles kohtuliku uurimise lõpul. Kohtud on jätnud andmata hinnangu mitmetele tõenditele, mis kinnitavad OÜ Meilepuu poolt KKH-le laenu andmist. Kohtud on põhjendamatult lugenud süüdistuses nimetatud tehingud näilikeks. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et KKH aktsiad kuulusid sajaprotsendiliselt OÜ-le Fatsen, mille ainuosanik oli M. Jürimäe. Seega oli KKH näol sisuliselt tegemist M. Jürimäe varaga. Kui eeldada, et mõne tehinguga on KKH-le tekitatud kahju, siis tekitas M. Jürimäe kahju iseendale. Kassaatori arvates on siin tegemist kannatanu nõusolekuga, mis välistab igal juhul M. Jürimäe käitumise õigusvastasuse. Kaitsja märgib, et käsitades KKH maksejõuetuse põhjustamist ametiseisundi kuritarvitamisena, on kohtud eksinud karistusõiguses kehtiva määratletuspõhimõtte ja analoogiakeelu vastu. Maksejõuetuse põhjustamine ja ametiseisundi kuritarvitamine on oma olemuselt täiesti erinevad koosseisud – maksejõuetuse tahtlik põhjustamine ei ole kriminaalõiguslikult üldse käsitletav ametialase kuriteona, vaid kuulub nii varem kehtinud seaduse kui ka praegu kehtiva seaduse järgi iseseisva koosseisuna majandusalaste kuritegude loetellu. Samuti on kohtud ekslikult järeldanud, et kuna KKH pankrot saabus pärast M. Jürimäe juhatuse liikmeks olemist, siis on M. Jürimäe ka selle põhjustanud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli KKH makseraskustes juba enne M. Jürimäe asumist KKH juhatuse liikmeks. Kassaator on seisukohal, et KKH poolt vara võõrandamine OÜ-le Meilepuu ei põhjustanud KKH maksejõuetust ega muutnud KKH vara seisu. Seoses M. Jürimäe süüditunnistamisega rahapesus märgib kaitsja, et M. Jürimäe kui füüsiline isik ei ole süüdistuse kohaselt rahapesu objektiks oleva varaga teinud mingeid õigustoiminguid, kuna tehingud OÜ-ga Meilepuu tegi KKH. M. Jürimäe oli vaid KKH seaduslik esindaja. KKH müüs vara OÜ-le Meilepuu, millel ei olnud M. Jürimäega mingit seost. Kuna OÜ Meilepuu omandas vara KKH võla katteks täiesti seaduslikul teel, ei ole tegemist ka vara ebaseadusliku päritoluga. Kõik õigustoimingud tehti avalikult, nende kohta on sõlmitud ostu-müügilepingud ja esitatud arved. Järelikult pole püütud varjata ka vara algset omanikku. Kõik tehingutes osalenud pooled olid teadlikud müüdud kauba ja inventari päritolust ja selle algsest omanikust. Lisaks leiab kassaator, et ei kriminaalkoodeksis ega karistusseadustikus pole rahapesu mõiste piisavalt määratletud. Seadus ei sätesta rahapesu tunnuseid ega võimalda keskmiste võimetega isikul aru saada, mida rahapesu tähendab. Puudub ka asjakohane kohtupraktika. Samuti kahtleb kassaator selles, kas enne 1. jaanuari 2004 oli rahapesu omistatav füüsilisele isikule või üksnes krediidi- ja finantseerimisasutustele ning teistele tol ajal kehtinud rahapesu tõkestamise seaduses sätestatud ettevõtjatele. 12. Kassatsioonivastuses palub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kretel Tamm jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokurör märgib, et ehkki tunnistaja K. Saar oli kohtusse kutsutud, jättis ta maakohtusse ilmumata. Samas nõustusid nii M. Jürimäe kui tema kaitsja K. Saare eeluurimisel antud ütluste avaldamisega ega taotlenud järgmistel kohtuistungitel enam K. Saare kohtussekutsumist. Seega ei rikkunud Tartu Maakohus K. Saart üle kuulamata jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 13. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas M. Jürimäe kaitsja esitatud kassatsiooni ja palus selle rahuldada. Prokurör leidis, et kassatsioon on põhjendamatu ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht I. 14. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on alusetud kassaatori väited, nagu rikkunuks kohtud käesolevas kriminaalasjas faktiliste asjaolude tuvastamisel oluliselt kriminaalmenetluse norme. 15. On õige, et tunnistaja K. Saare erinevatel ülekuulamistel antud ütlused OÜ Meilepuu poolt 2 500 000 krooni KKH-le laenamise kohta on omavahel vastuolus. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu, et jättes arvestamata K. Saare esialgsed ütlused raha laenamise kohta KKH-le, ei tuginenud kohtud mitte pelgalt sellele, et K. Saar asus hilisemates ütlustes raha laenamist eitama, vaid eeskätt K. Saare esialgsete (s.o raha laenamist kinnitavate) ütluste ilmselgele ebausutavusele. Siinkohal viitab kolleegium ringkonnakohtu otsuses toodud K. Saare esialgsete ütluste põhjalikule analüüsile (vt käesoleva otsuse punkti 10). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude «elulist usutavust» ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Seda nõuet on ringkonnakohus käesolevas kriminaalasjas ka järginud. 16. Kriminaalkolleegium möönab, et arvestades K. Saare ütluste rolli kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel, tulnuks maakohtul K. Saar kohtuistungil üle kuulata. Siiski ei ole alust tunnistada K. Saare eeluurimisel antud ütluste KrMK § 246 lg 1 p 2 alusel avaldamist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, kuna ei M. Jürimäe ega tema kaitsja ei taotlenud pärast K. Saare kohtuistungile ilmumata jäämist tema uut kohtussekutsumist. 12. detsembri 2003. a kohtuistungil märkis kaitsja, et «protsess on jõudnud sellesse järku, et tõendi allikad on fikseeritud, tsiviilhagejate ütlused on antud ja tunnistajate ütlused on kuulatud. Osad tunnistajad on jäänud ilmumata ja ei pea ka vajalikuks nende ilmumist kohtusse» (VII kd, tl 207). 29. juuli 2004. a kohtuistungil, mil avaldati K. Saare eeluurimisel antud ütlused, ei vaielnud M. Jürimäe ega tema kaitsja sellele vastu (VIII kd, tl 255) ja palusid kohtulikku uurimist täiendada üksnes tunnistaja M. Ornefeldti ülekuulamisega (VIII kd, tl 273). Viimatinimetatud taotluse maakohus ka rahuldas. Ehkki kassatsioonis heidab M. Jürimäe kaitsja ringkonnakohtule ette, et viimane ei kõrvaldanud maakohtus aset leidnud kohtuliku uurimise vahendituse ja suulisuse põhimõtte rikkumist, ei ole kaitsja oma apellatsioonis sellisele rikkumisele viidanud ega vastavalt KrMS § 321 lg 1 p-le 5 (AKKS § 8 lg 3) taotlenud K. Saare tunnistajana kutsumist ringkonnakohtu istungile. 17. Erinevalt kassaatorist ei näe kriminaalkolleegium midagi seadusevastast selles, et kohtud arvestasid K. Saare poolt M. Jürimäele 2 500 000 krooni üleandmist kinnitanud tunnistaja M. Ornefeldti ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjaoluga, et M. Jürimäe ja tema kaitsja viitasid kõnealuse tunnistaja isikule ja taotlesid tema ülekuulamist alles kohtuliku uurimise lõpul. Mõistetavalt on süüdistataval ja tema kaitsjal õigus esitada tõendeid kogu kohtuliku uurimise vältel. Samas ei ole millegagi välistatud see, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 1999. a otsus asjas nr 3-1-1-26-99 – RT III 1999, 13, 131, p 2.1). Seejuures on oluline silmas pidada, kas tõendi oodatust hilisemal esitamisel võib olla mõistlik põhjus. 18. Meelevaldne ja mitte millelgi põhinev on M. Jürimäe kaitsja seisukoht, nagu oleks tehingu näilisust võimalik tuvastada üksnes tehingu teinud isikute ütluste alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Tehing on näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Olukorras, kus tehingu näilikkusele ei tugine mitte mõni tehingu teinud isikutest, vaid kolmas isik, ei pruugi ükski näiliku tehingu teinud isikutest olla huvitatud tehingu tegeliku sisu ilmnemisest. Seega oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Samuti ei välista tehingu näilikkust selle tegemine notariaalses vormis. Tõestamisseaduse § 18 lg 1 kohaselt selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Kolleegium märgib, et notaril puudub reeglina võimalus ja kohustus kontrollida, kas pooled on tehingu tegemisel kokku leppinud, et nende tehtud tahteavaldused on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. II. 19. Õiguslikult ei ole arvestatav kassaatori väide, et kuna KKH aktsiad kuulusid sajaprotsendiliselt OÜ-le Fatsen, mille ainuosanik oli M. Jürimäe, oli KKH vara näol sisuliselt tegemist M. Jürimäe varaga, mistõttu M. Jürimäe vastutus omastamise eest on välistatud, sest esineb õigusvastasust välistava asjaolu, s.o kannatanu nõusolek. Esmalt selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kui OÜ-le Meilepuu võõrandatud kaubavaru ja kaubandusinventar oleks tõepoolest kuulunud M. Jürimäele, puudunuks tema käitumises juba omastamise objektiivne koosseis, kuna omastamise objekt saab olla üksnes teo toimepanija jaoks võõras vara. Samas puudub igasugune õiguslik alus M. Jürimäe kaitsja arvamusel, et KKH vara on võrdsustatav M. Jürimäe varaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 lg 1 esimese lause kohaselt on juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt. Seega on juriidiline isik iseseisev õigussubjekt, keda ei saa samastada tema osanikeks, aktsionärideks, liikmeteks või juhtivtöötajateks olevate füüsiliste isikutega. Asjaõigusseaduse § 6 lg 2 teine lause sätestab, et juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teisele isikule. Järelikult on aktsiaseltsi või osaühingu vara aktsionäri või osaniku jaoks KrK § 141 1 ja KarS § 201 tähenduses võõras isegi siis, kui sellele aktsionärile kuulub 100% seltsi aktsiatest või osanikule ühingu ainukene osa. Vastupidine seisukoht tähendaks muu hulgas seda, et juriidilise isiku võlausaldajate huvidel puuduks sisuliselt igasugune kaitse. 20. KKH ja viimase tarnijate vara OÜ-le Meilepuu võõrandamise eest on M. Jürimäe lisaks KrK § 1411 lg 3 p-le 1 süüdi tunnistatud ka KrK § 161 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium meenutab, et ametiseisundi kuritarvitamise näol on tegemist blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega. M. Jürimäele KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses ei ole viidatud ühelegi M. Jürimäe kui KKH juhatuse liikme seadusest või muust õigusaktist tulenevale kohustusele, mille rikkumises M. Jürimäe ametiseisundi tahtlik ärakasutamine seisnes. Seega on M. Jürimäe süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises konkretiseerimata. Samas on M. Jürimäe vastutus ametiseisundi kuritarvitamise eest välistatud juba seetõttu, et KrK § 161 ja § 141 1 on üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu need kuriteokoosseisud ideaalkogumit ei moodusta. 21. Seoses M. Jürimäe süüditunnistamisega KarS § 394 lg 2 p 3 järgi märgib kriminaalkolleegium järgmist. Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt pani M. Jürimäe rahapesu tunnustele vastavad teod toime 2002. aasta 1. juulist 1. septembrini (kaasa arvatud). Sel ajal kehtinud rahapesu tõkestamise seaduse (edaspidi RpTS) § 2 sätestas, et rahapesu on kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena saadud vara muundamine, üleandmine või varaga õigustoimingute sooritamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine. Analoogilise regulatsiooni näeb ette ka kehtiv rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et rahapesu kui kuriteo eesmärk on varjata n-ö rahapesu eelset seost rahapesu objektiks oleva vara ja seda kuritegelikult kontrolliva isiku vahel, s.o asjaolu, et nimetatud isik käsutas vara ka enne selle näilikku teenimist pealtnäha seaduslikust allikast (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-34-05 – RT III 2005, 24, 252, p 23). Käesolevas kriminaalasjas on kohtud tuvastanud, et osaühingute Meilepuu, Kevelaid ja Fatsen süüdistuses kirjeldatud tehingud olid näilikud TsÜS § 89 mõttes ja tehtud eesmärgiga varjata tehingute objektiks oleva vara ebaseaduslikku päritolu ning tegelikku omanikku. Seejuures oli M. Jürimäe lõpuks vara omandanud OÜ Fatsen ainuosanik ning osaühingud Kevelaid ja Meilepuu olid faktiliselt M. Jürimäe juhtimise ja kontrolli all, ehkki formaaljuriidiliselt tal nimetatud kahe äriühinguga seos puudus. Kõik süüdistuses nimetatud tehingud toimusid M. Jürimäe korraldusel. Nendel asjaoludel on maakohus ja ringkonnakohus asunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendatult seisukohale, et M. Jürimäe käitumine vastab rahapesu koosseisulistele tunnustele. Osaühingute Meilepuu, Kevelaid ja Fatsen vahel tehtud tehingute tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingute objektiks olev vara on KKH-lt ja viimase tarnijatelt omastatud, samuti seda, et M. Jürimäel oli kõnealuse vara üle faktiline kontroll juba enne selle omandamist tema ainuosalusega OÜ Fatsen poolt. III. 22. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib KrMS § 352 lg 6 alusel, et kohtud on eksinud tsiviilhagi küsimuse lahendamisel. Kriminaalasjas on tuvastatud, et M. Jürimäe omastas KKH ja viimase tarnijate vara kokku 2 477 494 krooni ja 22 sendi väärtuses. Selle summa osas esitas kriminaalmenetluses M. Jürimäe vastu tsiviilhagi KKH (pankrotis). Maakohus rahuldas selle hagi täies ulatuses. Lisaks mõistis maakohus aga seoses sama kaubakoguse omastamisega M. Jürimäelt välja veel kokku 198 002 krooni ja 45 senti osade KKH tarnijate – AS Floreng Marketing, Janita Eesti OÜ, FIE Birgit Siska, OÜ Tivald, OÜ Eiren, OÜ Lunettes ja OÜ Pronova – kasuks. Maakohus põhistas nimetatud seitsme ettevõtja tsiviilhagide rahuldamist üksnes asjaoluga, et erinevalt KKH teistest tarnijatest ei ole need isikud esitanud nõuet KKH pankrotimenetluses. Kahju hüvitamise materiaalõiguslikku alust kohtuotsusest ei nähtu. Ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust ei muutnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtutel ei olnud õiguslikku alust AS Floreng Marketing, Janita Eesti OÜ, FIE Birgit Siska, OÜ Tivald, OÜ Eiren, OÜ Lunettes ja OÜ Pronova tsiviilhagide rahuldamiseks. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest olid osad tarnijad andnud koos kauba valduse üleminekuga KKH-le üle ka kauba omandiõiguse. Sellistel tarnijatel on üksnes ostu-müügilepingust tulenev nõue KKH (pankrotis) vastu, mille lahendamine saab toimuda vaid KKH pankrotimenetluses. Teine osa tarnijatest reserveeris kauba KKH-le üleandmisel endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni (omandireservatsioon). Kuna käesoleval juhul võõrandas KKH talle omandireservatsiooniga üle antud kauba OÜ-le Meilepuu enne pankroti väljakuulutamist, kuid OÜ Meilepuu selle kauba eest tegelikult ei tasunud, tekkis tarnijatel tulenevalt 1992. a pankrotiseaduse § 53 lg 4 p-st 2 õigus nõuda OÜ-lt Meilepuu kui pahauskselt omandajalt vindikatsiooni korras kauba üleandmist. Samuti tekkis tarnijatel õigus esitada pankrotimenetluses võlaõiguslik nõue KKH (pankrotis) vastu, kuid sel juhul ei olnuks neil eelistusi teiste võlausaldajate ees. Seadusest ei tulene KKH tarnijate õigust nõuda kahju hüvitamist otse M. Jürimäelt. Äriseadustiku § 315 lg 1 (alates 1. juulist 2002 kehtivas redaktsioonis) sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et lõikes 1 nimetatud kahju hüvitamist aktsiaseltsile võib nõuda ka aktsiaseltsi võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada aktsiaseltsi vara arvel. Seega võivad aktsiaseltsi võlausaldajad, juhul kui nad ei saa oma nõudeid rahuldada aktsiaseltsi vara arvel, nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist üksnes võlgnikust aktsiaseltsile. IV. 23. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 21. veebruari 2005. a ja Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2004. a otsused M. Jürimäe süüditunnistamises KrK § 161 järgi, samuti osas, millega rahuldati AS Floreng Marketing, Janita Eesti OÜ, FIE Birgit Siska, OÜ Tivald, OÜ Eiren, OÜ Lunettes ja OÜ Pronova tsiviilhagid. Riigikohus mõistab M. Jürimäe KrK § 161 järgi õigeks. AS Floreng Marketing, Janita Eesti OÜ, FIE Birgit Siska, OÜ Tivald, OÜ Eiren, OÜ Lunettes ja OÜ Pronova tsiviilhagid jätab kriminaalkolleegium KrMS § 310 lg 1 alusel läbi vaatamata. Muus osas tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsused jätta muutmata. M. Jürimäe kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Eerik KERGANDBERG Ott JÄRVESAAR Hannes KIRIS