Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-34-05 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2005. a kohtuotsus D. B. süüdistuses KarS § 386 lg 1, § 390 lg 1 - § 22 lg 3, § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 345 lg 1 järgi

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-34-05 Otsuse kuupäev 27. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi D. B. süüdistuses KarS § 386 lg 1, § 390 lg 1 – § 22 lg 3, § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 345 lg 1 järgi; A. M. süüdistuses KarS § 386 lg 1, § 390 lg 1 – § 22 lg 3, § 394 lg 2 p-de 2 ja 3, § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi; J. A. süüdistuses KarS § 386 lg 1 – § 22 lg 3 ja § 390 lg 1 – § 22 lg 3 järgi; S. S. süüdistuses KarS § 386 lg 1 – § 22 lg 3 ja § 390 lg 1 järgi; V. S. süüdistuses KarS § 386 lg 1 – § 22 lg 3 ja § 390 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2004. a otsus asjas nr 2-1/893/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Maria Sutt ja J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev 27. aprill 2005. a Istungil osalenud isikud Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel Siitam-Nyiri, J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova ja D. B. ning A. M. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2004. a otsus osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu 21. septembri 2004. a otsus D. B. ja A. M. solidaarselt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu) kasuks 12 408 712 krooni väljamõistmises ja tehti tsiviilhagi lahendamisel uus otsus. 2. Jõustada eelmises punktis nimetatud osas Tallinna Linnakohtu 21. septembri 2004. a otsus. 3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 4. J. A. kaitsja kassatsioon rahuldada. 5. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata. 6. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel kaitsjatasu 7120 (seitse tuhat ükssada kakskümmend) krooni Merike Borunova Advokaadibüroo kasuks. 7. Välja mõista J. A. riigieelarve tuludesse (Rahandusministeerium a/a 10220034800017 viitenumber 2800050562) 7120 (seitse tuhat ükssada kakskümmend) krooni kaitsjatasu katteks. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 21. septembri 2004. a otsusega tunnistati D. B. ja A. M. süüdi ja neid karistati KarS § 386 lg 1 järgi 2-aastase vangistusega, KarS § 390 lg 1 – § 22 lg 3 järgi 3-aastase vangistusega, KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 5-aastase vangistusega ja KarS § 345 lg 1 järgi 5-kuulise vangistusega. A. M. tunnistati süüdi ja teda karistati ka KarS § 344 lg 1 järgi 5-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus nii D. B. kui A. M. liitkaristuse 5 aastat vangistust. KarS § 74 lg 2 alusel määras kohus mõistetud vangistusest kohesele ärakandmisele 3 aastat, jättes ülejäänud osa vangistusest tingimisi 3-aastase katseajaga kohaldamata. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus D. B. ja A. M. karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja. Linnakohus pani kummalegi kohtualusele kohustuse täita käitumiskontrolli jooksul KarS § 75 lg-s 1 sätestatud nõudeid ja hüvitada katseaja lõpuks kuriteoga tekitatud kahjust vähemalt 100 000 krooni. Kohus määras, et D. B. ja A. M. määratud katseaeg hakkab kulgema neile mõistetud reaalse vangistuse ärakandmisest ning mõistis kuriteoga tekitatud kahju katteks D. B. ja A. M. solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 12 408 712 krooni. 2. KarS § 386 lg 1 järgi tunnistati D. B. ja A. M. süüdi selles, et nad esitasid maksuhaldurile OÜ L. ja OÜ A. G. käibedeklaratsioonides valeandmeid, mille tagajärjel jäi riigile laekumata 2 746 089 krooni OÜ L. ja 1 342 175 krooni OÜ A. G. poolt tasumisele kuulunud käibemaksu. 3. KarS § 390 lg 1 – § 22 lg 3 järgi tunnistati D. B. ja A. M. süüdi selles, et nad aitasid kaasa S. S. ja V. S. poolt osaühingute L. ja A. G. tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmisele. Selle tagajärjel jäi riigile laekumata tulumaksu 5 296 211 krooni OÜ-lt L. ja 3 024 237 krooni OÜ-lt A. G. 4. KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati D. B. ja A. M. süüdi selles, et nad tegid käesoleva otsuse punktis 2 märgitud kuriteo tulemusel saadud rahaga (4 088 264 krooni) tehinguid, mille eesmärk oli vara tegeliku omaniku ja selle ebaseadusliku päritolu varjamine. Need tehingud toimusid järgmistel asjaoludel. D. B. sõlmis lepingud kahe maasturi – maksumusega vastavalt 885 249 krooni ja 778 846 krooni ning 46 senti – liisimiseks. Lepingute sõlmimiseks kasutas D. B. võltsitud palgatõendeid. Lepingujärgseid makseid tasus D. B. liisingufirmale kas sularahas või läbi oma abikaasa arvelduskonto. Viimasel juhul andis D. B. vajaliku summa raha vahetult enne maksegraafikus sätestatud tähtaega sularahas abikaasale, kes maksis selle oma kontole ja tegi ülekande liisingufirmale. Ka A. M. sõlmis lepingud kahe sõiduauto – maksumusega vastavalt 623 194 krooni ja 30 senti ning 785 192 krooni ja 61 senti – liisimiseks. Lepingute sõlmimiseks kasutas temagi võltsitud palgatõendeid. Lepingujärgseid makseid tasus ta liisingufirmale, sarnaselt D. B., kas sularahas või läbi oma elukaaslase arvelduskonto. 5. KarS § 345 lg 1 järgi tunnistati D. B. ja A. M. süüdi võltsitud palgatõendite kasutamises liisingulepingute sõlmimisel. A. M. tunnistati KarS § 344 lg 1 järgi süüdi ka enda kasutatud palgatõendite võltsimises. 6. Sama kohtuotsusega tunnistati J. A. süüdi ja teda karistati KarS § 386 lg 1 – § 22 lg 3 järgi 6-kuulise vangistusega ja KarS § 390 lg 1 – § 22 lg 3 järgi 1 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega. Kohus mõistis J. A. KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse 1 aasta ja 6 kuud vangistust, jättes selle KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga kohaldamata. J. A. tunnistati KarS § 386 lg 1 – § 22 lg 3 järgi süüdi selles, et ta aitas kaasa D. B. ja A. M. poolt OÜ L. käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisele. KarS § 390 lg 1 – § 22 lg 3 järgi tunnistati J. A. süüdi selles, et ta aitas kaasa S. S. poolt OÜ L. tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmisele. 7. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka S. S. ja V. S., kuid nende osas ei ole kassatsiooni esitatud. 8. Põhistades D. B. ja A. M. süüditunnistamist KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, sedastas linnakohus järgmist. Kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et maksude väärarvestamise ja tasumata jätmise tagajärjel tekkis D. B. ja A. M. illegaalne sissetulek, mille õiguspärasesse käibesse laskmiseks oli vaja selle ebaseaduslikku päritolu varjata, et mitte sattuda uurimisorganite huviorbiiti. Legaalset sissetulekut ületavaid kulutusi tegid kohtualused varjatult, kasutades selleks võltsitud palgatõendeid ja oma lähedaste pangaarveid. Rahapesu kui süüteo puhul on vajalik eelnev kuritegu. Antud juhul oli eelnevaks kuriteoks D. B. ja A. M. poolt maksude väärarvutuse esitamine maksuhaldurile, mille tulemusena jäi riigieelarvesse laekumata 4 088 264 krooni käibemaksu. Vara muundamine toimus õigustoimingutega, mis seisnesid rendilepingute sõlmimise tulemusena saadud sõidukite kasutusõiguse omandamises. Eesmärgiga varjata raha ebaseaduslikku päritolu esitasid D. B. ja A. M. liisingufirmale võltsitud palgatõendid, mis pidid tõendama nende legaalset igakuist sissetulekut. Ühtlasi eesmärgiga varjata raha tegelikku omanikku tasusid D. B. ja A. M. igakuiseid makseid ülalnimetatud lepingute eest oma abikaasa ja elukaaslase pangaarvete kaudu. 9. Linnakohus luges kriminaalasjas esitatud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu) tsiviilhagi summas 12 408 712 krooni põhjendatuks ja rahuldas selle. Seejuures märkis kohus, et kohtualused kannavad vastutust tekitatud kahju eest nende kuriteoepisoodide osas, milles on kohtu poolt tuvastatud nende ühine osavõtt. OÜ-ga L. seotud kuriteoepisoodidega tekitatud kahju eest summas 8 042 300 krooni peaksid solidaarselt vastutama D. B., A. M., J. A. ja S. S. OÜ-ga A. G. seotud kuriteoepisoodidega tekitatud kahju eest summas 4 366 412 krooni aga solidaarselt D. B., A. M. ja V. S. Kuid tuginedes võlaõigusseaduse §-le 1050, leidis linnakohus, et tsiviilhagi hüvitamise kohustus tuleb panna üksnes D. B. ja A. M. Kohus põhjendas seda asjaoluga, et kuritegu juhtisid ja seeläbi kogu kasu said A. M. ja D. B. ning et J. A., S. S. ja V. S. said oma tegevuse eest tasu vaid 3000 krooni kuus. Lisaks sellele on S. S. ja V. S. invaliidid ning J. A. on haige inimene, kes on raskes materiaalses olukorras. 10. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid D. B., tema kaitsja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja, A. M. ja tema kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa. D. B. kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning ülejäänud kuritegude eest mõistetud karistuste kergendamist. Samuti palus kaitsja realiseerida tsiviilhagi katteks üksnes 1/2 arestitud korterist, kuna tegemist on abikaasade ühisvaraga. D. B. apellatsioonis esitatud taotlused kattusid kaitsja taotlustega. Täiendavalt palus D. B. tsiviilhagi väljamõistmist ka J. A., S. S. ja V. S. A. M. kaitsja taotles Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 386 lg 1, § 390 lg 1 – § 22 lg 3 ja § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning A. M. õigeksmõistmist nendes kuritegudes. Samuti taotles kaitsja A. M. kergema liitkaristuse mõistmist ja märkis, et kohus on põhjendamatult mõistnud kuriteoga tekitatud kahju välja üksnes A. M. ja D. B. A. M. palus end õigeks mõista KarS § 386 lg 1 ja § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning kergendada karistust. Samuti taotles ta tsiviilhagi katteks arestitud korteri realiseerimist üksnes 1/2 ulatuses ja kohtuotsuse tühistamist selles osas, millega vabastati kaaskohtualused J. A., S. S. ja V. S. kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest. 11. Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2004. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus D. B. ja A. M. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, samuti nendele isikutele mõistetud liitkaristuse, katseaja kulgemise alguse ja tsiviilhagi osas. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti D. B. ja A. M. KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti neile liitkaristus 3 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Ringkonnakohus pani mõlemale kohtualusele kohustuse täita käitumiskontrolli jooksul KarS § 75 lg-s 1 sätestatud nõudeid ja hüvitada katseaja lõpuks kuriteoga tekitatud kahjust vähemalt 100 000 krooni. Katseaja alguseks luges ringkonnakohus linnakohtu otsuse tegemise kuupäeva. D. B. ja A. M. vabastati vahi alt ja nende vahi all viibitud aeg arvati karistusaja hulka. Ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksukeskuse kaudu) kasuks välja J. A. ja S. S. solidaarselt 804 230, V. S. 436 641 ning D. B. ja A. M. solidaarselt 11 167 841 krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. 12. Seoses D. B. ja A. M. õigeksmõistmisega KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 märkis ringkonnakohus järgmist. Kriminaalasjas on tõendatud õigustoimingute tegemine kuritegeliku kasumiga. Võltsitud palgatõendite esitamisega liisingufirmadele on täidetud ka rahapesu obligatoorne koosseisuline tunnus – vara ebaseadusliku päritolu varjamise eesmärk. Rahapesu koosseis näeb aga ette, et üheaegselt esineks nii vara ebaseadusliku päritolu kui ka selle vara tegeliku omaniku varjamise eesmärk. Sisuliselt tähendab vara tegeliku omaniku varjamine seda, et rahapesu toimepanija seos kuriteo läbi omandatud varaga ei ole enam dokumentaalselt jälgitav. D. B. ja A. M. sõlmisid neile süüksarvatud lepingud enda nimel, ise tegid nad ka osa vara väljaostumaksetest. Mõlemad süüdistatavad olid enda sõlmitud rendilepingute objektiks olevate sõidukite valdajad. Olukord, kus enda nimel sõlmitud rendilepingu igakuiseid makseid tasutakse enda nimelt, kuid läbi perekonnaliikme pangakonto, ei distantseeri vara valdajat varast selliselt, et vara tegelikku omanikku ei oleks võimalik tuvastada. Ringkonnakohtu hinnangul olnuks alust rääkida vara tegeliku omaniku varjamisest juhul, kui rendilepingud oleksid sõlmitud variisikute nimel ja variisikud oleks olnud märgitud rendilepingu objektiks oleva vara valdajaks, kuid rendimakseid oleksid tegelikult tasunud ja vara tegelikult kasutanud süüdistatavad. 13. Eesti Vabariigi tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas leidis ringkonnakohus, et J. A., S. S. ja V. S. täielik vabastamine kahju hüvitamisest ei ole põhjendatud. Nad on täisealised isikud, kes said aru oma tegude tähendusest ning olid võimelised neid juhtima. Samuti said J. A., S. S. ja V. S. süstemaatiliselt tasu kuriteo toimepanemise eest. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et linnakohtu poolt kahju hüvitamisest vabastamisel arvestatud asjaolud annavad aluse üksnes vähendada J. A., S. S. ja V. S. osa kahju hüvitamisel. Kohus jõudis järeldusele, et õiglane ja igati põhjendatud oleks sisse nõuda J. A. ja S. S. solidaarselt 10% OÜ-ga L. seotud kuriteoepisoodidega tekitatud kahjust ehk 804 230 krooni. 90% nimetatud episoodidega tekitatud kahjust – seega 7 238 070 krooni – peavad hüvitama solidaarselt D. B. ja A. M. 10% OÜ-ga A. G. seotud kuriteoepisoodidega tekitatud ehk 436 641 krooni tuleb sisse nõuda V. S. ning ülejäänud summa, s.o 3 929 771 krooni solidaarselt D. B. ja A. M. Kokku tuleb D. B. ja A. M. solidaarselt välja mõista 11 167 841 krooni. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad 14. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Maria Sutt ja J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova. 15. Prokuröri kassatsioonis palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus D. B. ja A. M. KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeksmõistmises ja neile kohaldatud karistuse osas ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Oma taotlust põhistab prokurör järgmiselt. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu otsuses märgituga, mille kohaselt KarS §-s 394 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimiseks peab teo toimepanijal üheaegselt esinema nii vara tegeliku omaniku kui selle ebaseadusliku päritolu varjamise eesmärk. Ka juhul, kui varjatakse üksnes vara ebaseaduslikku päritolu, on illegaalne tulu isiku kavatsetud tegevuse läbi varjatult õiguskäibesse toimetatud. Kuriteo tulemusel saadud vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on omavahel nii tihedas korrelatiivses seoses, et tegelikult ei ole võimalik tuvastada ühte ilma teiseta. Antud juhul on rahapesu objektiks OÜ L. ja OÜ A. G. poolt riigile tasumata jäänud käibemaks – osaühingute arveldusarvetelt välja võetud sularaha. «Vara tegeliku omanikuna» rahapesu koosseisu tähenduses tulebki käesolevas kriminaalasjas mõista osaühinguid A. G. ja L. Kasutades võltsitud palgatõendeid, varjasid A. M. ja D. B. liisingumaksete tasumiseks kasutatud raha tegelikku omanikku selliselt, et näitasid nagu kuuluks raha neile palgatuluna, kuigi tegelikult oli see osaühingute L. ja A. G. vara, millele kuulus riigi nõudeõigus. Oluline on eristada vara, mis on kuriteo tulemusel saadud ja vara, mida eelmise arvel soetatakse. Rahapesu koosseisu realiseerimiseks ei pea isik varjama mitte vara, mida soetatakse, vaid kuriteo tulemusel saadud vara, mida muundatakse. Seega ei ole tähtsust asjaolul, et D. B. ja A. M. ei varjanud liisingulepingute alusel soetatud vara, s.o sõiduautosid. Ekslik on ringkonnakohtu väide ka selle kohta, et vara tegelikku omanikku pole võimalik varjata, kui tasumine toimub läbi perekonnaliikme arveldusarve. Õiguslikus mõttes on suur erinevus, kas vara kuulub isikule või tema perekonnaliikmele. 16. Vastuses prokuröri kassatsioonile palub A. M. kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa jätta nimetatud kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja leiab, et omakasulise kuriteo läbi saadud tulu enda kasuks pööramine ei täida rahapesu koosseisu. Vastasel korral tuleks rahapesu eest vastutusele võtta iga omakasulise kuriteo toimepanija, kes ostab kuritegelikul teel omandatud vara eest näiteks toiduaineid või alkoholi, kuna ka sellisel juhul on tegemist kuritegelikul teel saadud vara legaalsesse käibesse pööramisega. Samuti on kaitsja arvates küsitav, kas kaasnevalt maksukuriteoga on üldse võimalik esitada isikule süüdistust rahapesus. 17. J. A. kaitsja vandeadvokaat M. Borunova taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega J. A. mõisteti Eesti Vabariigi tsiviilhagi katteks välja 804 230 krooni. Kaitsja palub tsiviilhagi osas jõustada linnakohtu otsuse, mis ei käsitlenud J. A. kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmist. Kassaator märgib, et ringkonnakohus ei edastanud J. A. ega tema kaitsjale D. B., A. M. ja nende kaitsjate apellatsioone, nagu ka kohtukutset ringkonnakohtu istungile, mistõttu nad ringkonnakohtu istungil ei osalenud. Seetõttu puudus neil ka võimalus vastuväidete esitamiseks. Seega esineb ringkonnakohtu otsuse puhul KrMS § 339 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Samuti on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 1 ja lg 3 punkti b nõudeid. Tulenevalt KrMS §-st 340 on ringkonnakohtul õigus teha süüdistatava olukorda raskendav otsus üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Käesolevas asjas prokurör linnakohtu otsust ei apelleerinud. Arutades süüdistatavate D. B. ja A. M. ning nende kaitsjate apellatsioone, ei olnud ringkonnakohtul õigust võtta arutlusele J. A. olukorda halvendavat küsimust – temalt tsiviilhagi väljamõistmist. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud tsiviilhagi väljamõistmist J. A., kellel erinevalt kõigist teistest süüdistatavatest puudus OÜ L. tegevuse üle nii formaal-juriidiline kui ka tegelik võim. Samuti jättis ringkonnakohus oma põhjendustes tähelepanuta, et rahalised vahendid, mis pärinesid OÜ L. maksupettusest, ei läinud J. A. käsutusse. J. A. käitumise ja Eesti Vabariigile tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos VÕS § 127 mõttes. 18. Riigikohtu istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled varem esitatud kirjalike seisukohtade ja nendes sisalduvate taotluste juurde. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht I. 19. Käsitledes ringkonnakohtu poolt D. B. ja A. M. õigeksmõistmist KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses ja prokuröri kassatsioonis esitatud väiteid, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. 20. Karistusseadustiku § 394 näeb ette vastutuse rahapesu eest (enne 1. septembrit 2002 nägi sellise vastutuse ette KrK § 148 15). D. B. ja A. M. esitatud süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal kehtinud rahapesu tõkestamise seaduse (edaspidi RpTS) § 2 sätestas, et rahapesu on kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena saadud vara muundamine, üleandmine või varaga õigustoimingute sooritamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine. Praegu kehtiv rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RpTRTS) § 2 määratleb rahapesu kui kuriteo tulemusena või sellises teos osalemise eest saadud vara omandamist, valdamist, kasutamist, muundamist, üleandmist või varaga tehingute või toimingute sooritamist, mille eesmärk või tagajärg on selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine. 21. Erinevalt mitmetest teistest riikidest ei ole Eesti seadusandja piiranud selliste kuritegude (nn eelkuritegude) ringi, mille tulemusena saadud vara võib olla rahapesu objektiks. Seetõttu ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium D. B. ja A. M. kaitsja seisukohaga, nagu ei saaks maksukuriteo läbi saadud vara olla rahapesu objekt. 22. Samuti ei ole seadusandja pidanud vajalikuks kasutada Euroopa Nõukogu rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni (RT II 2000, 7, 41) art 6 lg 2 punktis b ja rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni (RT II 2003, 1, 1) art 6 lg 2 punktis e ette nähtud võimalust mitte käsitleda, lähtudes siseriikliku õiguse aluspõhimõtetest, rahapesu subjektina eelkuriteo toimepanijat. Seega ei ole iseenesest välistatud, et isikut karistatakse samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest. 23. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et rahapesu on kriminaliseeritud vältimaks võimalust, et kuritegelikul teel saadud vara kasutatakse näiliselt seadusliku tulu teenimiseks. Rahapesu kui kuriteo eesmärk on varjata n.ö rahapesu eelset seost rahapesu objektiks oleva vara ja seda kuritegelikult kontrolliva isiku vahel, s.o asjaolu, et nimetatud isik käsutas vara ka enne selle näilikku teenimist pealtnäha seaduslikust allikast. 24. Rahapesu koosseisu tõlgendamisel tuleb arvestada asjaoluga, et kuriteo toimepannud isiku poolt kuritegelikul teel saadud vara kasutamisega kaasneb üldjuhul juba olemuslikult eesmärk või tagajärg varjata selle vara ebaseaduslikku päritolu. Siiski ei ole kuritegelikul teel saadud vara kasutamine mitte alati käsitatav rahapesuna. Tulenevalt RpTS (samuti kehtiva RpTRTS) § 2 sõnastusest peab rahapesu puhul esinema üheaegselt nii vara ebaseadusliku päritolu kui ka tegeliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg. Seejuures tuleb «vara tegeliku omanikuna» RpTS (samuti RpTRTS) § 2 ja seega ka KarS § 394 tähenduses mõista isikut, kelle tegeliku kontrolli all on vara, mille suhtes rahapesu toimub, mitte aga rahapesu objektiks oleva vara viimast seaduslikku omanikku. Siinkohal tuleb arvestada, et vara viimase seadusliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg on juba hõlmatud vara ebaseadusliku päritolu varjamise eesmärgist või tagajärjest. Samuti on taoline omaniku varjamise eesmärk (või tagajärg) üldomane kuritegelikul teel saadud vara kasutamisele, mistõttu selle tunnuse abil ei ole võimalik piiritleda rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes viisil kasutamisest. Lisaks tuleb arvestada, et rahapesu puhul on iseloomulik olukord, et eelkuriteo ja/või rahapesu toimepanija ei pruugi ka ise olla teadlik rahapesu objektiks oleva vara viimasest seaduslikust omanikust (nt juhul, kui vara pärineb narkootikumide müügist, prostitutsiooni vahendamisest, relvakaubandusest). 25. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Nii ei ole rahapesuga tegemist üldjuhul olukorras, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse lihtsalt n.ö vahetusse lõpptarbimisse (nt ostetakse tarbeesemeid). 26. Kui vara ebaseadusliku päritolu ja eelkuriteo toime pannud isiku varjamine ei ole kuritegelikul teel saadud varaga tehtavate toimingute eesmärgiks, vaid tagajärjeks, peab rahapesu toimepanijal sellise tagajärje suhtes olema vähemalt kaudne tahtlus (KarS § 15 lg 1, § 16 lg 1). 27. Lähtudes eeltoodust nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtuga selles, et D. B. ja A. M. süüksarvatud teos puudub rahapesu süüteokoosseisu obligatoorne tunnus – vara tegeliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et D. B. ja A. M. sõlmisid süüdistuses nimetatud liisingulepingud enda nimelt ja tegid ise ka esimesed vara väljaostumaksed. Seega, varjates võltsitud palgatõendeid kasutades küll liisingumakseteks kasutatava raha ebaseaduslikku päritolu, ei varjanud D. B. ja A. M. endi kui RpTS § 2 mõttes «vara tegelike omanike» seost selle rahaga. Olukorda ei muuda ka osade liisingumaksete tegemine läbi D. B. abikaasa ja A. M. elukaaslase pangakontode, samuti A. M. poolt ühe lepingujärgse väljaostumakse tasumine OÜ C. T. kaudu. 28. Samas nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri kassatsioonis esitatud väitega, et ringkonnakohus on vara tegeliku omaniku varjamise eesmärgi välistamisel ekslikult tuginenud muu hulgas asjaolule, et D. B. ja A. M. olid liisingulepingute objektiks olnud sõiduautode tegelikud valdajad. Rahapesu koosseisu aspektist ei ole oluline, kas varjatakse isikut, kelle tegeliku kontrolli all on rahapesu objektiks olnud vara pärast rahapesu, vaid see, kas varjatakse isikut, kes on kuritegelikul teel saadud vara tegelik omanik RpTS § 2 tähenduses enne selle vara muutmist rahapesu objektiks. Kõnealune eksimus ei mõjuta aga ringkonnakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt puudus D. B. ja A. M. käitumises vara tegeliku omaniku varjamise eesmärk. 29. Käesoleva kohtuotsuse punktides 20–28 toodud põhjustel jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse D. B. ja A. M. õigeksmõistmises KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata. II. 30. Seoses J. A. kaitsja kassatsioonis tõstatatud küsimustega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on suunanud kannatanu nõude süüdistatavate vastu, keda pole tsiviilhagis nimetatud ning keda kohus isegi ei teavitanud sellise nõude läbivaatamisest. Samuti on kohus tuginenud hagi otsustamisel võlaõigusseaduse asjassepuutumatule sättele, mille tulemusel on kohaldatud süüdistatavate solidaarvastutuse asemel ekslikult osavastutust. Loetletud rikkumised tunnistab kriminaalkolleegium oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, sest need on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse kriminaalmenetluses läbivaatamisele kuuluva tsiviilhagi osas. Tühistades ringkonnakohtu otsuse tsiviilhagi osas J. A. kaitsja kassatsiooni alusel, laiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 352 lg 6 alusel asja läbivaatamise piire ka S. S. ja V. S., kuigi nende osas ei ole kassatsiooni esitatud. Kriminaalkolleegium põhistab oma seisukohta tsiviilhagi osas järgmiselt. 31. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et maksukuritegudega on tekitatud kahju 12 408 712 krooni, sellest OÜ-ga L. seotud kuritegudega 8 042 300 ja OÜ-ga A. G. seotud kuritegudega 4 366 412 krooni. Samuti on tuvastatud D. B., A. M., J. A. ja S. S. ühine osavõtt OÜ-ga L. ning D. B., A. M. ja V. S. ühine osavõtt OÜ-ga A. G. seotud kuritegudest. 32. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 137 lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Solidaarvõlgnike suhte võlausaldajaga (kriminaalmenetluses kannatanuga) määratleb VÕS § 65 lg 1 – kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuigi kõnealuses kriminaalasjas on osa kuriteoepisoodidest toime pandud enne 1. juulit 2002, ja tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 lg-st 1 ei saa nende episoodide suhtes kohaldada Võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut, nägi enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 459 samuti ette, et ühiselt kahju tekitanud isikud vastutavad kannatanu ees solidaarselt, ning TsK § 188 lg 1 andis kannatanule õiguse nõuda tekitatud kahju täielikku või osalist hüvitamist kas kõikidelt võlgnikelt ühiselt või igaühelt neist eraldi. 33. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-04 – RT III 2004, 29, 316). Kriminaalmenetluse seadustiku § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 p 2 kohaselt võib isik, kellele on kuriteoga tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju, esitada kriminaalmenetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist maa- või linnakohtus tsiviilhagi tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna Kriminaalmenetluse seadustik ei käsitle täpsemalt kannatanu nõudeõigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb selles osas kriminaalasja arutaval ja selle käigus tsiviilhagi lahendaval kohtul lähtuda võlaõigusseaduse (või enne 1. juulit 2002 tekitatud kahju osas tsiviilkoodeksi) vastavatest sätetest ja tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluses kehtivast dispositiivsuse põhimõttest valib hageja (kriminaalmenetluses kannatanu), kelle vastu ta oma nõude esitab. Kui tsiviilhagi on esitatud, ei saa kohus teha selle lahendamise käigus otsust nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda. 34. Käesoleva kriminaalasja menetluse käigus esitas kannatanu – Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu) – tsiviilhagi, milles ta taotleb 12 408 712 krooni väljamõistmist solidaarselt üksnes D. B. ja A. M. (V kd, tl 1207–1208). Selle hagi alusel lahendas ringkonnakohus kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiskohustuse, mõistes D. B. ja A. M. solidaarselt välja 11 167 841, J. A. ja S. S. solidaarselt 804 230 ja V. S. 436 641 krooni. Seega on ringkonnakohus eksinud solidaarse vastutuse põhialuste vastu ja käsitanud süüdistatavaid sisuliselt osavõlgnikena. 35. Ringkonnakohus on juhindunud VÕS § 1050 lg-st 3, märkamata, et see säte reguleerib hüvitamiskohustuse jagunemist kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes, mitte suhtes võlausaldajaga. Lisaks sellele puudutab VÕS § 1050 lg 3 erinormina mittesüülise vastutuse juhtumit, millega süüdistatavate puhul tegemist ei ole. Üldnormina reguleerib vastutuse jagunemist solidaarvõlgnike omavahelistes suhetes VÕS § 137 lg 2, millest tulenevalt jaguneb see vastutus «võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab». Kuid ka viimatinimetatud säte ei kuulu kohaldamisele süüdistatava ja kannatanu vahelises suhtes ehk siis selle otsustamisel, milline summa igalt solidaarvõlgnikult kannatanu kasuks välja mõista, vaid alles siis, kui kahju tekitanud isikud asuvad lahendama küsimust sellest, kui palju igaüks peab hüvitatud kahjust enda kanda võtma. Kui süüdistatavad vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt, ei määra asjaolu, millistelt süüdistatavatelt kuriteoga tekitatud kahju kriminaalmenetluses kannatanu kasuks välja mõistetakse, ära seda, kuidas jaotub vastutus kahju tekitanud süüdistatavate omavahelises suhtes. Küsimust vastutuse jaotumisest kuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses. Kuna D. B. ja A. M. vastutasid riigi ees kuriteoga tekitatud kahju eest solidaarselt, ei andnud nende apellatsioonides esitatud taotlus mõista kuriteoga tekitatud kahju välja ka J. A., S. S. ja V. S., ringkonnakohtule alust vähendada D. B. ja A. M. kannatanu kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise suurust ega mõista kannatanu kasuks kahju välja isikutelt, keda kannatanu tsiviilhagis ei nimetanud. 36. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 2 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kriminaalasja arutamise süüdistatava puudumisel (välja arvatud samas seadustikus sätestatud eranditel). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et mõistetavalt laieneb nimetatu ka süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi arutamisele. Kõnealuses asjas arutas ringkonnakohus tsiviilhagi J. A., S. S. ja V. S. vastu ilma, et viimased oleksid olnud sellest isegi teadlikud – linnakohus oli rahuldanud kannatanu tsiviilhagi, mõistes kuritegudega tekitatud kahju välja solidaarselt D. B. ja A. M., kannatanu ega prokurör linnakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud, ning D. B. ja A. M. kassatsioone, milles taotleti kahju hüvitamist ka J. A., S. S. ja V. S. arvel, viimastele ei edastatud. Sellega rikuti J. A., S. S. ja V. S. põhiseaduses § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-02 – RT III 2002, 23, 264). 37. Käesoleva kohtuotsuse punktides 30–36 esitatud põhistustel tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse tsiviilhagi osas täielikult ja jõustab tsiviilhagi osas Tallinna Linnakohtu otsuse. Ehkki ka linnakohus on tsiviilhagi lahendamisel lähtunud ekslikult VÕS § 1050 lg-st 3, on otsuse resolutiivosas jõutud tsiviilhagi lahendamisel õige tulemuseni, mõistes kuriteoga tekitatud kahju välja solidaarselt D. B. ja A. M., s.o isikutelt, kelle vastu kannatanu nõue oli suunatud. Linnakohtu otsuse motiveerivast osast tuleb välja jätta käsitlus vastutuse jaotumisest D. B., A. M., J. A., S. S. ja V. S. omavahelises suhtes, kuna tegemist on küsimusega, mida ei saa lahendada kriminaalmenetluse raames. III. 38. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2004. a otsuse osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu 21. septembri 2004. a otsus D. B. ja A. M. solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks 12 408 712 krooni väljamõistmises ja tehti tsiviilhagi lahendamisel uus otsus, millega mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja J. A. ja S. S. solidaarselt 804 230, V. S. 436 641 ja D. B. ning A. M. solidaarselt 11 167 841 krooni. Selles osas rahuldab Riigikohus J. A. kaitsja kassatsiooni ja jõustab Tallinna Linnakohtu 21. septembri 2004. a otsuse, täpsustades seda käesoleva otsuse punktides 31–36 esitatud põhistustega. Muus osas jätab kriminaalkolleegium, juhindudes KrMS § 361 p-st 1, Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata. 39. J. A. kaitsjana võttis kassatsioonimenetlusest määratud korras osa vandeadvokaat M. Borunova, kes esitas Riigikohtule taotlused kokku 7120 krooni õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlused on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt tuleb Merike Borunova Advokaadibüroo kasuks välja mõista 7120 krooni. KrMS § 186 lg 1 alusel kuulub see summa väljamõistmisele J. A. riigi kasuks. Hannes KIRIS Ott JÄRVESAAR Lea KIVI