Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-73-05 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2005. a kohtuotsus Anna Merkušina hagis Viktor Bogatšjovi vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja omandiõiguse tunnustamiseks — RT III, 25, 258

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Väljavõte Kohtuasja number 3-2-1-73-05 Otsuse kuupäev Tartu, 15. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi Anna Merkušina hagi Viktor Bogatšjovi vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja omandiõiguse tunnustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1167/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Anna Merkušina kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30. mai 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2004. a otsuse põhjendusi. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 3. Tagastada A. Merkušinale kassatsioonkaebuselt 20. jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Asjaolud ja menetluse käik 1. Anna Merkušina esitas 6. märtsil 2001. a Tallinna Linnakohtusse hagi Viktor Bogatšjovi vastu. Hageja palus tunnistada kehtetuks Sergei Merkušinile kuulunud korteri ostu-müügilepingu ja tunnustada S. Merkušini omandiõigust korterile. Hagiavalduse kohaselt tunnistati hageja poeg S. Merkušin Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 2001. a otsusega teadmata kadunuks alates 1. septembrist 1999. a ja tema vara, sh xxxxxxxxx xxxx xx x-x asuva korteri (edaspidi korter) hooldajaks määrati hageja. Hageja vaatas korteri järele ja tasus kommunaalteenuste eest alates S. Merkušini teadmata kadumisest 1997. a juunis. S. Merkušini poolt 28. mail 1997. a väljastatud volikirja alusel müüs kostja 6. aprilli 1998. a ostu-müügilepinguga korteri iseendale. Hageja S. Merkušini vara hooldajana seda tehingut ei tunnista, kuna S. Merkušinil ei olnud kavatsust korterit müüa ega kinkida, S. Merkušin tehingust raha ei saanud, leping sõlmiti 11 kuud pärast volituse saamist ja kostja ületas volituse piire, sest ei teavitanud S. Merkušinit lepingu sõlmimisest. Kostja ei olnud korteris alates 6. aprillist 1998. a. Tehing on samuti vastuolus heade kommetega. 2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja leidis, et S. Merkušin andis talle volikirja korteri müümiseks omal äranägemisel ja volikirja järgi oli volinikul õigus teha tehing ka iseendaga. Kostja ei ole volitust ületanud. Kostja ei pidanud käsundi täitmisest S. Merkušinit informeerima. Arusaamatuks jääb hageja käsitlus tehingu heade kommete vastasusest. Enne Eestist lahkumist ei olnud S. Merkušinil võimalik oma võlgu tasuda oma õele Niina Bogatšjovale ja kostjale, kes oli N. Bogatšjova abikaasa. Lepiti kokku, et võlgade katteks antakse võlausaldajatele üle S. Merkušinile kuuluv korter ja kui S. Merkušinil tekib aasta jooksul võimalus võlg tasuda, siis korterit ei realiseerita. Kostja realiseeriski korteri võla katteks. Kostja on sõlminud korteri hoolduslepingu ja teinud remonttöid oma vara arvel. Hagejal tekkisid pärast tütre surma isiklikud pretensioonid kostjale kui oma endisele väimehele, millest hagi esitamine on tingitud. 3. Tallinna Linnakohus rahuldas 4. oktoobri 2002. a otsusega hagi, tunnistas korteri ostu-müügilepingu tühiseks ja tunnustas S. Merkušini omandiõigust korterile. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 120 krooni ja riigituludesse ekspertiisitasu 3480 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on müügileping tühine tsiviilseadustiku ( TsÜS) § 66 järgi, sest tehingu majanduslikust sisust nähtuvalt oli tegemist mitte ostu-müügi- vaid kinkelepinguga. Korter müüdi vähem kui 9000 krooni eest, kuigi üldteadaolevalt oli vaidlusaluse korteri turuväärtus tollal vähemalt 200 000 krooni, mis tähendab seda, et kostja tegelikult kinkis korteri, mitte ei müünud. Kinkimiseks kostjal aga volitus puudus. Kostja vastuväidete kohaselt oli tal volitus müüa korter aasta möödudes laenu andmisest, kuid kostja tegi seda varem. Õiguslikult oli korteri müügileping varjatud tehing TsÜS § 70 mõttes ja tegelikult tehtud tehingu tegemiseks kostjal volitus puudus. Samuti oli tehing vastuolus heade kommetega, sest volitatu peab tegema tehingu volitajale võimalikult kasulikel tingimustel. Kui S. Merkušin olekski kostjale võlgnenud 122 000 krooni, siis oli tehing S. Merkušini huve kahjustav ca 70 000 krooni ulatuses. Tõendatud ei ole, et 28. mai 1997. a volikirjale ei ole alla kirjutanud S. Merkušin. Ekspertarvamuste kohaselt ei andnud eksperdi poolt läbiviidud uuringud tulemust ega ole võimalik öelda, kas volikirjale on alla kirjutanud S. Merkušin või keegi teine. 4. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse asja linnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohtu istungil palus kostja linnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata, kuna hagejal puudus õiguslik alus vaidlustada müügilepingut, sest ta on üksnes S. Merkušini vara hooldaja. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ning tühistas 30. detsembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Samuti mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja kohtukulud 9560 krooni ning jättis hageja kohtukulud tema enda kanda. Otsuse põhjenduste järgi jättis linnakohus tähelepanuta nii tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 kui ka TsÜS § 28. Kuigi kostja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud protsessiõiguse normi rikkumisele kohtu poolt, võib ringkonnakohus TsMS § 333 lg 2 järgi tühistada esimese astme kohtu otsuse ka ise, kui tuvastab protsessiõiguse normi olulise rikkumise. Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 1 tuli hagiavalduse läbivaatamisel tuvastada hageja õiguste ja vabaduste rikkumine. Hageja vaidlustas müügilepingu, mille pooleks ta ise ei ole, ning hageja tehingu vaidlustamise õigus ei tulene ka seadusest. Hageja on esitanud hagiavalduse enda nimel, kuid hageja õigusi ja vabadusi vaidlusalune leping rikkuda ei saanud, mistõttu tuleb juba seetõttu jätta hagi rahuldamata. Lisaks sellele on S. Merkušin tunnistatud kohtuotsusega teadmata kadunuks alates 1. septembrist 1999. a ja hageja S. Merkušini vara hooldajaks alates 12. veebruarist 2001. a. Ostu-müügileping sõlmiti ca poolteist aastat enne seda, kui S. Merkušin tunnistati teadmata kadunuks. S. Merkušin ise tehingut vaidlustanud ei ole. Linnakohus on jätnud tähelepanuta TsÜS § 28 tähenduse, mille kohaselt on vara hooldajal üksnes kohustus vara heaperemehelikult valitseda ja tagada vara säilimine. Kuna müügileping sõlmiti enne hageja määramist S. Merkušini vara hooldajaks, puudub hagejal õigus nimetatud tehingut vaidlustada ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Samuti puudub eeltoodust tulenevalt vajadus hinnata, kas vaidlusalune tehing on tühine. Asjaosaliste põhjendused 6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on hagejal tehingu vaidlustamise õigus. Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 2001. a otsusest nähtub, et kohus määras hageja S. Merkušini vara hooldajaks ning leidis, et korter kuulub S. Merkušinile. Hagejal oli seadusest tulenev kohustus säilitada S. Merkušini vara ja valitseda seda heaperemehelikult, mistõttu oli vara hooldajal ka õigus esitada kohtusse hagi müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohus ületas volitusi ja rikkus sellega TsMS § 311 lg 1, kuna kostja ei väitnud apellandina, et hagejal puudus pädevus hagi esitamiseks. Kostja ei avaldanud vara hooldaja määramise protsessis tunnistajana ütlusi andes, et korter on võõrandatud ja et hagejat ei saa määrata S. Merkušini vara hooldajaks. Kohus, määrates kindlaks S. Merkušini vara koosseisu, ei märkinud, et korter ei kuulu S. Merkušinile. Kostja ei ole S. Merkušinile korteri müügist saadud raha üle andnud, nagu näeb ette ostu-müügilepingu p 2, mistõttu on tegemist varjatud tehinguga. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid võla olemasolu. Asjaolu, et kohus tunnistas S. Merkušini teadmata kadunuks alates 1. septembrist 1999. a, ei tähenda seda, et S. Merkušin oli teadlik müügitehingu tegemisest. Ka Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 2001. a otsusest ja kostja ütlustest tulenevalt on S. Merkušin lahkunud 1997. a suvel. Kostjal puudus volitus korteri ostu-müügilepingu sõlmimiseks, kuna eksperdiarvamuse kohaselt ei olnud võimalik tuvastada, et volitusele on alla kirjutanud S. Merkušin. 7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus asus kostja arvates põhjendatult seisukohale, et tulenevalt TsÜS §-st 28 on hagejal S. Merkušini vara valitsejana õigus vaid vara valitsemiseks ja sedagi alates 12. veebruarist 2001. a. Seetõttu ei saa hagejat käsitada vaidlusaluse lepingu kehtetuks tunnistamise asjas poolena. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on lõppjäreldustes õige, kuid TsMS § 362 p 5 alusel tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. 9. Ringkonnakohus jättis kolleegiumi arvates põhjendatult hagi rahuldamata, kuna hageja ei olnud vaidlusaluse lepingu pool ja tal ei ole ka muud õiguslikku huvi lepingu tühisuse tuvastamiseks. Igal isikul on TsMS § 4 lg 1 järgi õigus pöörduda kohtusse oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks. Kohus algatab tsiviilasja TsMS § 5 lg 1 p 1 järgi isiku avalduse alusel, kes kohtus oma õiguse või vabaduse kaitset taotleb, samuti selle isiku esindaja avalduse alusel. Kohus algatab tsiviilasja TsMS § 5 lg 1 p 2 järgi ka teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitset taotleva isiku avalduse alusel, kui õigus teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks on talle antud seadusega. Seadusest ei tulene hagejale õigust pöörduda omal nimel kohtusse S. Merkušini õiguste ja vabaduste kaitseks. 10. Hageja näeb hagi esitamise õigusliku alusena Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 2001. a kohtuotsust, millega S. Merkušin tunnistati teadmata kadunuks alates 1. septembrist 1999. a ja hageja määrati tema vara hooldajaks. Teadmata kadunud isiku vara hooldaja õigused ja kohustused määras kindlaks enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 28. Teadmata kadunuks tunnistatud isiku vara valitsemiseks määratud hooldaja oli TsÜS § 28 lg 1 järgi kohustatud vara heaperemehelikult valitsema ja tagama selle säilimise, samuti andma sellest varast ülalpidamist isikule, keda teadmata kadunuks tunnistatu on seaduse järgi kohustatud ülal pidama, ning maksma teadmata kadunu võlad. Hooldaja ei võinud TsÜS § 28 lg 3 kohaselt võõrandada teadmata kadunule kuuluvat kinnisvara ning vallasvara võis võõrandada ainult TsÜS § 28 lg-s 1 nimetatud kohustuste täitmiseks. Teadmata kadunuks tunnistatud isikul säilis TsÜS § 28 lg 4 järgi õigus teha tehinguid hooldaja valitseda antud varaga. Eeltoodust tulenevalt on hooldaja kohustatud teadmata kadunud isiku vara heaperemehelikult valitsema ja tagama selle säilimise, samuti tasuma vara arvel teadmata kadunud isiku võlad ja andma ülalpidamist. Siiski ei anna seadus hooldajale õigust teha neid toiminguid enda nimel. Kolleegium leiab, et kuigi TsÜS § 28 järgi ei ole vara hooldajale antud otsesõnu teadmata kadunud isiku seaduslikku esindusõigust tehingute tegemisel, tuleneb see talle seadusega antud õiguste ja kohustuste kogumist sarnaselt eestkostja esindusõigusega eestkostetava suhtes perekonnaseaduse § 98 järgi. Sama kehtib kolleegiumi arvates ka hooldaja poolt teadmata kadunud isiku vara valitsemisel tehtud teiste õigustoimingute kohta. 11. Arvestades eelnimetatud (otsuse p 10) vara hooldaja õigusi ja kohustusi, leiab kolleegium, et vara heaperemehelik valitsemine tähendab muu hulgas ka seda, et vara hooldaja peab kaitsma teadmata kadunu varalisi õigusi ja huve ning esitama vajadusel tema varaliste õiguste kaitseks kohtusse hagi. Seejuures ei saa vara hooldaja esitada kohtule hagi aga mitte enda, vaid teadmata kadunud isiku nimel, kelle varalisi õigusi on rikutud, sest teadmata kadunud isiku varaliste õiguste rikkumist ei saa käsitada vara hooldaja õiguste rikkumisena. Kuna hageja on hagi esitanud oma nimel, on ringkonnakohus jätnud selle õigesti rahuldamata. 12. Hageja on kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette heitnud volituse piiride ületamist, kuna kostja ei ole palunud tunnistada, et hagejal ei ole hagi esitamise õigust. Seejuures on hageja viidanud TsMS § 311 lg 1 rikkumisele ringkonnakohtu poolt. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Hageja viidatud TsMS § 311 lg 1 puudutab asja lahendamist üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. Käesolev tsiviilasi vaadati aga läbi kohtuistungil (ringkonnakohtu tl-d 31–32). 13. Apellatsioonikohus ei ole kolleegiumi arvates rikkunud ka TsMS § 319, st väljunud põhjendamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Kostja ei ole oma apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hagejal ei ole hagi esitamise õigust, ja tegi seda alles ringkonnakohtu istungil (ringkonnakohtu tl-d 31–32). Riigikohtu tsiviilkolleegium on varem korduvalt asunud seisukohale, et TsMS § 228 kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise. Nii leiti näiteks Riigikohtu 26. mai 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-05, et TsMS § 228 kohustab kohut, sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest, kohaldama õigusnormi, mille rakendamise eeldused ta loeb tuvastatuks kas tõendite hindamise või poolte omaksvõtu kaudu või üldteadaolevate asjaolude alusel. Kohtuotsus peab TsMS § 227 lg 1 järgi olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus pidi omal algatusel kontrollima ka seda, kas hagejal oli TsMS § 4 lg 1 ja 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 28 järgi õigus kohtusse pöörduda. Seega ei oma tähtsust, kas kostja tugines hageja hagemisõiguse puudumisele apellatsioonkaebuse esitamisel või ringkonnakohtu istungil. 14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hagi tuleb jätta rahuldamata ka põhjusel, et vara hooldajal ei ole õigust vaidlustada tehingut, mis oli tehtud enne tema määramist teadmata kadunud isiku vara hooldajaks. Kolleegium leiab, et tehingu tegemine enne vara hooldaja määramist ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Vara hooldaja pidi 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 28 järgi kaitsma teadmata kadunud isiku varalisi õigusi ja huve ajal, mil ta on vara hooldajaks määratud. Nimetatud sättest tuleneb ka, et vara hooldaja võis teadmata kadunud isiku varaliste õiguste ja huvide kaitsmisel nõuda enne vara hooldaja määramist tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist. Vastasel juhul jääksid teadmata kadunud isiku varalised õigused ja huvid vajalikul määral kaitseta. Vastupidised põhjendused tuleb ringkonnakohtu otsusest välja jätta. Seejuures märgib kolleegium, et ringkonnakohtu otsuse (otsuse lk 3) järgi on kostja ringkonnakohtu istungil väitnud, et hagejal ei ole hagemisõigust ka seetõttu, et ta on vara hooldajaks tunnistatud alles 12. veebruaril 2001. a, kuid kohtuistungi protokollist (ringkonnakohtu tl-d 31–32) selline väide ei nähtu. 15. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsus on lõppjäreldustes õige. Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hagejal puudus S. Merkušini vara hooldajana õigus esitada enda nimel hagi S. Merkušini varaliste õiguste ja huvide kaitseks. Seetõttu ei käsitle kolleegium ka hageja sisulisi väiteid müügilepingu tühisuse kohta. 16. Kolleegium peab aga vajalikuks märkida, et hagejal on vaatamata käesoleva asja lahendamisele õigus esitada hagi vaidlusaluse müügilepingu tühisuse tunnustamiseks S. Merkušini nimel ja tema esindajana kehtiva TsÜS § 18 järgi. Kui võib eeldada, et S. Merkušin on tegelikult surnud, võib taotleda tema surnuks tunnistamist kehtiva TsÜS § 19 järgi. Surnuks tunnistatud isiku varalisi õigus kaitstakse pärimisseaduse sätete järgi. A. KULL H. JÕKS V. KÕVE