Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-26-05 Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni 2005. a kohtuotsus Edgar Haaviku kaebuses Kaitseväe juhataja käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks, käskkirjaga tekitatud kahju hüvitamiseks, tegevteenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmiseks ning Vabariigi Presidendi käskkirja tühistamiseks ja Vabariigi Presidendile auastme taastamiseks esildise tegemiseks kohustamiseks — RT III, 24, 251

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-26-05 Otsuse kuupäev 20. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Edgar Haaviku kaebus Kaitseväe juhataja käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks, käskkirjaga tekitatud kahju hüvitamiseks, tegevteenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmiseks ning Vabariigi Presidendi käskkirja tühistamiseks ja Vabariigi Presidendile auastme taastamiseks esildise tegemiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. veebruari 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/100/05 Menetluse alus Riigikohtus Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi ning Edgar Haaviku kassatsioonkaebused Asja läbivaatamine 19. mai 2005. a Kohtuistungil osalenud isikud Edgar Haavik ja tema esindaja vandeadvokaadi vanemabi Allan Ratso; Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi esindaja vandeadvokaat Kristi Martin Resolutsioon 1. Rahuldada Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi kassatsioonkaebus. 2. Jätta rahuldamata Edgar Haaviku kassatsioonkaebus. 3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. veebruari 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/100/05 ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2004. a otsus haldusasjas nr 3-4/2004 käesoleva otsuse motiividel. 4. Tagastada Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon. 5. Arvata Edgar Haaviku kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkirjaga nr 183 karistati vanemleitnant E. Haavikut 7-ööpäevase kartseriarestiga. Distsiplinaarkaristus määrati seoses võimupiiri ületamisega, kaitseväe ohvitserile ebakohase käitumisega ja Eesti kaitseväe maine kahjustamisega. Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirjaga nr 199 lõpetati vanemleitnant E. Haaviku tegevteenistuse leping ja arvati ta reservi. Põhjuseks ametiseisundi kuritarvitamine ja Eesti kaitsejõudude diskrediteerimine Saksamaal toimunud õppustel «Open Spirit ’96». 7. novembril 1996. a tegi Kaitseväe juhataja Vabariigi Presidendile esildise E. Haaviku ohvitseri auastme äravõtmiseks seoses ametiseisundi kuritarvitamise ja Eesti kaitsejõudude diskrediteerimisega. Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirjaga nr 4 võeti E. Haavikult ära vanemleitnandi sõjaväeline auaste. 2. 3. jaanuaril 1997. a esitas E. Haavik kaebuse halduskohtule. Tallinna Halduskohus peatas 16. juuli 1997. a määrusega menetluse haldusasjas nr 3-199/97 kuni menetluse lõppemiseni kriminaalasjas (süüdistuses ametiseisundi kuritarvitamises). Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 7. novembri 2002. a määrusega kriminaalasja menetluse ning E. Haaviku suhtes jõustus Tallinna Linnakohtu 13. mai 2002. a õigeksmõistev otsus. Tallinna Halduskohus uuendas 20. novembri 2002. a määrusega haldusasja menetluse ja tegi ettepaneku viia kaebus kooskõlla 1. jaanuarist 2000 jõustunud uue menetlusseadustikuga. Seejärel taotles E. Haavik halduskohtus järgmist. 1. Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkirja nr 183 õigusvastasuse tuvastamist ja käskkirjaga tekitatud kahju hüvitamist. 2. Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 tühistamist, tegevteenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmist. 3. Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirja nr 4 tühistamist. 4. Kaitseväe juhataja kohustamist auastme taastamiseks Vabariigi Presidendile esildise tegemiseks. Kaebaja leidis, et ühe ja sama distsiplinaarsüüteo eest on teda sisuliselt kolmekordselt karistatud. Juba aresti kui karistuse ärakandmine pidanuks järgmised karistused välistama. Käskkirjades puudub teo kirjeldus, toimepanemise aeg, koht ja karistuse määramisel arvesse võetud asjaolud, st käskkirjad ei vasta töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 lg 2 nõuetele. Kaitseväe juhataja käskkirju ei ole isikule tutvustatud. Sõjaväeline auaste antakse tähtajatult ja lubatud ei ole selle äravõtmine, vaid üksnes alandamine. 3. Tallinna Halduskohus jättis 20. jaanuari 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-4/2004 kaebuse rahuldamata. Kohus leidis: 1. Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkirja nr 183 osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, kuna vaidlustamise tähtaeg on mööda lastud. 1997. aastal esitatud esialgses kaebuses seda käskkirja ei vaidlustatud. 2. Tõendatud on ebaväärikas käitumine ja kaitseväe diskrediteerimine. Kaebuse esitaja eiras kaitseväe sisemäärustikuga sätestatut ning rikkus seeläbi ka tegevteenistuse lepingu punkti 2.2. 3. Tegemist ei olnud kahekordse karistamisega, sest teenistusest vabastamisel ei kohaldatud distsiplinaarkaristust, vaid tegevteenistuse leping lõpetati, kuna kaitseväelane ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. 4. Kuna tegevteenistuse lepingu lõpetamine oli seaduslik, siis puudub alus kaebaja tegevteenistusse ennistamiseks ja töötasu väljamõistmiseks. 5. Vabariigi President käitus käskkirja andes õiguspäraselt. Põhiseaduse § 78 p 15 näeb ette Vabariigi Presidendi pädevuse auastme andmisel. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal ei olnud sätestatud, millistel asjaoludel ja mitme astme võrra võib auastmeid alandada ning kas ja millal võib auastmeid ära võtta. Tegemist oli Vabariigi Presidendi suvaotsustusega. 4. Apellatsioonkaebuses palus E. Haavik tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus, välja arvatud nõude osas, mis puudutab Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkirja nr 183. Apellant on loobunud aresti määramise õigusvastasuse tuvastamise nõudest, kuna on karistuse ära kandnud ja väidab endal puuduvat edasiseks vaidlustamiseks põhjendatud huvi. 5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas 22. veebruari 2005. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega: 1. Lõpetas menetluse E. Haaviku kaebuses Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkirja nr 183 õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõudes. 2. Tühistas Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 ja Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirja nr 4. 3. Kohustas Kaitsejõudude Peastaapi kindlaks määrama ja välja maksma tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest vastavalt ringkonnakohtu otsusele. 4. Luges E. Haaviku kaitseväeteenistuse staaži hulka teenistusest sunnitult puudutud aja perioodil 15. oktoober 1996 kuni 16. aprill 2000. 5. Jättis kaebuse rahuldamata teenistusse ennistamise nõude osas. 6. Mõistis riigituludesse õigusabikulu 3000 krooni Vabariigi Presidendilt ja 3000 krooni Kaitsejõudude Peastaabilt. Ringkonnakohus leidis: 1. Kuna halduskohtu otsuse resolutiivosas puudub seisukoht menetluse lõpetamise kohta Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkirja nr 183 õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõude osas, lõpetab ringkonnakohus ise selles osas menetluse kaebetähtaja möödalaskmise tõttu. 2. Rikutud on kahekordse karistamise keeldu. Ka kaitseväelase puhul tuli muude asjakohaste sätete puudumisel kohaldada TDVS § 9 lg-t 1. 3. Halduskohus on puudulikult välja selgitanud tegevteenistuse lepingu lõpetamise põhjustanud rikkumised. Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkiri nr 199 on sisuliselt motiveerimata. Käskkirja vormistamisel on eiratud TDVS § 11 lg-s 2 sätestatud nõudeid. 4. Avaliku teenistuse seaduse ja töölepingu seaduse vastavatele sätetele tuginedes tuleb välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud ajavahemiku 15. oktoober 1996 kuni 15. aprill 1997 eest. Kuna kaebuse esitaja tegevteenistuse leping oleks tulnud uue kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) jõustumisel 16. aprillist 2000. a lõpetada piirvanuse tõttu, ei saa teenistusest sunnitult puudutud ajaks lugeda perioodi alates 16. aprillist 2000. a. Kuna kaebuse esitaja võeti teenistusse pensioniealisena ja ta ei olnud kogu teenistusest kõrvaldamise aja vältel ilma sissetulekuta, vaid sai pensioni, ei ole õiglane ega põhjendatud tasu väljamõistmine kogu sunnitult teenistuses viibitud perioodi eest. Õiglane on tasu (töötasu, staažitasu, auastme tasu, toitlustamise tasu, korteri kompensatsioon) väljamõistmine kuue kuu pikkuse perioodi eest. 5. Analoogia alusel TLS §-ga 19 tuleb kaitseväeteenistuse staaži hulka arvata periood 15. oktoober 1996 kuni 15. aprill 2000, st teenistusest kõrvaldamisest kuni uue kaitseväeteenistuse seaduse jõustumiseni. 6. Kui PS § 78 p 15 annab presidendile õiguse auastmeid anda, hõlmab see ka õiguse auastmeid ära võtta. PS § 124 nõuab aga kaitseväeteenistuse reguleerimist seadusega. Auastme ära võtmise ajal kehtinud KVTS § 9 lg 4 sätestas, et sõjaväeliste auastmete andmise kord sätestatakse seadusega. Seadus ei näinud sel ajal ette auastme äravõtmist, mistõttu Vabariigi Presidendi vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada. Vabariigi Presidendil puudub õigus auastme äravõtmiseks väljaspool seadusega ettenähtud juhtumeid. 7. Vabariigi Presidendi vaidlustatud käskkirja tühistamise tõttu taastub sõjaväeline auaste, mistõttu pole kaebaja õiguste taastamiseks vajalik kohustada Kaitsejõudude Peastaapi esitama Vabariigi Presidendile esildist auastme taastamiseks (andmiseks). Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 6. Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi kassatsioonkaebuses palutakse muuta Tallinna Ringkonnakohtu otsust kassatsioonkaebuses vaidlustatud osas ja teha muudetud osas otsus, millega jätta rahuldamata E. Haaviku kaebus. Kassaatorid leiavad: 1. Kohus kohaldas Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 seaduslikkuse hindamisel ebaõigesti töölepingu seaduse ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid. Kaitseväe tegevteenistuse lepingu lõpetamine ei ole õigusliku sisu poolest samane töölepingu lõpetamisega distsiplinaarsüüteo eest. Lepinguline tegevteenistus on spetsiifiline teenistussuhe, mida kuni 16. aprillini 2000. a reguleeriti vaid kaitseväeteenistuses seaduse ja tegevteenistuse lepinguga. Seadusandja on seda pidanud vaba tahte alusel sõlmitavaks lepinguks. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus ei ole kohaldatav, kuna 1996. aastal kehtis kaitseväelaste distsiplinaarvastutuse küsimustes 1930. aasta kaitseväe distsiplinaarkaristuste seadlus. 2. Teenistuslepingu lõpetamine Kaitseväe juhataja algatusel lepingu vastavate sätete alusel ei olnud distsiplinaarkaristus. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kaitseväe distsiplinaarkaristuste seadlust. E. Haavik oli nooremohvitser, kelle suhtes polnud teenistusest vallandamist karistusena üldse ette nähtud. Ka praegu kehtiv regulatsioon ei näe sellist karistust ette. 3. Kaitseväe tegevteenistuse lepingu lõpetamine on mittekaristuslik meede, mille kohaldamises on lepingu pooled kokku leppinud. E. Haavikut ei ole ühe teo eest kahekordselt karistatud. 4. Halduskohus on otsuses esile toonud hulgaliselt vahejuhtumeid rahvusvaheliselt sõjaväeõppuselt ja pidanud neid tõendatuks. Ringkonnakohus andis halduskohtust erineva hinnangu vaid ametiseisundi kuritarvitamist puudutavas osas, kuid pole võtnud seisukohta muude kirjeldatud tegude suhtes. Seega on kohtumenetluse käigus tuvastatud, et E. Haavik käitus ebaväärikalt ja toimepandud teod nii üksinda kui kogumis on käsitletavad rikkumisena, mis andis aluse lepingu lõpetamiseks. 5. Kaitseväe juhataja vaidlustatud käskkirjale ei laiene TDVS § 11 nõuded. Käskkirja andmise ajal kehtinud kaitseväeteenistuse seadus ei näinud ette nõudeid lepingu lõpetamiseks antava käskkirja sisu ega vormi osas. Viite puudumine õiguslikule alusele on vormiviga, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Käskkirja õiguspärasuse hindamisel tuleb ka arvestada, et selle andmisest möödunud aega. 6. Saamata jäänud tasu välja mõistmisel tulnuks kohaldada praegu kehtivat KVTS § 215 lg-t 1, mis võimaldab teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõista kompensatsiooni kuni kolme kuu teenistustasu ulatuses. 7. Kuna tegevteenistuse lepingu lõpetamine oli õiguspärane, on põhjendamatu ka teenistusstaaži hulka perioodi 15. oktoober 1996 kuni 15. aprill 2000 arvamine. 8. Kui degradeerimise instituut kui selline eksisteerib, peab olema võimalik seda ka kasutada. Vabariigi Presidendi vaidlustatud käskkirja andmise ajal ei reguleerinud ükski seadus ka ohvitseridele auastmete andmise ja muutmise korda. Auastmete andmine ja äravõtmine oli diskretsiooniline riigiõiguslik otsustus, mille tegemine kuulus Vabariigi Presidendi pädevusse tulenevalt PS § 78 p-st 15. Arvestades tegude iseloomu, millega E. Haavik kahjustas riigi ja kaitsejõudude mainet, võttis Vabariigi President vastu õiguspärase otsuse. 7. E. Haavik palub oma kassatsioonkaebuses osaliselt muuta ringkonnakohtu otsust ja teha muudetud osas uus otsus, millega ennistada kaebuse esitaja teenistusse, lugeda kaitseväeteenistuse staaži hulka teenistusest sunnitult puudutud aeg alates 15. oktoobrist 1996 kuni teenistusse ennistamiseni ja välja mõista saamata jäänud töötasu (töötasu koos staažitasu, auastme tasu, toitlustamise tasu ja korterikompensatsiooniga) kogu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, st 16. oktoobrist 1996 kuni kohtuistungini 15. detsembril 2003. a. Kassaator E. Haavik leiab: 1. Ebaõige on tema puhul arvestada teenistusoleku piirvanust. Praegu kehtiva KVTS § 225 võimaldab teenistussuhte pikendamist kuni 2008. aastani ja ringkonnakohus pidanuks juhinduma kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kaitseväeteenistuse seaduse regulatsioonist. Seega puudus alus teenistusse ennistamata jätmiseks. 2. Saamata jäänud töötasu oleks tulnud välja mõista kogu teenistusest sunnitult puudutud perioodi eest. 3. Kaitseväeteenistuse staaži hulka tuleb arvata kogu teenistusest sunnitult puudutud periood 15. oktoobrist 1996 kuni teenistusse ennistamiseni. 8. E. Haavik palub kirjalikus vastuses Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi kassatsioonkaebusele jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud töölepingu seaduse regulatsiooni. Tegevteenistuse lepingu lõpetamine on sarnane distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamisega. Lepingu lõpetamist kui distsiplinaarkaristust kohaldades ületas Kaitseväe juhataja oma pädevust. Õigusvastane oli ka sama teo eest teistkordne karistamine. Tõendamist ei ole leidnud tegu, mis käskkirja kohaselt kvalifitseeriti ametiseisundi kuritarvitamisena. Teenistuslepingu lõpetamise käskkiri ei vasta TDVS § 11 nõuetele. Teenistusstaaži hulka tuleb arvata kogu taotletav periood. Töötasu väljamõistmisel ei ole kohaldatav alates 16. aprillist 2000 kehtiv KVTS § 215 lg 1. Eesti Vabariigi põhiseadus ei näe ette degradeerimise instituuti ja põhiseadusest ei tulene Vabariigi Presidendi vastavat pädevust. Ka praegu kehtiv kaitseväeteenistuse seadus ei näe ette auastme äravõtmist, vaid ainult alandamise. 9. Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi kirjalikus vastuses E. Haaviku kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses leitakse, et ringkonnakohus on õigesti jätnud E. Haaviku teenistusse ennistamata. KVTS § 225 võimaldab küll teenistusaega pikendada üle KVTS §-s 112 sätestatud piirvanuse, kuid mitte rohkem kui 8 aasta võrra. Seega on ringkonnakohus ka õigesti leidnud, et teenistussuhte E. Haavikuga oleks pidanud lõpetama hiljemalt praegu kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse jõustumisel 16. aprillist 2000. Kaitseväelasele teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmisel ei ole kohaldatavad avaliku teenistuse seaduse ega töölepingu seaduse vastavad sätted, vaid KVTS § 215 lg 1. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 10. Käesolevas haldusasjas on vaidlus kassatsiooniastmes Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 ja Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirja nr 4 õiguspärasuse üle ning ringkonnakohtu poolt Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 tühistamisest tulenevalt ka teenistusse ennistamise võimalikkuse, kaitseväeteenistuse staaži hulka arvatava perioodi pikkuse ja teenistusest puudutud aja eest välja mõistetava tasu suuruse üle. Käesoleva kohtuvaidluse esemeks ei ole Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkiri nr 183, millega E. Haavikule määrati kartseriarest, kuna menetlus nimetatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõude osas on lõpetatud kaebetähtaja rikkumise tõttu. Asja lahendamisel annab kolleegium esmalt hinnangu tegevteenistuse lepingu lõpetamise ja Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 õiguspärasuse suhtes (I), seejärel hindab kolleegium Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirja nr 4 õiguspärasust (II) ja lõpuks võtab seisukoha esitatud kassatsioonkaebuste rahuldamise osas (III). I. 11. Kaitseväe juhataja karistas 18. septembri 1996. a käskkirjaga nr 183 vanemleitnant E. Haavikut 7-ööpäevase kartseriarestiga. Distsiplinaarkaristus määrati seoses võimupiiri ületamisega, kaitseväe ohvitserile ebakohase käitumisega ja Eesti kaitseväe maine kahjustamisega. Vastavalt Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirjale nr 199 lõpetati E. Haavikuga sõlmitud tegevteenistuse leping ametiseisundi kuritarvitamise ja Eesti kaitsejõudude diskrediteerimise tõttu. 12. Eesti Vabariigi Kaitsejõudude Peastaabi ja E. Haaviku vahel 30. juunil 1993 sõlmitud kaitseväelase tegevteenistuse lepingu nr 490 punktis 2.2 oli sätestatud: «Kaitseväelane kohustub täpselt täitma oma teenistuskohuseid rangelt juhindudes Eesti Vabariigi seadustest, kaitseväelase truudusetõotusest, kaitseväe määrustikest ja normatiivaktidest.» Sama lepingu punktis 6.4 nähti ette: «Tööandja võib lepingu ennetähtaegselt katkestada juhul, kui kaitseväelane rikub käesolevas lepingus esitatud kohustusi.» Ringkonnakohus asus seisukohale, et Kaitseväe juhataja algatusel tegevteenistuse lepingu lõpetamisel on rikutud kahekordse karistamise keeldu. Sellisele järeldusele jõudmisel tugines ringkonnakohus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 9 lg-le 1 ja 1930. a kaitseväe distsiplinaarkaristuste seadluse § 30 p-le 7. Halduskohus ja Kaitseväe juhataja vastustajana on leidnud, et tegevteenistuse lepingu lõpetamine ei olnud distsiplinaarkaristus ega oma olemuselt üldse karistuslik meede. Ka Kaitseväe juhataja, Kaitsejõudude Peastaabi ja Vabariigi Presidendi kassatsioonkaebuses rõhutatakse, et lepingu pooled olid lepinguliste kohustuste rikkumisega kaasneva tagajärje suhtes kokku leppinud. 13. Kaitseväeteenistuse seadus (KVTS) vaidlustatud käskkirja andmise ajal (1996. aasta oktoobris) kehtinud redaktsioonis ei sätestanud täpsemaid nõudeid tegevteenistuse lepingu sisu osas ega käsitlenud lepingu lõpetamise aluseid. KVTS § 43 sätestas vaid, et lepingulist tegevteenistust korraldatakse kaitseväeteenistuse seadusega ja teiste õigustloovate aktidega. Täpsemat lepingulise tegevteenistusega seonduvat regulatsiooni ei pakkunud ka ükski teine seadus. 14. Kehtiv õigus ei näinud E. Haaviku tegevteenistuse lepingu lõpetamise ajal (ega näe ka praegu) ette, et tegevteenistuse lepingu lõpetamine on distsiplinaarkaristus, mida võib kaitseväelasele määrata. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaitseväelase distsiplinaarvastutuse küsimustes on käesolevas asjas vastavalt Vabariigi Valitsuse 9. jaanuari 1992. a korraldusele nr 7-k kohaldatav 1930. aasta kaitseväe distsiplinaarkaristuste seadlus ja selle alusel kohaldati E. Haaviku suhtes distsiplinaarkaristusena kartseriaresti. 1930. a kaitseväe distsiplinaarkaristuste seadlus (1939. a redaktsioonis) nägi küll ette teenistusest vallandamise distsiplinaarkorras, kuid seda sai kohaldada vaid kaadriallohvitseride ja -sõdurite ning sõjaväeorkestriõpilaste suhtes. Praegu kehtiv kaitseväeteenistuse seadus näeb ette vaid lepingulisest teenistusest vabastamise seoses distsiplinaarkaristusega (KVTS § 108 p 6). Alates 1. jaanuarist 1998 kehtiv kaitseväe distsiplinaarseadus ei sätesta kaitseväelaste suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist ega tegevteenistuse lepingu lõpetamist. Töölepingu seadus nii E. Haaviku teenistuslepingu lõpetamise aegses kui ka praeguses redaktsioonis sätestab selgesõnaliselt, et see seadus ei laiene kaitsejõudude tegevteenistusele. Kuni 16. aprillini 2000 ei kehtinud kaitseväeteenistuse suhtes ka avaliku teenistuse seadus. Alles 16. aprillist 2000 kehtivas redaktsioonis sätestab ATS § 12 lg 1, et see seadus reguleerib kaitseväeteenistust niivõrd, kuivõrd kaitseväeteenistuse seadusega ei sätestata teisiti. Seega ei saanud E. Haaviku tegevteenistuse lepingu lõpetamise ajal tuleneda ka ei töölepingu seadusest ega avaliku teenistuse seadusest, et tegevteenistuse lepingu lõpetamine kaitseväe algatusel saanuks olla kaitseväelasele määratav distsiplinaarkaristus. Küll aga tuleb möönda tegevteenistuse lepingu lõpetamise karistuslikku olemust, kui see on tingitud teenistuskohustuste rikkumisest. 15. Distsiplinaarmenetlusele on üldjuhul omane põhimõte, et ühe süüteo eest määratakse ka üks distsiplinaarkaristus. See on sätestatud nii töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses kui ka kaitseväe distsiplinaarseaduses ning sisaldus ka käesolevas asjas kohaldatavas kaitseväe distsiplinaarkaristuste seadluses, mille § 30 lg 7 sätestas, et keelatud on määrata ühe üleastumise eest mitu karistust, välja arvatud samas seadluses sätestatud juhud, mil üht distsiplinaarkaristust võib ühendada mõne teise karistusega. Kuigi aresti määramise käskkirjas ja tegevteenistuse lepingu lõpetamise käskkirjas märgitud tegude kirjeldamisel kasutati mõnevõrra erinevat formuleeringut, ei ole vaidlust selle üle, et neid tagajärgi kohaldati samade tegude eest. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 14, peab kolleegium kaitseväelase tegevteenistuse lepingu lõpetamist küll karistuslikuks meetmeks, kuid mitte distsiplinaarkaristuseks distsiplinaarvastutust sätestava regulatsiooni tähenduses. Sellise meetme rakendamisel ei ole kohaldatav distsiplinaarvastuse küsimusi reguleerivates seadustes väljendatud põhimõte, mille kohaselt ühe distsiplinaarsüüteo eest määratakse vaid üks distsiplinaarkaristus. Seega ei tähendanud käesolevas asjas kaitseväelase tegevteenistuse lepingu lõpetamine sama distsiplinaarsüüteo eest teistkordset distsiplinaarkaristuse määramist. 16. Põhiseaduse § 23 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Sama põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. E. Haaviku suhtes kohaldatud meetmed – 7-päevane kasarmuarest ja teenistusvahekorra lõpetamine – ei ole kumbki käsitatavad karistustena põhiseaduse § 23 lg 3 ega konventsiooni tähenduses. Seetõttu ei saa ka nende sätete põhjal järeldada, et E. Haaviku suhtes on rikutud põhimõtet, mis keelab korduva karistamise. 17. Ringkonnakohtu hinnangul oli tegevteenistuse lepingu lõpetamine õigusvastane ka põhjusel, et rikutud on TDVS § 11 lg 2, mis sätestab, millised andmed tuleb kanda distsiplinaarkaristuse vormistamise dokumenti. Ringkonnakohus leidis, et käskkiri on faktiliselt motiveerimata ning pidas oluliseks rikkumiseks, et käskkirjas ei kirjeldata täpsemalt lepingu lõpetamise aluseks olnud tegusid. Kuna kaitseväe tegevteenistuslepingu lõpetamine ei ole distsiplinaarkaristus ja kaitseväe lepingulisele tegevteenistusele ei ole kohaldatav tööõiguse regulatsioon, siis ei laiene ka kaitseväe tegevteenistuse lepingu lõpetamise vormistamise käskkirjale töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud vormistamisnõuded. Käskkirja õiguspärasust, millega tegevteenistuse lepingu lõpetamine otsustati, tuleb hinnata haldusaktidele üldisemalt kehtestatud vorminõudeid ja haldusõiguse üldpõhimõtteid arvestades. Vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel tuleks ka arvestada, et akti andmisest on möödunud kaheksa ja pool aastat. Riigikohtu halduskolleegium märkis 30. septembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-58-03: «Tuleb silmas pidada, et 1995. aastal puudus Eesti õiguskorras praegusega võrreldav haldusmenetlust reguleeriv normistik ja haldusmenetluse põhimõtete kohaldamise ning normitehnilise korrektsuse hindamisel ei saa 1995. a haldusaktide puhul suhtuda sama rangelt kui peale haldusmenetluse seaduse kehtimahakkamist.» Ka käesoleval juhul tuleb vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel arvestada akti andmise aegset õigusolustikku ja haldusmenetluse põhimõtete läbitöötatuse ja kohaldamise astet. Kehtiv õiguslik regulatsioon (HMS § 58) näeb samuti ette, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud käskkirjas on esitatud tegevteenistuse lepingu lõpetamise sisulised põhjendused. 18. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkiri nr 199 on õiguspärane. II. 19. Põhiseaduse § 78 p 15 kohaselt annab Vabariigi President sõjaväelisi auastmeid. Kuigi see säte ei näe sõnaselgelt ette sõjaväelise auastme äravõtmist, hõlmab Vabariigi Presidendi PS § 78 p-st 15 tulenev pädevus ka auastmete äravõtmise. Vabariigi Presidendi otsustus ei tohi olla aga meelevaldne. Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirjas nr 4, millega E. Haavikult võeti ära sõjaväeline auaste, osundatakse Kaitseväe juhataja 7. novembri 1996. a esildisele. Selles esildises märkis Kaitseväe juhataja auastme äravõtmise põhjendustena ametiseisundi kuritarvitamise ja Eesti kaitsejõudude diskrediteerimise. Kuna kolleegiumi hinnangul toimus auastme äravõtmisele eelnenud teenistusvahekorra lõpetamine E. Haaviku süülise käitumise tõttu õiguspäraselt, ei olnud ka Vabariigi Presidendi käskkiri auastme äravõtmise kohta meelevaldne ega õigusvastane. III. 20. Eeltoodud põhjustel on nii vaidlustatud Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkiri nr 199 kui ka Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkiri nr 4 õiguspärased. Seepärast tuleb rahuldada Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi kassatsioonkaebus ning jätta rahuldamata Edgar Haaviku kassatsioonkaebus. Kuna kolleegium leiab, et kaitseväe tegevteenistuse lepingu lõpetamine E. Haavikuga oli õiguspärane, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda E. Haaviku kassatsioonkaebuse väiteid teenistusse ennistamise võimalikkuse, teenistusest sunnitult puudutud aja teenistusstaaži hulka arvamise ja saamata jäänud töötasu väljamõistmise kohta. 21. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja jõusse jätta halduskohtu otsus käesolevas otsuses esitatud motiividel. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN