Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-66-05 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2005. a määrus J. T. taotluses riigi kulul esindaja määramiseks — RT III, 2005, 23, 240

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-66-05 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 14. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 13. aprilli 2005. a määrus, asjas nr 2-1/298/05, millega jäeti J. T. kaebus Riigiprokuratuuri 22.11.2005. a määruse peale läbi vaatamata ning 26. aprilli 2005. a määrus samas asjas, millega jäeti läbi vaatamata J. T. taotlus riigi kulul esindaja määramiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. T., määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30. mai 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon 1. J. T. määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 13. aprilli 2005. a määruse peale jätta läbi vaatamata. 2. J. T. taotlus riigi õigusabi saamiseks selles asjas jätta rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. J. T. esitas 3. septembril 2004. a Kaitsepolitseiametile avalduse kuriteosündmuse kohta 2. septembri ööl vastu 3. septembrit 2004. a Lihula surnuaias. Kaitsepolitseiameti politseidirektor Martin Purre teatas 20. septembril 2004. a J. T-le kirjalikult, et jätab kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. J. T. esitas 30. septembril 2004. a Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kaebuse politseidirektori teate ümbervaatamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks eeltoodud sündmuse osas. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Margus Gross jättis 15. oktoobri 2004. a määrusega J. T. kaebuse rahuldamata. Viimane vaidlustas selle määruse Riigiprokuratuuris. Riigiprokurör Jaan Naaber jättis 22. novembri 2004. a määrusega J. T. kaebuse läbi vaatamata. Riigiprokurör selgitas, et KrMS § 207 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kaebeõigus käesolevas asjas üksnes kannatanul ja kuna J. T. ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluse tähenduses, tuleb tema kaebus jätta läbi vaatamata. 2. J. T. esitas Riigiprokuratuuri 22. novembri 2004. a määruse peale kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Nimetatud kohtu 13. aprilli 2005. a määrusega jäeti J. T. kaebus läbi vaatamata KrMS § 208 lg-s 1 sätestatud korra rikkumise tõttu. Määruses selgitati J. T-le tema õigust esitada advokaadi vahendusel määruse teadasaamisest 10 päeva jooksul määruskaebus Riigikohtule. J. T. esitas 25. aprillil 2005. a Tallinna Ringkonnakohtule taotluse, milles palus Riigikohtule määruskaebuse esitamise tähtaja peatamist ja seoses sellega talle riigi kulul õigusabi osutamist. Üheaegselt esitas ta ka määruskaebuse, milles taotles Riigikohtult õigusabi määramist, ringkonnakohtu 13. aprilli 2005. a määruse tühistamist ja kaebuse sisulist lahendamist, s.o Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks. 3. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 26. aprilli 2005. a määrusega jäeti rahuldamata J. T. taotlus talle riigi kulul esindaja määramiseks. Kohus selgitas, et esiteks ei ole J. T. kõnesolevas asjas kannatanu. Teiseks puudub asja materjalide põhjal igasugune objektiivne alus otsustamaks, kas J. T. on maksejõuetu või mitte. Ringkonnakohus sedastas asja materjalide põhjal, et J. T-l saab vaevalt olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Kohus selgitas J. T-le, et tal on õigus esitada kõnesoleva määruse peale määruskaebus Riigikohtule advokaadi vahendusel. J. T. määruskaebuse edastas ringkonnakohus KrMS § 389 lg 3 korras Riigikohtule. 4. J. T. esitas 16. mail 2005. a Riigikohtule veel ühe määrusekaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2005. a määruse, millega jäeti temale esindaja riigi kulul määramata. J. T. palub Riigikohtul määrata temale kui maksejõuetule isikule esindaja riigi kulul Riigiprokuratuuri 22. novembri 2004. a määruse peale vormikohase määruskaebuse esitamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 5. Riigi õigusabi andmise esmaseks eelduseks on taotleja maksejõuetus. Menetlejal on seejuures õigus ja kohustus nõuda, et isik esitaks tõendeid enese maksejõuetuse kohta, aga ka kontrollida esitatud tõendeid. Oluline on siinjuures rõhutada, et töötus ei pruugi iseenesest veel tähendada isiku maksejõuetust. Arusaamast, et isiku maksejõuetuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada tema majanduslikku kindlustatust tervikuna ja et maksejõuetuse tõendamise kohustus lasub isikul enesel, lähtutakse ka 1. märtsil 2005. a jõustunud Riigi õigusabi seaduses – edaspidi RõS (RT I 2004, 56, 403). J. T. selliseid andmeid ei ringkonnakohtule ega ka Riigikohtule esitanud ei ole. 6. Kuid maksejõuetus pole ainsaks aluseks, mille tuvastamisel isikule tingimusteta antakse riigi õigusabi. Olles tuvastanud isiku maksjõuetuse, peab menetleja KrMS § 41 lg-st 3 tulenevalt järgnevalt hindama seda, kas maksejõuetule kannatanule riigi kulul esindaja määramata jätmisel võiksid kaitseta jääda tema olulised huvid. Seadusega menetlejale pandud olulise ja mitteolulise huvi piiritlemise kohustus eeldab vältimatult, et menetleja süüviks ka kaebuse sisusse. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et ka riigi õigusabi seaduse kohaselt võidakse riigi õigusabi jätta muuhulgas andmata ka juhtudel, mil menetleja leiab, et taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (RõS § 7 lg 1 p 2) või kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RõS § 7 lg 1 p 5). Nagu nähtub asja materjalidest, on nii Riigiprokuratuur kui ka Tallinna Ringkonnakohus analüüsinud kaebaja sisulist õiguslikku seisundit avalduses kirjeldatud ööl vastu 3. septembrit Lihulas toimunud sündmustes ning leidnud, et ta ei saa selles asjas olla kannatanu. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende järeldustega ning ei soovi neid käesolevas määruses pikemalt korrata. Seetõttu ning juhindudes KrMS § 41 lg-st 3 ja RõS § 7 lg 1 p-st 2 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium J. T. taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. 7. Tulenevalt KrMS § 384 lg-st 2 on J. T. õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale vaid advokaadi vahendusel. Kuna seda tehtud ei ole, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil õiguslik alus Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 13. aprilli 2005. a määruse peale esitatud määruskaebuse sisuliseks arutamiseks ning see tuleb lähtudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 jätta läbi vaatamata. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Peeter VAHER