Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-47-05 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2005.a kohtuotsus T. T. väärteoasjas liiklusseaduse § 74^35 lg 1 järgi — RT III, 2005, 21, 220

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-47-05 Otsuse kuupäev 6. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi T. T. väärteoasi liiklusseaduse § 74 35 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Rapla Maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-108/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lääne Politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 11. mai 2005. a Istungil osalenud isikud Kassatsioonimenetluse pooled istungile ei ilmunud Resolutsioon 1. Rahuldada kassatsioon osaliselt. 2. Tühistada Rapla Maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsus T. T. väärteoasjas ja saata väärteoasi samale maakohtule uueks arutamiseks. Asjaolud ja menetluse käik 1. Lääne Politseiprefektuuri 23. augusti 2004. a otsusega karistati T. T. LS § 7419 järgi 150 trahviühiku (9000 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta juhtis 25. juulil 2004. a kell 13.55 X maakonnas X tee 6. kilomeetril sõiduautot Volkswagen Passat, olles alkoholijoobes (väljahingatava õhu alkoholisisaldus 0,29 mg/l). 2. T. T. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Rapla Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kaebuses ta selgitas, et tundis end kainena. Juhul kui ta oleks selles kahelnud, oleks ta andnud juhtimise üle oma abikaasale. T. T. märkis kaebuses, et esmase alkomeetrisse puhumise tulemina fikseeriti alkoholisisalduseks tema väljahingatavas õhus 0,29 mg/l. Kuna ta aga oli vahetult enne alkomeetrisse puhumist suitsetanud, lasti tal mõne aja pärast uuesti puhuda ja siis saadi näiduks 0,24 mg/l. Politseiametnik märkis protokolli tulemuseks 0,29 mg/l, väites, et sellel, kumb näit protokolli märgitakse, ei ole tähtsust. T. T. leidis, et Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 «Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra» § 19 lg 1 p 1 kohaselt loetakse väljahingatava õhu alkoholisisaldus 0,10 – 0,24 mg/l alkoholi tarvitamise tunnusteks. Seetõttu mõjutab see, milline näit protokolli märgitakse, teo kvalifikatsiooni. 0,24 mg/l puhul ei oleks tegemist LS § 7419 (joobes juhtimine), vaid LS § 7435 (liiklusnõuete muu rikkumine) järgi kvalifitseeritava teoga. Kaebuses väideti sedagi, et politseiametnik ei selgitanud menetlusalusele isikule kaebeõigust. 3. Rapla Maakohus tühistas 25. jaanuari 2005. a otsusega Lääne Politseiprefektuuri 23. augusti 2004. a karistamisotsuse ja tegi uue otsuse, millega karistas T. T.-st LS § 7435 lg 1 järgi rahatrahviga 40 trahviühikut (2400 krooni). Kohtuotsuse kohaselt pole kohtul alust mitte uskuda T. T. ütlusi selle kohta, et ta puhus alkomeetrisse kahel korral ja et teisel juhul näitas seade väljahingatava õhu alkoholisisalduseks 0,24 mg/l. Seetõttu on põhjendatud kahtlus, et T. T. olid alkoholi tarvitamise tunnused, mitte aga kerge joove. Vastavalt joobeseisundi tuvastamise korra § 19 lg 1 p 1 esinevad isikul alkoholi tarvitamise tunnused, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholi sisaldus 0,10 kuni 0,24 milligrammi. Liikluseeskirja § 76 p 3 kohaselt ei tohi juht olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem. Auto juhtimine sellises seisundis on vaieldamatult tõendatud ja väärtegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Menetlus Riigikohtus 4. Rapla Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lääne Politseiprefektuur, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja jõustada kohtuvälise menetleja otsus, raskendamata süüdlase olukorda. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pidanud usaldusväärseks tööülesandeid täitnud politseiametniku ütlusi. Samas on kohus arvesse võtnud T. T.-ga lähedastes sidemetes olevate tunnistajate J. T. ja J. A. ütlusi. Kohtuväline menetleja leiab, et T. T. tegu oleks tulnud kvalifitseerida LS § 7419 järgi. Joobeseisundi tuvastamise protokolli märgitud 0,29 mg/l puhul on tegemist õigete andmetega. Lisaks olid joobeseisundi tuvastamise protokolli kohaselt T. T.-l ka joobeseisundile viitavad välised tunnused. Ülekuulamise protokollis on T. T. tunnistanud alkoholi tarbimist. Ta asus autot juhtima, teades, et on varem alkoholi tarbinud, kuid lootis, et joove on organismist kadunud või arvestas võimalusega, et teda ei kontrollita. Seega on rikkumine pandud toime kaudse tahtlusega. 5. Kassatsioonile esitas vastuse T. T. kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, kes leiab, et Rapla Maakohus on toiminud õigesti, leides, et T. T. ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust välistavaid asjaolusid ei esine. Samuti lähtus kohus õigesti põhimõttest, et kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et maakohtu otsusest ei nähtu, miks kohus ei pidanud usaldusväärseks politseiametniku ütlusi selle kohta, et teistkordset mõõtmist, mille tulemuseks oli 0,24 mg/l, pole toimunud. Ka ei ole kohus andnud hinnangut joobeseisundi tuvastamise protokollis märgitud joobeseisundit kinnitavatele asjaoludele. Samas puudub sellel, kas tulemuseks mõõdeti 0,29 mg/l või 0,24 mg/l, teo kvalifitseerimise seisukohalt tähtsus, kuna mõlemal juhul on tegemist joobeseisundiga. Seega kohaldas Rapla Maakohus materiaalõigust ebaõigesti, kvalifitseerides teo LS § 7435 lg 1 järgi. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et alkoholi tarvitamise tunnuste puhul ei ole tegemist joobeseisundiga. Liiklusseadus, mis annab joobeseisundi mõiste, ei tunne eraldi mõistet «alkoholi tarvitamise tunnused». Kõnealune mõiste pärineb joobeseisundi tuvastamise korra §-st 19, mille pealkiri on «Alkoholijoobe raskusastme määramine». Selle paragrahvi esimeses lõikes on sätestatud: «(1) Väljahingatava õhu või vereproovi alkoholisisalduse kontrollimisel jaotatakse alkoholijoove raskusastmelt: 1) alkoholi tarvitamise tunnused – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 kuni 0,24 milligrammi või 0,20 kuni 0,49 promilli veres; kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine ei ole sedastatav.» Eelnevast tuleneb üheselt, et alkoholi tarvitamise tunnused kujutavad endast (kergeimat) joobeastet (sama seisukohta on Riigikohus väljendanud 24. oktoobri 2003. a otsuse punktis 8 väärteoasjas nr 3-1-1-119-03 – RT III 2003, 32, 330). Seejuures selgub joobeseisundi tuvastamise korra § 19 lg 1 p-de 1 ja 2 kõrvutamisel, et nii alkoholi tarvitamise tunnuste kui kerge joobe puhul on väljahingatavas õhus alkoholisisalduse alammääraks 0,10 mg/l. Vahemikus 0,10 kuni 0,24 mg/l sõltub alkoholi tarvitamise tunnuste olemasolu ja kerge joobe olemasolu piiritlemine sellest, kas isikul on sedastatav kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine või mitte. Liiklusseaduse § 20 lg 3, mis määratleb joobeseisundi mõiste, seob joobeseisundi küll kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumise või muutumisega, kuid kõnealust sätet tuleb tõlgendada koos sama paragrahvi neljanda lõikega, mis sätestab määrad, millest rohkem ei tohi isiku väljahingatavas õhus või veres alkoholi olla (vt ka Riigikohtu 24. novembri 2004. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-89-04 – RT III 2004, 39, 359). Seega tuleb joobeseisundiks lugeda seda, kui isiku väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,1 mg/l. Ühtlasi märgib kriminaalkolleegium, et maakohus ei ole andnud hinnangut joobeseisundi tuvastamise protokolli kantud joobeseisundile viitavatele välistele tunnustele. Samas puuduvad kohtuotsuses põhjendused selle kohta, miks kohus leiab, et rikkumine on toime pandud kaudse tahtlusega. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 174 p-le 7 leiab kriminaalkolleegium, et väärteoasi tuleb saata Rapla Maakohtule uueks arutamiseks. Hannes KIRIS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG