Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-30-05 Riigikohtu halduskolleegiumi 10. juuni 2005. a kohtuotsus Mefodi Malõševi kaebuses Tartu Vangla toimingute peale — RT III, 21, 211

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-30-05 Otsuse kuupäev 10. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Põld Kohtuasi Mefodi Malõševi kaebus Tartu Vangla toimingute peale Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-62/05 Menetluse alus Riigikohtus Mefodi Malõševi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 26. mai 2005. a Kohtuistungil osalenud isikud Mefodi Malõšev; Tartu Vangla esindaja Aiki Schneider Resolutsioon 1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-62/05 kahju hüvitamise taotluse osas ja Tartu Halduskohtu 25. novembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-285/2004 täies ulatuses. Jätta ringkonnakohtu otsus jõusse osas, millega jäeti rahuldamata M. Malõševi taotlus kohustada Tartu Vanglat vabandama keeldumise pärast võimaldada tal kaitsjana kinnipeetavaga kokku saada. 3. Teha kahju hüvitamise taotluse osas uus otsus, millega rahuldada M. Malõševi kaebus osaliselt. Kohustada Tartu Vanglat kirjalikult vabandama M. Malõševi ees õigusvastase läbiotsimise pärast. 4. Tagastada kautsjon. 5. Mõista M. Malõševi kasuks Tartu Vanglalt välja tasutud riigilõiv 600 krooni. Asjaolud ja menetluse käik 1. 9. märtsil 2004. a taotles vandeadvokaat Mefodi Malõšev kaitsjana Tartu Vanglas kokkusaamist kinnipeetavaga. Vangla ametnikud asusid seisukohale, et kuna kinnipeetava suhtes on süüdimõistev kohtuotsus jõustunud, siis on kokkusaamine võimalik vaid üldistel alustel – kinnipeetava esindajana lühiajalise kokkusaamise korras. 2. M. Malõšev esitas Tartu Halduskohtule kaebuse , milles väitis, et Tartu Vangla keeldumine võimaldada temal kui kaitsjal saada kokku kinnipeetavaga, oli õigusvastane. Kuna kinnipeetavaga tuli kokku saada üldistel alustel, allutati teda solvavale, au ja väärikust alandavale protseduurile – läbiotsimisele –, millega tekitati talle moraalne kahju. M. Malõšev taotles, et kohus kohustaks Tartu Vangla administratsiooni vabandama keeldumise pärast võimaldada tal kaitsjana saada kokku kinnipeetavaga ja hüvitama rahaliselt seoses läbiotsimisega tekitatud moraalne kahju summas 10 000 krooni. 3. Tartu Halduskohtu 25. novembri 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-285/2004 jäeti M. Malõševi kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kuna kinnipeetava suhtes oli süüdimõistev kohtuotsus juba jõustunud, siis oli M. Malõšev kinnipeetava esindaja, mitte kaitsja. Vangistusseaduse § 27 lg 1 alusel oli vanglaametnikul õigus M. Malõševi läbi otsida sellest hoolimata, et ta on vandeadvokaat ja kinnipeetava esindaja. 4. M. Malõšev esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles uue otsuse tegemist, millega rahuldataks tema mõlemad taotlused. Apellant leidis, et ta taotles kinnipeetavaga kokkusaamist tema kaitsjana ja et advokatuuriseaduse § 43 lg 5 keelab advokaati kaitsetegevusest tulenevatel asjaoludel läbi otsida. Veel leidis apellant, et tegemist on õigusvastase isiklike õiguste kahjustamisega VÕS § 1046 lg 1 ja § 1045 lg 1 p 4 mõttes. 5. Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2005. a otsusega jäeti M. Malõševi apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muudeti Tartu Halduskohtu otsuse põhjendusi. Erinevalt Tartu Halduskohtust leidis ringkonnakohus, et M. Malõšev taotles kinnipeetavaga kokkusaamist kaitsjana ja seega on Tartu Vangla ebaõigesti käsitlenud teda esindajana. Ainuüksi see, et kinnipeetava suhtes oli süüdimõistev kohtuotsus juba jõustunud ja ta polnud enam kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune, ei välista vajadust ja õigust anda õigusabi kaitsjana. Faktilised asjaolud, eriti aga see, et kriminaalasjas, milles süüdimõistev kohtuotsus oli juba jõustunud, tehti Riigikohtu määrus 6. aprillil 2004, seega ligi kuu aega pärast vaidlusalust kokkusaamist, kinnitavad, et M. Malõšev oli kaitsja. Tartu Vangla keeldumine lubada M. Malõševil kinnipeetavaga kokku saada kaitsjana oli õigusvastane. Kuna RVastS § 6 lg 1 sätestab, et haldusakti andmist või toimingu sooritamist võib nõuda siis, kui avaliku võimu kandja on kohustatud akti andma või toimingu sooritama ja Tartu Vangla pole kohustatud vabandama, siis ei saa kohustada Tartu Vanglat M. Malõševi ees vabandama. Veel leidis ringkonnakohus, et M. Malõševi läbiotsimine enne tema kokkusaamist kinnipeetavaga ei olnud õigusvastane, sest tegemist polnud advokaadi läbiotsimisega kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel AdvS § 43 lg 5 mõttes. Seega puudub alus moraalse kahju hüvitise väljamõistmiseks. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 6. M. Malõšev taotleb kassatsioonkaebuses, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja teeks uue otsuse, millega kohustataks Tartu Vangla administratsiooni vabandama keeldumise pärast võimaldada tal kaitsjana saada kokku kinnipeetavaga, ja hüvitama seoses läbiotsimisega tekitatud moraalse kahju. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaõige järgmistel põhjustel: 1. Moraalse kahju hüvitamise nõue on esitatud RVastS §-de 7 ja 9 alusel, millele ringkonnakohus pole aga tähelepanu pööranud. 2. Kohtud on põhjendamatult tõlgendanud VangS § 27 laiendavalt. Ei sellest paragrahvist ega teistest sama seaduse sätetest ei tulene, et vanglaametnikul on õigus advokaati läbi otsida. 3. Ekslik ja põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et läbiotsimine polnud vastuolus AdvS § 43 lg-ga 5, mis keelab advokaadi läbiotsimise kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel. 4. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta apellatsioonkaebuse need põhjendused, mis käsitlesid kahju hüvitamise alusena VÕS sätteid. 7. Tartu Vangla leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastuses osundatakse, et vanglasse saabuva mis tahes isiku läbiotsimise õigus on sätestatud VangS §-s 66 ja justiitsministri 1. aprilli 2003. a määruse nr 23 «Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine» § 52 lg-s 10. Veel leitakse vastuses, et vanglasse sisenemisel ei otsita advokaati läbi tema kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel, vaid sel alusel, et läbi võib otsida iga isiku, kes siseneb vanglasse. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 8. Vandeadvokaat M. Malõšev on esitanud halduskohtule kaebuse, milles taotles, et Tartu Vangla administratsioon vabandaks keeldumise pärast võimaldada tal kaitsjana saada kokku kinnipeetavaga ja hüvitaks rahaliselt tema läbiotsimisega tekitatud moraalse kahju. Kassatsioonkaebuses soovib M. Malõšev, et Riigikohus teeks mõlema taotluse osas uue otsuse. Täpsemalt on põhjendatud, miks ringkonnakohtu seisukohad on ebaõiged mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks käsitleb Riigikohtu halduskolleegium järgmisi küsimusi: vandeadvokaat M. Malõševi õiguslik seisund kinnipeetavaga kokkusaamise taotlemisel ja hinnang Tartu Vangla tegevusele selle taotluse lahendamisel (I); kinnipeetava kaitsja vanglasse sisenemisel toimunud läbiotsimise õiguslikud alused ja hinnang M. Malõševi läbiotsimisele (II); halduskohtule esitatud vabandamiseks kohustamise taotluse rahuldamise võimalused (III); mittevaralise kahju rahalise hüvitamise taotluse lahendamine (IV). I. 9. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on õigesti märgitud, et kaitsja staatus kriminaalmenetluses ei pruugi lõppeda tema kaitsealuse suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumisega. Kohtuotsuse jõustumise järgselt on küll välistatud korralise kohtukaebe võimalused, kuid lisaks neile tuntakse kriminaalmenetluses ka erakorralisi kohtukaebe menetlusi. Enne 1. juulit 2004. a, seega enne kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) jõustumist, kehtinud kriminaalmenetluse õiguses tunti kolme erakorralist kohtukaebemenetlust: kassatsioonimenetlust, kohtuvigade parandamise menetlust ja teistmismenetlust. Neile lisandus õigus siseriiklike kohtukaebevõimaluste ammendumise järgselt pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Kahte viimatinimetatud erakorralist kohtukaebemenetlust tuntakse ka tänases kriminaalmenetluse õiguses, kassatsioonimenetluse on aga seadusandja lülitanud korraliste kohtukaebemenetluste hulka. 10. Nii KrMK § 37 lg-s 1 kui ka KrMS § 47 lg-s 2 sätestatust tuleneb üheselt, et kaitsja staatust ei saa põhimõtteliselt lugeda lõppenuks seni, kuni säilib seaduslik võimalus kaitsealuse huvides mis tahes korralise või erakorralise kohtukaebuse esitamiseks. Kuid kriminaalmenetluse seaduse viimatinimetatud sätetest lähtuvalt oli ja on kaitsja lisaks otseselt kaitseülesannete täitmisele õigustatud ja kohustatud osutama oma kaitsealusele ka muud õigusabi. Seega, erinevalt ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgitust, tuleb kaitsjana ja mitte esindajana käsitleda ka isikuid, kes kaitsja seaduslike volituste olemasolul soovivad vangistuses viibivatele süüdimõistetutele osutada muud õigusabi ülalnimetatud mõttes. Kaitsja ja esindaja erinevat kohtlemist kinnipeetavale õigusabi andmisel vanglas on käsitletud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 26. mai 2005. a otsuses asjas nr 3-3-1-21-05 (RT III 2005, 19, 197). 11. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et M. Malõšev taotles vanglas kokkusaamist kinnipeetavaga tema kaitsjana. Toimunud kokkusaamisel osales M. Malõšev kaitsja, mitte esindajana. II. 12. Advokatuuriseaduse § 43 lg 5 sätestab keelu otsida advokaati läbi kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel, välja arvatud maa- või linnakohtu määruse alusel. Pole kahtlust, et õigusabi andmine kaitsjana on kutsetegevus ja seega taotles M. Malõšev kokkusaamist kinnipeetavaga kutsetegevuse raames. 13. Advokatuuriseaduse § 43 lg-t 5 ei saa siiski tõlgendada nii, et advokaadi läbiotsimine kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel ilma läbiotsimist lubava maa- või linnakohtu määruseta on eranditeta kõigil juhtudel õigusvastane. Vangla administratsioonil peab olema võimalus õiguserikkumist ära hoida või tõkestada, kui on andmeid, mis tekitavad piisava kahtluse, et vanglasse sisenev või sealt väljuv advokaat paneb toime õiguserikkumise või kasutatakse tema kokkusaamist kinnipeetavaga õiguserikkumise toimepanemiseks. 14. Vangistusseaduse §-dest 24-26 tuleneb, et kinnipeetava lühiajalistel kokkusaamistel, pikaajalistel kokkusaamistel, välisriigi kodanikust kinnipeetava kokkusaamistel oma riigi konsulaartöötajaga, ning kokkusaamistel kaitsja ja vaimulikuga on erinevad alused ja kord. Kokkusaamised kaitsjaga toimuvad segamatult (§ 26 lg 1), kuid vanglaametnik võib selliseid kokkusaamisi jälgida, mitte aga pealt kuulata (§ 27 lg 2) või katkestada (§ 27 lg 3). Kokkusaamisele kaitsja poolt kaasa toodud kirjalike materjalide sisuline läbivaatus on keelatud (§ 26 lg 2). Vangistusseaduse § 27 lg 1 esimene lause sätestab, et vanglaametnikul on õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Samast sättest ega vangistusseadusest üldse ei selgu, kas selline läbiotsimine võib toimuda ka konsulaartöötaja, kaitsja ja vaimuliku suhtes. Vangistusseadus piirab kaitsja läbiotsimist vaid keeluga läbi vaadata kaitsja poolt kaasa toodud kirjalikke materjale sisuliselt. 15. Justiitsministri 1. aprilli 2003. a määrusega nr 23 «Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine» kehtestatud korra § 43 järgi on vanglas isiku läbiotsimine tegevus, mille käigus kontrollitakse vangla territooriumile sisenevat või väljuvat või seal viibivat isikut eesmärgiga avastada ning võtta ära keelatud esemed ja ained. Korra § 52 lg 10 kinnitab, et vanglaametnikul on õigus otsida vanglasse sisenev isik ja tema asjad läbi. Piiranguid kinnipeetavaga kokkusaamiseks vanglasse siseneva kaitsja läbiotsimisele kord ei sätesta. Isiku läbiotsimist reguleerivad korra §-d 47–49. Viimatinimetatud paragrahvi esimene lõige sätestab: «Vanglateenistuja või vanglat külastav isik otsitakse läbi operatiivinformatsiooni põhjal.» Arvestades selle sättega määratud läbiotsimise faktilist alust ( operatiivinformatsioon) ja korra § 43 lg-s 2 nimetatud läbiotsimise eesmärki, tuleb asuda seisukohale, et vanglateenistuja või vanglat külastav isik otsitakse läbi siis, kui on põhjendatud kahtlus, et tal on kaasas keelatud ese või aine. 16. Riigikohtu halduskolleegium tõlgendab advokatuuriseadust, vangistusseadust ja justiitsministri 1. aprilli 2003. a määrust selliselt, et kaitsja vanglas läbiotsimine on õiguspärane siis, kui läbiotsimise aluseks on põhjendatud ja piisav kahtlus. Tartu Vangla pole läbiotsimist sellise kahtlusega põhjendanud. Seega oli M. Malõševi läbiotsimine õigusvastane. 17. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus tõlgendas AdvS § 43 lg-t 5 alusetult kitsendavalt. Kuna kaitsjana vanglasse siseneva M. Malõševi läbiotsimine toimus seoses tema kutsetegevusega ja läbiotsimine polnud põhjendatud, siis tuleb M. Malõševi läbiotsimist pidada õigusvastaseks. III. 18. Vabandamiseks kohustamise taotluse osas, mille M. Malõšev esitas seoses keeldumisega lubada kaitsjana kinnipeetavaga kokku saada, on ringkonnakohus leidnud, et selle rahuldamiseks puudub alus. Kassaator pole põhjendanud, miks on tema arvates ringkonnakohtu seiskohad selles osas ebaõiged. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et vabandamiseks kohustamise nõuet saab esitada RVastS § 11 lg 1 alusel. Selle sätte kohaldamine eeldab, et kannatanule on tekkinud hüvitamisele kuuluv varaline või mittevaraline kahju. Sellise kahju hüvitamist ja rahalise hüvitise asemel vabandamist pole M. Malõšev kaebuse selles osas taotlenud. Kui käsitada M. Malõševi taotlust RVastS § 11 lg 1 alusel, siis peaks sellise taotluse eesmärgiks olema õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamine. M. Malõševi kaebusest nähtub, et õigusvastaseks tagajärjeks oli võimaluse puudumine saada kinnipeetavaga kokku kaitsjana. Muid õigusvastaseid tagajärgi kaebuse selles osas ei ole märgitud. Vabandamine ei aitaks aga kuidagi kaasa M. Malõševi märgitud õigusvastase tagajärje kõrvaldamisele. Seepärast on ringkonnakohus jätnud M. Malõševi selle taotluse põhjendatult rahuldamata. IV. 19. Ringkonnakohus jättis mittevaralise kahju rahalise hüvitamise taotluse, mis esitati seoses läbiotsimisega, rahuldamata põhjusel, et läbiotsimine toimus õiguspäraselt. Kuna Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et läbiotsimine oli õigusvastane, siis on kõigepealt vajalik kontrollida, kas RVastS § 9 lg 1 kuulub M. Malõševi selle taotluse lahendamisel kohaldamisele. 20. RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. M. Malõšev väidab, et õigusvastane läbiotsimine alandas ja solvas teda, et tegemist oli tema au ja väärikust alandava protseduuriga. Seega oli M. Malõševi väitest lähtudes tegemist väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 mõttes. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et isiku põhjendamatu läbiotsimine võib alandada tema väärikust. Halduskolleegium ei näe põhjust kahelda M. Malõševi väites, et ta tundis ennast alandatuna. 21. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist süülise õigusvastase tegevusega. Tuvastatud asjaolud kinnitavad, et Tartu Vangla ei ilmutanud vajalikku hoolsust kinnipeetava kaitsja eriliste õiguste tagamisel. Seepärast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et M. Malõševile tekitati mittevaralist kahju süüliselt tema väärikuse alandamisega põhjendamatu läbiotsimise teel. 22. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendama kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid. Arvestades õiguserikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust ning kaaludes mittevaralise kahju hüvitamise ja kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamise mõju M. Malõševile ja avaliku võimu kandjale, peab Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks kohustada Tartu Vanglat kirjalikult vabandama M. Malõševi ees õigusvastase läbiotsimise pärast. Tõnu ANTON Eerik KERGANDBERG Jüri PÕLD