Vabariigi Valitsus — Varjupaiga andmisest keeldumine — RTL, 58, 761

1. Pagulaste seaduse (RT I 1997, 19, 306; 1999, 18, 301; 25, 365) paragrahvi 6 lõike 2 punkti 2 alusel ning kooskõlas pagulasseisundi konventsiooni (RT II 1997, 6, 26) ja 31. jaanuari 1967. a pagulasseisundi protokolliga (RT II 1997, 6, 26) mitte anda varjupaika Pakistani Islamivabariigi kodanikule W. A-le (sünd 15.03.1967), kuna ta on saabunud Eestisse kaalutlustel, mis ei ole kooskõlas pagulasseisundi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. a pagulasseisundi protokolli pagulasemõiste määratlusega, ja tema puhul ei ole tuvastatud pagulaste seaduse paragrahvi 5 lõike 1 punktides 1 ja 2 loetletud asjaolusid, mille alusel võib anda taotlejale varjupaiga. W. A. sai Eesti viisa vahendajate kaudu fiktiivse küllakutse alusel. Ta saabus Eestisse 30. mail 1998. a, olles eelnevalt viibinud Usbekistanis, Venemaal ja Lätis. W. A. seletuse kohaselt pöördus ta Tallinnas Soome, Rootsi ja Taani saatkonda viisa saamiseks, kuid kõikjal keelduti talle viisa andmisest. W. A. viisatähtaeg lõppes 28. juunil 1998. a ning 30. juunil 1998. a teatas ta Kodakondsus- ja Migratsiooniametile oma soovist taotleda Eestis varjupaika. Vormikohane varjupaigataotlus võeti W. A-lt vastu 29. juulil 1998. a. Varjupaiga taotlemist põhjendas W. A. tagakiusuga usu pärast. Tema sõnade kohaselt kuulub ta ahmadija usulahku, osales alates 1993. aastast religioosse organisatsiooni Khudam-ul-Ahmadiya tegevuses ja oli selle organisatsiooni kohaliku osakonna presidendi asetäitja. W. A. sõnul lahkus ta kodumaalt, kuna kartis, et ortodokssed islamiusulised, kes ahmadijasid vihkavad, võiksid ta tappa. Pärast taotleja liitumist usuorganisatsiooniga peksid moslemid taotleja sõnul teda korduvalt ja ähvardasid tapmisega, kui ta oma usust ei loobu. Taotleja kinnitas, et ta ei saa loota Pakistani ametivõimude kaitsele, sest riik piirab ahmadijade õigusi. Pakistani seadustes on sätestatud diskrimineerivad piirangud usulistele vähemustele, kes ei ole või keda ei tunnistata islamiusulisteks, sealhulgas ahmadija usulahku kuuluvatele isikutele, kuid W. A. seletuse kohaselt ei ole Pakistani võimud teda isiklikult diskrimineerinud, jälitanud ega taga kiusanud. Viimase kolme ja poole aasta jooksul ei ole ka islamiusulised teda rünnanud ega ähvardanud ning selle aja vältel ei ole tal kellegagi olnud konflikte usulistel põhjustel. W. A. ei ole esitanud tõendeid enda kuulumise kohta ahmadija sekti. Tema 9. juulil 1996. a väljaantud passis on usutunnistuseks märgitud islam. W. A. seletuse kohaselt varjas ta passi taotledes, et ta kuulub ahmadija usulahku ja kinnitas passitaotlusankeedis, et tunnistab islami usku. Seda tehes pidi ta ühtlasi alla kirjutama avaldusele, milles täielikult eitatakse ahmadija usu põhimõtteid. Taotleja saabus Eestisse Läti Vabariigist, kus ta oleks võinud taotleda varjupaika. Eeltoodu alusel on Vabariigi Valitsus jõudnud järeldusele, et W. A. väide, nagu oleks tal põhjust karta, et teda võidakse Pakistanis taga kiusata ahmadija sekti kuulumise pärast, on põhistamata ning seda ei saa pidada usutavaks. 2. Lähtudes isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833) paragrahvi 9 lõikest 1, kasutada käesoleva korralduse avaldamisel Riigi Teataja Lisas selle tekstis varjupaigataotleja nime asemel initsiaale. Peaminister Mart SIIMANN Riigisekretär Uno VEERING