Tallinna Halduskohus — V. Kigimi ja S. Kigimi tühistamiskaebused vastavalt Vabariigi Valitsuse 24. märtsi 2004 korraldusele nr 186-k "Vladimir Kigimile alalise elamisloa andmisest keeldumine" ja Vabariigi Valitsuse 31. märtsi 2004 korraldusele nr 215-k "Svetlana Kigimile alalise elamisloa andmisest keeldumine" koos taotlusega teha vastustajale ettekirjutus uue otsuse tegemiseks antud küsimuses ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest — RTL, 54, 783

TALLINNA HALDUSKOHTU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number 3-1373/2004 Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2004. a, Tallinn Kohtunik Aivar Koppel Haldusasi V. Kigimi ja S. Kigimi tühistamiskaebus vastavalt Vabariigi Valitsuse 24.03.2004. a korraldusele nr 186-k «Vladimir Kigimile alalise elamisloa andmisest keeldumine» (edaspidi korraldus nr 186-k) ja Vabariigi Valitsuse 31.03.2004. a korraldusele nr 215-k «Svetlana Kigimile alalise elamisloa andmisest keeldumine» koos taotlusega teha vastustajale ettekirjutus uue otsuse tegemiseks antud küsimuses ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Kohtuistungi toimumise aeg 19.10.2004. a Kohtuistungil osalenud isikud Kaebuse esitajad Vladimir Kigim ja Svetlana Kigim ning vastustaja, Eesti Vabariigi Valitsuse esindaja Kristel Mesilane Vaidlustatud korraldusega nr 186-k keelduti V. Kigimile alalise elamisloa andmisest. Korralduse õiguslike alustena on viidatud välismaalaste seaduse § 142 lõikele 2, § 12 lõike 4 p-le 7 (edaspidi VMS), 26.07.1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (edaspidi kokkulepe) artikli 2 punktile 1 ning Vabariigi Valitsuse 26.11.2002. a määruse nr 364 «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise korra» (edaspidi määrus nr 364) §-le 77. S. Kigimile keelduti alalise elamisloa andmisest VMS § 14 2 lõike 2, § 12 lõike 4 p 14 ja kokkuleppe artikli 2 p 1 alusel. VMS § 12 lg 4 p 7 sätestab, et elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud; p 14 alusel kehtivad samasugused kitsendused ka p-s 7 nimetatud isiku abikaasale ja alaealisele lapsele. VMS § 142 lg 2 kohaselt Vabariigi Valitsus otsustab elamisloa andmise, andmisest keeldumise või elamisloa pikendamisest keeldumise, kui taotleja on kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas. Kokkuleppe artikli 2 p 1 järgi sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud saavad elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti Vabariigi valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Määruse nr 364 § 77 järgi enne määruse jõustumist (01.01.2003) esitatud elamisloa ja tööloa taotlused ning nende pikendamise taotlused vaadatakse läbi vastavalt elamisloa või tööloa taotluse või selle pikendamise taotluse esitamise ajal kehtinud sätetele. Korralduste taktiliste asjaoludena on välja toodud järgmist: V. Kigimi taotlus alalise elamisloa saamiseks võeti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa osakonnas VMS § 12 lg 3 alusel menetlusse 01.11.2002. a. V. Kigim on Vene Föderatsiooni kodanik, elades Eestis alates 1976. a. Aastatel 1967–1992 teenis ta välisriigi relvajõududes, kust arvati reservi 01.04.1992. a ning talle määrati sõjaväepension väljateenitud aastate eest. V. Kigim on kantud kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri). Vabariigi Valitsuse 24. oktoobri 2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjoni 05.03.2003. a koosolekul otsustati teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda V. Kigimile elamisloa andmisest VMS § 12 lg 4 p 7 alusel. Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 alusel saavad kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisloa andmisest ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkulepe ei sätesta antava elamisloa liiki, mis reguleeritakse Eesti Vabariigi seadusega. Kokkuleppes puudub nõue kokkuleppe subjektidele alalise elamisloa andmise kohta. Kokkuleppes reguleerimata küsimuste lahendamiseks tuleb kohaldada välismaalaste seadust. Kaebuse kohaselt on korraldused õigusvastased järgmistel asjaoludel: 1) sõlmiti 26.07.1994. a «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest». Lepingu artikkel 16 sätestab: «Eesti Vabariigi territooriumil elavate relvajõudude pensionäride sotsiaal-õiguslik olukord sätestatakse pooltevahelise erikokkuleppega. Lepingus nimetatud erikokkuleppeks on kokkulepe. Kokkuleppe artikli 2 punkt 1 sätestab: «Sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud saavad elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti Vabariigi valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule.» 2) Vastavalt kaebaja alalise elamisloa taotluse esitamisel VMS § 12 lõike 3 kehtivale redaktsioonile võib alalise elamisloa «anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. ...» Riigikohtu halduskolleegium leidis 24.10.2002. a otsusega haldusasjas 3-3-1-43-02, et VMS § 12 lg 3 on alalise elamisloa andmise aluseks isikule, kes on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja. Riigikohus leidis, et VMS ei keela alalise elamisloa andmist välismaalasele, kes said elamisloa VMS § 12 lõike 1 p 5 alusel. Seoses ülaltooduga on selge, et kaebaja alalise elamisloa esitamise ajal ei välistanud seadusandlus kaebajale alalise elamisloa andmist. Õiguskantsler, vastates Riigikogu 16.01.2004. a istungil M. Stalnuhhini ja V. Velmani arupärimisele VMS § 12 muutmise kohta, leidis, et tuleb juhinduda seaduse rakendamisel Riigikohtu tõlgendustest. 3) Ei saa alates 16.01.2004. a kehtima hakanud VMS § 12 lg 3 uut redaktsiooni kohaldada kaebaja alalise elamisloa menetlemisel, lähtudes põhiseaduse §-des 10 ja 11 sätestatud põhiõigustest, vabadustest ja kohustustest. Avaldajal oli 01.11.2002. a alalise elamisloa taotluse esitamisel lähtudes õiguspärase ootuse põhimõttest seaduslik alus eeldada, et seda menetletakse VMS § 12 lõike 3 siis kehtinud sõnastuse alusel. 4) On väär valitsuse seisukoht, et «seadusandja tahe oli ka enne välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse vastuvõtmist suunatud sellele, et välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta, vaid nad võivad elada Eestis tähtajalise elamisloa alusel». Kõigepealt on järeldus vastuolus Riigikohtu seisukohaga, et VMS § 12 lg 3 esimest lauset ei tohi mõista nii. et tulenevalt VMS § 12 lg 4 p-st 7 alalise elamisloa andmine on välistatud nimekirja kantud sõjaväepensionäridele. Kaebaja seisukohta tõendab ka Vabariigi Valitsuse 23.11.1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, pikendamise ning tühistamise kord» (edaspidi määrus nr 362 ). Selle korra p 108 lõike 1 teine lause reguleerib kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile alalise elamisloa andmise või sellest keeldumise menetluslikke küsimusi. Korra p 108 lõike 1 teine lause sätestab: «Kui taotleja on kokkuleppejärgses nimekirjas, teeb otsuse alalise elamisloa andmise või sellest keeldumise kohta Vabariigi Valitsus kokkuleppe täitmiseks moodustatud valitsuskomisjoni ettepanekul.» Seega mõistis tol ajal ka Vabariigi Valitsus välismaalaste seadust selliselt, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile tohib väljastada alalise elamisloa. 5) On ekslik Vabariigi Valitsuse seisukoht, et kokkulepe jätab välismaalaste seaduse hooleks sõjaväepensionärile antava elamisloa liigi sätestamise ja ei nõua, et sellisele isikule tuleb anda alaline elamisluba. Kasutada tuleb kõiki tõlgendamismeetodeid. Kokkuleppe artikli 2 p 1 tõlgendamisel tuleb kasutada rahvusvaheliste lepingute Viini konventsiooni. Konventsiooni artiklist 31 tuleneb, et lepingut peab tõlgendama ausameelselt, kooskõlas tavalise tähendusega, mis tuleb anda lepingu terminite kontekstis, samuti lepingu objektist ja eesmärgist lähtudes. Lepingu tõlgendamine hõlmab peale teksti ka preambulit ning rööbiti kontekstiga võetakse lepingu tõlgendamisel arvesse lepingu kohaldamise edaspidist praktikat, mis kehtestab osaliste kokkuleppe selle tõlgendamise suhtes. Vastavalt kokkuleppe preambulile oli see sõlmitud eesmärgiga kindlustada Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäridele sotsiaalsed tagatised Eesti Vabariigi territooriumil. On silmnähtav, et vajadus kindlustada sotsiaalsed tagatised omab püsivat, mitte ajutist iseloomu. Vastasel juhul kaotaks kokkuleppe sõlmimine igasuguse mõtte Vene osapoolele. Kokkuleppe artikli 6 kohaselt on sõjaväepensionäridel ja nende perekonnaliikmetel Eesti Vabariigi territooriumil tsiviil- ja poliitilised õigused ja vabadused ja ka sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused vastavalt inimõigusi puudutavatele rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa saamise võimalusest keeldumine tähendab, et nimetatud isikud ei saa omandada Eesti alalise elaniku staatust, mida omamata ei ole võimalik täisväärtuslikul ja võrdsel tasemel kasutada sotsiaalseid tagatisi, mis on garanteeritud Eesti Vabariigi seadusandlusega Eesti alalistele elanikele. Sel juhul ei realiseerita kokkuleppe sõlmimise eesmärki (kindlustada sotsiaalsed tagatised) ning rikutakse kokkuleppe artiklit 6 (kohustus tagada õigus võrdsele kohtlemisele). 6) Kaebajalt alalise elamisloa saamise võimaluse äravõtmine sellel alusel, et ta on endine kaadrisõjaväelane, on sisult diskrimineerimine kindlaksmääratud sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu, mis on vastuolus põhiseaduse §-ga 12 ja Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 26. 7) Kaevatav korraldus rikub ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Avaldajale ei ole selge, miks ühel juhul annab valitsus alalise elamisloa kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud välismaalasele (Robert Talson), teisel (kaebaja) juhul aga keeldub. Vastustaja. Vabariigi Valitsus kaebust ei tunnista. Esitatud kirjaliku seletuse kohaselt lähtus valitsus välismaalaste seaduse elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonist, mis samuti välistas kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud erusõjaväelastele ja nende perekonnaliikmetele alalise elamisloa andmise, arvestades samas ka 16.01.2004. a jõustunud redaktsiooni. Viide 16.01.2004. a jõustunud välismaalaste seaduse ja seaduseelnõu seletuskirjale on vajalik just seetõttu, et oleks arusaadav ja selge, miks vaatamata jõustunud kohtuotsusele on vaidlustatud korraldustes tuginetud VMS § 12 lg 4 p-dele 7 ja 14, mis vastustaja arvates muudab senist olukorda. Riigikogu poolt 17.12.2003. a vastu võetud VMS § 12 muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli seaduse muutmise põhjuseks just Riigikohtu 24.10.2002. a otsus. Riigikogu arvestas nimetatud kohtuotsuses tehtud märkustega ning täpsustas kokkuleppe realiseerimise korda. Seletuskirja kohaselt on eelnõu eesmärgiks sätestada üheselt, et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, ja tema perekonnaliikmele antakse välja tähtajaline elamisluba üldises korras. Alalist elamisluba Eestis elamiseks ei anta. Sellega täpsustas Riigikogu oma mõtet, mis varasemas redaktsioonis ei olnud piisava selgusega väljendatud. Vastustaja leiab, et seaduseelnõu seletuskirjast tuleb selgelt välja seaduseandja mõte, et Eesti Vabariigil pole olnud kunagi kavas kokkuleppejärgses nimekirjas olevatele erusõjaväelastele ja nende abikaasadele alalist elamisluba anda. Seega leiab vastustaja, ei ta ei saa kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud erusõjaväelase ja tema abikaasa poolt esitatud alalise elamisloa taotluse lahendamisel lähtuda üksnes Riigikohtu antud tõlgendusest, vaid ka seadusandja poolt pärast Riigikohtu lahendit vastu võetud täpsustustest. Keelates sõjaväepensionäridele, nende abikaasadele ja alaealistele lastele alalise elamisloa andmise, lahendas Riigikogu õigusselguse probleemi, tehes ühtlasi poliitilise valiku. Vastustaja selgitab ka, et kuna Eestis ei ole pretsedendiõigust, siis ei saa nõustuda kaebajate väitega, et Vabariigi Valitsus ei ole tunnustanud Riigikohtu otsuse siduvust. Riigikohtu otsused on siduvad konkreetses kohtuasjas, kuid ei laiene automaatselt kõigi vaidluste suhtes. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus pärast Riigikohtu lahendit on selginenud asjaolud võrreldes Riigikohtu lahendi tegemisel teada olnud asjaoludega. Kaebajate alalise elamisloa taotluse menetlemisel oli valitsus kohustatud arvesse võtma ka seadusandja tahet, mis väljendus läbi VMS § 12 täpsustuse. Alalise elamisloa andmisega kaasnevad isikule märksa suuremad õigused ühiskondlikul tasandil isikule, kellele on antud tähtajaline elamisluba. Seega on tegemist riigi julgeoleku seisukohalt olulise küsimusega. Arvestades küsimuse tähtsust riigi seisukohalt, pidi vastustaja arvates Vabariigi Valitsus võtma arvesse seadusandja poolt väljendatud selget tahet. Väär on kaebajate seisukoht, et alalise elamisloa saamise võimaluse äravõtmine V. Kigimilt põhjendusel, et ta on endine kaadrisõjaväelane, ning S. Kigimilt põhjendusel, et ta on kaadrisõjaväelase perekonnaliige, on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine ning sisult diskrimineerimine kindlaksmääratud sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu ja isiku soo tõttu ning seetõttu on tegemist PS § 12 rikkumisega. Välismaalaste seadus kohtleb kõiki välisriigi relvajõududes teeninud välismaalasi ning nende perekonnaliikmeid võrdselt ning keelab kõigile sellistele isikutele alalise elamisloa andmise. Õiguskantsler on leidnud (sõnavõtus Riigikogu 16.01.2004. a istungil), et võrdsuse põhimõtte sisuks on isikute materiaalne võrdsus, riik peab kohtlema võrdselt võrdseid ja ebavõrdselt ebavõrdseid. Kuna VMS § 12 muutmise seadus kehtestab sama õigusliku regulatsiooni kõigile erusõjaväelastele, siis ei ole õiguskantsleri hinnangul sõjaväepensionäride osas PS § 12 rikutud. Õiguskantsler on seisukohal, et vahet tuleb teha diskrimineerimise ja diferentseerimise vahel. Diskrimineerimine kui põhjendamatu eristamine on võrdsuspõhimõtte rikkumine ja see on keelatud nii põhiseaduse kui ka rahvusvahelise õiguse normide kohaselt. Samas on põhjendatud ja mõistlik, kui seaduseandja näeb erinevate eluliste asjaolude ilmnemisel ette erinevad õiguslikud tagajärjed ja regulatsioonid. Riigil on õigus piirata elamislubade andmist teatud kategooriasse kuuluvatele välismaalastele, nt riikliku julgeoleku tagamiseks, demograafilistel põhjustel või muudest kaalutlustest lähtuvalt. Vastustaja osundab, et alalise elamisloa andmisel R. Talsonile oli tegemist Suure Isamaasõja invaliidiga. Kuna kokkulepe teeb vahet sõjaväepensionäridel ja sõjainvaliididel, ei olnud tegemist samasuguse olukorraga ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Kohus, kuulanud ära protsessiosalised ja uurinud kirjalikke tõendeid, tuvastas: Taotluse esitamise ajal kehtinud VMS § 12 lg 3 sätestas: «...alalise elamisloa võib anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 või 2 alusel.» See norm, välistamata oma teises lauses välislepingu alusel tähtajalise elamisloa saanud isikule alalise elamisloa andmist, ongi alalise elamisloa andmise aluseks kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikule. Piirang «kui seadus ei sätesta teisiti» kehtib VMS § 12 lg-s 4 nimetatud isikutele, välja arvatud, kui nad on hõlmatud sama paragrahvi lõikega 7, mis sätestab, et elamisluba ei pikendata välismaalasele, «kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud.» Seda järgmistel kaalutlustel: VMS § 12 lg 5 kohaselt: «Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 5–8 ja 14 loetletud välismaalastele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1–4, 9–13 ja 15 nimetatud asjaolu.» Seega tulenevalt VMS § 12 lg 4 p-st 7 ja lg-st 5 saaks välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikule, kes on välisriigi relvajõududest erru läinud, üksnes erandkorras anda tähtajalise elamisloa ja seda pikendada. Alalise elamisloa andmine sellisele isikule oleks nende sätete järgi välistatud. Välismaalaste seaduse § 12 lg 1 p 5 lubab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kokkulepe on välisleping VMS § 21 lg 1 p 5 mõttes. Seetõttu kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäre ei saa tähtajalise elamisloa andmisel ja selle pikendamisel käsitada VMS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikutena, kellele sama paragrahvi lõike 5 järgi saab elamisloa anda ja seda pikendada üksnes erandina. Nende isikute tähtaegsete elamislubade taotlusi tuleb menetleda üldkorras. Kui kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionär on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt viis aastat ega kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle VS § 12 lg 3 alusel anda alaline elamisluba. Seda järeldust toetab ka määrusega nr 362 kinnitatud korra punkti 108 lõike 1 teise lause sõnastus: «Kui taotleja on kokkuleppejärgses nimekirjas, teeb otsuse alalise elamisloa andmise või sellest keeldumise kohta Vabariigi Valitsus kokkuleppe täitmiseks moodustatud valitsuskomisjoni ettepanekul.» Seega mõistis ka Vabariigi Valitsus välismaalaste seadust selliselt, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile saab anda alalise elamisloa. Väär on vastustaja järeldus, et välismaalaste seaduse 16.01.2004. a jõustunud § 12 redaktsioon muutis senist olukorda ka kaebuse esitajate jaoks. Kõigepealt ei oma see säte õiguskindluse printsiibist lähtudes tagasiulatuvat jõudu ning lisatud seletuskirjast vastupidiselt vastustaja väidetele ei selgu, et Eesti Vabariigil pole olnud kunagi kavas kokkuleppejärgses nimekirjas olevatele erusõjaväelastele ja nende abikaasadele alalist elamisluba anda. Et alalise elamisloa andmist ei välistatud, selgub juba viidatud määruse nr 362 p 108 lõike 1 teisest lausest. Alates 16.01.2004. a kehtiv VMS § 12 sõnastus, erinevalt varasemast, keelab kokkuleppest hõlmatud välismaalastele alalise elamisloa andmise. Seega on tegemist sättega, mida varasem normistik ei sisaldanud ning kõnelda üksnes olemas olnud normi täpsustamisest ei ole õige. Kuna vaidlustatud korraldustes on kaebajatele alalise elamisloa andmisest keeldumisel ebaõigesti lähtutud VMS § 12 lg 4 p-dest 7 ja 14, kuulub kaebus rahuldamisele. HKMS § 93 lg 1 alusel poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud, milleks antud asjas on V. ja S. Kigimi poolt tasutud riigilõiv, kokku 20 krooni. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 1 ja § 93 lg-st 1 kohus otsustas: 1. Tühistada Vabariigi Valitsuse 24.03.2004. a korraldus nr 186-k ja 31.03.2004. a korraldus nr 215-k ning kohustada vastustajat vaatama Vladimir ja Svetlana Kigimi alalise elamisloa taotlused uuesti läbi 31. detsembriks 2004. a. 2. Mõista vastustajalt Vladimir Kigimi kasuks kantud kohtukuludena välja 10 (kümme) krooni ja Svetlana Kigimi kasuks 10 (kümme) krooni. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikust teatavakstegemisest arvates Pärnu Halduskohtu kaudu, teatades apellatsiooni esitamise kavatsusest otsuse teinud kohtule kirjalikult 10 päeva jooksul. Kohtunik Aivar KOPPEL