Tallinna Halduskohus — Boris Shimanovi kaebus Vabariigi Valitsuse 30. juuni 2004. a korralduse nr 461-k alalise elamisloa andmisest keeldumise tühistamiseks ja Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse tegemiseks elamisloa taotluse kohta uue otsuse tegemiseks — RTL, 54, 781

TALLINNA HALDUSKOHTU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number 3-1903/04 Otsuse tegemise aeg ja koht 11.11.2004. a, Tallinn Kohtunik Lea Kuuse Haldusasi Boris Shimanovi kaebus Vabariigi Valitsuse 30.06.2004. a korralduse nr 461-k «Alalise elamisloa andmisest keeldumine» tühistamiseks ja Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse tegemiseks elamisloa taotluse kohta uue otsuse tegemiseks Kohtuistungi toimumise aeg 25.10.2004. a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Boris Shimanov, Vabariigi Valitsuse volitatud esindaja Kertu Tõnnemaa ASJAOLUD Boris Shimanov on kantud 26.07.1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja. Boris Shimanov teenis aastatel 1945–1980 kaadrisõjaväelasena endise NSV Liidu relvajõududes ja läks sealt erru 05.01.1990. a majori auastmes. Vabariigi Valitsuse 11.07.1996. a korraldusega nr 648-k anti Boris Shimanovile tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 5 aastat, mida Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pikendas 11.07.2006. aastani. Boris Shimanovi taotlus alalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduse § 12 lõike 3 alusel võeti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa osakonna Mäekalda büroos menetlusse 13.12.2002. a. Vabariigi Valitsuse 24.10.2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjoni 01.10.2003. a koosolekul otsustati teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda Boris Shimanovile alalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse § 12 lõike 4 punkti 7 alusel. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet saatis 17.10.2003. a Boris Shimanovile kirja palvega esitada oma arvamus ja vastuväited asjatundjate komisjoni poolt Vabariigi Valitsusele tehtava ettepaneku suhtes. Boris Shimanov oma arvamust ja vastuväiteid ei esitanud. Asjatundjate komisjoni 05.11.2003. a koosolekul otsustati mitte muuta komisjoni 01.10.2003. a koosolekul vastu võetud otsust ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda Boris Shimanovile alalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse § 12 lõike 4 punkti 7 alusel. Vabariigi Valitsuse 30.06.2004. a korraldusega nr 461-k keelduti Boris Shimanovile alalise elamisloa andmisest. Korralduse kohaselt võidakse välismaalaste seaduse § 12 lõike 5 kohaselt § 12 lõike 4 punktides 5–8 loetletud välismaalastele erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui ei ole tuvastatud välismaalaste seaduse § 12 lõike 4 punktides 1–4, 9–13 ja 15 nimetatud asjaolu. Boris Shimanov vastab välismaalaste seaduse § 12 lõike 4 punktis 7 sätestatud tingimustele, mille esinemise korral Vabariigi Valitsus keeldub välismaalasele alalise elamisloa andmisest. KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse esitaja on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär ja kokkuleppe subjekt. Kokkuleppe subjektidele võib elamisloa andmisest keelduda üksnes ohu tõttu riigi julgeolekule, välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 7 subjektidele ka seetõttu, et ta on teeninud välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena. Ajal, millal Boris Shimanov esitas alalise elamisloa taotluse, ei välistanud kehtivad õigusaktid alalise elamisloa andmist, mistõttu temale tuleb alaline elamisluba anda välismaalaste seaduse § 12 lg 3 alusel. Vabariigi Valitsus on tagasiulatuvalt ja õigusvastaselt rakendanud korralduse andmisel 16.01.2004. a kehtima hakanud välismaalaste seaduse redaktsioooni. Vabariigi Valitsus on korralduse andmisel eiranud Riigikohtu seisukohta kokkuleppe art 2 ja välismaalaste seaduse § 12 tõlgendamisel. Korralduses ei ole järgitud halduskohtumenetluse seadustiku §-st 74 tulenevat nõuet, mille kohaselt Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Korraldus on vastuolus põhiseaduse §-ga 12 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti artikliga 26. Põhiõigusi tohib piirata vaid põhiseaduse alusel. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Boris Shimanov on teeninud endise NSV Liidu relvajõududes, mistõttu ta on käsitletav välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikuna ja ta on kantud art 2 punktis 3 märgitud nimekirja. B. Shimanov on isikuks, kellele tuleb tulenevalt kokkuleppest anda elamisluba, kuid VMS kohaselt on temale kui endisele kaadrisõjaväelasele võimalik anda üksnes tähtajaline elamisluba. Õige on kaebaja väide, et temale tuleb elamisluba anda ja üksnes kokkuleppes reguleerimata küsimustes on võimalik kohaldada välismaalaste seadust. Kokkulepe ei keela kokkuleppejärgses nimekirjas olevatele isikutele alalise elamisloa andmist, samas ka ei kohusta nimetatu tegemiseks. Seega tuleb märgitud küsimuse reguleerimiseks kohaldada välismaalaste seadust. Vabariigi Valitsus keeldus B. Shimanovile alalise elamisloa andmisest, sest ta on teeninud välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena, kuid käesoleval hetkel omab ta sõjaväepensionäri staatust. Kokkuleppe subjekt saab elamisloa, välja arvatud ohtu tõttu riigi julgeolekule, kuid endine kaadrisõjaväelane, kes ei ole kokkuleppe subjekt, elamisluba ei saa, välja arvatud juhul, kui tema suhtes on tuvastatud asjaolud, mis saavad oluliselt riivatud elamisloa andmisest keeldumise korral. B. Shimanov on kokkuleppe subjekt, on saanud tähtajalise elamisloa välislepingu alusel, kuid lisaks on viidatud tema suhtes tuvastatud asjaoludele – VMS § 12 lg 4 p 7. Isikule, kelle suhtes on tuvastatud VMS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud asjaolud, alalist elamisluba anda ei saa. Vabariigi Valitsus on taotluse lahendamisel võtnud aluseks taotluse esitamise ajal kehtinud VMS redaktsiooni. Viide 16.01.2004. a jõustunud VMS § 12 muutmise seadusele ja seletuskirjale on vajalik seetõttu, et oleks selge, miks vaatamata jõustunud kohtuotsustele on korralduses tuginetud VMS § 12 lg 4 punktile 7. Taotluse esitamise hetkel kehtinud VMS redaktsioon välistas vastustaja hinnangul kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud erusõjaväelastele alalise elamisloa andmise. Ainuüksi seetõttu, et alalise elamisloa taotluse ajal kehtinud VMS redaktsioon ei sätestanud sõnaselget keeldu alalise elamisloa andmiseks kokkuleppejärgses nimekirjas olevatele erusõjaväelastele, ei saa Vabariigi Valitsus eirata seadusandja tahet ja anda sellistele isikutele elamisluba. VMS § 142 lg 2 kohaselt kokkuleppejärgses nimekirjas olevatele isikutele elamisloa andmise, andmisest või pikendamisest keeldumise pädevus on Vabariigi Valitsusel ja seda olenemata taotletava elamisloa liigist. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kuuluvad ka isikud, kelle suhtes ei ole kohaldatav VMS § 12 lg 4 p 7 või p 14. Kuna isik on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, siis temale saab elamisloa anda või selle menetlemisest keelduda Vabariigi Valitsus, mistõttu ongi Vabariigi Valitsuse 23.11.1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ja tühistamise korra» punktis 108 märgitud, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikute alalise elamisloa taotluse suhtes teeb otsuse Vabariigi Valitsus. Eesti Vabariik ei ole kokkulepet ja VMS kunagi tõlgendanud selliselt, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikud oleksid õigustatud saama alalise elamisloa. B. Shimanov on sõjaväepensionär kokkuleppe tähenduses, selle staatuse omandas ta ainult seetõttu, et ta teenis välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena, mistõttu tema suhtes on kohaldatav § 12 lg 4 p 7. Asjakohatud on viited TsMS §-le 365 ja HKMS §-le 74, sest käesoleval juhul on tegemist uue haldusasja ja uute protsessiosalistega, mitte sama kohtuasja uuesti läbivaatamisega. Kaebuse põhistamisel on tuginetud Riigikohtu halduskolleegiumi 24.10.2002. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-43-02, milles kohus leidis, et kuna VMS ei sätesta otsest keeldu alalise elamisloa andmiseks kokkuleppejärgsetele erusõjaväelastele, siis saab nimetatud välismaalastele anda alalise elamisloa VMS § 12 lg 3 alusel. Vabariigi Valitsus on korralduse motiveerimisel just Riigikohtu nimetatud otsuse tõttu lähtunud ka VMS uuest redaktsioonist, kuna VMS muutmise tingis eelviidatud Riigkohtu otsus. Riigikohtu otsused on siduvad konkreetse kohtuasja suhtes, kuid ei laiene automaatselt kõigi teiste vaidluste suhtes. Vabariigi Valitsus ei ole ümber hinnanud Riigikohtu lahendit, kuid B. Shimanovi alalise elamisloa taotluse menetlemisel on Vabariigi Valitsus kohustatud arvesse võtma seadusandja tahet, mis väljendus läbi VMS § 12 täpsustuse. Vaidlustatud korraldus ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Kokkuleppes puudub nõue välismaalasele alalise elamisloa andmiseks, kuid VMS keelab endisele kaadrisõjaväelasele alalise elamisloa andmise. Kokkuleppejärgsesse nimekirja ei ole kantud üksnes erusõjaväelased. Seadusandja tahe on olnud ja on suunatud sellele, et alalist elamisluba ei anta kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud erusõjaväelastele ja nende perekonnaliikmetele. Kaebuse esitajale alalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks on ennekõike see, et kaebaja näol on tegemist välisriigi erusõjaväelasega ehk isikuga, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena ja käesolevaks ajaks erru lastud. Piirang alalise elamisloa saamiseks teatud kriteeriumidele vastavate isikute suhtes on seaduslik ja sellega ei ole piiratud põhiseaduslikku õigust. Seetõttu ei esine ka vastuolu põhiseaduse §-ga 11. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leidis, et kaebus kuulub rahuldamisele. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevaga: 1. Eesti ja Venemaa sõlmisid 26. juulil 1994 «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest» ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil». Riigikogu ratifitseeris lepingu ja kokkuleppe 20. detsembril 1995. a ühe ja sama ratifitseerimisseadusega. Kokkulepe jõustus 2. veebruaril 1996. a. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kokkulepe on Riigikogu poolt ratifitseeritud jõus olev välisleping. Kokkulepe puudutab Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre. Lepingu artikli 1 punkti 1 kohaselt on «Relvajõud» Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtimisorganid, operatiivkoondised, väekoondised, väeosad, ettevõtted, asutused, organisatsioonid ja sõjaväeõppeasutused. Lepingu artikli 1 punktis 7 on määratletud relvajõudude pensionärid – relvajõudude admiralid, kindralid, ohvitserid, lipnikud, mitšmanid ja üleajateenijad ning teised isikud, kes elavad Eesti Vabariigis ning saavad pensioni ja toetusi Vene Föderatsiooni vabariiklikust eelarvest. Menetlusosalistel ei ole vaidlust ka selle üle, et kaebuse esitaja Boris Shimanov kuulub sõjaväepensionäride hulka «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» artikli 1 punkti 1 mõttes. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja on kantud kokkuleppe art 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirja. Vaidlustatud korralduses on leitud: «Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 alusel saavad kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisloa andmisest ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkulepe ei sätesta antava elamisloa liiki, mis reguleeritakse Eesti Vabariigi seadusega. Kokkuleppes puudub säte kokkuleppe subjektidele alalise elamisloa andmise kohta. Kokkuleppes reguleerimata küsimuste lahendamiseks tuleb kohaldada välismaalaste seadust.» Samasugusele järeldusele on kokkuleppe artikli 2 ja välismaalaste seaduse § 12 tõlgendamisel jõudnud Riigikohus 24.10.2002. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-43-02: «Kokkulepe artikli 2 punktis 1 on sätestatud teistsugune regulatsioon kui välismaalaste seaduse §-s 12. Kokkuleppest tulenevalt saab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile elamisloa andmisest keelduda üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kolleegiumi arvates on kokkuleppe sõjaväepensionäride elamislube puudutav regulatsioon piisavalt selge, et olla iserealiseeruv. Kokkuleppes reguleerimata küsimustes on kohaldatav välismaalaste seadus. Kuna kokkuleppe regulatsioon on piisavalt selge ja erineb välismaalaste seaduse regulatsioonist, siis tulenevalt põhiseaduse § 123 lg-st 2 kuulub kohaldamisele Riigikogu poolt ratifitseeritud ja jõus olev kokkulepe.» 2. B. Shimanov esitas taotluse alalise elamisloa saamiseks 13.12.2002. a. Sel ajal kehtis välismaalaste seaduse § 12 lg 3 järgmises redaktsioonis: «Alalise elamisloa võib anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 või 2 alusel.» Vaidlustatud korralduses on Vabariigi Valitsus leidnud: «Seega vastab Boris Shimanov välismaalaste seaduse § 12 lõike 4 punktis 7 sätestatud tingimustele, mille esinemise korral Vabariigi Valitsus keeldub välismaalasele alalise elamisloa andmisest.» Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 7 kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab: «Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 5–8 ja 14 loetletud välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1–4, 9–13 ja 15 nimetatud asjaolu.» Välismaalaste seaduse § 14 lg 6 kohaselt ei laiene need piirangud Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule ja NATO liikmesriigi kodanikule. Vastustaja nõustub sellega, et välismaalaste seaduse § 12 lg 3 teine lause ei välista välislepingu alusel tähtajalise elamisloa saanud isikule alalise elamisloa andmist, samas aga leiab, et piirangud alalise elamisloa andmisel sätestab välismaalaste seaduse § 12 lg 3 esimene lause osa «kui seadus ei sätesta teisiti», millest tulenevalt seadusega on välistatud välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikutele alalise elamisloa andmine. Vastustaja on kirjalikus seletuses selgitanud: «Sõjaväepensionär on isik, kes on teeninud välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena ning sealt reservi arvatud või erru lastud. Seega isik, kes omab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäri staatust, peab olema teeninud välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena. Kuna endisele kaadrisõjaväelasele võib anda üksnes tähtajalise elamisloa, siis on välistatud talle alalise elamisloa andmine» (tl 22). Riigikohus on eespool viidatud kohtulahendis (p 17) leidnud: «Välismaalaste seaduse § 12 sätestab elamisloa andmise alused. Selle lõike 1 punkt 5 lubab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kokkulepe on välisleping VS § 12 lg 1 p 5 mõttes. Kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäre ei saa tähtajalise elamisloa andmisel ja selle pikendamisel käsitada VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikutena, kellele sama paragrahvi lõike 5 järgi saab elamisloa anda ja seda pikendada üksnes erandina. Nende isikute tähtaegsete elamislubade taotlusi tuleb menetleda üldkorras.» Kui tähtajalise elamisloa andmisel ja pikendamisel ei saa käsitada kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäre välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikutena, kellele saab § 12 lg 5 järgi anda elamisloa ainult erandina, siis kokkuleppejärgse sõjaväepensionäri staatus on nendel isikutel ka alalise elamisloa taotlemisel. Vastupidiselt vastustajale leiab kohus, et kuigi «isik, kes omab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäri staatust, peab olema teeninud välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena», ei tulene sellest asjaolust kokkkuleppejärgses nimekirjas olevatele sõjaväepensionäridele täiendavaid kitsendusi alalise elamisloa saamisel ja ei muuda sisuliselt neile isikutele alalise elamisloa saamist võimatuks, vaid kitsendused saavad laieneda välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikutele, kes ei ole kokkuleppe subjektideks. Kokkuleppe art 2 punkti 1 kohaselt võib kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutele keelduda elamisloa andmisest või pikendamisest ohtu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kuna välismaalaste seaduses (taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile alalise elamisloa andmist keelavat sätet ei olnud, siis saab alalise elamisloa andmiseks muude tingimuste olemasolul kokkuleppejärgses nimekirjas märgitud isikutele keelduda ohu põhjendusel riigi julgeolekule. 3. Vastustaja väite kohaselt on ta alalise elamisloa taotluse lahendamisel võtnud aluseks taotluse esitamise hetkel kehtinud välismaalaste seaduse redaktsiooni. Samas on vaidlustatud korralduses eraldi rõhutatud, et Vabariigi Valitsus arvestab ka 16.01.2004. a jõustunud välismaalaste seaduse redaktsiooni, millega senist regulatsiooni täpsustatakse. Alates 16.01.2004. a sätestab välismaalaste seadus otsesõnu, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele alalist elamisluba ei anta ja väljendab seeläbi ka selgelt seadusandja tahet. Seadusandja tahte selget väljendust välismaalaste seaduse § 12 alates 16.01.2004. a jõustunud readaktsioonis ei saa üle kanda välismaalaste seaduse § 12 varasemale redaktsioonile, mille kohta on esitanud seisukohad ka Riigikohus eespool viidatud kohtulahendis. Välismaalaste seaduse § 12 lg 3 17.02.1999. a redaktsiooni vastuvõtmisel erusõjaväelaste teemat ei käsitletud. Vastustaja esitab ka vastuolulisi väiteid, märkides ühelt poolt, et ta on järginud seadusandja tahet, samas on aga tuginenud 17.12.2003. a vastu võetud välismaalaste seaduse § 12 muutmise seadusele ja selle eelnõu seletuskirjale. Viimatinimetatud seletuskirja kohaselt on välismaalaste seaduses kokkuleppe realiseerimise kord täpsustamata ning välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse eelnõu algatamise üheks lähtealuseks on Riigikohtu halduskolleegiumi osundatud kohtuotsus. Seletuskirjast nähtuvalt on seaduseelnõu eesmärgiks sätestada üheselt, et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, antakse tähtajaline elamisluba üldises korras ja alalist elamisluba Eestis elamiseks ei anta. Riigikohus on andnud tõlgenduse välismaalaste seaduse § 12 varasemale redaktsioonile ja leidnud, et välismaalaste seaduse § 12 lg 3 ei välista välislepingu alusel tähtajalise elamisloa saanud isikule alalise elamisloa andmist. Eespool toodust tulenevalt on põhjendamatud vastustaja väited seadusandja tahte järgimisest, viidates alates 16.01.2004. a jõustunud seadusemuudatustele, kus seadusandja seletuskirjas märgib vajakajäämisi kokkuleppe realiseerimise korras. Järgides vastuväidete kohaselt «seadusandja tahet, mis väljendus läbi VMS § 12 täpsustuse», on vastustaja kohaldanud sisuliselt tagasiulatuvalt seaduseredaktsiooni, mis taotluse esitamise ajal ei kehtinud. Välismaalaste seaduse varasemast redaktsioonist seadusandja tahe keelata kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile alalise elamisloa andmine ei nähtu ja sellise tahte olemasolu ei tuvastanud ka Riigikohus. Vabariigi Valitsuse 23.11.1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra» p 108 lg-st 1 tulenevalt teeb kokkuleppejärgses nimekirjas olevatele isikutele alalise elamisloa andmise või sellest keeldumise kohta otsuse Vabariigi Valitsus kokkuleppe täitmiseks moodustatud valitsuskomisjoni ettepanekul. Viidatud sättest ei järeldu kokkuleppejärgses nimekirjas olevate taotlejate osas mingi kitsama isikuteringi silmaspidamist, nagu väidab vastustaja. Põhjendatud on kaebuse väide, et kui seadusandja tahe oleks olnud suunatud sellele, et välistada välismaalasele, kelle suhtes kohaldab kokkulepe, alalise elamisloa andmine, siis eespool nimetatud kord seda võimalust ei sätestaks või nimetaks otse need isikud, kellele see kord laieneb. 4. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga selles, et Riigikohtu 24.10.2002. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-43-02 toodud seisukohad välismaalaste seaduse § 12 ja kokkuleppe tõlgenduse kohta on kohaldatavad vaid selles kohtuvaidluses ja ei oma tähendust käesolevas asjas. Halduskohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 p 2 kohaselt annab Riigikohus menetlusloa, kui Riigikohtu otsus on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt. Seega on põhjendamatu väita, et välismaalaste seaduse sätete kohaldamise osas Riigikohtu 24.10.2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-43-02 toodud seisukohad omavad tähendust ja on siduva iseloomuga vaid konkreetses kohtuasjas. Kohus leiab, et piisav ja mõistlik aeg kaebaja alalise elamisloa taotluse läbivaatamiseks on kaks kuud. 5. HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Boris Shimanov taotleb kantud kohtukulu vastustajalt väljamõistmist. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu suuruses 10 krooni, mida tõendab 16.07.2004. a Tallinna Halduskohtu poolt väljastatud kviitung nr 347 (tl 2). Samuti on kaebaja esitanud kohtule Inimõiguste Teabekeskuse poolt Boris Shimanovile väljastatud arve-kviitungi nr 113 (tl 45), millest nähtub kaebaja poolt 250 krooni tasumine kaebuse koostamise eest alalise elamisloa keeldumise otsuse peale. Ehkki nimetatud kviitungil on selle väljastamise kuupäevana märgitud 15.07.2007, leiab kohus, et tegemist on ilmse eksitusega, mis ei saa kahtluse alla seada kaebaja poolt õigusabi kulude kandmist. Kulutused õigusabile on põhjendatud ja puudub alus nende vähendamiseks HKMS § 87 lg 2 alusel. Kohus, eeltoodust tulenevalt ja kooskõlas HKMS § 26 lg 1 p-ga 1, § 92 lg-ga 1, § 93 lg-ga 1, § 31 lg-tega 4 ja 5 otsustas: Vabariigi Valitsusel vaadata Boris Shimanovi alalise elamisloa taotlus läbi mitte hiljem kui kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Mõista Vabariigi Valitsuselt Boris Shimanovi kasuks välja tema poolt kantud kohtukulu summas 260 (kakssada kuuskümmend) krooni. Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest otsuse teinud kohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb kirjalikult teatada asja otsustanud halduskohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. Kohtunik Lea KUUSE