Tallinna Halduskohus — Vladimir Makovetski esitatud kaebus Vabariigi Valitsuse 31. märtsi 2004. a korralduse nr 217-k tühistamise nõudes ja ettekirjutuse nõudes teha asjas uus otsus 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest — RTL, 53, 766

TALLINNA HALDUSKOHTU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 05.07.2004. a, Tallinn Haldusasja number 3-1390/04 Haldusasi Vladimir Makovetski kaebus Vabariigi Valitsuse 31.03.2004. a korralduse nr 217-k tühistamise nõudes ja ettekirjutuse nõudes teha asjas uus otsus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Menetlusosalised Kaebuse esitaja Vladimir Makovetski, tema volitatud esindaja Andrei Arjupin ja vastustaja volitatud esindaja Kristel Mesilane. KAEBUSE ASJAOLUD Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 217-k 31.03.2004. a keelduti V. Makovetskile alalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (edaspidi VS) § 142 lg 2, § 12 lg 4 p 7 ning EV ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimuses Eesti Vabariigi territooriumil (edaspidi kokkulepe) artikli 2 p 1 alusel. Kaebaja esitas alalise elamisloa taotluse 20.11.2002. a. Valitsus nõustus, et kaebajal oli õiguspärane ootus, et taotluse läbivaatamisel lähtutakse selle aja seaduse kehtivast redaktsioonist. Valitsuse korralduses viidatakse aga samas, et seadusandja tahe on kogu aeg olnud ühesugune ja kaebajal on õigus nõuda üksnes tähtajalist elamisluba. Et seaduse redaktsioon ei olnud kohtutele mõistetav, siis valitsus võttis vastu korralduse andmisel arvesse VS redaktsiooni täpsustamise sätteid, mis jõustusid 16.01.2004. a. Vabariigi Valitsus leiab, et VS 16.01.2004. a kehtima hakanud § 12 uus redaktsioon ei ole rakendunud kaebaja suhtes tagasiulatuvalt, vaid soovitakse üheselt selgelt viidata ja motiveerida, et alalise elamisloa andmine on olnud sõjaväelaste suhtes kogu aeg välistatud. KAEBAJA SEISUKOHAD JA TAOTLUS 1. Alusetult on keeldutud alalise elamisloa andmisest viitega VS § 12 lg 4 p-le 7, kuna jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kehtiv seadus võimaldas piirangute kohaldamise vaid ohust tuleneval motiivil. 2. Kaebaja poolt elamisloa taotluse esitamise ajal kehtivas seaduse redaktsioonis ei ole takistusi elamisloa andmisel. 3. Valitsus on õigusvastaselt tagasiulatuvalt rakendanud 16.01.2004. a kehtima hakanud seaduseredaktsiooni ja jätab alusetult arvestamata, et seadusandja tahe oli väljendatud taotluse aja seaduses. Kohtud tõlgendasid seadust ja kinnitasid, et puudus keeld anda elamisluba. Hilisem tahe lugeda seadusandja tahe teistsuguseks ei mõjuta kaebaja õiguslikku seisundit ja õigusi. Samas ei mõjuta see vastustaja kohustust seaduse tõlgendamiseks ja rakendamiseks teistmoodi, kui seda teevad kohtud, ja elamisloa taotlus tuleb lahendada vastavuses kehtinud aja seadusega. 4. Väär on seisukoht, et seadusandja tahe oli varasemalt suunatud kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikute suhtes piirangutele alalise elamisloa saamisel, v.a ohust tuleneval motiivil; kokkulepe on kohalduv ja seal piirangut ei sisaldu. Kui puudub piirang, siis tuleneb seadusest, et kaebajal oli õigus esitada alalise elamisloa taotlus ja saada positiivne lahend, kuna tema suhtes ohtu riigile ei ole tuvastatud. Seda kinnitab ka tähtajalise elamisloa andmise fakt, sest ohu korral oleks tekkinud probleem juba tähtajalise elamisloa väljastamiseks. 5. Tegemist on diskrimineerimisega sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse alusel. Puudub igasugune mõistlik põhjus või selgitus, miks peaks seaduse kehtinud redaktsiooni tõlgendama diskrimineerivana. Riigi huvides on isikute motiveerimine saada alaline elamisluba, säilitada ja tugevdada riigis elavat perekonda. Kaebaja abikaasa ja tütar on EV kodanikud. Kokkulepe kahe riigi vahel sai sündida eeldusel, et lahendata selles märgitud isikute elamine EV-s ja puudub aluse eeldada, et kokkuleppenimekirjades olevate isikute suhtes taotluslikult sooviti nad alatiseks jätta sidumata riigiga, kus asub nende vara, perekond. Selliseks tõlgenduseks puudub mõistlik põhjus, vajadus ja loogika. V. Makovetski esitas alalise elamisloa taotluse ajal, mil ei kehtinud VS § 14 lg 2 16.01.2004. a redaktsioonis ja seega ei saanud Vabariigi Valitsus asja otsustamisel lähtuda välismaalaste seaduse uuest redaktsioonist. Vaatamata märgitule on aga korralduses viidatud seaduse uuele redaktsioonile, mis hakkas kehtima pärast kaebaja taotluse esitamist. VS § 11 lg 1 p 5 järgi on üheks elamisloa andmise aluseks välisleping. Kuna kaebaja on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, siis põhineb tema elamisloa taotlus välislepingul (kokkuleppel) ja ta kuulub VS § 12 lg 1 p 5 nimetatud välismaalaste hulka. Kokkuleppe artikli 2 p 1 kohaselt kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutele võib erandina keelduda elamisloa andmisest ja sh alalise elamisloa andmisest üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. VS § 12 lg 4 p 7 märgitud isikutele võib elamisloa andmisest keelduda ka teistel seaduses sätestatud juhtudel. Erinevalt VS § 12 lg 4 p 7 märgitud isikutest saavad kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikud taotleda nii alalist kui ka tähtajalist elamisluba kooskõlas VS-ga. Kitsendused ja erandid sätestas seadus ja alusetu on väita, et kaebaja ei või elamisluba taotleda üldistel alustel, kui temale ei tulnud seadusest keeldu alalise elamisloa saamisel. Seaduseväliste tingimuste või lisatingimuste seadmine ei ole lubatav. Kui kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isik ei kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle VS § 12 lg 3 alusel anda alaline elamisluba. Riigikohtu poolt on antud tõlgendus VS-le kinnitab, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikule võib keelduda alalise elamisloa andmisest juhul, kui ta ohustab riigi julgeolekut. Vabariigi Valitsus on käesolevas asjas tunnistanud, et kaebaja suhtes ei ole tuvastatud ohtu riigile, seega jääb arusaamatuks, miks valitsus jätkuvalt keeldub alalise elamisloa väljastamisest. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutele on alalise elamisloa andmise aluseks VS § 12 lg 3. Kokkulepe ei nõua, et sõjaväepensionäridele tuleb igal juhul anda alaline elamisluba, kuid VS-s pole sätet, mis keelaks kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise. Kui vastav keeld seaduses puudub, saavad eelnimetatud sõjaväepensionärid taotleda alalist elamisluba. Kui kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionär on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt viis aastat ega kujuta endast ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle VS § 12 lõike 3 alusel anda alaline elamisluba. Riigikohtu halduskolleegiumi 24.10.2003. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-43-02 leiti, et kuna taotleja kuulus «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelises kokkuleppes Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» nimetatud sõjaväepensionäride hulka, ei saanud seal nimekirjades olevaid isikuid elamisloa andmisel ja selle pikendamisel käsitada välismaalaste seaduse § 12 lg 4 punktis 7 nimetatud isikutena, kellele sama paragrahvi lõike 5 järgi saab elamisloa anda ja seda pikendada üksnes erandina. Riigikohus leidis, et kokkuleppe sõjaväepensionäre puudutav regulatsioon on piisavalt selge, et olla iserealiseeruv. Kuna kokkuleppe regulatsioon on piisavalt selge ja erineb VS-i regulatsioonist, siis tulenevalt PS § 123 lõikest 2 kuulub kohaldamisele Riigikogu poolt ratifitseeritud ja jõus olev kokkulepe. Vastustaja rikkus üht olulisemat õigusriigi põhimõtet – võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (PS § 4). Tegevusega eirab valitsus seadusandlust ning jääb arusaamatuks väide, et kõhtu jaoks oli seadusandja tahe ebaselge ja seetõttu pidi VS § 12 muutmisega oma väidetavalt alati kehtinud tahet täpsustama. Riigikohus on 24.10.2002. a seisuga kehtinud seaduse redaktsiooni tõlgendanud ja kui ka kohus ei ole kasutanud seejuures kogu argumentatsiooni, ei mõjuta see kohtu sõnumit ja antud tõlgenduse tähendust ja olemust. Vabariigi Valitsusel puudub igasugune pädevus ja õiguslik alus asuda ümber hindama kohtu antud tõlgendust. Valitsus rikkus ka õiguspärase ootuse printsiipi. Kaebajal oli alus eeldada, et ta saab alalise elamisloa ja ta esitas taotluse. Riigi seadused, ajakirjandus ja KMA teave kinnitasid, et tal on õigus esitada alalise elamisloa taotlus ja saada elamisluba, kui temast tulenev oht puudub. Ootamatult aga väidetakse, et seadus on olnud ebaselge ning seetõttu tuleb uue seaduseparandusega seda täpsustada ja see omakorda saab takistuseks elamisloa andmisel. Seadusemuudatuse seletuskirjast ei ole välja loetav, miks keeldutakse alalise elamisloa väljastamisest sõjaväepensionärile. Kui piirang seatakse, siis tuleb seda põhjendada, sest piirang peab olema demokraatlikus ühiskonnas põhjendatud ja proportsionaalne. Kui arvestatakse seaduse uue redaktsiooniga või antakse tagasiulatuvalt seadusnormile kaebaja õigusi piirav tähendus, siis tuleb piirangut põhistada. Kui alalise elamisloa saamise võimalus võetakse nüüdsest ära, siis on see sisuliselt diskrimineerimine sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse tõttu, mis on vastuolus PS §-ga 12. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 26 keelab diskrimineerimise ja kehtestab isikute võrdsed õigused seaduse ees. PS § 11 kohaselt tohib põhiõigusi piirata kooskõlas põhiseadusega, riigivõimu tohib teostada vaid kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega (PS § 3 lg 1). Palub hüvitada tekkinud kohtukuluna tasutud riigilõiv 10 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Korralduse andmise ajal võeti aluseks VS kehtiv redaktsioon ja haldusaktis selgitatakse, et seadus on kogu aeg välistanud elamisloa andmise sõjaväelastele. Toetumine Riigikohtu 24.10.2002. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-43-02 on käesoleval juhul ainetu, sest see lahend kehtib konkreetse juhtumi kohta ja ei ole siduv V. Makovetski küsimuse lahendamisel. Vastustaja leiab, et Riigikohtu lahendi seisukohad ei ole kohalduvad ja kohtule kohustuslikud, kuna tegemist on uue haldusasjaga ja uute protsessiosalistega, mitte aga sama kohtuasja läbivaatamisega. Eestis ei ole pretsedendiõigust ja ka sellest aspektist tulenevalt ei saa väita, et vastustaja ei ole arvestanud Riigikohtu seisukohaga. Pärast märgitud otsust on selginenud asjaolud võrreldes Riigikohtu lahendi tegemisel teada olnud asjaoludega. Riigikohtu otsuse tõttu valitsus motiveeriski korraldust uue seaduse redaktsiooni sätte ja mõttega. Kõhtu tõlgendust arvestati ja tehti korrektiiv seadusesesse eelkõige selleks, et mõista seadust üheselt ja kohaldada teda üheselt ja võrdselt. Kui nüüd langetada otsused ühtedele taotlejatele nii, et neile tuleks anda alalised elamisload (v.a keeldumine ohu motiivil) ja teistele sõjaväelastele mitte anda alates seaduse täpsustamisest, siis tekib ebavõrdne kohtlemine ja see ei ole lubatav. Kui asuda tõlgenduse teed, et alates seaduse täpsustumisest tuleks anda uute avalduste laekumisel keeldumisega otsused ja enne muudatust laekunud avalduste alusel positiivsed otsused, siis tekib PS § 12 sisalduva võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise oht. PS § 12 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb tõlgendada ka kehtivana õigusloome võrdsuse tähenduses ja see nõuab üldjuhul, et seadus sisuliselt kohtleks kõiki sarnaseid olukordi ja olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Võrdsuse tunnuseks on antud juhul erusõjaväelaste kuulumine kokkuleppenimekirja ja kui neist ühed (sõltuvalt avalduse laekumise ajast) saavad alalise elamisloa ja teised tähtajalise, siis on toimunud meelevaldne ebavõrdne kohtlemine. Sellist tõlgendust ja rakendust seadustele anda ei tohi ja seadusandja tahe ei ole ka ebavõrduse tekitamisele suunatud. Riigikohtu lahendist alates on Riigikogu lähtunud eeldusest (seletuskiri), et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, antakse tähtajaline elamisluba üldises korras. Alalist elamisluba ei anta. VS § 12 muudatus märgib ära üheselt seadusandja tahte ja valitsus on selle tahtega arvestanud. Õiguskantsler on olnud muudatuse arutamisel sama meelt ja leidnud, et muudatusega ei rikuta põhiseadust, vaid luuakse õigusselgus nii, nagu seda soovis Riigikohus. Vastustaja järeldab siit, et ka õiguskantsler on seisukohal, et enne VS § 12 muudatust oli seadusandja tahe olnud suunatud soovile alalise elamisloa mitteandmises erusõjaväelastele. 24.09.1997. a vastu võetud VS muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu menetlemisel on Riigikogu arutelust II lugemisel 17.09.1997 välja loetav üheselt ja selgelt, et alalist elamisluba ei saa erandkorras elamisloa saanud isikud, sh erusõjaväelased. Riigikogu ei ole kunagi eristanud seaduse vastuvõtmisel kokkuleppejärgses nimekirjas olijaid erusõjaväelasi (sõjaväepensionär) ja leppe alla mittekuuluvaid erusõjaväelasi ning leiti, et VS § 12 lg 4 p 7 laieneb kõigi erusõjaväelaste suhtes. Kuna VS § 12 lg 4 välistab nimetatud lõikes loetletud välismaalastele, sh p 7 kohaselt ka kõigile erusõjaväelastele, alalise elamisloa andmise, siis ei pidanud seadusandja vajalikuks täpsustada seaduses eraldi sättega, et kõigi erusõjaväelaste hulka kuuluvad ka need, kes on kokkuleppenimekirjas. Riigikohtu lahendist ei saa antud juhul lähtuda, tõlgenduse andis valitsus seaduse alusel, kohus ei saa astuda seadusandja asemele ja otsustada, milline on Eesti riigi välismaalaste poliitika. Asjakohatu on kaebaja viide, et VS § 12 muutmise seadus ei ole kooskõlas PS kui ka ratifitseeritud välisleppega. Õiguskantsler on selgitanud Riigikogu liikmete arupärimisele vastates, et VS § 12 muutmise seaduse vastuolu PS §-dega 11, 12, 123 ei ole, kohaldada tuleb vastuvõetud seadusi ja seaduse tõlgendamisel lähtuda Riigikohtu seisukohtadest. Vastuolu seaduse ja kokkuleppe vahel ei saa olla üksnes seetõttu, et Vene Föderatsioon tõlgendab kokkulepet teistmoodi. Kokkulepe jätab siseriiklikult otsustada, kas isikule anda tähtajaline või alaline elamisluba, ei nõua alalise elamisloa andmist. Kaebaja tõlgendus on vastuolus Riigikogu, Välisministeeriumi, õiguskantsleri ja ka Riigikohtu tõlgendustega. Kaebajat ei diskrimineerita. Kaebaja sõjaväeteenistus möödus NSVL relvajõududes, mitte EV või muu riigi relvajõududes. Riigil on õigus otsustada, missugustele isikutele anda elamisluba alaliselt ja kellele mitte. VS kohtleb kõiki välisriigi relvajõududes teeninud isikuid ühtmoodi ja keelab kõigile alalise elamisloa andmise. Rikutud ei ole ka võrdse kohtlemise printsiipi, sest seadusandja tahe on olnud ühesugune ja alalist elamisluba ei anta just kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud erusõjaväelastele ja nende perekonnaliikmetele. Kaebaja poolt näitena toodud juhtum, milles valitsus andis elamisloa SI II grupi invaliidile 12.09.2003. a korraldusega nr 560-k, ei ole kohane näide võrdsuse printsiibi rikkumisest, sest korraldus tugineb asjaolule, et isik oli sõjaväeinvaliid ja kokkulepe (p 6) teeb vahet sõjaväepensionäridel, sõjainvaliidil ning sõjast osavõtjatel. Kaebajale keelduti elamisloast, kuna ta on kokkuleppejärgses nimekirjas ja sellest nähtuvalt on tegemist välisriigi erusõjaväelasega. Kaebuse esitaja vastupidised seisukohad ei ole õiged. KOHTU SEISUKOHAD JA OTSUSE RESOLUTIIVOSA Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, uurinud esitatud tõendeid, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. 1. HKS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse kaebusega pöörduda isik, kes leiab, et tema õigusi ja vabadusi on rikutud või piiratud. Kaebuse esitaja leiab, et tal on õigus taotleda VS-st tulenevalt alalist elamisluba ning tema õigusi rikub vastustaja tegevus põhjusel, et elamisloa taotlemise lahendamisel kohaldati ja tõlgendati taotluse ajal kehtinud õigusnorme vääralt, mis tõi kaasa õiguste piiramise, sest taotlus jäeti alusetult rahuldamata. 2. Kaebuse esitaja poolt alalise elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud VS § 12 lõike 3 kohaselt võis alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui VS ei sätesta teisiti. Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa kas töötamiseks või õppimiseks. Kaebaja viimatimärgitud isikute hulka ei kuulunud. VS § 12 lg 4 punkti 7 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. VS § 12 lg 5 võimaldab nimetatud isikutele erandina anda üksnes tähtajalise elamisloa. 16.01.2004. a seisuga VS § 12 muudeti. VS § 12 lg 21 sätestab, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil», samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele antakse tähtajaline elamisluba ja seda pikendatakse juhul, kui välismaalane ei ohusta Eesti riigi julgeolekut. Vastavalt VS § 12 lõikele 3 alalist elamisluba ei anta muuhulgas välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa VS § 12 lõike 2 1 alusel. VS § 12 lg 4 punkti 7 ning § 12 lõike 5 regulatsioon ei muutunud. Vastustaja on nõustunud, et kaebuse esitaja alalise elamisloa taotlus tuli läbi vaadata taotluse esitamise ajal kehtinud regulatsiooni alusel, ja kinnitab, et otsustus tehtigi taotluse esitamise ajal kehtinud regulatsiooni alusel. Kaebuse esitajaga sarnases olukorras oleva isiku õiguslikku staatust eelnimetatud regulatsiooni ajal on analüüsitud Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 24.10.2003. a asjas nr 3-3-1-43-02 tehtud kohtuotsuses. Kuigi lahend on tehtud teise isiku suhtes, tulenevad märgitud lahendist järgmised järeldused: kui taotleja on kokkuleppejärgne sõjaväepensionär, siis ei saa elamisloa menetlemisel käsitleda neid isikuid VS § 12 lg 4 punktis 7 nimetatud isikutena. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutele on alalise elamisloa andmise aluseks VS § 12 lg 3, kuna VS-s puudub säte, mis keelaks neile alalise elamisloa andmise. Eeltoodud lahendis antud taotluse esitamise ajal kehtinud seaduse tõlgenduse kohaselt on kaebuse esitajal õigus saada alaline elamisluba, kui ta on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt viis aastat ega kujuta endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. HKS § 17 sätestab, et asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega haldusasjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Vastustaja on märkinud, et käesolevas vaidluses selline jõustunud lahend puudub ja kaebaja ei saa sellele lahendile toetuda. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja ei ole tuginenud lahendile viitamisel mitte HKS § 17 mõttes, vaid õigesti märkinud, et kehtiva ja kohalduva seaduse tõlgendus on selles lahendis välja toodud Riigikohtu tasandil ja sama seaduse tõlgendus ei saa olla teises samasuguses asjas teistsugune. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga. 3. Vaatamata kohtute tõlgendusele seadusest on vastustaja oma 31.03.2004. a korralduses nr 217-k jätkuvalt kohaldanud kaebuse esitaja suhtes VS § 12 lg 4 punkti 7 ning leidnud, et kaebuse esitajal puudub õigus taotleda alalist elamisluba. Kohus nõustub kaebuse esitajaga väites, et seadusest ei tulene järeldust, mille kohaselt V. Makovetskil puudub võimalus alalise elamisloa andmiseks. Vastustaja on jõustunud kohtuotsuse tõlgendust ignoreerinud ja antud tõlgenduse kahtluse alla seadnud. Sisuliselt ei olegi korralduse tekstist üheselt arusaadav, kas vastustaja on kohaldanud taotluse aja redaktsiooni või kohaldanud ka lisaks 16.01.2004. a seaduse muudatusest tulenevat õigusnormi. Usaldades vastustaja kinnitust, et haldusakt anti taotluse aja seaduse redaktsiooni alusel, tuleb lugeda korralduse sõnastus eksitavaks. Asjakohased ei ole viited, mille kohaselt kohtute või Riigikohtu jaoks oli VS-s sisalduv seadusandja tahe ebaselge, mistõttu pidi seadusandja VS § 12 muutmisega oma kehtinud tahet – et ka kokkuleppejärgsetele sõjaväepensionäridele alalist elamisluba ei anta – veelkordselt väljendama. Kohus rõhutab veel kord, et Riigikohus on eelviidatud otsuses tõlgendanud 24.10.2003. a seisuga kehtinud VS-s sisalduvat regulatsiooni. Seejuures on arvestatud nii kokkuleppe kui ka VS § 12 lg 4 p 7 ja lg 5 erinevaid tõlgendusi ja antud vastus püstitatud küsimusele, kas sõjaväepensionärile saab anda alalise elamisloa. Kolleegium järeldab, et välislepinguga on kehtestatud teistsugune õiguslik regulatsioon Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele ja kokkulepe jõustus 02.02.1996. a ja on ratifitseeritud Riigikogu poolt, seega jõusolev välisleping. Kokkuleppest tulenevalt saab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile elamisloa andmisest keelduda üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule – artikli 2 p 1 ja regulatsioon on piisavalt selge, et olla iserealiseeruv. Kuna regulatsioon on erinev VS §-ga 12 võrreldes, siis tuleneb PS § 123 lg-st 2, et kohaldamisele kuulub jõusolev kokkulepe. VS § 12 sätestab elamisloa andmise alused, selle lõike 1 p 5 lubab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kokkulepe on välisleping VS § 12 lg 1 p 5 mõttes. Kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäre ei saa tähtajalise elamisloa andmisel ja pikendamisel käsitada VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikutena, kellele sama paragrahvi lõike 5 järgi saab elamisloa anda ja seda pikendada üksnes erandina. Nende isikute tähtaegselt esitatud elamislubade taotlusi tuleb menetleda üldkorras. Kohus teeb järelduse, et alalise elamisloa võimaldab anda VS § 12 lg 3. Kohus ei pane kohustust seadust muuta või küsimus uuesti reguleerida. Vastustaja seisukoht, et Riigikohus ei saa astuda seadusandja asemele ja otsustada, milline on Eesti Vabariigi välismaalaste poliitika, peab paika, sest kohus või kohtud ei olegi seda teinud. Et Riigikohus kasutas tõlgendamisargumente vastustaja meelest mitteammendavalt, ei tähenda, et otsuses antud seaduse käsitlus ja sõnum seaks kahtluse alla, missugusena tuleb mõista seaduse teksti ja regulatsiooni. Arusaamatud on väited, mille kohaselt justkui ei olegi kohtud käsitlenud seaduses kõiki mõisteid ja termineid, allikaid, kui andsid seadusele tõlgenduse. Õige ei ole ka väide, et kohtud üldiselt või üldse ei ole siiani mõistnud kehtiva õiguse tähendust ja regulatsiooni. Alates Tallinna HK 06.09.2000. a lahendist nr 3-822/2000 ja järgnevalt samu seisukohti kinnitavatest Tallinna Ringkonnakohtu lahenditest (01.04.2002 nr 2-3-69/02) on olnud võimalus teha järeldusi seaduse redaktsiooni ja seadusandja tahte paikapidavuses, s.o piisavalt pika aja jooksul oli võimalus kontrollida, kuidas tõlgendada ja kohaldada kehtivat seadust. Tõlgendus kehtivale seadusele on antud selgelt ja üheselt mõistetavalt. 4. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja alalise elamisloa taotluse läbivaatamisel tuleb lähtuda taotluse esitamise ajal kehtinud õigusnormidest ning nendele normidele Riigikohtu poolt antud tõlgendustest. Seadusandja hilisem tegevus ei saa mõju avaldada varemkehtinud regulatsioonidele. Alates 16.01.2004. a kehtivad VS § 12 muudatused ei saa seoses käesoleva kaebusega õiguslikku tähendust omada. VS § 12 lg 4 punkt 7 ei laiene kaebajale ning kaebuse esitajal on õigus VS § 12 lõike 3 alusel taotleda alalist elamisluba. VS § 12 muudatuste kooskõla välislepinguga ja põhiseadusega ei oma antud asja lahendamisel tähtsust, kuna tegemist ei ole asjassepuutuvate normidega ja kui tehakse lahend selle sätte kehtivuse ajal laekunud taotluses, tuleb kohtutel anda seisukoht, kas tegemist on õiguspärase regulatsiooniga ja kas tekib oht ebavõrdsele kohtlemisele või mitte. V. Makovetski kuulub Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelises kokkuleppes Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimuses Eesti Vabariigi territooriumil nimetatud sõjaväepensionäride hulka, teda ei saa elamisloa andmisel ja selle pikendamisel käsitada VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikuna, kellele sama paragrahvi lg 5 järgi saab elamisloa anda ja seda pikendada üksnes erandina. Kokkuleppenimekirja kuuluvat isikut ei saa käsitada VS § 20 lõikes 1 nimetatud isikuna, kellel on sama paragrahvi lõike 2 alusel õigus taotleda alalist elamisluba. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutele on alalise elamisloa andmise aluseks VMS § 12 lg 3. Kokkulepe ei nõua, et sõjaväepensionäridele tuleb igal juhul anda alaline elamisluba, kuid VS-s pole sätet, mis keelaks kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise. Kuivõrd vastav keeld seaduses puudub, saavad eelnimetatud sõjaväepensionärid taotleda alalist elamisluba. Kui kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionär on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt viis aastat ega kujuta endast ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle VS § 12 lõike 3 alusel anda alaline elamisluba. Kuna vastustaja on normi tõlgendanud ja kohaldanud vääralt, siis peab vastustaja kaebuse esitaja elamisloa taotluse uuesti läbi vaatama. Taotlus tuleb läbi vaadata ühe kuu jooksul, kuivõrd kaebuse asjaolud on vastustajale tuttavad ja puudub vajadus uusi andmeid koguda. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja suhtes oht Eesti riigi julgeolekule puudub. Kuigi korralduses otseselt ei ole kirjeldatud, kuidas on tuvastatud ohu puudumise motiiv, tuleb kohtul väidet usaldada. Arvestades vastustaja seisukohta seaduse tõlgendamises ja kohaldumises ei saagi käesolevast korraldusest leida motivatsiooni, mis selgitaks ammendavalt, kuidas vastustaja järeldust kontrollis, kuid kohtul puudub ka alus kahelda, et vastustaja selle seisukoha andmisel on vajalikud kaalutlused ja argumentatsioonid langetamata jätnud. Kaebajale on peetud võimalikuks tähtajalise elamisloa väljastamine ja selle taotluse menetlemisel isikust tulenevat ohtu riigile ei tuvastatud. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et kaebaja kuulub sõjaväepensionäride hulka kokkuleppe alusel artikli 1 p 1 mõttes. Vaidlus küsimuses, kas kokkuleppe artikli 1 p 1 hõlmatud isikuna V. Makovetskile laieneb VS § 12 lg 4 p 7, on kohus käesolevalt lahendanud. 5. Vastavalt HKS § 93 lõikele 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 10 krooni; märgitud summa kuulub väljamõistmisele Vabariigi Valitsuselt. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS § 26 lg 1 p-dest 1 ja 2, § 31 lg-test 4 ja 5 kohus otsustab: 1. Rahuldada V. Makovetski kaebus ja tühistada Vabariigi Valitsuse 31.03.2004. a korraldus nr 217-k. 2. Vabariigi Valitsusel vaadata alalise elamisloa taotlus uuesti läbi ja teha otsus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates – HKS § 26 lg 1 p 2. 3. Mõista Vabariigi Valitsuselt V. Makovetski kasuks välja kohtukulud 10 krooni – HKS § 93 lg 1. Otsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 05.07.2004. a. Kaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates 05.07.2004. a. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik. Kohtunik Karin KALMISTE