Tallinna Halduskohus — Dmitri Andrijevski kaebus Vabariigi Valitsuse 5. aprilli 2004. a korralduse nr 245-k tühistamise ja ettekirjutuse tegemise nõudes — RTL, 54, 782

TALLINNA HALDUSKOHTU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number 3-1409/04 Otsuse tegemise aeg ja koht 17.12.2004. a, Tallinn Kohtunik Karin Kalmiste Istungi sekretär Eleri Riks Haldusasi Dmitri Andrijevski kaebus Vabariigi Valitsuse 05.04.2004. a korralduse nr 245-k tühistamise ja ettekirjutuse tegemise nõudes Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja D. Andrijevski, vastustaja esindaja K. Tõnnemaa. Istungil tõlkis tõlk Helje Tuisk. KAEBUSE ASJAOLUD Vabariigi Valitsuse 05.04.2004. a korraldusega nr 245-k keelduti D. Andrijevskile alalise elamisloa andmisest. D. Andrijevski taotlus alalise elamisloa saamiseks võeti menetlusse 27.11.2002. a. Isiku kodakondsus on määratlemata; elab Eestis alates 1958. a. Alates 1996. aastast on elamisluba antud Vabariigi Valitsuse korraldusega neljal korral; viimane Vabariigi Valitsuse 29.02.2000. a korraldusega nr 160-k antud tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 28.02.2001 pikendati KMA poolt kuni 28.02.2005. a. D. Andrijevski on abielus, abikaasa T. Andrijevskaja kodakondsus on määratlemata ja tal on tähtajaline elamisluba kehtivusega 28.02.2005. D. Andrijevski õppis aastatel 1975–1979 NSVL RJK Kõrgemas Koolis Moskvas; aastatel 1970–1975 oli ta Eestis NSVL RJK majandusosakonna seersant. Aastatel 1979–1991 teenis ENSV RJK korrapidamisteenistuses operatiivtöötajana. 26.05.1991. a omistati alampolkovniku auaste. Välisriigi relvajõududest arvati reservi 1991. a. Ta on kantud 26.07.1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (edaspidi kokkulepe) artikli 2 p-s 3 märgitud nimekirja (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri) ja on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt reservi arvatud alampolkovniku auastmes. Vabariigi Valitsuse 24.10.2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjoni (edaspidi komisjon) 05.03.2003. a koosoleku otsusega tehti ettepanek valitsusele keelduda isikule alalise elamisloa andmisest VS § 12 lg 4 p 7 alusel. D. Andrijevskile anti võimalus esitada seisukoha osas vastulause ja 18.03.2003. a kaebaja esitas oma seisukohad. Komisjoni 26.03.2003. a koosolekul hinnati asjaolusid ja vastuväidet ning tehti Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda alalise elamisloa andmisest VS § 12 lg 4 p 7 alusel. Korralduse õiguslikes järeldustes märgitakse, et Andrijevski vastab VS § 12 lg 4 p-des 7 ja 10 sätestatud tingimustele, mille esinemise korral ei anta välismaalasele alalist elamisluba. 17.12.2003. a võttis Riigikogu vastu välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse, mis jõustus 16.01.2004. a ja sisuliselt täpsustas senisest selgema regulatsiooni VS osas. D. Andrijevski esitas avalduse 27.11.2002. a ja tema avaldus lahendatakse õiguspärase ootuse printsiibist lähtudes VS redaktsioonist, mis kehtis taotluse esitamise ajal. Samas võtab Vabariigi Valitsus otsuse tegemisel arvesse 16.01.2004. a jõustunud VS redaktsiooni, mis täpsustab senist redaktsiooni ja milles kohaselt jätkuvalt välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta. Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes välismaalaste seaduse (edaspidi VS) § 142 lg-st 2, § 12 lg 4 p-dest 7 ja 10 ning «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» artikli 2 p 1 alusel ning Vabariigi Valitsuse 26.11.2002. a määruse nr 364 «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord» § -ga 77. KAEBAJA SEISUKOHAD JA TAOTLUS Vabariigi Valitsus on alusetult kohaldanud tema suhtes VS § 12 lg 4 p 7. Arvestada tuleb Riigikohtu 24.10.2002. a otsuse nr 3-3-1-43-02 põhistusi ja kehtinud seadust – VS § 12 lg 3; kaebajale ei laiene VS § 12 lg 4 p 7. Vabariigi Valitsus on tagasiulatuvalt kohaldanud 16.01.2004. a kehtima hakanud VS redaktsiooni. Väär on seisukoht, et seadusandja tahe oli ka enne VS muudatust suunatud sellele, et kokkuleppejärgsetele erusõjaväelastele alalist elamisluba ei anta. Kokkuleppe ratifitseerimisel kohustus Eesti Vabariik andma alalised elamisload kokkuleppejärgsetele erusõjaväelastele. Riigikogu poolt on ratifitseeritud kokkulepe; vastavalt PS § 123 lg-le 2 on välislepingus sätestatu prioriteetne seaduse ees, kui seadus on vastuolus välislepinguga. Kaebaja on sõjaväepensionär kokkuleppe tähenduses. Taotluse esitamisel VS § 12 lg 3 lubab anda temale alalise elamisloa. Vabariigi Valitsuse korralduses leitakse alusetult ja jätkuvalt, ehkki Riigikohtu HK poolt on lahendis 3-3-1-43-02 24.10.2002. a olemas piisavad juhised seaduse kohaldamiseks ja tõlgendamiseks, et kaebajal ei ole õigust alalisele elamisloale. VS ei keela andmast elamisluba välismaalasele, kes sai elamisloa VS § 12 lg 1 p 5 alusel. Vastustaja ei ole tunnustanud Riigikohtu seisukohta. 16.01.2004. a kehtima hakanud VS § 12 lg 3 uut redaktsiooni ei saa taotluse menetlemisel kohaldada, kuna seaduse muudatusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Vastupidiselt talitatakse põhiseadusest tuleneva õigustatud ootuse printsiibi vastu. 27.11.2002. a esitatud taotluse menetlemiseks on õigus eeldada, et kohaldub kehtinud VS § 12 lg 3, ta ei kuulu isikute hulka, kellele ei anta alalist elamisluba. Ta ei ole saanud tähtajalist elamisluba VS § 12 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, samuti VS § 12 lg 5 alusel erandina. VS § 12 muutmise seadusega seotult järeldab Vabariigi Valitsus vääralt, et seadusandja tahe on olnud kogu aeg suunatud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalise elamisloa keelule. Järeldus on esmalt vastuolus Riigikohtu eelnevalt märgitud lahendis antud seisukohaga; teiseks on Vabariigi Valitsuse 23.11.1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra» p 108 lõike 1 teine lause sõnastatud nii, et sõjaväepensionärile oli võimalik anda alalist elamisluba. Kui seadusandja tahe oleks vastupidine, ei oleks sätestatud korras alalise elamisloa andmise võimaluse käsitlust. Riigikohtu lahendid on seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohtule kohustuslikud (HKS § 74). PS § 12 lg 1 esimesest lausest tulenevalt tuleb võrdses olukorras olevaid isikuid kohelda võrdselt, ebavõrdses olukorras olevaid ebavõrdselt. Lahendist tulenevalt on kokkuleppenimekirja kantud pensionäride taotluste läbivaatamisel vaja järgida võrdõiguslikkust. Kokkuleppe tõlgendamisel ei saanud piirduda vaid grammatilise tõlgendusega. Kokkuleppe artikli 2 p 1 tuleb tõlgendada ka kooskõlas Viini Konventsiooni art 31 kooskõlas – lepingut tuleb tõlgendada ausameelselt, kooskõlas tavalise tähendusega, mis tuleb anda lepingu terminite kontekstis, samuti lepingu objektist ja eesmärkidest lähtudes. Kokkulepe oli sõlmitud eesmärgiga tagada VF sõjaväepensionäridele õigus elada Eestis; kindlustada isikute sotsiaalsed tagatised Eesti Vabariigi territooriumil. Sotsiaalsete tagatiste kindlustamise vajadus ja eesmärk on suunatud püsiva iseloomu saavutamisele, vastupidiselt puuduks kokkuleppel Vene osapoole jaoks mõte. Kokkuleppe art 6 seab eesmärgiks tsiviil- ja poliitiliste õiguste ja vabaduste, sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste õiguste tagamisele vastavalt inimõigusi puudutavatele rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele. Alalise elamisloa andmisest keeldumine ei taga isikutele, kes ei saa alalise elaniku staatust, garanteerida täisväärtuslikku ja võrdsel tasemel sotsiaalsete tagatiste kasutamist. Kokkuleppe eesmärk ei realiseeru ja rikutakse kohustust tagada võrdne kohtlemine. Alalise elamisloa saamise võimalusest ilmajätmine on diskrimineeriv; kuna kaebaja on endine kaadrisõjaväelane, siis kindlasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse tõttu õiguste piiramine on vastuolus PS §-ga 12. Kaebuse esitaja leiab, et tema juhtum on võrreldav E. Perni juhtumiga. Märgitud isiku elamisloa taotluse lahendamisel peeti võimalikuks isikule anda alaline elamisluba. Taotleb korralduse tühistamist ja ettekirjutuse tegemist taotluse uueks läbivaatamiseks ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. 1. Õige on kaebaja seisukoht, et kohaldamisele kuulub avalduse esitamise ajal kehtinud seadus. Valitsuse korraldusest nähtub, et kohaldati taotluse esitamise ajal kehtinud seadust. Korralduse andmisel võeti arvesse ka 16.01.2004. a jõustunud VS redaktsiooni ja viide sellele selgitab seadusandja tahet selgemini ning ühtlasi aitab paremini aru saada VS § 12 lg 4 p-le 7 tuginemist. Seega on väär kaebaja seisukoht, et tagasiulatuvalt on kohaldatud 16.01.2004. a kehtima hakanud VS § 12 uut redaktsiooni. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendi tõttu on Vabariigi Valitsus korralduse motiveerimisel lähtunud VS uuest redaktsioonist, kuna VS muutmise tingis otseselt Riigikohtu viidatud lahend. Riigikohus on muude järelduste kõrval leidnud, et kokkulepe ei kohusta andma alalist elamisluba ning elamisloa liik on jäetud otsustamiseks siseriiklikus korras. Vastustaja on arvestanud Riigikohtu seisukohti, kuid leiab, et pärast VS muudatust on senine olukord muutunud. Riigikogu 17.12.2003. a VS muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas märgitakse, et VS muutmise põhjuseks on Riigikohtu 24.10.2002. a otsus. Täpsustati kokkuleppe realiseerumise korda. Seletuskirja kohaselt tuleb seaduses sätestada üheselt, et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, antakse tähtajaline elamisluba üldises korras. Alalist elamisluba Eestis elamiseks ei anta. Seaduse muutmise seadus sündis eesmärgil täpsustada seadusandja senine tahe, sest senine tahe ei olnud piisavalt selge. Seadusandja tahet ei saanud kuidagi selgitada nii, et enne muudatuse vastuvõtmist oli riigil soov anda erusõjaväelasele alaline elamisluba. Et puudus selgesõnaline keeld anda alaline elamisluba, ei tähenda, et erusõjaväelased võiksid saada alalise elamisloa. Seadusandja tahet selgitavad ja toetavad Riigikogus toimunud arutelud. Vabariigi Valitsuse esindaja on vastuvõetud seaduseelnõu teisel lugemisel 17.09.1997. a öelnud, et põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku piirata nende isikute ringi, kellel on õigus saada alaline elamisluba. Vastavalt kokkuleppele ei saaks alalist elamisluba need välismaalased, kes on saanud elamisloa seoses õppimise või Eestis töötamisega, samuti VS § 12 lg-s 4 loetletud isikud, kes on saanud elamisloa erandina. Need on erusõjaväelased. Vabariigi Valitsus nõustus komisjoni ettepanekuga. Riigikogu ei eristanud seaduse vastuvõtmisel kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud erusõjaväelasi (sõjaväepensionäre) ja kokkuleppe alla mittekuuluvaid erusõjaväelasi ning leiti, et VS § 12 lg 4 p 7 laieneb kõigi erusõjaväelaste suhtes. Riigikohus on oma lahendis leidnud, et kui puudub keeld anda alalist elamisluba, siis puudus seadusandjal selline tahe. Samas on Riigikogu, võttes vastu seaduse muudatuse, väljendanud selgelt oma tahet ja sätestanud keelu anda alaline elamisluba. Eesti Vabariigil pole kunagi olnud kavatsust ja tahet anda erusõjaväelastele alalist elamisluba. Antud juhul ei saa lähtuda üksnes Riigikohtu seadusele antud tõlgendusest, vaid arvesse tuleb võtta pärast kohtuotsust antud ja vastu võetud seaduse täpsustusi. Kohtutel ei olnud täit selgust, kuidas seadust tõlgendada. Ka õiguskantsler on leidnud, et Riigikohtu otsus erines tõlgenduses Vabariigi Valitsuse antud tõlgendusest, samuti halduspraktikast ja luges selle põhjuseks õigusselguse puudumist, kuid minnes seaduse muutmise teed, lahendas Riigikogu õigusselguse probleemi. Riigikogu on teinud poliitilise valiku. Seega saab järeldada õiguskantsleri seisukohast, et enne VS § 12 muudatust on seadusandja tahe suunatud sellele, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud erusõjaväelased Eestis alalist elamisluba ei saa. Ühtlasi on vastustaja õigesti lähtunud VS 16.01.2004. a jõustunud redaktsioonist. 2. Kui vastustaja lähtuks üksnes Riigikohtu seisukohast ja ei kohaldaks kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud erusõjaväelaste suhtes VS § 12 lg 4 p 7, siis peaks andma alalise elamisloa ka neile erusõjaväelastele, kes on esitanud alalise elamisloa taotluse enne 16.01.2004. a. Selline otsus ei oleks aga kooskõlas seadusandja tahtega. Tekiks PS § 12 lg-s 1 sisalduva võrdsusõiguse rikkumine. Tekib meelevaldne ebavõrdne kohtlemine isikute suhtes, kes andsid avalduse enne 16.01.2004. a ja kes esitavad selle pärast märgitud aega. Seesugust olukorda ei ole seadusandja soovinud. 3. Kaebaja väited, et TsMS § 365 kohaselt on Riigikohtu tõlgendus seadusest kohustuslik ka käesolevas asjas, on alusetud. Tegemist on uue haldusasjaga, uute protsessiosalistega, mitte aga sama kohtuasja läbivaatamisega. Eesti Vabariigis ei ole ka pretsedendiõigust, seega on alusetu ja ei saa väita, et Vabariigi Valitsus ei ole tunnustanud Riigikohtu otsuse siduvust. Kohtuorganite otsusega ei looda õigust ja kõrgemate kohtuinstantside otsused ei ole madalamate kohtute jaoks üldjuhul kohustuslikud. Valitsus ei hinnanud ümber Riigikohtu lahendit, Riigikohus ei saa astuda seadusandja asemele ja ei saa otsustada, missugune on Eesti Vabariigi välispoliitika. 4. Et seadusandja mõte oli ka enne seaduse muutmist selgelt eitav, ei saa vastupidist väita viitega Vabariigi Valitsuse 23.11.1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra» p-le 108. VS ei keela alalist elamisluba anda erusõjaväelaste leskedele, täisealistele lastele, sõjainvaliididele, kes on samuti kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja. Korras ongi säte, mis viitab võimalusele, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud taotlejale võidakse anda alaline elamisluba. 5. Väär on seisukoht, et kokkulepe ei jäta siseriikliku seadusandluse hooleks sõjaväepensionäridele antava elamisloa liigi sätestamist ning nõuab, et sellistele isikutele tuleb anda alaline elamisluba. Vastustaja ei nõustu ka seisukohaga, et jõustunud VS muudatus on vastuolus kokkuleppe ja PS-ga. Muudatus on kooskõlas PS-ga kui ka ratifitseeritud välislepingutega. Seda kinnitab ka õiguskantsleri antud hinnang VS § 12 muutmise seadusele. Õiguskantsler selgitas, et ta ei näe vastuolu PS §-dega 11, 12, 123. 6. VS § 12 lg 4 p 10 kohaselt ei anta elamisluba välismaalasele, kes töötab või on põhjendatud alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, või ta on olnud või on põhjendatud alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse. NSVL aegsete õigusaktide järgi kuulus NSVL RJK NSVL relvajõudude koosseisu. Vene Föderatsioon käsitleb kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäre relvajõududes teeninud isikutena. D. Andrijevski teenis aastatel 1970–1991 ENSV RJK-s ning arvati sealt reservi 1991. a. Seega vastab D. Andrijevski VS § 12 lg 4 p-des 7 ja 10 märgitud tingimustele, mille esinemise korral Vabariigi Valitsus keeldub välismaalasele alalise elamisloa andmisest. KOHTU SEISUKOHAD JA OTSUSE RESOLUTIIVOSA Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, uurinud esitatud materjale, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. 1. Vastavalt «Elamisloa andmise korra» (jõustunud 01.01.2003) §-le 77 enne käesoleva määruse jõustumist esitatud elamisloa ja tööloa taotlused ning nende pikendamise taotlused vaadatakse läbi vastavalt elamisloa või tööloa taotluse või selle pikendamise taotluse esitamise ajal kehtinud sätetetele. Kaebaja taotlus võeti menetlusse 27.11.2002. a ja tema puhul tuleb lähtuda varasematest vastavatest sätetest. Vabariigi Valitsuse 23.11.1999. a määrusega nr 362 kinnitatud korra p 108 kohaselt otsuse alalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta teeb KMA. Kui taotleja on kokkuleppejärgses nimekirjas, teeb otsuse alalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta Vabariigi Valitsus kokkuleppe täitmiseks moodustatud valitsuskomisjoni ettepanekul. Kaevatud korraldus on kehtestatud Vabariigi Valitsuse nimetatud komisjoni (Vabariigi Valitsuse 24.10.2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjon) ettepanekut arvestades. Korraldus on seega antud pädeva organi poolt. 2. Asjatundjate komisjoni lisatud protokollilised otsused märgivad, et kaebaja suhtes tuleb teha elamisloa andmisest keeldumine ja viitega VS § 12 lg 4 p-le 7. Protokollidest (tlk 33–35) ei nähtu keeldumise viidet VS § 12 lg 4 p 10 alusel ja lõpptulemusel ei ole komisjon motiveerinud ega õiguslikult põhistanud ettepanekut VS § 12 lg 4 p-st 10 tulenevate põhjustega. Protokollides on märgitud, et otsustus on lükatud edasi 04.12.2002. a; 22.01.2003. a; 26.02.2003. a seotult diskussioonidega Riigikohtu lahendi teemadel. Ettepanek tehti 05.03.2004. a komisjoni otsuse alusel, kuid motiveeritud seisukohta või selgitavat arutlust seotult kaebuse esitaja isikuga ja taotlusega neist protokollidest ei nähtu. 3. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse alalise elamisloa saamiseks 27.11.2002. a. Vabariigi Valitsus lahendas taotluse korraldusega nr 245-k ja keeldus kaebuse esitajale VS § 142 lg 2, § 12 lg 4 p-de 7 ja 10, kokkuleppe art 2 p 1 ning Vabariigi Valitsuse 26.11.2002. a määruse nr 364 § 77 alusel alalise elamisloa andmisest. Kohus järeldab, et 17.12.2003. a vastuvõetud Riigikogu välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse (jõustus 16.01.2004) mõjutused on määranud vastustaja otsustuse sisu. Vastavalt on ka märgitud ja vastustaja esindaja antud selgitused, et otsuse tegemisel lähtus Vabariigi Valitsus õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt VS redaktsioonist, mis kehtis taotluse esitamise ajal ja arvesse on võetud 16.01.2004. a jõustuvat VS redaktsiooni, millega täpsustatakse senist regulatsiooni ja mille kohaselt alalist elamisluba ei anta jätkuvalt neile välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe. Taotluse esitamise ajal kehtinud VS § 12 lg 3 kohaselt võis alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui VS ei sätesta teisiti. Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa kas töötamiseks või õppimiseks. Vastavalt VS § 12 lg 4 p-le 7 ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. VS § 12 lg 5 võimaldab nimetatud isikutele erandina anda üksnes tähtajalise elamisloa. VS § 12 lg 4 p 10 kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes töötab või on põhjendatud alus arvata, et ta töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või on olnud või on põhjendatud alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ning vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse. 16.01.2004. a seisuga VS § 12 muudeti ja VS § 12 lg 21 sätestab, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele antakse tähtajaline elamisluba ja seda pikendatakse juhul, kui välismaalane ei ohusta Eesti riigi julgeolekut. Vastavalt VS § 12 lg-le 3 alalist elamisluba ei anta muuhulgas välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa VS § 12 lõike 21 alusel. VS § 12 lg 4 p 7 ning § 12 lõike 5 regulatsioon ei muutunud. Vaidlust ei ole küsimustes, et kaebaja on kokkuleppejärgne sõjaväepensionär, alalise elamisloa taotlus tuli läbi vaadata taotluse esitamise ajal kehtinud seaduse regulatsiooni alusel. Vastustaja ja kaebaja vahel on vaidlus küsimuses, kas kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikuid saab elamisloa menetlemisel käsitleda VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikuna või mitte. Kohus ei nõustu vastustajaga ja leiab, et kaebuse esitaja on kokkuleppejärgne sõjaväepensionär, keda ei saa käsitleda VS § 12 lg 4 p-s 7 märgitud isikuna. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutele on alalise elamisloa andmise aluseks VS § 12 lg 3, kuna VS puudub säte, mis keelaks neile isikutele alalise elamisloa andmise. Kaebuse esitajal on õigus saada alaline elamisluba, kui ta on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt 5 aastat ega kujuta endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Vastuolud seaduse kohaldamisel ja tõlgendamisel on tekkinud põhjustel, et Riigikohtu varasemalt märgitud lahendi seisukohti ei ole vastustaja soovinud arvestada ega pea jõustunud otsuse seisukohti seaduse varemkehtinud regulatsioonile antud tõlgenduse osas vajalikuks järgida. 4. Vastustaja seisukohad VS seaduse 16.01.2004. a redaktsiooni kohaldamisel või arvesse võtmisel on vastuolulised. Kord on väidetud, et alalise elamisloa küsimus lahendati taotluse ajal kehtinud seaduse redaktsioonis, samas on eraldi rõhutatud, et Vabariigi Valitsus arvestab uut jõustunud redaktsiooni. Alates 16.01.2004. a jõustunud redaktsioon sätestab üheselt, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele alalist elamisluba ei anta ja väljendab seeläbi seadusandja tahet. Kohus nõustub kaebajaga, et VS § 12 alates 16.01.2004. a jõustunud redaktsiooni ei saa üle kanda VS § 12 varasemale redaktsioonile, mille osas on Riigikohtu HK eelnevalt viidatud lahendis seisukohad esitatud. Üheaegselt ei saa väita, et vastustaja järgis taotluse aja redaktsiooni ja teisalt tugines VS seaduse § 12 muutmise seadusele ja selle eelnõu seletuskirjale. Seadusandja märgib seletuskirjas, et vajakajäämised kokkuleppe realiseerimise korras on olemas, märgitu tõttu püütakse anda täpsem regulatsioon. Taotluse esitamise ajal ei kehtinud seadus muudetud redaktsioonis ja tagasiulatuvalt seda kohaldada ei saa. Kohus leiab, et alates 16.01.2004. a kehtiva VS § 12 muudatused ei saa seoses kaebuse esitajaga omada õiguslikku tähendust. Hilisemad kitsendused mõju ei oma, kuna taotlus tuleb läbi vaadata elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud regulatsiooni alusel. VS § 12 muudatuste kooskõla välislepingu või põhiseadusega kohus ei hinda, kuna käesoleva kaebuse lahendamisel ei ole tegemist asjassepuutuvate, mõju omavate normidega. VS varasemast redaktsioonist seadusandja tahe keelata kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile alalise elamisloa andmine ei nähtu ja sellise tahte olemasolu ei tuvastanud ka Riigikohus. Vabariigi Valitsuse 23.11.1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra» p 108 lg-st 1 tulenevalt teeb kokkuleppejärgses nimekirjas olevatele isikutele alalise elamisloa andmise või sellest keeldumise kohta otsuse Vabariigi Valitsus kokkuleppe täitmiseks moodustatud valitsuskomisjoni ettepanekul. Viidatud sättest ei järeldu, et kokkuleppejärgses nimekirjas olevate taotlejate osas peetakse silmas veel mingit isikute ringi, nagu on sisuliselt vastustaja seisukoht. Kui seadusandja tahe oleks suunatud välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalise elamisloa mitteandmine, siis eespool nimetatud kord seda võimalust ei sätestaks või vastupidiselt nimetaks isikud, keda kord hõlmab. 5. Kohus ei nõustu seisukohaga, et RK 24.10.2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-43-02 VS § 12 ja kokkuleppe tõlgenduses kohalduvad vaid konkreetses vaidlusasjas. HKS § 60 lg 1 p 2 kohaselt antakse menetlusluba kohtuasjades, milles Riigikohtu seisukoht on vajalik seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt. 6. VS § 12 lg 4 p 7 kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt: «käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 5–8 ja 14 loetletud välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1–4, 9–13 ja 15 nimetatud asjaolu.» VS § 14 lg 6 kohaselt ei laiene need piirangud NATO liikmesriikide kodanikule. Vastustaja seisukoht on, et VS § 12 lg 3 teine lause ei välista välislepingu alusel tähtajalise elamisloa saanud isikule alalise elamisloa andmist, kuid leiab, et piirangud alalise elamisloa andmisel sätestab VS § 12 lg 3 esimese lause osa – kui seadus ei sätesta teisiti. Vastustaja leiab, et seadus sätestab teisiti, kuna VS § 12 lg 4 p 7 välistab selles normis nimetatud isikutele alalise elamisloa andmise. Sõjaväepensionär on isik, kes on teeninud välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena ning sealt reservi arvatud või erru lastud; seega isik, kes omab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäri staatust ja kuna endisele kaadrisõjaväelasele võib anda üksnes tähtajalise elamisloa, siis on välistatud talle alalise elamisloa andmine. Riigikohus on märgitud lahendis leidnud, et välismaalaste seaduse § 12 sätestab elamisloa andmise alused. Selle lõike 1 p 5 lubab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kokkulepe on välisleping VS § 12 lg 1 p 5 mõttes. Kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäre ei saa tähtajalise elamisloa andmisel ja selle pikendamisel käsitada VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikutena, kellele sama paragarahvi lõike 5 järgi saab elamisloa anda ja seda pikendada üksnes erandina. Nende isikute tähtaegse elamisloa taotlusi tuleb menetleda üldkorras. Kui tähtajalise elamisloa andmisel ja pikendamisel ei saa käsitada kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäre välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikutena, kellele saab § 12 lg 5 järgi anda elamisluba ainult erandina, siis kokkuleppejärgse sõjaväepensionäri staatus on nendel isikutel ka alalise elamisloa taotlemisel. Kohus leiab, et kuigi isik, kes omab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäri staatust, peab olema teeninud välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena, ei tulene sellest asjaolust kokkuleppejärgses nimekirjas olevatele sõjaväepensionäridele täiendavaid kitsendusi alalise elamisloa saamisel ning ei muuda neile isikutele alalise elamisloa saamist võimatuks, kitsendused saavad laieneda välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikutele, kes ei ole kokkuleppe subjektiks. Kokkuleppe art 2 p 1 kohaselt võib nimekirja kantud isikutele keelduda elamisloa andmisest või pikendamisest ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Puudus keelav säte alalise elamisloa andmisel, mistõttu saab alalise elamisloa andmiseks muude tingimuste olemasolul kokkuleppejärgses nimekirjas märgitud isikule keelduda ohu põhjendusel riigi julgeolekule. Vastustaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et kaebaja suhtes ei tuvastatud, et ta ohustaks Eesti riigi julgeolekut. Ülamärgitud komisjoni protokollidest ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks tuvastatud, et ta ohustaks riigi julgeolekut. Andrijevski on mitmel korral saanud elamisloa ja ei ole Eesti riigis viibimise ajal sooritanud tegevusi, mis viitaksid tema isikust tulenevale ohule, vastupidiselt ei oleks olnud põhjendusi, miks talle on peetud võimalikuks pikendada elamisluba. Kokkuleppe artikli 2 p 1 sätestab teistsuguse regulatsiooni kui VS § 12. Kokkuleppest tulenevalt saab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile elamisloa andmisest keelduda üksnes ohu tõttu, kuid vastavat motivatsiooni haldusorgani poolt ei esitatud. Vastustaja esindaja ei osanud selgitada, millist tähendust omab õiguslik viide VS § 12 lg 4 p 10 seotult konkreetse isikuga. Kuna komisjoni otsustest kohus järeldab, et sellist ohtu ei hinnatud ega ole ka tuvastatud, vastavalt ei ole tehtud ettepanekut valitsusele, siis viide on eksitav ega tähenda motiveeritud seisukohta sellest, et Andrijevski on muutunud Eesti riigile ohtlikuks. Vastustaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et D. Andrijevski osas ohtu ei tuvastatud. Kohus leiab, et kuna vastustaja on pidanud võimalikuks rakendada küsimuse lahendamisel ekslikult VS § 12 lg 4 p 7, siis kaasnevalt on rakendatud ka ebaõigesti VS § 12 lg 4 p 10. Kaebuse esitaja on viidanud, et Tallinna Halduskohtu otsusega 3-925/04 07.05.2004. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2002. a otsusega haldusasjas nr 2-3/501/02 tehtud järeldustest ei saa välja lugeda, et teenistus julgeolekus on takistuseks alalise elamisloa andmisel. Kohus nõustub märgituga ja lisab, et E. Pern on saanud Vabariigi Valitsuselt alalise elamisloa, kuna tema puhul ei ole samuti keegi tuvastanud ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule, mis kokkuleppest tulenevalt annaks aluse keelduda alalisest elamisloast; ka ei ole põhjust talitada Andrijevski suhtes vastupidiselt. Endisele välisriigi relvajõudude pensionärile kui potensiaalsele ohu allikale viitamine ei tähenda isikust tuleneva ohu tuvastust. 7. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 10 krooni. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele, siis rahuldab kohus taotluse kohtukulu hüvitamise nõudes. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS § 26 lg 1 p-dest 1 ja 2, § 31 lg-test 1, 4 ja 5 ning § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1 kohus otsustab : Rahuldada Dmitri Andrijevski kaebus ja tühistada Vabariigi Valitsus e 05.04.2004. a korraldus nr 245-k; teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus lahendada Dmitri Andrijevski alalise elamisloa taotlus ühe kuu jooksul otsuse jõustumisest; mõista välja kaebaja kasuks tasutud riigilõiv 10 krooni vastustajalt. Otsuse peale on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates otsuse avalikust kuulutamisest. Kohtunik Karin KALMISTE