Tallinna Halduskohus — Moisey Medvediku (Medvedik) kaebus Vabariigi Valitsuse 3. märtsi 2004. a korralduse nr 140-k Moisey Medvedikule alalise elamisloa andmisest keeldumine" tühistamiseks ja alalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks — RTL, 53, 767

TALLINNA HALDUSKOHTU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number 3-1269/2004 Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinnas 02.12.2004. a Kohtunik Indrek Paukštys Haldusasi Moisey Medvediku (Medvedik) kaebus Vabariigi Valitsuse 03.03.2004. a korralduse nr 140-k «Moisey Medvedikule alalise elamisloa andmisest keeldumine» tühistamiseks ja alalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks Kohtuistungi toimumise aeg 17.11.2004. a Kohtuistungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Moisey Medvedik ja vastustaja Vabariigi Valitsuse esindaja Kertu Tõnnemaa RESOLUTSIOON: Tühistada Vabariigi Valitsuse 03.03.2004. a korraldus nr 140-k «Moisey Medvedikule alalise elamisloa andmisest keeldumine». Kohustada Vabariigi Valitsust Moisey Medvediku alalise elamisloa taotluse uuesti läbi vaatama ühe kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Mõista Vabariigi Valitsuselt välja Moisey Medvediku kasuks tema poolt kantud kohtukulud 10 (kümme) krooni. Edasikaebamise kord: Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik. ASJAOLUD Moisey Medvedik (sündinud 20.22.1925. a Venemaal) on Vene Föderatsiooni kodanik ja elab Eestis alates 1967. a. Moisey Medvedik teenis aastatel 1943–1973 Nõukogude Liidu relvajõududes, läks välisriigi relvajõududest erru 01.01.1981. a majori auastmes ning talle on määratud sõjaväepension väljateenitud aastate eest. Moisey Medvedik on kantud 26.07.1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (edaspidi kokkulepe) artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri ). Moisey Medvedikule on Vabariigi Valitsuse 25.06.1996. a korraldusega nr 598-k antud tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 5 aastat, mille Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) pikendas 25.06.2006. a. Moisey Medvedik esitas 19.11.2002. a KMA-le taotluse nr 2001629242 alalise elamisloa saamiseks. Vabariigi Valitsuse 03.03.2004. a korraldusega nr 140-k «Moisey Medvedikule alalise elamisloa andmisest keeldumine» keelduti Moisey Medvedikule välismaalaste seaduse (VS) § 12 lõike 4 punkti 7, § 14 2 lõike 2, kokkuleppe artikli 2 punkti 1 ning Vabariigi Valitsuse 26.11.2002. a määruse nr 364 «Elamisloa ja tööloa andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord» § 77 alusel alalise elamisloa andmisest. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Kaebuses taotletakse tühistada Vabariigi Valitsuse 03.03.2004. a korraldus nr 140-k «Moisey Medvedikule alalise elamisloa andmisest keeldumine» ja teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus teha kaebuse esitaja alalise elamisloa taotluse kohta uus otsus. Kaebaja leiab, et kaevatav korraldus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele järgmistel põhjustel. Kaebaja esitas alalise elamisloa taotluse 18.11.2002. a. Vastavalt Eesti õiguse üldpõhimõtetele ja sellest lähtuvale Vabariigi Valitsuse 26.11.2002. a määruse nr. 364 §-le 77 vaadatakse elamisloa ja tööloa taotlused läbi vastavalt elamisloa või tööloa taotluse või selle pikendamise taotluse esitamise ajal kehtinud sätetele. Vastavalt kaebaja alalise elamisloa taotluse esitamisel VS § 12 lõike 3 kehtivale redaktsioonile võib alalise elamisloa «anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 või 2 alusel, s.o töötamiseks või õppimiseks.» Riigikohtu halduskolleegium leidis 24.10.2002. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-43-02, et VS § 12 lõige 3 on alalise elamisloa andmise aluseks isikule, kes on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja (vt punkt 28). Kuna seadus pole sätestanud kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise keeldu, saavad need isikud taotleda ka alalist elamisluba. Lähtudes sellest, kui kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionär on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt viis aastat ega kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle VS § 12 lõike 3 alusel anda alaline elamisluba. Kuigi, alates 16.01.2004. a kehtima hakanud ja vaidlustatud otsuse veel jõustumata oleva VMS § 12 lõike 3 uue redaktsiooni kohaselt kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele ei ole lubatud enam alalist elamisluba anda, ei saa antud sätet kohaldada kaebaja alalise elamisloa taotluse menetlemisel, lähtudes põhiseaduse (PS) §-des 10 ja 11 sätestatud põhiõigustest, vabadustest ja kohustustest. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt ei saa seaduse muudatusel isiku suhtes olla tagasiulatuvat raskendavat jõudu tema seadusega sätestatud õigustele. On väär ja ei vasta tõele ka Vabariigi Valitsuse seisukoht, et «seadusandja tahe oli ka enne VS § 12 muutmise seaduse vastuvõtmist suunatud sellele, et välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta, vaid nad võivad elada Eestis tähtajalise elamisloa alusel». Kõigepealt on antud järeldus vastuolus Riigikohtu poolt 24.10.2002. a haldusasjas nr 3-3-1-43-02 tuvastatud asjaoludega. Kaebaja seisukohta tõendab ka Vabariigi Valitsuse 23.11.1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise kord». Selle korra punkti 108 lõike 1 teine lause reguleerib kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile alalise elamisloa andmise või sellest keeldumise menetluslikke küsimusi. Korra punkti 108 lõike 1 teine lause sätestab: «Kui taotleja on kokkuleppejärgses nimekirjas, teeb otsuse alalise elamisloa andmise või sellest keeldumise kohta Vabariigi Valitsus kokkuleppe täitmiseks moodustatud valitsuskomisjoni ettepanekul.» On ekslik ka Vabariigi Valitsuse seisukoht, et kokkuleppe jätab VS hooleks sõjaväepensionärile antava elamisloa liigi sätestamise ja ei nõua, et sellisele isikule tuleb anda alaline elamisluba. Kaebaja on arvamusel, et kokkuleppe artikli 2 punkti 1 tõlgendamisel tuleb kasutada Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (jõustus 20.11.1991. a). Arvestades konventsiooniga kokku lepitud tõlgendamispõhimõtteid on selge, et kokkulepe oli sõlmitud, et tagada Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele õigus alaliselt elada Eestis. Vastavalt kokkuleppe preambulile oli kokkulepe sõlmitud eesmärgiga kindlustada Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäridele sotsiaalsed tagatised Eesti Vabariigi territooriumil. On silmanähtav, et vajadus kindlustada sotsiaalsed tagatised omab püsivat, mitte ajutist iseloomu. Vastasel juhul kaotaks kokkuleppe sõlmimine igasuguse mõtte Vene osapoolele. Kaebaja sooviks rõhutada, et kokkuleppe näol on tegemist Riigikogu poolt ratifitseeritud jõus oleva välislepinguga. Vastavalt PS §-le 123, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Sellega annab PS Eesti seaduse ja välislepingu vastuolu korral prioriteedi välislepingule. Lähtudes sellest on VS 16.01.2004. a jõustunud täiendused vastuolus kokkuleppega ja PS-ga ja käesolevas asjas tuleb kohaldada kokkuleppes sätestatut. Kaebaja alalise elamisloa saamise võimaluse äravõtmine sellel alusel, et ta on endine kaadrisõjaväelane, on sisult diskrimineerimine kindlaks määratud sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu, mis on vastuolus PS §-ga 12. Vabariigi Valitsuse korraldus rikub ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb samasuguseid olukordi käsitada ühte moodi. Kaebajale ei ole selge, miks ühel juhul annab Vabariigi Valitsus alalise elamisloa kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud välismaalasele, aga teisel (kaebaja) juhul on tema kuulumine kokkuleppejärgse välismaalastele aluseks kaebajale alalise elamisloa andmise keeldumiseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata ja esitab järgmised vastuväited: Kaebaja esitas alalise elamisloa taotluse 18.11.2002. a. Vastustaja nõustub kaebajaga, et õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt tuleb taotluse menetlemisel lähtuda VS redaktsioonist, mis kehtis kaebaja poolt alalise elamisloa taotluse esitamise ajal. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu oleks kaebaja suhtes rakendatud tagasiulatuvalt 16.01.2004. a kehtima hakanud VS § 12 uut redaktsiooni. Korralduse andmisel võeti ikkagi aluseks taotluse esitamise hetkel kehtinud VS redaktsioon. Ka nimetatud VS redaktsioon välistas vastustaja hinnangul kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud erusõjaväelastele alalise elamisloa andmise. Riigikogu poolt 17.12.2003. a vastu võetud VS § 12 muutmise seadus ja seaduseelnõu seletuskiri kinnitavad vastustaja sellist seisukohta, mistõttu on ka korralduses esitatud viide nimetatud VS muudatusele. Kaebaja leiab vastupidiselt vastustajale, et tal oli alalise elamisloa taotluse esitamise ajal seaduslik alus eeldada, et tema taotlust menetletakse VS § 12 lõike 3 alusel ja talle antakse alaline elamisluba. Oma seisukoha põhistamisel tugineb kaebaja Riigikohtu halduskolleegiumi 24.10.2002. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-43-02, milles kohus leidis, et kuna VS ei sätesta otsest keeldu alalise elamisloa andmiseks kokkuleppejärgsetele erusõjaväelastele, siis saab nimetatud välismaalastele anda alalise elamisloa VS § 12 lõike 3 alusel. Riigikogu poolt 17.12.2003. a vastu võetud VS § 12 muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli VS muutmise põhjuseks just Riigikohtu 24.10.2002. a otsus. Riigikogu arvestas nimetatud kohtuotsuses tehtud märkustega ning täpsustas kokkuleppe realiseerimise korda. Seletuskirja kohaselt on eelnõu eesmärgiks sätestada üheselt, et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, antakse tähtajaline elamisluba üldises korras. Alalist elamisluba Eestis elamiseks ei anta. Eeltoodust nähtub, et seadusandja mõte oli ka enne nimetatud seadusemuudatuse vastuvõtmist suunatud sellele, et kokkuleppejärgses nimekirjas olevatele erusõjaväelastele alalist elamisluba ei anta. Kuna Riigikohtu 24.10.2002. a otsusest nähtub, et seadusandja mõte ei olnud piisava selgusega väljendatud, siis võttis Riigikogu vastu VS muutmise seaduse, millega täpsustas oma mõtet ja sätestas selgesõnaliselt, et kokkuleppejärgses nimekirjas olevatele erusõjaväelastele alalist elamisluba ei anta. Vabariigi Valitsus lähtuski vaidlustatud korralduse andmisel seadusandja tahtest, mis on selgelt väljendatud VS § 12 muudatuses ning seetõttu on korralduses ka nimetatud seadusemuudatusele viidatud. VS § 12 muutmise seaduse taustal ei saa kuidagi eeldada, et seadusandja tahe on selline, et neile kokkuleppejärgsetele erusõjaväelastele, kes esitasid elamisloa taotluse enne 16.01.2004. a, tuleb anda alaline elamisluba, ja neile, kes esitasid elamisloa taotluse pärast nimetatud kuupäeva, tuleb alalise elamisloa andmisest keelduda. Vastustaja juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et sellisel juhul oleks tegemist ka PS §-s 12 sisalduva võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega. Väär on kaebaja väide, et kokkulepe ei jäta siseriikliku seadusandluse hooleks sõjaväepensionäridele antava elamisloa liigi sätestamist ning nõuab, et sellistele isikutele tuleb anda alaline elamisluba. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väitega, et 16.01.2004. a jõustunud VS muudatus on vastuolus kokkuleppe ja PS-ga. Vastuolu seaduse ja kokkuleppe vahel ei saa olla üksnes seetõttu, et Vene Föderatsioon tõlgendab kokkulepet teistmoodi kui Eesti seadusandja. Ka Riigikohus on jõudnud seisukohale, et kokkulepe jätab siseriikliku seaduse hooleks sõjaväepensionäridele antava elamisloa sätestamise ega nõua, et sellisele isikule tuleb anda alaline elamisluba. Kaebaja poolt antud tõlgendused kokkuleppele on vastuolus Riigikogu, Välisministeeriumi, õiguskantsleri ja ka Riigikohtu poolt antud tõlgendusega kokkuleppe kohta. Kõik nimetatud instantsid on leidnud, et kokkulepe ei kohusta andma sõjaväepensionäridele alalist elamisluba. Väär on ka kaebaja seisukoht, et temalt alalise elamisloa saamise võimaluse äravõtmine põhjendusel, et ta on endine kaadrisõjaväelane, on sisult diskrimineerimine kindlaks määratud sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu ning seetõttu on tegemist PS § 12 rikkumisega. Siinkohal on vaja välja selgitada, kas teenimine välisriigi relvajõududes on isiku teisiti kohtlemine sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse tõttu. Oluline on selgitada, kas isik on teeninud Eesti Vabariigi relvajõududes või mõne muu riigi relvajõududes. Asjaolu, et kaebaja teenistus möödus NSV Liidu relvajõududes, ei anna alust väita, et teda seetõttu koheldakse ebavõrdselt. Riigil on iseseisev õigus otsustada, millistele isikutele ning missugustel tingimustel anda elamisluba. Seejuures teatud tingimustele vastavat/mittevastavat isikute ringi tuleb kohelda ühtemoodi. VS kohtleb kõiki välisriigi relvajõududes teeninud välismaalasi võrdselt ning keelab kõigile sellistele isikutele alalise elamisloa andmise. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väitega nagu rikuks vaidlustatud korraldus võrdse kohtlemise põhimõtet. Seadusandja tahe on aga siiani olnud ja on jätkuvalt suunatud sellele, et alalist elamisluba ei anta just nimelt kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud erusõjaväelastele ja nende perekonnaliikmetele (abikaasad ning alaealised lapsed). Kaebaja poolt näitena toodud Vabariigi Valitsuse 12.09.2003. a korraldusega nr 560-k anti alaline elamisluba Suure Isamaasõja II grupi invaliidile. Ka kokkulepe ise teeb vahet sõjaväepensionäridel ja sõjainvaliididel ning sõjast osavõtjatel (kokkuleppe punkt 6). Seega ei ole nimetatud juhul tegemist samasuguse olukorraga ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjustel. Kaebuse esitaja poolt alalise elamisloa taotluse esitamise (19.11.2002. a) ajal kehtinud VS § 12 lõike 3 esimese lause kohaselt võis alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui VS ei sätesta teisiti. Sama lõike teise lause kohaselt alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa kas töötamiseks või õppimiseks. Vastavalt VS § 12 lõike 4 punktile 7 ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Sama paragrahvi lõige 5 võimaldab nimetatud isikutele erandina anda üksnes tähtajalise elamisloa. Riigikogu poolt 17.12.2003. a vastuvõetud ja 16.01.2004. a jõustunud VMS § 12 muutmise seadusega täiendati nimetatud paragrahvi lõikega 2 1, mille kohaselt välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele antakse tähtajaline elamisluba ja seda pikendatakse juhul, kui välismaalane ei ohusta Eesti riigi julgeolekut. Seadusega muudeti ka sama paragrahvi lõike 3 sõnastust ja nimetatud sätte kohaselt alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa VS § 12 lõike 2 1 alusel. VS § 12 lõike 4 punkti 7 ja lõike 5 regulatsioon ei muutunud. Riigikohtu halduskolleegium on 24.10.2002. a otsuses asjas nr 3-3-1-43-02 leidnud järgmist: «Välismaalaste seaduse § 12 lg 3 esimest lauset ei saa mõista nii, et tulenevalt VS § 12 lg 4 p-st 7 on välistatud alalise elamisloa andmine kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile. Isik säilitab kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäri staatuse, sõltumata taotletava elamisloa liigist. Kokkulepe jätab siseriikliku seaduse hooleks sõjaväepensionärile antava elamisloa liigi sätestamise ja ei nõua, et sellisele isikule tuleb anda alaline elamisluba. Välismaalaste seaduses pole aga sätet, mis keelab kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile anda alalise elamisloa. Üht ja sama isikut ei saa tähtajalise elamisloa taotlemisel käsitada kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärina ja alalise elamisloa andmisel VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikuna. Kuna seadus pole sätestanud kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise keeldu, saavad need isikud taotleda ka alalist elamisluba. Kui kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionär on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt viis aastat ega kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle VS § 12 lg 3 alusel anda alaline elamisluba» (vt otsuse punkt 30). Vastustaja on nõustunud kaebuse esitajaga, et tema alalise elamisloa taotlus tuli läbi vaadata selle esitamise ajal kehtinud VS regulatsiooni alusel (tl 32). Vaidlust ei ole poolte vahel ka selles, et kaebuse esitaja on kokkuleppejärgne sõjaväepensionär, kes on elanud Eestis tähtajalise elamisloa alusel vähemalt kolm aastat ning kellel on kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks. Samuti ei ole vastustaja väitel tuvastatud kaebaja ohtlikkust Eesti riigi julgeolekule (tl 86). Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja alalise elamisloa taotluse läbivaatamisel tuli lähtuda taotluse esitamise ajal kehtinud normidest ja nendele normidele Riigikohtu poolt antud tõlgendusest. Alates 16.01.2004. a kehtivad VS § 12 muudatused ei saa seega seoses kaebuse esitajaga õiguslikku tähendust omada. Riigikohtu tõlgendused on nii alamalseisvatele kohtutele kui ka haldusorganitele analoogilistes asjades siduvad. See on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt. Kuna antud asi on ülatoodud asjaga analoogiline, on Riigikohtu 24.10.2002. a otsuses väljendatud seisukohad VS tõlgendamisel kohaldatavad ka käesolevas vaidluses ning vastustaja pidi kaebuse esitaja alalise elamisloa taotluse läbivaatamisel nendega arvestama. Seega vastavalt viidatud Riigikohtu lahendile ei laiene kaebuse esitajale VS § 12 lõike 4 punkt 7 ning kaebuse esitajal on õigus VS § 12 lõike 3 alusel taotleda alalist elamisluba. Eeltoodud põhjustel tuleb Vabariigi Valitsuse 03.03.2004. a korraldus nr 140-k «Moisey Medvedikule alalise elamisloa andmisest keeldumine» tühistada. Kuna kaevatav korraldus kuulub tühistamisele normi ebaõige kohaldamise tõttu, puudub vajadus teiste kaebuse esitaja ja vastustaja väidete käsitlemiseks. Vastustaja peab kaebuse esitaja alalise elamisloa taotluse uuesti läbi vaatama. Kohus leiab, et kuna asjaolud on vastustajale teada ja puudub vajadus koguda uusi andmeid, on piisav ja mõistlik aeg kaebuse esitaja alalise elamisloa taotluse läbivaatamiseks üks kuu käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 93 lõike 1 kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebuse esitaja palub mõista vastustajalt välja tema poolt kantud kohtukulud. Toimikust nähtuvalt koosnevad need kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 10 krooni (tl 7). Seega kuuluvad kaebuse esitaja poolt käesolevas asjas kantud kohtukulud 10 krooni tema kasuks vastustajalt väljamõistmisele. Kohtunik Indrek PAUKŠTYS