Põllumajandusminister — Põllumajandusministri 15. veebruari 1996. a määruse nr 5 «Tõuaretuseeskirjade kinnitamine» ja 8. märtsi 1996. a määruse nr 8 «Tõuaretusühingule tegevusloa andmise eeskirja kinnitamine» muutmine — RTL, 321, 1327

Vastavalt põllumajandusloomade tõuaretuse seaduse (RT I 1995, 53, 844; 1998, 12, 154) paragrahvi 4 lõikele 2: 1. Muudan põllumajandusministri 15. veebruari 1996. a määrust nr 5 «Tõuaretuseeskirjade kinnitamine» (RTL 1996, 36--38, 241) ja 8. märtsi 1996. a määrust nr 8 «Tõuaretusühingule tegevusloa andmise eeskirja kinnitamine» (RTL 1996, 36--38, 242) ning kinnitan alljärgnevate tõuaretuseeskirjade uue redaktsiooni: 1) «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskiri (lisa 1); 2) «Piimalehmade piimajõudluse kontrolli eeskiri» (lisa 2); 3) «Lammaste jõudluskontrolli eeskiri» (lisa 3); 4) «Munakanade jõudluskontrolli eeskiri» (lisa 4); 5) «Sigade jõudluskontrolli eeskiri» (lisa 5); 6) «Sigade kontrollnuuma läbiviimise eeskiri» (lisa 6); 7) «Lihaveiste jõudluskontrolli eeskiri» (lisa 7); 8) «Veiste aretusväärtuse määramise eeskiri» (lisa 8); 9) «Tõusigade hindamise eeskiri» (lisa 9); 10) «Tõulammaste hindamise eeskiri» (lisa 10); 11) «Tõuhobuste hindamise eeskiri» (lisa 11); 12) «Karusloomade hindamise eeskiri» (lisa 12); 13) «Veiste tõukarja hindamise eeskiri» (lisa 13); 14) «Sigade tõukarja hindamise eeskiri» (lisa 14); 15) «Lammaste tõukarja hindamise eeskiri» (lisa 15); 16) «Tõulinnukarja hindamise eeskiri» (lisa 16); 17) «Tõuraamatu ja -aretusregistri pidamise eeskiri» (lisa 17); 18) «Põlvnemistunnistuse väljaandmise eeskiri» (lisa 18); 19) «Tõutunnistuse väljaandmise eeskiri» (lisa 19); 20) «Tegevuslubade väljaandmise eeskiri» (lisa 20); 21) «Hobuse passi väljaandmise eeskiri» (lisa 21); 22) «Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise eeskiri» (lisa 22); 23) «Tõumaterjali turustamise eeskiri» (lisa 23). 2. Täiendan põllumajandusministri 15. veebruari 1996. a määruse nr 5 «Tõuaretuseeskirjade kinnitamine» (RTL 1996, 36--38, 241) punkti 3 alapunkti 1 sõnadega «ja karusloomade osas Eesti Karusloomakasvatajate Selts». 3. Annan Tõuaretusinspektsioonile õiguse käesoleva määrusega kinnitatud tõuaretuseeskirjade lisades antud metoodilistes materjalides teha muudatusi, kui seoses Eesti tõuaretuse seadusandluse lähendamisega Euroopa Liidu õiguse nõuetele on vajalik ühtlustada eeskirjade lisades toodud metoodikaid Euroopa Liidu tõuaretuse seadusandlusega. 4. Tõuaretusinspektsioonil korraldada tõuaretuseeskirjade rakendamine käesoleva määrusega kinnitatud redaktsioonis kõigi tõuaretusühingute, seemendusjaamade, embrüojaamade, tõuaretusteenust osutavate tõuaretusega tegelevate isikute, jõudluskontrolli läbiviijate ning tõuloomapidajate ja tõukarjade hindajate poolt. 5. Tunnistan kehtetuks põllumajandusministri 15. veebruari 1996. a määruse nr 5 «Tõuaretuseeskirjade kinnitamine» (RTL 1996, 36--38, 241) punktid 2 ja 4. Minister Andres VARIK Kantsler Ilmar TUPITS Lisa 1 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 27. novembri 1992. a direktiiviga 92/102/EMÜ «Loomade identifitseerimine ja registreerimine» ja Komisjoni 20. oktoobri 1993. a otsusega 93/623/EMÜ «Registreeritud kabjaliste identifitseerimistunnistus (pass)». 2. Käesoleva eeskirja kohaselt kuuluvad märgistamisele ja registreerimisele kõik jõudluskontrolli all olevad põllumajandusloomad, s.o veised, sead, lambad, kitsed, hobused, karusloomad, põllumajanduslinnud, mesilased ning nende paljundusmaterjal: sperma, embrüod, munarakud, haudemunad. 3. Põllumajandusloomade registrit peab selleks volitatud register. 4. Tõuloomade segimineku vältimiseks ja identifitseerimiseks ning nende kohta õigete põlvnemisandmete saamiseks märgistatakse või tähistatakse nad sünnijärgselt ööpäeva jooksul ja registreeritakse sünniregistris kronoloogilises järjekorras. Põllumajandusloomade paljundusmaterjal märgistatakse ja registreeritakse kohe pärast varumist. 5. Tõulooma märgistamiseks kinnitatakse loomale kõrvamärk (plastik või metall) registrinumbriga (välja arvatud hobused, põllumajanduslinnud ja mesilased), mis on kordumatu ja tõuloomale eluaegne. Märgistust ei tohi eemaldada ega asendada ilma registripidaja loata. Kõrvamärk koos lühendiga EST on kordumatu kogu maailmas. 6. Karjas ei tohi olla ühtegi numbrita ega kahte sama numbriga tõulooma. 7. Tõuloom märgistatakse enne sünnikarjast lahkumist ja lahkumisel jääb loomale sünnikarjas antud registrinumber. 8. Kõrvamärgi kaotamisel kinnitatakse kõrva sama number, kui loom on identifitseeritav. Kui tõuloom ei ole identifitseeritav, kuulub ta uuesti märgistamisele kui tundmatu põlvnemisega loom. 9. Tõulooma märgistab ja registreerib vastavalt kokkuleppele kas jõudluskontrolli assistent, eelnevalt instrueeritud loomaomanik või tema poolt volitatud isik ning ta on kohustatud edastama andmed vastavasse tõuaretusteenust osutava tõuaretusega tegeleva isiku keskandmebaasi. 10. Lisaks kõrvamärkidele võib kasutada järgmisi alternatiivseid märgistamise viise: -- sälkimine. Kasutatakse järgmist sälkimisvõtit

-- tätoveerimine; -- nahale põletamine või külmutamine; -- kõrva plekk või rõngas. 11. Soovitav on loomadele anda nimi. Nimi antakse hobuselistele ning reeglina antakse ka veistele ja sigadele järgmiselt: 1) veised -- isaslooma nime esimeseks täheks on isa nime esimene täht ja emasloomadel ema nime esimene täht; 2) hobused -- nime esimeseks täheks on isa nime esimene täht, välja arvatud trakeeni tõugu hobused, kelle nime esimeseks täheks on ema nime esimene täht; 3) sead -- sugukuldile antakse liinialustaja (isa) ja suguemisele perekonnaalustaja (ema) nimi. 12. Tõulooma paremaks identifitseerimiseks riputatakse looma kohale (laudas, puuris) nimetahvel, kuhu kantakse tõulooma registrinumber, nimi (ei ole kohustuslik, välja arvatud hobuselistel), sünniaeg, tõulooma poegimise ja seemenduse kuupäev, jõudlusandmed. 13. Tõulooma kahtlaste põlvnemisandmete puhul viib EPMÜ Loomakasvatusinstituudi geneetika laboratoorium läbi tema geneetilise ekspertiisi põlvnemisandmete õigsuse suhtes. 14. Järelevalvet tõumaterjali märgistamise ja registreerimise üle teostab Tõuaretusinspektsioon. II. VEISTE MÄRGISTAMINE 15. Veise sünd või majapidamisse toomise kuupäev registreeritakse veiste sünniregistris kronoloogilises järjekorras ja talle antakse ametlik kümnekohaline registrinumber. Sünniregistrit peab looma omanik või tema poolt volitatud isik, kes saab looma registreerimisel keskandmebaasist registrinumbri, mis on ühtne ametliku kõrvamärgi numbriga. 16. Kõrvamärgiga märgistatakse kõik jõudluskontrolli all olevad veised vähemalt kolmekümne päeva jooksul pärast sündi. 17. Kõrvamärgid on plastmassist ja kollast värvi, nende mõlemal poolel on sissepressitud lühend EST ning musta värviga trükitud kümnekohaline looma registrinumber. Kõrvamärk pannakse veise paremasse kõrva. Mõlemasse kõrva kinnitatakse ametlikud kõrvamärgid (kaks identse registrinumbriga kõrvamärki) alates 1. jaanuarist 2000. a. 18. Veise märgistamine kümnekohalise registrinumbriga on tema identifitseerimise aluseks keskandmebaasi veiste registris. 19. Plastikkõrvamärgi kaotamisel, juhul kui loom oli märgistatud ja identifitseeritav, kinnitatakse asemele numbrita plastikkõrvamärk, millele kirjutatakse spetsiaalpliiatsiga sama number, või annab keskandmebaas kõrvamärgi dublikaadi. 20. Registrit kõrvamärkide kohta peab keskandmebaas, kes varustab looma omanikku kõrvamärkidega, määrab kõrvamärgil registreerimisnumbri, peab arvestust nende väljaandmise ja kasutamise kohta ning korraldab märgistamist. Loomade segimineku vältimiseks märgistatakse vasikas sünnijärgselt kümnekohalise registrinumbri viimase kolme-nelja numbrikohaga ja fotografeeritakse. III. SIGADE MÄRGISTAMINE 21. Majapidamise põhikarja kultidele ja emistele kinnitatakse vasakusse kõrva plastmassist kollane kõrvamärk, millel on sea individuaalnumber, millega kantakse ta jõudluskontrolli algarvestusdokumentidesse. 22. Emiste poegimine registreeritakse pesakonnaraamatus ja loomaomanik või tema poolt volitatud isik annab põrsale pesakonnanumbri. Numeratsiooni peetakse ühe aasta kohta sündinud pesakondade järjekorras aasta lõpuni. Pesakonnanumber tätoveeritakse põrsa vasakusse kõrva või sälgitakse. 23. Põrsa paremasse kõrva tätoveeritakse hiljemalt võõrutamise ajal ema kõrvamärgil olev individuaalnumber ja põrsa järjekorranumber sellel emisel. Põrsa järjekorranumber tätoveeritakse kõrva tipu poole risti. Tõudokumentides eraldatakse ema individuaalnumber ja põrsa järjekorranumber kaldjoonega. 24. Arvestust kõrvamärkide kohta peetakse keskandmebaasi sigade registris, kes varustab looma omanikku kõrvamärkidega, määrab numbri ning peab arvestust nende väljaandmise ja kasutamise kohta. 25. Sigade identifitseerimiseks moodustatakse sigade registris nende individuaalnumbri alusel ametlik registrinumber, mis koosneb majapidamise (omaniku) koodist, individuaalnumbrist ja sünniaasta kahest viimasest numbrist. Registris peetakse arvestust majapidamiste kohta ning neile väljastatakse majapidamise kood. 26. Tootmiskarjas, kus tegeldakse põrsaste tootmisega, toimub sigade märgistamine samadel alustel. IV. LAMMASTE JA KITSEDE MÄRGISTAMINE 27. Lammastel registreeritakse talle sünd lammaste raamatu tallede registris, kitsedel tallede registris, kuhu kantakse nii isas- kui emasjärglased sündimise järjekorras. 28. Lammaste ja kitsede segimineku vältimiseks märgistatakse tall sünnijärgselt ööpäeva jooksul. 29. Talle identifitseerimiseks kinnitatakse talle paremasse kõrva kordumatu ja püsiv kõrvamärk registrinumbriga ühe nädala jooksul. 30. Arvestust registrinumbrite kohta peetakse keskandmebaasi lammaste ja kitsede registris, kes varustab looma omanikku ametlike kõrvamärkidega. 31. Looma kõrvamärgid on metallist, alumiiniumi värvi ja nendele on sisse pressitud kümnekohaline registrinumber. 32. Kõrvamärgi kadumise korral sälgitakse lamba kõrva asendusnumber. 33. Loomi märgistab looma omanik või Eesti Lambakasvatajate Seltsi spetsialist. 34. Enne kõrvamärkidele üleminekut tuleb lammas ja kits sälkida. Kui lambale, kitsele pannakse kõrvamärk, siis täidetakse ümberregistreerimisleht, kuhu kantakse nii vana kui uus registrinumber ja saadetakse koos arvestuslehtedega vastavasse registrisse. 35. Lammaste ja kitsede identifitseerimiseks keskandmebaasi registris moodustatakse ametlik registrinumber, mis koosneb looma sünniaastast, majapidamise (omaniku) koodist ja ametliku kõrvamärgi numbrist. V. HOBUSTE MÄRGISTAMINE 36. Varsa sünd registreeritakse sünniregistris, mida peab Eesti Hobusekasvatajate Selts. 37. Varsa registreerimiseks peab hobuse omanik teatama Eesti Hobusekasvatajate Seltsile mära paarituse aja paaritusperioodi lõpuks ja varsa sünni ühe kuu jooksul. 38. Eesti Hobusekasvatajate Seltsi spetsialist vaatab varsa üle kuue kuu jooksul, see on enne võõrutamist, ja teeb värvifoto või märgiste kirjelduse, mis kantakse tõudokumentidesse. 39. Parandusi märgiste kirjeldusse võib teha ainult Eesti Hobusekasvatajate Seltsi spetsialist. VI. LINDUDE MÄRGISTAMINE 40. Omanik registreerib linnupartii kronoloogilises järjekorras ühe aasta kohta aasta lõpuni lindude registris. 41. Kõik jõudluskontrolli all olevad põllumajanduslinnud (tibud) märgistatakse varbalestade sälkimise teel. 42. Individuaalse jõudluskontrolli läbiviimisel antakse tibudele haudejaamast tibunumber ja lisaks plastiktiivanumber. 43. Individuaalse jõudluskontrolli läbiviimiseks märgistatakse emaslinnud plastiktiiva- või metallist jalanumbriga ja isaslinnud ainult metallist jalanumbriga. 44. Lindude sälkimisvõti säilitatakse majapidamises kuni antud linnurühma jõudluskontrolli lõpuni. VII. KARUSLOOMADE MÄRGISTAMINE 45. Karuslooma sünd registreeritakse noorloomade sünniregistris ja looma omanik või tema poolt volitatud isik annab karusloomale pesakonnanumbri, mis on looma põhikarja kandmisel tema individuaalnumbriks. Numeratsiooni peetakse ühe aasta kohta sündinud pesakondade järjekorras aasta lõpuni. Emasloomad saavad paarisnumbrid ja isasloomad paaritud numbrid. 46. Karuslooma identifitseerimiseks majapidamises riputatakse puuri kohale põhikarja kaart või number, mis ühtib registris oleva looma põhikarja kaardil oleva numbriga. 47. Karusloomade identifitseerimiseks keskandmebaasis moodustatakse tema ametlik registrinumber, mis koosneb sünniaasta viimasest numbrist, majapidamise (omaniku) koodist ja pesakonna numbrist. 48. Tootmiskarjades toimub karusloomade märgistamine samadel alustel. VIII. SPERMA, MUNARAKU JA EMBRÜO MÄRGISTAMINE 49. Munarakud ja embrüod tuleb märgistada viivitamatult pärast varumist. 50. Sperma varuja peab registrit iga ejakulaadi varumise, säilitamise ja kasutamise kohta. 51. Sügavkülmutatud sperma pakendile märgitakse spermat tootnud isaslooma nimi, tõuraamatu number, külmutamise kuupäev ja dooside arv. 52. Sperma väljastatakse saatelehe alusel (vorm põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise eeskirja» lisas 1) ning pakendile märgitakse isaslooma nimi, tema tõuraamatusse kandmise number ja dooside arv. 53. Munarakud ja embrüod väljastatakse saatelehe alusel (vormid põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise» eeskirja lisades 2 ja 3) ning pakendile märgitakse emas-/isaslooma nimi, tõuraamatusse kandmise number ja munarakkude/embrüote arv. 54. Sperma saaja (seemendaja) registreerib sperma saamise ja kasutamise seemendusregistris, mida säilitab 20 aastat. Lisa 2 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Piimalehmade piimajõudluse kontrolli eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 25. juuli 1977. a direktiiviga 77/504/EMÜ «Puhtatõulised veised» ja Komisjoni 27. juuli 1994. a otsusega nr 94/515/EMÜ «Puhtatõuliste veiste jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamismeetodid», millega täiendatakse komisjoni 11. märtsi 1986. a samasisulist otsust nr 86/130/EMÜ, Komisjoni 23. juuli 1996. a otsusega nr 96/463/EMÜ «Puhtatõuliste veiste hindamismeetodite ja -tulemuste ühtlustamine». 2. Piimalehmade piimajõudluse kontrolli eeskirja koostamise aluseks on Rahvusvahelise Jõudluskontrolli Komitee (lühend ICAR) poolt kinnitatud rahvusvahelised jõudluskontrolli reeglid. 3. Jõudluskontrolli eesmärgiks on välja selgitada piimalehmade piimajõudlus ja aretusväärtus nende näitajate parandamiseks ning kvaliteetse piima tootmisele kaasaaitamiseks. 4. Jõudluskontrolli ülesandeks on karja iga veise kohta jõudlus- ja põlvnemisandmete kogumine, töötlemine ja säilitamine, piima sisaldusainete kvantitatiivne määramine, andmete kogumine ja analüüs veiste hindamiseks ning looma omaniku abistamine piimakarja majanduslikul hindamisel. 5. Piimalehmade piimajõudluse kontrolli viib läbi ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutav tõuaretusega tegelev isik, kes töötab välja jõudluskontrolli meetodid ning vastutab jõudluskontrolli täpse läbiviimise, jõudlusandmete kogumise, töötlemise ning hindamistulemuste avaldamise eest, määrab näitajad jõudluse hindamiseks, statistiliseks analüüsiks ning töötab välja geneetilised parameetrid iga hinnatava tunnuse kohta. 6. Kõik jõudluskontrolli all olevad veised peavad olema identifitseeritud püsiva ja kordumatu registreerimisnumbriga, millega loom märgistatakse vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale». Nimetatud andmed kantakse tõudokumentidesse. II. EESKIRJAS KASUTATAVAD MÕISTED 7. Käesolevas eeskirjas kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) aastalehm -- arvestuslik lehm, arvutatakse kogu karja söötmispäevade jagamisel aasta päevade arvuga; 2) andmete laenamine -- ühel kontrollpäeval toodangu andmete puudumise korral eelmise ja järgmise kontrollperioodi toodangu andmete aritmeetilise keskmise, erandjuhul eelmise või järgmise kontrollperioodi toodangu andmete arvessevõtmine; 3) eluajatoodang -- looma kogutoodang esimesest laktatsioonipäevast kuni kontrollperioodi lõpuni või karjast väljaviimise päevani; 4) jõudlus -- looma toodang kindlas ajavahemikus; 5) järelkontroll -- kontroll-lüps, mille sooritab volitatud isik järgmisel päeval pärast tavapärast kontroll-lüpsi; 6) karjakontroll -- loomade jõudluse määramine ning põlvnemise, sigimise, söötmise, majandamise jt andmete registreerimine; 7) kinnisperiood -- ajavahemik laktatsiooniperioodi lõppemisest kuni poegimiseni; 8) kontrollaasta -- algab 1. jaanuaril ning lõpeb 31. detsembril, kestab 365 (366) päeva; 9) kontrollassistent -- isik, kes teostab karjakontrolli; 10) kontrollkari -- ühe omaniku kõik ühe asukohaga majapidamises olevad veised; 11) kontroll-lüps -- tegevus lehma päevatoodangu määramiseks ja piimaproovi võtmiseks; 12) kontroll-lüpsi päev ehk kontrollpäev -- päev, millal teostatakse kontroll-lüpsi; 13) kontrollperiood -- ajavahemik, millele arvestatakse kontrollpäevade toodang; 14) laktatsiooniperiood -- periood poegimisest kinnijätmiseni või uue laktatsiooni alguseni; 15) piimajõudluse kontroll -- tegevus, mis viiakse läbi üks kord kontrollperioodil jõudluse määramiseks, arvestades piima kogust, rasva- ja valgusisaldust, somaatiliste rakkude arvu, karbamiidisisaldust ning teisi näitajaid. Piimajõudluse kontroll on karjakontrolli üks osa; 16) poegimisvahemik -- ajavahemik päevades poegimisest kuni järgmise poegimiseni. Poegimisvahemikus eristatakse: -- servisperioodi (uuslüpsiperiood) -- ajavahemik poegimisest kuni järgmise tiinestumiseni; -- laktatsiooniperioodi -- ajavahemik poegimisest kuni kinnijätmiseni; -- kinnisperioodi -- ajavahemik kinnijätmisest kuni poegimiseni; 17) tõuraamat -- ühte tõugu kuuluvate puhtatõuliste tõuloomade põlvnemise, jõudluse ja aretusväärtuse andmete kogu. Veiste tõuraamatusse kandmise numbrit nimetatakse tõuraamatu numbriks. III. KARJAKONTROLLI LÄBIVIIMINE 8. Karjakontrolli tehakse, kui algarvestus karjas on nõuetekohane ja majapidamises on vajalikud vahendid ning tingimused karjakontrolli läbiviimiseks. 9. Algarvestusdokumentidena tuleb pidada sünniregistrit, lehmade raamatut, lehmakaarti ja seemendusregistrit. Nõutav on regulaarne karjakontroll ja ühtse metoodika järgi jõudlusandmete töötlemine. 10. Noorveiste elusmass määratakse sündimisel, karja toomisel, väljaviimisel ning aastavahetusel. Lehmade elusmass määratakse vähemalt üks kord aastas. 11. Kontrollkarja söödakasutuse iseloomustamiseks kasutatakse karja kogu ja keskmise söödakasutuse andmeid. 12. Kontrollkarjades võtab kontrollassistent, looma omanik või tema poolt volitatud isik varutud söödakogused arvele. Selle alusel koostatakse karjale põhisöötmisplaan, mida täpsustatakse igakuiselt vastavalt kasutatud söötadele. 13. Kontroll-lüpside järgi täpsustatakse igakuiselt karja söödakasutust, lähtudes söötmisplaanist ja lehmade tegelikust toodangust. Fikseeritakse tegelikult kulutatud söödakogused, mis on aluseks karja kogu ja keskmise söödakasutuse arvutamisel. 14. Karjakontrolli viib läbi ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutav tõuaretusega tegelev isik (A-meetod) või teostab seda looma omanik või tema poolt volitatud isik (B-meetod). 15. Kontrollassistendil on nõutav loomakasvatusalane eriharidus või tal peab olema läbitud kontrollassistentide ettevalmistuskursus. Kontrollassistent atesteeritakse käesoleva eeskirja ja teiste tõuaretusalaste õigusaktide alusel ning talle antakse atesteerimistunnistus ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutava jõudluskontrolli läbiviija poolt. Kui kontrollassistent ei täida põllumajandusloomade tõuaretuse seadust ja tõuaretust käsitlevaid eeskirju, võidakse atesteerimistunnistus tühistada väljaandja või Tõuaretusinspektsiooni poolt. Kontrollassistent peab oma teadmisi regulaarselt täiendama tõuaretusalastel kursustel. 16. Kontrollassistendi ülesanneteks on loomade kõrvamärkidega märgistamine, laudaandmete (piimajõudlus-, paaritus-, poegimis-, kinnijätmise, karjast väljaviimise jms andmed) igakuine kogumine karja sündmuste registreerimiseks ettenähtud vormidel ning nende õigeaegne saatmine keskandmebaasi andmete töötlemiseks. Andmetes vigade ilmnemisel võtab kontrollassistent ühendust andmete töötlejaga ning teeb vastavad parandused. Kontrollassistendi tööülesanded peavad olema fikseeritud tööandjaga sõlmitud lepingus. 17. Kontrollassistenti juhendab ja kontrollib ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutav jõudluskontrolli läbiviija. IV. KONTROLL-LÜPSID JA PIIMAPROOVIDE VÕTMINE 18. Kontroll-lüpside läbiviijaks on kontrollassistent, looma omanik või tema poolt volitatud isik. 19. Kontroll-lüps tehakse üks kord igal kontrollperioodil 24 tunni jooksul toimuvatel kõigil lüpsikordadel, kusjuures ajavahemik kahe kontrollpäeva vahel võib olla 25--35 päeva ning üks kord laktatsiooni jooksul kuni 65 päeva. 20. Kontroll-lüpsi tuleb alustada kahekordsel lüpsil õhtusest ja kolmekordsel lüpsil lõunasest lüpsist. Kontrollpäevaks tuleb märkida see kuupäev, millal tehti esimene (õhtune või lõunane) lüps. Lehmi tuleb kontrollpäeval lüpsta samal kellaajal ja samas järjekorras nagu tavalistel päevadel. Kontroll-lüps ei tohi segada lüpsitööde normaalset kulgu ega pikendada lüpsmise aega. Lüpsimeetodi muutmine kontroll-lüpsi päeval on keelatud. 21. Kontroll-lüpsi tehakse kõigilt lüpsvatelt lehmadelt ja aborteerunud mullikatelt. Pärast poegimist tehakse esimene kontroll-lüps alates 7. laktatsioonipäevast. 22. Lehma piimakogus määratakse kohe pärast lüpsmist kümnendiku täpsusega mõõteriistaga, mida taadeldakse vähemalt üks kord aastas. 23. Igal lüpsil saadud piimakogus märgitakse kohe pärast mõõtmist kontroll-lüpsi lehele. Lehmade päevalüpside summat tuleb kontroll-lüpsi lehel võrrelda antud kontrollpäeva kogutoodanguga. 24. Iga lehma piima sisaldusained määratakse kontrollpäeva piima keskmisest proovist. Selleks tuleb võtta igal lüpsil piimakogusest proportsionaalne kogus piima, kasutades selleks ettenähtud vahendeid. 25. Piimaproov võetakse kohe pärast lehma lüpsmist hoolikalt segatud piimast. Piim valatakse vahenõusse, kust võetakse proov. Toruga võtmisel kogutakse kõigi lüpsikordade piimaproovid ühte nõusse ja pärast piima hoolikat segamist võetakse sellest piimaproov proovipudelisse. Proovipudelis peab olema säilitusaine. 26. Pärast piimaproovi võtmist pannakse proovipudel proovikasti kindla järjestatud numbri alla. Kontroll-lüpsi lehel olevad proovinumbrid peavad vastama proovide järjestusele kastis. 27. Kontroll-lüpside vaheaegadel hoitakse piimaga proovipudeleid jahedas (kuni +8 oC temperatuuril) lukustatud ruumis ja pärast viimast lüpsikorda saadetakse piimaproovid sisaldusainete määramiseks piimaanalüüside laboratooriumi. Piimaproovid võetakse vahetult enne nende laboratooriumi saatmist. 28. Haige lehma piimakogust ei mõõdeta ja sellest proovi ei võeta. Kontroll-lüpsi lehele tehakse märkuste lahtrisse märge «haige». V. TOODANGU ARVESTAMINE 29. Jõudluskontrolli all oleval lehmal arvutatakse 1. laktatsiooni 100 päeva toodang, jooksva laktatsiooni, kontrollaasta ja eluaja toodang ning kõigi 305-päevaste või lühemate lõppenud laktatsioonide piimajõudlus. 30. Toodangu arvutamisel kasutatakse interpolatsioonimeetodit. Interpolatsioonimeetod on ICAR-i poolt heaks kiidetud laktatsioonide arvutamise võrdlusmeetod. Laktatsiooni piimatoodangu (Pkg), piimarasvatoodangu (Rkg) ja rasvaprotsendi (R%) arvutamiseks kasutatakse järgmist valemit

P1, P2, P3 on ühe kontrollpäeva (24 h) piimakogused kilogrammides kümnendiku täpsusega; R1, R2, R3 on kontrollpäeva piimarasva kogused. Piima rasvatoodangu saamiseks kontrollpäeval korrutatakse piimatoodang piima rasvasisaldusega (%) ja jagatakse sajaga, arvutatakse vähemalt kümnendiku täpsusega; I1, I2, I3 on kontrollpäevade vaheline intervall päevades; I0 on laktatsiooniperioodi alguspäeva ja esimese kontrollpäeva vaheline intervall päevades; n on viimase intervalli pikkus päevades. Nimetatud meetodil arvutatakse ka piimavalgu toodang ja sisaldus. 31. Toodanguandmetest säilitatakse piimakogus ühekilogrammise, piima rasva- ja valgukogus kümnendiku kilogrammise täpsusega. Lüpsva lehma andmeid uuendatakse igal kuul tehtava kontroll-lüpsi põhjal. 32. Lehma piimatoodangu arvutamiseks kontrollperioodil korrutatakse perioodi piiravate kontrollpäevade toodangute aritmeetiline keskmine perioodi päevade arvuga. Kontrollperiood algab kontrollpäevale järgneval päeval ja lõpeb järgmisel kontrollpäeval või looma kinnijätmisel. Jõudluskontrollialuse karja kontrollperiood on üks kuu. 33. Kontrollperioodi toodang arvutatakse poeginud lehmal esimese kontrollpäeva andmete põhjal, kinnijätmisel või karjast väljaminekul viimase kontrollpäeva andmete põhjal. 34. Poeginud või karja juurdetoodud lüpsva lehma toodangut (lüpsipäevi) hakatakse arvestama poegimise või karja toomise päevast alates. Samuti toimitakse abordi korral, kui abordist algas uus laktatsioon. 35. Lehma kinnijätmise ja karjast väljaviimise päeva ei arvestata laktatsioonipäevade hulka. Kinnijätmise päevaks arvestatakse päev, millest alates lehma ei lüpsta regulaarselt iga päev või on piimakogus kontrollpäeval alla kolme kilogrammi. 36. Lehma aborteerumisel 210. või varasemal tiinuspäeval laktatsioon ei katke. Lehmalt pärast aborti (kuni kinnijätmiseni) saadud piim arvestatakse sel juhul sama laktatsiooni piimatoodangu hulka, mis algas viimasel poegimisel enne aborti. Lehma aborteerumine 211. tiinuspäevast alates loetakse uue laktatsiooni alguseks. Abordile eelneval poegimisel alanud laktatsioon loetakse lõppenuks ja selle kohta tehakse kokkuvõte. 37. Kontrollperioodi kestel ühest karjast teise viidud lehma lähtekarjas tehtud kontroll-lüpside andmeid ei võeta aluseks antud kontrollperioodi piimatoodangu selle osa arvestamisel, mis on lüpstud uues karjas. Samuti ei võeta lähtekarjas äraviidud lehma piimatoodangu arvutamise aluseks kontroll-lüpside andmeid, mis on tehtud uues karjas. Karjas, kuhu lehm viidi, kasutatakse järgmise kontrollpäeva toodangut, ja kust lehm ära toodi, kasutatakse eelmise kontrollpäeva toodangut. 38. Lehma kontrollaasta piimatoodang saadakse interpolatsioonimeetodil arvutatud kontrollaasta kontrollperioodide piimatoodangute liitmise teel. 39. Lehma laktatsiooni kogutoodangu leidmiseks summeeritakse kõigi poegimise ja kinnijätmise kuupäevade vaheliste kontrollperioodide piimatoodangud. 305-päevase laktatsiooni toodangu arvutamisel arvestatakse laktatsiooni algusest kuni 305. päevani või lühema lõppenud laktatsiooni korral kõigi kontrollperioodide piimatoodangut. 40. Laktatsioonide keskmise piimatoodangu leidmiseks summeeritakse kõigi 305-päevaste või lühemate lõppenud laktatsioonide piimatoodangu andmed ning jagatakse liidetud laktatsioonide arvuga. 41. Kui lehma viimasest kontroll-lüpsipäevast on möödunud 65 või rohkem päeva, siis ei saa teha aasta- ja laktatsioonitoodangu lõppkokkuvõtteid ning toodangu arvestamine lõpetatakse kontrolli katkemise seisuga. Laktatsioonitoodangu saab välja tuua ainult juhul, kui poegimisest on möödunud vähemalt 240 päeva. Kontrolli katkemise ja toodangu osalise arvestamise kohta tuleb lehmade raamatusse ja lehmakaardile teha vastav märkus. 42. Karja aastase piimatoodangu arvutamiseks liidetakse kõigi kontrollaasta jooksul (ka osa aastast) selles karjas olnud lehmade kontrollaasta piimatoodangud. Jagades saadud summa aastalehmade arvuga, saadakse karja keskmine piimatoodang lehma kohta aastas. Lehma aasta- ja laktatsioonitoodangu arvutamisel arvestatakse ka temalt teises karjas lüpstud piimakogust. 43. Aastalehmade arv saadakse, jagades kõigi aasta jooksul karjas olnud lehmade söötmispäevade summa päevade arvuga aastas, s.o 365-ga (366-ga). Tulemus avaldatakse täisarvuna. 44. Söötmispäevadeks loetakse kõik päevad, mil lehm on olnud antud karjas, välja arvatud karjast väljaviimise päev. 45. Karja kogu ja keskmist piimatoodangut ei saa välja tuua karjas, kus karjakontrolliga alustati aasta keskel. Samuti ei saa seda teha aasta jooksul kontrolli katkestanud karjades, kus kõigil lehmadel on möödunud viimasest kontrollpäevast 65 või rohkem päeva. 46. Karjas katkenud jõudluskontrolli ei saa jätkata, vaid seda tuleb uuesti alustada. 47. Lehma piima rasvatoodangu arvutamiseks kontrollperioodil korrutatakse perioodi piiravate kontrollpäevade rasvatoodangute aritmeetiline keskmine perioodi päevade arvuga. Samuti arvutatakse piima valgutoodang. 48. Kui lehma piimal jääb mingil põhjusel rasva- ja valgusisaldus määramata, siis kasutatakse eelmise ja järgmise kontrollpäeva andmeid. 49. Lehma kontrollaasta ning kogu karja aasta keskmine piimarasva- ja -valgutoodang arvutatakse analoogselt vastava piimatoodangu arvutamisega ja avaldatakse ühekilogrammise täpsusega. 50. Lehma kontrollaasta ning kogu karja piima keskmine rasva- ja valgusisaldus saadakse, korrutades piima rasva- või valgutoodang sajaga ning korrutis jagatakse piimatoodanguga. Andmed avaldatakse sajandiku täpsusega. VI. PÕLVNEMISE KINDLAKSTEGEMINE 51. Noorveiste registreerimiseks peetakse igas karjas sünniregistrit, kuhu kantakse kõik karjas sündinud ja karja ostetud vasikad ning mullikad kronoloogilises järjekorras. 52. Vasikas tähistatakse ja registreeritakse sünniregistris 24 tunni jooksul pärast sündi ja märgistatakse kolme ööpäeva jooksul. Sünniregistrisse märgitakse vasika sünni kuupäev, sugu, registreerimisnumber, sünnimass, isa ja ema registreerimise ning tõuraamatu number, noorveise seemendamise, poegimise või karjast väljaviimise kuupäev ja põhjus. Fikseeritakse sünnikergus, kaasasündinud defektid ja enneaegsus. 53. Andmed emaslooma seemendamise kohta saadakse seemendusregistrist või -tunnistuselt, mida peab ja annab välja seemendaja. Seemendaja peab säilitama sperma ostudokumendid, seemendusregistrid ja -tunnistused vähemalt 20 aastat. Oma tegevuse lõppemisel annab seemendaja eespoolnimetatud dokumendid üle tõuaretusühingule (aretusühistule) või seemendusjaamale. 54. Seemendaja registreerib saadud sperma ja selle kasutamise seemendusregistris kronoloogilises järjekorras. Sperma saamisel tõuaretusühingust (aretusühistust), seemendusjaamast märgitakse seemendusregistrisse saatelehe number, kuupäev, sperma dooside arv, pulli nimi ja tõuraamatu number. Väljaspoolt tõuaretusühingut saadud sperma registreeritakse samuti seemendusregistris. Sperma ostudokumendid peab loomapidaja säilitama. Seemendusregistrisse kantakse seemendatud emaslooma registreerimisnumber, seemendamise kuupäev, pulli nimi ja tõuraamatu number, looma omaniku nimi ja kood jõudluskontrollis. 55. Seemendaja esitab tõuaretusühingule (aretusühistule) kuu lõpul aruande kuu jooksul tehtud seemenduste kohta ning viimane kontrollib ja edastab andmed töötlemiseks keskandmebaasi. 56. Ema ja isa põlvnemise andmed saadakse lehma- ja pullikaardilt, põlvnemis- või tõutunnistuselt. Looma ametlik identifitseerimine ja põlvnemine on tunnustatav ainult ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutava jõudluskontrolli läbiviija keskandmebaasis olevatel loomadel. 57. Pulli sperma esmakordsel kasutamisel väljastab tõuaretusühing (aretusühistu), seemendusjaam looma omanikule andmed pulli põlvnemise kohta. 58. Vabapaaritusel registreeritakse pulli karjasoleku aja alguse ja lõpu kuupäev. Pullide vahetamisel või kunstlikult seemendatud emasloomade laskmisel karja, kus kasutatakse vabapaaritust, peab vahe olema vähemalt 30 päeva. 59. Tiinusperioodi normaalseks pikkuseks loetakse ema tõugu arvestades: -- eesti mustakirjul tõul 280 päeva -- eesti punasel tõul 282 päeva -- eesti maatõul 282 päeva Lihapullidega seemendatud loomadel on tiinusperiood viis päeva pikem. 60. Isa määramisel arvestatakse seemendusi, mis langevad ajavahemikku: -- eesti mustakirjul tõul 265--295 päeva -- eesti punasel tõul 267--297 päeva -- eesti maatõul 267--297 päeva Enneaegseks loetakse vasikas, kes sündis eesti mustakirjul tõul looteperioodi 211.--264. päeval, eesti punasel ja eesti maatõul 211.--266. päeval. 61. Kui karjas sündinud vasika isa ja ema ei ole jõudluskontrolli all, siis vasika põlvnemist tõestatakse tõutunnistuse või põlvnemistunnistuse alusel, kui seda kinnitab geneetiline ekspertiis. 62. Vasika põlvnemine loetakse kahtlaseks, kui emal on kaks seemendust kahelt või enamalt pullilt kuni 15-päevase vahega, emal on tiinusperiood 15 päeva lühem või pikem antud tõu keskmisest tiinusperioodist, arvestatuna viimasest seemendamise kuupäevast, või kui ei ole teostatud käesoleva eeskirja punktis 52 märgitud toiminguid. 63. Põlvnemisandmete kahtluse korral määratakse õiged vanemad geneetilise ekspertiisi alusel või tõestab tõuaretusühingu (aretusühistu) konsulent algdokumentatsiooni alusel põlvnemisandmete õigsust oma allkirja ja pitseriga. Põlvnemisandmete tõestamisel geneetilise ekspertiisiga tehakse märge «GE» vasika algarvestusdokumentidesse. 64. Põlvnemisandmete geneetiline ekspertiis on kohustuslik aretuseks kasutatavatel pullidel ja nende emadel ning noorveiste eksportimisel. 65. Geneetilist ekspertiisi tuleb teha karjades, kus looma omanik kasutab emasloomade tiinestamiseks üheaegselt kunstlikku ja loomulikku seemendust. VII. JÄRELKONTROLLI LÄBIVIIMINE 66. Järelkontrolli võidakse teha kõikides jõudluskontrollialustes karjades. 67. Järelkontrolli viivad läbi ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutav tõuaretusega tegelev isik ja Tõuaretusinspektsioon. 68. Järelkontrolli teostatakse vähemalt viie protsendi osas aasta jõudluskontrollialustest karjadest. 69. Järelkontrolli läbiviijal on õigus kontrollida tõuaretusalaste õigusaktide ja tõuaretuseeskirjade nõuete täitmist, teha looma omanikule kohustuslikke ettekirjutusi avastatud puuduste kõrvaldamiseks; nõuda kirjalikku ja suulist teavet, dokumentide esitamist, mis on seotud kontrollitava objektiga; pääseda takistamatult oma ametikohustuste täitmiseks objektile ja ruumidesse, kus tegeldakse jõudluskontrolliga. 70. Järelkontrolli kohta koostatakse akt (lisatud näidis), mis esitatakse ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutavale tõuaretusega tegelevale isikule, tõuaretusühingule (aretusühistule) ja looma omanikule. 71. Kui järelkontrolli analüüs näitab kõrvalekallet piima kontroll-lüpsis üle 5% ja rasvasisalduse puhul üle 0,2% karjal või suure arvu lehmade jõudlusandmetel, tuleb läbi viia uus järelkontroll. Juhul, kui jõudlusandmed erinevad ka teisel korral lubatud normist, esitab järelkontrolli tegija kontrollmaterjalid Tõuaretusinspektsioonile, kes tunnistab antud kontrollaastal karja jõudluskontrolli kehtetuks. 72. Suure kõrvalekalde puhul peab järelkontrollija välja selgitama ja läbi arutama looma omanikuga või tema poolt volitatud isikuga kõrvalekalde põhjused (ebaõigete andmete esitamine, mõõteriistade ja lüpsitehnika mittekorrasolek, vead keskmiste piimaproovide võtmisel, söötade vahetus, ebaõige identifitseerimine, lehma tervislik ja füsioloogiline seisund jne) ning esitama kirjaliku seletuse kõrvalekalde kohta. 73. Tõuloomapidaja, jõudluskontrolli all oleva looma omanik või tema poolt volitatud isik peab tagama järelkontrolli tegijale juurdepääsu territooriumile ja ruumidesse, kus peetakse loomi või hoitakse aretusmaterjali, samuti tõuaretusega seonduva dokumentatsiooni kontrollimiseks, ning esitama järelevalve teostamiseks vajalikku teavet. Karja omaniku või tema poolt volitatud isiku keeldumisel või takistamisel järelkontrolli tegemast tunnistab Tõuaretusinspektsioon selle karja kontrolli kehtetuks. 74. Järelkontrolli andmed on aluseks antud kuu ametlikule jõudluskontrollile. Lisa «Piimalehmade piimajõudluse kontrolli eeskirja» juurde

Lisa Järelkontroll-lüpsi akti juurde

Lisa 3 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Lammaste jõudluskontrolli eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 30. mai 1989. a direktiiviga 89/361/EMÜ «Puhtatõulised lambad ja kitsed» ja Komisjoni 10. mai 1990. a otsusega nr 90/256/EMÜ «Puhtatõuliste lammaste ja kitsede jõudluskontrolli ja aretusväärtuse hindamismeetodid». 2. Jõudluskontrolli ülesandeks on lamba jõudlusnäitajate (elusmass, villajõudlus, viljakus jm) pidev arvestamine ning toodangu kvalitatiivne hindamine. Jõudluskontrolli andmed on aretustöös nende tõulammaste valiku aluseks. 3. Jõudluskontrolli pidamine on kohustuslik kõigis aretus- ja tõukarjades ning on soovitav ka tootmiskarjades. 4. Jõudluskontrolli viib läbi Eesti Lambakasvatajate Selts (edaspidi ELaS) ja jõudluskontrolli läbiviimiseks peab looma omanik või tema poolt volitatud isik vastavat karjakontrolli algarvestust, kasutades nõuandjatena ELaS-i spetsialiste. 5. Käesolevas eeskirjas nimetatakse puhtatõuliseks aretuslambaks lammast, kelle vanemad ja vanavanemad on kantud sama tõu tõuraamatusse või kes on sobilik kandmiseks samasse tõuraamatusse. II. JÕUDLUSKONTROLLI LÄBIVIIMINE 6. Jõudluskontrollialustes karjades peetakse karjakontrolli algarvestust kontrollaasta jooksul kõigi karjas olnud lammaste (sugujäärade, -uttede, tallede) kohta. 7. Karjakontrolli algarvestuse sisseviimiseks märgistatakse kõik lambad vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale», määratakse lamba elusmass, villatoodang (sugujääradel ka villa pikkus), registreeritakse lamba pügamise ja uttede poegimise kuupäevad koos elusalt sündinud tallede arvu ja soo märkimisega. 8. Jõudluskontrolli läbiviimiseks vajaliku tõuaretusliku algarvestuse andmete, s.o jõudluse ja põlvnemise jooksvaks registreerimiseks peab looma omanik või tema poolt volitatud isik lammaste raamatut. 9. Lammaste raamat koosneb tallede registrist, ute registrist ja jäära registrist käesoleva eeskirja lisades 1--3 toodud vormidel. 10. Tallede registrit täidetakse poegimisperioodi jooksul ja lõpetatakse, kui on selgunud kõigi tallede kasutamine. Nii utt- kui ka jäärtalled kantakse registrisse sündimise järjekorras. Tallede registrisse kantakse ka ostetud talled. 11. Oma karja täienduseks jäetavad esimest korda poeginud utt-talled kantakse tallede registrist ute registrisse, jäärtalled kantakse ühe aasta vanuselt jäära registrisse. Ute ja jäära registrisse kantakse ka ostetud uted ja jäärad. 12. Lammaste raamatu ute ja jäära registris täidab looma omanik või tema poolt volitatud isik lamba põhikarja viimisel põlvnemistabeli (vajadusel konsulendi abiga). Omajõudlusandmed, järglaste arv ning nende kasutamine märgitakse registrisse igal aastal. 13. Lamba kompleksne hindamine viiakse läbi vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõulammaste hindamise eeskirjale». 14. Lammaste raamatu andmete alusel täidab looma omanik või tema poolt volitatud isik jõudlusandmete töötlemiseks ELaS-i poolt saadetud järgmised vormid (sisendlehed): põhikarja lammaste arvestusleht (lisa 4), põhikarja lammaste põlvnemisleht (lisa 5) ja tallede arvestusleht (lisa 7). 15. Põlvnemis- ja arvestuslehed täidetakse lehtede tagakülgedel toodud numbri- ja tähekoodide abil. Ühe tärniga märgitud andmed tuleb saata ELaS-ile igal aastal hiljemalt 1. juuliks, kahe tärniga märgitud andmed 1. novembriks. 16. Lammaste põlvnemislehele kantakse esimesel korral kõigi põhikarja lammaste andmed. Järgmisel aastal saadetakse ELaS-ile andmed ainult põhikarja võetud ja ostetud lammaste põlvnemise kohta. III. JÕUDLUSE MÄÄRAMINE 17. Lamba jõudlusnäitajaid iseloomustatakse elusmassi, viljakuse ja villajõudluse alusel. 18. Elusmassi arvestamiseks kaalutakse põhikarja lambaid üks kord aastas sügisel kuni kolmanda poegimiseni, tallesid sündimisel, võõrutamisel ja hindamisel. Talle sünnimass määratakse 0,1-kilogrammise täpsusega, põhikarja lammaste elusmass ühekilogrammise täpsusega. 19. Lamba viljakuse määramiseks registreeritakse uttede poegimisaeg ja paarituseks kasutatud jäära registreerimisnumber (kui on, siis ka tõuraamatusse kandmise number), kõigi sündinud tallede ja elusalt sündinud tallede arv, talle registreerimisnumber. 20. Villatoodangu arvestamiseks fikseeritakse lamba pügamisajad ja kaalutakse igalt lambalt pügatud vill (ilma sõnnikutükkideta) 0,1-kilogrammise täpsusega, tehes seda kas üks kord aastas, kaks korda aastas või kolm korda kahe aasta jooksul. 21. Lamba aastase villatoodangu arvutab pügamisandmete põhjal ELaS, liites lamba talle villatoodangu lambalt järgmisel aastal pöetud villa kogusele. 22. Sugujäära villa pikkuse määramisel mõõdetakse pingule tõmbamata villasäugu kõrgus enne pügamist joonlauaga lamba küljel õlanukki ja puusaliigest ühendaval joonel 0,5-sentimeetrise täpsusega. 23. Lambapidajatelt laekunud jõudluskontrolli andmed koondatakse ELaS-i ühtsesse keskandmebaasi. 24. Jõudluskontrolli andmete töötlemisel saadud informatsiooni saadab kõigi näitajate osas Eesti Lambakasvatajate Selts looma omanikule või tema poolt volitatud isikule posti teel koju. 25. Tõuaretuses kasutatavate lammaste hindamine viiakse läbi Eesti Lambakasvatajate Seltsi aretusspetsialisti poolt kõikides aretus- ja tõukarjades vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõulammaste hindamise eeskirjale». Lisa 1 «Lammaste jõudluskontrolli eeskirja» juurde

Lisa 2 «Lammaste jõudluskontrolli eeskirja» juurde

Lisa 3 «Lammaste jõudluskontrolli eeskirja» juurde

Lisa 4 «Lammaste jõudluskontrolli eeskirja» juurde

Lisa 5 «Lammaste jõudluskontrolli eeskirja» juurde

Lisa 6 «Lammaste jõudluskontrolli eeskirja» juurde

Lisa 7 «Lammaste jõudluskontrolli eeskirja» juurde

Lisa 4 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Munakanade jõudluskontrolli eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Jõudluskontrolli eesmärgiks on erinevate kanatõugude geneetilise jõudlusvõime selgitamine kohalikes söötmis- ja pidamistingimustes. 2. Jõudluskontroll viiakse läbi Kehtna kontrollkanalas. II. JÕUDLUSKONTROLLI LÄBIVIIMINE 3. Hindamisele võetakse 10--13 katserühma. Selleks hautakse haudejaamas iga katserühma jaoks 720 haudemuna ja igale katserühmale antakse rühma number. 4. Saadud tibudel määratakse sugupool. 5. Tibud vaktsineeritakse Mareki, Gumboro ja New Gastle haiguse vastu. 6. Tibusid peetakse võrdsetes söötmis- ja pidamistingimustes sügavallapanul. 7. Ühtlaselt arenenud noorkanad viiakse 18 nädala vanuselt kanala individuaalpuuridesse, mille pind on 960 cm2. Iga kuni viie kuu vanuse tibu ja noorlinnu kohta arvestatakse 24 cm söögiküna pinda. 8. Katserühmas on kokku 160 kana ja nad on jaotatud nelja võrdsesse rühma ning paigutatud kanala eri sektsioonidesse. 9. Munajõudluse hindamise kontrollperioodi pikkus on 504 päeva, kontrolli alustatakse 20 nädala vanuselt ja lõpetatakse 72. nädalal. 10. Kanu söödetakse vabalt 1.--8. elunädalal tibude segajõusöödaga, mis sisaldab 1,19--1,22 MJ metaboliseeruvat energiat ning 18,5--19% toorproteiini; 9.--20. elunädalal noorlindude segajõusöödaga, mis sisaldab 1,13--1,17 MJ metaboliseeruvat energiat ning 14,5--16,5% toorproteiini, ja munejaid kanu munejate kanade segajõusöödaga, mis sisaldab 1,15--1,17 MJ metaboliseeruvat energiat ning 15,5--16,5% toorproteiini. 11. Kanalas tuleb sõltuvalt tibude, noorkanade ja munejate kanade vanusest kasutada erineva pikkusega valgustusaega. Valgustusprogramm on järgmine: Kanade vanus Valgustuse pikkus tundides 1. nädal 23 2. nädal 18 3. nädal 13 4.--16. nädal 8 17. nädal 9 18. nädal 10 19. nädal 11 20. nädal 12 21. nädal 15 22.--26. nädal 14 27.--34. nädal 15 35. nädal kuni munemisperioodi lõpuni 16 12. Katserühmades jõudluskontrolli algarvestuse pidamiseks määratakse kindlaks munade viljastatus ja kooruvus, tibude säilivus 140 päeva vanuseni, kanade säilivus 141--504 päeva vanuseni, kanade elusmass 140 ja 500 päeva vanuselt, kanade vanus 50-potsendilise munevuse saavutamisel, söödakulu päevas ja toodanguühiku kohta. 13. Munajõudluse kindlakstegemiseks määratakse munatoodang keskmise ja algselt majutatud kana kohta neljanädalaste perioodide kaupa, kusjuures keskmine muna mass määratakse iga perioodi lõpus kolmel üksteisele järgneval päeval kogu katserühma munade kaalumise teel. Iga neljanädalase perioodi viimasel päeval kogu munemise perioodi kestel määratakse munemisintensiivsus ja munade jaotumine massikategooriatesse kogu katserühma munade individuaalse kaalumise teel. 14. Muna kvaliteet määratakse üle aasta vanuste kanade munadel, võttes aluseks munade tiheduse, koore tugevuse, munakoore paksuse, munavalge kvaliteedi, veretäppidega munade arvu, muna kuju indeksi, rebu indeksi, mõramunade arvu ja protsendi, munavalge ja rebu suhte ning kasutades käesoleva eeskirja lisas antud metoodikat. 15. Munajõudluse näitajate osas arvestatakse aritmeetiline keskmine ning muna kvaliteedi andmed töödeldakse nii dispersioonanalüüsi kui ka T-testi puhul variatsioonstatistiliselt. 16. Kanatõugude jõudlusvõimet väljendatakse hindepunktides, sealhulgas näitajate viisi järgmiselt: Keskmine näitaja Hälbed keskmisest näitajast Punktide arvestus 1. Munade kooruvus 90% ± 10% 10 punkti ± 2 punkti 2. Munemisintensiivsus algselt majutatud kana kohta 75% ± 1% 70 punkti ± 1,5 punkti 3. Muna keskmine mass 62 g ± 1 g 10 punkti ± 1 punkt 4. Söödakulu kilogrammi kohta toodetud munamassi 2,4 kg ± 100 g 10 punkti ± 1 punkt Punkte kokku: Lisa «Munakanade jõudluskontrolli eeskirja» juurde

Lisa 5 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Sigade jõudluskontrolli eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 19. detsembri 1988. a direktiiviga 88/661/EMÜ «Sigade aretamise zootehnilised standardid» ja Komisjoni 18. juuli 1989. a otsusega nr 89/507/EMÜ «Puhtatõuliste ja ristandaretussigade jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamise meetodid». 2. Jõudluskontrolli eesmärgiks on määrata sigade jõudlusvõimet ja aretusväärtust ning aidata kaasa kvaliteetse sealiha tootmisele. 3. Jõudluskontrolli ülesandeks on iga jõudluskontrolli aluse sea kohta jõudlus- ja põlvnemisandmete kogumine karjas, nende töötlemine ja analüüsimine sigade hindamiseks ning looma omaniku andmetega varustamine seakasvatuse majanduslikuks hindamiseks. 4. Jõudluskontroll on kohustuslik kõigis aretuskarjades, samuti ristandaretuskarjades, kus tegeldakse tõuaretusega ning toodetakse sugusigu. Jõudluskontrolli on soovitav teha ka nendes karjades, kus toodetakse nuumpõrsaid. 5. Jõudluskontrolli korraldab ametlikult tunnustatud tõuaretusühing (aretusühistu) koos ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutava tõuaretusega tegeleva isikuga. Viimane töötab välja jõudluse hindamise ja statistilise analüüsi meetodid ning vastutab jõudluskontrolli täpse läbiviimise, jõudlusandmete kogumise, töötlemise ja hindamistulemuste avaldamise eest. 6. Kõik jõudluskontrolli alused sead peavad olema märgistatud vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale». 7. Looma omanik või tema poolt volitatud isik kogub andmed iga sea põlvnemise ja jõudluse ning liikumise kohta karjas ja esitab need tähtaegselt andmete töötlemiseks keskandmebaasi, kus need registreeritakse ja töödeldakse. Keskandmebaasis säilitatakse andmeid 10 aastat. 8. Jõudluskontrolli läbiviimiseks vajalike tõuaretuslike algarvestusandmete, s.o jõudluse ja põlvnemise jooksvaks registreerimiseks peab looma omanik täitma: -- pesakonnaraamatut; -- emise ja kuldi kaarti; -- emiste seemenduste raamatut. 9. Jõudluskontrolli läbiviimiseks sõlmib looma omanik ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutava tõuaretusega tegeleva isikuga lepingu. 10. Käesolevas eeskirjas kasutatakse mõisteid alljärgnevas tähenduses: 1) abort -- loodete väljutamine kuni 110. tiinuspäevani; 2) emik -- siga karjatestist või sugukarja tulekust kuni esimese poegimiseni; 3) emis -- siga esimesest poegimisest kuni karjast väljaminekuni; 4) kasvik -- siga võõrutusest kuni karjatestini või looma müügini; 5) karjatest -- kasvikute omajõudluse hindamine seakarjas; 6) kuldik -- siga karjatestist või sugukarja tulekust kuni esimese seemenduseni või ejakulaadi saamiseni; 7) kult -- siga esimesest seemendusest või ejakulaadist kuni karjast väljaminekuni; 8) nuumik -- siga, kes ei sobi aretuseks; 9) piimakus -- põrsaste pesakonna elusmass 21 päeva vanuselt; 10) puhtatõuline siga -- siga, kes on kantud tõuraamatusse või on sobiv kandmiseks ja kelle eellased on kantud samasse tõuraamatusse; 11) põrsas -- siga sünnist kuni võõrutamiseni; 12) ristandaretussiga -- siga, kes on saadud erinevasse tõugu kuuluvate puhtatõuliste sigade sihipärase ristamise tulemusena ja on kantud tõuaretusregistrisse; 13) surnud sünd -- alates 111. tiinuspäevast surnult sündinud või 24 tunni jooksul pärast sündi hukkunud põrsas; 14) tiinusperiood -- periood sea tiinestumisest poegimiseni, tiinusperioodi pikkuseks on 115±3 päeva; 15) tõuaretusregister -- ametlikult tunnustatud tõuaretusühingu (aretusühistu) poolt peetav andmekogu ristandaretussigade põlvnemise, jõudluse ja aretusväärtuse kohta; 16) tõuraamat -- andmekogum puhtatõuliste sigade põlvnemise, jõudluse ja aretusväärtuse kohta. Sea tõuraamatusse kandmise registreerimise numbrit nimetatakse tõuraamatu numbriks. 11. Andmete registreerimisel arvestatakse uue sündmuse kuupäev järgmise sündmuse alguspäevaks. II. JÕUDLUSE MÄÄRAMINE 12. Jõudluse määramiseks tuleb registreerida kõik sigade liikumise ja jõudlusega seotud sündmused. 13. Kasvikutel kogutakse jõudlusandmed karjatesti alusel 140--200 päeva vanuselt kuni nende sugulise kasutamise andmete saamiseni. 14. Kasvikute jõudlus määratakse elusmassi, seljapeki paksuse, seljalihase läbimõõdu ja keskmise eluaegse ööpäevase massi-iibe näitajate põhjal: 1) elusmass määratakse individuaalsel kaalumisel ühekilogrammise täpsusega testimispäeval soovitavalt 85--115 kilogrammi juures; 2) seljapeki paksus ja seljalihase läbimõõt mõõdetakse millimeetrites ultraheliaparaadiga testimispäeval. Mõõtmist teostab tõuaretusühingu (aretusühistu) atesteeritud isik vastavalt ultraheliaparaadi kasutamise juhendile; 3) keskmine eluaegne ööpäevane massi-iive väljendatakse grammides. 15. Emise jõudlus määratakse viljakuse, esmaspoegimisvanuse, poegimisvahemiku ja piimakuse näitajate põhjal ning põrsaste arvu järgi sünnil ja võõrutamisel: 1) viljakus on elusalt sündinud põrsaste arv esimesel elupäeval. Pesakonnaraamatus registreeritakse kõik elusalt ja surnult sündinud kult- ja emispõrsad, samuti nende pärilikud väärarengud ning põrsaste arv võõrutamisel; 2) esmaspoegimisvanus arvestatakse esmaspoegija sünnist esimese poegimiseni; 3) poegimisvahemik on periood eelmisest poegimisest järgmise poegimiseni, kusjuures vahepealset aborteerumist ei arvestata; 4) piimakuse määramiseks kaalutakse pesakond võõrutamisel, mille alusel arvutatakse piimakus. 16. Kuldi jõudlus määratakse jõudlusnäitajatest sigimisvõime ja kontrollnuuma andmete põhjal: 1) kuldi sigimisvõime arvestatakse eluaja jooksul tulemuslike seemenduste protsentsuhtena kõigist seemendustest, võttes aluseks avastatud abordid ja poegimised. Registreeritakse kõikide emiste seemendused; 2) kuldi järglaste kontrollnuuma andmetest võetakse arvesse nuumaomadustest 100 kilogrammi saavutamise vanus päevades, söödaväärindus (söötühikutes kilogrammi kohta), elusmass kilogrammides, ööpäevane massi-iive grammides; lihaomadustest seljapeki paksus millimeetrites, lihakeha pikkus sentimeetrites, lihassilma suurus ruutsentimeetrites ning lihakvaliteet. 17. Kontrollnuuma andmed saadakse kontrolljaamast vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Sigade kontrollnuuma läbiviimise eeskirjale» ja andmed kogutakse sigade kontrolljaamas ning edastatakse keskandmebaasi töötlemiseks ja säilitamiseks. Lisa 6 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Sigade kontrollnuuma läbiviimise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 19. detsembri 1988. a direktiiviga 88/661/EMÜ «Sigade aretamise zootehnilised standardid» ja Komisjoni 18. juuli 1989. a otsusega 89/507/EMÜ «Puhtatõuliste ja ristandaretussigade jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamismeetodid». 2. Sigade kontrollnuuma eesmärgiks on ühesugustes tingimustes peetavate puhtatõuliste ja ristandsigade järglaste ning külgsugulaste jõudluse ja pärilikkuse kindlakstegemine. Ühtsete söötmis- ja pidamistingimuste loomiseks, et võimalikult välja lülitada keskkonnategurite mõju pärilike omaduste hindamisele, teostavad kontrollnuuma kontrolljaamad. 3. Põrsaste valiku ja vastavate katsegruppide komplekteerimise kontrollnuumale teeb tõuaretusühingu (aretusühistu) aretuskonsulent vastavalt käesolevale eeskirjale. Kontrollnuuma läbiviimiseks sõlmitakse kontrolljaama ja looma omaniku vahel leping. II. KONTROLLJAAMA VASTUVÕTMINE 4. Kontrolljaama toodavad põrsad peavad pärinema nakkushaigustevabast karjast. 5. Kontrolljaamas jagatakse põrsad kontrollnuuma läbiviimiseks rühmadesse. Külgsugulaste järgi hindamisel võib kontrollrühmas olla ühelt emiselt minimaalselt neli ja kuldil minimaalselt kaksteist põrsast. Järglaste järgi hindamisel võib kontrollrühmas olla ühelt emiselt minimaalselt kaks põrsast ja kuldil minimaalselt kaksteist järglast. Kuldi järglastest võib olla kuus emis- ja kuus orikpõrsast või seitse emis- ja viis orikpõrsast või viis emis- ja seitse orikpõrsast. Põrsaste kontrollrühmadesse saatmise aja ja arvu kooskõlastab looma omanik või tema poolt volitatud isik kontrolljaamaga üks kuu ette. 6. Looma omanik või tema poolt volitatud isik esitab põrsaste kontrolljaama toomisel: 1) veterinaartõendi, mis on kinnitatud kohalikus maakonna veterinaarkeskuses. Tõendile peavad olema kantud põhikarja diagnostiliste uurimiste kuupäevad ja tulemused ning kontrollpõrsastele tehtud veterinaarmenetlused; 2) saatelehe, kus on märgitud põrsaste arv, sugu ja nende elusmass kilogrammides; 3) kontrollkaardi iga põrsa kohta, kuhu on märgitud tema sugu, individuaalnumber ning vanemate põlvnemise ja hindamise andmed. 7. Kontrolljaama vastuvõtmisel kaalutakse põrsad looma omaniku või tema poolt volitatud isiku juuresolekul ning paigutatakse puhastatud ja desinfitseeritud individuaal- või rühmasulgudesse. Õhutemperatuur peab olema 60--70-protsendilise õhu relatiivse niiskuse juures 18--24 oC. 8. Kontrolljaama võetavate põrsaste elusmass peab jääma 20--28 kilogrammi piiridesse ning vanus ei tohi ületada 90 päeva. 9. Võõrastel isikutel on kontrollsigala külastamine lubatud ainult juhataja loal. III. SÖÖTMINE JA KONTROLLNUUMA PIKKUS 10. Kontrollnuumal söödetakse sigu tasakaalustatud söödaratsiooniga (proteiinisisaldus 16--17 protsenti söödas), et tagada pärilike nuuma- ja lihaomaduste optimaalne realiseerimine. Söödasegu valmistatakse ühes jõusöödatööstuses. 11. Vastuvõtmise päeval põrsaid ei söödeta, künasse antakse vaid vett. Järgmisel päeval antakse põrsa kohta 0,5 kilogrammi söödasegu ja seda kogust suurendatakse vastavalt nende isule. Kontrollsigu söödetakse individuaalselt isu järgi, reguleerides sööda kogust vastavalt isule. Sööt kaalutakse välja hommikul ja jagatakse võrdselt kahele söödakorrale. Söödaannuse peab siga ära sööma 20--30 minuti jooksul. Sigu söödetakse kaks korda päevas ajavahemikel kella 7.30--9.00-ni ja 15.00--16.30-ni. 12. Sõltuvalt tõukombinatsioonist on kontrollsigade nuumaperioodi pikkuseks päevade arv, mille vältel kontrollsiga kasvab 30 kilogrammist 100--105 kilogrammini. 13. Kontrollsigu kaalutakse kontrolljaama vastuvõtmisel, kontrollperioodi algul ja lõpul ning igakuiselt massi-iibe jälgimiseks ühekilogrammise täpsusega. IV. HINDAMINE 14. Kontrollnuuma tulemusena mõõdetakse ja hinnatakse sea järgmised nuumaomadused: 1) ööpäevane massi-iive, mis väljendatakse grammides nuumaperioodil; 2) saja kilogrammi saavutamise vanus päevades; 3) söödaväärindus, s.o ühe kilogrammi elusmassi tootmiseks kasutatud sööt söötühikutes ja kilogrammides. 15. Jahtunud lihakehad mõõdetakse ja hinnatakse pärast tapmist 24 (±4) tunni jooksul järgmiste näitajate järgi: 1) lihakeha pikkus -- mõõdetakse sentimeetrites lihakeha rippuvalt poolküljelt häbemeluu kraniaalsest servast kuni kaelalüli kraniaalse servani; 2) seljapeki paksus -- mõõdetakse millimeetrites koos nahaga, selja keskjoonelt turja seljapeki kõige paksemast kohast, 6.--7. roide vahekohalt, seljapeki kõige õhemast kohast ja landelt seljapeki kõige õhemast kohast. Keskmine seljapeki paksus on nende nelja mõõdu keskmine. Täiendavalt määratakse lihassilma peal oleva peki paksus (nn küljepeki paksus); 3) lihassilm -- s.o selja pikima lihase lõikepind ja selle kohal oleva peki pindala. Lihakeha poolkülg poolitatakse vahetult viimase roide tagant ja lõikepinnalt tehakse joonis ning planimeetriga mõõdetakse lihassilma ja peki pindala ruutsentimeetrites ning arvutatakse lihassilma ja pekipindala suhe (lihasuse indeks LI),

4) sinkide suurus -- hinnatakse punktidega visuaalselt, arvestades nende suurust, vormi ja täiust. Punkte antakse järgmiselt: 11 punkti -- mitterahuldav; 12 punkti -- rahuldav; 13 punkti -- hea; 14 punkti -- väga hea; 15 punkti -- ideaalne. 16. Lihakvaliteedi näitajana määratakse pH-väärtus portatiivse pH-meetriga 24 (±4) tundi pärast sea tapmist rippuval jahtunud lihakehal vasakult poolküljelt viimase roide kohalt selja pikimast lihasest. Vastavalt lihaskoe pH-väärtusele eristatakse: -- PSE liha (hele, pehme, vesine) -- pH 6,3. 17. Kui kontrollnuuma on lõpetanud vähemalt üheksa põrsast kuldi ja kaks põrsast emise kohta, arvutatakse seitsme jõudlusnäitaja -- nuumaomadustest 100 kilogrammi saavutamise vanuse, ööpäevase grammides massi-iibe ja söötühikutes kilogrammi kohta söödaväärinduse, lihaomadustest lihakeha pikkuse, 6.--7. roide kohalt mõõdetud seljapeki millimeetrites paksuse, lihassilma ruutsentimeetrites suuruse ja lihakvaliteedi näitaja pH-väärtuse -- alusel välja selektsiooniindeks (SI). 18. Keskmine selektsiooniindeks on alati 100 punkti. Üksikute jõudlusnäitajate osatähtsus selektsiooniindeksis on nuumaomadustel 50 punkti (100-kilogrammise kehamassi saavutamise vanus 15, ööpäevane massi-iive 15, söödaväärindus 20), lihaomadustel 45 punkti (lihakeha pikkus 15, seljapeki paksus 6.--7. roide kohalt 15, lihassilm 15) ja lihakvaliteedi näitaja pH-väärtusel 5 punkti. Kulte ja vanempaare, kelle selektsiooniindeks on alla 100, ei tohi aretustöös kasutada. 19. Antud aastal kontrollitud kulte hinnatakse võrdlemise teel selle tõu kontrollnuuma kolme aasta keskmiste andmetega. 20. Kontrollnuuma tulemuste arvestusest võib välja jätta üksikud loomad, kui loom suri või hädatapeti, kui elusmass nuuma lõpul on 25 kilogrammi madalam täisõvedest, kontrollnuuma pikkus on kolme nädala võrra pikem kui täisõvedel, juurdekasvud nuumaperioodil on kahe kaalumise vahel haiguse tõttu olnud kolme nädala jooksul alla 400 grammi. 21. Aretusprogrammist lähtuvalt võib tõuaretusühing (aretusühistu) muuta selektsiooniindeksi üksikute näitajate osatähtsust ja muuta saja punkti arvestuses üksikute näitajate punktisuurust. 22. Kontrollsigade tähtsamad nuuma- ja lihajõudluse andmed töödeldakse kontrolljaamas ja kantakse atestatsioonikaardile. Kontrollnuuma lõppedes saadetakse atestatsioonikaart kohe looma omanikule ja tõusigade hindamiseks vajalikud andmed edastatakse keskandmebaasi. 23. Kontrollnuuma tulemuste aastakokkuvõte avaldatakse trükis. Lisa 7 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Lihaveiste jõudluskontrolli eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 25. juuli 1977. a direktiiviga 77/504/EMÜ «Puhtatõulised veised» ja Komisjoni 27. juuli 1994. a otsusega nr 94/515/EMÜ «Puhtatõuliste veiste jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamismeetodid», millega täiendatakse komisjoni 11. märtsi 1986. a samasisulist otsust nr 86/130/EMÜ, Komisjoni 23. juuli 1996. a otsusega nr 96/463/EMÜ «Puhtatõuliste veiste hindamismeetodite ja -tulemuste ühtlustamine». 2. Jõudluskontrolli ülesandeks on lihaveiste jõudlusnäitajate pidev arvestamine ning lihakeha kvalitatiivne hindamine. Lihaveistel hinnatakse kehamassi 200- ja 365-päevaselt ning realiseerimisel elusmassi, lihakeha saagist, samuti viljakust ja teisi näitajaid. Jõudluskontrolli andmed on aretustöös lihaveiste valiku aluseks. 3. Jõudluskontrolli pidamine on kohustuslik kõigis aretus- ja tõukarjades ning soovitav tootmiskarjades. 4. Jõudluskontrolli viib läbi Aretusühistu «Eesti Punane Kari». Aretusühistu saab jõudluskontrolli läbiviimiseks andmed looma omanikult või tema poolt volitatud isikult, kes peab karjakontrolli arvestuseks ette nähtud algarvestusdokumente. Vajaduse korral kasutab looma omanik või tema poolt volitatud isik nõuandjatena nimetatud aretusühistu spetsialiste. 5. Jõudluskontrollialustes karjades tuleb arvestust pidada kõigi karjasolevate sugupullide, lehmade ja noorkarja kohta. 6. Lihaveis loetakse puhtatõuliseks alates neljandast põlvkonnast. II. JÕUDLUSKONTROLLI LÄBIVIIMINE 7. Kõik vasikad märgistatakse vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale». 8. Lihaveiste tõuaretuses vajaliku algarvestuse andmete, s.o jõudluse ja põlvnemise regulaarseks registreerimiseks peab looma omanik või tema poolt volitatud isik lihakarjaraamatut. 9. Lihakarjaraamat koosneb lehmade, noorkarja ja sugupullide registritest. Samuti on eriregister loomade müügi kohta. Registrite juures on abitabelid noorveiste kaalumise aegade märkimiseks, rinnaümbermõõdu alusel elusmassi määramiseks tõugude viisi, samuti tiinuse määramiseks ja lihaveiste söötmisnormide arvutamiseks. 10. Noorkarja registrisse kantakse vasika registreerimisnumber, sugu, sünnikuupäev ja sünnimass, isa ja ema nimi, registreerimisnumber või tõuraamatu number, 200 ja 365 päeva vanuste noorveiste kaalumise andmed. Register täidetakse sündimise järjekorras. 11. Põhikarja täienduseks jäetavad esimest korda poegivad lehmikud kantakse noorkarja registrist lehmade registrisse. 12. Lehmade registrisse kantakse lehma, tema isa, ema ja emaisa nimi, registreerimisnumber või tõuraamatu number, sünnikuupäev, elusmass 200 ja 365 päeva vanuselt, andmed lehma seemenduste, sündinud vasikate ja poegimisraskuste kohta. 13. Lehmade jõudluskontrolli läbiviimisel tõuaretusühingus (aretusühistus) on aluseks lihakarjaraamatu andmete põhjal täidetud lehmakaart (juurde lisatud), mida täidab looma omanik või tema poolt volitatud isik. 14. Sugupullide registrisse kantakse pulli nimi, registreerimisnumber või number tõuraamatus, tõug, sünnikuupäev, isa ja ema nimed, registreerimisnumber või tõuraamatu number. III. JÕUDLUSE MÄÄRAMINE 15. Lehma jõudlusnäitajat iseloomustatakse vasikate arvu ja piimakuse (vasikate 200 päeva elusmass kilogrammides) järgi, samuti arvestatakse lehma kasutusiga aastates. 16. Noorkarja jõudlusnäitajat iseloomustatakse noorveiste 200 ja 365 päeva vanuselt kaalutud elusmassi, aga samuti tapaandmete (tapakaalu, lihakeha saagise), liha kvaliteedi ja söödaväärinduse järgi. 17. Sugupulli hinnatakse tema järglaste 200 ja 365 päeva vanuselt kaalutud keskmiste näitajate alusel ning järglaste tapaandmete järgi. Lisa «Lihaveiste jõudluskontrolli eeskirja» juurde

Lisa 8 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Veiste aretusväärtuse määramise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 25. juuli 1977. a direktiiviga 77/504/EMÜ «Puhtatõulised veised» ja Komisjoni 27. juuli 1994. a otsusega nr 94/515/EMÜ «Puhtatõuliste veiste jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamismeetodid», millega täiendatakse komisjoni 11. märtsi 1986. a samasisulist otsust nr 86/130/EMÜ, Komisjoni 23. juuli 1996. a otsusega nr 96/463/EMÜ «Puhtatõuliste veiste hindamismeetodite ja -tulemuste ühtlustamine». 2. Veiste aretusväärtust hinnatakse nende eellaste, külgsugulaste, omajõudluse ja järglaste järgi. 3. Käesolevas eeskirjas kasutatakse tõuloomade aretusväärtuse hindamisel alljärgnevaid mõisteid ja lühendeid: 1) BLUP (parim lineaarne tõepärane) -meetod -- põllumajandusloomade geneetilise aretusväärtuse hindamise rahvusvaheline lineaarse võrrandsüsteemi lahendamise standardmeetod, kus hinnatavate tunnuste kõrval arvutatakse samaaegselt ka seda tunnust mõjutanud keskkonnategurite väärtused; 2) BLUP-KONTROLLPÄEVAMUDEL -- loomamudeli modifikatsioon, kus laktatsiooninäitajate asemel on kasutusel kontrollpäeva andmed; 3) BLUP-ISAMUDEL -- lineaarne statistiline mudel, mille kasutamisel hinnatakse isa geneetilist väärtust ainult tema tütarde alusel; 4) BLUP-LOOMAMUDEL -- lineaarne statistiline mudel, mille kasutamisel hinnatakse isas- või emaslooma aretusväärtus tema sugulaste andmete alusel; 5) INTERBULL -- Rahvusvahelise Jõudluskontrolli Komitee (ICAR) juurde kuuluv rahvusvaheline organisatsioon pullide hindamismetoodikate koordineerimiseks ja liikmesmaade aretuspullide hindamiseks; 6) MOET (Mitmekordse Ovulatsiooni ja Embrüo Transplantatsiooni) programm, mida kasutatakse emasloomade järglaste järgi ja aretuspulli täisõvede hindamiseks; 7) SUHTELINE ARETUSVÄÄRTUS (SAV) -- väljendab veise geneetilise väärtuse erinevust võrreldes hindamisaastast 8--10 aastat tagasi sündinud pullide aretusväärtuse keskmisega ja mis on eelnevalt korrigeeritud baasaasta lehmade aretusväärtuse keskmise võrra. Suhtelist aretusväärtust mõõdetakse standardhälvetes ja väljendatakse punktides. 8) lühendid: AV -- aretusväärtus; E -- ema; EI -- emaisa; I -- isa; MI -- majandusindeks; k -- koefitsient ehk kordaja; P -- keskmine fenotüübiline väärtus; PI -- põlvnemisindeks; R -- statistilise tulemi täpsus; SPAV -- suhteline piimajõudluse aretusväärtus; SVAV -- suhteline välimiku aretusväärtus. 4. Sõltuvalt hinnatava veise vanusest ja soost on hindamismeetodite tähtsus erinev: 1) noorveise hinnangu aluseks on nende aretusväärtuse prognoos eellaste andmete alusel, mida täiendatakse omajõudluse (kasvu, arengu ja välimiku) näitajatega; 2) aretuspullil lisandub põlvnemisandmetele omajõudluse ja järglaste hinnang; 3) lehmal on eellaste ja sugulaste andmete kõrval peamiseks omajõudluse hinnang, võimalusel ka järglaste hinnang. 5. Hindamistulemuste väljendamine peab olema üldistav, kergesti mõistetav ja hästi informatiivne. 6. Veiste aretusväärtuse hindamisel tuleb lähtuda rahvusvahelistest nõuetest, mis on kooskõlas INTERBULLI põhimõtetega. 7. Veiste hindamist korraldavad vastavad tõuaretusühingud (aretusühistud) oma konsulentide, kontrollassistentide ja ekspertide abil ning andmete statistiline töötlus ja publitseerimine toimub ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutava tõuaretusega tegeleva isiku keskandmebaasis. 8. Hindamismetoodikaid kontrollaasta jooksul reeglina ei muudeta ja seda tehakse vaid Tõuaretusinspektsiooni poolt kinnitatud metoodikakomisjoni otsuse alusel. 9. Veiste aretusväärtuse hindamise õigsust ja vastavust käesolevale eeskirjale kontrollib Tõuaretusinspektsioon, kel on õigus kehtestatud nõuete rikkumisel tunnistada hindamistulemused kehtetuks. II. HINDAMISE PÕHIMÕTTED 10. Põlvnemise hinnang arvutatakse indeksina, kus võetakse arvesse eellaste aretusväärtused, mis on väljendatud kõrvalekalletena eakaaslaste keskmisest BLUP-meetodil, või kõikide eellaste ja külgsugulaste aretusväärtuse alusel LOOMAMUDELI meetodil. 11. Piimajõudlust hinnatakse 1., 2. ja 3. laktatsiooni 305. päeva piimatoodangu, piima rasva- ja valgutoodangu ning rasva- ja valgusisalduse alusel. Pullide tütarde hindamisel võib kasutada 1. laktatsiooni 100-päevaseid perioode. 12. Välimikku hinnatakse veisel kolme regiooni ja üldhinde järgi, kusjuures punktide arv varieerub vanusest ja soost lähtuvalt. Pulli hindamisel järglaste järgi hinnatakse tütreid lineaarsel meetodil vähemalt 12 tunnuse alusel. 13. Mittejõudlusnäitajaid (somaatiliste rakkude arv, sigivus, poegimiskergus, lüpsikiirus jt) võetakse hindamisele vastavalt vajadusele, kusjuures arvestatakse rahvusvaheliselt tunnustatud metoodikaid. Reeglina väljendatakse nende hinnang iseseisvalt. III. NOORVEISTE HINDAMINE 14. Põlvnemist hinnatakse kõikidel lehmikutel ja tõuaretusühingu (aretusühistu) poolt valitud pulliemadelt sündinud pullvasikatel kahe elukuu jooksul. Ülejäänud pullvasikatele antakse hinnang looma omaniku või tema poolt volitatud isiku tellimuse järgi. 15. Noorveiste põlvnemist hinnatakse põlvnemisindeksina (PI) isa ja ema hinnangu alusel. Kui ema kohta hinnang puudub, võetakse arvesse emaisa hinnang (0,25 x AVEI). Põlvnemisindeksi valem on järgmine: PI=0,5 x AVI + 0,25 x AVE . 16. Noorveisel hinnatakse välimikku tõumüügi korral ja seda teeb tõuaretusühingu (aretusühistu) poolt atesteeritud isik. 17. Noorveise välimiku hinnang saadakse kolme näitaja punktide summana, kusjuures maksimaalne hinnang tõutüübile on 40 punkti, kasvule ja arengule 30 punkti ning pullil jalgadele 30 punkti. 18. Elusmass fikseeritakse rinnaümbermõõdu alusel sünnil ja kontrollaasta lõpus. Seemenduspullide üleskasvatamisel fikseeritakse elusmassi sagedamini. IV. LEHMA HINDAMINE 19. Lehma aretusväärtuse hindamine on eriti vastutusrikas, sest samade andmetega hinnatakse lehma omajõudlust ja lehmaisa järglaste jõudlust. 20. Lehma välimikku hinnatakse kolme regiooni hinde ja nende summa alusel 1., 2. ja 3. laktatsiooni kuue laktatsioonikuu jooksul ning testpullide tütreid 1. laktatsioonil lisaks lineaarselt vähemalt 12 tunnuse alusel käesoleva eeskirja lisana toodud juhendi järgi. Hindajateks on vastavate tõuaretusühingute (aretusühistute) atesteeritud eksperdid. 21. Lehma välimiku üldhinnang määratakse kolme regiooni hinnangu summana maksimaalse 100 punktiga järgmiselt: udar -- kuni 50 punkti; tõutüüp -- kuni 30 punkti; jalad -- kuni 20 punkti. Esmaspoeginu võib saada maksimaalselt 85 punkti, lõpliku hinnangu saab lehm 3. laktatsioonil. 22. Lehma piimajõudluse arvestusperioodiks on laktatsiooni esimesed 305 päeva või lühem lõppenud laktatsioon, mis kestis vähemalt 240 päeva. Eelhinnangu saamiseks, eriti pulli hindamisel, kasutatakse 100 päeva andmeid. 23. Piimajõudlust iseloomustavateks näitajateks on tähtsuse järjekorras piima valgu- ja rasvatoodang, piimatoodang, piima valgu- ja rasvasisaldus. Täiendavate näitajatena võib kasutada piimasuhkru- ja kuivainesisaldust ning somaatiliste rakkude arvu piimas. 24. Piimajõudlusnäitajatele objektiivse aretusväärtuse saamiseks kõrvaldatakse keskkonnategurite nagu poegimisvanus, poegimisvahemiku pikkus, poegimissesoon, laktatsiooninumber, kari, aasta jms mõju. 25. Piimajõudluse hinnangu üldistamiseks arvutatakse majandusindeks, mis väljendab lehma piimajõudluse aretusväärtust kroonides karja või tõu keskmise väärtuse suhtes: MI = 0,1 x AVpiim + 5 x AVrasv + 22 x AVvalk. Valemis esitatud arvnäitajad on regressioonikordajad, millega korrutamisel viiakse jõudlusnäitajate aretusväärtused kroonidesse. 26. Lehma elusmass määratakse mõõdulindi abil rinnaümbermõõdu alusel või kaalumisel üks kord aastas välimiku üldhinnangu määramise ajal. 27. Poegimiskergust hinnatakse poegimisel abistanud inimeste arvust ja kvalifikatsioonist lähtudes. Sündmus registreeritakse järgmise koodi alusel: 0 -- kerge (poegis inimese abita); 1 -- normaalne (abistas üks inimene); 2 -- raske (abistas enam kui kaks inimest või oli vajalik veterinaarabi). Sama sündmuse fikseerimisega hinnatakse pulli tütre poegimiskergust ja looteisa järglaste sünnikergust. 28. Lüpsikiirus väljendab udara funktsionaalseid omadusi ja seda mõõdetakse ühes minutis väljutatud piimakogusega. Et tehnilised vahendid ei võimalda kõigis karjades määrata vastavaid parameetreid, võib kasutada moodust, kus lüpsja hindab lehma lüpsikiirust järgmiselt: 1 -- aeglane lüps; 2 -- keskmine lüps; 3 -- kiire lüps. 29. Vastavalt vajadusele ja tehniliste võimaluste avardumisele võib suurendada hinnatavate tunnuste arvu, mille kohta kinnitatakse eraldi hindamisjuhendid kui käesoleva eeskirja täiendus. V. ARETUSPULLIDE HINDAMINE 30. Aretuspullina hinnatakse reeglina seemendusjaamade pulle, kellega on tehtud testseemendused tõukarjades. Erandina võib hinnata ka loomulikul seemendusel kasutatud pulle vähemalt kolmes karjas, kui pullil on üle 25 tütre ja nende eakaaslaste arv on vähemalt 50. 31. Pullil hinnatakse välimikku, omajõudlust ja aretuslikult oluliste tunnuste aretusväärtust järglaste järgi. 32. Pulli välimikku hinnatakse kolme näitaja summana maksimaalselt 100 punktiga järgmiselt: tõutüüp -- kuni 40 punkti; suurus -- kuni 30 punkti; jalad -- kuni 30 punkti. Välimikku hindab tõuaretusühingu (aretusühistu) kolmeliikmeline komisjon vähemalt üks kord aastas. Pulli üleskasvatamisperioodil kuni 18. elukuuni hinnatakse välimikku iga kuue kuu järel. 33. Omajõudluse hindamine toimub reeglina noorpullide kasvanduses või seemendusjaamas. Hinnatakse kasvukiirust grammides ööpäeva keskmise massi-iibe ning kilogrammides 6, 12 ja 18 kuu elusmassi alusel. Iga pulli näitajaid võrreldakse noorpullide kasvanduse või tõu keskmisega. Kui on täpselt fikseeritud söödakogused, võib täiendava näitajana arvesse võtta söödakasutust -- söödakulu söötühikutes ühe kilogrammi massi-iibe kohta. 34. Igalt noorpullilt varutakse kuni 1000 spermadoosi testseemenduste teostamiseks. Selleks võetud ejakulaatide alusel hinnatakse spermaproduktsioonitaset ejakulaatide keskmise mahu, spermade kontsentratsiooni ja aktiivsuse, kõlblike ejakulaatide sageduse ning sügavkülmutamiseks sobivuse järgi. Testseemenduste alusel hinnatakse sperma viljastamisvõimet, mille näitajaks on 90 päeva jooksul mitteümberinnelnud emasloomade protsent esmasseemendatute üldarvust. 35. Objektiivsema info saamiseks jagatakse testpulli spermadoosid proportsionaalselt tõukarjade vahel vastavalt esmaspoeginute arvule, et tagada spermadooside kasutamine lühikese aja jooksul. 36. Testpulli geneetiline hindamine toimub 1., 2. ja 3. laktatsiooni piimajõudlusnäitajate, välimiku hinnangu, poegimiskerguse, lüpsikiiruse, somaatiliste rakkude arvu, sigivuse ja muu aretusliku põlvnemisinfo alusel. 37. Pulli järglaste piimajõudluse hindamine toimub neli korda aastas BLUP-LOOMAMUDELI meetodil. Piimajõudluse suhteline aretusväärtus (SPAV) arvutatakse piima-, piimavalgu- ja -rasvatoodangu alusel. Kõik pullid järjestatakse suhtelise aretusväärtuse alusel. 38. Välimikutunnuste geneetiline hindamine BLUP-LOOMAMUDELIGA toimub kuni neli korda aastas. Hinnang antakse vähemalt 12 sõltumatule tunnusele, 3 regioonile ja üldhindele ning arvutatakse suhteline välimiku aretusväärtus (SVAV). 39. Pulli hinnang tütarde poegimiskerguse alusel väljendatakse tähistega + (kerge), ++ (probleemikas), +++ (raske). 40. Pulli hinnang tütarde lüpsikiiruse alusel väljendatakse tähistega + (aeglane), ++ (keskmine), +++ (kiire). 41. Pulli hinnatakse korduvalt, kuid ametlikku hinnangut võib muuta alles pärast seda, kui kolmel korral järjest on hindamistulemused ühesuunaliselt erinevad. VI. LÕPPSÄTTED 42. Veiste aretusväärtuse hindamise metoodikat täiendatakse vastavalt rahvusvahelistele nõuetele ja kohalike tehniliste võimaluste täienemisele. Lisa «Veiste aretusväärtuse määramise eeskirja» juurde Lehmade välimiku lineaarse hindamise juhend I. LINEAARNE HINDAMINE 1. Lehmade välimiku lineaarse hindamise eesmärgiks on määrata lehma kehaehituse iga tunnuse asend lineaarsel skaalal ühest kuni üheksa punktini sõltumatult teistest tunnustest ja piimajõudlusest. Hindamisskaalat tuleb kasutada täies ulatuses. 2. Tunnused peavad omama majanduslikku väärtust, olema päritavad ja iseloomustama piimatõu eripära. Rahvusvaheline organisatsioon INTERBULL on seadustanud, et välimikku tuleb hinnata vähemalt 12 tunnuse alusel, mille äärmuslikke hinnanguid väljendatakse järgnevalt: suurus: väike -- suur; kere sügavus: väike -- suur; laudja sirgus: tõusev -- luipu; laudja laius: kitsas -- lai; tagajalad külgvaates: püstine -- saabel; sõranurk: lame -- püstine; eesudara kinnitus: nõrk -- tugev; tagaudara kinnituse kõrgus: madal -- kõrge; udarapõhja kõrgus: madal -- kõrge; udara keskside: nõrk -- tugev; nisade asetus: ebaühtlane -- ühtlane; nisade pikkus: lühikesed -- pikad. 3. Veisetõu välimiku hindamisel on iga tõuaretusühingu (aretusühistu) juhatusel õigus suurendada välimiku tunnuste arvu. Eestis on 13. tunnusena võetud hindamisele lehma piimatüüp, mis varieerub toore ja kuiva vahel. 4. Lehmade välimiku lineaarne hindamine toimub 1. laktatsioonil tõuaretusühingu (aretusühistu) atesteeritud eksperdi poolt kuue esimese laktatsioonikuu jooksul. 5. Välimiku hindamisel määratakse iga tunnuse asend kahe füsioloogilisanatoomilise äärmuse vahel. Ideaalhinnang ei asu kõikide tunnuste korral skaala samas osas, mistõttu üksiktunnuste summat ei saa kasutada üldhinnanguna. 6. Üksiktunnuseid hinnatakse nende iseärasusi arvestades järgmiselt: 1) suurus väljendub kõige paremini kõrgusmõõtmes, mis võetakse puusanuki ja ristluu vahelt maapinnani. Kõrgust alla 125 sentimeetri hinnatakse ühe punktiga ja iga järgneva 3 sentimeetri kõrguse suurenemisel lisatakse üks punkt. Maksimaalsed üheksa punkti saavad lehmad, kelle ristluu kõrgus on enam kui 145 sentimeetrit; 2) kere sügavus väljendab eeskeha mahtu, mille määravad roiete pikkus ja asend selgroo suhtes. Mida mahukam on rinnakorv, seda suurem on ainevahetuse potentsiaal. Sügavus alla 59 sentimeetri annab ühe punkti ja iga järgneva 3 sentimeetri suurenemine lisab ühe punkti. Maksimaalse ja ideaalse hinde üheksa punkti saab lehm, kelle rinna sügavus on üle 80 sentimeetri; 3) laudja sirgus määratakse sõltumatult sabajuure ja ristluu asendist. Hinnatakse päraluunuki asendit puusanukki läbiva horisontaaltasapinna suhtes. Üks punkt antakse maksimaalselt tõusva laudja eest ja üheksa punkti tugevalt luipu (langeva) laudja korral. Ideaalhinne on kuus punkti; 4) laudja laius määrab lehma sünnitusteede mahu, mida väljendab kõige paremini päraluunukkide vahekaugus (ll3). Vahekaugus 12 sentimeetrit annab ühe punkti, suurenemisel iga kahe sentimeetri võrra lisatakse üks punkt. Laudjas loetakse kitsaks, kui ta saab 1--3 punkti, keskmiseks, kui ta saab 4--6 punkti ja laiaks, kui ta saab 7--9 punkti; 5) tagajalad külgvaates iseloomustavad jalgade kannanurka. Üks punkt antakse püstjalgadele, kui kannanurk praktiliselt puudub (võrdub 180 kraadiga). Väiksema kui 120-kraadise jalanurga korral antakse üheksa punkti. Ideaalne on kergelt saabeljalgsus, mida hinnatakse kuue punktiga; 6) sõrad kannavad lehma keharaskust ja nende asend soodustab või kahjustab jalgade vastupidavust. Hinnatakse sõra eesseina nurka maapinna suhtes. Ideaalhinnang on viis punkti, kui sõranurk on 45 kraadi. Lamedat sõrga hinnatakse ühe punktiga ja püstsõrga üheksa punktiga. Hinnata tuleb hooldatud sõrgu. Kui kahe sõra kuju on erinev, hinnatakse välissõrga; 7) eesudara kinnitus tagab udara püsiasendi lehma keha suhtes. Hinnatakse eesudara pikkust ja laiust ning kehale ülemineku sujuvust. Hinnangut võib täpsustada lehma liikumisel. Nõrgalt kinnitunud udar viskub külgedele ja annab ühe punkti, tugevasti kinnitunud udar, kui ta püsib paigal ka liikumisel, on ideaalne ja annab üheksa punkti; 8) tagaudara kõrgus määrab udara mahukuse, mis väljendub udara kinnituse kõrguses ja laiuses ning kummumises tagajalgade kausaalsest joonest väljapoole. Udara kinnituse kõrgust on võimalik mõõta kaugusena häbemest. Kasutatakse skaalat, kus ideaalkaugus 16 sentimeetrit annab üheksa punkti, ja iga järgneva 2 sentimeetri suurenemisel vähendatakse hinnet ühe punkti võrra. Vahekaugus 32 sentimeetrit või enam lubab hinnata ühe punktiga; 9) udarapõhja kõrgus väljendub selle asendiga kannaliigest läbiva horisontaaljoone suhtes. Kui udarapõhi on 6 sentimeetrit või enam allpool horisontaaljoont, on hinne üks punkt, iga 3 sentimeetri võrra kõrgem asend lisab ühe punkti, ja 18 sentimeetrit või veelgi kõrgem asend annab ideaalse hinde -- üheksa punkti; 10) udara keskside kinnitab kogu udara lehma kõhuseina külge. Kesksideme tugevus avaldub udara pikivao iseloomus ja sügavuses. Kui udarapõhi on kummunud, on hinne üks punkt, ideaalne hinnang üheksa punkti antakse, kui udaravagu on vähemalt 7 sentimeetrit sügav; 11) nisade asetus ilmneb esi- ja taganisade vahekauguste omavahelises suhtes. Ideaalne hinnang üheksa punkti antakse, kui nende vahekaugused on praktiliselt võrdsed ehk tagantvaates taganisad katavad esinisasid. Madalaim hinne, üks punkt antakse, kui vahekauguste erinevus on väga suur; 12) nisade pikkus on masinlüpsi jaoks esmatähtis. Hindamisel tuleb kasutada skaalat, kus iga sentimeeter annab ühe punkti ja ideaalne hinne on viis punkti. Kui esi- ja taganisade pikkus on märgatavalt erinev, arvestatakse nisade keskmise pikkusega; 13) lehma piimatüüp on kõige enam seoses toodanguga. Hindamisel arvestatakse keha formaati, roiete pikkust ja kumerust, kaela pikkust ja üleminekut kehale, luustiku kuivust, keha nurgelisust või teravust. Ideaalhinnang on seitse punkti. 7. Lineaarse hinnangu andmed registreeritakse iga lehma algarvestusandmetes ja hindamistulemused säilitatakse keskandmebaasis. 8. Pullide hindamisel tütarde lineaarse hinnangu alusel väljendatakse iga tunnuse hinne eakaaslaste keskmisest kõrvalekaldena standardhälvetes või protsentides. Pullide kataloogides esitatakse hinnang graafiliselt. II. LEHMADE VÄLIMIKU ÜLDHINNE 9. Välimiku üldhinne määratakse sõltumatult lineaarse hindamise tulemustest. 10. Üldhinde 1. ja 3. laktatsiooni lehmale määrab tõuaretusühingu (aretusühistu) atesteeritud ekspert, teiste lehmade üldhinnangu määrab kontrollassistent. 11. Lehma välimiku hindamisel hinnatakse udarat kuni 50, tõutüüpi kuni 30 ja jalgu kuni 20 punktiga, kusjuures nimetatud kolme näitaja maksimaalne punktisumma on 100. Üksikute näitajate hindamisel arvestatakse järgmist: 1) udar on piimajõudluse vormiliseks ja funktsionaalseks näitajaks. Mahu hindamisel eelistatakse pikka, laia ja suure tagavaraga udarat. Tugev keskside ning jämedad piimaveenid ja nähtavad pindmised veresooned on pikaealisuse ja suure jõudluse näitajad. Nisade pikkus 5 sentimeetrit ja võrdne asetus on kõrge hinde eelduseks; 2) tõutüüp väljendab lehma sarnasust ideaaltüübiga. Eelistatakse pika ja küllalt sügava kehaga kõrgekasvulist lehma. Piimalehmale on omane nurgeline kehaehitus, mis väljendab lihaste tagasihoidlikku arengut. Tema roiete vahekaugus on suur ja luustik tihe. Laudjas peab olema pikk ja lai, et tagada võimalus pika ja laia udara kinnitumiseks; 3) jalad peavad paiknema sümmeetriliselt keha suhtes. Jalgade asend, eriti tagajalgade oma peab olema lai või avar. Koondkandsus kahjustab udara nahka. Püstine tagajalgade seis koormab liigselt lihaseid ja kõõluseid, mis lühendab eluiga. Eelistatud on kergelt saabel tagajalgade seis. Sõrgade asend peab olema paralleelne looma pikitelje suhtes. Sõra kujus ei tohi olla kõrvalekaldeid. Sõranurk peab olema 45 kraadi ja sõrgatsi asend vertikaaltasapinnast veidi kaugenenud. 12. Lehmade välimiku üldhindena saadud punktide järgi klassifitseeritakse lehmad järgmiselt: vähemalt 90 punkti -- suurepärane; 85--89 punkti -- väga hea; 80--84 punkti -- täiesti hea; 75--79 punkti -- hea; 65--74 punkti -- rahuldav; alla 65 punkti -- halb. Lisa 9 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Tõusigade hindamise eeskiri I. ÜLDALUSED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 19. detsembri 1988. a direktiiviga 88/661/EMÜ «Sigade aretamise zootehnilised standardid» ja Komisjoni 18. juuli 1989. a otsusega nr 89/507/EMÜ «Puhtatõuliste ja ristandaretussigade jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamise meetodid». 2. Sigade hindamise eesmärgiks on sigade tõuomaduste määramine nende jõudlusnäitajate alusel. Hindamise tulemusi kasutatakse sigade valikul ja karjadele hinnangu andmisel. 3. Käesolev eeskiri käsitleb eraldi kasvikute, kultide ja emiste hindamist. 4. Käesolevas eeskirjas kasutatakse tõusigade aretusväärtuse hindamisel alljärgnevaid mõisteid ja lühendeid: 1) genotest -- kasvikute üleskasvatamine ja hindamine ühesugustes söötmis- ja pidamistingimustes; 2) jõudluspäevad -- tiinuspäevad + imetamispäevad + vabaperiood; 3) emise toodanguindeks -- näitaja emise jõudluse hindamiseks; 4) karjaindeks -- emisekarja toodanguindeksite keskmine; 5) karjatest -- kasvikute omajõudluse hindamine seakarjas; 6) selektsiooniindeks -- valiku eesmärgist lähtuv mitut kvantitatiivset tunnust arvestav regressioonivõrrand looma aretusväärtuse (geneetilise väärtuse) määramiseks. 5. Sigu hinnatakse jõudlusnäitajate põhjal, mida väljendatakse indeksitena. Sigade hindamisel lähtutakse põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Sigade jõudluskontrolli eeskirja» ja «Sigade kontrollnuuma läbiviimise eeskirja» alusel kogutud andmetest ning välimiku hindamisel käesoleva eeskirja lisas toodud «Sigade välimiku hindamise juhendist». 6. Sõltuvalt hinnatava sea vanusest ja soost on hindamismeetodid erinevad: 1) kasviku hinnangu aluseks on tema omajõudlus ja välimik; 2) kuldi hinnangu aluseks on sigimisvõime, järglaste nuuma- ja lihaomadused ning välimik; 3) emise hinnangu aluseks on viljakuse ja sigivuse näitajad. 7. Täiskasvanud sigu ei kaaluta ega mõõdeta. 8. Sigade hindamist korraldavad tõuaretusühingute (aretusühistute) aretuskonsulendid. 9. Sigade jõudlustulemuste kogumise, töötlemise, aretusväärtuse määramise ning hindamistulemuste avaldamise eest vastutab ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutav tõuaretusega tegelev isik. 10. Hindamine võimaldab paremusjärjestada antud karjas sead jõudluse ja aretusväärtuse järgi ning võrrelda majapidamisi omavahel. 11. Hindamismetoodikat aasta jooksul reeglina ei muudeta ja seda tehakse vaid Tõuaretusinspektsiooni poolt kinnitatud metoodikakomisjoni otsuse alusel. 12. Sigade aretusväärtuse hindamise õigsust ja vastavust kehtivatele eeskirjadele kontrollib Tõuaretusinspektsioon, kel on õigus tunnistada hindamistulemused kehtetuks. II. KASVIKUTE HINDAMINE 13. Kasvikute aretusväärtust hinnatakse nende jõudluse testimise (genotesti või karjatesti) alusel. 14. Kasviku vanus testimisel peab jääma 140--200 päeva vahemikku ja soovitav kehamass 85--115 kilogrammi piiridesse. 15. Kasvikute hindamisel võetakse aluseks tema välimik, elusmass testimisel kilogrammides, seljalihase läbimõõt ja seljapeki paksus millimeetrites, nisade arv (paremal/vasakul), sealhulgas kraaternisad. Elusmassi ja vanuse põhjal arvutatakse kasvikul eluea juurdekasv ööpäevas grammides. 16. Eespool nimetatud näitajad korrigeeritakse vastavate koefitsientide alusel 90 ja 100 kilogrammi elusmassi juurde. 17. Aretuseks valitud kasvikud testitakse tõuaretusühingu (aretusühistu) aretuskonsulendi poolt looma omaniku või tema poolt volitatud isiku juuresolekul. Testi tulemused registreeritakse olenemata tulemuste väärtusest. 18. Kasvik hinnatakse erinevate jõudlusnäitajate alusel ja arvutatakse aretusväärtus selektsiooniindeksina. 19. Kasvik jääb hindamata, kui puudub kas või üks hindamiseks kohustuslik jõudlusnäitaja. III. KULTIDE HINDAMINE 20. Kulti hinnatakse tema sigimisvõime ning nuuma- ja lihaomaduste järgi. 21. Kuldi nuuma- ja lihaomadused hinnatakse karja- või genotestil omajõudluse ja järglaste kontrollnuuma andmete alusel. 22. Kuldi sigimisvõime hindamiseks registreeritakse andmed kõikide emiste seemenduste ja poegimiste kohta, näidates pesakondade suuruse ning pärilikud väärarengud. 23. Kuldi sigimisvõime arvutatakse elu vältel tulemuslike seemendatud emiste arvu suhtena kõigi seemenduste arvu suhtes. 24. Kuldi sigimisvõime arvutatakse tiinestumisindeksina

25. Põrsaste pärilike väärarengute esinemisel arvutatakse anomaaliaindeks, mida arvestatakse kultide valikul. 26. Aretuses kasutatakse kulte, kelle selektsiooniindeks on üle tõukarja keskmise. IV. EMISTE HINDAMINE 27. Emist hinnatakse iga poegimise järel pesakonna võõrutusandmete saamisel. 28. Emise hindamise jõudlusnäitajateks on esmaspoegimisvanus, viljakus, põrsaste arv sündimisel ja võõrutamisel, poegimisvahemik päevades, piimakus. 29. Kogutud andmete alusel arvutatakse emisel esmaspoegimisvanus või poegimisvahemik, keskmine viljakus, piimakus, jõudluspäevad ja vabaperioodi pikkus ning nende näitajate alusel arvutatakse emisele toodanguindeks. 30. Emise toodanguindeksi arvutamiseks kasutatakse järgmist valemit

31. Emiste võrdlemiseks arvutatakse karjaindeks, mis on emiste toodanguindeksite keskmine. 32. Emist ei hinnata, kui puuduvad andmed kas või ühe jõudlusnäitaja kohta. IV. HINDAMISTULEMUSTE VORMISTAMINE 33. Testimise ja välimiku hindamise tulemused kantakse testimisprotokollile ehk testimise plaanile ja edastatakse jõudluskontrolli andmetöötlusse. Testimisprotokollis peavad kajastuma sea kohta järgmised andmed: tätoveer- või kõrvamärgil olev individuaalnumber, sugu, vanus, elusmass, nisade arv (paremal/vasakul), sealhulgas kraaternisade arv, pekipaksuse kaks näitu, seljalihase läbimõõt ning esijäsemete seis ja sõrgatsite asetus, tagajäsemete seis, sõrgatsite asetus ja sõrgade kuju, kere pikkus ja kõrgus, selja ja sinkide hindepunktid. 34. Tõusigade aretusväärtuse hindamine toimub vastavate hindamismeetodite ja programmide abil. Hinnang väljendatakse indeksitega. 35. Sigade aretusväärtuse hindamise metoodikat täiendatakse vastavalt tehniliste võimaluste täienemisel. Lisa «Sigade hindamise eeskirja» juurde Sigade välimiku hindamise juhend 1. Välimiku hindamisel määratakse kindlaks sea kehaehitustüüp, individuaalsed erinevused, vanuseline kehaehituse muutuvus, tervis, konditsioon ja tootmistüübile vastavus. 2. Sea kehaehitus kui aretuse kriteerium on päritav ja seotud looma tervisega. 3. Sigade välimikku hindab karjatestil tõuaretusühingu (aretusühistu) poolt atesteeritud aretuskonsulent. 4. Välimiku hindamine on subjektiivne, sest välimiku tunnuseid ei saa konkreetselt mõõta. Hinnang antakse lähtuvalt looma sobivusest aretuseks. 5. Välimiku hindamisel arvestatakse välimiku vastavust soovitud tõutüübile ja soole. 6. Välimikku hinnatakse vaatlemise ja kompamise teel üheksa tunnuse -- esijäsemete seis ja sõrgatsite asetus; tagajalgade seis, sõrgatsite asetus ja sõrgade kuju; kere kõrgus ja pikkus; lihavus, kus hinnatakse seljajoont, laiust ning sinkide suurust viie punkti süsteemis. 7. Välimiku hindamisel antakse punkte järgmiselt: 1) esijäsemete seis: 1 -- tugevasti eesrandmene; 2 -- eesrandmene; 3 -- normaalne; 4 -- tagarandmene; 5 -- tugevasti tagarandmene; 2) esijäsemete sõrgatsite asetus: 1 -- liigne püstine; 2 -- püstine; 3 -- normaalne; 4 -- läbivajunud; 5 -- liiga läbivajunud; 3) tagajäsemete seis: 1 -- liiga püstine; 2 -- püstine; 3 -- normaalne; 4 -- kergelt saabeljas; 5 -- saabeljalgne; 4) tagajäsemete sõrgatsite asetus: 1 -- liiga püstine; 2 -- püstine; 3 -- normaalne; 4 -- läbivajunud; 5 -- liiga läbivajunud; 5) tagajäsemete sõrad: 1 -- väga lühike sisesõrg; 2 -- lühike sisesõrg; 3 -- normaalsed; 4 -- lühike välissõrg; 5 -- väga lühike välissõrg; 6) kere pikkus: 1 -- liiga lühike; 2 -- lühike; 3 -- normaalne; 4 -- pikk; 5 -- liiga pikk; 7) kere kõrgus: 1 -- liiga madal; 2 -- madal; 3 -- normaalne; 4 -- kõrge; 5 -- liiga kõrge; 8) selg: 1 -- väga kitsas; 2 -- kitsas; 3 -- normaalne; 4 -- lai; 5 -- väga lai; 9) singid: 1 -- väga lahjad; 2 -- lahjad; 3 -- normaalsed; 4 -- täidlased; 5 -- väga täidlased. 8. Hindamisel esinevate vigade märkimiseks kasutatakse järgmisi koode: 1 -- peitmunandilisus; 2 -- munandi/kubemesong; 3 -- nabasong; 4 -- liigestemuhud; 5 -- hermafrodiit; 6 -- loom väriseb; 7 -- nahahaigus; 8 -- ebakorrektsed õlad; 9 -- vigastus/õnnetus; 10 -- alaarenenud; 11 -- puudulik lihavus; 12 -- ebaühtlane nisade asetus; 13 -- vähe funktsionaalseid nisasid; 14 -- udarakott; 15 -- jäsemete liigeste põletik; 16 -- liikumishäired; 17 -- lahtine kude -- udar rasvane ja lotendav; 18 -- liiga palju pisivigu; 19 -- kooskandne eest; 20 -- kooskandne tagant; 21 -- kraaternisad; 22 -- vahenisad; 23 -- kuri ema; 24 -- harksõrad; 25 -- eelnevalt nuumaks valitud; 26 -- identifitseerimata; 27 -- kõhulahtisus; 28 -- kopsupõletik; 29 -- pärasoole väljalangemine; 30 -- keskkõrvapõletik; 31 -- seljalihase nekroos; 32 -- tursed; 33 -- diagnoosimata haigus; 34 -- äkksurm; 35 -- väike vagiina; 36 -- vesikõrv; 37 -- lühike pea; 38 -- halvatus; 39 -- kannibalism; 40 -- väärarengud; 41 -- abstsess, mädanik; 42 -- esijalgadel ebaühtlased sõrad; 43 -- esijala seis liiga püstine; 44 -- esijäse läbivajuv; 45 -- keha puudulik; 46 -- anomaaliad pesakonnas; 47 -- päraku puudumine; 48 -- sõrgats peenike. Lisa 10 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Tõulammaste hindamise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 30. mai 1989. a direktiiviga 89/361/EMÜ «Puhtatõulised lambad ja kitsed» ning Komisjoni 10. mai 1990. a. otsusega nr 90/256/EMÜ «Puhtatõuliste lammaste ja kitsede jõudluskontrolli ja aretusväärtuse hindamismeetodid». 2. Tõulammaste hindamise eesmärgiks on lamba aretusväärtuse määramine suguloomana. 3. Lamba hindamine viiakse läbi kõigis aretus- ja tõukarjades, samuti tootmiskarjas, kus omanik soovib müüa tõulambaid. 4. Lambaid hinnatakse kuuekuuselt üks kord eluea jooksul. 5. Lammaste hindamist korraldab ja vastutab hindamise tulemuste ning nende avaldamise eest Eesti Lambakasvatajate Selts (edaspidi ELaS), määrates läbiviijateks ELaS-i poolt atesteeritud tõuaretuse spetsialistid. 6. Tõu eristamiseks kasutatakse koodi, mis koosneb lamba mõlema vanema tõu märgisest ja veresuse astmest. Tõu märgina kasutatakse järgmisi tähemärke: Veresuse aste määratletakse koodina järgmiselt: eesti tumedapealine T 1 100% eesti valgepealine V 2 50% oksforddaun O 4 25% teksel X 8 12,5 dala D läti tumedapealine L saksa mustapealine S soome lammas F ildefrans I Näited: TT1 -- puhas eesti tumedapealine; TO2 -- 50% eesti tumedapealine, 50% oksforddaun; VX4 -- 75% eesti valgepealine, 25% teksel; TO8 -- 87,5% eesti tumedapealine, 12,5% oksforddaun. Alla 12,5% veresusega lambad loetakse puhtatõulisteks. 7. Tõulammast hinnatakse valikutunnuste alusel punktisüsteemis. II. TÄHTSAMAD VALIKUTUNNUSED 8. Lamba hindamisel kasutatakse järgmisi valikutunnuseid: lihavormide väljendatus, välimik, jääradel skrootumi ümbermõõt, elusmass, villatoodang, villa pikkus, villa tihedus, villa säbarus, villa peenus, rasuhigi kogus ja värvus, mustade villkarvade esinemine. 9. Lihavormide väljendatust hinnatakse lamba vaatlemisel ning turja, selja, lande ja kintsude kompamise teel viie punkti süsteemis, kusjuures punktid antakse järgmiselt: 1 -- puudulik; 2 -- rahuldav; 3 -- keskmine; 4 -- hea; 5 -- väga hea lihastiku areng. Väga heade lihavormidega lambal (joonis 1) on turi lihaseline (1), lai (2), selg ja lanne on laiad, ümarate vormidega (3) ning moodustavad ühise sirgjoone (4) ilma ristluukühmude ja tühemeteta. Rind on lai (5), sügav (6) ning abapiirkond on kompamisel hea lihastusega. Kintsud on ümarad ja lihaselised (7). Joonis 1. Väga heade lihavormidega lammas

10. Lamba välimikule antakse vaatluse teel üldhinne üksikute kehaosade hinnete alusel viie punkti süsteemis (joonis 2). Välimiku hindamisel antakse punktid järgmiselt: 1 -- väga halb; 2 -- rahuldav; 3 -- keskmine; 4 -- hea; 5 -- väga hea. 11. Välimiku hindamisel arvestatakse välimiku vastavust soovitud tõutüübile ja soole, keha pikkust, selja laiust ja rinna sügavust, jalgade seisu, sõrgade ja sõrgatsi tugevust, valehambumust. 12. Välimiku hindamisel märgitakse lamba kehaosade vead, kasutades nende märkimiseks koode alljärgnevalt: 1 -- kitsas turi; 2 -- kitsas rind; 3 -- kitsas laudjas; 4 -- kitsas selg; 5 -- nõgus selg; 6 -- kumer selg; 7 -- luipu laudjas; 8 -- abutühjus; 9 -- kõhnad kintsud; 10 -- X-jalgsus; 11 -- saabeljalgsus; 12 -- valehambumus. Joonis 2. Lamba kehaosad

13. Aretusse võetaval jääral mõõdetakse skrootumi ümbermõõt kõige laiema koha pealt mõõdulindiga 0,1-sentimeetrise täpsusega. Jäära ei ole soovitav kasutada paarituseks, kui skrootumi ümbermõõt on alla 30 sentimeetri. 14. Elusmass määratakse ühekilogrammise täpsusega. 15. Tallevilla toodang määratakse tallede pügamisel 0,1-kilogrammise täpsusega, kusjuures arvesse võetakse pesemata villatoodang. 16. Villa tiheduse hindamiseks vaadeldakse lamba küljel villaku kätega laialisurumisel tekkinud nahaõmbluse laiust. Tihedus määratakse kolme erineva astmega, kasutades nende märkimiseks koode alljärgnevalt: 1 -- hõre; 2 -- tihe; 3 -- väga tihe. 17. Villa peenus määratakse peenusklassi järgi mikromeetrites. Villa peenuse määramiseks silma järgi kasutatakse ELaS-i poolt kinnitatud villa peenuse etalone või mikroskoopi. Kui villa peenus on määratud etalone kasutades, võib lõpptulemuse anda Bradfordi ketrusnumbrites, mis viiakse üle mikromeetriteks lisas 1 toodud tabeli kohaselt. Villa peenusklasside aluseks on rahvusvaheliselt tunnustatud Inglise Bradfordi villa peenuse kvaliteedinumbrid. Iga kvaliteedinumber näitab, mitu teatava kindla pikkusega kammvillkedruse vihti võib ühest inglise naelast (0,4536 kg) antud villast ketramisel saada. Iga viht peab sisaldama 560 jardi ehk umbes 512 meetrit lõnga. 18. Rasuhigi kogus ja värvus määratakse silma järgi ja nende märkimiseks kasutatakse koode alljärgnevalt: rasuhigi kogus: rasuhigi värvus: 1 -- vähe; 1 -- kollane; 2 -- normaalne; 2 -- kreem; 3 -- üleküllus; 3 -- valge. 19. Mustade villkarvade villas esinemine märgitakse alljärgnevate koodidena: 1 -- esinevad; 2 -- puuduvad. III. HINDAMINE 20. Lamba üldhinnangu saamiseks registreeritakse hindamistulemused valikutunnuste põhjal lammaste hindamise lehele (lisa 2). 21. Hindamise alusel määratakse lambad klassidesse, kusjuures klassi koodina kasutatakse alljärgnevaid numbreid: 0 -- eliitklass; 1 -- I klass; 2 -- II klass; 3 -- väljaspool klassi. 22. Klassi kuuluvate noorlammaste elusmass peab vastama lisas 3 toodud nõuetele. 23. Eliitklassi kuuluva lamba elusmass peab vastama eliitklassi nõudele ning välimik ja lihavormid peavad olema hinnatud vähemalt 4 punktiga. 24. I klassi kuuluva lamba elusmass peab vastama I klassi nõudele. 25. II klassi kuulub aretussuunale vastav keskmise suuruse ja rahuldava kehaehitusega lammas. 26. Aretussuunale mittevastav lammas on väljaspool klassi ja teda aretuses ei kasutata. Lisa 1 «Tõulammaste hindamise eeskirja» juurde Tabel 1. Villa peenusklassid Villa peenusklass Bradfordi kvaliteedinumbrites Peenusklassi piirid, mikromeetrites, µm Villa peenusklasside üleviimine mikromeetriteks, µm 80 18 ja peenem 17 70 18,1...20 19 64 20,1...22 21 62 22,1...24 23 60 24,1...26 25 58 26,1...28 27 56 28,1...30 29 50 30,1...33 32 48 33,1...36 34 46 36,1...39 37 44 39,1...41 40 40 41,4...43 42 41 43,1 ja jämedam 43 Lisa 2 «Tõulammaste hindamise eeskirja» juurde

Lisa 3 «Tõulammaste hindamise eeskirja» juurde Noorlammaste elusmassi minimaalnõuded klassidesse määramisel (kilogrammides) Tõug ja sugu Klass Vanus kuudes Vanus aastates 4 5 6 7 8 9 10 11 1 1,5 Eesti tumedapealised jäärad Eliit 36 39 42 45 48 51 54 57 60 75 I 33 35 37 39 42 46 49 52 55 70 Eesti tumedapealised uted Eliit 33 35 38 41 44 46 48 50 52 60 I 31 33 35 38 40 42 44 46 48 56 Eesti valgepealised jäärad Eliit 32 35 38 41 43 46 49 52 55 70 I 30 32 35 37 39 41 44 47 50 65 Eesti valgepealised uted Eliit 30 33 35 37 40 42 44 46 48 55 I 28 30 32 35 37 39 41 42 43 51 Lisa 11 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Tõuhobuste hindamise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 26. juuni 1990. a direktiiviga 90/427/EMÜ «Zootehnilised ja genealoogilised tingimused kabjaliste turustamisel» ja Komisjoni 20. oktoobri 1993. a otsusega nr 93/623/EMÜ «Registreeritud kabjaliste identifitseerimistunnistus (pass)». 2. Hobusetõugude hindamise eesmärgiks on tõuhobuste aretusväärtuse määramine. 3. Hobust hinnatakse Eesti Hobusekasvatajate Seltsi poolt koostatud vastavate tõugude aretusprogrammidest tulenevatest suundadest ja nõuetest lähtudes. 4. Hobuste hindamist korraldab Eesti Hobusekasvatajate Selts (edaspidi EHS), kes määrab hindamise läbiviijateks EHS-i poolt atesteeritud tõuaretuse spetsialistid. 5. Täkkude hindamise viib läbi ainult EHS-i tõuaretuse spetsialistidest moodustatud kolmeliikmeline komisjon. Komisjon hindab vaatluse teel üheaegselt vähemalt viit täkku. Komisjoni töös on õigus osaleda Tõuaretusinspektsiooni esindajal. 6. Hindamisele kuuluvad ainult tõuhobused, kelle põlvnemine on dokumentaalselt tõestatud. 7. Tõudokumentideks loetakse seemendus- ja sünnitunnistust (lisa 1) ning passi ja tõutunnistust. Hobuse omanik vastutab seemendus- ja sünnitunnistusele kantud andmete õigsuse eest. 8. Mära seemendamise kohta täidab täku omanik või seemenduspunkti esindaja seemendustunnistuse kahes eksemplaris. Ühe eksemplari saab EHS, teise eksemplari mära omanik ja see on aluseks EHS-is varsa registreerimisel. Vabapaaritusel registreerib hobusekasvataja täku karjasoleku aja alguse ja lõpu. Seemendusperioodi lõpuks teatab hobuseomanik EHS-ile andmed märade seemenduste kohta. 9. Pärast mära varssumist täidab hobuse omanik varsa sünni kohta sünnitunnistuse ja teatab sünnist EHS-ile ühe kuu jooksul. Varsa sünnitunnistus kirjutatakse välja ka surnult sünni ja abordi korral. 10. EHS registreerib mära seemendustunnistuse ja varsa sünnitunnistuse alusel varsa sünni sünniregistris pärast varsa ülevaatamist ema juures kuue kuu jooksul. Seemendus- ja sünnitunnistus säilitatakse EHS-is 20 aastat. 11. Hobusekasvatajal ei ole õigust teha parandusi hobuse tõudokumentidesse, vaid ta teatab EHS-ile tõudokumentidesse vajalike paranduste sisseviimiseks kõikidest muudatustest aretusandmetes, sealhulgas hobuse värvi ja märgiste muutustest, jõudluskontrolli tulemustest. 12. Põlvnemisandmete kahtluse korral määratakse õiged vanemad veretesti alusel. 13. Hobust hinnatakse tema eluea jooksul reeglina tõuraamatusse kandmisel ja pärast järglaste aretusväärtuse kindlakstegemist. 14. Hindamise tulemused vormistatakse hindamise kaardile (mära hindamise kaart lisas 2). Täku hindamise kaardile (lisa 3) kantakse ka hindamiskomisjoni otsuse kuupäev ja number ning see kantakse hobuse tõutunnistusele ja tõuraamatusse. 15. Hobusetõugude eristamiseks kasutatakse järgmisi tähiseid ja koode: Tõug Tähis Kood eesti hobune E 1 tori hobune T 2 eesti raskeveo tõug ER 3 trakeeni tõug Tr 4 hannoveri tõug H 5 inglise täisvereline xx 6 araabia tõug ox 7 ameerika traavel -- 8 orlovi traavel -- 9 vene traavel -- 10 muud tõud -- 11 16. Eestis aretatavatel hobustel määratakse tõug ema tõu järgi. 17. Eestis aretatavate hobusetõugude parandamiseks lubatud tõud on EHS-i poolt kindlaks määratud vastavate tõugude aretusprogrammides ja nad peavad olema kantud vastava tõu tõuraamatusse. II. TÄHTSAMAD VALIKUTUNNUSED JA ARETUSVÄÄRTUSE HINDAMINE 18. Hobust hinnatakse valikutunnuste põhjal. Valikutunnustena arvestatakse tõutüübi väljendatust, välimikku, mõõtmeid, liikumisomadusi, tööjõudlust ja järglaste väärtust. 19. Valikutunnuseid hinnatakse iga tunnuse (välja arvatud mõõtmed) osas punktidega järgmiselt: 10 -- suurepärane, veatu; 9 -- väga hea; 8 -- küllalt hea; 7 -- hea; 6 -- keskmine; 5 -- piisav; 4 -- mitterahuldav; 3 -- halb; 2 -- väga halb; 1 -- mittearvestatav. Hobuse mõõtmed kuuluvad valikutunnuste hulka, kuid neid ei hinnata. Iga aretatava tõu kohta kehtestatakse nõuded vastava tõu aretusprogrammis. 20. Tüübi hindamisel arvestatakse hobuse vastavust tema tõu kohta aretusprogrammis kehtestatud nõuetele. Tõutüüp väljendab hobuse sarnasust ideaaltüübiga. Soovitava tüübi hindamisel peab arvestama iga tõu erinevusi ja kaasaja nõudeid tema kohta. 21. Hobuse välimiku hindamisel jagatakse kehaosad kahte gruppi ja neid hinnatakse eraldi: I -- pea, kael, kere; II -- jäsemed. Hindamiskaardil antakse hobuse kehaosade kirjeldus ja kujunemine ning välimiku hindamisel ja hobuse kirjeldamisel kriipsutatakse teda iseloomustavad omadused hindamiskaardil alla. Kõiki kehaosi hinnatakse heaks, rahuldavaks või halvaks. Kui kõik kehaosad on hinnatud hea hindega, võib hobust hinnata 8--10 punktiga. Kui kõik kehapiirkonnad on hinnatud halvaks, siis kokkuvõttes välimiku üldhinne ei või olla kõrgem kui neli. 22. Hobust, kellel on mõigasluu, pätk, kõrivilistus, künahaukamine või jänesekand, üldjuhul ei hinnata ja teda ei tohi kasutada suguhobusena. Jänesekannaga hobusel, kellel on väljendunud väga hea tõutüüp ja kõrge jõudlus, võib välimikku hinnata, kuid mitte kõrgemalt kui nelja punktiga. 23. Üldmulje hindamisel arvestatakse hobuse üldist arengut sõltumata tema kehaosa hinnangust. 24. Hobuse mõõtmete hindamisel mõõdetakse sentimeetrites turja kõrgus, rinna ümbermõõt, kere põikpikkus ja kämbla ümbermõõt. Iga hobusetõu hindamisel on EHS-i juhatusel õigus suurendada mõõtmete arvu ja muuta minimaal- või maksimaalmõõtusid. 25. Hobuse hindamisel mõõtmete järgi võetakse aluseks vastavad minimaal- või maksimaalmõõdud, mis on kehtestatud vastavale tõule. Eestis aretatavatel hobusetõugudel on järgmised miinimummõõdud: eesti tõug minimaalne kõrgus turjalt täkud 136 cm märad 136 cm minimaalne kämbla ümbermõõt täkud 18 cm märad 17 cm tori tõug minimaalne kõrgus turjalt täkud 158 cm märad 156 cm minimaalne kämbla ümbermõõt täkud 21 cm märad 20,5 cm eesti raskeveo tõug minimaalne kõrgus turjalt täkud 154 cm märad 152 cm minimaalne kämbla ümbermõõt täkud 22,5 cm märad 22,0 cm Õigus on hinnata ka hobust, kes ei vasta mõõtudelt nõuetele, kuid tal on teisi kõrgelt hinnatud valikutunnuseid. 26. Hobuse allüüre (liikumisviis) hinnatakse eraldi sammus ja traavis. Allüürist sõltub hobuse liikumiskiirus, veojõud ja vastupidavus. 27. Hobuse sammu hindamisel arvestatakse sammu pikkust, sagedust, hoogsust, kõrgust, korrapärasust ja laiust. Kukesammuga hobust üldjuhul ei hinnata ja ta arvatakse suguhobuste hulgast välja. Erandjuhul, kui hobune on saanud teiste valikutunnuste põhjal väga head hinded, võib kukesammuga hobusele määrata kuni neli punkti. Hobuse traavi hinnatakse samade nõuete järgi kui sammu. Küliskäiguga hobust ei soovitata kasutada aretuses. 28. Hobuse tööjõudluse hindamisel lähtutakse tõu kasutusotstarbest, eristades ratsatõuge ja veohobuseid. 29. Eestis aretatavate hobusetõugude jõudluse hindamisel kasutatakse EHS-i poolt välja töötatud eeskirju, mis vastavad iga tõu aretusprogrammis kehtestatud nõuetele. Samuti on jõudluse hindamise aluseks piirkondlikud ja üleriigilised võistlused, kusjuures eesti ja tori tõugu sugutäkkude hindamisel arvestatakse täiendavalt litsentsimise testi ja tori tõugu sporthobustel võimekuse testi. 30. Hobuse tööjõudlust võib hinnata ka spordivõistluste hipodroomikatsete alusel. Võistlustel Eesti rekordi püstitanud või Eesti meistrivõistlustel esikoha võitnud hobusele arvestatakse maksimaalsed kümme punkti. 31. Järglaste väärtus määratakse kindlaks kõigi saadud järglaste järgi. Täkkudel hinnatakse vähemalt kahe aastakäigu järglased (vähemalt kaheksa) ja märadel vähemalt kaks varssa. Hobuse hindamisel järglaste väärtuse määramisel võetakse aluseks kolme aasta vanuselt hinnatud järglaste aretusväärtus. Lisa 1 «Tõuhobuste hindamise eeskirja» juurde

Lisa 2 «Tõuhobuste hindamise eeskirja» juurde

Lisa 3 «Tõuhobuste hindamise eeskirja» juurde

Lisa 12 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Karusloomade hindamise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Karusloomade hindamise eesmärgiks on karusloomade jõudlusandmete (suurus, viljakus, karvkatte kvaliteet ja värvi puhtus) registreerimine, nende töötlemine ja hindamine. Hindamine on aretustöö aluseks, mille järgi teostatakse karusloomade valikut. 2. Käesoleva eeskirja mõistes käsitletakse põllumajandusloomana puuris kasvatatavat karuslooma. 3. Hinnatakse kõiki karusloomi ja kohustuslik on jõudluskontroll kõigis tõukarjades ning soovitav tootmiskarjades. Jõudluskontrolli viib läbi karusloomapidaja või tema poolt volitatud isik. 4. Eesti Karusloomakasvatajate Selts (edaspidi EKS) korraldab karusloomade hindamist, hindajate koolitust ja nende atesteerimist. 5. Hindamisele kuuluvad nakkushaigustevabad loomad ning nad peavad olema märgistatud vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõuloomade märgistamise ja registreerimise» eeskirjale. 6. Karusloomade hindamise tulemusena tuuakse saadud punktide alusel välja tema klass, arvestades looma suurust, kehaehitust, karvkatte kvaliteeti ja värvust järgmiselt: Hindepunktid Klass Suurus ja kehaehitus Karvkatte kvaliteet Värvus 5 5 5 1 4--5 4--5 5 2 4--5 4--5 4 3 3--5 3--5 5 4 3--5 3--5 4 5 3--5 3--5 3 6 Kui ükski valikutunnustest on hinnatud 2 punktiga 7 Kui ükski valikutunnustest on hinnatud 1 punktiga 8 Tõulisuse hindamisel kuuluvad puhtatõuliste hulka need loomad, kes pärinevad ühest ja samast tõust (tüübist), tõusisesest aretusest, kui see on tõestatav dokumentidega, aga samuti tõule iseloomulikud loomad alates neljandast põlvkonnast. 7. Põlvnemise ja jõudluse registreerimiseks peab looma omanik või tema poolt volitatud isik algarvestusdokumentidena noorloomaregistrit tõugude viisi ning põhikarjaregistris isas- ja emaslooma registrikaarte (lisad 1--5). 8. Jõudluskontrollialustes karjades peetakse kontrollaasta jooksul algarvestust kõigi karjas olnud karusloomade (tõuisas- ja -emasloomad ning sündinud pojad) kohta. 9. Noorloomaregistrit täidetakse poegimisperioodi jooksul ja lõpetatakse, kui poegimine on läbi. Registrisse kantakse ka ostetud noorloomad. 10. Oma karja täienduseks jäetavad noorloomad kantakse noorloomaregistrist põhikarjaregistrisse ja täidetakse vastavalt emas- või isaslooma registrikaardid. 11. Karusloomi hinnatakse kas laual või käes hästi valgustatud kohas, soovitav on hinnata päevavalguslambi all. 12. Karusloomade jõudlusandmed esitatakse EKS-le, kus peetakse tõuaretusregistrit. Tõuaretusregister koosneb kahest alajaotusest, kus isasloomade registrikaartide alusel moodustatakse tõuisasloomade register ja emasloomade registrikaartide alusel tõuemasloomade register. Tõuloomaregistrisse kantakse ka ostetud isas- ja emasloomad. Looma omanik või tema poolt volitatud isik kannab EKS-i poolt saadetud arvestuslehtedele jõudlusandmed ja tagastab need töötlemiseks EKS-i andmebaasi. Andmed tuleb esitada igal aastal 10. juuniks naaritsate, 20. juuniks hõberebaste ja 10. augustiks sinirebaste kohta. 13. Arvestuslehtedele kantakse esimesel korral kõigi põhikarjaloomade põlvnemisandmed, järgmisel aastal ainult põhikarja võetud ja ostetud karusloomade põlvnemisandmed. 14. Jõudlusandmete töötlemisel vastavate programmide ja hindamismetoodika abil määratakse kindlaks karusloomade aretusväärtus. Karusloomade aretusväärtuse hindamismetoodikaid täiustatakse vastavalt tehniliste võimaluste täienemisele. 15. Karusloomade tähistamiseks algarvestusdokumentidel ja arvestuslehtedel kasutatakse lisas 6 toodud tõu ja tõutüüpide tähiseid. 16. Aretusloomade valikuks, samuti loomade tervise hindamiseks ja karjast väljaviimise põhjuste ning veterinaaria eeskirjade täitmisest ülevaate saamiseks kasutatakse algarvestusdokumentidele ja arvestuslehtedele märkimiseks lisas 7 toodud koode. 17. Andmetöötlusel saadud hindamistulemused saadab EKS looma omanikule või tema poolt volitatud isikule posti teel. II. KARUSLOOMADE HINDAMISE VALIKUTUNNUSED 18. Karuslooma hinnatakse eluea jooksul üks kord ja seda tehakse esimesel eluaastal, pärast karvkatte täielikku kujunemist. Tðintðiljasid hinnatakse kaheksa kuu vanuselt. 19. Karuslooma hinnatakse valikutunnuste alusel punktisüsteemis võttes arvesse tõugu ja tüüpi. 20. Valikutunnustena arvestatakse karuslooma suurust, karvkatte kvaliteeti, värvuse puhtust ja karuslooma viljakust ning hindamisel lähtutakse antud looma tõutüübist. 21. Karuslooma suurus määratakse tema mõõtmisel ninaotsast sabajuureni sentimeetrites. 22. Karuslooma karva kvaliteedi hindamisel arvestatakse aluskarva tihedust ja massi, katte- ja aluskarvade tiheduse ja pikkuse suhet, karvkatte elastsust ja üldist struktuuri. Hindamine toimub vaatlemise teel ja registreeritakse kõik karvkatte vead. 23. Karvkatte värvust hinnatakse visuaalselt vastavalt antud karuslooma värvustüübile ja puhtusele. Karvkatte värvuse puhtust hinnatakse kattekarvade värvuse, selle ühetaolisuse ja aluskarvade tippude värvustooni järgi. Hõberebasel määratakse veel hõbejuse protsent. 24. Emaslooma viljakust arvutatakse tema poegimisaja ja paarituseks kasutatud isasloomade, kõigi elusalt ja surnult sündinud poegade arvu ning isasloomal seemendatud emasloomade arvu ja nende tiinestumise põhjal. III. HÕBEREBASTE HINDAMINE 25. Hõberebaseid hinnatakse oktoobris-novembris. 26. Hõberebase kehaehituse ja suuruse hindamisel mõõdetakse tema keha pikkust sentimeetrites, mida hinnatakse maksimaalselt kümne punktiga, kusjuures punkte antakse järgmiselt: Isasloom Emasloom Hindepunktide (keha minimaalpikkus, cm) arv koos iseloomustusega 82 78 10 väga suur, tugev 80 76 9 väga suur, tugev 78 74 8 väga suur, tugev 76 72 7 suur, tugev 74 70 6 suur, tugev 72 68 5 keskmine, tugev 70 66 4 keskmine, tugev 68 64 3 väike, tugev 66 62 2 väike, tugev igasuguse pikkuse korral 1 nõrk kehaehitus 27. Hõberebaste karvkatte kvaliteeti hinnatakse viie punkti süsteemis järgmiselt: Näitajad Hindepunktid Väga tihe ja kohev, siidjas, elastne, ühtlase pikkusega, vastab aretatavale tüübile. Lakk on minimaalne, kattekarvad katavad aluskarva täies ulatuses seljal ja külgedel 5 Tihe, kohev, siidjas, elastne, pikkuselt vastab aretatavale tüübile. Lakk on nõrgalt arenenud. Kattekarvad katavad aluskarva täielikult seljal ja külgedel 4 Tihe, vähem kohev ja elastne, siidjas, pikkuselt vastab aretatavale tüübile, suhteliselt suure lakaga. Kattekarvad katavad aluskarva täielikult seljal. Lubatud vähene murdumine, külgedel kattekarvad hõredamad 3 Vähem tihe ja kohev, kattekarv hõredam külgedel, vähem elastne, kattekarvade pikkus ei vasta aretatavale tüübile, tugevalt arenenud lakk; lubatud murdunud karvade esinemine suuremal määral, tagumistel jalgadel võib esineda karvkatte pulstumine 2 Kui karvkatte kvaliteet ei vasta kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 1 28. Karvkatte värvust hinnatakse erinevalt sõltuvalt hõberebaste tüüpidest viie punkti süsteemis järgmiselt: 1) valgekoon-plaatinarebane: Näitajad Hindepunktid Kattekarvad sinakasmustad, läikivad; aluskarv on tumehall sinaka varjundiga. Kattekarvade hele tsoon on 10--15 mm lai, puhas, valge, läikiv. Hästi arenenud vuaal katab hõbeda 5 Samad näitajad mis 5 punktiga hindamise puhul, kuid kattekarvad on mustad; aluskarv võib olla hall 4 Kattekarvad on tumedamad, hele tsoon ei ole puhas; valge tsooni laius on vähem kui 10 mm või rohkem kui 15 mm; aluskarv on hall 3 Samad näitajad mis 3 punktiga hindamise puhul, kattekarvad on pruunika varjundiga 2 Kui ei vasta kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 1 Hõberebastel määratakse hõbejuse protsent sõltuvalt karvkatte hõbeja pinna suurusest ja selle intensiivsusest keha seljal ja külgedel järgmiselt: Näitajad Protsendid Keha on kaetud hõbejate karvadega sabajuurest kuni kõrvadeni 100 Hõbejased karvad esinevad sabajuurest kuni abaluude piirkonnani 75 Hõbejased karvad ulatuvad kuni keha keskosani 50 Hõbejased karvad esinevad kuni neljandikuni keha piirkonnast 25 Must vööt seljal ja must rist abaluude piirkonnas ei vähenda hõbejuse protsenti. Hindamisel määratakse hõbejuse esinemine 5--10-protsendise täpsusega. Teiste tüüpide rebased jaotatakse värvustooni järgi tumedateks, keskmisteks ja heledateks. 2) punarebane: Näitajad Hindepunktid Kattekarvad läikivad, punakaspruunid, puhta tooniga, aluskarv tumehall punaste tippudega 5 Samad näitajad mis 5 punktiga hindamisel, aluskarv hall punakate tippudega 4 Samad näitajad mis 4 punktiga hindamisel, kuid kattekarvad ja aluskarvade tipud on õrna kollaka tooniga 3 Samad näitajad mis 3 punktiga hindamisel, kuid kattekarvad on kollased 2 Kui ei vasta kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 1 29. Tõuloomadeks jäetud noorloomadel hinnatakse täiendavate tunnustena: 1) aluskarva värvust, määratakse karvkatte laiali puhumise teel keha selja ja külje piirkonnas; 2) hõberebastel kattekarvade heleda tsooni laiust (silma järgi). Selja ja külje osas hinnatakse heleda tsooni laiuse järgi, milline on piiratud ülevaltpoolt karvatippude pigmenteerunud osa alumise äärega, alt aga aluskarvade tippudega või hõbevöödi alumise serva järgi. Kui plaatinakarvu on 50 protsenti, ei hinnata heleda tsooni laiust, vaid plaatinakarvade intensiivsust kas keskmise või intensiivse astmena; 3) loori, hinnatakse kattekarvade ja juhtkarvade pigmenteerunud otste järgi. Sõltuvalt karvade pigmenteerunud otste pikkusest ja tihedusest, hõberebastel heleda tsooni laiusest, võib loor olla normaalne või omada teatud kõrvalekaldeid, olles «kerge» või «raske». 30. Hõberebast hinnatakse täiendavalt plaatinakarvade intensiivsuse ja hõberõnga laiuse, loori, punarebaste heledama tsooni ja punarebastel heledama tsooni intensiivsuse järgi viie punkti süsteemis: 1) plaatinakarvade intensiivsus ja hõberõnga laius: Näitajad Hindepunktide arv koos iseloomustusega Hõberõnga laius 10--15 mm 5 väga hea Hõberõnga laius 6--10 mm 4 hea Hõberõnga laius rohkem kui 15 mm 3 rahuldav Plaatinakarvade intensiivsus keskmiselt 50--75 protsenti 2 Plaatinakarvade intensiivsus suurem kui 75 protsenti 1 2) loor: Näitajad Hindepunktid Normaalne, valgete ja pigmenteerunud karvade kombinatsioon moodustab selge loori. Pigmenteerunud tippude pikkuse suhe kattekarva valge tsooni laiusesse on 1,0--1,5 5 Tugev, valgete ja pigmenteerunud osade suhe karvkattes loob mõningase tumedama varjundi 4 Väike, karvkate on mõningal määral heledamat tooni 3 Raske, karvkatte pigmenteerunud otsad on liiga pikad, kattes hõbejuse kinni ja põhjustades karvkatte liiga tumeda varjundi. Hõbejus on väljendunud nõrgalt 2 Kerge, karvkate valkjas, väga heledaks muutunud tooniga 1 3) punarebaste heledam tsoon, sada protsenti pinda arvestatakse kõrvadest kuni sabajuureni. Hindamisel määratakse heledama tsooni pindala täpsusega 5 protsenti: Näitajad Hindepunktid Tsoon puudub või võtab enda alla ca 10 protsenti keha tagajalgade piirkonnast 5 Tsoon võtab enda alla ca 30 protsenti keha tagajalgade piirkonnast 4 Tsoon võtab enda alla kuni 50 protsenti keha tagajalgade piirkonnast 3 Tsoon võtab enda alla kuni 70 protsenti keha tagajalgade piirkonnast 2 Tsoon võtab enda alla üle 70 protsendi keha tagajalgade piirkonnast 1 4) heledama tsooni intensiivsust punarebastel hinnatakse viie, nelja või kolme punktiga: Näitajad Hindepunktid Nõrk, heleda rõnga värvus kattekarvadel on oma toonilt lähedane põhitoonile 5 Keskmine, heleda rõnga värvus on tunduvalt heledam, kollane või helekollane 4 Tugev, hele rõngas on selgelt eristatav, esineb tugev kontrast põhitooni suhtes, värvilt helekollane või valge 3 IV. SINIREBASTE HINDAMINE 31. Sinirebaste hindamisaeg sõltub tüübist. Loorsinirebaseid hinnatakse oktoobris, hõbejaid sinirebaseid ja norra tüüpi sinirebaseid novembris. Hinnatakse põhikarja täienduseks valitud noorloomi arvestades looma valikutunnuste kõrval ka täiendavaid tunnuseid. 32. Sinirebaste kehaehituse ja suuruse hindamisel arvestatakse tema keha pikkust sentimeetrites ning hinnatakse maksimaalselt kümne punktiga, kusjuures punkte antakse järgmiselt: Isasloom Emasloom Hindepunktide arv koos iseloomustusega (keha minimaalpikkus, cm) 77 72 10 väga suur, tugev 75 70 9 väga suur, tugev 73 68 8 väga suur, tugev 71 66 7 suur, tugev 69 64 6 suur, tugev 67 62 5 keskmine, tugev 65 60 4 keskmine, tugev 63 58 3 väike, tugev 61 56 2 väike, tugev igasugususe pikkuse korral 1 nõrk kehaehitus 33. Sinirebaste karvkatte kvaliteeti hinnatakse viie punkti süsteemis järgmiselt: Näitajad Hindepunktid Väga tihe, kahune, siidjas, elastsete ühtlase pikkusega tihedate aluskarvadega 5 Samad näitajad mis 5 punktiga hindamisel, kuid vähem tihe ja vähem kahune 4 Samad näitajad mis 5 ja 4 punktiga hindamisel, kuid on lubatud hõredamate kattekarvade esinemine külgedel ja väiksem kattekarvade elastsus 3 Kattekarv hõre, kas liiga pikk või liiga lühike, esineb vähene kattekarvade murdumine ja pulstumine 2 Kui ei vasta kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 1 34. Sõltuvalt sinirebaste karvkatte värvusest hinnatakse loorsinirebaseid, hõbejaid sinirebaseid ja shadow sinirebaseid viie punkti süsteemis erinevate tunnust iseloomustavate näitajate järgi: 1) loorsinirebased: Näitajad Hindepunktid Erineva intensiivsusega puhas hall värvus ilma pruuni varjundita. Plaatinakarvade intensiivsus on suur, asetsevad ühtlaselt kogu keha pinnal, moodustades grafiitset värvi loori. Aluskarv on taevasinine, osaliselt värvunud, mis on erineva intensiivsusega. Ei ole lubatud astmeline hõbejus 5 Samad näitajad mis 5 punktiga hindamisel, kuid kerge pruuni varjundiga kõhu piirkonnas. Vähem väljendunud looriga või vähese astmelise hõbejusega 4 Samad näitajad mis 4 ja 5 hindepunkti puhul, kuid esineb tugevam pruun varjund või siis keskmine astmeline hõbejus 3 Pruun toon või ruske varjundiga, tugeva astmelise hõbejusega, valge aluskarva ja vähearenenud looriga 2 Kui ei vasta kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 1 2) hõbejad sinirebased: Näitajad Hindepunktid Puhas hall värvus erinevas tugevusastmes. On lubatud kerge pruunikas varjund kõhul ja käppadel. Plaatinakarvade intensiivsus on suur (hõbe ei ole avatud). Plaatinakarvad asuvad ühtlaselt kogu keha pinnal. Aluskarv on hall erineva intensiivsuse astmega 5 Samad näitajad mis 5 punktiga hindamisel, lisaks esineb pruun varjund kõhul ja käppadel 4 Samad näitajad mis 5 punktiga hindamisel, kuid pruun varjund on tugevam 3 Samad näitajad mis 5 punktiga hindamisel, kuid ruske varjundiga või lahtise hõbejusega 2 Kui ei vasta kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 1 Karusloomad, kelle karvkattel on heledam tsoon, mis on iseloomulik kuldsele tüübile, aga aluskarvade tipu värvus on iseloomulik hõbejale tüübile, hinnatakse selle näitaja järgi mitte kõrgema hindega kui 3 punkti; 3) shadow sinirebane: Näitajad Hindepunktid Valget värvi, seljal kerge looriga, milline on moodustunud plaatinakarvade pigmenteerunud otstest. Need otsad on grafiitvärvi. Aluskarva tipud on puhasvalged, aluskarvade alumine osa on taevasinise varjundiga 5 Samad näitajad mis 5 punktiga hindamisel, kuid plaatinakarvade otsad omavad kerge pruunika varjundi, loor on vähem intensiivne 4 Samad näitajad mis 4--5 punktiga hindamisel, kuid plaatinakarvade otstel on kerge pruunikas varjund, loor on vähem intensiivne 3 Plaatinakarvade tipud on pruuni värvi, aluskarvade tipud on kollaka tooniga 2 Kui ei vasta kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 1 35. Sinirebaste täpsemaks määratlemiseks värvustooni järgi jaotatakse nad kolme gruppi: 1) tumesinised (TS) -- loorsinirebastest sinised ja hõbejatest sinirebastest tumesinised rebased, kellel on aluskarva tipud ja kattekarvade pigmenteerunud osad tumesinised; 2) helesinised (HS) -- väga heleda aluskarvaga sinirebased (loorsinirebastel peaaegu valge, hõbejatel sinirebastel helesinine) ja rebased, kelle kattekarv on väga lühike või väga heledate pigmenteerunud otstega; 3) sinised (S) -- tumesinise ja helesinise grupi vahepealne sinirebane. V. NAARITSATE HINDAMINE 36. Naaritsaid hinnatakse novembris, kusjuures keha pikkuse mõõtmine ja noorlooma kaalumine on soovitav läbi viia oktoobrikuu keskel. Hinnatakse põhikarja täienduseks valitud noorloomi, arvestades looma valikutunnuste kõrval ka täiendavaid tunnuseid. 37. Naaritsate suurust hinnatakse maksimaalselt kümne punktiga, kusjuures arvestatakse tema keha pikkust sentimeetrites ja eluskaalu kilogrammides järgmiselt: Isasloom Emasloom Hindepunktide arv koos iseloomustusega keha pikkus eluskaal keha pikkus eluskaal cm kg cm kg üle 54 üle 3,3 üle 47 üle 1,7 10 väga suur 52--54 3,1--3,3 45--47 1,6--1,7 9 väga suur 50--52 2,9--3,1 43--45 1,5--1,6 8 väga suur 48--50 2,7--2,9 41--43 1,4--1,5 7 suur 46--48 2,5--2,7 39--41 1,3--1,4 6 suur 45--46 2,3--2,5 38--39 1,2--1,3 5 keskmine 44--45 2,1--2,3 37--38 1,0--1,2 4 keskmine 43--44 1,9--2,1 36--37 0,8--1,0 3 keskmine kuni 43 kuni 1,9 kuni 36 kuni 0,8 2 väike 38. Naaritsate karvkatte kvaliteeti hinnatakse viie punkti süsteemis. Olenevalt naaritsa tüübist hinnatakse sama tunnust iseloomustavaid näitajaid erinevate punktide arvuga: Hindepunktid Näitajad Valge, sinine, v.a hõbesinine ja pärlnaarits Kõik teised tüübid Karvkatte pikkus on iseloomulik aretatavale tüübile, karvkate on väga tihe, siidjas; seljal, külgedel ja kõhul katavad kattekarvad täielikult aluskarva 5 5 Samad näitajad mis 5 punktiga hindamisel, kõhul ja külgedel on karvkatte tihedus hõredam ja paistab nõrgalt aluskarva 5 4 Vähem tihe, siidjas, kattekarvad katavad aluskarva täielikult seljal, külgedel on aluskarv näha 4 3 Karvkate hõredam, aluskarv näha seljal ja külgedel 3 2 Karvkate ei vasta vastavalt kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 2 1 39. Täiendavalt hinnatakse karvkatte kvaliteedi juures valgelaigulisust, andes kuni viis punkti järgmiste antud tunnust iseloomustavate näitajate järgi: Näitajad Hindepunktid Laigulisus puudub 5 Laigulisus väike (valge laik mokal või üksikud valged karvad kõhuosal) 4 Laigulisus keskmine, laigud laiusega kuni 2 cm kõhuosal 3 Laigulisus suur, laigud laiusega 2--4 cm kõhuosal 2 Laigulisus väga suur, kõhuosal laiusega üle 4 cm 1 40. Naaritsate karvkatte värvust hinnatakse olenevalt tõust ja genotüübist kuni viie punktiga järgmiselt: 1) must standardtüüp Näitajad Hindepunktid Must selgelt väljenduva läikega, aluskarv tumehall 5 Peaaegu must, läikega, aluskarv tumehall 4 Peaaegu must, läiketa, aluskarvade tipud tumepruunid 3 Tumepruun, aluskarvade tipud tumepruunid 2 Kui ei vasta kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 1 2) pruun standardtüüp Näitajad Hindepunktid Pruun, peaaegu must, selgelt eristatava läikega, aluskarva tipud pruunid, vastavuses üldise värvitooniga 5 Erineva intensiivsusega pruun, läikega, aluskarva tipud pruunid, vastavuses üldise värvitooniga 4 Pruun, kerge ruske tooniga 3 Pruun, tugevama ruske tooniga 2 Kui ei vasta kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 1 3) mahagon Näitajad Hindepunktid Pruun, erineva intensiivsuse, selgelt väljenduva läikega, aluskarv puhas hall, tipus pruun toon, ühtne üldise värvusega 5 Pruun erineva intensiivsuse ja läikega, aluskarv hall, pruunide tippudega 4 Pruun, kerge punaka varjundiga, aluskarva tipud pruunid 3 Pruun selgelt väljendunud punaka tooniga, aluskarv pruun ruske varjundiga või heledam 2 Kui ei vasta kõrgemates hindepunktides toodud nõuetele 1 41. Musta ja tumepruuni tüüpi standardnaaritsatel alandatakse selja ja kõhu värvi erinevuse puhul hinnet ühe punkti võrra. Standardsetel ja musta tüüpi naaritsatel peab karvkate olema ühtlase pikkusega. VI. TÐINTÐILJADE (CHINCHILLA) HINDAMINE 42. Tðintðiljasid hinnatakse kaheksa kuu vanuselt. Hindamistulemuste alusel jagunevad noored kas tõu- või nahaloomadeks. 43. Tðintðiljade hindamisel arvestatakse lisaks valikutunnustele loori olemasolu, kõhualust karvkatet, rõnga laiust ja värvust, karva tippu, tekstuuri, konforit, karvkatte üldilmet, punaka varjundi olemasolu ja tumedust. 44. Tðintðiljasid hinnatakse vaatlemise ja kompamise teel, kusjuures punkte antakse järgmiselt: Tunnused Näitajad Hindepunktid Suurus väga suur, 570--620 grammi 8--9 suur, 510--570 grammi 6--7 keskmine, 480--510 grammi 4--5 väike, 420--480 grammi 2--3 Karva tugevus karv on püstine 8--9 pehme puusadel, püstine tagakehal 6--7 pehme, ei lamandu 4--5 nõrk, üleni lamandub 2--3 Karva tihedus Väga tihe, ei saa lahti puhuda 8--9 tihe 6--7 keskmine 4--5 õhuke 2--3 Karva pikkus 2,5--3,5 sentimeetrit 8--9 pikem kui 3,7 sentimeetrit 6--7 alla 2,5 sentimeetri 4--5 ebaühtlane 2--3 Karva värvus tipud ja alusvill väga puhta tooniga 8--9 määrdunud karvatipud 6--7 kergelt värvist väljas 4--5 karvatipud ja alusvill värvist väljas 2--3 Loor ninast sabani 8--9 puudulik kaela või puusade piirkonnas 6--7 puudub kaela ja puusade piirkonnas 4--5 vähene või puudulik loor 2--3 Kõhualaune karvkate valge ja puhas 8--9 valge 6--7 kreemikas 4--5 hall 2--3 Rõnga laius 4--4,5 millimeetrit 8--9 3 millimeetrit 6--7 peaaegu rõngata 4--5 rõngata 2--3 Rõnga värvus puhas, särav, valge 8--9 puhas, valge 6--7 määrdunud, segunenud 4--5 hall 2--3 Karva tipp pikk, terav, 3--4 millimeetrit 8--9 keskmise pikkusega 6--7 rõngas nähtav läbi tippude 4--5 tipud puuduvad 2--3 Tekstuur kaunis, siidjas 8--9 kare 6--7 väga kare 4--5 villane 2--3 Konfor väga kompaktne, tugev kael 8--9 tugev kael, nõrgalt koonusjas 6--7 keskmine, nõrk kael 4--5 koonusjas loom 2--3 Karvkatte üldilme pööristeta ja lõhenemisteta 8--9 esinevad pöörised ja lõhenemine 2--3 Punakas varjund puudub tippudel 8--9 tippudel nõrk pruun varjund 6--7 tipu ümbrus määrdunud 4--5 punakas toon tippudel 2--3 Tumedus väga tume 8--9 tume 6--7 keskmine 4--5 hele 2--3 45. Tðintðiljade värvustüübid määratletakse järgmiselt: 1) standard tðintðilja -- aluskarv sinakashall erineva intensiivsusega, kattekarvad mustjashallid sinaka varjundiga, kattekarvade tippudel valge rõngas, moodustades mustad tipud; 2) black velvet tðintðilja -- aluskarv mustjas-sinakashall erineva intensiivsusega, selja, puusade ja külje kattekarvad on mustad erineva intensiivsusega ning nendel puudub rõngas, mistõttu jääb sametine mulje, kõhu- ja rinnaosas rõngas. Lisa 1 «Karusloomade hindamise eeskirja» juurde

Lisa 2 «Karusloomade hindamise eeskirja» juurde

Lisa 3 «Karusloomade hindamise eeskirja» juurde

Lisa 4 «Karusloomade hindamise eeskirja» juurde

Lisa 5 «Karusloomade hindamise eeskirja» juurde

Lisa 6 «Karusloomade hindamise eeskirja» juurde Tõu ja tõutüüpide koodid 1. Punarebane ja hõberebane (Vulpes vulpes) mutandid 2. Punarebane ja hõberebane (Vulpes vulpes) kombinatsioonid 3. Sinirebased (Alopex lagopus) 000 punarebane 030 goldfox 060 sinirebane 001 standard hõberebane 031 golden crossfox 061 lumivalge polaarrebane 002 alaska hõberebane 032 silver crossfox 062 arktiline pärl 003 albiino 033 safiir (pärl 1 + pärl 2) 063 safiirrebane 004 burgundia 034 merevaik (burgundpärl) 064 arktiline sinine (norra safiir) 005 kollikott 035 koidupuna (kollikottpärl) 065 albiino 006 pärl 1 036 ehapuna (bollertpärl) 070 shadow rebane 007 pärl 2 037 safiirmerevaik 071 jotun/sinine täht (bluestar) 008 raadiumrebane 038 jääsinine (plaatinapärl) 072 haugen platinum 009 trintrumrebane 039 punane pärl (dakota kuld) 073 lapi/botnia sinine 015 plaatina 040 cinnamon gold (burgunderred) 016 kuldplaatina 041 sügiskuld (amberred) 017 valge näoga 042 arktilise marmori ristand 018 rõngaskael 049 teised puna/hõbe kombinatsioonid 019 gruusia valge 020 akustiline marmor 021 arktiline marmorvalge 022 sunglo 023 sunglo valge 024 fire factor 4. Kährikud (Nyctereutes procyonoides) 5. Naaritsad (Mustela vison) 096 kährik 100 standard (must) 097 valge kährik 109 mahagon 210 standard (pruun) 220 scanbrown Lisa 7 «Karusloomade hindamise eeskirja» juurde Karusloomade kasutamise ja karjast väljaviimise põhjuste märkimisel kasutatavad koodid 1. SÜND -- IMETAMINE 2. VÕÕRUTUS -- NAHASTUS Emasloomad Pesakond Põhiloomad Pojad 00 nahastada 10 surnud 20 müüdud 30 müüdud 01 udara turse ja põletik 11 nõrgad pojad 21 isutus 31 aeglane kasv 02 väga vähe piima 12 ebaühtlased pojad 22 halb konditsioon 32 munandite deformatsioon või puudus 03 teised probleemid udaraga 13 palju surnud poegi 23 vähe või erinev nisanibude arv 33 vähe või erinev nisanibude arv 04 isutus 14 hea amm 24 laktatsioonijärgne kurtumus 34 naha defektid 05 halb ema 15 väärarendid 25 suguelundite vigastused 35 karvanärimine 06 poegade hävitamine 16 hammustushaavad 26 spasmid, konvulsioonid 36 halb üldmulje 07 mädaemakas 17 kannibalism 27 agressiivsus 37 agressiivsus 08 haige/surnud 18 haige/surnud 28 haige/surnud 38 haige/surnud 09 ebastabiilne närvisüsteem 3. PAARITUS -- POEGIMINE Emasloomad 4. KUNSTLIK SEEMENDUS Isasloomad 40 müüdud 50 müüdud 60 mittetäielik ind 41 nõrk ind 51 munandite vigastus 61 emal kasutatud hormoone 42 nõrk suguline instinkt 52 nõrk suguline instinkt 62 isal kasutatud hormoone 43 inna puudumine 53 halb sperma kvaliteet 63 enne seemendust kasutatud paaritamisel 44 liigne rasvumine või liiga kõhn 54 väike suguline aktiivsus 64 vigastatud seemendamisel 45 genitaalide vigastus 55 suguelundite vigastus 65 testitud inna määrajaga 46 abort 56 munandite väärareng 66 paaritatud pärast seemendamist 47 ebanormaalne käitumine 57 ebanormaalne käitumine 67 liiga vara seemendatud 48 haige/surnud 58 haige/surnud 68 liiga hilja seemendatud 49 loodetavalt tiine 69 halb sperma kvaliteet 90 liiga varane poegimine 70 seemendatud külmutatud spermaga 91 hiline poegimine 99 muud Lisa 13 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Veiste tõukarja hindamise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Tõukarja hindamise eesmärgiks on selgitada välja tõu paremik, omada ülevaadet majapidamiste karjaaretuse tasemest ning võrdlusandmete alusel suunata vastava tõu aretust. 2. Hindamise tulemusena tunnustatakse tõukari vastavasse klassi ja nimetatakse tõuraamatukarjaks. 3. Tõukarja hinnatakse üks kord kolme aasta jooksul ning seda viib läbi vastava tõuaretusühingu (aretusühistu) poolt moodustatud komisjon. 4. Komisjoni juhib vastava tõuaretusühingu (aretusühistu) tegevjuht või tõuaretusosakonna juhataja ja liikmeteks on tõuaretusühingu (aretusühistu) konsulent ning karja asukohajärgse maakonna veterinaarkeskuse veterinaararst. Hindamine toimub tõukarja omaniku juuresolekul. Komisjoni töös on õigus osaleda Tõuaretusinspektsiooni ning Veterinaar- ja Toiduinspektsiooni esindajatel. 5. Hindamisele kuulub nakkushaigustevaba tõukari, kus on hindamise ajal vähemalt kaheksa (eesti maatõul vähemalt neli) hinnatavasse tõugu kuuluvat lehma ja vähemalt pooled neist on antud tõu suhtes puhtatõulised (veresus vähemalt 90%). 6. Komisjoni otsuse alusel omistatakse tõukarjale tõuraamatukarja eliit-, I, II või III klassi nimetus, mille kinnitab tõuaretusühingu (aretusühistu) juhatus. Hindamise tulemused esitatakse Tõuaretusinspektsioonile. 7. Hindamiseks täidetakse käesolevale eeskirjale juurdelisatud vormidel tabelid (lisad 1--3), mis on aluseks otsuse tegemisel ja jäävad hindamiskomisjoni otsuse kohustuslikeks lisadeks. Hindamiskomisjoni otsuses (vorm lisas 4) märgitakse saadud punktide üldarv ja sellele vastav klass. Otsus vormistatakse kahes eksemplaris, millest üks jääb karja omanikule ja teine tõuaretusühingule (aretusühistule). 8. Kui tõukarja omanik või tema poolt volitatud isik on rikkunud jõudluskontrolli arvestuse, tõuaretuse või veterinaaria eeskirju, tühistatakse tõukarja tunnustamise otsus. 9. Tõukarja tunnustamine annab omanikule või tema poolt volitatud isikule õiguse müüa loomi tõuloomadena. 10. Hindamisest kokkuvõtete tegemisel rühmitatakse tõuraamatukarjad vastavalt lehmade arvule alljärgnevalt: 8--20 lehma, maakarjal 4--20 lehma; 21--50 lehma; 51--100 lehma; üle 100 lehma. II. PÕHINÕUDED 11. Veised peavad olema märgistatud vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale». Tõukarja omanik või tema poolt volitatud isik peab tõukarja kohta nõuetekohast jõudluskontrolli arvestust ja tagab majapidamises testpullide järglaste järgi hindamise. 12. Tõuraamatukarjas peab lehmade üldarvust olema tõuraamatusse kantud lehmi (protsentides) alljärgnevalt: eliitklassis -- 60, sellest A osas vähemalt 30; I klassis -- 60, sellest A osas vähemalt 20; II klassis -- 50, sellest A osas vähemalt 20; III klassis -- 50, sellest A osas 0. 13. Tõukarja hindamiseks vastavad minimaalsed jõudlusnäitajad kinnitab tõuaretusühing (aretusühistu) lähtudes aretusprogrammist ning hindamisel võetakse aluseks tõukarja eelmise kontrollaasta jõudlusnäitajad. 14. Lehmnoorkarja hindamisel võetakse aluseks nende vanus esmakordsel poegimisel. 15. Punktisüsteemis hindamise punktiarvestuse minimaalmääraks on: eliitklassil -- 100; I klassil -- 80; II klassil -- 70; III klassil -- 50. III. HINDAMINE 16. Hindamisel võetakse aluseks jõudluskontrolli andmed eelmise kontrollaasta kohta ja tõukarja ülevaatuse tulemused. 17. Tõuaretusühing (aretusühistu) toob jõudluskontrolli andmete alusel välja tõuraamatukarja kohta hindepunktid igal aastal ning saadud hindepunktidele liidetakse viimase ülevaatuse (karja üldmulje, karja tervis) hindepunktid. Kui saadud punktide üldsumma muudab tõuraamatukarja klassi, siis viib komisjon läbi tõuraamatukarja hindamise enne korralist hindamist. 18. Hindamine toimub 0,1-punktilise täpsusega. 19. Lehma piimajõudluse hindamisel arvestatakse iga piimarasvakilogrammi eest 0,01 punkti ja iga valgukilogrammi eest 0,25 punkti. 20. Lehmade üldarvust tõuraamatu A-ossa kantud lehmade iga protsendi eest arvestatakse 0,1 ja B-ossa kantud lehmade eest 0,05 punkti. 21. Lehmmullikate hindamisel arvestatakse nende vanuse eest esmakordsel poegimisel punkte, kui esmaspoegimise vanus on: eesti mustakirjul ja eesti punasel tõul: 24--26 kuud --8 punkti; 27--29 kuud --5 punkti; üle 29 kuu --0 punkti; eesti maatõul: 27--29 kuud --8 punkti; 30--32 kuud --5 punkti; üle 32 kuu --0 punkti. 22. Tõuaretusühingule (aretusühistule) tõuaretuse eesmärgil müüdud ühe pullvasika müük annab ühe punkti. 23. Testseemendust hinnatakse viie punktiga. 24. Tõukarja osalemise eest näitustel ja konkurssidel arvestatakse viis punkti. 25. Tõukarja tervist hinnatakse kuni viie punktiga, arvestades tõukarja tervishoiualast olukorda ning profülaktiliste veterinaartöötluste läbiviimist ja veterinaarteenistuse ettekirjutuste täitmist. 26. Karjakasvatuse üldmulje eest võib arvestada kuni 10 punkti. Hindamisel arvestatakse karja tõutüüpi, loomade pidamist ja söötmist, karjakasvatuse töökultuuri. Hinde annab komisjoni iga liige eraldi 0,5-punktise täpsusega ning üldklassi väljatoomisel arvutatakse keskmine hinne 0,1-punktise täpsusega. Lisa 1 «Veiste tõukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 2 «Veiste tõukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 3 «Veiste tõukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 4 «Veiste tõukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 14 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Sigade tõukarja hindamise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Sigade tõukarja hindamise eesmärgiks on saada terviklik ülevaade seakarjade tasemest. 2. Sigade tõukarja hindamine viiakse läbi igal aastal ajavahemikus 1. juunist kuni 1. novembrini. Hindamist viib läbi komisjon, keda juhib vastava tõuaretusühingu (aretusühistu) tegevjuht või aretusspetsialist ja liikmeteks on vastava tõuaretusühingu (aretusühistu) piirkonna konsulent ja karja asukohajärgse maakonna veterinaarkeskuse veterinaararst. Komisjoni töös on õigus osaleda Tõuaretusinspektsiooni ning Veterinaar- ja Toiduinspektsiooni esindajatel. 3. Esmakordsele hindamisele kuulub seakari, kui ta on tunnustatud vastava tõuaretusühingu (aretusühistu) konsulendi poolt. 4. Hindamisele kuulub nakkushaigustevaba tõukari. 5. Hindamisel koostatakse vormikohane otsus kahes eksemplaris, millest üks jääb looma omanikule, teine vastavale tõuaretusühingule (aretusühistule). 6. Hindamine toimub punktisüsteemis. Komisjoni otsuse põhjal omistatakse seakarjale aretus- või tõukarja nimetus, mille saamiseks peab karja olema hinnatud alljärgnevalt: aretuskari -- 100 ja enam punkti; tõukari -- 86--100 punkti. 7. Seakarjale ei omistata aretuskarja nimetust, kui karjas olevatest kultidest on hinnatud kontrollkatsejaamas vähem kui 25 protsenti. 8. Aretuskarjaks tunnustamine annab looma omanikule õiguse müüa tõunoorkulte ja tõunooremiseid, tõukarjaks tunnustamine -- tõunooremiseid. 9. Hindamistulemused vaatab läbi ja kinnitab vastava tõuaretusühingu (aretusühistu) juhatus. Andmed esitatakse hinnatud tõukarja omanikule ja Tõuaretusinspektsioonile. 10. Kui tõukarja omanik või tema poolt volitatud isik rikub jõudluskontrolli arvestuse, tõuaretuse või veterinaaria eeskirju, võetakse tõuaretusühingu (aretusühistu) poolt ära tõukarja nimetus. II. PÕHINÕUDED 11. Hinnatava tõukarja omanikult nõutakse põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirja» ning «Sigade jõudluskontrolli eeskirja» täitmist. III. HINDAMINE 12. Hindamise aluseks on kultide nuuma- ja lihajõudlus, emiste jõudlus, noorsigade nuuma- ja lihajõudlus, veterinaarne olukord ja seakasvatuse üldmulje. 13. Kultide hindamise aluseks on jõudluse andmed ülevaatuse päeval. 14. Emistel võetakse hindamise aluseks keskandmebaasist keskmised jõudluse näitajad 1. jaanuaril karjas olnud emiste kohta. 15. Noorsigadel on hindamise aluseks kalendriaasta jooksul karja valitud noorsigade andmed. 16. Hindamistulemused kantakse kultide (sealhulgas noorkuldid), emiste ja noorsigade jõudluse arvestamiseks käesolevale eeskirjale juurdelisatud hindamislehtedele (lisad 1--3), mis jäävad hindamisotsuse kohustuslikeks lisadeks ja mille alusel vormistatakse otsus (lisa 4) kahes eksemplaris. Komisjon võib hindamislehtedele kanda andmeid mitme aasta kohta. 17. Seakarja esmakordsel hindamisel, kui puuduvad keskandmebaasis emiste ja noorsigade jõudlusandmed 1. jaanuari seisuga, võib komisjon võtta hindamisel aluseks keskandmebaasi hindamise ajaks laekunud andmed, märkides ajavahemiku pikkuse vormistatava otsuse ettepanekute osas (lisa 4). 18. Kultide hindamisel arvestatakse sigade aretuses esikohale tõusnud tailiha suurendamise vajadust lihakehas ja aluseks võetakse põhiliselt nuuma- ja lihaomadused ning selektsiooniindeks. 19. Noorkuldid hinnatakse omajõudlusandmete (tailiha protsent mõõdetuna ultraheliaparaadiga ja 100 kilogrammi saavutamise vanus) ja külgsugulaste selektsiooniindeksi järgi. 20. Kultide hindamisel võetakse aluseks selektsiooniindeks. 21. Kultide nuuma- ja lihajõudluse hindamisel arvestatakse punkte komisjoni poolt hinnatud näitajate (lisa 1) põhjal. 22. Noorkultidel arvestatakse punkte järgmiselt: Punktid 1. 100 kilogrammi saavutamise vanus kuni 190 päeva üle 190 päeva 15 punkte ei anta 2. tailiha protsent (mõõdetuna ultraheliaparaadiga Piglog 105) 53 54 55 56 edasi iga kasvav protsent ­1 0 +1 +2 +1 eelneva protsendi punktile 3. külgsugulaste selektsiooniindeksi järgi 99 100 101 102 edasi indeksi kasvu korral ühe võrra ­1 0 +1 +2 +1 eelneva indeksi punktile 23. Kulte hinnatakse kontrollnuuma selektsiooniindeksi järgi järgmiselt: Selektsiooniindeks Punktid 99 100 101 102 edasi indeksi kasvu korral ühe võrra ­2 0 +2 +4 +2 eelneva indeksi punktile 24. Karja hindamisel arvestatakse kultide keskmist punktisummat. Saadud punktide summa jagatakse karjas olevate kultide arvuga. 25. Emiste jõudluse hindamisel arvestatakse punkte järgmiselt (lisa 2): Näitaja Punktid Keskmine poegimise vanus 400 päeva -- ühepäevane erinevus 5 + või ­0,1 Elusalt sündinud põrsaste keskmine arv pesakonnas 10 põrsast -- keskmine 0,1-põrsane erinevus 10 + või ­1 Keskmise põrsaste arvu vähenemine pesakonnas 21 päeva vanuselt võrreldes sünniga: 1,0 põrsa vähenemine 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 üle 1,9 5,0 4,5 4,0 3,5 3,0 2,5 2,0 1,5 1,0 0,5 punkte ei anta Keskmise pesakonna mass 21 päeva vanuselt 55 kilogrammi -- ühekilogrammine erinevus 5 + või ­0,5 26. Noorsigade jõudluse hindamisel arvestatakse punkte järgmiselt (lisa 3): Näitaja Punktid Aasta jooksul ultraheliaparaadiga Piglog 105 mõõdetud ja karja valitud noorsigadel karja keskmine tailiha protsent 55 15 -- üheprotsendine erinevus + või ­1 100 kilogrammi saavutamise vanus keskmisena karja valitud noorsigadel 210 päeva 15 -- ühepäevane erinevus + või ­0,5 27. Hindamisel arvestatakse ka sigade veterinaar-sanitaarset olukorda, võttes arvesse kontrollaasta jooksul läbi viidud sigade veterinaarseid uuringuid, nende tervist ja hinnates seda maksimaalselt viie punktiga. 28. Hindamisel arvestatakse sigade tõuaretuse üldist taset, sigade välimikku, selle vastavust tõutüübile, sigade ühtlikkust paigutamisel, sigala mikrokliimat, heakorda ja puhtust kogu territooriumil, hinnates olukorda tervikuna maksimaalselt kümne punktiga. Lisa 1 «Sigade tõukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 2 «Sigade tõukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 3 «Sigade tõukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 4 «Sigade tõukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 15 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Lammaste tõukarja hindamise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Tõukarja hindamise eesmärgiks on saada regulaarselt ülevaadet tõumajapidamiste karjaaretuse ja karja kultuuri tasemest ning majapidamisi selle alusel omavahel võrrelda. 2. Hinnatakse üks kord aastas hiljemalt 1. detsembril. Hindamise viib läbi komisjon, keda juhib Eesti Lambakasvatajate Seltsi (edaspidi ELaS) tegevjuht ja liikmeteks on ELaS-i poolt atesteeritud tõuaretuse spetsialist või ELaS-i kohaliku osakonna juhataja ja karja asukohajärgse maakonna veterinaarkeskuse veterinaararst. Komisjoni tööst võtab osa karja omanik. Komisjoni töös on õigus osaleda Tõuaretusinspektsiooni ning Veterinaar- ja Toiduameti esindajatel. 3. Komisjon hindab karja punktisüsteemis. Hindamistulemused kantakse käesolevale eeskirjale juurdelisatud hindamislehele (lisa 1), mis jääb hindamisotsuse kohustuslikuks lisaks ja mille alusel teeb komisjon hindamisotsuse (vorm lisas 2). Otsus vormistatakse kahes eksemplaris, millest üks jääb karja omanikule ja teine ELaS-le. Komisjon võib hindamislehele kanda andmeid mitme aasta kohta. 4. Komisjoni otsuse alusel omistatakse karjale aretus- või tõukarja nimetus. Kui komisjon on hinnanud karja 50--79 punktiga, omistatakse karjale tõukarja nimetus, kui 80 ja enama punktiga, siis aretuskarja nimetus. Hindamise tulemused vaatab läbi ja kinnitab ELaS-i juhatus ning need esitatakse Tõuaretusinspektsioonile. 5. Kui tõukarja omanik või tema poolt volitatud isik rikub jõudluskontrolli arvestuse, tõuaretuse või veterinaaria eeskirju, võetakse ära tõu- või aretuskarja nimetus. II. PÕHINÕUDED 6. Aretuskarjas peab olema vähemalt 20 põhikarja utte ja 30 protsenti lammastest kantud tõuraamatusse. 7. Aretus- ja tõukarjas kasutatavad sugujäärad peavad olema puhtatõulised ja kuuluma vähemalt I klassi vastavalt põllumajandusministri kinnitatud «Tõulammaste hindamise eeskirjale». 8. Tõukari peab olema nakkushaiguste vaba. Parasitaar- ja teiste ajutiselt esinevate haiguste tõrjel tuleb täpselt täita veterinaarteenistuse ettekirjutusi. 9. Lambad peavad olema identifitseeritud vastavalt põllumajandusministri kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale». 10. Tõukarja omanik või tema poolt volitatud isik peab tõukarja nõuetekohast jõudluskontrolli arvestust. III. HINDAMINE 11. Karja hindamisel võetakse aluseks jooksva aasta jõudlusandmed ja karja olukord hindamise momendil. Mõnede jõudlusnäitajate puudumisel võidakse komisjoni otsusel aluseks võtta eelmise aasta andmed. 12. Hinnatakse kõiki näitajaid 0,1 punkti täpsusega. 13. Aretusväärtuse hindamisel arvestatakse karjale 0,4 punkti, kui 1 protsent hinnatud põhikarja noorjääradest ja -uttedest kuulub eliitklassi ja 0,3 punkti, kui 1 protsent hinnatud noorjääradest ja -uttedest kuulub I klassi. 14. Uttede sigivust hinnatakse 20 punktiga, kui saja paaritatud tumedapealise ute kohta on sündinud 140 ja saja valgepealise ute kohta 160 talle. Uttede sigivust arvutatakse järgmise valemi abil

Punktide arvu suurendatakse või vähendatakse 0,3 punkti võrra, kui tallede arv on ühe talle võrra suurem või väiksem. 15. Tallede üleskasvatamist (võõrutamiseni) hinnatakse 15 punktiga, kui saja poeginud tumedapealise ute kohta on üles kasvatatud 125 ja valgepealise ute kohta 144 talle. Tallede üleskasvatamist arvutatakse järgmise valemi abil

Punktide arvu suurendatakse või vähendatakse 0,3 punkti, kui tallede arv on ühe talle võrra suurem või väiksem. 16. Iga tõulamba müümine annab kolm punkti, kui iga saja paaritatud ute kohta on müüdud kokku viis eliit- ja I klassi jäära või kümme utte. 17. Iga põhikarja suurendamiseks jäetud või karja suurendamiseks ostetud ute eest arvestatakse 0,3 punkti. 18. Karja kohta peetavat karjakontrolli ja jõudluskontrolli arvestust hinnatakse kuni kümne punktiga. 19. Karjakasvatuse üldmulje eest võib arvestada kuni viis punkti. Hindamisel arvestatakse karja üldmuljet, lammaste pidamist ja söötmist, karjamaade olemasolu, lambakasvatuse töökultuuri ja lammaste osalemist näitustel ja konkurssidel. Lisa 1 «Lammaste tõukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 2 «Lammaste tõukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 16 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Tõulinnukarja hindamise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Linnukarja hindamise eesmärgiks on saada regulaarselt ülevaadet linnukarja aretuse tasemest ning selle alusel võrrelda majapidamiste taset. 2. Linnukarja hindamine viiakse läbi igal aastal 1. märtsist kuni 30. juunini karjades, kus on 100 ja enam lindu. 3. Hindamist teostab komisjon, mida juhib esimehena Eesti Linnukasvatajate Seltsi (edaspidi ELS) tegevjuht ning liikmeteks on ELS-i konsulent või juhatuse liige ja linnukarja asukohajärgse maakonna veterinaarkeskuse veterinaararst. Komisjoni tööst kutsutakse osa võtma linnukarja omanik (või tema volitusel esindaja). Komisjoni töös võivad osaleda Tõuaretusinspektsiooni ning Veterinaar- ja Toiduinspektsiooni esindajad. 4. Komisjoni kutsub kokku ELS-i komisjoni esimees. Hindamistulemused kantakse käesolevale eeskirjale juurdelisatud hindamislehele (lisa 1), mis jääb hindamiskomisjoni otsuse kohustuslikuks lisaks. Hindamisotsuse (vorm lisas 2) vormistab komisjon kahes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb ELS-ile ja teine tõukarja omanikule. Hindamislehtedele võib kanda andmeid mitme aasta kohta. 5. Komisjoni otsuse põhjal omistatakse linnukarjale aretus-, tõu- või paljunduskarja nimetus. 6. Hindamistulemused vaatab läbi ja kinnitab ELS-i juhatus. Andmed esitatakse hinnatud tõukarja omanikule ja Tõuaretusinspektsioonile. 7. Kui linnukasvataja rikub tõuaretuse, veterinaaria või tõuaretuse algarvestuse eeskirju, kustutatakse linnukari aretus-, tõu- või paljunduskarja nimekirjast. II. PÕHINÕUDED 8. Aretus-, tõu- ja paljunduskarjas tuleb nõuetekohaselt pidada linnukarja zootehnilist, toodangu ja tõuaretusalast algarvestust. 9. Tõulinnukari peab olema nakkushaiguste vaba. Haiguste tõrjel tuleb täpselt täita veterinaarteenistuse ettekirjutusi. 10. Aretus-, tõu- ja paljunduskarja hindamise eeltingimuseks nende põhikarjas hoidmisel loetakse üldreeglina kõikide lindude munatoodangu, haudemunade osatähtsuse ja kvaliteedi ning noorlindude (kuni viiekuused) osas järgmiste miinimumnõuete täitmist: täitmist: Kanad Kalkunid Muskuspardid Pardid Põldvutid Haned Sinikaelpardid munakana lihamunakana lihakana Munatoodang linnu kohta aastas (tk) 260 200 180 110 60 120 280 40 40 (kg) 15,00 ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ Haudemunade osatähtsus kogutoodangus (%) 40 40 60 70 70 75 75 55 70 Munade kooruvus (%) 80 75 65 60 60 60 75 60 60 Noorlindude säilivus (prakeerimiseta)* 92 92 95 85 90 90 95 90 95 Täiskasvanud lindude säilivus 90 90 92 94 92 92 92 95 93 Paaritusrühmade arv aretusliinis** 60 60 60 60 60 60 60 60 60 * Arvestatud munakanadel kuni 18 nädalani, lihalindudel tapavanuseni. ** Ainult aretuskarjades. III. HINDAMISE ALUSED 11. Komisjon hindab linnukarja kõigi linnuliikide osas maksimaalselt 100 punktiga. 12. Linnukarja hindamisel arvestatakse tõuaretusalase dokumentatsiooni nõuetekohast pidamist, munatoodangut, haudemunade osatähtsust kogutoodangus ja kvaliteeti, söödakulu, kanade munajõudluse konkursist osavõttu ning majapidamise tootmiskultuuri. 13. Tõuaretusalase dokumentatsiooni korrasoleku (hindamise andmed, lindude käibe- ja munemislehed, söödaratsioonid, toodangu arvestus) eest võib arvestada kuni 20 punkti, kusjuures tõuaretusliku arvestuse vormide nõuetekohane pidamine majapidamises annab kuni 10, lindude käibe- ja munemislehtede nõuetekohane pidamine lindlate lõikes kuni 5 ja toodangu täpne arvestus lindlate, tõugude ja lindude munemisaastate järgi ning söötmise vastavus toodangu ja vanuserühmadele kuni 5 punkti. 14. Hindamisel võetakse arvesse majapidamise tõuaretuse taset, veterinaarsanitaarset olukorda, üldist heakorrastust, hinnates seda kuni 20 punktiga, sealhulgas lindlate üldise korra ja puhtuse eest kuni 5 punkti, lindla üldise heakorrastuse eest kuni 5 punkti ning veterinaar-sanitaarsete eeskirjade täitmise (desomatid, eririietus, dokumentatsioon) eest lindlas kuni 10 punkti. IV. MUNAKANADE KARJA HINDAMINE 15. Munatoodangu hindamisel arvestatakse keskmist toodangut kana kohta aastas ja täiendavalt võetakse arvesse kanakarja käibekiirus, andes munatoodangu eest kokku 25 punkti. 16. Kana kohta aasta keskmise munatoodangu arvestamise aluseks võetakse ainult aretus- ja paljunduskarja I ja II munemisaasta munatõugu kanade toodang (ka kilogrammides) ilma noorlindude toodanguta, arvestades punkte järgmiselt: Munade arv Toodang kilogrammides Hindepunktid Munade arv Toodang kilogrammides Hindepunktid üle 260 256­250 251­255 246­250 üle 16,25 16,00­16,19 15,69­15,94 15,38­15,63 20 18 16 14 241­245 236­240 231­235 226­230 alla 225 15,06­15,31 14,75­15,00 14,44­14,69 14,13­14,38 alla 14,06 12 10 8 6 4 17. Munatoodangu andmete hindamisel arvestatakse täiendavalt kanakarja käibekiirust, kus näitaja 1,3 ei suurenda ega vähenda munatoodangu eest antavat punktide arvu. Käibekiirus üle 1,3 vähendab ja alla 1,3 suurendab munatoodangu eest antavaid punkte alljärgnevalt

1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 +5 +4 +2 0 ­2 ­4 1,6 1,7 1,8 1,9 2,0 ­6 ­8 ­10 ­12 ­14 18. Haudemunade osatähtsuse määramisel sugukarja kogutoodangust arvestatakse haudemunade müügiprotsenti ja munade kvaliteedi hindamisel kooruvust, hinnates seda kuni 20 punktiga. 19. Haudemunade kogutoodangust müüdud ja kasutatud (protsendi hulka võetakse ka hautamine oma majapidamises) haudemunade protsendi põhjal arvestatakse punkte järgmiselt: Protsendid Hindepunktid Protsendid Hindepunktid üle 60 56­60 51­55 46­50 41­45 20 18 16 14 12 36­40 31­35 26­30 21­25 alla 20 10 8 6 4 2 20. Munade kooruvust arvestatakse haudedokumentide järgi protsentides, vähendades koorumisel alla 90% punktis 18 antud kahekümnepunktist punktisummat iga protsendi eest 0,5 punkti: Protsendid Hindepunktid Protsendid Hindepunktid 90 89 88 87 86 85 84 83 82 81 80 0 ­0,5 ­1,0 ­1,5 ­2,0 ­2,5 ­3,0 ­3,5 ­4,0 ­4,5 ­5,0 79 78 77 76 75 74 73 72 71 70 ­5,5 ­6,0 ­6,5 ­7,0 ­7,5 ­8,0 ­8,5 ­9,0 ­9,5 ­10,0 21. Söödakulu hindamisel võetakse aluseks 10 muna tootmiseks vajalik 1,7 kilogrammi sööta, arvestades selle eest 10 punkti ja iga 0,1 kilogrammi võrra suuremal kasutamisel vähendatakse punkte 1 võrra ning iga 0,1 kilogrammi vähemkasutamisel suurendatakse punkte 1 võrra. Maksimaalselt on võimalik arvestada sööda kasutamise eest 12 punkti: Söödakulu kilogrammides Hindepunktid Söödakulu kilogrammides Hindepunktid 1,5 ja alla 1,6 1,7 1,8 1,9 2,0 12 11 10 9 8 7 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 6 5 4 3 2 22. Kanakarja hindamisel arvestatakse ka osavõttu kanade munajõudluse konkursist Kehtna kontrollkanalas, andes esikoha saavutamise eest 3 punkti ja teise koha saavutamise eest 2 punkti. Osavõtu eest esikohale tulemata antakse 1 punkt. V. LIHALINNUKARJA HINDAMINE 23. Munatoodangu hindamisel arvestatakse keskmist toodangut linnu kohta aastas ja täiendavalt võetakse arvesse linnukarja käibekiirus, andes munatoodangu eest kokku maksimaalselt 25 punkti. 24. Linnu kohta aasta keskmise munatoodangu arvestamise aluseks võetakse munemisaasta toodang ja punkte arvestatakse: Keskmine toodang linnuliikide kohta aastas Hindepunktid Broiler Part Muskuspart Hani Kalkun Põldvutt Sinikaelpart üle 180 üle 200 üle 70 üle 45 üle 120 300 üle 45 20 176­180 181­200 66­70 41­45 116­120 291­300 42 18 171­175 161­180 61­65 36­40 111­115 281­290 40 16 166­170 141­160 56­60 31­35 106­110 271­280 37 14 161­165 121­140 51­55 26­30 101­105 261­270 alla 37 12 156­160 101­120 45­50 21­25 96­100 251­260 10 151­155 alla 100 alla 45 alla 25 91­95 241­250 8 alla 150 86­90 6 81­85 4 76­80 2 71­75 0 25. Munatoodangu andmete hindamisel arvesse võetava linnukarja käibekiiruse eest arvestatakse maksimaalselt 5 punkti linnuliikide kohta järgmiselt: Käibekiirus linnuliikide kohta aastas Hindepunktid Broiler Part Muskuspart Hani Kalkun Põldvutt Sinikaelpart 1,0 0,8 0,8 0,8 1,0 1,5 0,8 5 1,1 0,9 0,9 0,9 1,1 1,6 0,9 4,5 1,2 1,0 1,0 1,0 1,2 1,7 1,0 4,0 1,3 1,1 1,1 1,1 1,3 1,8 1,1 3,5 1,4 1,2 1,2 1,2 1,4 1,9 1,2 3,0 1,5 1,3 1,3 1,3 1,5 2,0 1,3 2,5 1,6 1,4 1,4 1,4 1,6 ­ 1,4 2,0 1,7 1,5 1,5 1,5 1,7 ­ 1,5 1,5 1,8 1,6 1,6 1,6 1,8 ­ 1,6 1,0 1,9 1,7 1,7 1,7 1,9 ­ 1,7 0,5 2,0 1,8 1,8 1,8 2,0 ­ 1,8 0 26. Haudemunade osatähtsuse määramisel sugukarja kogutoodangust arvestatakse haudemunade müügiprotsenti ja hautamist oma majapidamises ning munade kvaliteedi hindamisel kooruvust, hinnates seda kuni 25 punktiga. 27. Haudemunade osatähtsuse protsendi põhjal arvestatakse kuni 20 punkti linnuliikide kohta järgmiselt: Broiler Part Muskuspart Hani Kalkun Põldvutt Sinikaelpart Hindepunktid üle 80 üle 70 üle 70 üle 60 üle 95 üle 90 üle 90 20 76­80 66­70 66­70 56­60 91­95 86­90 85­90 18 71­75 61­65 61­65 51­55 86­90 81­84 80­84 16 66­70 56­60 56­60 46­50 81­85 76­80 76­80 14 61­65 51­55 51­55 41­45 76­80 71­75 71­75 12 56­60 alla 50 alla 50 35­40 alla 75 66­70 66­70 10 51­55 ­ ­ 31­35 ­ ­ ­ 8 alla 50 ­ ­ 26­30 ­ ­ ­ 6 28. Munade kooruvust arvestatakse haudedokumentide järgi protsentides, hinnates seda linnuliikide kohta maksimaalselt viie punktiga alljärgnevalt: Munade kooruvus protsentides linnuliikide kohta aastas Hindepunktid Broiler Part Muskuspart Hani Kalkun Põldvutt üle 80 72 üle 70 üle 78 80 üle 70 5 79 71 69 78 79 70 4,5 78 70 68 77 78 69 4,0 77 69 67 76 77 68 3,5 76 68 66 75 76 67 3,0 75 67 65 74 75 66 2,5 74 66 64 73 74 65 2,0 73 65 63 72 73 64 1,5 72 64 62 71 72 63 1,0 71 63 61 70 72 62 0,5 70 ja alla 62 ja alla 60 ja alla 69 ja alla 70 ja alla 61 ja alla 0 29. Söödakulu hindamisel võetakse aluseks 10 muna tootmiseks vajalik söödakulu antud linnuliigi kohta kilogrammides, arvestades selle eest kümme punkti, ja iga 0,1 (kalkunitel 1,0 ja põldvuttidel 0,01) kilogrammi võrra söödakulu suurenemisel vähendatakse punkte ühe võrra järgmiselt: Söödakulu kilogrammides linnuliikide kohta aastas Hindepunktid Broiler Part Muskuspart Hani Kalkun Põldvutt Sinikaelpart 3,2 4,8 6,2 alla 30 6,0 0,39 3,7 10 3,3 4,9 6,3 31 7,0 0,40 3,8 9 3,4 5,0 6,4 32 8,0 0,41 3,9 8 3,5 5,1 6,5 33 9,0 0,42 4,0 7 3,6 5,2 6,6 34 10,0 0,43 4,1 6 3,7 5,3 6,7 35 11,0 0,44 4,2 5 3,8 5,4 6,8 36 12,0 0,45 4,3 4 3,9 5,5 6,9 37 13,0 ­ 4,4 3 4,0 5,6 7,0 38 14,0 ­ 4,5 2 4,1 5,7 7,1 39 15,0 ­ 4,6 1 Lisa 1 «Tõulinnukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 2 «Tõulinnukarja hindamise eeskirja» juurde

Lisa 17 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Tõuraamatu ja -aretusregistri pidamise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesoleva eeskirja koostamisel on arvestatud Euroopa Ühenduste Nõukogu järgmisi direktiive ja Euroopa Ühenduste Komisjoni otsuseid: 1) 25. juuli 1977. a direktiiv 77/504/EMÜ «Puhtatõulised veised»; 2) 19. detsembri 1989. a direktiiv 88/661/EMÜ «Sigade aretamisel zootehnilised standardid»; 3) 30. mai 1989. a direktiiv 89/361/EMÜ «Puhtatõulised lambad ja kitsed»; 4) 26. juuni 1990. a direktiiv 90/427/EMÜ «Zootehnilised ja genealoogilised tingimused kabjaliste turustamisel»; 5) 19. juuli 1984. a otsus nr 84/419/EMÜ «Veiste tõuraamatusse kandmise kriteeriumid»; 6) 18. juuli 1989. a otsus nr 89/502/EMÜ «Puhtatõuliste sigade tõuraamatusse kandmise kriteeriumid»; 7) 18. juuli 1989. a otsus nr 89/505/EMÜ «Ristandaretussigade tõuaretusregistrisse kandmise kriteeriumid»; 8) 10. mai 1990. a otsus nr 90/255/EMÜ «Puhtatõuliste lammaste ja kitsede tõuraamatusse kandmise kriteeriumid»; 9) 11. juuni 1992. a otsus nr 92/354/EMÜ «Registreeritud kabjaliste tõuraamatuid asutavate või pidavate organisatsioonide ja ühingute vahelised koordinatsioonireeglid»; 10) 10. jaanuari 1996. a otsus nr 96/78/EÜ «Kabjaliste tõuraamatusse kandmise ja registreerimise kriteeriumid». 2. Käesolevas eeskirjas kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) puhtatõulised tõuloomad -- tõuveised, -sead, -hobused, -lambad ja -kitsed, kes on kantud või sobivad kandmiseks tõuraamatusse ning kelle vanemad ja vanavanemad on kantud sama tõu tõuraamatusse; 2) tõuraamat -- ühte tõugu kuuluvate puhtatõuliste tõuloomade põlvnemise, jõudluse ja aretusväärtuse andmete kogu. Tõulooma andmete tõuraamatusse kandmisel nimetatakse vastava sissekande numbrit tõuraamatu numbriks; 3) tõuaretusregister -- ristandloomade põlvnemise, jõudluse ja aretusväärtuse andmete kogu. 3. Tõuraamatut ja -aretusregistrit peavad vastava tõu ametlikult tunnustatud tõuaretusühingud (aretusühistud, -seltsid). Lihatõugu veiste tõuraamatut peab Aretusühistu «Eesti Punane Kari». 4. Tõuraamatusse või -aretusregistrisse kantav loom peab olema märgistatud vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale» ja pärinema nakkushaiguste vabast karjast. 5. Tõuaretusühing kehtestab tõuraamatusse ja -aretusregistrisse kandmiseks jõudlusnäitajate nõuded, lähtudes antud tõu aretusprogrammist. 6. Tõuraamatusse kantud looma omanik teeb koostööd vastava tõuaretusühinguga. 7. Tõuraamatusse kandmise ettepaneku teeb looma omanik. Tõuaretusühing kontrollib looma põlvnemisandmete õigsust, pärast andmete kontrolli ning looma hindamist kantakse loom tõuraamatusse või -aretusregistrisse. 8. Importtõuloom kantakse vastava tõu tõuraamatu ossa, mille nõuetele ta vastab ja antakse tõuraamatus number, kusjuures fikseeritakse ka eksportmaa ja tõuraamatu originaalnumber. 9. Tõuraamatusse või -aretusregistrisse kantud looma andmete ebaõigeks osutumisel kustutatakse looma sissekanne tõuraamatust või -aretusregistrist. Looma omaniku poolt küsimuse vaidlustamisel teeb otsuse Tõuaretusinspektsioon ja sellega mittenõustumisel võib looma omanik vaidlustada küsimuse seadusandlusega kehtestatud korras. 10. Kui looma omanik on korduvalt esitanud ebatäpseid karjakontrolli andmeid, on tõuaretusühingul (aretusühistul, -seltsil) õigus keelduda sellest karjast loomi tõuraamatusse kandmast. II. VEISTE TÕURAAMAT 11. Tõuraamatusse kantakse reeglina selle tõu suhtes puhtatõuline veis, kelle eellased on kantud tõuraamatusse Eestis või sugulastõuna välismaal või kes on sobiv kandmiseks samasse tõuraamatusse. 12. Tõuraamatul on kaks osa: põhiosa (A) ja üldosa (B). 13. Põhiossa kantakse tõuveis, kui ta: -- vanemad ja vanavanemad on kantud samasse tõuraamatusse; -- on sünnijärgselt märgistatud vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale»; -- põlvnemine on tõestatud ja kontrollitud vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Piimaveiste piimajõudluse kontrolli eeskirjale». 14. Põhiosa võib jaotada alaosadeks vastavalt tõuveiste jõudlusnäitajatele. 15. Emasloom, kelle ema ja emaema on kantud tõuraamatu üldossa ning isa ja mõlemad vanaisad on kantud tõuraamatu põhiossa, loetakse puhtatõuliseks tõuveiseks ja kantakse tõuraamatu põhiossa. 16. Üldossa võib kanda emaslooma, kes ei vasta tõuraamatu põhiosa nõuetele, kuid on märgistatud ja vastab antud tõu aretusprogrammis püstitatud nõuetele ning kelle eellastest on vähemalt isa ja emaisa kohta tehtud kanne tõuraamatus. Emasloom, kes on saadud tõuaretusühingu aretusprogrammist lähtudes ja kelle tõulisus on kuni 75 protsenti, kantakse üldossa. Emaslooma võib tõuraamatu üldosast kanda põhiossa, kui ta vastab põhiosa nõuetele. 17. Tõuraamatu põhiossa kandmiseks mõõdetakse veisel ristluu kõrgus (rk), rinna sügavus (rs), puusaliigeste külgmiste punktide vahe (ll2), laudja pikkus (lp) ja kere põikpikkus lindiga (kppl) ning rinnaümbermõõt (rü) sentimeetrites ja määratakse elusmass kilogrammides. 18. Emaslooma tõuraamatu number moodustub ametlikust registrinumbrist, mille ette lisatakse vastav tõumärk, ja tõuraamatu osa tunnus märgitakse registrinumbri järele. Pullile antakse tõuraamatu number. 19. Tõuraamatu andmed säilitatakse ka ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutava tõuaretusega tegeleva isiku elektroonilises andmebaasis automatiseeritud andmetöötluse võimaldamiseks ja on dubleeritud tõuaretusühingus (aretusühistus). 20. Tootmiskarjast reeglina veiseid tõuraamatusse ei kanta. Kui aga karjas on saavutatud vastav tase, lehm vastab tõuraamatu nõuetele ning looma omanik on tegutsenud põllumajandusloomade tõuaretuse seadusele vastavalt, on tõuloomapidajal õigus taotleda lehma tõuraamatusse ja karja tõukarjade nimekirja kandmist. 21. Eestis peetakse nelja veiste tõuraamatut: -- Eesti holsteini karja tõuraamat, mustakirjute veiste tõumärk ja -lühend «EHF» ja punasekirjutel tõumärk ja -lühend «ERH», -- Eesti punase karja tõuraamat, eesti punase karja tõumärk ja -lühend «EPK»; -- Eesti maakarja tõuraamat, eesti maatõugu karja tõumärk ja -lühend «EK»; -- Lihatõugu veiste tõuraamat, kuhu kantakse kõik lihatõugu tõuloomad, kellele antakse tõuraamatus number ja eristatakse tõumärgi järgi: hereford «Hf», ðarolee «Ch», aberdiini-angus «Ab», piemont «Pi», limusiin «Li». Geneetilistele nudidele lisatakse täht «N». III. SIGADE TÕURAAMAT 22. Tõuraamatusse kantakse reeglina puhtatõuline tõusiga, kelle eellased on kantud tõuraamatusse Eestis või sugulastõuna välismaal või kes on sobiv kandmiseks tõuraamatusse. 23. Tõuraamatul on kaks osa: põhiosa (A) ja üldosa (B). 24. Põhiossa kantakse tõusiga, kui ta: -- vanemad ja vanavanemad on kantud samasse tõuraamatusse; -- on sünnijärgselt märgistatud vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale»; -- põlvnemine on tõestatud ja kontrollitud vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Sigade jõudluskontrolli eeskirjale». 25. Põhiosa võib jaotada alaosadeks vastavalt tõusigade jõudlusnäitajatele. 26. Emasloom, kelle ema ja emaema on kantud tõuraamatu üldossa ning isa ja mõlemad vanaisad on kantud tõuraamatu põhiossa, loetakse puhtatõuliseks tõuseaks ja kantakse tõuraamatu põhiossa. 27. Tõuaretusühingu otsusega võib tõuraamatu üldossa kanda emaslooma, kes ei vasta tõuraamatu põhiossa kandmise nõuetele, kuid ta on märgistatud vastavalt kehtestatud korrale ning vastab antud tõu aretusprogrammi ja tõuraamatusse kandmise nõuetele. 28. Kult kantakse tõuraamatusse, kui ta on hinnatud karjatestil ja tunnustatud aretuseks. 29. Tõuraamatu number moodustatakse sea ametlikust registrinumbrist, mille ette lisatakse vastav tõumärk, tõuraamatu osa tunnus märgitakse registrinumbri järele. 30. Tõuraamatu andmed säilitatakse ka ametlikult tunnustatud tõuaretusega tegeleva isiku elektroonilises andmebaasis automatiseeritud andmetöötluse võimaldamiseks sigade jõudluskontrolli süsteemis. 31. Eestis peetakse kolme sigade tõuraamatut: -- Suurt valget tõugu sigade tõuraamat, tõumärk «ESV» ja -lühend «Y»; -- Eesti peekoni tõugu sigade tõuraamat, tõumärk «EL» ja -lühend «L»; -- Teiste seatõugude tõuraamat (hämpðiri «H», pieträäni «P», djuroki tõug «D»). 32. Ristandaretussigade kohta peetakse tõuaretusregistrit tõuaretusteenust osutava tõuaretusega tegeleva isiku elektroonilises andmebaasis. 33. Tõuaretusregistrisse kantakse ristandaretussiga, kui ta: -- on sünnijärgselt märgistatud vastavalt kehtivale korrale, -- põlvnemine on tõestatud dokumentaalselt. 34. Tõuaretusregistri numbriks on sea ametlik registrinumber. IV. LAMMASTE JA KITSEDE TÕURAAMAT 35. Lammaste ja kitsede tõuraamatusse kantakse reeglina selle tõu suhtes puhtatõuline tõulammas ja -kits, kelle eellased on kantud tõuraamatusse Eestis või sugulastõuna välismaal või kes on sobiv kandmiseks samasse tõuraamatusse. 36. Eestis peetakse kahte lammaste tõuraamatut: -- Eesti tumedapealiste lammaste tõuraamat, tõumärk ja -lühend «ET»; -- Eesti valgepealiste lammaste tõuraamat, tõumärk ja -lühend «EV»; -- Eesti kitsede tõuraamatut, tõumärk ja -lühend «K». 37. Põhiossa kantakse tõulammas ja -kits, kui ta: -- vanemad ja vanavanemad on kantud samasse tõuraamatusse, -- on sünnijärgselt märgistatud vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale»; -- põlvnemine on kahe põlvkonna osas tõestatud vastavalt põllumajandusministri poolt kehtestatud korrale ning jõudluse kohta peetakse arvestust. 38. Emasloom, kelle ema ja emaema on kantud tõuraamatu üldossa ning isa ja mõlemad vanaisad on kantud tõuraamatu põhiossa, loetakse puhtatõuliseks ja kantakse tõuraamatusse. 39. Lambakasvatajate Seltsi otsusega võib tõuraamatu üldossa kanda noorlooma, kes ei vasta tõuraamatu põhiossa kandmise nõuetele, kuid on märgistatud ametliku kõrvamärgiga ja hinnatud vastavalt kehtestatud korrale ning kelle isa on kantud tõuraamatusse. 40. Emasloom kantakse tõuraamatusse pärast tema hindamist. Tõuraamatu number moodustub tema ametlikust registrinumbrist keskandmebaasis, mille ette lisatakse vastav tõumärk. Tõuraamatu osa tunnus märgitakse registrinumbri järgi. Isasloom kantakse tõuraamatusse pärast aretuseks tunnustamist ning talle antakse registrinumber. V. HOBUSTE TÕURAAMAT 41. Enne hobuse tõuraamatusse kandmist kontrollib Eesti Hobusekasvatajate Seltsi spetsialist hobuse põlvnemist ning tema kirjelduse õigsust. 42. Tõuraamatul on kaks osa: põhiosa (A) ja üldosa (B). 43. Põhiossa kantakse tõuhobune, kui ta: -- vanemad on kantud sama tõuraamatu põhiossa ning põlvnemine on tõestatud dokumentaalselt vastavalt kehtivale korrale (põlvnemis- või tõutunnistus); -- on identifitseeritav sünnijärgselt vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale». 44. Hobune, kes ei vasta punktis 43 antud tõuraamatu põhiosa esimeses lõigus toodud nõuetele, kuid on saadud Eesti Hobusekasvatajate Seltsi poolt kinnitatud ristamisprogrammi alusel, kantakse tõuraamatu põhiossa. Ristamisprogrammis peavad olema nimetatud tõud, keda kasutatakse ristamisel. 45. Tõuraamatu põhiosa võib jaotada alaosadeks vastavalt hobuse aretusväärtusele, kuid iga alaosa peab tervikuna vastama tõuraamatu põhiossa kandmise nõuetele. 46. Juhul, kui tõuraamatu põhiosa on jaotatud alaosadeks, kantakse teisest tõuraamatust pärinev hobune tõuraamatu sellesse alaossa, milliste nõuetele ta vastab. 47. Üldossa võib kanda tõuhobust, kes ei vasta tõuraamatu põhiossa kandmise nõuetele, kuid ta on märgistatud vastavalt kehtivale korrale ja vastab antud tõu aretusprogrammi nõuetele. 48. Hobuste tõuraamatus peavad olema peale hobuse omaniku ja -aretaja nimelist märkimist iga hobuse kohta tehtud sissekandes vähemalt järgmised andmed: -- ema seemendamise kuupäev, -- sünniaeg, sugu, värvus; -- registreerimisnumber; -- vanemate tõuraamatu number ja nende värvus; -- põlvnemis- või tõutunnistuse väljaandmise kuupäev; -- välimiku hinne; -- jõudluskatsete tulemused; -- näituste auhinnad; -- järglased: täkkudel -- tõuraamatusse kantud täkk- ja märajärglased registrinumbrite äranäitamisega; märadel -- kõik järglased registrinumbrite märkimisega; -- hindamistulemused; -- põlvnemisandmete õigsust tõendav geneetilise ekspertiisi sertifikaat; -- väljamineku kuupäev ja põhjus. 49. Täkk kantakse tõuraamatusse, kui ta on komisjoni poolt aretuseks tunnustatud. 50. Tõuraamatu number moodustub hobuse ametlikust registrinumbrist, mille ette lisatakse vastav tõumärk ja tõuraamatu osa tunnus. 51. Mära kantakse tõuraamatusse kolme- või nelja-aastaselt, kui teda on hakatud kasutama suguloomana. Erandjuhtudel võib seda teha ka hiljem, kui teda ei olnud varem suguloomana kasutatud. 52. Eestis peetakse nelja hobuste tõuraamatut: -- Tori hobuste tõuraamat, tõumärk ja -lühend «T»; -- Eesti raskeveohobuste tõuraamat, tõumärk ja -lühend «ER»; -- Eesti hobuse tõuraamat, tõumärk ja -lühend «E»; -- Trakeeni hobuste tõuraamat, tõumärk ja -lühend «ETR». 53. Sporthobuste kohta peetakse tõuaretusregistrit. 54. Poni klassi kuuluvate hobuste tõuraamatut peetakse Eesti Hobuste Tõuraamatu osana. Lisa 18 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Põlvnemistunnistuse väljaandmise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Komisjoni 18. juuli 1989. a otsusega nr 89/506/EMÜ «Aretuseks kasutatavate ristandsigade, nende sperma, munarakkude ning embrüote sertifikaadid» ja käesoleva eeskirja koostamisel on arvestatud järgmiste Euroopa Ühenduste Komisjoni otsustega: 1) 29. juuli 1986. a otsus nr 86/404/EMÜ «Puhtatõuliste veiste tõutunnistuste näidis ja selles sisalduvad andmed»; 2) 21. jaanuari 1988. a otsus nr 88/124/EMÜ «Puhtatõuliste veiste sperma ja embrüote tõutunnistuste näidis ja selles sisalduvad andmed»; 3) 18. juuli 1989. a otsus nr 89/503/EMÜ «Puhtatõuliste sigade, nende sperma ja munarakkude ning embrüote sertifikaat»; 4) 10. mai 1990. a otsus nr 90/258/EMÜ «Puhtatõuliste lammaste ja kitsede ning nende sperma, munarakkude ja embrüote sertifikaat»; 5) 12. mai 1996. a otsus nr 96/79/EMÜ «Registreeritud kabjaliste sperma, munarakkude ja embrüote sertifikaat». 2. Käesolevas eeskirjas mõistetakse tõuaretusregistri all põllumajandusloomade põlvnemise andmete kogu. 3. Eeskiri kehtib tõuaretusregistris olevate veiste, sigade, lammaste, kitsede, hobuste, karusloomade ja ristandloomade ning nende seemne- ja munarakkude, samuti embrüote kohta. II. PÕLVNEMISTUNNISTUS 4. Põlvnemistunnistus on dokument tõuaretusregistris oleva põllumajanduslooma põlvnemise ja päritolu kohta. 5. Põlvnemistunnistusel peavad kajastuma järgmised andmed: 1) väljaandja ja tema aadress; 2) looma: -- number tõuaretusregistris, -- märgistamisviis (hobusel märgiste kirjeldus), -- nimi (ei ole kohustuslik), -- sünniaeg, -- tõug, ristandsigadel (eespool isa tõug) genotüüp, -- sugu; 3) aretaja nimi ja aadress; 4) omaniku nimi ja aadress; 5) looma põlvnemine kolme põlvkonna ulatuses; 6) põlvnemistunnistuse väljaandmise kuupäev; 7) väljaandja ametinimetus, allkiri, allkirjade ðifreering ja pitser; 8) embrüosiirdamisel saadud looma põlvnemistunnistusel näidatakse tema geneetiliste vanemate andmed ja lisatakse põlvnemisandmete õigsust tõendav geneetilise ekspertiisi sertifikaat. Looma sperma põlvnemistunnistusel näidatakse isaslooma andmed, kellelt sperma on varutud, ja looma munaraku põlvnemistunnistusel emaslooma andmed, kellelt munarakk on saadud. 6. Põlvnemistunnistus on tõutunnistuse väljaandmise aluseks, kui ta on registreeritud tõuaretusühingus (aretusühistus, seltsis) või tõuaretusteenust osutava tõuaretusega tegeleva isiku registris ja tõestatud vastava ametiisiku allkirja ja pitseriga. III. PÕLVNEMISTUNNISTUSE VÄLJAANDMINE 7. Põlvnemistunnistuse väljastab vastav tõuaretusühing või registripidajana tõuaretusteenust osutav tõuaretusega tegelev isik. 8. Põlvnemistunnistuse numbriks on looma number tõuaretusregistris. 9. Veiste, sigade, lammaste, kitsede, hobuste, karusloomade ning nende sperma, munarakkude ja embrüote põlvnemistunnistuse näidis on antud käesoleva eeskirja lisas 1, ristandloomade, nende sperma, munarakkude ja embrüote põlvnemistunnistuse näidis lisas 2. 10. Põlvnemistunnistusel on lubatud kasutada kehtestatud korras registreeritud sümboolikat. Plangi valmistamisel kasutatakse vähemalt ühte turvaelementi. Plangi vormi töötavad välja vastav tõuaretusühing ja tõuaretuse registripidaja. 11. Põlvnemistunnistusele kirjutab alla vastava tõuaretusühingu tegevjuhi või tõuaretusteenust osutava tõuaretusega tegeleva isiku poolt nimetatud ametnik ja see on kehtiv ametliku dokumendina, kui ta on allkirjastatud ja tõestatud pitseriga. Lisa 1 «Põlvnemistunnistuse väljaandmise eeskirja» juurde

Lisa 2 «Põlvnemistunnistuse väljaandmise eeskirja» juurde

Lisa 19 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Tõutunnistuse väljaandmise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas järgmiste Euroopa Ühenduste Komisjoni direktiivide ja otsustega: 1) Nõukogu 25. juuli 1977. a direktiiv 77/504/EMÜ «Puhtatõulised veised»; 2) Nõukogu 26. juuni 1990. a direktiiv 90/427/EMÜ «Zootehnilised ja genealoogilised tingimused kabjaliste turustamisel»; 3) 29. juuli 1986. a otsus nr 86/404/EMÜ «Puhtatõuliste veiste tõutunnistuste näidis ja selles sisalduvad andmed»; 4) 21. jaanuari 1988. a otsus nr 88/124/EMÜ «Puhtatõuliste veiste sperma ja embrüote tõutunnistuste näidis ja selles sisalduvad andmed»; 5) 18. juuli 1989. a otsus nr 89/503/EMÜ «Puhtatõuliste sigade, nende sperma ja munarakkude ning embrüote sertifikaat»; 6) 10. mai 1990. a otsus nr 90/258/EMÜ «Puhtatõuliste lammaste ja kitsede ning nende sperma, munarakkude ja embrüote sertifikaat»; 7) 12. mai 1996. a otsus nr 96/79/EMÜ «Registreeritud kabjaliste sperma, munarakkude ja embrüote sertifikaat». 2. Eeskiri kehtib tõuveiste, -sigade, -lammaste, -kitsede, -hobuste ja karusloomade ning nende sperma, munarakkude ja embrüote kohta. II. TÕUTUNNISTUS 3. Tõutunnistus on ametlikult tunnustatud tõuaretusühingu poolt välja antud dokument tõulooma põlvnemise, päritolu, jõudlusnäitajate ja aretusväärtuse kohta. 4. Tõutunnistusel peavad kajastuma järgmised andmed: 1) väljaandja ja tema aadress; 2) tõulooma: -- tõuraamatu nimetus; -- tõumärk ja number tõuraamatus; -- märgistamisviis (hobusel märgiste kirjeldus); -- registrinumber; -- nimi; -- sünniaeg; -- tõug; 3) tõulooma sugu; põlvnemine kahe põlvkonna ulatuses. Kolmanda põlvkonna vanematel näidatakse ainult nende number tõuraamatus, hobuse põlvnemine näidatakse nelja põlvkonna ulatuses; 4) aretaja nimi ja aadress; 5) omaniku nimi ja aadress; 6) tõulooma ja tema vanemate ning vanavanemate viimased jõudluskontrolli ja aretusväärtuse andmed (määramise aeg ja koht); 7) tõulooma sperma tõutunnistusel näidatakse isaslooma andmed, kellelt sperma on varutud. Tõulooma munaraku tõutunnistusel näidatakse emaslooma andmed, kellelt munarakk on saadud; embrüosiirdamisel saadud tõulooma tõutunnistusel näidatakse tema geneetiliste vanemate andmed ja lisatakse põlvnemisandmete õigsust tõendav geneetilise ekspertiisi sertifikaat; 8) tõutunnistuse väljaandmise kuupäev; 9) väljaandja ametinimetus, allkiri, allkirja deðifreering ja pitser. III. TÕUTUNNISTUSE VÄLJAANDMINE 5. Tõutunnistuse väljastab tõuaretusühing, kes peab vastavat registrit. 6. Tõutunnistuse numbriks on tõulooma tõuraamatusse kantud number. 7. Tõutunnistus vormistatakse juurdelisatud näidise kohaselt. 8. Tõutunnistusel on lubatud kasutada kehtestatud korras registreeritud sümboolikat. Plangi valmistamisel kasutatakse vähemalt ühte turvaelementi. Plangi vormi töötab välja vastav tõuaretusühing. 9. Tõutunnistus on kehtiv ametliku dokumendina, kui ta on allkirjastatud vastava tõuaretusühingu tegevjuhi poolt ja tõestatud tõuaretusühingu pitseriga. 10. Tõutunnistuse kaotamise, varguse või hävimise korral, kui see on tõendatud vastavate ametiasutuste dokumentidega, võib välja anda tõulooma omanikule tõutunnistuse dublikaadi, tehes paremasse ülanurka märkuse «Dublikaat». Lisa 1 «Tõutunnistuse väljaandmise eeskirja» juurde

Lisa 20 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Tegevuslubade väljaandmise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas äriseadustiku (RT I 1995, 26--28, 355; 1996, 52--54, 993; 1997, 16, 258; 48, 774; 77, 1313; 1998, 2, 48; 23, 322; 30, 410; 36/37, 552; 59, 941) paragrahviga 521 ja järgmiste Euroopa Ühenduste Komisjoni direktiivide ja otsustega: 1) 19. detsembri 1988. a direktiiv 88/661/EMÜ «Sigade aretamise zootehnilised standardid»; 2) 30. mai 1989. a direktiiv 89/361/EMÜ «Puhtatõulised lambad ja kitsed»; 3) 26. juuni 1990. a direktiiv 90/427/EMÜ «Zootehnilised ja genealoogilised tingimused kabjaliste turustamisel; 4) 27. aprilli 1984. a otsus nr 84/247/EMÜ «Puhtatõuliste veiste tõuraamatuid pidavate või asutavate tõuaretusorganisatsioonide ja -ühingute tunnustamine»; 5) 18. juuli 1989. a otsus nr 89/501/EMÜ «Puhtatõuliste sigade tõuraamatuid asutavate või pidavate tõuaretusühingute ja -organisatsioonide tunnustamine ja järelevalve»; 6) 18. juuli 1989. a otsus nr 89/504/EMÜ «Ristandaretussigade registreid pidavate või asutavate tõuaretusühingute, -organisatsioonide ja eraettevõtete tunnustamine ja järelevalve»; 7) 10. mai 1990. a otsus nr 90/254/EMÜ «Puhtatõuliste lammaste ja kitsede tõuraamatuid asutavate või pidavate tõuaretusorganisatsioonide ja -ühingute tunnustamine»; 8) 11. juuni 1992. a otsus nr 92/353/EMÜ «Registreeritud kabjaliste tõuraamatuid pidavate või asutavate organisatsioonide ja ühingute tunnustamine». 2. Tegevusluba on dokument, mis annab õiguse tegutseda tõuaretuse valdkonnas põllumajandusloomade tõuaretuse seaduses toodud tingimustel ning on loa saajale ametliku tunnustamise aluseks. 3. Tegevusloa annab välja Tõuaretusinspektsioon. 4. Tegevusluba peab olema sõltumata asukohast kõigil Eesti territooriumil tegutsevatel: 1) tõuaretusühingutel; 2) seemendusjaamadel; 3) embrüojaamadel; 4) tõuaretusega tegelevatel tõuaretusteenust osutavatel isikutel. 5. Tõuaretusinspektsioon peab tegevuslubade väljaandmise registrit. 6. Tõuaretusühing, seemendusjaam, embrüojaam ja tõuaretusega tegelev isik loetakse asutatuks ja ta võib alustada tegevust pärast äriregistrisse kandmist. II. TEGEVUSLOA TAOTLEMINE, ANDMINE VÕI SELLEST KEELDUMINE 7. Tegevusloa saamiseks esitavad kõik taotlejad Tõuaretusinspektsioonile: 1) kirjaliku taotluse; 2) põhikirja tõestatud koopia, füüsilisest isikust ettevõtja esitab isikut ja kvalifikatsiooni tõendava dokumendi ärakirja; 3) maksuameti ja sotsiaalkindlustusameti tõendi maksude tasumise kohta seisuga kuni 30 päeva enne tegevusloa taotlemist. 8. Tõuaretusühing esitab täiendavalt: 1) ühingu asutamislepingu koos osanike nimekirjaga tegevusloa taotlemise ajal; 2) vastava tõu aretusprogrammi, kus on näidatud aretuseesmärgid ja suunad, mida tahetakse saavutada ning meetodid nende saavutamiseks; 3) andmed vajaliku aretuspopulatsiooni suuruse kohta aretusprogrammi elluviimiseks; 4) andmed organisatsiooniliste eelduste kohta tõuaretustöö läbiviimiseks (aretustöö jaoks vajaliku personali, ruumide ja sisseseade olemasolu ning tegevuspiirkond); 5) tõuloomade tõuraamatute pidamise korra; 6) tõuloomade põlvnemise registreerimise korra; 7) tõuloomade märgistamise korra; 8) tõuloomade jõudlusnäitajate kogumise ja töötlemise korraldamise ning tõuparandamise eesmärgil saadud andmete kasutamise korra. 9. Seemendusjaam esitab täiendavalt: 1) andmed seemenduses kasutatavate isasloomade kohta; 2) andmed olemasolevate tehniliste ja organisatsiooniliste tingimuste kohta, mis tagavad sperma varumise, märgistamise, töötlemise, säilitamise ja väljastamise ning seemenduse läbiviimise vastavalt kehtivatele veterinaarnõuetele. 10. Embrüojaam esitab täiendavalt andmed olemasolevate tehniliste ja organisatsiooniliste tingimuste kohta, mis tagavad embrüote varumise, märgistamise, töötlemise, säilitamise ja embrüosiirdamise läbiviimise. 11. Tõuaretusteenust osutav jõudluskontrolli läbiviiv tõuaretusega tegelev isik esitab täiendavalt: 1) andmed organisatsiooniliste eelduste kohta põlvnemis- ja jõudlusandmete kogumiseks, nende töötlemiseks ja hindamisandmete avaldamiseks, samuti andmed vajaliku personali, ruumide ja tehniliste vahendite olemasolu kohta; 2) jõudluskontrolli läbiviimise, jõudlusandmete kogumise ja nende töötlemise ning aretusväärtuse hindamise metoodika koos geneetiliste parameetritega iga hinnatava tunnuse osas ning hindamistulemuste avaldamise korra. 12. Tõuaretusinspektsioon kontrollib taotleja valmisolekut põllumajandusloomade tõuaretuse seadusega kehtestatud ülesannete ja kõigi antud tõuaretust käsitlevate eeskirjade täitmiseks. 13. Tegevusloale kantakse: 1) väljaandmise kuupäev ja registreerimise number; 2) tõuaretusühingu, seemendusjaama, embrüojaama või tõuaretusteenust osutava tõuaretusega tegeleva isiku nimi, registreerimisnumber ja aadress; 3) tegevusalad; 4) eritingimused; 5) kehtivusaeg; 6) loa väljaandmise alus. 14. Tõuaretusinspektsioon on kohustatud tegema otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta kümne päeva jooksul pärast kõigi nõutud dokumentide esitamist. Tegevusloa või loa andmisest keeldumise kohta tehtud otsuse ärakiri antakse loa taotlejale välja hiljemalt kolme päeva jooksul pärast vastava otsuse vastuvõtmist. 15. Tõuaretusinspektsioon võib keelduda tegevusloa andmisest, kui tegevusloa taotlemiseks esitatud dokumentatsioon ei ole nõuetele vastav, taotleja ei suuda kindlustada põllumajandusloomade tõuaretuse seaduses antud ülesannete täitmist, esitatud aretusprogramm ei taga põllumajandusloomade jõudlusvõime, geneetilise potentsiaali ning majandusliku tasuvuse tõusu või kui taotlus võib kahjustada tõu säilitamist ja ohustada olemasolevat aretusprogrammi. 16. Tegevusloa kehtivuse tähtaja möödumisel on õigus taotleda selle pikendamist, esitades avalduse koos aruandega esmakordses taotluses esitatud nõuete täitmisest. 17. Tegevusloata tegutsemise eest karistatakse süüdiolevaid isikuid lähtudes põllumajandusloomade tõuaretuse seaduse paragrahvidest 12 ja 13 haldusõiguserikkumiste seadustikuga ettenähtud korras. 18. Tegevusloa taotlejal on õigus pöörduda ühe kuu jooksul pärast eitava otsuse saamist halduskohtusse nõudega tegevusloa väljaandmisest keeldumise otsuse tühistamiseks. 19. Tegevusluba vormistatakse Tõuaretusinspektsiooni peadirektori käskkirja alusel, sellest keeldumine peadirektori käskkirjaga. 20. Tegevusloal plangi valmistamisel kasutatakse riigivapi kujutist ja vähemalt ühte turvaelementi. Plangi vormi töötab välja Tõuaretusinspektsioon. 21. Tegevusluba on kehtiv ametliku dokumendina, kui ta on allkirjastatud Tõuaretusinspektsiooni peadirektori või tema nimetatud ametniku poolt ja tõestatud pitseriga. 22. Tegevusloa kaotamise, varguse või hävimise korral, kui see on tõendatud vastavate ametiasutuste dokumentidega, võib välja anda dublikaadi, tehes paremasse ülanurka märkuse «Dublikaat». III. TEGEVUSLOA TÜHISTAMINE 23. Tõuaretusühing esitab Tõuaretusinspektsioonile igal aastal aruande oma tegevuse kohta aretusprogrammi täitmisel. 24. Järelevalvet tegevusloaga määratud tegevuse üle teeb Tõuaretusinspektsioon, kes võib tegevusloa tühistada, kui antud tõu aretusprogramm seab ohtu tõu säilimise või ei taga põllumajandusloomade jõudlusvõime, geneetilise potentsiaali ning majandusliku tasuvuse tõusu, samuti juhul, kui ei ole täidetud põllumajandusloomade tõuaretuse seadust ja tõuaretust käsitlevaid eeskirju. 25. Tegevusloaga määratud tegevuse üle järelevalve teostamisel võib Tõuaretusinspektsioon: 1) teha hoiatuse koos ettekirjutusega puuduste kõrvaldamiseks; 2) piirata tegevusloaga määratud tegevuse ulatust kuni tegevusloa tühistamise aluseks oleva rikkumise kõrvaldamiseni; 3) peadirektori käskkirjaga tühistada tegevusloa ja kehtestada tähtaja tegevuse lõpetamiseks. 26. Kui tegevusloa tühistamise aluseks olevat rikkumist ei ole 30 päeva jooksul pärast ettekirjutuse saamist kõrvaldatud, tühistab Tõuaretusinspektsioon tegevusloa ning määrab tähtaja, mille jooksul vastav tegevus peab olema lõpetatud. Tegevusluba tagastatakse Tõuaretusinspektsioonile. 27. Tõuaretusinspektsioon teatab tegevusloa saanud tõuaretusühingule, seemendusjaamale, embrüojaamale ja tõuaretusteenust osutavale tõuaretusega tegelevale isikule ning äriregistri pidajale tegevusloa tühistamisest hiljemalt kolme päeva jooksul pärast otsuse tegemist. 28. Tegevusloa omanikul on õigus ühe kuu jooksul pärast tegevusloa tühistamise otsuse ärakirja saamist vaidlustada otsuse tühistamine halduskohtus. Lisa 21 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Hobuse passi väljaandmise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu 26. juuni 1990. a direktiiviga 90/427/EMÜ «Zootehnilised ja genealoogilised tingimused kabjaliste turustamisel» ning Komisjoni 20. oktoobri 1993. a otsusega nr 93/623/EMÜ «Registreeritud kabjaliste indentifitseerimistunnistus (pass)». 2. Hobuse pass (indentifitseerimistunnistus) on dokument hobuse põlvnemine, indetifitseerimise ja tervisliku seisundi kohta. 3. Käesolevas eeskirjas kasutatakse mõistet «hobuselised» tähenduses kodustatud hobune (sealhulgas sebra) ja eesel või nende liikide ristamisel saadud järglased. II. PASS 4. Hobuse passis peavad kajastuma järgmised andmed (näidis lisatud): 1) passi number; 2) hobuse nimi; 3) registrinumber; 4) sugu; 5) sünniaeg; 6) väljaandja ja tema aadress; 7) väljaandmise kuupäev; 8) väljaandja ametinimetus, allkiri, allkirja deðifreering, mis on tõestatud pitseriga. 5. Hobuse pass koosneb peale omaniku andmete järgmistest osadest: hobuse: -- põlvnemine; -- identifitseerimine; -- identsuskontroll; -- gripi vastu vaktsineerimine; -- muude haiguste, välja arvatud gripi vastu vaktsineerimine; -- tervise laboratoorne kontroll; -- tähtsamad tervishoiunõuded. III. PASSI VÄLJAANDMINE JA TÜHISTAMINE 6. Passi annab hobuse omanikule välja Eesti Hobusekasvatajate Selts (edaspidi EHS) kuue kuu jooksul pärast varsa sündi, kui varss on üle vaadatud. 7. Pass kui hobuse indentifitseerimisdokument on hobusekasvataja käes. Pass peab hobusekasvatajal olema hobusega reisimisel alati kaasas ja seda peab näitama hobuse tervisekontrolli inspekteerimisel. 8. Hobuse omaniku vahetuse korral tuleb uuel omanikul EHS-ile esitada hobuse omanikuks saamist tõendavad dokumendid koos hobuse passiga selle ümberregistreerimiseks oma nimele. 9. Identifitseerimistunnuste muutumisel esitab hobuse omanik passi EHS-i, kes kontrollib ja teeb vastavad parandused. 10. Hobuse importimisel registreerib omanik hobuse EHS-is ning viimane teeb märke passi omaniku vahetuse kohta või passi puudumisel annab selle välja. 11. Pass antakse välja eesti ja inglise keeles. 12. EHS peab passide registrit, kusjuures registreerimise järjekorranumber on ühtlasi passi numbriks. 13. Hobuse passi kaotamise, varguse või hävimise korral, kui see on tõendatud vastavate ametiasutuste dokumentidega, võib välja anda omanikule passi dublikaadi, tehes paremasse ülanurka märkuse «Dublikaat». 14. Hobuse surma korral tagastab hobusekasvataja passi Eesti Hobusekasvatajate Seltsile, kes tunnistab passi kehtetuks. Omaniku soovil võib kehtetuks tunnistatud passi hobusekasvatajale tagastada. IV. RAKENDAMINE 15. Hobuse pass antakse välja pärast 1. jaanuari 1999. a Eestis sündinud hobuselistele. Hobuselisele, kellel pass puudub ja kes on sündinud enne 1. jaanuari 1999. a, antakse see välja eksportimisel. Lisa «Hobuse passi väljaandmise eeskirja» juurde

Lisa 22 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesoleva eeskirja koostamisel on arvestatud järgmisi Euroopa Ühenduste Nõukogu ja Komisjoni direktiive ja otsuseid: 1) Nõukogu 25. juuli 1977. a direktiiv 77/504/EMÜ «Puhtatõulised veised»; 2) Nõukogu 18. juuni 1987. a direktiiv 87/328/EMÜ «Puhtatõuliste veiste tunnustamine tõuaretuses»; 3) Nõukogu 30. mai 1989. a direktiiv 89/361/EMÜ «Puhtatõulised lambad ja kitsed»; 4) Nõukogu 5. märtsi 1990. a direktiiv 90/118/EMÜ «Puhtatõuliste sigade tunnustamine tõuaretuses»; 5) Nõukogu 5. märtsi 1990. a direktiiv 90/119/EMÜ «Ristandaretussigade aretuseks kasutamine»; 6) Nõukogu 26. juuni 1990. a direktiiv 90/427/EMÜ «Zootehnilised ja genealoogilised tingimused kabjaliste turustamisel»; 7) Komisjoni 11. märtsi 1986. a otsus 86/130/EMÜ «Puhtatõuliste veiste jõudluskontrolli ja geneetilise väärtuse hindamismeetodid»; 8) Komisjoni 10. mai 1990. a otsus 90/257/EMÜ «Puhtatõuliste lammaste ja kitsede ning nende sperma, munarakkude ja embrüote tõuaretuses tunnustamise kriteeriumid». 2. Eeskiri kehtestab nõuded aretusloomade tunnustamise, tõumaterjali paljundamise ja kasutamise kohta. 3. Käesolevas eeskirjas kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) embrüo -- viljastatud munarakk; 2) embrüojaam -- ametlikult tunnustatud ettevõte, kes teostab embrüote varumist, säilitamist ja siirdamist; 3) embrüosiirdamine -- ühelt emasloomalt võetud embrüo siirdamine üleskasvatamiseks teisele emasloomale; 4) munarakk -- emaslooma sugurakk; 5) tõumaterjal -- tõuaretuses kasutatavad põllumajandusloomad ja nende paljundusmaterjal (sperma, embrüo, munarakk, haudemuna); 6) seemendamine -- sperma viimine emaslooma suguorganeisse loomuliku seemendamise korral isaslooma, kunstliku seemenduse korral inimese (seemendaja) poolt; 7) seemendaja -- isik, kes teostab põllumajandusloomade kunstlikku seemendamist; 8) seemendusjaam -- ametlikult tunnustatud ettevõte, kes teostab sperma varumist, töötlemist, säilitamist ning väljastamist; 9) sperma -- isaslooma seemnevedelik. 4. Tõumaterjali paljundamine toimub sperma, embrüote ja haudemunade kaudu. 5. Tõumaterjali kasutamine toimub loomuliku või kunstliku seemendamise, embrüosiirdamise, munade hautamise ja tõuloomade müügi kaudu. 6. Tõumaterjali tunnustamist, paljundamist ja kasutamist korraldab ametlikult tunnustatud tõuaretusühing või tõuaretusteenust osutav tõuaretusega tegelev isik. 7. Sperma ja embrüote varumisel, käitlemisel, väljastamisel ja säilitamisel lähtutakse veterinaarhügieeni ja loomatervishoiu nõuetest. 8. Aretuses võib kasutada ainult ametlikult tunnustatud isaslooma. 9. Eksportmaa poolt aretuseks tunnustatud tõumaterjali importimisel ei ole vaja seda Eestis tunnustada. 10. Tõuisasloomade tunnustamist aretuseks viib läbi tõuaretusühingu poolt moodustatud 5--7 liikmeline komisjon, keda juhib tõuaretusühingu (aretusühistu, -seltsi) tegevjuht ja liikmeteks on tõuloomapidajad, Tõuaretusinspektsiooni esindajad ja erialateadlased. Jäära aretuseks tunnustamise viib läbi Eesti Lambakasvatajate Selts. 11. Aretuseks tunnustamata tõumaterjali kasutamisel karistatakse süüdiolevaid isikuid, lähtudes põllumajandusloomade tõuaretuse seaduse paragrahvidest 12 ja 13 haldusõiguserikkumiste seadustikuga ettenähtud korras. II. PULLI ARETUSEKS TUNNUSTAMINE 12. Pulli aretuseks tunnustamiseks tõuaretusühing (aretusühistu): 1) valib aretusprogrammi nõuetele vastavad noorpullid, kasvatab nad üles ja hindab vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Veiste aretusväärtuse määramise eeskirjale»; 2) esitab pärast noorpulli üleskasvatamist ja hindamist komisjonile noorpulli põlvnemistunnistuse, põlvnemisandmete õigsust tõendava geneetilise ekspertiisi sertifikaadi, andmed aretusväärtuse, sperma saamise ja kvaliteedi kohta. 13. Komisjon tunnustab noorpulli kompleksselt põlvnemise, kasvu intensiivsuse, välimiku, sugulise aktiivsuse ja sperma kvaliteedi järgi. 14. Noorpull tunnustatakse aretuseks, kui tema isa on järglaste järgi hinnatud positiivse tulemusega või tal on kõrge põlvnemisindeks, ema välimik on lineaarselt hinnatud ja üldhinne väga hea ning ema aretusväärtus vastab tõuaretusühingu (aretusühistu) poolt pulliemadele kehtestatud nõuetele. 15. Aretuseks tunnustatud noorpull kantakse tõuraamatusse ja talle antakse number. 16. Aretuseks tunnustamise kohta koostatakse protokoll ja noorpulli põlvnemistunnistusele tehakse märge «Aretuseks tunnustatud» või «Aretuseks mittesobiv». 17. Pärast pulli hindamist järglaste järgi vaatab komisjon läbi pulli hindamistulemused ja võtab seisukoha pulli edaspidise kasutamise kohta. Aretuses võib kasutada parandajaks osutunud seemenduspulle. 18. Pulli kasutamist loomulikul seemendamisel tunnustatakse aretuseks tõuaretusühingu (aretusühistu) poolt ja pullile antakse tõuraamatus number, kui põlvnemine on tõestatud geneetilise ekspertiisiga ja põlvnemisindeks on vähemalt 90 protsenti seemenduspullide aretusväärtusest. III. KULDI ARETUSEKS TUNNUSTAMINE 19. Kuldi aretuseks tunnustamiseks tõuaretusühing (aretusühistu): 1) valib aretusprogrammi nõuetele vastavad kuldid ja hindab need vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Sigade hindamise eeskirjale»; 2) pärast kuldi hindamist esitab komisjonile kuldi põlvnemistunnistuse, põlvnemisandmete õigsust tõendava geneetilise ekspertiisi sertifikaadi, andmed tema hindamise, sperma saamise ja kvaliteedi kohta. 20. Komisjon tunnustab kulti kompleksselt põlvnemise, kasvu intensiivsuse, välimiku, söödaväärinduse, seljapeki paksuse, seljalihase läbimõõdu, sugulise aktiivsuse ja sperma kvaliteedi järgi. 21. Aretuseks tunnustamise kohta koostatakse protokoll ja kuldi põlvnemistunnistusele tehakse märge «Aretuseks tunnustatud» või «Aretuseks mittesobiv». 22. Kult tunnustatakse aretuseks, kui temale antud hinnang vastab aretusprogrammis kehtestatud nõuetele. 23. Aretuseks tunnustatud kult kantakse tõuraamatusse ja talle antakse number. 24. Kuldi kasutamist loomulikul seemendamisel tunnustatakse aretuseks tõuaretusühingu (aretusühistu) poolt, kui see vastab tõu aretusprogrammis ettenähtud nõuetele ning kult kantakse tõuraamatusse ja talle antakse number. IV. JÄÄRA ARETUSEKS TUNNUSTAMINE 25. Noorjäära aretuseks tunnustamiseks Eesti Lambakasvatajate Selts: 1) valib aretussuunale vastavad noorjäärad; 2) hindab noorjäärad kompleksselt lihavormide väljendatuse, välimiku, skrootumi ümbermõõdu, elusmassi, villatoodangu, villa tiheduse ja peenuse, rasuhigi koguse ja värvuse ning mustade villkarvade esinemise järgi vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõulammaste hindamise eeskirjale». 26. Noorjäär tunnustatakse aretuseks, kui tema põlvnemine on tõestatud kahe põlvkonna ulatuses, tema elusmass vastab eliit- või I klassi nõuetele ning välimik ja lihavormid on hinnatud vähemalt nelja punktiga ning ta vastab aretussuunale. 27. Noorjäära aretuseks tunnustamise kohta koostatakse protokoll ja jäära põlvnemistunnistusele tehakse märge «Aretuseks tunnustatud» või «Aretuseks mittesobiv». 28. Aretuseks tunnustatud noorjäär kantakse tõuraamatusse ja talle antakse number. 29. Aretuses ei tohi kasutada aretuseks tunnustamata noorjäärasid. V. TÄKU ARETUSEKS TUNNUSTAMINE 30. Täku aretuseks tunnustamiseks esitab täku omanik komisjonile täku tõutunnistuse ja vajaduse korral põlvnemisandmete õigsust tõendava geneetilise ekspertiisi sertifikaadi. Tunnustamisele esitatava täku vanus peab olema vähemalt kaks aastat. 31. Komisjon hindab täkku kompleksselt põlvnemise, välimiku ja jõudluse järgi. 32. Kaheaastased noortäkud tunnustatakse aretuseks kuni jõudluskatsete läbiviimiseni ainult üheks aastaks. Pärast jõudluskatsete läbiviimist antakse täkule lõplik hinnang ning otsustatakse aretuses kasutamine. 33. Aretuseks tunnustamise kohta koostatakse protokoll ja täku tõutunnistusele tehakse märge «Tunnustatud» või «Ei ole tunnustatud» või «Esialgu mitte tunnustatud». Tunnustamise otsus võib olla seotud teatud piirangutega. 34. Kui täkk ei vasta täielikult aretusprogrammi nõuetele, tehakse tõutunnistusele märge «Esialgu mitte tunnustatud». Kui täkk ka komisjoni poolt määratud uueks tähtajaks ei vasta esitatud nõuetele, siis jääb ta aretuseks tunnustamata. 35. Täku omanikul on õigus vaidlustada komisjoni otsus ühe kuu jooksul pärast otsuse tegemist. Omanik võib esitada täku uuesti tunnustamiseks Eesti Hobusekasvatajate Seltsi poolt moodustatud uuele komisjonile ning täku uue esitlemise aja ja koha otsustab selle komisjoni esimees. Komisjoni ei tohi kuuluda eelmise otsuse teinud komisjoni liikmed peale komisjoni esimehe. VI. EMASLOOMADE ARETUSEKS TUNNUSTAMINE 36. Tõuemaslooma aretuseks tunnustamisel lähtub tõuaretusühing vastava tõu aretusprogrammis kehtestatud nõuetest. 37. Kõrgeväärtuslike isasloomade saamiseks valib tõuaretusühing vastava tõu aretus- ja tõukarjadest kõrge aretusväärtusega emasloomad, kelle aretusväärtus on kõrgem aretuskarjade keskmisest. Valitud emasloomade kohta peetakse regulaarset arvestust ning nimekirja täpsustatakse pidevalt. VII. SEEMENDUSJAAM. EMBRÜOJAAM 38. Seemendusjaamas peetakse arvestust sperma varumise, säilitamise, väljastamise ja kasutamise kohta. Sperma märgistatakse vastavalt põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali märgistamise ja registreerimise eeskirjale». 39. Spermat tootva isaslooma kohta registreeritakse: -- isaslooma nimi ja tõuraamatu number, -- sperma varumise kuupäev, -- ejakulaadi maht milliliitrites, -- sperma aktiivsus, -- sperma kontsentratsioon, -- sperma dooside arv ja kasutamine. 40. Seemendusjaam väljastab spermat: -- atesteerimistunnistust omavale seemendajale, -- teistele seemendusjaamadele, -- looma omanikule ainult oma karja seemendamiseks. 41. Seemendusjaam väljastab spermat saatelehe alusel (lisa 1). 42. Embrüojaamas peetakse arvestust munarakkude ja embrüote varumise, säilitamise, väljastamise ja kasutamise kohta. 43. Embrüojaam väljastab munarakke ja embrüoid saatelehe alusel (lisad 2 ja 3). VIII. SEEMENDAMINE. EMBRÜOSIIRDAMINE 44. Seemendaja võib töötada tõuaretusühingu või seemendusjaama poolt välja antud atesteerimistunnistuse alusel. 45. Seemendaja peab omama eriharidust või läbima seemendusalased kursused vastavalt kehtestatud programmile. Seemendaja peab oma teadmisi regulaarselt täiendama seemendusalastel kursustel. 46. Looma omanik võib seemendada tegevusloata ainult oma karja loomi. 47. Seemendaja registreerib saadud sperma (ka väljaspoolt tõuaretusühingut saadud) ja selle kasutamise seemendusregistris kronoloogilises järjekorras (lisa 4). 48. Seemendaja annab looma omanikule looma seemendamise kohta seemendustunnistuse (lisa 5). 49. Seemendaja esitab tõuaretusühingule iga kuu seisuga aruande tehtud seemenduste kohta, tõuaretusühing kontrollib ja edastab andmed keskandmebaasi. 50. Isaslooma sperma esmakordsel väljastamisel looma omanikule annab tõuaretusühing või seemendusjaam temale andmed isaslooma põlvnemise kohta. 51. Sperma ostudokumente, seemendusregistreid ja -tunnistusi säilitatakse 20 aastat. Seemendaja annab oma tegevuse lõppemisel seemendusregistrid säilitamiseks vastavale tõuaretusühingule või seemendusjaamale. 52. Embrüosiirdamist võib teostada eriharidust omav ja Tõuaretusinspektsiooni ametlikult tunnustatud tõuaretusteenust osutav tõuaretusega tegelev isik. Lisa 1 «Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise eeskirja» juurde

Lisa 2 «Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise eeskirja» juurde

Lisa 3 «Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise eeskirja» juurde

Lisa 4 «Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise eeskirja» juurde

Lisa 5 «Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise eeskirja» juurde

Lisa 23 Kinnitatud põllumajandusministri 15. septembri 1998. a määrusega nr 33 Tõumaterjali turustamise eeskiri I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev eeskiri on kooskõlas Euroopa Ühenduste Nõukogu ja Komisjoni järgmiste direktiivide ja otsustega: 1) Nõukogu 25. juuli 1977. a direktiiv nr 77/504/EMÜ «Puhtatõulised veised»; 2) Nõukogu 19. detsembri 1988. a direktiiv nr 88/661/EMÜ «Sigade aretamise zootehnilised standardid»; 3) Nõukogu 30. mai 1989. a direktiiv nr 89/361/EMÜ «Puhtatõulised lambad ja kitsed»; 4) Nõukogu 26. juuni 1990. a direktiiv nr 90/427/EMÜ «Zootehnilised ja genealoogilised tingimused kabjaliste turustamisel»; 5) Komisjoni 29. juuli 1986. a otsus nr 86/404/EMÜ «Puhtatõuliste veiste tõutunnistuse näidis ja sellele esitatavad nõuded»; 6) Komisjoni 21. jaanuari 1988. a otsus nr 88/124/EMÜ «Puhtatõuliste veiste sperma ja embrüote tõutunnistuste näidis ning sellele kantavad andmed»; 7) Komisjoni 18. juuli 1989. a otsus nr 89/503/EMÜ «Puhtatõuliste sigade, nende sperma ja munarakkude ning embrüote sertifikaat»; 8) Komisjoni 18. juuli 1989. a otsus nr 89/506/EMÜ «Ristandaretussigade, nende sperma ja munarakkude ning embrüote sertifikaat»; 9) Komisjoni 10. mai 1990. a otsus nr 90/258/EMÜ «Puhtatõuliste lammaste ja kitsede, nende sperma, munarakkude ning embrüote sertifikaat»; 10) Komisjoni 25. märtsi 1991. a otsus nr 91/174/EMÜ «Zootehnilised ja põlvnemisnõuded puhtatõuliste loomade turustamiseks ning direktiivide 77/504/EMÜ ja 90/425/EMÜ muutmine»; 11) Komisjoni 20. oktoobri 1993. a otsus nr 93/623/EMÜ «Registreeritud kabjaliste identifitseerimistunnistus (pass)»; 12) Komisjoni 12. jaanuari 1996. a otsus nr 96/79/EÜ «Registreeritud kabjaliste sperma, munarakkude ja embrüote sertifikaat»; 13) Komisjoni 12. jaanuari 1996. a otsus nr 96/80/EÜ «Puhtatõuliste veiste munarakkude tõutunnistuse näidis ning sellele kantavad andmed»; 14) Komisjoni 18. juuli 1996. a otsus nr 96/509/EMÜ «Põlvnemis- ja zootehnilised nõuded teatud loomade sperma importimisel»; 15) Komisjoni 18. juuli 1996. a otsus nr 96/510/EMÜ «Põlvnemis- ja zootehnilised sertifikaadid aretusloomade, nende sperma, munarakkude ja embrüote importimisel». 2. Eeskiri käsitleb tõuloomade ja aretuses kasutatavate ristandloomade ning nende sperma, munarakkude ja embrüote turustamisel nõutavaid dokumente, mille alusel on võimalik tõumaterjali identifitseerida ning kindlaks määrata tõuloomade põlvnemist. 3. Käesolevas eeskirjas mõistetakse doonoremaslooma all väärtuslikku emaslooma, kellelt võetakse viljastatud munarakke siirdamiseks teistele. 4. Spermat, embrüoid ja munarakke võib turustada ainult ametlikult tunnustatud aretusloomadelt Tõuaretusinspektsiooni tegevusluba omav tõuaretusühing, seemendusjaam ja tõuaretusteenust osutav tõuaretusega tegelev isik. Turustada võib aretuseks ametlikult tunnustamata isasloomi ja nende spermat koguses, mis on vajalik ametlike testide läbiviimiseks, et määrata nende jõudlusomadusi ja aretusväärtust. II. SAATEDOKUMENDID 5. Puhtatõuliste tõuveiste, -sigade, -hobuste, -lammaste ja -kitsede turustamisel peab nendega kaasas olema tõutunnistus (näidis põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõutunnistuse väljaandmise eeskirja» lisas), hobustel ka pass. 6. Tõulehmade riigisisesel turustamisel, kui looma omanik vahetub, võib tõuloomaga kaasas olla lehmakaart. Lehmakaardil peab olema vastava tõu tõuaretusühingu (aretusühistu) märge «Kontrollitud», kontrollija ametinimetus, allkiri ja pitser. 7. Tõuaretusregistris olevate veiste, sigade, hobuste, lammaste ja kitsede ning ristandloomade turustamisel tuleb esitada põlvnemistunnistus (näidis põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Põlvnemistunnistuse väljaandmise eeskirja» lisas). 8. Puhtatõuliste tõuveiste, -sigade, -hobuste, -lammaste ja -kitsede sperma ning munarakkude turustamisel on nõutavad spermat või munarakke tootnud tõulooma tõutunnistus, hobustel ka pass, ning saateleht (näidised põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise eeskirja» lisades 1 ja 2), kus kajastuvad andmed sperma kohta. 9. Käesoleva eeskirja punktis 7 toodud loomade sperma turustamisel peavad kaasas olema põlvnemistunnistus ja saateleht. Ristandsigade ühesuguste põlvnemisandmete korral nende turustamisel samasse sihtkohta võib välja anda ühe põlvnemistunnistuse. 10. Puhtatõuliste tõuveiste, -sigade, -hobuste, -lammaste ja kitsede embrüote turustamisel tuleb esitada doonoremaslooma ning isaslooma, kelle spermat kasutati emaslooma viljastamiseks, tõutunnistused ning embrüote saateleht (näidis põllumajandusministri määrusega kinnitatud «Tõumaterjali tunnustamise, paljundamise ja kasutamise eeskirja» lisas 3) nende identifitseerimiseks. Ristandaretussigade embrüotega peavad kaasas olema põlvnemistunnistused ja saateleht. 11. Kui kõrres on ühest rohkem ühesuguste andmetega munarakke või embrüoid, tuleb see selgelt saatelehel fikseerida. 12. Tiine emaslooma turustamisel antakse kaasa isaslooma põlvnemisandmed, kellega teda tiinestati. III. TURUSTAMISE LOA TAOTLEMINE. VASTUTUS 13. Tõumaterjali import ja eksport toimub vastavalt 13. oktoobri 1995. a määrusega nr 332 kinnitatud «Tõumaterjali impordi ja ekspordi korrale» (RT I 1995, 81, 1418; 1998, 2, 52; 33, 437). 14. Tõumaterjali importimisel esitab taotleja taotluse koos põlvnemis- või tõutunnistuse koopiaga Tõuaretusinspektsioonile, kes kontrollib imporditava tõumaterjali vastavust aretusprogrammile ning teeb otsuse loa andmise või sellest keeldumise kohta viie päeva jooksul pärast kõigi eelpoolnimetatud dokumentide esitamist. 15. Tõuaretusinspektsioon võib keelduda loa andmisest, kui loa taotlemiseks esitatud dokumentatsioon ei ole nõuetele vastav ja imporditav tõumaterjal ei vasta aretusprogrammi nõuetele. 16. Looma omanik võib spermat, munarakke ja embrüoid importida ainult oma karja vajadusteks. 17. Imporditav tõumaterjal tuleb registreerida Tõuaretusinspektsiooni poolt määratud tõuaretusühingus kümne päeva jooksul pärast tõumaterjali saabumist. 18. Käesoleva eeskirja rikkumises süüdiolevad isikud kannavad vastutust haldusõiguserikkumiste seadustikuga ettenähtud korras.