Tallinna Linnavolikogu — Tallinna keskkonnastrateegia aastani 2010 — RTL, 78, 344

Juhindudes Riigikogu 12. märtsi 1997. a. otsusest «Eesti keskkonnastrateegia» ja Tallinna põhimääruse (RTL 1996, 123/124, 638; 1997, 55, 299; 103, 610) paragrahvist 77, Tallinna Linnavolikogu määrab: 1. Kiita heaks juurdelisatud «Tallinna keskkonnastrateegia aastani 2010». 2. Määrus jõustub vastuvõtmisel. Volikogu esimees Edgar SAVISAAR Kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 22. jaanuari 1998. a. määrusega nr. 5 Tallinna keskkonnastrateegia aastani 2010 1. Keskkonnakaitse asend linnamajanduses Looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise eesmärgiks on tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades (säästva arengu seaduse (RT I 1995, 31, 384; 1997, 48, 772) paragrahv 2). Linn on eelkõige inimese elukeskkond. Inimene ja keskkond mõjutavad teineteist vastastikku. Praegusel ja tulevastel põlvkondadel on täielik õigus elada kehalist, vaimset ja ühiskondlikku arengut soodustavas keskkonnas. Keskkonna kaitse ja parandamine linnas on vajadus ning otsene kohustus, kuna sellest sõltub ühiskonna sotsiaalne ja majanduslik areng. Seetõttu tuleb keskkonnakaitset vaadelda linna arengu ühe põhilisema lähtealusena, samaväärsena majandusega. Keskkonnakaitse peab olema kõrgemal parteipoliitilistest huvidest ja momendi majandusprobleemidest (Eesti keskkonnastrateegia punkt 1.2). Keskkonnakaitse tuleb seostada kultuuripärandi kaitsega. Loodus- ja inimsõbralik looduskasutus ja seda tagav kultuurikeskkond on Eestile tervikuna ja Tallinnale ajalooliselt omased. 2. Eeldused ja arenguvisioonid 2.1. Tallinna elanike arv väheneb lähiaastatel ning stabiliseerub sajandivahetusel. 2.2. Harju maakonna Tallinna lähedaste alade asustatus kasvab Tallinna arvel, nende alade arengut tuleb vaadelda Tallinna arengu kontekstis. Tallinna mõjupiirkond laieneb eelkõige lääne (lõuna) suunas. Saue linn laieneb ja omab Tallinnale märkimisväärset mõju. Arvestada tuleb Paldiski linna arengust tulenevate mõjudega. 2.3. Tallinna arengut vaadeldakse koos Maardu linna ja Muuga sadama arengukavadega. 2.4. Suurtööstuse, materjali- ja tööjõumahuka tööstuse osakaal väheneb, need tõrjutakse kesklinnast välja. 2.5. Masselamuehitus väheneb ja lakkab, tooni annab kvaliteet- ja väikeelamuehitus, sh. eramud. Suureneb sotsiaalehituse osatähtsus. 2.6. Maaomandi selgimisega kujuneb välja kinnisvaraturg ning keskkonnategurid hakkavad mõjutama nõudmise ja pakkumise vahekorda. 2.7. Tallinna ja lähiümbruse aianduspiirkonnad muutuvad elurajoonideks. 2.8. Suureneb surve tänastele rohelistele aladele, et muuta need ehitusmaaks, sh. eramuehituse tarvis. Ehitusaladeks kipuvad muutuma äriks ning elutegevuseks soodsa asukohaga puhke- ja loodusalad. Selle vältimiseks soodustatakse kapitali liikumist insenerettevalmistuseta räämas jäätmaadele. 2.9. Väheneb riskifaktor keskkonnaohtlike olukordade tekkimiseks. Riskiarvutuste alusel määratakse keskkonnaohtlikud eluvaldkonnad ja linna piirkonnad, katastroofide ja avariide tõenäosus ning vajalikud meetmed nende ärahoidmiseks või tagajärgede likvideerimiseks. 3. Üldpõhimõtted 3.1. Tallinnal on võimalik ühena vähestest Põhja-Euroopa linnadest, tänu oma maastikulisele mitmekesisusele, säilitada bioloogiline mitmekesisus. Maastike planeerimisel ja linnahaljastuse säilitamisel lähtutakse sellest põhimõttest. Metsad, haljasalad, rannad, loodusalad ning puhke- ja rahvaspordirajatised seotakse ühtseks ülelinnaliseks võrgustikuks. Kaotatakse tehiskeskkonna vastandamine loodusega. Strateegilised üldküsimused lahendatakse koos naaberomavalitsustega. Keskkonnakorralduses ja looduskasutuses järgitakse Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtteid ja norme. 3.2. Töötatakse välja Tallinna rannaalade kasutamise üldpõhimõtted. Tallinna piiridesse jäetakse reisisadamad ja piiratud kaubanomenklatuuriga kaubasadamad. Rannaalad muudetakse puhkealadena kättesaadavaks kõikidele, v.a. sadamad. Koostatakse veekogude kaldaalade tsoneerimiskavad, sh. kehtestatakse ehituskeelualad. Määratakse kallasrajad. 3.3. Kaubasadamate töö planeerimine eeldab Tallinna linnas olevate raudteeharude ja kaubajaamade tehnilise seisukorra kompleksset väljaselgitamist, rekonstrueerimistööde mahtude ja tähtaegade määratlemist, riskiarvutuste koostamist ja keskkonnamõjude hindamist. Määrata tuleb raudteetranspordi ohutu liiklemise tagamiseks vajalike ülesõitude, ristmike ja teede rekonstrueerimise mahud ja tähtajad. 3.4. Tööstusettevõtted viiakse kesklinnast välja või profileeritakse ümber keskkonnasõbralikumale tehnoloogiale. Olemasolevad tootmishooned muudetakse kontoriteks, ühiskondlikeks hooneteks, elamuteks. 3.5. Olemasoleva lennujaama areng on piiratud. Rahvusvaheline transiitlennujaam, kui selle järele tekib vajadus, arendatakse välja linnast eemal, näiteks Ämaris. 3.6. Linna kanalisatsioonivõrku ühendamata ja (või) elamute kaitsetsoonis olevate ajutiste konteinertanklate ekspluateerimine lõpetatakse aastaks 2000. Väikeelamute heitvee juhtimine kogumiskaevudesse ajutise lahendusena on lubatud kuni tänavavõrkude väljaehitamiseni. Kasutatakse teenindust heitvete väljaveol ja purgimisel. 3.7. Töötatakse välja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks ning puhkeotstarbeks vajalike alade skeem. Valmistatakse ette uued supelrannad, parandatakse siseveekogude ökoloogilist seisundit. Vaba aja veetmise, sh. kehakultuuriga tegelemise võimalused suurenevad. Rajatakse uued tervisespordi, jooksu- ja valgustatud suusarajad. Ehitatakse välja jalgrattateede võrk. Jalgrattaga saab sõita kogu linna piires, sh. kesklinnas. Linnahaljastust tuleb juurde, selle areng on süsteemne. Paraneb haljastuse liigiline koosseis. Uuendatakse ülevananenud haljastus, eelkõige kesklinnas. 3.8. Ehitatakse välja linnakeskmest möödaviivad magistraalteed. Autoga linnakeskmesse sõitmine on kulukas (ebamugav). Tsoneerimise ja liikluspiirangutega muudetakse valdav osa vanalinnast autovabadeks jalakäigutänavateks. Elektritranspordi kasutus laieneb, väheneb diiselbusside kasutamine. Parkimine lahendatakse vastavalt arvestuslikule vajadusele (parklad, parkimismajad). Ühiskondlike hoonete planeerimisel on esmatähtis lahendada parkimisküsimus. Soodustatakse parkimist kesklinna ümbritsevas tsoonis ja äärelinnas. Tähtsamad ristmikud on eri tasapinnas või koordineeritud foorjuhtimisega. 3.9. Rekultiveeritakse, korrastatakse ning võetakse kasutusse rikutud sõjaväemaad, tootmistegevusega rikutud maad ning kasutamata jäätmaad ja prahistatud alad. 3.10. Magistraalteede ääres, eelkõige elurajoonides, rakendatakse mürakaitsevahendeid (seinad, vallid jt.). Detailplaneeringute üheks lähtealuseks on müranormid. 3.11. Linna arengukava ja investeeringumahu aluseks on üldplaneering koos hädavajalike detailplaneeringutega arenduspiirkondade kaupa. Linnaplaneerimisel lähtutakse nii põhimõttest «ülalt alla» kui ka «alt üles». Planeerimise eesmärk on linna üldprobleemide lahendamise kõrval tagada maksimaalselt mugav ja puhas elukeskkond linnaosas, asumis, kvartalis ning konkreetses majas. 3.12. Keskkonnaamet on võrdväärse sõnaõigusega partner Linnaplaneerimise Ametile uue üldplaneeringu koostamise, aga ka maastiku mitmekesisuse, kaitsealade, ranna ja rannikumere, haljastuse ja looduse üksikobjektide ohustatuse küsimustes maa- ja omandireformi käigus. 4. Linnahaljastus 4.1. Linnale tervikuna ja ka igale linnaosale ning asumile tagatakse optimaalne haljastus, lähtudes nii ökoloogilisest efektist, esteetilisest aspektist kui ka atraktiivsusest. Nii tasandub haljastuse ebaühtlane paigutus. Rõhku asetatakse eluaseme lähihaljastusele, haljasalade kujundamine muutub professionaalseks. Eriti tähtsustatakse metsasid kui loodusliku mitmekesisuse tagajaid ja keskkonnaseisundi olulisimat indikaatorit. 4.2. Planeerimisel, linnaelu korraldamisel ja ehitustööde tegemisel käsitletakse haljastust võrdväärse elemendina linnakeskkonna tehislike elementide (hooned, teed, kommunikatsioonid) kõrval. Haljastust säilitatakse maksimaalselt, olenemata omandivormist. 4.3. Haljastus ning selle struktuurielemendid muutuvad kõikide maakasutusviiside loomulikuks osaks. Maakasutusviiside kavandamisel arvestatakse haljastuse rajamisega algstaadiumist alates. 4.4. Haljasalad seotakse puhkealadega ühtseks võrguks. Kesklinna ümbritsevatesse vanadesse asumitesse rajatakse uusi parke. Säilitatakse metsaalad. 4.5. Kooskõlas linnaelu teiste valdkondadega koostatakse linnamaastiku ja haljastuse üldplaanid ja arenguplaanid. Määratakse haljastuse optimaalne vajadus ja struktuur, milleks: 4.5.1. koostatakse haljasmaade rahvusvaheliselt mõistetav klassifikatsioon; 4.5.2. haljasalad inventariseeritakse, koostatakse plaan ja määratakse omandivorm; 4.5.3. kohandatakse ja rakendatakse metoodika haljastuse sotsiaalse nõudluse määramiseks; 4.5.4. kohandatakse ja rakendatakse metoodika haljastuse ökoloogilise väärtuse määramiseks, arvestades kogu haljasmassiga linnas (metsad, loodusalad, pargid, haljasalad, puiesteed jne); 4.5.5. määratakse haljastuse olemi vastavus nõudlusele ja vajadustele ning selgitatakse puudujäägid ja nende korvamise võimalused. 4.6. Koostatakse haljasmaade hooldusplaan. 4.7. Moodustatakse haljastust metoodiliselt koordineeriv keskus. 4.8. Reserveeritakse maa-alad haljastuse rajamiseks või säilitamiseks loodusaladena. 5. Kaitstavad alad ja üksikobjektid 5.1. Pirita jõe ürgoru maastikukaitseala ja Aegna saare maastikukaitseala arendatakse välja ülelinnalise tähtsusega puhkealadena. Pirita jões luuakse soodsad tingimused lõheliste eluks ja paljunemiseks. 5.2. Paekallas (kaunimad lõigud on võetud geoloogiliste mälestistena kaitse alla) säilitatakse loodusliku, kõigile avatud ehitistest vaba alana. 5.3. Tagatakse looduskaitse alla võetud, samuti kõigi teiste parkide säilumine. 5.4. Kaitsealuste taimeliikide elupaigad ja loodusobjektid säilitatakse (täpsustatakse ja täiendatakse nimekirju, korraldatakse kaitset). 5.5. Kooskõlastatakse muinsus- ja looduskaitsenõudeid, kattuvate kaitsealuste objektide puhul seatakse sisse kompleksne ja otstarbekas kaitsekorraldus. 6. Veevarustus 6.1. Pinnaveehaarde vesikonna territooriumil võetakse koostöös maakondade ja valdadega meetmeid toorvee kvaliteedi parandamiseks, kasutades vajalike reguleeringute kehtestamiseks seadusandlikku initsiatiivi. Veekaitsemeetmete rakendamise aluseks on nõuded toorvee kvaliteedile, mis võimaldab toota rahvusvahelistele nõuetele (EÜ standard) vastavat joogivett. Välditakse riskiobjektide planeerimist Ülemiste järve ja kogu veehaardesüsteemi veekogude piirkonda. Kehtestatakse pinnaveehaarete sanitaarkaitsealad ja tagatakse neis kehtivad piirangud. 6.2. Jätkatakse pinnavee puhastustehnoloogia parandamist, et toota kõrgkvaliteetselt puhastatud joogivett. Vajadusel rakendatakse ka toorpõhjavee töötlust. 6.3. Kvaliteetne põhjaveevaru reserveeritakse elanikkonnale, piirates selle kasutamist tööstuslikuks tarbeks. 6.4. Elurajoonides minnakse üle põhjaveest toituvatele kinnistele veevärkidele. 6.5. Püütakse vältida pinnaveest toodetud võrguvee ja kvaliteetse põhjavee segunemist veevõrgus. Nendest võimalustest tulenevalt planeeritakse elu- ja tööstuspiirkondade arendamist. 6.6. Tehnoloogilise vee autonoomseid veevärke arendatakse toorpinnavee ja joogiveeks kõlbmatu põhjavee baasil. 6.7. Ühisveevärke rajatakse ja laiendatakse võimalikult olemasolevate puurkaevude baasil, tagades kaevude otstarbeka kasutamise ning vältides põhjavee reostusohtu seadmist uute kaevude ehitamisega. 6.8. Soodustatakse ühisveevärgi (sh. kanalisatsiooni) väljaarendamist, samuti veeühistute ja teiste veevärgi hoolduseks vajalike isikute tegevust, eriti linna ääreosades, kus kommunaalveevärk puudub. 6.9. Veevaru kasutatakse ratsionaalselt, nähes ette võrgukadude minimeerimist (sh. lekete vähenemist sajandivahetuseks 30% võrra) ja parima võimaliku veetehnoloogia rakendamist tööstuses ja olmes. Vee ühikkasutus väheneb. 6.10. Veevärk renoveeritakse ühisvõrku antud veekvaliteedi säilitamise eesmärgil. 6.11. Töötatakse välja ja täiendatakse abinõude kava veeallikate avariiolukordade likvideerimiseks ja joogiveega osaliseks varustamiseks eriolukorras. 7. Kanalisatsioon ja heitveekäitlus 7.1. Linnaplaneerimises järgitakse harmoonilise arengu põhimõtet, mille kohaselt kanalisatsiooni- ja veevõrgud arendatakse välja eelisjärjekorras, kusjuures veevärki ei rakendata kanalisatsioonita. 7.2. Likvideeritakse puhastamata reovee otsemerrelasud, ühendades need linnakanalisatsiooniga. 7.3. Kanaliseeritakse seni kanaliseerimata piirkonnad, rakendades kombineeritud finantseerimist -- kanalisatsiooni ja veevärgi ühendustasust laekuvaid vahendeid, linnaeelarve vahendeid, elanike vahendeid, laene. 7.4. Koostatakse ja realiseeritakse kanalisatsioonivõrkude renoveerimise programm, et minimeerida heitveelekkeid ja vältida reostuse sattumist keskkonda. 7.5. Tõstetakse heitveepuhastuse puhastusastet (eriti biogeenide osas). Heitvee puhastusaste peab jätkuvalt olema HELCOM-i soovituste raames. 7.6. Olemasolevat kanalisatsioonivõrku, puhastusseadmeid ja heitvee merrelasku käideldakse efektiivselt, vältides heitvee möödajuhtimist puhastusseadmetest ja süvamerrelasust. 7.7. Uute tootmisettevõtete rajamisel rakendatakse parimat võimalikku tehnoloogiat ja keskkonnapraktikat. Lokaalse puhastusprotsessi arengut suunatakse keemilise puhastuse osatähtsuse vähenemise ning samas raskmetallide, õlide ja muude ohtlike ainete efektiivsema eraldamise suunas, vältimaks nende juhtimist linnakanalisatsiooni. Mere reostamise vähenemise kõrval kergeneb ka tekkiva jääkmuda edasine käitlus ja kasutamine. 7.8. Rakendatakse reoveesetete stabiliseerimist. 7.9. Rekonstrueeritakse sadevee kanalisatsioon, vajadusel tehakse uuringud ja rakendatakse lokaalset puhastust või teisi meetmeid eesmärgiga vähendada hajureostust linna territooriumilt. 7.10. Sadevee ärajuhtimisel elu- ja tootmisrajoonist rakendatakse HELCOM-i soovitusi, vähendades heitveepuhastusjaama koormust puhta sadevee arvel, nähes samaaegselt ette reostunud sadevee juhtimise reoveekanalisatsiooni ja selle puhastamise koos reoveega. Kasutatakse ja luuakse täiendavaid võimalusi puhta sadevee immutamiseks rohelistel pindadel. 8. Veevarude ja veekogude kasutus ja kaitse 8.1. Koostatakse Tallinna veekaitse programm koostöös ja kooskõlastatult Harjumaa vastava programmiga. 8.2. Parandatakse põhjavee kaitset, sh.: 8.2.1. piiratakse otsustavalt heitvee immutamist pinnasesse; 8.2.2. rakendatakse piiranguid rajatiste planeerimisel kaitsmata või nõrgalt kaitstud põhjaveega aladele ja põhjavee toitealadele; 8.2.3 järgitakse rangelt põhjavee tarbimise vastavust kinnitatud varudele. 8.3. Merekeskkonnas taastatakse ökoloogiline tasakaal ja tagatakse looduslik mitmekesisus, linnavalitsuse otsusega puhkeotstarbeks määratud piirkondades, k.a. Pirita, Kakumäe ja Stroomi rannas saavutatakse vajalik veekvaliteet. 8.4. Harku järve olukorda parandatakse saastamise vähendamise, biomanipulatsiooni võtete ja regenereerimistööde abil. Järve veekvaliteedi paranemine saavutatakse eelkõige vesikonna territooriumil paiknevate punkt- ja hajureostusallikate mõju vähendamisega. 8.5. Koostatakse ja viiakse ellu Ülemiste järve kaitse programm. 8.6. Määratletakse veevarule ohtlikud riskiobjektid ja -piirkonnad, prognoositakse võimalikud erakorralised olukorrad ning töötatakse välja programm nende tagajärgede likvideerimiseks. 8.7. Linnavalitsuse määrustega puhkeotstarbeks ja eriti supluseks ette nähtud veekasutusvööndites kindlustatakse veekaitse abinõudega veekogude ja merevee nõutav puhtus, võttes arvesse, et reovee (ka puhastatud) väljalasud nendes piirkondades ei ole lubatud (Pirita, Stroomi, Kakumäe, Tiskre rannad, Harku järv, Pirita jõgi jt.). 8.8. Arendatakse kohalikku veeseiresüsteemi. 9. Atmosfääriõhu kaitse 9.1. Koostatakse Tallinna õhukvaliteedi parandamise programm. Programm sisaldab ka kasvuhoonegaaside emissiooni ning osoonikihti lagundavate ainete kasutuse vähendamise alaprogramme. 9.2. Täiustatakse linna kaasaegset õhuseire süsteemi. 9.3. Tiheneb koostöö Linnavalitsuse allüksuste vahel. Uute saasteobjektide keskkonnamõjutuste hindamisel ja liikluse korraldamisel rakendatakse õhukvaliteedi prognoose. Prognoosid koostatakse modelleerimise teel seirevõrguga koos toimival arvutisüsteemil, mis arvestab ka reaalsete ilmastikutingimustega. Töötatakse välja skeemid, mis võimaldavad ebasoodsate ilmastikutingimuste korral liiklusvooge operatiivselt ümber jaotada ning üldist liiklusskeemi optimeerida. 9.4. Piiratakse õhuheitmeid statsionaarsetest saasteallikatest, ei lubata Euroopa Liidu norme ületavaid saasteainete emissioone. Uute tootmisettevõtete rajamisel ning olemasolevate rekonstrueerimisel rakendatakse õhuheitmete puhastusprotsessis parimat teadaolevat tehnoloogiat ja keskkonnapraktikat. Suuremate saasteallikate puhul rakendatakse pidevalt toimivat emissiooni kontrollaparatuuri. 9.5. Parandatakse liiklus- ja parkimiskorraldust kesklinnas. 9.6. Prioriteet jääb ühistranspordi arendamisele. Uuendatakse autobussid. Keskkonna seisundi parandamiseks varustatakse olemasolevad autobussid kaasaegsete puhastusseadmetega (katalüsaatorid ja filtrid), soodustatakse gaasil töötavate busside kasutamist. Veoautode liikluskoormuse vähendamiseks kesklinnas likvideeritakse Kopli Kaubabaas ning viiakse see üle Ülemiste jaama piirkonda. 9.7. Stimuleeritakse kvaliteetsema ja keskkonnasõbralikuma bensiini ja diislikütuse kasutamist. Minnakse üle katalüsaatorite kasutamisele sõiduautodel. Kehtestatakse uued, senistest karmimad emissiooninormid transpordivahenditele ning rakendatakse regulaarne ja tõhus heitmete kontrolli süsteem. 9.8. Jätkatakse tahke- ja vedelkütusel töötavate väikekatlamajade likvideerimist. Linna küttepoliitika peaks tõstma ka individuaalkatlamajade omanike huvi liituda tsentraalse energiavarustuse süsteemiga või üle minna gaasi- või elektriküttele. Majanduslikud ja tehnilised arvutused peavad näitama, kas piisab olemasolevate katlamajade rekonstrueerimisest või tuleb rajada ka uusi. Minnakse üle elektriküttele elamutes, eriti vanades eramurajoonides. Selleks nähakse ette tehnilised võimalused (alajaamad, võrgud). Suureneb gaasi kasutamine kütteks. Katlamajade kütused valitakse pingereas -- elekter, gaas, piiratud väävlisisaldusega vedelkütused. 9.9. Avalikkust informeeritakse linna õhuseisundist senisest laiemalt. Suuremates liiklussõlmedes seatakse üles välisõhu seisundi elektroonilised infotablood, enam kasutatakse teabevahendeid. 10. Jäätmemajandus 10.1. Tootmist ja tarbimist suunatakse selliselt, et jäätmete teke, kasutamine, töötlemine ja ladustamine oleksid korraldatud keskkonnale vastuvõetaval ja talutaval viisil. Põhitähelepanu pööratakse jäätmete tekke vähendamisele, korduvkasutusele ja ringlusele. Kõikidel tasanditel lähtutakse säästva arengu, ettenägelikkuse, ressursside säästva kasutamise, jäätmeomaniku vastutuse ja «saastaja maksab» põhimõtetest. 10.2. Jõelähtme valda ehitatakse uus kaasaegsetele nõuetele vastav olmeprügila kompleks (I ehitusjärjekord rakendatakse sajandivahetuseks). 10.3. Pääsküla prügila suletakse koos uue prügila kasutuselevõtmisega ja rekultiveeritakse vastavalt sulgemisprojektile. Jätkatakse gaasikogumist. 10.4. Pääsküla prügila töötamise ajal parandatakse selle seisundit vastavuses keskkonnaekspertiisi hinnangutele ja kehtivatele eeskirjadele. 10.5. Rajatakse olmejäätmete sorteerimis- ja ümberlaadimisjaamad ning ehitusjäätmete vastuvõtu- ning sorteerimisväljakud, millega optimeeritakse vahemaad jäätmetekitaja ja -töötleja vahel. 10.6. Nii majapidamises kui tootmises rakendatakse valikkogumist, välditakse ohtlike ja inertsete jäätmete segunemist. 10.7. Arendatakse välja elanikelt jäätmete sorteeritult vastuvõtmise süsteem, sh. laiendatakse ohtlike jäätmete statsionaarsete kogumispunktide arvu ja vastuvõetavate jäätmete nomenklatuuri. Arendatakse prügimajandusalast kasvatustööd elanikkonna hulgas. 10.8. Nii Jõelähtme jäätmekäitluskompleksis kui ka linnaosades rajatakse orgaaniliste jäätmete kompostimisväljakud. Suurem osa puhastusseadmete jääkmudast kasutatakse kasvupinnase valmistamiseks. 10.9. Jäätmete, sh. ohtlike jäätmete teke viiakse miinimumini, jäätmete korduvkasutamist evitatakse maksimaalselt. 10.10. Tagatakse, et jäätmete kogumise ja töötlemise finantseeriksid jäätmetekitajad. 10.11. Linna ja linnaosade planeeringutes reserveeritakse maa-alad jäätmekäitlusettevõtete paigutamiseks; 10.12. Jäätmemajanduse üle tagatakse tõhus kontroll, mille aluseks on Tallinna jäätmekäitluse kord.